1-10-15316/15 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28.veebruar 2011.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 21.veebruar 2011.a. Kriminaalasja number 1-10-15316

Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Malle Preimer ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kriminaalasi H.R-i süüdistuses KarS prg. 25 lg 2 ja 199 lg 2 p.5,9 lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 19.novembrist 2010.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav ja tema kaitsja adv. Leelo Viil

Prokurör Annika Vanatoa Süüdistatav H.R (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses,) Kaitsja Adv. Leelo Viil RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu otsus 19.novembrist 2010.a. H.R-i suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 19.novembri 2010.a. otsusega tunnistada süüdi H.R KarS § 25 lg 2 – 199 lg 2 p 9 järgi ja mõista karistuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 25 lg 2 – 199 lg 2 p 5 järgi mõista õigeks. Vähendada

KrMS § 238 lg. 2 kohaselt H.R-ile mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 1 (üks) aasta. Kohaldada

H.R-i suhtes tõkendina vahistamist ning karistuse algust arvata alates kinnipidamisest 18.11.2010.a.

H.R mõisteti süüdi selles, et tema isikuna, kes on varem karistatud

varguste eest, püüdis uuesti ära võtta võõrast vallasasja selle ebaseadusliku

omastamise eesmärgil, aga nimelt, möödus 18.11.2010.a. kella 14:16 ajal aadressil

XXXX-XXXXXX X, Lasnamäe linnaosa, Tallinn, Harjumaal asuva Ü. J. kaupluse

kassast, jättes tahtlikul tasumata voodipesu komplekt (131-0000060) 1 tükk

maksumusega 699,90 krooni ja voodipesu komplekt (131-0000053) 2 tükki

maksumusega 699,90 krooni, kaupa kogumaksumusega 2099,70 krooni eest kuid ei

viinud kuritegu lõpule tema tahtest mitteolenevatel põhjustel, kuivõrd oli kinnipeetud kaupluse turvatöötaja poolt.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüdistatava kaitsja vaidlustab esitatud apellatsioonis H.R-ile maakohtu poolt

mõistetud karistust. Taotleb uue otsusega kergema karistuse mõistmist. Apellant põhjendab oma taotlust järgnevalt:

Kohtupraktikas väljakujunenud karistuse mõistmise üldpõhimõtete kohaselt peab

mõistetav karistus ennekõike olema vastavuses toimepandud kuriteoga, millele

täiendavalt tuleb arvestada ka süüdimõistetu isikut. Ka Riigikohus on korduvalt

rõhutanud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise

tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava

põhjendatud karistusõigusliku hinnangu ennekõike toimepandud kuriteole.

Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda

põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks (vt RKKKo nr 3-1-1-06-99).

Apellant leiab, et süüdistatavale ei ole mõistetud tema teosüüle vastav karistus. KarS § 25 lg 2 - 199 lg 2 p 9 järgi on H.R süüdi tunnistatud ühes kuriteo episoodis, mis jäi katsestaadiumisse ning millega materiaalset kahju ei põhjustatud.

Käesolevas asjas ei ole karistust kergendavate asjaoludena piisaval määral arvestatud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust, süü tunnistamist ja kaasaaitamist menetlusele.

Nimetatud asjaolud vaieldamatult esinevad ja KarS § 56 ja § 57 kohaselt tuleb neid karistuse mõistmisel arvestada. Kohtupraktikas on asutus seisukohale, et isikutele, kes

enda süüd tunnistavad, võib riigipoolne hukkamõist ja karistusõiguslik kohtlemine olla leebem. Kuigi kohus ei ole karistuse mõistmisel viidanud ühelegi karistust raskendavale asjaolule ja tuvastatud on karistust kergendava asjaolu esinemine, ei ole kohus pidanud võimalikuks lühiajalise vangistuse mõistmist.

