3-21-2080/15 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.05.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2080

Haldusasi

Leppoja OÜ kaebus kaitseministri 13.08.2021 käskkirja

nr 190 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Leppoja OÜ, esindaja v.adv Eva Mägi

Vastustaja – kaitseminister, esindaja EJ

Kolmas isik – X

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 13.05.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Leppoja OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Leppoja OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

13.05.2022 otsus haldusasjas nr 3-21-2080 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.06.2023, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-21-2080

2(10)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Xle kuulus alates 14.09.1998 Harju maakonnas Kuusalu vallas Tõreska külas asuv

Jõeääre kinnistu (kinnistusraamatu registriosa nr 807402; katastritunnus 35206:002:0420;

pindala 9,03 ha, sihtotstarve 75% riigikaitsemaa ja 25% ärimaa).

2. FIE X rentis 03.04.2012 lepinguga Jõeääre kinnistul asuva Leppoja puhkekeskuse

Leppoja OÜ-le, mille osanik ja juhatuse liige on C, kes on X tütar. Leppoja OÜ üks asutajatest

ning varasem osanik ja juhatuse liige on Y, kes on C abikaasa. Jõeääre kinnistu oli registreeritud

C, Y ja nende laste elukohana ning nad kasutasid kinnistut oma tegeliku alalise elupaigana.

3. Kaitseminister otsustas 29.11.2019 käskkirja nr 353 (käskkiri nr 353) p-ga 2.1 omandada

kokkuleppel omanikuga riigivõimu teostamiseks Jõeääre kinnistu hinnaga 1 307 355 eurot,

millest: a) 1 239 291 eurot on kinnisasja väärtus ja hüvitis saamata jääva tulu eest vastavalt

kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 11 lg-le 2; b) 67 938 eurot on

KAHOS § 15 lg 3 alusel kinnisasja omanikule makstav hüvitis kinnisasja omandamise

kokkuleppe saavutamise eest; c) 126 eurot on KAHOS § 17 lg 1 alusel omanikule makstav

hüvitis kinnisasja omandamise menetluses osalemisega kaasnevate asjaajamise kulude eest.

Käskkirja p-ga 2.2 otsustati hüvitada kinnistul rendilepingu alusel tegutsevale Leppoja OÜ-le

1203 eurot varalise kahju eest vastavalt KAHOS § 20 lg-le 1.

4. X,

tema

abikaasa

ja

Eesti

Vabariik,

kelle

seadusjärgseks

esindajaks

oli

Kaitseministeerium,

sõlmisid

10.12.2019

Jõeääre

kinnistu

notariaalse

müügi-

ja

asjaõiguslepingu.

5. C ja Y esitasid endi ja Leppoja OÜ nimel 10.01.2020 Kaitseministeeriumile pöördumise

seonduvalt Leppoja OÜ poolt Jõeääre kinnistule rajatud elektrisüsteemi eest hüvitise

maksmisega.

6. Kaitseminister muutis 12.10.2020 käskkirja nr 227 (käskkiri nr 227) p-ga 2.1.1 oma

29.11.2019 käskkirja p-i 2.1 selliselt, et määras kinnisasja omandamise hinnaks 1 270 503,75

eurot, millest 1 202 439,75 eurot on kinnisasja väärtus ja hüvitis saamata jääva tulu eest. Muud

omanikule määratud hüvitised jäid muutmata. Käskkirja p-ga 2.1.2 muudeti 29.11.2019

käskkirja p-i 2.2 ning otsustati hüvitada Leppoja OÜ-le 49 861,80 eurot, millest: a) 1203 eurot

on hüvitis varalise kahju eest vastavalt KAHOS § 20 lg-le 1; b) 36 851,25 eurot on hüvitis

elektripaigaldise eest vastavalt KAHOS § 20 lg-le 1; c) 11 807,55 eurot on hüvitis

kolimiskulude eest vastavalt KAHOS § 20 lg-le 1. Sama käskkirja p 2.2 järgi tuli Riigi

Kaitseinvesteeringute Keskusel (RKIK) nõuda kinnisasja endiselt omanikult enam saadud

hüvitis tagasi ning tasuda p 2.1.2 alap-des b ja c nimetatud hüvitis Leppoja OÜ-le. Käskkirja

põhjenduste kohaselt hüvitati eelmise käskkirja alusel ekslikult Xle Leppoja OÜ poolt tehtud

kulutused riigile üle läinud autonoomse EnergoGen päikeseenergia süsteemi rajamiseks.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 10.06.2021 otsusega haldusasjas nr 3-20-2213 X kaebuse

ning tühistas kaitseministri 12.10.2020 käskkirja nr 227 p-d 2.1.1 ja 2.2. Kohus leidis, et

kaitseministril puudus õiguslik alus Xle 29.11.2019 käskkirjaga määratud tasu vähendada.

8. Kaitseminister tühistas 13.08.2021 käskkirja nr 190 (käskkiri p 190) p-ga 1.1 enda

29.11.2019 käskkirja p-i 2.2 (mida oli muudetud 12.10.2020 käskkirja p-ga 2.1.2) alap-i b ja

luges õigeks käskkirja p-i 2.2 järgmises sõnastuses: „2.2 Hüvitada Jõeääre kinnistul

rendilepingu alusel tegutsevale ettevõttele 13 010 eurot ja 55 senti, millest: a) 1203 eurot on

3-21-2080

3(10)

hüvitis varalise kahju eest vastavalt KAHOS § 20 lõikele 1; c) 11 807 eurot ja 55 senti on hüvitis

kolimiskulude eest vastavalt KAHOS § 20 lõikele 1.“ Ühtlasi otsustati käskkirja p-ga 1.2 nõuda

rentnikult (Leppoja OÜ) tagasi talle alusetult makstud hüvitis elektripaigaldise eest summas 36

851,25 eurot.

