2-16-317/122 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margit Vutt, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 26. mai 2023

Tsiviilasja number

2-16-317

Tsiviilasi

Aleksandrs Ivanovsi hagi OÜ ÖKOPESA vastu

saamata jäänud töötasu ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

22 407 eurot 92 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 29. oktoobri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ ÖKOPESA apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

8. veebruar 2022

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Aleksandrs Ivanovs (isikukood

XXXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Maia

Ploom

Vastustaja (kostja): OÜ ÖKOPESA (registrikood

11375499), lepinguline esindaja Reimo Mets

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada

Aleksandrs

Ivanovsi

apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 29. oktoobri 2021. a

otsus hagi täies ulatuses rahuldamata jätmise ja

menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas

2

uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt, mõista

OÜ-lt ÖKOPESA Aleksandrs Ivanovsi kasuks

välja töötasu 16 626 eurot 2 senti (bruto), töötasult

perioodil 7. september 2015 – 26. mai 2023

sissenõutavaks muutunud viivis 10 431 eurot 57

senti ning viivis töötasult VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates alates 27. maist

2023 kuni nõude täitmiseni.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

3.1. Võtta vastu osaline hagist loobumine ning

lõpetada menetlus 15 euro 6 sendi nõudes märtsi

2013. a töötasu osas.

3.2. Rahuldada Aleksandrs Ivanovsi hagi OÜ

ÖKOPESA vastu osaliselt.

3.3. Mõista OÜ-lt ÖKOPESA Aleksandrs Ivanovsi

kasuks välja töötasu 16 626 eurot 2 senti (bruto),

töötasult perioodil 7. september 2015 – 26. mai

2023 sissenõutavaks muutunud viivis 10 431 eurot

57 senti ning viivis töötasult VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates alates 27. maist

2023 kuni nõude täitmiseni.

4. Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud

17% ulatuses Aleksandrs Ivanovsi ja 83% ulatuses

OÜ ÖKOPESA kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

maakohus

pärast

tsiviilasjas

lõpplahendi

jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

30

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

3

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Aleksandrs Ivanovs (hageja/töötaja) esitas 1. oktoobril 2015 töövaidluskomisjonile avalduse

OÜ ÖKOPESA (kostja/tööandja) vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks,

töölepingu lõpetamiseks töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel, hüvitise ja saamata jäänud

töötasu väljamõistmiseks. Töövaidluskomisjon rahuldas avalduse 8. detsembri 2015. a otsusega

osaliselt.

Kostja

esitas

kohtule

taotluse

töövaidluskomisjonile

esitatud

avalduse

läbivaatamiseks hagimenetluse korras.

2. Hageja hagiavalduse (I kd, tl 44–57) kohaselt asus hageja kostja juurde metsatöölisena tööle

10. oktoobri 2011. a töölepingu nr XXXXXXXXX alusel. Töölepingu p-i 2.7. kohaselt oli

tööülesannete täitmise kohaks Eesti Vabariik. Reaalselt töötas hageja Soomes, v.a perioodil

1. juulist 2015 kuni töölepingu lõppemiseni 7. septembril 2015.

Hagejal on saamata töötasu Soomes töötamise perioodi eest 2012. a detsember ning 2013. a

jaanuar, veebruar ja mai (mis olid arutlusel töövaidluskomisjonis) 3412 eurot 6 senti, millele

lisandub tasunõue märtsi ja aprilli 2013. a eest, mille andmed ei ole hagejale teada. Hageja

esitas 6. aprillil 2016 täiendava saamata jäänud töötasu nõude Soomes töötamise perioodi

2013. a juuni kuni 2015. a juuni eest (uus täiendav nõue). Hagejal on saamata jäänud töötasu

nõue ka Eestis töötamise aja eest 1. juulist 2015 kuni 7. septembrini 2015.

Lisaks on hagejal hüvitise nõue töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest. Hageja

sai töölepingu ülesütlemise teate kätte 7. septembril 2015 ja tööleping lõppes samal päeval.

Seega ei teatatud töölepingu ülesütlemisest ette. Töötaja nõuab hüvitist 1148 eurot 58 senti.

Hagejal on õigus esitada osaliselt saamata jäänud töötasu nõue uue nõudena ka 2014. a

detsembri ja 2015. a eest kuni töölepingu ülesütlemiseni. Kokku on hageja nõude suurus 28 778

eurot 90 senti.

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagi ja selle aluseks

olevad asjaolud ei ole selged. Hageja loobus hagiavalduse p-des 19–24 saamata jäänud töötasu

nõudest töövaidluskomisjoni 1. veebruari 2015. a istungil. Hageja nõue on ebaselge ka

summade osas, sest töövaidluskomisjonile esitatud avalduses nõudis hageja sama perioodi eest

5738 eurot 38 senti, kuid kohtus nõuab 4708 eurot 73 senti. Hageja on omaks võtnud, et oli

vahepealsetel perioodidel haiguslehel ning puhkusel, kuid sellegipoolest esitab saamata jäänud

töötasu nõude puhkusel oleku aja eest.

Hageja väide, et ta töötas kogu töölepingu perioodi vältel Soomes, ei ole õige. Töölepingu

kohaselt oli töötaja tööülesannete täitmise kohaks Eesti Vabariik. Hageja töölähetuses viibimise

kohta on asjas tõendina esitatud üksnes kostja poolt 31. mail 2016 esitatud tööaja arvestus,

millest nähtub, et hageja ei viibinud pidevalt Soomes või mõnes muus riigis pikemalt kui

15 kalendripäeva. Kostja edastatud tööaja arvestuse graafikutest nähtub, et ülejäänud osas tegi

hageja tööd Eesti objektidel.

Põhjendatud ei ole kohaldada hageja kahenädalasele Soomes töötamisele Soome Vabariigi

metsatöötajate keskmisi töötasusid. Soome metsatöötajate kollektiivleping kehtib üksnes

Soome Vabariigis end ametlikult registreeritud töötajate osas, kelleks hageja ei olnud. Juhul,

kui kohus peaks leidma, et hagejal on õigus saada Soome metsatöötajate keskmist töötasu, siis

ei ole põhjendatud maksta hagejale töötasu puhkepäevade eest.

Kostja esitatud detsembri 2012. a, jaanuari, veebruari ja mai 2013. a kohta tööaja graafikute

kohaselt oli hageja töölähetuses 35 päeva, lisaks 8 päeva lähetusse mineku ja tuleku aeg (kokku

43 päeva). Kui hagejal on õigus saada lähetuse päevaraha ja Soome keskmist metsatöötajate

töötasu, siis on kostjal nõue hageja vastu alusetu rikastumise sätete alusel, mis tuleb

tasaarvestada juba makstud lähetuse päevarahade osas.

4

Kostjal oli õigus tööleping erakorraliselt lõpetada ja seda ette hoiatamata TLS § 97 lg 3 alusel.

MENETLUS

MAA-

JA

RINGKONNAKOHTUS

ASJA

ESMAKORDSEL

LÄBIVAATAMISEL

4. Tartu Maakohus rahuldas 15. juuli 2016. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja

kasuks välja saamata jäänud töötasu 2012. a detsembri eest 543 eurot 84 senti, 2013. a jaanuari

eest 210 eurot 56 senti, 2013. a veebruari eest 263 eurot 19 senti ja 2013. a mai eest 375 eurot

60 senti, kokku 1393 eurot 35 senti (bruto). Maakohus jättis hageja nõude 1148 euro 58 sendi

osas, s.o ühe kuu töötasu ulatuses hüvitise saamiseks töölepingu erakorralisest ülesütlemisest

vähem ette teatatud aja eest rahuldamata. Maakohus jättis hagi saamata jäänud töötasu

väljamõistmiseks Soomes töötamise aja eest perioodil juuni 2013. a kuni juuni 2015. a ja

saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks Eestis töötamise aja eest alates 1. juunist 2015 kuni

7. septembrini 2015 läbi vaatamata.

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas maakohtu otsuse

nõuete rahuldamata jätmise ja läbi vaatamata jätmise osas. Hageja palus ringkonnakohtul teha

uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja ühe kuu keskmise töötasu suurune hüvitis

töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest 1148 eurot 58 senti ja saamata jäänud

töötasu alates detsembrist 2012. a kuni töösuhte lõppemiseni 29 245 eurot 81 senti, kokku

30 394 eurot 39 senti.

Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Kostja

esitas samuti apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 2,

samuti menetluskulude jaotuse osas ning jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Kostja palus

muuta maakohtu otsuse põhjendusi resolutsiooni p-i 4 osas ja teha selles osas uus otsus, millega

keelduda hagi menetlusse võtmast ning lõpetada selles osas menetlus. Alternatiivselt, kui

ringkonnakohus leiab, et hagi kuulub osaliselt rahuldamisele mingisuguses osas, palus kostja

teha tasaarvestus lähetuse päevaraha osas 961 euro 91 sendi ulatuses.

Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata.

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 18. oktoobri 2017. a otsusega poolte apellatsioonkaebused

osaliselt, tühistas Tartu Maakohtu 15. juuli 2016. a otsuse, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

hüvitise töölepingu erakorralisest ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest 1148 eurot 58 senti

ning saatis asja hageja saamata jäänud töötasu väljamõistmise nõude osas maakohtule uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

Ringkonnakohus leidis, et praegusel juhul ei olnud tegemist sedavõrd erakorraliste asjaoludega,

mis välistaksid töösuhte jätkamise kuni etteteatamistähtaja lõppemiseni. Vaidlust ei ole selle

üle, et lähtuvalt pooltevahelise töösuhte kestusest pidi kostja TLS § 97 lg 1 p 2 kohaselt teatama

töölepingu erakorralisest ülesütlemisest hagejale ette vähemalt 30 kalendripäeva.

Maakohus on vääralt asunud seisukohale, et hageja hagi saamata jäänud töötasu nõudes

perioodi juuni 2013. a kuni töösuhte lõppemiseni septembris 2015. a eest (sh ajavahemiku juuni

2013. a kuni juuni 2015. a Soomes töötamise eest ja juulist septembrini 2015. a Eestis töötamise

eest) tuli jätta läbi vaatamata. Kui pool esitab kohtule taotluse vaadata töövaidluskomisjonile

esitatud avaldus läbi hagimenetluses, loetakse töövaidluskomisjonile esitatud avaldus

individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24 lg 5 kohaselt hagiavalduseks.

Seega loetakse avalduses esitatud nõuded ja asjaolud ka hagiavalduse nõueteks ja asjaoludeks.

ITLS § 24 lg 5 ei keela edaspidises menetluses hagi muutmistoiminguid tsiviilkohtumenetluse

seadustiku alusel (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-06, p 11) ning hageja uued nõuded

ja asjaolud on käsitatavad iseseisva hagiavaldusena ja seega lubatavad (Riigikohtu otsus

5

tsiviilasjas nr 3-2-1-48-08, p-d 13–15). Maakohtul puudus seadusest tulenev alus hageja

täiendavate (s.o töövaidluskomisjonis käsitlemata) nõuete läbivaatamata jätmiseks.

ITVS § 4 lg 11 järgi ei lahendata töövaidluskomisjonis vaidlusi rahaliste nõuete üle, mis

ületavad 10 000 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja töövaidluskomisjonis nõudeid

kogusummas 9448 eurot 73 senti, sh saamata jäänud töötasu nõuded ajavahemiku detsember

2012. a kuni mai 2013. a eest. Ehkki algselt esitas hageja töövaidluskomisjonile ka nõude

mõista tööandjalt välja viimase poole aasta saamata jäänud töötasu 5738 eurot 38 senti, loobus

ta hiljem selles osas nõude töövaidluskomisjonis menetlemise soovist ITVS § 4 lg-s 11 sätestatu

tõttu, mis ei oleks võimaldanud töövaidluskomisjonis asja täies ulatuses arutada.

Ringkonnakohus leidis, et see asjaolu ei saanud võtta hagejalt õigust ega võimalust esitada

10 000 eurot ületavas ulatuses nõudeid saamata jäänud töötasu osas hagimenetluses.

Saamata jäänud töötasu nõude osas Soomes töötamise aja eest perioodil 2013. a juuni kuni

2015. a juuni ning Eestis töötamise aja eest alates juulist 2015. a kuni septembrini 2015. a jättis

maakohus

eelmenetluse

ülesanded

täitmata.

Maakohus

ei

selgitanud

pooltele

tõendamiskoormist ega võtnud seisukohta, kas asjas kuulub kohaldamisele Eesti või Soome

Vabariigi seadus. Asjas ei ole piisavat tähelepanu pööratud sellele, kas hageja oli Soomes

töötatud perioodidel töölähetustes TLS § 21 tähenduses või oli tegemist ajutiselt Soome

Vabariiki lähetatud töötajaga vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivile 96/71/EÜ

töötajate lähetamise kohta seoses teenuse osutamisega. Menetluses on olulisel määral

selgitamata jäänud ka hageja poolt saamata jäänud töötasu nõudmise alused.

Juhul, kui hageja oli Soome lähetatud töötajaks direktiivi 96/71/EÜ tähenduses, siis tuleb

töötajale tagada kohalik töötasu alammäär; s.o konkreetse sektori kollektiivlepingus sätestatu.

Samas tuleb sel juhul arvestada, et Soome Vabariiki lähetatud töötajate seaduse § 3 kohaselt

loetakse töölähetuses olemisega seotud hüvitised, mis ei puuduta töölähetuse tegelikke kulutusi,

töötajale makstava töötasu osaks. Selle all saab mõista ka lähetustasusid ja päevarahasid.

Seevastu juhul, kui töötaja ei olnud lähetatud töötajaks direktiivi mõttes, vaid viibis Soomes

töölähetustes TLS § 21 tähenduses, siis ei muutnud töölähetustes (välislähetustes) käimine

pooltevahelises töölepingus kokku lepitud töötamise kohta (Eesti Vabariik). Välislähetuste

puhul on tööandjal kohustus maksta töötajale päevarahasid, kuid välislähetustes käimine ei too

automaatselt kaasa seda, et töösuhtele kohalduks sihtkohariigi (Soome Vabariigi) õigus.

Ehkki pooltevahelise töölepingu p-i 9.1 põhjal võib järeldada, et pooled valisid töösuhtele

kohalduvaks õiguseks Eesti õiguse, tuleb sellegipoolest hinnata, missugune õigus oleks

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. a määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste

võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I määrus) artikli 8 lg-te 2–4 kohaselt

osutunud kohaldavaks õiguse valiku puudumisel. Kuna praegusel juhul töötas hageja

asjaoludest nähtuvalt vähemalt mingi osa ajast Soomes, siis saab kõne alla tulla kas Eesti või

Soome õiguse kohaldamine töösuhtele. Seejärel tuleb analüüsida, kumma õiguse järgi oleksid

töötaja õigused paremini kaitstud. Lähtuda saab sellest, et töötaja õigustele vastab enam selle

riigi õigus, mille alusel on talle tagatud suurem töötasu. Analüüsida tuleb, kas hageja tegi Eestis

või Soomes harilikult oma lepingujärgset tööd. Selleks on vaja võrrelda eeskätt nii Eestis kui

Soomes töötatud ajamahtusid (s.o vastavalt Eestis ja/või Soomes töötatud tööpäevade hulk ja

osakaal omavahelises võrdluses). Ringkonnakohtu otsus jõustus 30. mail 2018 Riigikohtu

määrusega, millega Riigikohus ei võtnud kostja kassatsioonkaebust menetlusse.

MENETLUSOSALISTE

PÕHJENDUSED

JA

MAAKOHTU

LAHEND

ASJA

TEISTKORDSEL LÄBIVAATAMISEL

7. Asja teistkordsel läbivaatamisel leidis hageja, et ta oli ajutiselt Soome Vabariiki lähetatud

töötaja vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivile 96/71/EÜ. Kostja lähetas hageja

6

Soome oma nimel ja juhtimisel lepingu alusel, mis on sõlmitud kostja ja Soomes tegutseva

lepinguosalise vahel, kellele teenused olid mõeldud. Ka see, et kostja maksis hagejale

päevarahasid, viitab töölähetusele.

Kostja ei ole hagejale maksnud töötasu nõuetekohaselt. Hagejal on osaliselt saamata töötasu

2012. aasta detsembrist kuni 2015. aasta septembrini. Kuna hageja töötas Soomes, tuleb talle

tagada Soome kohalik töötasu alammäär, s.o konkreetse sektori kollektiivlepingus sätestatu.

Hageja poolt perioodi detsember 2012. a – august 2015. a arvestatud töötasu on 30 231 eurot

98 senti. Päevarahasid on hagejale makstud kokku 10 132 eurot. Soome Vabariiki lähetatud

töötajate seaduse § 3 kohaselt loetakse töölähetuses olemisega seotud hüvitised, mis ei puuduta

töölähetuse tegelikke kulutusi, töötajale makstava töötasu osaks. Selle all saab mõista ka

lähetustasusid ja päevarahasid. Hagejal ei ole võimalik tõendada töölähetuse tegelikke kulusid

ning seetõttu arvestab hageja enda saadud töötasu hulka kogu lähetuskulude summa. Seega on

hageja põhinõude suuruseks 20 099 eurot 98 senti (30 231,98 – 10 132). Hageja on arvestanud

viivist alates töölepingu lõppemisest 7. septembril 2015, mil kostja kohustuseks oli hagejale

välja maksta lõpparve, s.t kõik saadaolevad summad. Sissenõutavaks muutunud viivis

29. septembri 2021. a seisuga on 9745 eurot 2 senti.

8. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Hageja on esitanud valeväiteid enda töötatud päevade ja

töötamise koha kohta. 2013. aastal töötas hageja Eestis. Hageja esitatud tabelid ei ole

kontrollitavad ja põhinevad hageja enda arvamusel. Töötasu väljamaksmine oli selline seetõttu,

et töötasust on kokkuleppel hagejaga maha arvestatud kostja poolt hagejale antud laen.

Hageja esitatud tõenditest ei saa järeldada, mis põhjusel on hageja Soomes käinud, ega seda, et

hageja oleks olnud Soomes töötav lähetatud töötaja. Hageja ei ole välja toonud, millal ta töötas

Soomes ja millal Eestis. Hageja käis Soomes küll, aga oli töölähetuses, mitte ei olnud lähetatud

töötaja. Hageja käis Soomes vaid aeg-ajalt abis. Hageja põhitöökoht on olnud Eestis.

Hageja on kinnitanud, et on kostjalt saanud päevarahasid ja arvestanud selle enda saamata

jäänud töötasu hulka. Selline käsitlus ei ole õige. Päevaraha maksmise osas on seadusandja

näinud ette osalise maksuvabastuse ja maksuvaba piirmäära. Kui hageja arvestab päevaraha

enda töötasuks, ei ole ta töötasult tasunud ettenähtud makse ja tegemist on maksupettusega.

Hageja viivisenõue on põhjendamatu, hageja ei ole välja toonud viivisearvestust. Kui kohus

peaks jaatama hageja viivisenõuet, palus kostja vähendada viivist nullini, kuna viivise

väljamõistmine

oleks

menetluse

kulgu

arvestades

(menetluse

venimine,

nõuete

konkretiseerimatus) kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane.

9. Tartu Maakohus võttis 29. oktoobri 2021. a otsusega vastu osalise hagist loobumise ning

lõpetas menetluse 15 euro 6 sendi nõudes märtsi 2013. a töötasu osas, jättis hagi rahuldamata

ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kostja menetluskulude suuruseks

12 731 eurot 30 senti (käibemaksuga) ja mõistis selle summa hagejalt kostja kasuks välja,

märkides, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest

alates viivist VÕS § 113 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni menetluskulude tasumiseni.

Maakohus vaatas läbi hageja nõuded saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks vastavalt

10. mai 2021. a hagi terviktekstile, s.o saamata jäänud töötasu nõue perioodi detsember 2012. a

– august 2015. a eest, arvestades hagist osalist loobumist. Hageja vähendas märtsi 2013 töötasu

nõuet 15 euro 96 sendi võrra. 29. septembri 2021. a kohtuistungil avaldas hageja, et loobub

nõudest 15 euro 6 sendi ulatuses, maakohus võttis loobumise vastu ning lõpetas selle summa

ulatuses TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel menetluse.

Pooled sõlmisid 10. oktoobril 2011 töölepingu nr XXXXXXXXX (I kd, tl 107–108), mille

kohaselt asus hageja tööle 10. oktoobril 2011 metsatöölise ametikohale. Tulenevalt töölepingu

7

p-st 2.7 on tööülesannete täitmise asukohaks kostja objektid Eesti Vabariigi piires. Lepingu p-

i 3.1 kohaselt asub hageja tööle täisajaga kestusega 40 tundi nädalas. Lepingu p-i 3.3 kohaselt

on töö seotud lähetuste, väljasõitude ja komandeeringutega. Töö objektid asuvad Eesti

Vabariigis. Tulenevalt lepingu p-st 4.1 maksab kostja hagejale töötasu tükitöö alusel, mille

aluseks on ühikuhinnad, mis on vastavuses käskudega. Kostja kohustub maksma hagejale palka

üks kord kuus, hiljemalt järgmise kuu 10. kuupäevaks hageja pangakontole. Pooled leppisid

kokku, et nii töölepingust tulenevad kui lepinguga reguleerimata küsimused lahendatakse Eesti

õiguse järgi (p-d 9.1 ja 9.3). Tööleping on lõppenud 7. septembril 2015.

Hageja ei ole täitnud oma tõendamiskoormist ning ei ole esitanud piisavaid ning veenvaid

tõendeid, et tema peamiseks tööülesannete täitmise kohaks oli ajavahemikul detsembrist

2012. a kuni juulini 2015. a Soome Vabariik. Asjakohaseks tõendiks ei ole kostja ütlused

töövaidluskomisjoni istungil, kuivõrd need ei tõenda aega, kohta ega tööd, mida hageja tegi

Soomes. Samuti ei tõenda neid asjaolusid hageja pangakonto väljavõte, millest üksnes nähtub,

et kostja on tasunud hagejale teatud kuude eest päevaraha ja et hageja pangaarvelt on tehtud

mõnel kuul Soome Vabariigis makseid. Arvestades väljavõttest nähtuvat päevaraha tasumist,

on hageja tõenäoliselt vähemalt mingil ajaperioodil Soome Vabariigis kostja ülesandel

töötanud. Küll aga tuli hagejal tõendada konkreetselt millal ja kus Soomes, mis tööd ja kelle

juhendamisel ta tegi. Kõik need olulised asjaolud on hageja jätnud täielikult tõendamata.

Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks töötanud Soomes lähetatud töötajana Euroopa Parlamendi

ja Nõukogu direktiivi 96/71 mõttes. Hageja pole tõendanud, et kostja lähetas hageja Soome

oma nimel ja juhtimisel kostja ja Soomes tegutseva lepinguosalise vahel sõlmitud lepingu

alusel, kellele teenused olid mõeldud. Pole tõendatud, kas ja millise ettevõttega oli kostja

väidetavalt sõlminud lepingu Soomes ning milline ettevõte korraldas hageja töötamist Soomes.

Soomes täidetud tööülesannete puhul oli tegemist TLS § 21 lg 1 mõttes hageja töölähetusega.

Kuid ka sel juhul ei ole hageja täitnud tõendamiskohustust ning pole esitanud tõendeid selle

kohta, millal, kus ja milliseid tööülesandeid ta täitis.

Maakohus lähtus poolte töölepingust ning leidis, et hageja täitis oma kohustusi peamiselt Eestis

ning kohaldada tuleb Eesti õigust. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et ta oli lähetatud töötaja,

puudub kostjal kohustus tagada hagejale Soome kohaliku töötasu alammäära. Seega ei kuulu

Soome metsatöötajate kollektiivlepingus sätestatud miinimumtunnitasu määr arvestamisele.

Hageja töötasu suurus pole samuti tõendatud. Hageja pangakonto väljavõte ei ole piisavaks

tõendiks tõendamaks konkreetsete kuude osas töötatud päevi ega saadaolevat töötasu. Seega

pole hageja tõendanud ka oma väidetavalt töötatud tööaega, sh normtunde nii Eestis kui

Soomes. Hageja on viidanud ka TLS § 28 lg 2 p-le 1 ning TLS §-le 35. Samas puuduvad hagis

asjaolud, selgitused ja tõendid kostja poolt tööga mittekindlustamise kohta.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

10. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse osas, millega jäeti hagi rahuldamata, ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja

jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata

jäänud töötasu perioodi detsember 2012. a kuni august 2015. a kokku 20 099 eurot 98 senti,

viivis 9887 eurot 22 senti perioodi 8. september 2015 kuni 29. oktoober 2021 (s.o kohtuotsuse

tegemise aeg), viivis põhinõudelt 20 099 eurot 8 senti VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates 30. oktoobrist 2021 kuni põhivõla täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui

20 099 eurot 8 senti, jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda ning mõista

kostjalt hageja kasuks välja viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

8

Apellatsioonkaebuse kohaselt vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas hageja oli Soomes

töötatud perioodidel töölähetustes TLS § 21 tähenduses või oli tegemist ajutiselt Soome

Vabariiki lähetatud töötajaga vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivile 96/71/EÜ.

Hagejal kui töövaidluse nõrgemal poolel, ei ole võimalik tõendada, kas ja millise ettevõttega

oli kostja sõlminud lepingu Soomes, mis tingimustel ning milline ettevõte korraldas hageja

töötamist Soomes. Kostja töövaidluskomisjonis antud ütlustega on tõendatud, et hageja töötas

töölepingu kehtivuse ajal 10. oktoobrist 2011 kuni 7. septembrini 2015 põhiliselt Soomes kostja

lepingupartnerite tööobjektil. Kostja lähetas hageja Soome territooriumile oma nimel ja

juhtimisel lepingu alusel, mis on sõlmitud kostja ja tema Soome partneri vahel, kellele teenused

olid mõeldud. Seega oli hageja lähetatud töötaja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi

96/71/EÜ mõttes.

Eestis töötas hageja 1. juulist 2015 kuni töölepingu lõppemiseni 7. septembril 2015.

