3-22-1506/20 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. mai 2023, Tartu

Haldusasja number

3-22-1506

Haldusasi

Vahur Siku kaebus Tartu Vangla 25. mai 2022. a käskkirja

nr 6-2/272 tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 11. oktoobri 2022. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Vahur Siku apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Vahur Sikk

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11. oktoobri 2022. a

otsus muutmata.

2. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus täiendava tõendi kogumiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. juuni 2023.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla 25. mai 2022. a käskkirjaga nr 6-2/272 määras kaebajale Tartu Vangla direktori

11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukord“ (Tartu Vangla

kodukord) p 20.7 rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise neljaks

ööpäevaks kahekuulise katseajaga. Käskkirja kohaselt 26. aprillil 2022 õhtuse loenduse ajal

kaebaja ei allunud korduvale korraldusele avada suu pärast ravimi manustamist.

2. Pärast edutut kohtueelselt menetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla

25. mai 2022. a käskkirja tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt on Tartu Vangla kodukorra p 20.7 tühine vastuolu tõttu põhiseadusega.

Inimväärikust alandav on nõuda kinnipeetavalt suu avamist ja keele liigutamist pärast rohu

manustamist. Kaebajalt nõutakse suu avamist üksnes siis, kui soovitakse teda karistada. Kaevatav

käskkiri ei ole nõuetekohaselt põhjendatud.

3. Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et õiguskantsler on tõesti oma kontrollkäigu kokkuvõttes väljendanud

seisukohta, et arsti määratud ravimeid peavad andma üksnes tervishoiutöötajad. Samas tuleneb

ravimite jagamise korraldus justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalve

korraldus vanglas“ (määrus nr 44) § 38 lg-st 1 ja on vastustajale kohustuslik. Ravimite

manustamise kontrollimise nõue on seatud eesmärgiga vältida ravimite väärkasutust. Kodukorra

asjakohane säte on kehtiv ja kaebajale täitmiseks kohustuslik.

Isegi, kui mõni ametnik varem ei ole piisaval määral kontrollinud ravimi manustamist, siis ei anna

see alust keelduda ravimi manustamist põhjalikumalt kontrolliva ametniku korralduse täitmisest.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. Tartu Halduskohus 11. oktoobri 2022. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.

5. Halduskohus asus seisukohale, et vastustaja on põhjendatult leidnud, et kaebaja pani toime

vaidlustatud käskkirjas nimetatud distsiplinaarsüüteo, on lähtunud karistuse määramisel kohastest

kaalutlustest ega ole jätnud välja selgitamata asja lahendamise seisukohast olulisi asjaolusid.

6. Määruse nr 44 § 38 lg-te 1 ja 3 kohaselt jagavad vanglateenistuse ametnikud kinnipeetavatele

ravimeid, järgides vangla tervishoiutöötaja poolt ettenähtud kogust ja aega. Vanglateenistuse

ametnik on kohustatud kontrollima, et kinnipeetav manustab ravimi.

Tartu Vangla kodukorra p 20.7 sätestab: „Ravimeid annavad kinnipeetavatele vangla poolt ette

nähtud aegadel osakonna valvurid. Kinnipeetavad on kohustatud võtma kätte veekruusi ning

ravimid manustama koheselt vanglaametniku juuresolekul, avama ametnikule manustamise

kontrollimiseks korralikult suu ja vajadusel liigutama keelt. Ravimi manustamisest keeldumisel

edastab valvur informatsiooni meditsiiniosakonnale, kes otsustab ravikuuri jätkamise vajaduse ja

teeb vastava märke tervisekaarti.“

7. Vaidlust ei ole selles, et 26. aprillil 2022 õhtuse loenduse ajal pärast ravimi manustamist jättis

kaebaja täitmata talle antud korralduse suu avamiseks. Selline korraldus ei vasta haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ja oli seega kaebajale täitmiseks

kohustuslik. Korralduse täitmata jätmist ei õigusta ka kaebaja väited, et korraldus on vastuolus

õiguskantsleri seisukohaga nr 7-7/202136/2103141, korraldus esitati eesmärgiga kaebajat

karistada, Tartu Vangla kodukorra p 20.7 on tühine või, et kaebaja ei ole kunagi sellist korraldust

täitnud.