9. Leppoja OÜ esitas 13.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 08.04.2022)

käskkirja nr 190 tühistamiseks.

Vastustaja on tuginenud käskkirjas nr 190 Tallinna Halduskohtu 10.06.2021 otsusele

haldusasjas nr 3-20-2213, mis jõustus 13.07.2021. Käskkirja kohaselt on kohtuotsuse p-s 14

tuvastatud, et Leppoja OÜ-l on uue elektrisüsteemi rajamise kulude osas hüvitamise nõue

rendileandja, mitte riigi kui kinnistu uue omaniku vastu. Kohtuotsusest nähtuvalt oli vastustaja

12.10.2020 käskkirja andes seisukohal, et kinnistul asuv elektripaigaldis ei ole kinnistul asuva

hoone osa ja selle eest hüvitise saamise õigus on kaebajal kui paigaldise omanikul. Seda

seisukohta muudeti pärast halduskohtu 10.06.2021 otsuse jõustumist. Leppoja OÜ ei olnud

haldusasjas nr 3-20-2213 kohtumenetluse pooleks ja teda ei kaasatud menetlusse kolmanda

isikuna. Seetõttu ei olnud tal võimalik realiseerida HKMS § 27 lg-s 1 loetletud menetlusosalise

õigusi. Ei saa välistada, et kohtuotsus olnuks teistsugune, kui Leppoja OÜ olnuks menetlusse

kaasatud ja tal avanenuks võimalus avaldada kohtule praeguses asjas kirjeldatud asjaolud ja

nende esinemist tõendavad tõendid. Tallinna Halduskohtu 10.06.2021 otsuse resolutsioon ei

mõjutanud kaebaja õigusi, kuna sellega rahuldati X kaebus ja tühistati kaitseministri 12.10.2020

käskkirja p-d 2.1.1 ja 2.2, mis ei puudutanud Leppoja OÜ-d ega talle eelnimetatud haldusaktiga

määratud hüvitist. Nimetatud käskkiri jäi pärast kohtuotsust jätkuvalt kehtima p 2.1.2 osas,

millega muudeti kaitseministri 29.11.2019 käskkirja p-i 2.2 selliselt, et kaebajale kui Jõeääre

kinnistul rendilepingu alusel tegutsenud ettevõtjale määrati 36 851,25 euro suurune hüvitis

elektripaigaldise eest vastavalt KAHOS § 20 lg-le 1. Riigikohus on selgitanud, et

menetlusosalistele toob õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon. Vastustaja

on ignoreerinud kaebaja 11.08.2021 arvamuses (mis esitati kaebajale saadetud käskkirja

mustandi kohta) avaldatud ning selles viidatud tõenditest ilmnevaid asjaolusid, mis

võimaldavad jõuda haldusasjas nr 3-20-2213 tehtud otsuses märgitust erinevale järeldusele.

Kaebaja soetatud ja kinnistule paigaldatud elektrisüsteem oli olemuselt selline, mida ei saa

pidada kinnistu/hoone oluliseks osaks. Seda on võimalik hoonest eraldada selliselt, et hoone ise

ja laiemalt võttes Jõeääre kinnistu sellest tingituna olulises ulatuses ei muutu. Kuni 2012. a-ni

varustati Jõeääre kinnistut elektriga generaatori ja akupanga tööl põhineva elektrisüsteemiga.

Selle ülalpidamine oli rahaliselt kulukas ja ekspluateerimisega kaasnes müra, mistõttu otsustas

kinnistul rentnikuna tegutsev ja kinnistul majutusteenust pakkunud kaebaja hankida

kaasaegsema ja ökonoomsema voolusüsteemi. Seeläbi vähenesid kinnistu ülalpidamiskulud

kinnistu omaniku X jaoks, mistõttu lisati omaniku ja rentniku vahel 03.04.2012 sõlmitud

rendilepingusse punkt, millega igakuiselt tasumisele kuuluvat rendisummat vähendati. Sellise

lepingutingimuse nägid lepingupooled ette selle asemel, et rentnik oleks hakanud nõudma

rendileandjalt mõistlikku hüvitist võlaõigusseaduse (VÕS) § 359 alusel. Samas ei sõlmitud

poolte vahel kokkulepet, et rendileandja omandab elektrisüsteemi või ostab selle kaebajalt välja.

Juhul kui rendileping oleks ühe lepingupoole poolt üles öeldud või poolte kokkuleppel

lõpetatud, saanuks Leppoja OÜ kinnistule paigaldatud elektrisüsteemi sealt eemaldada ja

kinnistu elektriga varustamine jätkunuks algse süsteemi abil.

Jõeääre kinnistu avalikes huvides omandamise menetluse raames toimunud kohtumistel RKIK-

i ja Kaitseministeeriumi esindajatega, mida vaatamata Leppoja OÜ juhatuse liikmete soovile ei

protokollitud, andsid kaebaja esindajad korduvalt teada, et Jõeääre kinnistul olev elektrisüsteem

kuulub just kaebajale, mitte kinnistu omanikule Xle. Täiendavalt pöördusid C ja Y 10.01.2020

Kaitseministeeriumi poole, selgitades, et Leppoja turismitallu paigaldati 2012. a kevadel

3-21-2080

4(10)

autonoomne elektrisüsteem, kuid riik omandas selle, tasudes süsteemi eest kolmandale

osapoolele ehk kinnistu omanikule kaebaja nõusolekuta. Sellise käsitlusega nõustus ka

vastustaja, kes muutis käskkirjaga nr 227 enda käskkirja nr 353 selliselt, et kaebajale määrati

36 851,25 euro suurune hüvitis elektripaigaldise eest vastavalt KAHOS § 20 lg-le 1.