Ringkonnakohus leidis 18. oktoobril 2017 tehtud otsuse p-s 35, et põhjendatuks ei saa pidada

seda, et töösuhtele kohaldatakse konkreetse tingimuse (nt töötasu suuruse) osas vaheldumisi

mitme erineva riigi õigust. Seega kuna hageja töötas valdava enamuse ajast Soomes, tuleb talle

maksta Soome metsatöötajate kollektiivlepingus sätestatud miinimumtunnitasu.

Isegi, kui ei oleks tõendatud, et hageja töötas valdava enamuse tööajast Soomes, tuleb

analüüsida, kumma õiguse järgi oleksid töötaja õigused paremini kaitstud. Lähtuda saab sellest,

et töötaja õigustele vastab enam selle riigi õigus, mille alusel on talle tagatud suurem töötasu.

Õiguse valik ei või siiski põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud

sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis valiku puudumisel

oleks olnud kohaldatav vastavalt direktiivi artikli 8 lg-tele 2, 3 ja 4 (ringkonnakohtu

18. oktoobri 2017. a otsuse p 33). Praegusel juhul on hageja harilik töötamise koht võimalik

kindlaks teha. Hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et hagejale maksti lähetusraha. Lisaks

kinnitas kostja töövaidluskomisjonile 20. oktoobril 2015 esitatud vastuses, et pooltel ei ole

vaidlust selles, et hageja töötas põhiliselt Soomes tööobjektidel. Kui vaadata hagejale makstud

töötasusid kuude lõikes, siis on töötasude suurused sarnased päevarahade suurusele, mis samuti

tõendab, et hageja töötas Soomes.

Kostja ei andnud tööks valmisolevale hagejale tööd vastavalt kuu normtöötundidele (TLS § 35).

Hageja töötas Soomes ja kui tööd anda ei olnud, talle töötasu ei makstud, kuigi oleks pidanud

maksma keskmist töötasu. Sellest tulenevalt arvestas hageja iga kuu kohta normtundidest

lähtuvalt töötasu tuginedes Soome metsatöötajate kollektiivlepingus märgitud tasule. Sellest

summast arvestas hageja maha tegelikult laekunud töötasu ning sai iga kuu kohta summa, kui

palju tal jäi töötasu saamata.

Maakohtu nõue, et hageja oleks pidanud iga Soomes töötatud tööpäeva kohta tõendama, kus,

millistel päevadel konkreetselt ja milliseid tööülesandeid ta täitis, samuti kelle juhendamisel

töötas, ei ole põhjendatud. Kostja ei ole kordagi vastu vaielnud, et hageja töötas metsatöölisena.

Ringkonnakohus rahuldas hageja nõude ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise ühe kuu

keskmise töötasu ulatuses TLS § 100 lg 5 alusel 1148 eurot 58 senti. Selle summa aluseks on

võetud Soome töötasu.

Hagejalt menetluskulu 12 731 eurot 30 senti väljamõistmine on põhjendamatu ja ebaõiglane.

11. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Hageja ei täitnud enda tõendamiskoormist, tõendamata jäi, et ta oleks hagis esitatud

vaidlusalustel kuudel Soomes töötanud, sh kus, millistel päevadel konkreetselt ja milliseid

tööülesandeid täites. Hageja ülesanne oli tõendada, kus ja mis perioodil ta töötas, kuid hageja

esitas selle suhtes üksnes Exceli tabelid. Hageja ei selgitanud kordagi maakohtu menetluse ajal,

9

kus täpsemalt ta töötas, mis olid tema tööülesanded, kes teda töödes juhendas, kus asukohas ja

milliseid korraldusi ta kelle ülesandel täitis, kas ta oli end Soome registris töötajana arvele

võtnud jt olulisi asjaolusid. Kostja ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et tõendatud on

asjaolu, et hageja töötas töölepingu kehtivuse ajal 10. oktoobrist 2011 kuni 7. septembrini 2015

põhiliselt Soome kostja lepingupartnerite tööobjektil. Hageja poolt viidatud ringkonnakohtu

otsuse p 28 seda väidet ei kinnita.

Kostja on 15. juuli 2021. a menetlusdokumendis toonud välja peamised hageja esitatud nõuete

ebakõlad. Nt esitab hageja töötasu nõudeid kuude eest, mil ta ise enda väidete kohaselt viibis

puhkusel. Hageja on kõigis menetlusdokumentides esitanud erinevaid nõudeid ja väiteid.

Kostja ei ole eitanud, et hagejat kui töötajat saadeti aeg-ajalt Soome tööd tegema, kuid see ei

olnud pidev. Hagejale on vastavalt töölepingule ja seadusele makstud selle eest ka päevaraha.

Hagejale tuli maksta töötasu vastavalt Eesti seadustele, nii nagu tööleping ette nägi ning nii

nagu töö lähetuse põhimõtted sätestavad. Töötasu suurust ei saa arvestada ainuüksi päevaraha

laekumiste järgi, kuna päevaraha ei ole töötasu osa.

Menetluslikult on lubamatu, et kord juba loobutud avaldust lubab kohus menetluslikult esitada

ning seda nimetatakse haginõude suurendamisena lubatavaks laiendamiseks.

12. Ringkonnakohus pöördus välisriigi õiguse väljaselgitamiseks õigusabipalvega Eesti

Vabariigi Justiitsministeeriumi poole, paludes kaasabi välja selgitamaks, millised seadused,

õigusaktid või kollektiivlepingud reguleerisid metsatööliste õigusi, kohustusi, töötingimusi ja -

tasusid jms Soome Vabariigis perioodil juuni 2013 – juuni 2015. Eesti Vabariigi

Justiitsministeerium edastas õigusabipalve Soome Vabariigi Justiitsministeeriumile, kes esitas

vastuse ja asjakohased õigusaktid 15. novembril 2022. Ringkonnakohus andis pooltele tähtaja

Soome metsatöötajate kollektiivlepingute kohta seisukohtade esitamiseks.

Hageja selgitas 9. märtsi 2023. a vastuses, millised Soome seaduste ja kollektiivlepingute sätted

peaksid hageja hinnangul asjas kohalduma. Lisaks märkis hageja, tuginedes Soome Vabariigi

Justiitsministeeriumi poolt edastatud metsatöötajate kollektiivlepingutele, et hageja eksis

töötasu alammäära osas ja nõudis väiksemat töötasu, kui tal oleks õigus nõuda. Hageja ei saa

apellatsioonimenetluses saamata jäänud töötasu nõuet suurendada. Hageja jäi hagiavalduse

terviktekstis ja apellatsioonkaebuses ning lisades toodud nõude juurde.

Kostja leidis 9. märtsi 2023. a vastuses jätkuvalt, et kohaldamisele kuulub Eesti õigus. Kostja

leidis, et juhul, kui kohaldama peaks Soome õigust, siis metsatöötajate kollektiivleping kehtib

ainult Soomes tegutsevatele tööandjatele ega laiene välisriigi äriühingutele. Mistahes kaitse ja

hüve saamiseks Soome metsatöötajate ametiühingute kollektiivlepingust tulenevate õiguste

puhul kehtib eeldus, et isik peab olema KELA-s (Kansaneläkelaitos) arvele võetud. Hageja

liigenduks kollektiivlepingu alusel oma võimalike oskuste tõttu 1. nõudlikkusegruppi, ta oli

lühiajaliselt Soomes ega omanud piisavaid oskusi, teda tuli juhendada pidevalt, sh ka metsa

istutamisel. Seega oleks hageja võimalik töötasu suurus tunnis 8 eurot 87 senti või 9 eurot 7

senti (perioodil 1. oktoobrist 2011 – 31. oktoobrini 2012 ja 1. novembrist 2012 – 30. novembrini

2013), kuid kuna hageja ei saanud üldse enne 23. juulit 2014 (koolitus läbimata ja tööloata)

Soomes töötada, siis nimetatud periood ei oma tähendust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus

tühistab maakohtu otsuse materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise ning menetlusõiguse

normide olulise rikkumise tõttu osas, milles maakohus jättis hagi täies ulatuses rahuldamata

ning teeb tühistatud osas uue otsuse (TsMS § 657 lg 1 p 2), millega rahuldab hagi osaliselt,

mõistab kostjalt hageja kasuks välja töötasu 16 626 eurot 2 senti (bruto), sissenõutavaks

10

muutunud viivise perioodi 7. septembrist 2015 kuni 26. maini 2023 eest summas 10 431 eurot

57 senti ning viivise töötasult VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates alates

27. maist 2023 kuni nõude täitmiseni. Ringkonnakohus jätab menetluskulud 17% ulatuses

hageja ja 83% ulatuses kostja kanda.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse

kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

14. TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja ei

vaidlusta kohtuotsust osas, millega võeti vastu osaline hagist loobumine ning lõpetati menetlus

15 euro 6 sendi nõudes märtsi 2013 töötasu osas, maakohtu otsus on selles osas jõustunud

(TsMS § 456 lg 4).