8. Kaebaja inimväärikust ei saa alandada olukord, mil talle on spetsialist ravimi määranud ja

ametnik selle ravi talle tagab ning kontrollib, et kaebaja eeskirjade kohaselt käitub.

9. Vangla on nõuetekohaselt analüüsinud karistamise vajadust ja karistuse liiki ning võtnud

kooskõlas vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 3 esimese lausega distsiplinaarkaristuse valikul

arvesse vangistuse täideviimise eesmärke. Vangla karistas kaebajat kartserisse paigutamisega

neljaks ööpäevaks kahekuulise katseajaga põhjendades, et tegemist oli teadliku ja korduva

rikkumisega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

10. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning

uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et halduskohus alusetult jättis kõrvale õiguskantsleri

seisukoha. Kui vastustaja ametnikul ei ole pädevust ravimi andmiseks, siis ei ole tal pädevust ka

ravimi manustamise kontrollimiseks.

Tartu Vangla kodukord on tühine vastuolu tõttu vangistusseaduse ja põhiseadusega.

7. mai 2023. a menetlusdokumendis taotleb kaebaja eksperdi kaasamist arvamuse andmiseks

küsimuses, kas kaebajal on võimalik igapäevaste toimetustega toime tulla valuravi saamata.

Nimelt ei saa kaebaja valuravi alates 2022. aasta oktoobrist, kuna ravimi manustamisel alandatakse

kaebaja inimväärikust.

11. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

Halduskohus selgitas, miks kaebajale antud korraldused olid täitmiseks kohustuslikud, nende

täitmata jätmine tuleb kvalifitseerida distsiplinaarrikkumiseks ning kaebajale rikkumise eest

määratud karistus ei ole ülemäärane. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega,

järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

13. Kaebaja leiab apellatsioonimenetluses endiselt, et Tartu Vangla kodukorra p 20.7 on tühine

ning kaebajal oli õigus keelduda vangla ametniku korralduse täitmisest, sest ravimite jagamisel

vangla ei järginud õiguskantsleri seisukohta nr 7-7/202136/2103141, rikkudes sellega kaebaja

inimväärikust.

Ringkonnakohus kaebaja ei nõustu.

14. Vastavalt VangS § 67 p-le 1 on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametniku

seaduslikule korraldusele. Kaebaja väidetest ilmneb, et tema hinnangul ei olnud vastustaja

ametniku korraldus avada suu pärast ravimi manustamist seaduslik ja kaebaja ei pidanud

korraldust täitma. Kaebaja arusaamine on paraku vastuolus VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustuse

olemusega.

Riigikohus on selgitanud, et VangS § 67 p 1 eesmärgiks on vältida kinnipeetava allumatust ja

tagada vanglateenistuse ametniku korralduse täitmine ilma, et samal ajal toimuks vanglateenistuse

ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte. Isegi, kui

hiljem tuvastatakse, et kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda

see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud

allumiskohustust. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes

juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti

tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge.1

15. Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu arusaama, et kaebajale 26. aprillil 2022

õhtuse loenduse ajal antud korraldused ei vasta tühise haldusakti tunnustele. Vaidlust ei ole, et

korraldus oli suunatud kaebajale, talle arusaadav, antud selleks õigustatud ametniku poolt ja

kaebajale arusaadav, täidetav ega kohustanud kaebajat panema toime õigusrikkumist. Kaebaja ise

ei ole täpsemalt selgitanud, miks tuleks talle antud korraldusi tühiseks pidada. Pigem saab kaebaja

väidetest järeldada, et kaebaja peab talle antud korraldust õigusvastaseks, korralduse õigusliku

aluse puudumise või õigusvastasuse tõttu. Kuid nagu Riigikohus selgitas, siis ei isegi olukorras,

kui korralduse õiguslik alus puudunuks, olnuks kaebaja siiski kohustatud korralduse täitma. Seega

on vastustaja põhjendatult leidnud, et korralduse täitmata jätmine oli õigusvastane ja kaebaja pani

sellega toime distsiplinaarrikkumise, s.t rikkus vangistusseaduses sätestatud kohustust.

