3-22-2031/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Anu Maria Brenner

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. mai 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2031

Haldusasi

OÜ Haapsalu Linna Spordibaasid kaebus Riigi Tugiteenuste

Keskuse 14.06.2022 finantskorrektsiooni otsuse nr 11.2-

28/0556 punktide 1-3 ning vaideotsuse nr 11.2-28/0816

tühistamise nõudes

Menetlusosalised

Kaebaja OÜ Haapsalu Linna Spordibaasid (registrikood

10792290), seaduslik esindaja Sulev Vare

Vastustaja Riigi Tugiteenuste Keskus, volitatud esindaja

Marliis Elling

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Haapsalu Linna Spordibaasid kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 26.06.2023 (halduskohtumenetluse

seadustik (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kätte-

toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

HKMS § 52 lg 1 kohaselt tuleb avaldus sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt.

3-22-2031

2(9)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK) rahuldas 07.09.2021 otsusega nr 11.2-28/0556 OÜ

Haapsalu Linna Spordibaasid taotluse projektile „Multifunktsionaalse aastaringselt kasutatava

kunstmuru kattega jalgpalliväljaku ja laohalli ehitamine ning hooldustraktori soetamine“

(struktuuritoetuste registris nr RE.3.01.20-0923) toetuse saamiseks. Toetus anti riigihalduse

ministri 07.05.2019 määruse nr 25 „Maakondade arengustrateegiate elluviimise toetusmeede“

(edaspidi määrus nr 25 või meetme määrus) alusel.

2. RTK tuvastas projekti kulude kontrollimise käigus, et kaebaja on kajastanud projektis

mitteabikõlblikku käibemaksu.

3. RTK 14.06.2022 finantskorrektsiooni otsusega nr 11.2-28/0556: 1) loeti projekti

„Multifunktsionaalse aastaringselt kasutatava kuntsmuru kattega jalgpalliväljaku ja laohalli

ehitamine ning hooldustraktori soetamine raames mitteabikõlblikuks kuluks 68 703,26 eurot,

millest toetus moodustab 50 868,35 eurot ja omafinantseering 17 834,91 eurot;

2) vähendati projekti eelarvet tegevuses 8 „Kunstmuruväljaku rajamine“ 62 709,26 euro võrra

ja tegevuses 10 „Laaduri Multione 8,4S soetamine“ 5994 euro võrra;

3) muudeti 07.09.2021 taotluse rahuldamise otsuse nr 11.2-28/1115 punkte 3, 4 ja 5 järgmiselt:

„3. Projekti abikõlblikud kogukulud on 426 642,74 (nelisada kakskümmend kuus tuhat

kuussada nelikümmend kaks eurot ja seitsekümmend neli senti) eurot. 4. Toetuse maksimaalne

määr on 75 protsenti projekti abikõlblikest kuludest ja maksimaalne suurus on 315 889,15

(kolmsada viisteist[…] tuhat kaheksasada kaheksakümmend kaheksa eurot ja viisteistkümmend

senti) eurot. 5. Omafinantseeringu minimaalne määr on 25 protsenti abikõlblikest kuludest ja

suurus vähemalt 110 753,59 (ükssada kümme [tuhat] seitsesada viiskümmend kolm eurot ja

viiskümmend üheksa senti) eurot.“;

4) tasaarveldati 03.02.2022 esitatud kuludokumendi alusel väljamakstavast summast osa

tagasinõudmisele kuuluvast toetusest summas 10 679,02 eurot;

5) nõuti toetuse saajalt tagasi projekti raames väljamakstud toetus summas 40 189,33 eurot

(50 868,35 eurot – 10 679,02 eurot);

6) kohustati toetuse saajat tagasinõutav toetus summas 40 189,33 eurot kandma 60

kalendripäeva jooksul otsuse kehtima hakkamise päevast arvates Rahandusministeeriumi

pangakontole /…/.

4. OÜ Haapsalu Linna Spordibaasid esitas RTK 14.06.2022 otsuse nr 11.2-28/0556 peale

vaide, mis jäeti vaideotsusega nr 11.2-28/0816 rahuldamata.

5. OÜ Haapsalu Linna Spordibaasid esitas 26.09.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse

RTK 14.06.2022 finantskorrektsiooni otsuse nr 11.2-28/0556 punktide 1-3 ning vaideotsuse nr

11.2-28/0816 tühistamise nõudes.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Kaebaja leiab, et vaidlusaluse otsuse punktid 1, 2 ja 3 on kaalutlusvigadega ning

ebaproportsionaalsed. Samuti on õigusvastane vaideotsus.