Ringkonnakohus käsitles käesolevas tsiviilasjas 18. oktoobril 2017 tehtud otsuses hageja

nõudest osalist loobumist töövaidluskomisjonis ning jääb selle seisukoha juurde.

Töövaidluskomisjonis nõudest osaline loobumine seoses töövaidluskomisjonis lahendamisele

kuuluvate nõuete suuruse piiranguga ei võta töötajalt õigust ega võimalust esitada 10 000 eurot

ületavas ulatuses nõudeid hagimenetluses.

Maakohus vaatas asja teistkordsel läbivaatamisel läbi hageja nõuded saamata jäänud töötasu

väljamõistmiseks vastavalt 10. mai 2021. a hagi terviktekstile, arvestades osalist loobumist.

Ringkonnakohus lähtub samuti 10. mai 2021. a hagiavalduse terviktekstis käsitletud nõuetest.

15. Maakohus jättis hagi rahuldamata eelkõige põhjusel, et hageja ei ole oma nõuet tõendanud,

sh ei ole hageja esitanud piisavaid ning veenvaid tõendeid selle kohta, et tema peamiseks

tööülesannete täitmise kohaks oli ajavahemikul detsembrist 2012. a kuni juulini 2015. a Soome

Vabariik. Samuti ei ole hageja maakohtu hinnangul tõendanud, et ta oleks hagis esitatud

vaidlusalustel kuudel Soomes töötanud, sh kus, millistel päevadel konkreetselt ja milliseid

tööülesandeid täites, samuti kelle juhendamisel ta töötas. Maakohus leidis, et hageja ei ole

tõendanud, et ta oleks teinud Soome Vabariigis tööd lähetatud töötajana Euroopa Parlamendi

ja Nõukogu direktiivi 96/71 mõttes.

Ringkonnakohtus vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kus oli hageja põhiline töökoht.

Ringkonnakohus selgitas 8. veebruari 2022. a kohtuistungil, et maakohus on asja teistkordsel

läbivaatamisel ebaõigesti jaganud tõendamiskoormise. TLS-st tuleneb, et tööandjal on kohustus

pidada tööaja arvestust, mis hõlmab ringkonnakohtu hinnangul ka töö tegemise kohta. Seega

peab kostja tõendama, kus ja millisel ajal hageja töötas. Ringkonnakohus märkis samal istungil,

et kostja on 20. oktoobril 2015 töövaidluskomisjonile esitatud dokumendis omaks võtnud, et

pooltel ei ole vaidlust selles, et töötaja töötas põhiliselt Soomes tööobjektidel ja tööandja

korraldas transpordi (Töövaidluskomisjoni toimik (TVK), lk 31). Kostja selgitas

ringkonnakohtu istungil, et kuivõrd töövaidluskomisjonis käis vaidlus üksnes kolme kuu kohta,

siis ei saa vastavat kinnitust käsitleda omaksvõtuna selle kohta, et hageja töötaski kogu

töölepingu kehtivuse ajal Soomes.

Ringkonnakohus tegi kostjale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Kostja esitas 21. märtsil

2022 samal kuupäeval juhatuse liikme poolt allkirjastatud tabelid hageja töötamise kohta (III

kd, tl 34–51). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja selgitused kohtuistungil selle kohta, et

töövaidluskomisjonile antud kinnitus hageja Soomes töötamise kohta puudutas üksnes kolme

kuud, kooskõlas 21. märtsil 2022 esitatud tabelitega ega ka töövaidluskomisjonile esitatud

materjalidega. Töövaidluskomisjonile 20. oktoobril 2015 esitatud menetlusdokumendi kohaselt

kinnitas kostja, et vaidlust ei ole selles, et hageja töötas põhiliselt Soomes tööobjektidel ja

tööleminekuks töölähetusse Soome korraldas kostja töölähetusse sõiduks transpordi ja tuli

hagejale koju järele (TVK tl 31). Lisaks kinnitas kostja samas menetlusdokumendis, et hageja

11

töötasu nõue puudutab perioodi detsember 2014 kuni mai 2015, seega kuut kuud (TVK tl 32).

Ka hageja esitas töövaidluskomisjonile töötasu nõude kuue, mitte kolme kuu kohta (TVK tl 1).

Seega on kostja väide, et kostja kinnitas töövaidluskomisjonile hageja Soomes töötamist üksnes

kolme kuu kohta, vastuoluline. Isegi juhul, kui kostja kinnitus puudutaks üksnes kolme kuud,

siis on see vastuolus kostja poolt ringkonnakohtule 21. märtsil 2022 esitatud tabelitega. Esitatud

tabelite kohaselt töötas hageja kostja andmetel Soomes detsembris 2014. a kõigest 2 päeva,

jaanuaris 2015. a 3 päeva, veebruaris 7 päeva, märtsis 5 päeva, aprillis 4 päeva ning mais 7

päeva (III kd, tl 40jj). Seega kuigi kostja enda töövaidluskomisjonis antud kinnitusel töötas

hageja viidatud perioodil põhiliselt Soomes, oli kohtumenetluses esitatud tõendite kohaselt

hageja töötamine Soomes viidatud perioodil marginaalne.

Kostja poolt esitatud tabelid ei ole ringkonnakohtu hinnangul usaldusväärsed ka seetõttu, et

kostja on samade kuude kohta esitanud erinevaid tabeleid. Näiteks ei ole 21. märtsil 2022

esitatud tabelite kohaselt hageja jaanuaris 2013. a Soomes tööd teinud (III kd, tl 45), samas kui

31. mail 2016 esitatud tabeli kohaselt oli hageja Soomes tööl jaanuaris 2013 kostja enda

kinnitusel 4 päeva (I kd, tl 171). Veebruari 2013. a kohta esitatud tabelid (I kd, tl 172; III kd, tl

45 pöördel) erinevad ühe päeva osas, s.o 28. veebruar, kusjuures kostja varasema tabeli kohaselt

oli hageja sel päeval Soomes tööl, 2022. aastal esitatud andmetel aga Eestis. Ringkonnakohtule

21. märtsil 2022 esitatud kostja andmetel (III kd, tl 47) ei ole hageja mais 2013. a Soomes

töötanud, 2016. aasta esitatud andmetel on aga hageja mais 2013. a olnud Soomes 7 tööpäeva

(I kd, tl 173). Ka detsembri 2012. a osas on erinevus Eestis ja Soomes töötatud päevade osas

vähemalt 5 päeva, kusjuures hilisemates tabelites on kostja märkinud väiksema Soomes

töötatud päevade arvu (I kd, tl 174; III kd, tl 34). Kostja väitel esitas ta 21. märtsil 2022 tööaja

arvestuse osas, milles selle taastamine oli algandmete olemasolust tulenevalt võimalik. Kostja

väitel ei andnud kostja endine raamatupidaja kostjale kogu dokumentatsiooni üle.

Ringkonnakohtu hinnangul väide, et algandmete taastamine oli raskendatud ning et kostja oli

esitanud kriminaalmenetluse avalduse raamatupidamise dokumentatsiooni üleandmata jätmise

kohta eelmise raamatupidaja poolt, ei õigusta kostja andmetes vastuolu esinemist ega pööra

ümber kostja tõendamiskoormist.

Kostja ei ole esitanud usaldusväärset töötaja tööaja arvestust. Nõustuda ei saa kostja väitega, et

Eesti Vabariik oli hageja põhiliseks töökohaks. Vastav kostja väide on tõendamata. Kostja ei

tõendanud enda väiteid selle kohta, et kuna hageja soome keelt ei oska, siis puudus võimalus

teda Soomes pidevalt töölisena kasutada ning et hageja Soomes töölähetuses viibimised olid

reeglina lühiajalised, tükitöö vajaduslikud või orienteeritud ajutisele asendamisele.

Vastupidiselt nähtub töövaidluskomisjonile ja kohtule esitatud tõenditest, et hageja töötas

olulise aja Soomes. Niisamuti nähtub hageja pangakonto väljavõttest (TVK tl 141–164; I kd, tl

114–125), et hagejale maksti perioodil detsember 2012. a – november 2015. a peaaegu

igakuiselt päevaraha. Päevaraha makstakse välislähetuse korral (TLS § 40 lg-d 2–3, töölähetuse

kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused

ja kord). Eluliselt ei ole usutav kostja väide, et hageja põhiliseks töökohaks oli Eesti. Sellisel

juhul puuduks vajadus päevaraha maksmiseks. Ringkonnakohus viitas ka käesolevas asjas

18. oktoobril 2017 tehtud otsuse p-s 30, et regulaarse päevaraha maksmine viitab sellele, et

hageja viibis töölähetuses (TLS § 21).