Eesti Päikeseelektri Assotsiatsiooni juhataja kirjalikust seletusest nähtub, et külalistemajale

paigaldatud päikeseelektrisüsteem on hoonelt eemaldatav ja eraldatav hoone tehnosüsteemist

nii, et hoone kui toimiv tervik säilib ka ilma päikeseelektrisüsteemita. Ka Leppoja külalistemaja

autonoomse energiasüsteemi tehnilise lahenduse kirjeldus koos illustreerivate fotode ja

skeemiga võimaldab aru saada süsteemi tööpõhimõttest ja koostisosadest. Vastustaja ei ole

eelnevalt kirjeldatud asjaolusid ja nende esinemist kinnitavaid tõendeid arvestanud, jättes samas

esitamata põhjenduse, miks need tähelepanu ei vääri. Selleks, et elektrisüsteemi saaks käsitada

kinnisasja olulise osana, peab see vastama tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 53 lg-s 1

sätestatud tunnustele – paigaldis peab olema koostisosa, mida ei saa kinnisasjast eraldada, ilma

et asi või sellest eraldatav osa häviks või oluliselt muutuks. Nimetatud aspekti ei ole vastustaja

kaevatavas käskkirjas analüüsinud.

Eelnevast tulenevalt on käskkirja nr 353 alusel õiguspäraselt määratud ja makstud kaebajale

hüvitis 36 851,25 eurot Jõeääre kinnistul asuva elektripaigaldise eest. Seega puudus alus muuta

käskkirja nr 353 vastavalt käskkirjas nr 190 märgitule. Kuna Jõeääre kinnistul asuv

elektripaigaldis ei ole vaadeldav kinnisasja või sellel asuva hoone olulise osana ja seda ei saanud

seetõttu käsitada kinnistu endisele omanikule Xle kuuluvana, puudub alus väita, et riik maksis

kaebajale hüvitist Jõeääre kinnistule paigaldatud elektripaigaldise eest alusetult.

Vastustaja ei ole käskkirja nr 190 andmisel arvestanud kaebaja usalduse kaitset. Haldusakti

põhjendustest ei nähtu, et vastustaja oleks analüüsinud HMS § 64 lg-s 3 loetletud asjaolusid,

mida tuleb haldusorganil arvesse võtta haldusakti või selle osa kehtetuks tunnistamise

kaalumisel. Seega ei ole täidetud HMS §-s 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse eeldused ega

järgitud HMS § 56 lg-tes 2 ja 3 sätestatud haldusakti põhjendamise kohustust. Isiku kahjuks

haldusakti kehtetuks tunnistamisel tuleb alati kasutada kaalutlusõigust, võttes avaliku huvi

kõrval arvesse nii isiku usalduse kaitset kui ka HMS § 64 lg-s 3 sätestatud asjaolusid. Olukorras,

kus haldusakti põhjendustest ei nähtu selliste kaalutluste arvessevõtmist ega kaalutlusõiguse

teostamist üleüldse, on haldusakt õigusvastane ning tuleb tühistada.

Kaevatavast haldusaktist ei selgu, millistest asjaoludest nähtuvalt pidanuks kaebaja olema

kaitseministri käskkirja nr 227 andmise ajal teadlik selle õigusvastasusest või millised faktilised

asjaolud osutasid sellele, et kaebaja ei arvestanud selle kehtimajäämisega. Kaebaja ei

vaidlustanud nimetatud haldusakti ning ka vastustaja oli nii käskkirja andmise ajal kui sellele

järgnenud kohtumenetluses seisukohal, et Jõeääre kinnistul asuv autonoomne elektripaigaldis

kuulub Leppoja OÜ-le, kes on õigustatud saama selle eest hüvitist vastavalt KAHOS § 20 lg-le

1. X ei vaidlustanud käskkirja nr 227 Leppoja OÜ-le hüvitise maksmist puudutavas osas.

Lisaks on kaebaja jaoks soodsa tingimuse kehtetuks tunnistamine (muutmine) välistatud

tulenevalt HMS § 67 lg-st 2. Käesolevaks ajaks on kaebaja tarvitanud valdavas osas ära

kaitseministri käskkirja nr 227 p-s 2.1.2 loetletud ja talle väljamakstud hüvitise, sh 36 851,25

eurot elektripaigaldise eest. Hüvitise summad kulusid kulude katmiseks, mis kaasnesid sunnitud

kolimisega Jõeääre kinnistult, samuti uues asukohas enese sisseseadmiseks. Lisaks tuli tasuda

õigusabikulud haldusasjas nr 3-20-1579, milles 10.11.2020 tehtud otsusega rahuldati Leppoja

OÜ kaebus üksnes osaliselt ja jäeti tekkinud menetluskulud 94,4% ulatuses tema enda kanda.

Kaebaja ei saanud eeldada, et ta peab saadud hüvitise alles hoidma, kuna seda võidakse hakata

peaaegu aasta hiljem tagasi nõudma.

3-21-2080

5(10)

HMS § 69 lg 1 rakendamine saab tulla kõne alla siis, kui haldusakt tunnistatakse tagasiulatuvalt

kehtetuks õiguspäraselt, st kaalutlusõigust rakendades, HMS § 64 lg-s 3 mitteammendavalt

loetletud asjaolusid arvestades ja menetlusosalise tõendeid arvestades või nende arvestamata

jätmist põhjendades. Kaitseminister seda nõuetekohaselt ja kaevatavast käskkirjast tuvastavalt

praegu teinud ei ole.

10. Kaitseminister palus 25.10.2021 vastuses (täiendatud 20.04.2022) jätta kaebus

rahuldamata.