6.1. Kaebaja tunnistab enda viga, et 08.10.2021 (esitatud 4 kuludokumenti), 19.11.2021 ja

24.11.2021 kuludokumentide esitamisel näitas inimliku eksimuse tõttu abikõlblikuks ka

käibemaksu, mis määruse kohaselt on mitteabikõlbulik. Kaebaja tegi vastustajale ettepaneku

enammakstud toetuse osas teha tasaarvestus tulevikus makstavate veel välja maksmata toetuse

3-22-2031

3(9)

osaga ning kui tasaarvestust ei ole võimalik teha, siis enam makstud osa tagasi maksta.

Käesolevaks ajaks on mitteabikõlbulik enammakstud osa tagastatud vastustajale.

6.2. Arvestades, et vastustaja rahuldas kõik maksetaotlused ning ühtegi teadet ebatäpsuse kohta

ei esitatud (vastasel korral oleks koheselt esitatud parandatud maksetaotlus) ning vastustaja

teostas väljamaksed, oli kaebaja veendumusel, et kõik maksetaotlused on esitatud korrektselt

ning vastavad määruses nr 25 ja projektis esitatud nõuetele (vt määrus nr 25 § 21 lg 2).

Selgusetuks jääb, miks annab määrus nr 25 kuni 10 päevase tähtaja puuduste parandamiseks

kui rikkumine mõjutab juba eos kogu projekti kulgu. Määruse nr 25 § 25 p 5 kohaselt on

vastustaja kohustatud heaks kiitma või tagasi lükkama § 21 lg-s 2 nimetatud maksetaotluse.

Seega lasus vastustajal kohustus teostada piisav kontroll, kas ei esine asjaolusid, mis oleks

takistuseks maksetaotluse rahuldamiseks. Kuna ebatäpsed maksekorraldused esitati kolm korda

kahe kuu jooksul, siis tekib toetuse saajal kahtlus, et teda hoiti meelevaldselt teadmatuses, et

rikkumine korduks. Sellega on rikutud head halduse tava. Vaidlusalusest otsusest ei selgu,

millisel objektiivsel põhjusel ei täitnud vastustaja temale pandud kohustust viia läbi esmane

kontroll.

6.3. Vaidlusalusest otsusest ei selgu, millistel kaalutlustel kasutas vastustaja temale pandud

õigust nõuda toetus osaliselt või täielikult tagasi (vt määrus nr 25 § 23 lg 1 p 2). Vastustaja on

jätnud finantskorrektsiooni määra põhjendamise nõude täitmata (vt määrus nr 25 § 23 lg 2).

Eelnõust ei selgu, miks ei ole kaalutud näiteks 0 määra või toetuse saajat vähemkoormavat

määra. Määruses nr 25 ei ole sätestatud ühtegi numbrilist määra ning seetõttu tuleb asuda

seisukohale, et „määr“ tuleb sisustada rakendusüksuse poolt. Vaidlustatud otsuses on õigusliku

alusena viidatud HMS § 69 lg-le 1. Kaebajal ei olnud kavatsust alusetult rikastuda ning oli

koheselt nõus mitteabikõlbuliku toetuse osa tagasi maksma.

6.4. Vastustaja ei ole enne vaideotsuse tegemist andnud kaebajale võimalust oma seisukoha

esitamiseks. Vaideotsus on oluliste põhjendamispuudustega. Vaideotsuses ei põhjendata, miks

ei ole vastustaja täitnud määruse nr 25 § 21 lg-st 2 tulenevat kohustust. Selgusetuks jääb

vaideotsuse punktis 3.10 toodud seisukoht. Kaebaja ei ole kordagi asunud seisukohale, et

kaebaja ei vastuta enda tegevuste eest. Vaideotsuses ei ole põhjendatud määruse nr 25 § 23 lg

1 p-s 2 sätestatud õiguse kohaldamist. Vaideotsuses ei ole vastatud kaebaja seisukohale, millisel

põhjendusel on vähendatud kogu eelarvet.

7. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

7.1. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on käibemaksukohustuslane alates 01.11.2001 ning

meetme määruse alusel on käibemaks projektis vaid siis abikõlbulik, kui käibemaks ei ole

käibemaksuseaduse (KMS) alusel tagasi saadav (vt määrus nr 25 § 5 lg 6). See tähendab, et

tasutud käibemaksust ei ole õigus sisendkäibemaksuna maha arvata ega tagasi taotleda ning

käibemaksu ei hüvitata muul moel. Kui selles osas ei ole võimalik kindlust saavutada, siis tuleb

käibemaksu käsitada mitteabikõlbliku kuluna. RTK algatas 28.03.2022 järelevalvemenetluse

ning tuvastas kulude kontrollimise käigus, et kaebaja on esitanud 2021. a projektiga seoses

kuludokumente, mille puhul on näidatud abikõlblikuna ka käibemaksu. Kaebaja poolt

deklareeritud andmete alusel on toimunud ka toetussummade osaline väljamaksmine, milles on

näidatud abikõlblikuna ka käibemaksu.

7.2. Vaidlusaluses projektis on käibemaks mitteabikõlblik kulu, sest toetuse saaja on

käibemaksukohustuslane ning tal on sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus.

7.3. Projekti kohustuste täitmine on üheks toetuse saamise eelduseks. Taotluse rahuldamise

otsuse punktis 8 on fikseeritud, et toetuse saaja on kohustatud toetust kasutama ja projekti ellu

viima kooskõlas toetuse taotlusega ning meetme määruses sätestatud nõuetele ning et eelkõige

täidab toetuse saaja meetme määruse §-s 24 sätestatud kohustusi. Taotluse rahuldamise otsuse

punkt 8.1 täpsustab, et toetuse saaja on kohustatud tagama toetuse kasutamise taotluses

3-22-2031

4(9)

kirjeldatud projekti elluviimise vastavalt taotluses esitatud projekti eelarvele, tegevusplaanile

ning ajakavale. Lähtudes meetme määruse § 5 lg 6 nõudest, et käibemaks ei ole abikõlblik, ei

oleks kaebaja tohtinud käibemaksu sisaldavat summat näidata abikõlbuliku kuluna.

7.4. Vastustaja kui rakendusüksuse roll on vaid nõustada toetuse saajat projekti elluviimisel.

Rakendusüksus ei saa asuda toetuse saaja asemel projekti ellu viima ega võtta endale toetuse

saaja vastutust järgida meetme määruse ja otsusega pandud kohustusi. Vastutus projekti

korraldamise ja läbiviimise eest lasub toetuse saajal. Rakendusüksuse poolt teostatud

väljamakse tulemusena ei saa toetuse saajal tekkida õiguspärast ootust, et rakendusüksuse

väljamaksest või mõnest varasemast edukast kontrolli läbimisest ei tulene, et hiljem ei leita

vigu.

7.5. Ekslik on kaebaja käsitlus, et vastustaja on kaebajat hoidnud meelevaldselt teadmatuses, et

rikkumine korduks. Kaebajale oli teada, et ta on käibemaksukohustuslane ja seega ei ole

käibemaks projektis abikõlblik kulu. Käesolevas vaidluses oli kulude kontroll hilisemas etapis,

kus RTK ei saanud enam rikkumist ära hoida – kahju oli juba tekkinud.

7.6. Vaidlusalune otsus ei ole kaalutlusvigadega, sest RTK-l puudus õigus kaaluda, kas

finantskorrektsiooni otsus teha või mitte ning rikkumise summa oli täpselt välja arvutatav (vt

meetme määruse § 23 lg 1 p 2). Juhul, kui finantskorrektsiooni otsuse tegemisel ei ole kohustuse

või nõude täitmata jätmise laadist tulenevalt võimalik selle rahalise mõju suurust hinnata, kuid

esineb põhjendatud oht, et kohustuse või nõude täitmata jätmine tõi kaasa rahalise mõju, siis on

rakendusüksusel õigus kaalutleda, kui suures ulatuses finantskorrektsioon teha. Käesoleval

juhul on mitteabikõlblik käibemaks välja arvutatav ning tagasinõue nn määra alusel ei ole

vajalik. 2021. a esitatud kuludokumentide puhul on toetuse saaja näidanud abikõlblikuna

käibemaksu kogusummas 68 703,26 eurot.

7.7. Rikkumisega seotud ja välja makstud kulude osas tuleb rakendusüksusel teha

finantskorrektsiooni otsus summade tagasi nõudmiseks ja eelarve vähendamiseks. Samuti ei

näe meetme määrus ette võimalust finantskorrektsiooni otsuse puhul toetuse summa

tagastamise järgselt n.ö taaskasutada muul abikõlblikul otstarbel. Tagasimakstavat toetuse

summat ei saa teistkordselt enam kasutada. Vastasel korral võib mitteabikõlblikuks osutunud

kuluartikli asendada projekti keskel järgmise kuluartikliga, mis tähendaks tagasinõude aluse