Hageja poolt apellatsioonkaebusele lisatud Georgi Smurivi, Romans Melnicuksi ja Petr

Eldõšovi kirjalike selgitustega on tõendatud, et hageja ja selgitusi andnud inimesed töötasid

aastatel 2012–2015 Soomes, Eestis tehti tööd vähe. Soome tööle jõudmise ning seal elamise

kulud kandis kostja.

Asjaolu, et hageja on põhiliselt teinud tööd Soomes, tõendab kaudselt ka OÜ Viking Line Eesti

väljastatud tõend (II kd, tl 61). Sellest nähtuvalt on hageja perioodil veebruar 2013. a –

12

september 2014. a mitmel korral liikunud Tallinna ja Helsingi vahel, kuid tõend ei kajasta kogu

infot hageja liikumiste kohta. Vastavalt Põhja TP Reisiterminali juhtivinspektor Sulev Kurmi

vastusele on hageja liikunud Eesti ja Soome vahel ka Tallinnki laevadega (II kd, tl 66).

Ka hageja pangakonto väljavõttest (I kd, tl 114–125) nähtub kaudselt hageja töötamine Soomes.

Väljavõttest nähtuvalt on hageja pangakontol teostatud rahalisi toiminguid nt Peraseinajokil ja

Kauhajokil, mis olid R. Melnicuksi ja P. Eldõšovi kinnitusel kostja töötajate tööobjektideks

Soomes. Lisaks nähtub hageja kontolt makseid mujal Soomes (nt Helsingi, Vähäkyrö, Pirkkala

jm). Kuigi ainuüksi pangakonto väljavõte ei tõenda, et hageja viibis sel ajal Soomes just tööga

seotud asjaolude tõttu, teeb konto väljavõte koosmõjus teiste tõenditega ringkonnakohtu

hinnangul usutavaks hageja väiteid, et tema põhiliseks töökohaks oli Soome. Ringkonnakohtu

hinnangul tegi hageja praegusel juhul tööd põhiliselt Soomes ning vaid vähesel määral Eestis,

mistõttu tuleb hageja harilikuks töötamise kohaks pidada Soome Vabariiki.

16. Pooltevahelise töölepingu p-i 2.7 kohaselt on tööülesannete täitmise asukohaks kostja

objektid Eesti Vabariigi piires. Lepingu p-i 3.3 järgi on töö kostja ettevõttes seotud lähetuste,

väljasõitude ja komandeeringutega. Töö objektid asuvad Eesti Vabariigis. Seega on pooled

iseenesest leppinud kokku töö tegemise kohana Eesti Vabariigi.

Ringkonnakohus selgitas käesolevas asjas 18. oktoobril 2017 tehtud otsuses, et tuleb kindlaks

teha, kas hageja oli Soomes töötatud perioodidel töölähetustes TLS § 21 tähenduses, või oli

tegemist ajutiselt Soome Vabariiki lähetatud töötaja staatusega vastavalt Euroopa Parlamendi

ja Nõukogu direktiivile 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuse osutamisega.

Kuna kohus tuvastas eespool, et hageja harilik töötamise koht oli Soome, ei saanud olla tegemist

töölähetusega TLS § 21 tähenduses. Töötaja viibib TLS § 21 järgi töölähetuses, kui ta

saadetakse tööülesannete täitmiseks oma tavapärasest töö tegemise kohast erinevasse kohta (sh

välisriiki). Ringkonnakohtu hinnangul oli hageja praegusel juhul lähetatud töötaja direktiivi

mõistes ning tema suhtes tuleb tagada kohalik (Soome) töötasu alammäär, s.o konkreetse

sektori kollektiivlepingus sätestatu.

Direktiivi artikli 1 lg-st 3 tulenevalt kuulub direktiiv kohaldamisele juhtudel, kui ettevõtjatest

tööandjad tuginevad ühele järgmistest riikidevahelistest meetmetest: a) ettevõtja lähetab

töötajad liikmesriigi territooriumile oma nimel ja juhtimisel lepingu alusel, mis on sõlmitud

lähetava ettevõtja ja kõnealuses liikmesriigis tegutseva lepinguosalise vahel, kellele teenused

on mõeldud, kui lähetav ettevõtja ja töötaja on lähetamise ajaks sõlminud töösuhte; b) ettevõtja

lähetab töötajad liikmesriigi territooriumil asuvasse kontsernile kuuluvasse asutusse või

ettevõttesse, kui lähetav ettevõtja ja töötaja on lähetamise ajaks sõlminud töösuhte; c) ajutist

tööjõudu vahendav ettevõtja või töötajate vahendamisega tegelev ettevõtja vahendab töötaja

liikmesriigi territooriumil asuvale või tegutsevale ettevõtjale, kui ajutist tööjõudu vahendav

ettevõtja või töötajate vahendamisega tegelev ettevõtja on töötajaga lähetamise ajaks sõlminud

töösuhte.

Direktiivi mõistes on lähetatud töötajal välisriigis alati olemas tema tööd või töökeskkonda

kohapeal korraldav ettevõte (vastuvõtja ehk teenusesaaja, kontserni kuuluv ema- või

tütarettevõte või renditöö puhul kasutajaettevõtja).

Georgi Smurivi, Romans Melnicuksi ja Petr Eldõšovi kirjalike selgituste kohaselt kandis kostja

nende Soome tööle saatmisega kaasnenud kulud, töötajatel endil soomlastega kontakti ei olnud.

Töövaidluskomisjoni 1. detsembril 2015 toimunud istungil kinnitas kostja, et langid, kus hageja

töötas, olid Soome partneri omad ning kostja osutas teenust Soome partnerile (TVK tl 187

pöördel). Seega kinnitas kostja, et ta saatis hageja Soome tööle oma Soome partneritele teenuse

osutamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja Soomes asuva lepingupartneri nimetus

või tegevuskoht, mille tõendamata jätmist maakohus hagejale ette heitis, olulise tähtsusega.

13

Vastavate asjaolude tõendamine, s.o eelkõige põhilise töökoha asukoha tõendamine, lasus

kostjal, mitte hagejal.

17. Ehkki pooltevahelise töölepingu p-i 9.1 põhjal võib järeldada, et pooled valisid töösuhtele

kohalduvaks õiguseks Eesti õiguse, tuleb praegusel juhul kohalduva õiguse valikul lähtuda

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008 määruse 593/2008 (Rooma I määrus) art 8

lg-st 2, mille kohaselt tuleb asjas kohaldada Soome õigust (s.o selle riigi õigust, kus töötaja teeb

harilikult oma tööd).

Asjaolu, et kostja asukoht on Eestis ning tööleping oli sõlmitud Eestis, ei anna Eesti õiguse

kohaldamiseks alust. Selleks ei anna alust ka asjaolu, et asja menetleb Eesti kohus. Kui

kohaldamisele kuulub välisriigi õigus, kohaldab kohus seda sellest sõltumata, kas selle

kohaldamist taotletakse või mitte (rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 2 lg 1).

Kohalduvaks õiguseks Eesti Vabariigi õiguse kokkuleppimine ei või põhjustada hageja

ilmajäämist kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, millest ei saa poolte kokkuleppel kõrvale

kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks valiku puudumisel Rooma I määruse art 8 lg 1 teise

lause alusel. Järelikult tuleb juhul, kui pooled on leppinud kokku, et töölepingule kohaldub

Eesti Vabariigi õigus, lähtuda sätetest, mis tagavad töötajale suurema kaitse. Pooled ei vaidle

selle üle, et Soomes olid vaidlusalusel perioodil kõrgemad töötasu määrad, kui Eestis. Seega on

Soome õiguse sätetega tagatud hagejale suurem kaitse, kui Eesti õigusega.

Samasugust seisukohta kohalduva õiguse valiku osas toetab ka REÕS § 35, mille lg 1 ja lg 2

p-i 1 kohaselt ei tohi töölepingu puhul õiguse valik viia selleni, et töötajalt võetakse kaitse, mis

talle on tagatud selle riigi õiguse imperatiivsete sätetega, mis kuuluksid kohaldamisele õiguse

valiku puudumisel. Õiguse valiku puudumisel kohaldatakse töölepingule selle riigi õigust, kus

töötaja lepingut täites harilikult oma tööd teeb, isegi kui ta ajutiselt töötab mõnes teises riigis.

18. Soome Vabariigi lähetatud töötajate seaduse 2. peatükki § 4 kohaselt makstakse lähetatud

töötajale töötasu töölepinguseaduse 2. peatükis §-s 7 nimetatud kollektiivlepingus ettenähtud

määras (III kd, tl 142 pöördel). Soome Vabariigi lähetatud töötajate seaduse 2. ptk § 3 kohaselt,

kui lähetatud töötaja töölepingu suhtes kohaldatakse teise riigi õigust, kohaldatakse lähetatud

töötaja töösuhte suhtes käesolevas peatükis sätestatud Soome õiguse sätteid ja käesolevas

peatükis viidatud kollektiivlepingu sätteid, mis on kinnitatud Soomes üldiselt kohaldatavaks

või Soomes lähetavale ettevõttele siduvaks, kui need on töötajale soodsamad kui muidu

kohaldatavas õiguses ette nähtud.