Kohtupraktikas on väljendatud ka seisukohta, et isikule konkreetse karistuse mõistmisel ei saa arvestamata jätta väljakujunenud karistuspraktikat samaliigilistes kuriteoasjades. Kohtupraktika ühtlustamise vajadust silmas pidades ei tohiks võrreldavate tehiolude ja

isikute puhul karistusmäärad oluliselt erineda. Analoogilistel asjaoludel varguse katse toimepanemise eest on kohtud enamasti pidanud põhjendatuks lühiajalist vangistust.

Eeltoodu alusel ei nõustu kaitsja kohtu seisukohaga, et karistuse eesmärgid on

saavutatavad üksnes reaalse ja mitte lühiajalise vangistusega. Arvestatud ei ole aga

tema süüd. Eelmise otsusega karistati teda 13 varguse eest, mis olid 1 aasta ja 4

kuulise vangistusega, kusjuures kõikide vargustega kaasnesid ka tsiviilhagid. Vaidlustatud kohtuotsusega on aga tegemist varguse katsetega, kus puuduvad kahjud.

Süüdistatav taotleb esitatud apellatsioonis samuti karistuse kergendamist, leiab, et

maakohtu poolt mõistetud karistus on liialt karm. Maakohus on karistuse mõistmisel võtnud aluseks ainult selle asjaolu, et ta on varem karistatud.

Apellatsioonikohtu istungil toetasid kaitsja ja süüdistatav esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku

materjalidega ja esitatud apellatsioonide väidetega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alus puudub.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on H.R-ile karistuse mõistmisel juba

arvestanud kõiki seadusest tulenevaid asjaolusid, millised võiksid mõjutada

vangistusmäära pikkust. Piisavalt on otsuses põhjendatud, miks süüdistatavale tuleb

mõista reaalne vangistus ja kohtukolleegium ei ole tuvastanud ka asjaolusid, millised

annaks aluse karistuse kergendamiseks. On õige, et vaidlustatud kohtuotsusega on

H.R mõistetud süüdi ühes varguse katses ja et ta on oma süüd kahetsenud. Naiivne on aga arvata, et katsestaadiumisse jäänud varguse puhul, s.o. olukorras, kus

süüdlane tabatakse n.ö. teolt, jätaks sellist karistusregistrit omav isik nagu seda on

H.R, kasutamata võimaluse vähemalt verbaalselt puhtsüdamlikku kahetsust avaldada. Seetõttu ei ole asjakohane ka kaitsja poolt apellatsioonis märgitud riigipoolse hukkamõistu vähendamise vajadus sellistel juhtudel, kui isik varguse katselt tabatakse.

Kuna H.R on ise oma käitumisega tõestanud, et vabanedes vanglast

karistuse kandmiselt jätkub tema kuritegelik käitumine ja teda ei ole mõjutanud ka pikemad vangistusmäärad, kui seda on temale mõistetud vaidlustatud kohtuotsusega, siis kohtukolleegiumi arvates ei saa H.R-ile karistuse mõistmisel enam kaalumisel

olla kuudes mõistetavad e. lühiajalised vangistusmäärad. Kohtul on põhjendatud alus

järelduseks, et H.R ei pane vargusi toime vaid ajal, kui ta viibib vanglas.

Seaduseandja on KarS prg. 199 lg 2 sanktsiooni ülemmääraks kehtestanud 5 aastat vangistust. H.R-ile, kui süstemaatiliselt vargusi toimepanevale isikule on mõistetud karistus alla sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära. Kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub

KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus

arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus õigustatult oma otsuses

märkinud, et H.R on varem kriminaalkorras seitse korda karistatud, seda peamiselt reaalse vangistusega. Varasemad karistused ei ole süüdistatavat mõjutanud

uute kuritegude, so varguste toimepanemisest loobuma. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks rõhutada, et kõne all olevate kuritegude toimepanemist alustas H.R lühikese aja möödudes pärast vanglast vabanemist.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 19.novembrist 2010.a. H.R-i suhtes muutmata.

Julia Katškovskaja Malle Preimer Paavo Randma