ilmnemisel projekti muutmist menetluse kestel. See ei ole meetme määruses projekti muutmise

põhjusena võimaldatud. Samuti oleks see ebavõrdne kohtlemine teiste toetuse saajatega

võrreldes, kuna sellisel viisil taotluse täiendamine ei ole kooskõlas taotluse rahuldamise otsuse

punktiga 8.1. Toetussumma osaline või täielik tagasinõue tähendab paratamatult seda, et esineb

mingi alus, mille tõttu toetust poleks kas projektile tervikuna või mingiks kindlaks tegevuseks

või kuluartikli tarbeks antud. Seega on toetuse tagasinõudmise puhul tegemist taotluse

rahuldamise otsuse muutmisega haldusorgani poolt ning see toob kaasa ka projekti eelarve

vähendamise.

7.8. Vastustajale jääb arusaamatuks kaebaja seisukoht, et vaideotsuse tegemisel on vastustaja

rikkunud ärakuulamiskohustust. Vastustaja on vaiet lahendanud kaebaja poolt vaides esitatud

seisukohtadest lähtudes ning veelkordne ärakuulamine ei oleks vaidemenetluses vajalik ega

tulemuslik.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

9. Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas vastustaja on õiguspäraselt

vähendanud projekti eelarvet sama suures summas, kui finantskorrektsiooni otsusega

3-22-2031

5(9)

mitteabikõlblikuks kuluks loetud 68 703,26 eurot ning muutnud vastavalt ka 07.09.2021

taotluse rahuldamise otsust nr 11.2-28/1115.

10. Vaidlusaluse otsuse õiguslikeks alusteks on määruse nr 25 § 5 lg 6, § 23 lg 1 p 2 ning § 24

p-d 1 ja 2. Vastavalt määruse nr 25 § 5 lg-le 6 on käibemaks abikõlblik kulu juhul, kui on

võimalik näidata, et vastavalt käibemaksu reguleerivatele õigusaktidele ei ole projektis tasutud

käibemaksu sisendkäibemaksuna õigust maha arvata või käibemaksu tagasi taotleda ning

käibemaksu ei hüvitata ka muul moel. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus, et käesoleval

juhul on kaebaja käibemaksukohustuslane, mistõttu käibemaks ei ole abikõlblik kulu ning

seetõttu on vastustaja õiguspäraselt leidnud vaidlusaluses otsuses, et toetuse saaja on projekti

tegevuses nr 8 („Kunstmuruväljaku rajamine“) deklareerinud oma abikõlblikke kulusid

kogusummas 511 290,15 eurot, sh on abikõlblikuna deklareeritud ka mitteabikõlblik kulu

käibemaksu näol summas 62 709,26 eurot; projekti tegevuses nr 9 („Laohalli soetamine ja

paigaldamine“) on toetuse saaja deklareerinud abikõlblikke kulusid projekti eelarves

ettenähtust rohkem (tegevuse nr 9 eelarves kajastuv abikõlblik maksumus on 18 470,00 eurot,

abikõlblikuna on aga deklareeritud 19 000,00 eurot); projekti tegevuse nr 10 („Laaduri

Multione 8.4S soetamine“) osas on toetuse saaja ületanud eelarvet 20% võrra (kulude täituvus

120%); tegevuse nr 10 eelarve ongi ületatud seetõttu, et tegevuse osas on deklareeritud

abikõlbliku kuluna ka käibemaks summas 5994,00 eurot (vt kaebuse lisa 3; dtl-d 17-18).

Sisuliselt tähendab eelnev, et rikkumise asjaoludes menetlusosaliste vahel vaidlust ei ole (vt

vaidlusaluse otsuse p 1.1; dtl-d 16-18).

11. Tulenevalt määruse nr 25 § 23 lg 1 punktist 2 on rakendusüksusel õigus nõuda toetus

osaliselt või täielikult tagasi, kui toetust ei ole kasutatud ettenähtud korras ja tingimustel.

Toodud sättes on silmas peetud rakendusüksuse pädevust nõuda toetus osaliselt või täielikult

tagasi, mitte otsustusdiskretsiooni, kas nõuda tagasi või mitte. Vaidlusaluses otsuses on õigesti

märgitud, et määrus nr 25 ei võimalda mitteabikõlblike kulude puhul jätta toetus tagasi

nõudmata või nõuda seda osaliselt tagasi. Määruse nr 25 § 23 lg 1 p-s 2 on silmas peetud, et kui

toetust on kasutatud selleks mitte ettenähtud korras ja tingimustel (ning see võib olla nii toetuse

osaliselt mitte selleks ettenähtud korras ja tingimustel kasutamine, kui ka kogu toetuse

kasutamine selleks mitte ettenähtud korras ja tingimustel), siis nõutakse vastavalt tagasi kas

kogu ulatuses või üksnes osaliselt. Seadusandja on määratlenud mõlemad juhud, mil toetust on

võimalik tagasi nõuda, sõltuvalt rikkumise ulatusest.

12. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et tegemist on riigiabiga, millele kohaldatakse

komisjoni määrust (EL) nr 651/2014, 17.06.2014, ELi aluslepingu artiklite 107 ja 108

kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks (ELT

L187, 26.06.2014, lk 1-78) (muudetud komisjoni määrusega (EL) 2017/1084 (ELT L156,

20.06.2017, lk1-18) (edaspidi üldine grupierandi määrus) ja konkurentsiseaduse §-i 342 (vt

kaebuse lisa 1, p 7; dtl 9). Üldise grupierandi määruse art 55 lg 1 kohaselt on spordi- ja

mitmeotstarbelisele vaba aja veetmise taristule antav abi aluslepingu artikli 107 lg 3 tähenduses

siseturuga

kokkusobiv

ja

vabastatakse

aluslepingu

artikli

108

lg

3

kohasest

teavitamiskohustusest, kui täidetud on artiklis 55 ja grupierandi määruse I peatükis sätestatud

tingimused. Vastavalt art 55 lõikele 8 on spordi- ja mitmeotstarbelisele vaba aja veetmise

taristule antava investeeringuteks ettenähtud abi abikõlblikud kulud materiaalsesse ja

immateriaalsesse varasse tehtud investeeringute kulud.

13. Rahandusministeeriumi 03.02.2023 koostatud juhises „Korduma kippuvad küsimused

riigiabi ja vähese tähtsusega abi kohta“1 on selgitatud, et kui tegemist ei ole struktuuritoetusega

ja puudub muu toetuse andmist reguleeriv siseriiklik õigusakt, tuleb lähtuda HMS §-st 69,

1

Kättesaadav

arvutivõrgust:

https://www.fin.ee/riigihanked-riigiabi-osalused-kinnisvara/riigiabi/riigiabi-

materjalid?view_instance=0&current_page=1

3-22-2031

6(9)

milles reguleeritakse haldusakti kehtetuks tunnistamisega seotud tagastamist ja hüvitamist (vt

lk 9). Käesoleva juhul ei ole tegemist struktuuritoetusega, vaid määrus nr 25 (redaktsiooni

kehtivusega 29.11.2020-05.11.2021, mil tehti toetuse rahuldamise otsus) on kehtestatud

riigieelarveseaduse (RES) § 531 lg 1 ja hasartmängumaksu seaduse § 7 lg 31 alusel.

14. Vastavalt RES § 531 lg-le 1 kehtestab minister määrusega tingimused ja korra ministeeriumi

valitsemisala vahendite arvelt riigisisese toetusprogrammi elluviimiseks, toetusprogrammist

vahendite saamiseks ning saadud vahendite kasutamiseks, kui nimetatud tingimused ja kord ei

tulene muust õigusaktist. Riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu 456 SE seletuskirjas

on § 531 osas märgitud järgmist: „Ministrid jagavad mitmesuguseid siseriiklikke toetusi, mis ei

allu perioodi 2014-2020 struktuuritoetuste seaduse regulatsioonile ega tulene ka teistest

seadustest. Selliste toetuste näiteks võib tuua Rahandusministeeriumi poolt elluviidavad

regionaalarengut toetavad programmid nagu hajaasustuse, kohaliku omaalgatuse, väikesaarte

programm jne. Seaduses puuduva volitusnormi tõttu on toetusprogrammide aluseks olevad

tingimused kehtestatud erinevatel õiguslikel alustel ja sageli üksikaktidega (ministrite

käskkirjad). Juhul kui toetust antakse välja konkreetses valdkonnas, mida reguleerib eriseadus,

oleks korrektne toetusprogrammi alused reguleerida vastavas eriseaduses. Kuna aga selline

eriseadus mitmetes valdkondades puudub, teeme ettepaneku lisada RES-i üldine volitus, mis

võimaldab ministril ministeeriumi eelarvest makstavate riigisiseste toetuste puhul kehtestada

tingimused ja kord. Riigisiseste toetusprogrammidena käsitatakse eelnõus toetusprogramme,

mille maksmiseks ei kasutata välisvahendeid. Olemuslikult ei erine riigieelarveliste

vahenditega

loodud

toetusmeede

struktuurivahendeid

kasutavast

toetusmeetmest

(programmist), kui finantseerimise allikas välja arvata. Seega ei ole sisulist põhjendust erineva

korra kehtestamiseks ministri loodud programmidele, mida finantseeritakse riigieelarvest, vaid

/…/ tuleks kasutada struktuuritoetuste seaduses sätestatuga analoogset lähenemist.“2 Eeltoodust

lähtuvalt on vaidlusaluse otsuse tegemisel asjakohaselt lähtutud siseriiklikust õigusest.

15. Määruse nr 25 § 5 lg-s 6 on selgelt sätestatud, et käibemaks on abikõlblik üksnes juhul, kui

on võimalik näidata, et vastavalt käibemaksu reguleerivatele õigusaktidele ei ole tasutud

käibemaksu võimalik tagasi taotleda ega maha arvata. Vastasel korral loetakse määruse nr 25 §

5 lg 6 tähenduses käibemaks mitteabikõlbulikuks. Olukorras, kus toetuse saajale on makstud

toetust ka mitteabikõlblike kulude osas, on toetuse andjal kohustus toetus selles osas tagasi

nõuda (vt määrus nr 25 § 23 lg 1 p 2).

16. Nagu vaidlusaluses otsuses on selgitatud, siis ei ole käesoleval juhul kasutatud toetust

ettenähtud korras ja tingimustel, vaid see on välja makstud mitteabikõlblike kulude

hüvitamiseks (vt vaidlusaluse otsuse p 1.2, kaebuse lisa 3; dtl 18). Vastavalt määruse nr 25 §

24 lg 1 punktile 2 kohustub toetuse saaja kasutama toetust vastavuses taotluse rahuldamise

otsuses tooduga. RTK 07.09.2021 otsuse nr 11.2-28/1115 punkti 8 kohaselt on toetuse saaja

kohustatud toetust kasutama ja projekti ellu viima kooskõlas toetuse taotlusega ning meetme

määruses sätestatud nõuetele; eelkõige täidab toetuse saaja meetme määruse §-s 24 sätestatud

järgmisi kohustusi: 8.1. tagab toetuse kasutamise taotluses kirjeldatud projekti elluviimise

vastavalt taotluses esitatud projekti eelarve, tegevusplaanile ning ajakavale. Vastustaja on

põhjendatult leidnud, et kuivõrd käibemaks ei ole abikõlblik kulu, kuid kuludokumentides

kajastati seda kui abikõlblikku kulu ning vastavas osas maksti kaebajale ka toetus välja, siis ei

ole kaebaja kasutanud toetust selleks ettenähtud tingimustel ja korras. Ühtlasi on vaidlusaluses

otsuses selgitatud, miks kaasnes toetuse osaliselt tagasinõudmisega taotluse rahuldamise otsuse

muutmine ja projekti eelarve vähendamine (vt vaidlusaluse otsuse p 1.2, lk 3; kaebuse lisa 3;

dtl 19).

2

Kättesaadav

arvutivõrgust:

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/868a6bff-48cb-4c7f-845d-

a45bb93e8b22

3-22-2031

7(9)

17. Riigiabi andmine on reeglina keelatud ning lubatud väga piiratud juhtudel. Riigiabi andmise

tingimusi tuleb seetõttu tõlgendada kitsendavalt. Riigil on väga ulatuslik kaalutlusõigus

otsustamaks, kas, kellele ja millistel tingimustel toetust anda. Praeguse juhul nägi määruse nr

25 § 23 lg 1 p 2 ette toetuse tagasinõudmise, kui toetust ei ole kasutatud selleks ettenähtud

korras ja tingimustel. Samuti puudub vaidlus, et hüvitatud olid kaebajale mitteabikõlblikud

kulud, mis ei ole kooskõlas üldise grupierandi määrusega (vt üldise grupierandi määrus,

preambula p-d 22-23 ja 74). Vastavalt üldise grupierandi määruse preambula punkti 74

viimasele lausele peab ülemäärane hüvitamine olema välistatud.

18. Juhindudes RES § 531 osas seletuskirjas toodud selgitustest ning eeltoodust on vaideotsuses

õigesti märgitud, et rikkumisega seotud ja välja makstud kulude osas tuleb rakendusüksusel

teha finantskorrektsiooni otsus summade tagasi nõudmiseks ja eelarve vähendamiseks (vt

kaebuse lisa 5, p 3.16; dtl 29). Vastavalt perioodi 2014-2020 struktuuritoetuse seaduse

(STS2014_2020) § 45 lg 1 punktile 2 tehakse finantskorrektsiooni otsus toetuse vähendamiseks

või tühistamiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 143 alusel

ja sellega kooskõlas, kui toetus on makstud mitteabikõlbliku kulu hüvitamiseks.

Finantskorrektsiooni otsuse tegemisel vähendatakse toetust ja omafinantseeringut vastavalt

finantskorrektsiooni otsuse tegemise ajal taotluse rahuldamise otsuses, toetuse andmise

tingimuste käskkirjas, rahastamisvahendi rakendamiskäskkirjas või rahastamisevahendi

rakendamise lepingus kehtivale proportsioonile. Kui vähendamise aluseks oleva kulu katteks

on toetus välja makstud, märgitakse otsuses tagastamisele kuuluv toetuse summa ja vähendatav

omafinantseeringu summa (STS2014_2020 § 46 lg 3). Seega on lähtutud STS2014_2020-s

sätestatuga analoogsest lähenemisest. Vaidlusalune finantskorrektsiooni otsus lähtub ka avalike

vahendite säästliku kasutamise põhimõttest, millele on viidatud ka määruse nr 25 § 23 lg-s 5.

Siiski tuleb siinkohal märkida, et õiguskindluse põhimõttest tulenevalt võiks olla määruses nr

25 selgemini reguleeritud finantskorrektsiooni otsuse tegemine ning juhindumine sarnastest

põhimõtetest nagu struktuuritoetuste puhulgi. Kuivõrd praegusel juhul puudub õigusaktides

erinorm alusetult saadud toetuse tagasinõudmiseks, siis on õiguspäraselt lähtutud mh HMS §

69 lg-st 1. Viimati nimetatud normi kohaldamise eelduseks ei ole tuvastada asjaolu, et kaebaja

tahtluseks oli alusetult rikastuda.

19. Toetuse tagasinõudmine ei saa olla meelevaldne, vaid finantskorrektsiooni otsusest peab

selgelt nähtuma, miks nõutakse osaliselt toetus tagasi ning miks just konkreetselt sellises

ulatuses (vt määrus nr 25 § 23 lg 2). Käesoleval juhul on see nõue täidetud.

20. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vaidlusalune otsus on põhjendamispuudustega (HMS § 56).

Vaidlusaluse otsuse põhjenduste punktis 1.3 on selgitatud, kuidas on muudetud RTK

07.09.2021 otsuse nr 11.2-28/1115 resolutsiooni punktis 4 sätestatud toetuse määra

proportsionaalselt mitteabikõlbliku summa ulatuses ning vaidlusaluse otsuse resolutsiooni

punktis on välja toodud konkreetsed muudetud summad (vt kaebuse lisa 3; dtl-d 19-20). Kuigi

vaidlusaluse otsuse põhjendustes oleks võinud selgemini välja tuua summade muutmise

arvutuskäik kogu eelarve ning abikõlblike summade ulatuses, siiski on lõppkokkuvõttes

summade muutumise kujunemine arusaadav. Samas ei ole kaebaja seadnud kahtluse alla, miks

just sellises ulatuses projekti abikõlblikke kogukulusid, toetuse maksimaalset suurust ning

omafinantseeringu suurust on vähendatud. Siiski peab kohus vajalikuks selgitada järgmist.

21. Võrreldes taotluse rahuldamise otsusega on projekti abikõlblikest kogukuludest

(495 346,00 eurot) lahutatud maha mitteabikõlblik kulu (68 703,26 eurot) ning saadud summast

arvutatud vastavalt taotluse rahuldamise otsuses proportsionaalselt samas ulatuses määratud

omafinantseeringu määr (110 753,59) ning toetuse maksimaalne määr (315 889,15). Seejuures

on vaidlusaluses otsuses selgitatud järgmist: „Kuna toetuse saajale on juba välja makstud toetus

summas 305 210,13 eurot ning projekti eelarve vähenemise tõttu on välja maksmata toetuse

3-22-2031

8(9)

summaks 10 679,02 eurot (315 889,15 eurot – 305 210,13 eurot), siis ülejäänud summa, mida

pole võimalik tasaarveldada, tuleb toetuse saajal tagasi maksta.“ (vt kaebuse lisa 3; dtl 19).

22. Eeltoodust lähtuvalt ei ole vastustaja rikkunud ka kaalutlusõigust. Kohus nõustub

vaideotsuse punktides 3.15.-3.17 märgituga ega pea vajalikuks seda üle korrata (HKMS § 165

lg 2).

23. Samuti ei nõustu kohus kaebajaga osas, et vastustaja ei ole täitnud määruse nr 25 § 21 lg-st

2 ja § 25 p-st 5 tulenevat kohustust kontrollida maksetaotluste nõuetelevastavust. Selles osas

nõustub kohus vaideotsuse punktides 3.13.-3.14. märgituga ega pea vajalikuks seda korrata

(HKMS § 165 lg 2). Määruse nr 25 § 21 lg 2 viimases lauses on sõnaselgelt öeldud, et kui

ilmneb ebatäpsusi, siis teavitatakse sellest viivitamata toetuse saajat ja määratakse kuni 10

päevane tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Dokumentides esinevat ebatäpsust ei saa

võrdsustada sisulise kuludokumentidega kontrolliga, st kas esitatud kuludokumentides

taotletud kulud on kõik abikõlbulikud. Normi sisustamisel saab abiks võtta HMS §-i 59, kus on

sätestatud haldusaktis esineva kirjavea ja muu ilmse ebatäpsuse parandamise kord. Vastavalt

HMS §-le 59 parandab haldusorgan seadusega haldusakti muutmiseks ettenähtud

menetluskorda järgimata haldusaktis kirjavea ja muu ilmse ebatäpsuse, mis ei mõjuta haldusakti

sisu. Kohtu hinnangul tuleb määruse nr 25 § 21 lg 2 viimases lauses sätestatud ebatäpsust mõista

viisil, et tegemist on veaga, mis ei saanud mõjutada sisuliselt asjaolu, millised on abikõlblikud

kulud ja millised mitte. Aga ka juhul, kui nõustuda kaebaja käsitlusega määruse nr 25 § 21 lg-

st 2, siis ei saa haldusorgani eksimus tekitada kaebajale õiguspärast ootust, et mis tahes

rikkumist tulevikus ei avastata. See tähendab, et haldusorgani võimalik eksimus ei saanud

mõjutada ka vaidlusaluse otsuse õiguspärasust.

24. Kaebaja leiab, et vaideotsus on õigusvastane, kuivõrd vastustaja on rikkunud

ärakuulamiskohustust (HMS § 40).

25. Ärakuulamisõigust reguleerib vaidemenetluses HMS § 83 lg 2. Viidatud normi kohaselt

uuritakse vaiet läbi vaadates dokumentaalseid tõendeid, kuulatakse ära asjas huvitatud isikute

seletused ja ekspertide arvamused ning tunnistajate ütlused, vaadeldakse asitõendeid ja

teostatakse paikvaatlusi. Asjast huvitatud isikuks on isik, kelle õigusi või kohustusi võib

vaideotsus puudutada, kuid kes ei ole vaide esitaja. Normi mõte on tagada ka nende isikute

ärakuulamisõigus, kes ei ole vaidemenetlust algatanud, kuid keda tehtav vaideotsus võib

puudutada. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Kaebaja on saanud esitada

vaides oma seisukohad ning nendest on vaideorgan ka vaide lahendamisel lähtunud. Eeltoodust

lähtuvalt leiab kohus, et vastustaja ei ole vaidemenetluses kaebaja kui vaide esitaja

ärakuulamisõigust rikkunud.

26. Kaebaja leiab, et vaideotsuses ei põhjendata, miks ei ole vastustaja täitnud määruse nr 25 §

21 lg-st 2 tulenevat kohustust ega § 23 lg 1 p-s 2 sätestatud õiguse kohaldamist; selgusetuks

jääb vaideotsuse punktis 3.10 toodud seisukoht; vaideotsuses ei ole vastatud kaebaja

seisukohale, et millisel põhjendusel on vähendatud kogu eelarvet.

27. Kohus kaebaja toodud väidetega ei nõustu. Vaideotsuse punktides 3.8-3.12 on selgitatud

vastustaja ülesandeid, sh asjaolu, et vastutus projekti korraldamise ja läbiviimise eest lasub

kaebajal; vastustaja roll on olla vaid abistav ning õiguspärase ootuse põhimõte ei saa kaitsta

isikut määruses nr 25 kehtestatud tingimuste eiramise eest. Vaideotsuse punktides 3.13-3.17 on

põhjendatud, miks vähendati projekti eelarvet.

28. Eeltoodust lähtuvalt on vaidlusalune otsus ning vaideotsus õiguspärased ning kaebus

rahuldamisele ei kuulu.

29. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul on otsus tehtud kaebaja kahjuks, mistõttu menetluskulud jäävad kaebaja enda

3-22-2031

9(9)

kanda. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud, siis jäävad

vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HMS § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)