Tulenevalt Tallinna Halduskohtu 10.06.2021 otsusest nr 3-20-2213 ei olnud kaebajal õigust

saada riigilt hüvitist Jõeääre kinnistule paigaldatud elektrisüsteemi eest. Kohtuotsusega on

tuvastatud, et kaebajal on elektrisüsteemi rajamise kulude osas hüvitamise nõue kolmanda isiku,

mitte riigi kui kinnistu uue omaniku vastu. Seega on riik tasunud kaebajale alusetult hüvitist

elektrisüsteemi eest, mistõttu tuli käskkirja säte, mille alusel maksti rentnikule hüvitist Jõeääre

kinnistule paigaldatud elektrisüsteemi eest, tühistada ja rentnikule alusetult välja makstud

summa tagasi nõuda.

Käskkirja nr 353 p 2.2 alap b (12.10.2020 käskkirja redaktsioonis) oli õigusvastane, kuna hüvitis

oli ekslikult määratud õigusliku aluseta. Seaduslikkuse põhimõttest lähtuvalt tuli eelnimetatud

punkt tühistada ja enammakstud summa tagasi nõuda. On usutav, et kaebaja oli teadlik, et

kolmas isik vaidlustas käskkirja nr 227 p-d 2.1.1 ja 2.2, kuna kaebaja juhatuse liige on kolmanda

isiku tütar. Seega ei saanud kaebajal olla usaldust käskkirja nr 227 p-ga 2.1.2 muudetud

käskkirja nr 353 p-i 2.2 alap b kehtima jäämise suhtes. Kaitseminister sidus käskkirja p 2.2 alap-

i b hüvitisega elektrisüsteemi eest ja samas muutis kolmandale isikule makstavat summat

käskkirja nr 353 p-s 2.1, võttes hüvitisest maha hüvitise elektrisüsteemi eest.

Kuna riik omandas kinnisasja koos elektrisüsteemiga, sai elektrisüsteemi pidada kinnisasja

oluliseks osaks, kuid vaidlus tekkis sellest, kes oli õigustatud saama hüvitist riigi omandatud

elektrisüsteemi eest. Alguses nõustus vastustaja kaebaja seisukohaga, et tal on õigus selle

elektrisüsteemi eest saada hüvitist, kuna on selle rajanud, kuid kuna kohus jõudis teisele

järeldusele, tekkis riigil kohustus enammakstud summa kaebajalt tagasi nõuda. Vastustaja ei

nõustu kaebaja seisukohaga, et arvesse ei ole võetud kaebaja tõendeid, et elektrisüsteem on

kinnisasjalt eemaldatav ja ei saa seega olla kinnisasja oluline osa. Vastustaja on viidanud

käskkirjas nr 190 kohtuotsusele, mis tervikuna on tuginenud asjaolule, et elektrisüsteem on riigi

omandatud kinnisasja oluline osa. Seda tõendab ka asjaolu, et elektrisüsteemi võeti arvesse

kinnisasja omandamisel makstava hüvitise arvutamise aluseks olnud hindamisaktides.

Kaitseminister määras käskkirjaga nr 353 (käskkirja nr 227 redaktsioonis) kaebajale

kolimiskulude hüvitamiseks 11 807,55 eurot. Seega ei ole põhjendatud kaebaja väide, et ta on

kulutanud suure osa summast kolimiskulude katmisele. Põhjendatud ei ole ka arvesse võtta, et

kaebaja on tasunud saadud hüvitise eest kohtukulusid, mida tal ei olnud võimalik riigilt sisse

nõuda. Veelgi enam, kuna kaebaja ei olnud õigustatud riigilt hüvitist saama, tuleb kaebajal

riigilt saadud hüvitis tagastada HMS § 69 lg 1 alusel alusetu rikastumise kohta kehtivate sätete

kohaselt. Vastustaja tasus kaebajale hüvitise elektrisüsteemi eest, kuna eeldas ekslikult, et tal

on kohustus omandatud elektrisüsteemi eest kaebajale hüvitist maksta vastavalt KAHOS § 20

lg-le 1. Halduskohus tuvastas, et kuna elektrisüsteemi näol oli tegemist lepingulises suhtes

tehtud kulutustega ja riik ei olnud lepingu pooleks, ei olnud vastustajal KAHOS § 20 lg 1 alusel

kohustust omandatud elektrisüsteemi eest kaebajale hüvitist maksta. Kohus tuvastas ka, et

elektrisüsteem on omandatud kinnisasja oluline osa ja selle väärtus on arvestatud omanikule

makstava hüvitise sisse. Seega oli vastustajal kohustus hüvitada omandatud elektrisüsteem

kolmandale isikule vastavalt KAHOS §-le 11 ja vastustaja täitis ekslikult kohustuse, mida ei ole

olemas. Eeltoodust tulenevalt on vastustajal õigus kaebajalt makstud hüvitis tagasi nõuda

3-21-2080

6(10)

vastavalt VÕS § 1028 lg-le 1 ja kaebajal on kohustus riigile hüvitis tagastada vastavalt HMS §

69 lg-le 1.

Vaidlusalune käskkiri on õiguspärane, kuna halduskohus on 10.06.2021 otsusega haldusasjas

nr 3-20-2213 tuvastanud, et riigil ei olnud õiguslikku alust kaebajale kaitseministri käskkirjaga

nr 353 määrata hüvitist autonoomse elektrisüsteemi eest. Haldusasjas nr 3-20-2213 tehtud

kohtuotsuses on ammendavalt ja lõplikult lahendatud vaidlus selle üle, et autonoomne

elektrisüsteem on kinnistu oluline osa.

11. X kaebusele vastust ei esitanud.

12. Tallinna

Halduskohus

jättis

13.05.2022

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Kogutud teave võimaldab teha järelduse, et kaitseministri käskkirjas nr 353 ja 10.12.2019

notariaalses müügilepingus kajastuv Jõeääre kinnistu ostu-müügihind (1 307 355 eurot) sisaldas

kõnealuse päikeseelektrisüsteemi maksumust. Kaebaja ega kolmas isik ei ole esitanud

seisukohti ega tõendeid, mis annaksid aluse järeldada, et kaitseministri käskkirjas nr 353

viidatud 20.11.2019 pakkumus, millega Jõeääre kinnistu omanik 20.11.2019 nõustus, poleks

hõlmanud kinnistu elektrisüsteemi (sh vaidlusalust päikeseelektrisüsteemi). Seda ei ole kolmas

isik väitnud ka hilisemas kirjavahetuses RKIK-ga, kui sellekohane küsimus esitati (vastustaja

25.10.2021 menetlusdokumendi lisa 8). Vaidlust ei ole, et kinnistu omandamise läbirääkimiste

käigus kinnistu omaniku ja RKIK-i poolt tellitud Jõeääre kinnistu maksumushinnangud

(vastustaja 25.10.2021 menetlusdokumendi lisad 4 ja 5) hõlmasid kõnealuse elektrisüsteemi

väärtust, st lugesid selle kinnistu oluliseks osaks. Olgugi, et kinnistu omandamises lepiti kokku

madalama hinnaga kui RKIK-i tellitud hinnang (samas suuremas summas kui kinnistu omaniku

tellitud hinnang), puuduvad tõendid selle kohta, et madalamas hinnas kokkuleppimise aluseks

oleks olnud elektrisüsteemi väärtuse müügihinnast välja jätmine. Seda kinnitab muu hulgas

asjaolu, et samaaegselt ostu-müügihinnaga lepiti kokku kinnistul rendilepingu alusel tegutsenud

Leppoja OÜ-le makstav hüvitis ja kinnistu müüja ega Leppoja OÜ kaitseministri 29.11.2019

käskkirja ei vaidlustanud.

Asjaolu, et kinnistu omanikule makstud ostu-müügihind hõlmas elektrisüsteemi maksumust, on

kinnitanud ka kaebaja 10.01.2020 Kaitseministeeriumile esitatud pöördumises (pöördumisele

lisatud kronoloogias (kaebuse lisa 9, kronoloogia p 4). Samuti nähtub Kaitseministeeriumi

edasisest tegevusest, et elektrisüsteemi hüvitist ei ole loetud kinnistu müügihinnale lisanduvaks

väärtuseks. Käskkirjade muutmised on seondunud vara omandamise maksumuse jagunemisega

omaniku ja rentniku vahel, mitte vara koguväärtuse suurusega.

Kohus asus haldusasjas nr 3-20-2213 tehtud 10.06.2021 otsuses seisukohale, et: „Kohtu

hinnangul on elektrisüsteem kinnistu/hoone oluline osa (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 53),

mis tähendab, et sellel ei saa olla kinnistu/hoone omanikust erinevat omanikku“ (p 13).

Praeguses vaidluses ei ole ilmnenud asjaolusid, mis lükkaksid viidatud järeldused ümber.

Kaebaja on esitanud tõendina Eesti Päikeseelektri Assotsiatsiooni juhataja 09.08.2021 kirjaliku

selgituse ja samuti elektrisüsteemi paigaldaja koostatud Leppoja külalistemaja off-grid

energiasüsteemi tehnilise lahenduse kirjelduse koos illustreerivate fotode ja skeemiga (kaebuse

lisad 10 ja 11). Need ei anna alust asuda haldusasjas nr 3-20-2213 tehtud kohtuotsusega

võrreldes erinevatele järeldustele. Ehitise olulise osa määratlemisel (TsÜS § 55) ei ole niivõrd

määrav see, kas ehitise osa (sh nt päikeseenergiasüsteem) on teoreetiliselt ehitisest eemaldatav

ja kasutatav mujal, vaid kas ehitis täidab osade eraldamise tagajärjel jätkuvalt sama funktsiooni.

Isegi kui ehitises on päikeseenergia süsteemi eraldamise järgselt võimalik taastada muust

allikast pärinev elektriühendus, ei saa olla vaidlust selles, et päikeseenergia süsteemist tingitud

kasutuseeliseid (sh kuluefektiivsus) ehitisel vastava süsteemi eraldamise järgselt enam olla ei

3-21-2080

7(10)

saa. Seega ei saa ka asuda seisukohale, et päikeseenergia süsteemi eraldamine ei saa ehitise

funktsiooni mõjutada. Vaidlust ei ole seejuures selles, et Jõeääre kinnistul asuvad ehitised,

millega elektrisüsteem on ühendatud, on Jõeääre kinnistu olulised osad (TsÜS § 54). Sõltumata

sellest, kas tegemist on asja osaga või olulise osaga (TsÜS § 53), käibivad need reeglina

peaasjaga koos. Erandid saavad tuleneda piiratud asjaõigusest (kinnisasjadega seonduvalt) või

vähemalt mingit liiki kokkuleppest, mis välistab asja osa käibimise koos peaasjaga.

Halduskohus on haldusasjas nr 3-20-2213 tehtud kohtuotsuses põhjendatult tuvastanud, et:

„Menetlusosalised ei ole väitnud ega tõendanud, et viidatud elektrisüsteemi osas oleks seatud

kinnistule piiratud asjaõigus, mis põhimõtteliselt võimaldaks sellel erinevat omanikku“ (p 13).

Kohtule esitatud materjalid ei näita, et pooled oleksid enne kaebajale makstava tasu kindlaks

määramist vaielnud selle üle, kellele tuleb selle süsteemi rajamisega seotud kulud hüvitada.