Seega on kostja väide, nagu kohalduksid Soome kollektiivlepingud ainult Soomes tegutsevatele

tööandjatele ega laiene välisriigi äriühingutele, põhjendamatu.

Soome Vabariigi töölepinguseaduse 2. ptk § 7 kohaselt peab tööandja järgima vähemalt

üleriigilise vastavas valdkonnas kehtiva kollektiivlepingu sätteid töötingimuste kohta, mis on

seotud töötaja tööga või samaväärse tööga. Töölepingu tingimus, mis on vastuolus

üldkohalduva kollektiivlepingu vastava sättega, on tühine ja selle asemel tuleb järgida

üldkohalduva kollektiivlepingu sätet (III kd, tl 169 pöördel). Üldkohalduv kollektiivleping

kehtib sõltumata sellest, kas tööandja kuulub tööandjate liitu ja kas töötajad kuuluvad

ametiühingusse (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-13, p 15; 16.

jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-12, p 14).

Soome Vabariigi lähetatud töötajate seaduse 2. ptk § 5 kohaselt peab lähetatud töötajale

alltöövõtul ja grupisisesel üleviimisel makstav töötasu katma vähemalt töölepingu seaduse

2. ptk §-s 7 nimetatud üldsiduvas kollektiivlepingus nimetatud kohustuslikud palgaelemendid.

Kui

lähetav

ettevõte

on

kollektiivlepingute

seaduse

alusel

seotud

üleriigilise

kollektiivlepinguga,

mille

on

sõlminud

tööstusharu

kõige

suurema

esindatusega

organisatsioonid ja mis on tööstuses üldiselt kohaldatav tööandja organisatsiooni liikmesuse

14

või kollektiivlepinguga liitumislepingu alusel, määratakse lähetatud töötajale makstav töötasu

kindlaks selle kollektiivlepingu alusel (III kd, tl 143).

Hageja töötasu nõue põhineb kahel alusel, s.o töötamise ajal saamata töötasu ja töötasu nõue

aja eest, mil töötaja oli valmis tööd tegema, kuid kostjal ei olnud hagejale tööd anda. Selle

perioodi eest tuleb kostjal maksta hagejale keskmist töötasu.

Soome Vabariigi töölepinguseaduse 2. ptk § 12 kohaselt on tööandja kohustatud maksma

töötajale töötasu täismahus, kui ta on olnud tööandja käsutuses vastavalt lepingule, kuid ei saa

tööandjast tulenevatel põhjustel töötada, kui ei ole kokku lepitud teisiti (III kd, tl 171). Soome

Vabariigi töölepinguseaduse 11. ptk § 2 sätestab, et töötajate vaba liikumise alusel Soomes

töötavate Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna kodanike töötingimused peavad olema

võrdsed Soome töötajate suhtes kehtivate tingimustega, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi

ja nõukogu määruses (EL) nr 492/2011 (töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires) (III kd,

tl 185).

19. Ringkonnakohus selgitas käesolevas asjas 18. oktoobril 2017 tehtud otsuses, et kohus ei saa

kohaldada Soomes viibitud tööpäevade osas Soome õigust ja Eestis viibitud aja osas Eesti

õigust, sh eeskätt erinevaid töötasu tariife. Isegi juhul, kui hageja oli vaidlusalusel perioodil

teinud mõningal määral tööd Eestis, tuleb lähtuda ühtsest tasu määrast nii Soomes, kui ka Eestis

töötamisel. Kuivõrd hageja viibis põhiliselt Soomes tööl, tuleb lähtuda Soomes kehtinud tasu

määradest.

Soome Vabariigis perioodil 15. septembrist 2011 – 30. novembrini 2013 kehtinud

Metsandusala kollektiivlepingu § 4 ja perioodil 1. detsembrist 2013 – 30. jaanuarini 2017

kehtinud Metsandusala kollektiivlepingu § 4 kohaselt võetakse metsatööde tasustamisel arvesse

töö nõudlikkust, töötaja pädevust oma töös ja töösooritust. Töö nõudlikkuse all mõeldakse

töötajale esitatavaid nõudmisi. Töö nõudlikkuse grupeerimisega määratakse töödele esitatavad

eri nõuded ning tööd järjestatakse nõudlikkuse järgi. Nõudlikkuse grupeerimine puudutab tööd,

mitte töötajat.

Pooltel oli menetluses ka erinev ettekujutus sellest, millist tööd hageja kostja kasuks tegi. Kostja

väitel oli hageja metsatööline, kes istutas metsa tükitöö tasu alusel, muid töid ta Soomes ei

teinud. Hageja kinnitusel olid hageja tööülesanded Soomes võsa ja kasvanud puude lõikamine,

langetamine kõrgepingeliinide ja madalapingeliinide all. Vahepeal oli vaja puudele ronida, et

saaks korrektselt saagida. Tööd tegi hageja sae ja võsalõikuriga paljudel objektidel Soomes.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutavad kostja väited selle kohta, et hageja tegi

üksnes istutustöid. Töölepingu kohaselt võeti hageja metsatöölise ametikohale ning töötaja

ülesanneteks on ülesannete täitmine vastavalt ametijuhendile. Töötasu kohta on märgitud, et

tööandja maksab töötasu tükitöö alusel ning loetletud töödeks on võsa lõikus, töö elektriliini

all, metsaistutus (TVK tl 4). Kostja enda poolt töövaidluskomisjonile esitatud metsatöölise

ametijuhendi kohaselt on metsatöölise põhiülesanneteks metsahooldustööd, elektriliinialuste

puhastamine, trimmerdamine, metsa istutamine ja hooldusraie (TVK tl 49 pöördel). Seega oli

hageja tööülesanneteks mitte üksnes puude istutamine, vaid ka muud eespool loetletud

metsandustööd, sh puude ja võsa lõikamine, elektriliinide all puhastamine jms. 10. oktoobri

2011. a akti töökaitsealase esmajuhendamise kohta (TVK tl 7 pöördel) kohaselt on hagejat

instrueeritud ohutustehnikast. Kui hageja ülesandeks oleks olnud ainuüksi puude istutamine,

siis ilmselt puuduks vajadus ka spetsiifilisema ohutustehnika alase instrueerimise järele.

20. Eespoolöeldust lähtuvalt tuleb vastavalt Metsandusala kollektiivlepingule lugeda hagejat

kuuluvaks 2. nõudlikkusgruppi. 2. nõudlikkusgruppi kuuluvad tavalist kutseoskust ja vastutust

nõudvad metsatööd, mis sisaldavad tööga seotud andmete kogumist ja kvaliteedi jälgimist, nt

istutustöö, istandike hooldus ja harimine, raietöö ja muu mootorsaetöö, püstilaasimine,

15

raiejäätmete põletamine ja sellega seotud töö, elektriliinide aluste puhastamine, muu põhiline

metsahooldetöö.

Sellele nõudlikkusgrupile vastas perioodil 1. novembrist 2012 – 30. novembrini 2013 palk 10

eurot 10 senti tunnis, perioodil 1. aprillist 2014 – 30. märtsini 2015 palk 10 eurot 22 senti tunnis

ning perioodil 1. aprillist 2015 – 30. novembrini 2015 palk 10 eurot 27 senti tunnis (vt

Metsandusala kollektiivlepingud). Hageja nõuab tasu väiksemas ulatuses, s.o 7,98 – 8,26 eurot

/ tunnis. Ringkonnakohus lähtub hageja nõudest (TsMS § 5 lg 1; § 439).

Hageja nõude rahuldamata jätmiseks ei anna alust kostja väide selle kohta, et hageja ei olnud

KELA-s (Kansaneläkelaitos) arvele võetud.

21. TsMS § 654 lg 5 sätestab, et kohus peab võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud

faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu

ei oma asja lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue

otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte poolt maakohtu menetluses esitatud kõikide

väidete ja vastuväidete kohta.

Kostja esitas vastuväiteid hageja nõudele kuude kaupa nii maakohtu menetluses 15. juuli

2021. a menetlusdokumendis (II kd, tl 183jj), kui ka apellatsioonkaebusele vastuse p-s 3.12 (III

kd, tl 13 pöördel – 14). Hageja, arvestades kostja vastuväidet märtsi 2013. a töötasu osas, loobus

osaliselt oma nõudest. Selles osas on maakohtu otsus jõustunud.