Korralduse õigusvastasus võib omada tähendust distsipliaarkaristuse liigi ja määra

proportsionaalsuse hindamisel. Seda eelkõige juhul, kui määratud karistus oleks seetõttu ilmselt

ebaproportsionaalne.2

16. Praegusel juhul oli kaebajale antud korralduse aluseks määruse nr 44 § 38 lg-d 1 ja 3 ja Tartu

Vangla kodukorra p 20.7. Mõlemad olid korralduse andmise ajal kehtivad. Nii määrus üldaktina

kui ka kodukord üldkorraldusena panid ametnikule kohustuse veenduda, et kaebaja suukaudsena

võetava ravimi tegelikult manustas. Teisalt nägid samad aktid ette kaebaja kohustuse alluda selleks

1 Vt RKHK 29. septembri 2015 otsus asjas nr 3-3-2-2-15 (p 18 ja seal viidatud praktika).

2 Sealsamas (p 24).

ametniku korraldusele ja võimaldada ametnikul veenduda, et ravim on võetud. Vaidlust ei ole

selles, et nii määrus kui ka kodukord on antud selleks pädeva organi poolt ja mõlema puhul on

täidetud nende kehtivuse eeldused. Õiguse üldakti ega üldkorralduse kehtivuse lõppemist ei too

kaasa isiku, kellele õigusi ja kohustusi pannakse kahtlus, et kohustus on vastuolus kõrgemalseisva

õigusega. Kaebaja seisukoht, et nii määrus kui kodukord on vastuolus vangistuseseadusest

tuleneva inimväärikuse austamise nõude ning ka põhiseadusega ei ole ka sisuliselt põhjendatud.

Vastustaja on põhjendatult märkinud, et ravimi manustamises veendumine on oluline

kinnipeetavate tervise, samuti vangla üldise julgeoleku kaitseks. Kõrvalekalded arsti poolt

määratud ravimi võtmise režiimist (näiteks tablettide kogumine ja korraga suuremas koguses

manustamine) ilmselt võivad ohustada kinnipeetava tervist. Samuti võib osutuda võimalikuks

ravimi edasiandmine teisele kinnipeetavale, mis omakorda ohustab ka teisi kinnipeetavaid ja/või

võimaldab kasutada ravimeid kauba ja/või maksevahendina. Seetõttu on ravimi manustamise

visuaalne kontrollimine eesmärgipärane ning vajalik meede. Suu avamise kohustus kahtlemata

riivab kaebaja isiku puutumatust ja privaatsusõigust, kuid riive intensiivsus ilmselt ei ole sedavõrd

suur, et pidada kohustust kaebaja inimväärikust riivavaks ja seetõttu ebaproportsionaalseks.

Ringkonnakohus ei näe, et leiduks eesmärgi saavutamiseks sama tõhusat, kuid leebemat meedet.

Seetõttu ei pea ringkonnakohus määrust nr 44 ega Tartu Vangla kodukorda vangistusseaduse või

põhiseadusega vastuolus olevaks.

17. Vastavalt

ei

ole

alust

pidada

kaebajale

rikkumise

eest

määratud

karistust

ebaproportsionaalseks. Halduskohus märkis põhjendatult, et tahtliku ja korduva allumatuse eest

katseajaga määratud kartserikaristus ei ole rikkumise raskust ega muid asjaolusid arvestades

ülemäärane.

Kokkuvõttes on seega vaidlustatud käskkiri ja vaideotsus õiguspärased ja halduskohtul puudus

alus tühistamiskaebuse rahuldamiseks.

18. 7. mai 2023. a menetlusdokumendis taotles kaebaja eksperdi kaasamist, et viimane hindaks

kaebaja tervislikku seisundit. Asja lahendamisel kogub kohus ainult selliseid tõendeid, millel on

tähtsus asja lahendamisel (HKMS § 62 lg 2). Kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise

õiguspärasus ei sõltu sellest, kas ta vajab valuravi või see, kuidas valuravi puudumine mõjutab

tema igapäevast hakkamasaamist. Seetõttu jääb rahuldamata kaebaja taotlus täiendava tõendi

kogumiseks.

19. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

20. HKMS § 108 lg-te 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei

ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4

vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad

tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)