Selline küsimus kerkis päevakorda alles pärast riigi poolt Jõeääre kinnistu omandamist, kui

Leppoja OÜ pöördus kulude ja kahjude hüvitamise taotlusega riigi poole, taotledes mh ka

elektrisüsteemi rajamise kulude hüvitamist“ (p 12). Kuivõrd Jõeääre kinnistu endine omanik

ega rentnik ei eristanud kinnisasja avalikes huvides omandamise protsessis (enne käskkirja nr

353 tegemist) kinnistu ja päikeseenergia süsteemi omandit ega informeerinud sellest omandajat,

puudub alus järeldada, et hiljem saaks ilmneda või tekkida rentniku vastav nõudeõigus uue

omaniku (Eesti Vabariigi) vastu.

Kohus on haldusasjas nr 3-20-2213 põhjendatult leidnud, et: „Seega on Leppoja OÜ-l uue

elektrisüsteemi rajamise kulude osas hüvitamise nõue kaebaja kui rendileandja, mitte riigi kui

kinnistu uue omaniku vastu. Tegemist oli lepingulises suhtes tehtud kulutustega, mille

hüvitamise eest vastutab teine lepingupool. Riik ei olnud selle lepingu pooleks, seega puudub

tal kohustus selliseid kulutusi Leppoja OÜ-le hüvitada. Tegemist ei olnud varalise kahjuga

KAHOS § 20 lg 1 tähenduses, mille hüvitamist rentnik saaks riigilt nõuda. Riik omandas küll

uuendatud elektrisüsteemi võrra väärtuslikuma kinnistu, kuid tasus selle kinnistu väärtuse

(KAHOS § 11 lg 2) eest tasu kaebajale. Oma lepingulised suhted peavad kaebaja ja tema rentnik

omavahel ise lahendama.“ Kohus jääb jätkuvalt sellele seisukohale.

Praeguse vaidluse esemeks olev käskkiri nr 190 on kooskõlas eeltoodud käsitlusega.

Vaidlustatud käskkirja ei saa vaadata lahus sellele eelnenud käskkirjadest nr 353 ja nr 227 ning

käskkirja nr 227 osalisest tühistamisest kohtu poolt. Vaidlustatud käskkirja andmise tingis

asjaolu, et kaitseminister oli muutnud õigusvastaselt (tulles vastu Leppoja OÜ palvele)

käskkirjaga nr 227 käskkirja nr 353. Kaitseministri eksimuse on tuvastanud halduskohus

10.06.2021 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-20-2213, mis jõustus 13.07.2021. Kaitseministril

puudus kohtulahendi jõustumise järgselt seaduslik alus kohtulahendit eirata, isegi kui

kaitseminister oli varasemas menetluses kohtust erineval seisukohal. Teisisõnu puudus

kaitseministril pärast kohtulahendi jõustumist alus asuda seisukohale, et Jõeääre kinnistule

rajatud elektrisüsteemi eest tuleks maksta hüvitist nii kinnistu eelmisele omanikule kui ka

endisele rentnikule. Olgugi, et viidatud haldusasjas oli vaidlustatud ja tühistati kaitseministri

käskkiri nr 227 vaid kinnistu omaniku hüvitist puudutavas osas, viiks kaebajalt elektrisüsteemi

hüvitise tagasi nõudmata jätmine just sellise tulemuseni (kahekordne hüvitise maksmine).

Tegemist ei oleks avalike vahendite õiguspärase kasutamisega (HMS § 69 lg 1, VÕS § 1028 lg

1).

Kaebajal ega kinnistu endisel omanikul ei saanud üheski kinnisasja avalikes huvides

omandamise protsessi etapis ega pärast seda tekkida õigustatud ootust, et Jõeääre kinnistu uuel

omanikul (Eesti Vabariik) oleks kohustus lisaks viidatud käskkirjas fikseeritud summadele

tasuda täiendavalt Jõeääre kinnistu päikeseenergia süsteemi eest. Seejuures ei ole kaitseministri

käskkiri nr 190 võtnud kaebajalt võimalust nõuda jätkuvalt Jõeääre kinnistu päikeseenergia

süsteemi eest hüvitist. Hüvitist on võimalik nõuda kinnistu endiselt omanikult, kellele tasuti

3-21-2080

8(10)

riigi poolt uuendatud elektrisüsteemiga arvestav kinnistu väärtusele vastav tasu. Seega ei ole

usalduse kaitse põhimõtet (HMS § 67) kaebaja osas rikutud.

Vaidlustatud käskkiri vastab HMS §-s 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse eeldustele. HMS

§ 56 lg-test 2 ja 3 ega ka § 64 lg-st 3 ei saa järeldada, et haldusakti põhjendus peaks kajastama

ka selliste asjaolude formaalset analüüsimist/kaalumist, mis ei saa mõjutada haldusakti andmise

põhialust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

13. Leppoja OÜ palub 13.06.2022 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

13.05.2022 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud

vastustaja kanda.

Kaebaja nõustub halduskohtuga selles, et kinnistu omanikule Xle Jõeääre kinnistu eest makstud

müügihind hõlmas elektrisüsteemi maksumust. Käskkirja nr 353 kaebajale kätte ei toimetatud

ja ta sai sellest teadlikuks alles 2020. a jaanuari alguses X kaudu. Pärast seda pöördus ta

10.01.2020 avaldusega Kaitseministeeriumi poole. Jõustunud Tallinna Halduskohtu 10.11.2020

otsusest nr 3-20-1579 tulenevalt ei pidanud kaebaja käskkirja nr 353 vaidlustama, et nõuda

hüvitist talle kuulunud elektripaigaldise eest. Halduskohtu 10.11.2020 otsuses on kirjas, et

kaebajale ei toimetatud kaitseministri käskkirja nr 353 kätte.

Pelgalt asjaolu, et kaebaja soetatud ja hiljem paigaldatud elektrisüsteem on varasemast

lahendusest kuluefektiivsem, ei anna põhjust järeldada, et Jõeääre kinnistul asuvad ehitised kui

kinnistu olulised osad ei täidaks pärast süsteemi eraldamist enam sama funktsiooni ehitistena,

mida on võimalik kasutada elamiseks, külaliste majutamiseks, saunaks ja toidu valmistamiseks

(grillimaja). MM selgitas oma 09.08.2021 kirjalikus selgituses, et Jõeääre kinnistu hoonele

paigaldatud päikeseelektrisüsteem on hoonelt eemaldatav ja eraldatav hoone tehnosüsteemist

nii, et hoone kui toimiv tervik säilib ka ilma päikeseelektrisüsteemita. Praeguses asjas esitatud

tõendite valguses on kaebaja õigustatud saama elektripaigaldise eest hüvitist KAHOS § 20 lg 1

alusel, nagu määrati käskkirja nr 227 p-ga 2.1.2.

Halduskohus on jätnud arvestamata olulised asjaolud ja on lähtunud eeldusest, et õigeks tuleb

pidada just halduskohtu 10.06.2021 otsust nr 3-20-2213 koos selles esitatud põhjendustega.

Leppoja OÜ-d ei kaasatud haldusasja nr 3-20-2213 menetlusse, mistõttu ei olnud tal võimalik

nimetatud menetluses esitada selgitusi ega tõendeid. Ei saa välistada, et kui kaebajal oleks

vastav võimalus olnud, võinuks kohtuotsus asjas nr 3-20-2213 kujuneda teistsuguseks.

Vaidlustatud käskkirjas ei ole viidatud HMS § 69 lg-le 1 ega VÕS § 1028 lg-le 1. HMS § 69 lg

1 rakendamine saab tulla kõne alla siis, kui haldusakt tunnistatakse tagasiulatuvalt kehtetuks

õiguspäraselt, s.t kaalutlusõigust rakendades, HMS § 64 lg-s 3 mitteammendavalt loetletud

asjaolusid arvestades ja menetlusosalise tõendeid arvestades või nende arvestamata jätmist

põhjendades. Kaitseminister seda teinud ei ole.

Käskkirja nr 190 põhjendus on puudulik määral, mis tingib selle tühistamise. Kaebaja ei nõustu

kohtu seisukohaga, et HMS § 56 lg-test 2 ja 3 ega § 64 lg-st 3 ei saa järeldada, et haldusakti

põhjendus peaks kajastama ka selliste asjaolude formaalset analüüsimist/kaalumist, mis ei saa

mõjutada haldusakti andmise põhialust. Käskkirja nr 190 põhjendustest ei nähtu, et vastustaja

oleks analüüsinud HMS § 64 lg-s 3 loetletud asjaolusid, mistõttu ei saa pidada täidetuks HMS

§-s 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse eeldusi ega järgituks HMS § 56 lg-tes 2 ja 3

sätestatud haldusakti põhjendamiskohustust. Halduskohus on jätnud arvestamata, et isiku

kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamisel tuleb alati kasutada kaalutlusõigust, võttes avaliku

huvi kõrval arvesse nii isiku usalduse kaitset kui ka HMS § 64 lg-s 3 sätestatud asjaolusid

3-21-2080

9(10)

(Riigikohtu 22.03.2007 otsus nr 3-3-1-6-07, p 14). Kaebaja ei pidanud aru saama talle hüvitise

määramise väidetavast õigusvastasusest, tegemist oli keeruka ja aja jooksul muutunud õigusliku

olukorraga ning kaebaja võis usaldada vastustaja pädevust. Kohus on jätnud analüüsimata

kaebaja põhjendused seoses HMS § 67 lg 2 kohaldamisega. Halduskohus ei esitanud

kohtuotsuses põhjendust, miks ei vääri kaebaja väidetud asjaolud analüüsimist.

14. Kaitseminister palub 14.07.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vastustaja nõustub halduskohtu põhjendustega. Kaebaja ei ole õigustatud saama riigilt

elektripaigaldise eest hüvitist KAHOS § 20 lg 1 alusel. Tallinna Halduskohtu 10.06.2021 otsus

nr 3-20-2213 on jõustunud ja täidetud ning selle osas ei saa olla vaidlust. Halduskohus ei oleks

saanud kaebust rahuldada, kuna viidatud halduskohtu otsuses on tuvastatud, et riik on

kohustatud tasuma hüvitise elektrisüsteemi eest omandatud kinnisasja omanikule, mitte

rentnikule. Halduskohus on õigesti sidunud käskkirja nr 190 vaidlustamise asjas nr 3-20-2213

tehtud otsuse resolutsiooni ja põhjendustega. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et

kaevatava käskkirja põhjendus on puudulik määral, mis tingib selle tühistamise.

15. X apellatsioonkaebusele vastust ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei

ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega neid kordamata (HKMS § 201

lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

17. Küsimusel, kas kaebaja vaidlustas või ei vaidlustanud käskkirja nr 353, pole asja

lahendamisel määravat tähtsust. Iseenesest on õige kaebaja väide, et ainuüksi sellest, et kaebaja

jättis vaidlustamata kaitseministri 29.11.2019 käskkirja nr 353, ei saa järeldada, et Xle Jõeääre

kinnistu eest makstud müügihind hõlmas ka elektrisüsteemi maksumuse või et kaebaja oli

käskkirjaga nõus (kaebaja esitas 10.01.2020 Kaitseministeeriumile pöördumise seonduvalt

Leppoja OÜ poolt Jõeääre kinnistule rajatud elektrisüsteemi eest hüvitise maksmisega).

Halduskohus ei olegi käskkirja vaidlustamata jätmist määravaks pidanud, vaid on seda fakti

hinnanud koos teiste asjakohaste tõenditega. Lisaks nõustub kaebaja halduskohtu järeldusega,

et Jõeääre kinnistu müügihind hõlmas elektrisüsteemi maksumuse. Asjaolu, et kaebajale ei

toimetatud viidatud käskkirja kätte, ei välistanud siiski selle vaidlustamist kohtus, kuna

võimalik oleks olnud taotleda kaebetähtaja ennistamist. Seda, et kaebaja valis probleemi

lahendamiseks kohtuvälise tee, ei saa talle siiski ette heita.

18. Halduskohus ei ole eksinud ka elektrisüsteemi olemuse hindamisel (kinnisasja oluline osa

või mitte). Asjas esitatud tõendite (MM 09.08.2021 selgitus, dtl 31; elektrisüsteemi tehniline

lahendus, dtl 51) valguses võib asuda seisukohale, et Leppoja OÜ rajatud elektrisüsteemi on

võimalik hoonest eraldada selliselt, et hoone jääb terveks. Sellest ei saa aga automaatselt teha

järeldust, et praeguse vaidluse kontekstis ei oleks tegemist asja (ehitise) olulise osaga (TsÜS §

53 lg 1, § 55 lg 1). Halduskohus on põhjendatult selgitanud, et asja olemuse määratlemisel pole

niivõrd oluline see, kas ehitise osa oleks teoreetiliselt ehitisest eemaldatav ja kasutatav mujal.

Ringkonnakohtu hinnangul oleks ehitis praegusel juhul pärast elektrisüsteemi eemaldamist

oluliselt muutunud (TsÜS § 53 lg 1), sest ehitis poleks endisel moel (st päikesepaneelidel

põhineva elektrisüsteemiga) enam kasutatav, olgugi, et sinna on võimalik paigaldada

alternatiivne elektrisüsteem. Oluline on lisaks, et X ja Leppoja OÜ vahel oli lepinguline suhe,

kus sõlmitud lepingust saab järeldada, et lepingupooled ise käsitasid elektrisüsteemi ehitise

olulise osana. Nii on halduskohus 10.06.2021 otsuse nr 3-20-2213 p-s 14 õigesti viidanud, et X

ja Leppoja OÜ peavad oma lepingust tuleneva vaidluse ise lahendama (VÕS §-d 286 ja 359).

3-21-2080

10(10)

03.04.2012 rendilepingu p-st 7.5 (dtl 13 jj) nähtub, et päikesepaneelidel põhineva

elektrisüsteemi ehitamise tarbeks võetud pangalaen on tasaarveldatud Xle makstava rendiga,

mis tähendab, et X on vähemalt osaliselt selle süsteemi rajamise kulud juba kaebajale hüvitanud.

Tegemist oli Leppoja OÜ investeeringuga puhkekeskuse parendamiseks (lepingu p 9.4), mille

hüvitamises peavad lepingu osapooled ise kokku leppima. Riik ei pea sekkuma X ja Leppoja

OÜ vahelisse lepingulisse suhtesse. Eelnevast tulenevalt ei lükka kaebaja poolt praeguses asjas

esitatud tõendid elektrisüsteemi kohta (mida asjas nr 3-20-2213 ei esitatud) ümber halduskohtu

järeldusi haldusasjas nr 3-20-2213.

19. Asjaolu, et vastustaja oli enne haldusasjas nr 3-20-2213 tehtud kohtuotsuse jõustumist

ekslikul seisukohal, et Jõeääre kinnistul asuva elektrisüsteemi eest on õigustatud saama hüvitist

Leppoja OÜ, ei muuda vastustaja 13.08.2021 käskkirjas nr 190 avaldatud seisukohti ja järeldust

õigusvastasteks. Vastustaja ekslik seisukoht sai korrigeeritud kohtuvaidluses ja kohtuotsuse

jõustumisel lasus vastustajal kohustus seda täita. Kuna kohtuotsuse täitmise tulemusel ei saanud

jääda kehtima olukord, kus elektrisüsteemi eest oleks hüvitist makstud nii Xle kui ka kaebajale,

tuli vastustajal anda haldusakt kaebajale alusetult välja makstud summa tagastamiseks (HMS §

69 lg 1 ja VÕS § 1028 lg 1). Ainuüksi õiguslikule alusele viitamata jätmine või valele

õiguslikule alusele viitamine ei ole haldusakti tühistamise aluseks, kui akt on sisuliselt

õiguspärane ja aktist on arusaadav, millele tugineti. Kuna kaebajal ei saanud käesoleva otsuse

p-s 18 toodud põhjendustel olla elektrisüsteemi eest hüvitise saamise suhtes õigustatud ootust

ega seega ka järelikult kaitstavat usaldust, ei olnud vastustajal õiguspärase tulemuse

saavutamiseks võimalik teistsugust toimimisviisi valida ja kaalutulusõiguse teostamisel ei

eksitud. Enne akti andmist kuulati kaebaja ära (kaebaja 11.08.2021 seisukoht, dtl 27 jj).

Eelnevast tulenevalt on alusetud kaebaja etteheited akti põhjendamiskohustuse rikkumisest

määral, mis tingib selle tühistamise.

20. HMS § 67 lg 2 kohaldamisel ei ole oluline üksnes see, mida kaebaja talle õigusvastaselt

makstud rahaga on ette võtnud, vaid ka see, kas tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub

üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Arvestades seda, et kõnealuse

elektrisüsteemi eest on kaebajale juba X poolt tasaarvelduse vormis vähemalt osaliselt tasutud

ja ülejäänud osas on kaebajal õigus nõuda hüvitist Xlt, ei saa korralduse nr 190 tagajärjel tekkida

kaebajale kahju. Kaebaja alusetu rikastumine vastustaja eksimuse tõttu ei kaalu üles avalikku

huvi õigusvastaselt makstud raha tagasi saada.

21. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1). Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 jäävad kaebaja apellatsiooniastme

menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ja kolmas isik ei ole menetluskulude hüvitamist

taotlenud (HKMS § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)