Kostja viitab, et hageja ei esitanud 13. veebruari 2016. a menetlusdokumendis juuni ja juuli

2013. a töötasu arvestust, kuna hageja viibis puhkusel, hilisemates menetlusdokumentides

nõuab hageja töötasu nimetatud kuude eest täies ulatuses. Samuti ei nõudnud hageja

13. veebruari 2016. a menetlusdokumendis juuni 2014. a eest tasu, kuna viibis puhkusel, kuid

esitas tasunõude 10. mai 2021. a menetlusdokumendis.

Hageja 10. mai 2021. a hagi tervikteksti kohaselt nõuab hageja töötasu juuni 2013. a eest

summas 998 eurot 72 senti, lähtudes 19 kalendaarsest tööpäevast ning juuli 2013. a eest summas

1144 eurot 24 senti, arvestades 23 kalendaarse tööpäevaga. Juunis 2013. a oli Eesti õiguse

kohaselt 19 tööpäeva, esmaspäev 24. juuni oli riigipüha. Kohtul puudub info, mitu kalendaarset

tööpäeva oli juunis 2013. a Soomes. Hageja pangakonto väljavõttest nähtuvalt sai hageja juunis

2013. a lisaks päevarahale ja töötasule ka puhkusetasu 72 eurot 46 senti (I kd, tl 116). Hageja

19. augusti 2021. a vastuse kohaselt oli hageja vaatamata puhkusetasu väljamaksmisele kogu

juuni tööl (II kd, tl 194 pöördel). Samuti oli hageja terve juuli tööl. Hageja tugineb seejuures

asjaolule, et hagejale maksti töötasu lähtuvalt tavapärasest kuu töötasu arvestusest.

Hageja ei ole selgitanud, kuidas kujunes hageja töötasunõue juuni 2013. a eest, arvestades

hageja tavapärast kuu töötasu arvestust. Hagejale väljamakstav töötasu oli 10. mai 2021. a hagi

tervikteksti kohaselt erinevatel kuudel erinev vahemikus 113–1124 eurot. Ringkonnakohtu

hinnangul on hageja nõue juuni 2013. a tasu osas vastuolus esitatud tõenditega, s.o eelkõige

hageja pangakonto väljavõttega, hagejale maksti juunis 2013. a muuhulgas ka puhkusetasu.

Hagejal oli võimalik kostja vastuväitele juuni 2013. a töötasu nõude osas esitada täiendavad

seisukohad ja tõendid juba maakohtu menetluses, kuid ta ei ole seda teinud, piirdudes vaid

selgitusega, et nõue tuleneb tavapärasest kuu töötasu arvestusest ning et hageja ei ole sel kuul

puhkusel olnud. Kui hageja poleks puhkusel viibinud, siis puuduks vajadus puhkusetasu

väljamaksmiseks. Ringkonnakohus jätab hageja nõude juuni 2013. a töötasu osas rahuldamata,

kuivõrd see on vastuolus esitatud tõenditega. Samasugusele seisukohale tuleb asuda ka hageja

juuni 2014. a eest tasu nõude osas. Hageja pangakontoväljavõttest nähtuvalt on hageja saanud

juunis 2014. a puhkusetasu 273 eurot 48 senti, kuid nõue on esitatud lähtudes 19-st tööpäevast.

Seega ei ole hageja nõue juuni 2013. a ja juuni 2014. a tasu osas kooskõlas esitatud tõenditega.

16

Kostja väide juulis 2013. a puhkusel viibimise kohta on tõendamata. Hageja pangakonto

väljavõttest ei nähtu, et hagejale oleks juuli 2013. a eest tasutud puhkusetasu. Seega on hageja

väide juulis 2013. a töötamise kohta usutav.

Kuigi apellatsioonkaebuses ei tugine kostja enam aprilli 2013. a töötasu nõude

põhjendamatusele, vaidles kostja selle nõudele vastu sisuliselt 15. juuli 2021. a

menetlusdokumendi p-s 5.6. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 5 hindab ringkonnakohus ka selle

väite põhjendatust. Hageja pangakonto väljavõttest ei nähtu, et hagejale oleks aprillis 2013. a

tasutud puhkusetasu või haigushüvitist (I kd, tl 115 pöördel – 126). Kostja ei tõendanud oma

väidet, et hageja viibis 3. kuni 15. aprillini 2013 palgata puhkusel. Seega on hageja nõue

põhjendatud.

Seoses kostja vastuväitega hageja töötasu jaanuari ja veebruari 2014. a eest nõude erinevusega

erinevates menetlusdokumentides selgitab ringkonnakohus, et 13. veebruari 2016. a

menetlusdokumendis lähtus hageja tasu suuruse arvutamisel Eestis kohalduvast tasu määrast,

10. mai 2021. a hagi terviktekstis, tuginedes ringkonnakohtu juhisele käesolevas asjas, lähtus

hageja Soomes kehtinud tasu määrast. Erinevate algandmete tõttu on nõude suurus ka erinev.

Hageja nõude erinevus juuni 2015. a nõude osas tuleneb sellest, et 10. mai 2021. a

hagiavalduses lähtub hageja väljateenitud töötasu arvutades tunnitasu määrast 8 eurot 23 senti,

kuigi tunnitasu määraks on märgitud 8 eurot 26 senti. Kohus eeldab, et tegemist on trükiveaga,

mis sai arvutuse aluseks. Kohus lähtub 10. mai 2021. a hagiavalduse terviktekstist.

Kostja vastuväidete kohaselt viibis hageja perioodil 1. juulist 2015 – 6. septembrini 2015

haiguslehel, kuid esitas hagi terviktekstis töötasu nõude täies ulatuses. Hageja toob 10. mai

2021. a hagiavalduse terviktekstis välja, et ta viibis augustis 2015. a osaliselt ka haiguslehel.

Hageja pangakonto väljavõttest nähtuvalt sai hageja 25. augustil 2015 töövõimetushüvitist

37 eurot 92 senti ja 31. augustil 2015 töövõimetushüvitist 37 eurot 92 senti (I kd, tl 124). Konto

väljavõttest nähtub, et kostja on hagejale 3. septembril 2015 koos augustikuu töötasuga

maksnud ka „haigusraha“ (I kd, tl 124 pöördel). Lisaks on kostja maksnud hagejale

haigushüvitist 2. oktoobril 2015, s.o ajal, kui pooltevaheline tööleping oli juba lõppenud (I kd,

tl 125). Hageja on augustis 2015. a olnud haiguslehel, kuid nõuab saamata jäänud töötasu 20

kalendaarse tööpäeva eest. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja nõue augusti 2015. a töötasu

osas vastuolus esitatud tõenditega, eelkõige hageja enda pangakonto väljavõttega. Seetõttu

tuleb hageja nõue augusti 2015. a töötasu osas jätta rahuldamata.

Eelöeldust lähtuvalt jätab ringkonnakohus hageja töötasunõude juuni 2013. a, juuni 2014. a ja

augusti 2015. a eest rahuldamata ning rahuldab nõude ülejäänud ulatuses, s.o summas 26 758

eurot 2 senti (424,25 + 1020,65 + 860,80 + 1218,62 + 1427,36 + 1106,36 + 1144,24 + 1010,48

+ 1017,48 + 1134,25 + 1248,84 + 776,12 + 998,87 + 108,38 + 689,54 + 840,77 + 813,78 +

1114,32 + 916,80 + 1048,74 + 1119,32 + 911,80 + 674,44 + 898,80 + 809,28 + 1024,48 +

476,76 + 824,97 + 4,68 + 1092,84), millest tuleb maha arvestada päevaraha 10 132 eurot. Hagi

kuulub rahuldamisele summas 16 626 eurot 2 senti. Hageja esitas nõude brutos (I kd, tl 139

pöördel).

22. Hageja nõude osalise rahuldamise tõttu tuleb rahuldada ka hageja viivisenõue osaliselt.

VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Hageja nõuab viivist alates töölepingu lõppemisest, s.o 7. septembrist 2015. Hageja töötasu

nõudelt (16 626 eurot 2 senti) on käesoleva otsuse tegemise seisuga, s.o 26. mai 2023. a,

17

sissenõutavaks muutnud viivis 10 431 eurot 57 senti. Alates 27. maist 2023 mõistab kohus

viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras (TsMS § 367).

Kostja taotles viivise vähendamist. Kostja ei ole vastuses apellatsioonkaebusele viidanud

asjaoludele, mis annaksid alust VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 alusel viivist vähendada. Viivise

suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist.

Viivis ei ole kostja suhtes ebaproportsionaalne ega ebamõistlik.

23. TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagi ja

apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust jätab ringkonnakohus nii maa- kui ka ringkonnakohtu

menetluskulud 17% ulatuses hageja ja 83% ulatuses kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsusega muudeti maakohtu otsust, sh ka menetluskulude jaotust. Seetõttu

jätab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise tervikuna maakohtu

otsustada TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras (Riigikohtu 28. novembri 2017 otsus tsiviilasjas

nr 2-13-37940, p 14.2; 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj).

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Margit Vutt

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke