3-20-1216/54 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. mai 2023, Tartu

Haldusasja number

3-20-1216

Haldusasi

A.P.e kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise

kahju hüvitamise nõudes seoses üksikvangistusega.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 1. septembri 2022. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Viru Vangla ja A.P.e apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja A.P.

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata

2. Rahuldada A.P.e apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tartu Halduskohtu 1.

septembri 2022. a otsuse resolutsiooni punkt 4. Ülejäänud osas jätta kaebaja

apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja 21

eurot kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu katteks.

4. Mõista Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja 18,06 eurot apellatsioonkaebuse esitamisel

tasutud riigilõivu katteks.

5. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 26. juuni 2023.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärast edutut kohtueelselt menetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu

ajavahemikul 5. aprillist 2017 kuni 23. märtsini 2020 kokku 816 päeval üksikvangistuse õigusvastase

kohaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja hinnangul tuleb talle maksta

tervisekahju hüvitamiseks 5000 eurot ja iniväärikuse alandamise eest 5000 eurot.

Kaebuse kohaselt oli kaebaja paigutatud kartserisse:

-

5. aprillist 5. juunini 2017, kokku 61 päeva (I);

-

4. juulist 6. septembrini 2017, kokku 64 päeva (II);

-

12. septembrist 12. oktoobrini 2017, kokku 30 päeva (III);

-

1. detsembrist 2017 7. aprillini 2018, kokku 126 päeva (IV);

-

10. aprillist 20. maini 2018, kokku 40 päeva (V);

-

30. maist 12. oktoobrini 2018, kokku 135 päeva (VI);

-

19. oktoobrist 3. detsembrini 2018, kokku 45 päeva (VII);

-

27. detsembrist 2018 27. märtsini 2019, kokku 90 päeva (VIII);

-

5. juunist 20. juulini 2019, kokku 45 päeva (IX);

-

31. juulist 14. septembrini 2019, kokku 45 päeva (X);

-

19. septembrist 3. novembrini 2019, kokku 45 päeva (XI);

-

9. detsembrist 2019 23. jaanuarini 2020, kokku 45 päeva (XII);

-

7. veebruarist 23. märtsini 2020, kokku 45 päeva (XIII).

Seega alates 5. aprillist 2017 kuni 23. märtsini 2020 viibis kaebaja kartseris kokku 816 päeva ja

tavarežiimil 267 päeva.

Haldusasjas nr 3-18-1895 tuvastas kohus vastustaja tegevuse õigusvastasuse. Üksikvangistuse ajal

puudus piisav vaimne ja füüsiline stimulatsioon. Kaebajalt võeti ära isiklikud asjad, mh

õppematerjalid. Kaebajal ei olnud võimalust piisavalt suhelda oma lähedastega. Selle tulemusena said

kannatada kaebaja sotsiaalsed võimed ja suhted. Kaebajal on ägenenud seljavalud, kuna päevasel ajal

(kell 6.00-20.00) võeti kaebajalt ära madrats ning kaebaja oli sunnitud olema iga päev 14 tundi

vertikaalses asendis. Kaebajal keelati võimlemismati kasutamine ja tal puudus võimalus tegeleda

ravivõimlemisega. Sellega rikuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EÕIK)

art-s 3 ja vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-s 1 sätestatud õigust inimväärikale kohtlemisele ja tekitati

kaebajale tervisekahju.

2. Vastuses kaebusele palus Viru Vangla jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et kohtupraktikas ei peeta kartserikaristust, kui neid pööratakse järjestikku

täitmisele ka pikemalt kui 45 päeva järjest, lubamatuks. Õigusvastasuse võib tuletada sellest, kui

üksikvangistus mõjub negatiivselt kaebaja tervisele, mh väheneb vangi sotsiaalne suhtlusvõimalus.

Vastustaja arvates oli kaebajale suhtlusvõimalus tagatud, kuid kaebaja ise loobus selle kasutamisest.

Kaebaja tervisekaardist ei nähtu, et kaebajal esines vaimse tervise probleeme seoses kartserikaristuse

kandmisega.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

3. Tartu Halduskohus 1. septembri 2022. a otsusega rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis Viru

Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 700 eurot.

4. Jõustunud kohtuotsusega asjas nr 3-19-765 on tuvastatud IV, VI ja VIII perioodil kaebaja

üksikvangistuses hoidmise õigusvastasus ning I, II ja VII perioodil vastustaja tegevuse õiguspärasus.

5. Kaebaja viibis üksikvangistuses järjest 45 päeva või vähem III, V, IX, X, XI, XII ja XIII perioodil.

Kaebaja meditsiinikaardi väljavõttest ei nähtu, et tal olnuks kaebusi tervisliku seisundi kohta, mis

seostuvad üksikvangistuses viibimisega. 13. ja 26. septembril 2017, samuti 25. aprillil 2018 arsti

vastuvõtul ja tööle asumise korralduse saamisel kaebas kaebaja küll tugevat seljavalu alaseljas, kuid

ei seostanud seda kartseris viibimisega. Kaebaja tervisekaardist tulenevalt ei ole ta kordagi väitnud,

et seljavalu põhjuseks võib olla see, et tema on sunnitud palju istuma jne või olema püstiasendis.

Sellele hakkas kaebaja viitama alles kohtule esitatud kaebuses. Samuti ei nähtu tõenditest, et kaebaja

oleks taotlenud päevaseks ajaks voodivarustuse jätmist kartserisse. Kartseris viibimise ajal oli

kaebajale tagatud võimalused nii füüsiliseks kui ka vaimseks tegevuseks (sportimine ning ajalehed,

raadio, kartseris lubatud kirjandus, kirjavahetus, telefonikõned). Kohtumenetluses ei ilmnenud muid

asjaolusid, mis osutaks üksikvangistuse kaebajat eriliselt mõjutanud toimele. Kaebaja tervisekaardi

andmed kinnitavad ka seda, et kaebaja vaimne tervis lubas tal kanda kartserikaristust maksimaalsel

määral ehk 45 ööpäeva. Üksikvangistuse vahel kaebajale võimaldatud tavarežiimil viibimise

perioodid olid piisavad, et kaebaja saaks nii vaimselt kui ka füüsiliselt taastuda üksikvangistusest.

Seega oli vastustaja tegevus õiguspärane ka III, V, IX, X, XI, XII ja XIII perioodil kaebaja suhtes

üksikvangistuse kohaldamisel.

6. VIII perioodil järjest 90 päeva kartserirežiimil viibimise ajal sai kaebaja osaleda kartserikaristuse

riskide leevendamiseks loodud suhtlusprogrammis lisaks kartseris tavapäraselt lubatud

suhtlusvõimalustele psühholoogi, kaplani ja perekonnaga. Samuti oli kaebajal võimalus laenutada

ajalehti, kuulata raadiot ning viibida igapäevaselt tund aega värskes õhus.

Pidades silmas üksikvangistust leevendavaid tegevusi ning kaebaja huvi osaleda sotsiaalprogrammis,

ei kaasnenud kartseris viibimisega täielikku sotsiaalset isolatsiooni, mistõttu ei ole vastustaja

rikkunud VIII perioodil üksikvangistusega kaebaja inimväärikust.

7. IV ja VI perioodide pikkusi arvestades ei olnud kaebajale pakutud võimalused piisavad

üksikvangistuse negatiivse mõju leevendamiseks. Seega rikkus vastustaja EIÕK art-s 3, PS §-s 18 ja

VangS-s 41 l-s 1 sätestatud õigust ja alandas kaebaja inimväärikust.

Vastustaja käitumise saab lugeda süüliseks, kuna varasemast kohtupraktikast oli vastustaja teadlik, et

sedavõrd pikad üksikvangistused ei ole enam aktsepteeritavad. Kaebajale ei ole võimalik ette heita

ka õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist, kuna vastustaja oli ka kaebusele vastamise seisuga

arvamusel, et tema käitumine on õiguspärane. Seega nende perioodide osas on täidetud RVastS § 7

lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatud mittevaralise kahjunõude rahuldamise eeldused.

8. Kaebaja väitis, et üksikvangistuses hoidmisega tekitati talle tervisekahju, mis väljendub selles, et

tal ägenesid seljavalud. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest tulenevalt kaebas ta seljavalu juba 2016. a

(dtl 174). Kaebaja tervisekaardis puuduvad andmed selle kohta, et pikaajaline istumine oli kaebajale

vastunäidustatud. Kaebaja ei ole sellele kunagi tähelepanu pööranud kohtudes arstidega. Kaebaja

esitatud tõendist on näha, et 30. augustil 2020 teostatud MRT-uuring kinnitas, et võrreldes 2017.

aastal tehtud MRT-uuringuga püsib leid dünaamikata, s.t olukord ei ole halvenenud. Sellest tulenevalt

ei ole tõendatud põhjuslik seos väidetavalt ägenenud seljavalude ja üksikvangistuses viibitud aja

vahel. Tervisekahju osas ei ole täidetud RVastS § 7 lg-s 1 ja RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud kahjunõude

rahuldamise eeldused.

9. Võttes arvesse kaebaja katkematu kartserikaristuse kestust (126 ja 135 ööpäeva), tuvastatud

asjaolusid kaebaja kinnipidamistingimuste kohta kartserikaristuse kandmise ajal ning EIK asjakohast

praktikat,

on

kohane

hüvitis

eurot.

Kaebaja

põhjustas

oma

õigusrikkumistega

distsiplinaarkaristuste määramise. Süstemaatiline alusetu keeldumine koristustööst viitab sellele, et

kaebaja hoiab jätkuvalt au sees kriminaalsele subkultuurile omast arusaama, mille järgi on

koristustööde tegemine tema staatusega isikule väärikust alandav. Seega ei pidanud kaebaja ise oma

sotsialiseerumisvõimalusi ja liikumisvabadust sedavõrd oluliseks, et täita nende õiguste säilimiseks

vangla seaduslikke korraldusi. Seda asjaolu tuleb vastustaja rikkumise raskuse hindamisel arvesse

võtta. Arvesse tuleb võtta ka seda, et need kaks perioodi ei saanud tekitada üksikvangistusest tuleneva

negatiivse mõju osas kumulatiivset efekti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

10. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist osas, milles

kohus kaebuse rahuldas ning uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga vangla tegevuse süülisuse kohta

ja leiab, et jätkuvalt on täitmata hüvitisnõude rahuldamise üks eeldusi - haldusorgani tegevuse

õigusvastasus.

IV perioodil säilis kaebajal vanglaväline suhtlus pere ja lähedastega kirja ja telefoni teel, kohtumised

kaplaniga, lisaks sai laenutada ajalehti ja kuulata raadiot. VI perioodil osales kaebaja lisaks veel

suhtlusprogrammis „Õige hetk“. Halduskohus ei ole nende asjaoludega piisavalt arvestanud ega

põhjendanud, miks leitakse, et kaebaja suhtlusvõimalused ei olnud piisavad. Kohus oleks pidanu muu

hulgas selgitama, milline olnuks õiguspärane olukord. Vastustaja osundas 14. juuli 2021. a

menetlusdokumendis kohtuasjas 3-19-765 esitatud tõendile – väljavõte psühholoogi kandest, et

kaebaja on ise keeldunud kartseriprogrammi raames täiendavatest suhtlusvõimalustest. Jättes asjas

tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata ja arvestamata olulisust omavaid tõendeid, rikkus kohus

uurimiskohustust. Sisuliselt saab järeldada, et tegelikult puudus kaebajal vaid igapäevane võimalus

nelja tunni jooksul suhelda kaasvangidega, mida saab, arvestades nende kriminaalset tausta, pidada

ühest küljest ka positiivseks.

11. Vastuses apellatsioonkaebusele kaebaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

12. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist osas, milles

kaebus jäi rahuldamata ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada kaebus tervikuna.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et asja lahendamise tõttu kirjalikus menetluses jäid olulised

asjaolud välja selgitamata ja see viis asja ebaõige lahendamiseni. Halduskohus eksis, hinnates

üksikvangistuse perioode eraldi, jättes seega arvestamata nende kumulatiivse mõjuga. Kohtuotsus oli

üllatuslik, kuna alles otsuses selgus, et kaebaja esitatud andmed kartseris viibitud ajavahemike kohta

osaliselt ei lange kokku vastustaja esitatud andmetega. Samuti on kohus valesti jaotanud

tõendamiskoormuse.

13. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuste rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus

selgitas tuvastatud asjaoludele tuginedes, millistel perioodidel kartserikaristuste täideviimine oli

õigusvastane ja millistel mitte, samuti miks kaebaja suhtes üksikvangistuse kohaldamine IV ja VI

perioodil rikkus kaebaja inimväärikust tingides mittevaralise kahju rahas hüvitamise, ning miks VIII

perioodil üksikvangistuse kohaldamisega ei ületatud inimväärikuse rikkumise lävendit. Samuti on

otsuses selgelt jälgitav, miks ei ole kaebajale tekkinud hüvitatavat tervisekahju. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt

HKMS § 201 lg-le 4.

Ringkonnakohus

hindab

esmalt

vastustaja

apellatsioonkaebuse

(I),

seejärel

kaebaja

apellatsioonkaebuse (II) väiteid ning lahendab seejärel apellatsioonkaebused.

I

15. Vastustaja leiab apellatsioonimenetluses endiselt, et ta ei ole rikkunud kaebaja inimväärikust

vaidlusalustel ajavahemikel kaebajale määratud kartserikaristuste täitmisel.

Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.

16. Vastavalt HKMS § 59 lg-le 1 pidi kaebaja käesolevas asjas kaebuse esitamisel tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Seega hõlmas kaebaja tõendamiskoormus kahju hüvitamise

nõude esitamisel tema põhiõiguste rikkumisena hinnatava kahjuliku mõju või tagajärje, vastustaja

õigusvastase toimingu ning nendevahelise põhjusliku seose tõendamise. Kaebaja tõendamiskoormuse

täitmise korral pidi vastustaja vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi.

17. Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et kaebaja suhtes kartserikaristuse täideviimine

perioodidel IV, VI ja VIII oli õigusvastane. Kuna jõustunud kohtuotsus on selles küsimuses

menetlusosalistele siduv (HKMS § 177 lg 1), siis ei ole vastustaja tegevuse õigusvastasus nende

perioodide osas käesolevas asjas enam vaidluse all. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude eelduseks

on lisaks etteheidetava tegevuse õigusvastasusele tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 ka isiku

konkreetse õigushüve kahjustamine just haldusorgani õigusvastase tegevuse kaudu.

Kaebaja leiab, et talle on üksikvangistuse õigusvastase kohaldamisega tekitatud tervisekahju, samuti

rikutud inimväärikust. Mõlemad õigushüved on nimetatud RVastS § 9 lg-s 1 nende isikuõiguste

hulgas, mille kahjustamisel on õigustatud rahalise hüvitise nõue mittevaralise kahju eest. Haldusasjas

nr 3-19-765 tuvastas halduskohus küll vastustaja tegevuse õigusvastasuse kartserikaristuste

järjestikusel täitmisel IV, VI ja VIII perioodil, kuid mitte seda, kas sellega rikuti kaebaja

inimväärikust. See küsimus tuli lahendada käesolevas asjas kahju hüvitamise nõude eelduste

kontrollimisel. Kohus pidas õigusvastaseks kaebaja vabadusõiguse pikaajalisel piiramisel

VangS § 65 lg-st 1 tuleneva kaalutlusõiguse kasutamata jätmist. Täpsemalt, et vastustaja jättis

kartserikaristuste järjestikusel täitmisel hindamata pikaajalise üksikvangistuse mõju kaebajale. Seega

tugines kohus IV, VI ja VIII perioodil kartserikaristuste täitmise õigusvastaseks lugemisel vastustaja

poolt kaebaja vabaduseõiguse piiramisel piirangutega kaasnevate mõjudega arvestamata jätmisele,

selles osas kaalutlusõiguse teostamata jätmisele. Samas ei tuvastanud kohus asjas nr 3-19-765 kaebaja

inimväärikuse rikkumist ega talle tervisekahju tekkimist.

18. Käesolevas asjas leidis halduskohus asjaolusid hinnates, et üksikvangistusega kaasnenud

sotsiaalse eraldatuse kestus IV ja VI perioodil oli sedavõrd pikk, et kaebaja isikuõiguste riive ületas

inimväärikuse rikkumise lävendi. Kaebajale kättesaadavad suhtlusvõimalused ei olnud piisavad, et

leevendada üksikvangistuse pikaajalist mõju.

Vastustaja viitab, et IV perioodil säilis kaebajal vanglaväline suhtlus pere ja lähedastega kirja ja

telefoni teel, kohtumised kaplaniga, lisaks sai laenutada ajalehti ja kuulata raadiot. VI perioodil osales

kaebaja lisaks veel suhtlusprogrammis „Õige hetk“. Halduskohus ei ole aga põhjendanud, miks see

ei olnud piisav kaebajale suhtlemisvõimaluste tagamiseks.

19. Esmalt märgib ringkonnakohus, et haldusasja nr 3-19-765 otsuses hindas ka ringkonnakohus

kaebaja üksikvangistuse tingimusi. Seejuures tugines ringkonnakohus sellele, et vaidlusalustel

perioodidel oli kaebaja enamuse ajast üksi, tal ei olnud võimalik suhelda kaaskinnipeetavatega, sh

puudus see võimalus ajal, mil kaebaja enne karistuste täideviimist viibis tavarežiimil, tal puudus

võimalus lühi- või pikaajalisteks kokkusaamisteks pereliikmetega, 30. maist 28. augustini 2018 oli

tal üks kokkusaamine ja see toimus ametiisikuga, kaebajal olid vahetud kokkupuuted ainult oma

igapäevaseid töökohustusi täitvate vanglaametnikega. Ringkonnakohus arvestab nende asjaoludega

ka käesoleva asja lahendamisel. Käesolevas asjas esitatud tõenditest nähtub, et kaebaja kohtus IV

perioodi ajal kaplaniga 6 korral ja VI perioodi ajal 9 korral ning lisaks osales 2018. aasta septembrist

alates programmis „Õige hetk“, mille raames kohtus psühholoogiga VI perioodi viimase pooleteise

kuu jooksul 5 korral.

20. Ringkonnakohus on jätkuvalt asjas nr 3-19-765 väljendatud seisukohal, et enne 2018. aasta sügist

ei rakendanud vastustaja sotsiaalset isolatsiooni oluliselt leevendavaid meetmeid. Kokkupuuted

töökohustusi täitvate vanglaametnikega ei korva muu sotsiaalse suhtluse puudumist. Asjakohane ei

ole arutlus sellest, kas suhtlus ametnikega võiks olla kaebajale vaimselt stimuleerivam kui suhtlus

kaaskinnipeetavatega. Vastustaja ise ei väida, et ametnikele oleks tehtud ülesandeks või nad omal

algatusel oleks arendanud kaebajaga vaimselt stimuleerivat suhtlust eesmärgiga leevendada

üksikvangistuse mõju. Vastustaja väide, et kaaskinnipeetavatega igapäevaselt 4 tunni jooksul

suhtlemise võimaluse puudumine võib kaaskinnipeetavate tausta arvestades olla positiivne, viitab

pigem sellele, et vastustaja ei pea oluliseks üksikvangistuse negatiivsete mõjudega arvestamist ega

nende leevendamist. Seega tegelikkuses sellekohaseid meetmeid ka ei rakendatud. IV perioodil

üksikvangistuses viibimise kestust arvestades oli kaebajal võimalik suhelda kaplaniga keskmiselt

kord kolme nädala jooksul ja VI perioodil kord kahe nädala jooksul. Ringkonnakohus nõustub, et

sedavõrd harvad kokkusaamised ilmselt ei saanud korvata igapäevase sotsiaalse suhtluse puudumist

pikema aja vältel. Mõningast olukorra paranemist on märgata 2018. aasta septembris, kui kaebaja

kohtus viiel korral psühholoogiga ning korra kaplaniga. Samas on vähemalt kaheldav, kas ka ca kord

nädalas toimunud kohtumised said olla piisavaks leevendusmeetmeks muude sotsiaalse suhtlemise

võimaluste puudumisel, eriti pidades silmas, et selleks ajaks oli kaebaja viibinud üksikvangistus juba

kolm kuud. Igapäevase sotsiaalse suhtluse kompenseerimiseks ei saa piisavaks pidada ka võimalust

suhelda lähedastega kirja või telefoni teel. Kirja teel suhtlemine erineb oluliselt vahetust suulisest

kontaktist teise inimesega ning helistamisvõimaluse piiratuse tõttu ei ole see meede kinnipeetavale

igapäevaselt kättesaadav. Kuigi raadio ja ajalehtede kaudu saadaval teabel on oluline osa täieliku

isolatsiooni ärahoidmisel, on ilmne, et needki meetmed ei kanna vahetu suhtlemisega sarnast

kvaliteeti. Seetõttu ei saa neid pidada vahetu suhtlemise alternatiiviks.

Kokkuvõttes saab nõustuda halduskohtuga, et üksikvangistuse kohaldamise kestuse ja

leevendusmeetmete puudumise tõttu rikuti kartserikaristuste täitmisega kaebaja inimväärikust IV ja

VI perioodil.

21. Ringkonnakohtu hinnangul on ilmne, et üksikvangistuse pikaajaline täideviimine on kaebaja

inimväärikuse rikkumise põhjuseks. Vastustaja õiguspärase käitumise, s.o iga kaebajale määratud

kartserikaristuse täideviimise otsustamise juures üksikvangistuse kestusest tingitud kumuleeruvate

mõjude arvestamise korral ei oleks pööratud kartserikaristusi täitmisele katkestusteta ega kaebaja

põhiõigusi sedavõrd intensiivselt riivatud.

Vastustaja ei ole esile toonud asjaolusid, mis viiksid järelduseni, et kaebaja õiguste rikkumine ei

olnud süüline. Seejuures ei ole vaja tuvastada, et keegi vastustaja ametnikest oleks käitunud kaebaja

õigusi rikkuvalt süüliselt ega tuvastada, kes see ametnik oli. Vastustaja süü tuvastamiseks vähemalt

hooletuse vormis on piisav tõdemus sellest, et vastustaja oli korraldanud kartserikaristuste

täideviimise selliselt, et ei kasutanud seejuures VangS § 65 lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust.

22. Kokkuvõttes ei näe ringkonnakohus, et halduskohus oleks jätnud oluliste asjaoludega arvestamata

või andnud neile ebaõige tähenduse järeldades, et IV ja VI perioodil kaebaja üksikvangistuses

viibimine vastavalt 126 ja 135 päeval rikkus inimväärikust ja sellega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks on kohane rahalise hüvitise väljamõistmine vastustajalt. Halduskohus on viidetega

asjakohastele siseriiklikele, samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele selgitanud ja

põhjendanud, miks ta praegusel juhul peab õiglaseks hüvitiseks 700 eurot. RVastS § 9 lg 2 järgi

hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü

vormi ja raskust. Halduskohus ongi hüvitise suuruse määramisel arvesse võtnud nii kaebaja õiguste

rikkumise asjaolusid (s.h leevendavaid) kui ka rikkumiste ajalist kestust, samuti vastustaja käitumise

süülisust. Ringkonnakohus ei näe, et halduskohus oleks jätnud arvestamata mõne olulise asjaoluga

või andnud mõnele asjaolule ilmselt ebaõige kaalu. Siinjuures ei ole asjakohane vastustaja väide, et

kaebaja on ise keeldunud kartseriprogrammi raames täiendavatest suhtlusvõimalustest. Keeldumine

kartseri suhtlusprogrammis osalemisest toimus 14. veebruaril 2019 (dtl 202), s.o pärast IV ja VI

üksikvangistuse perioodi lõppemist.

Nendel asjaoludel ei ole alust halduskohtu poolt IV ja VI perioodi eest määratud hüvitise suuruse

muutmiseks.

II

23. Apellatsioonimenetluses soovib kaebaja jätkuvalt kaebuse tervikuna rahuldamist, seega hüvitise

väljamõistmist kõigil kaebuses nimetatud perioodidel üksikvangistuse kohaldamisega kaebaja

inimväärikuse rikkumise eest, samuti üksikvangistusega põhjustatud tervisekahju eest.

24. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue on õigustatud üksnes vastustaja õigusvastase tegevuse

tulemusena põhjustatud negatiivse mõju või tagajärje hüvitamiseks. Jõustunud kohtuotsusega

haldusasjas nr 3-19-765 on tuvastatud vastustaja tegevuse õiguspärasus I, II ja VII perioodil

üksikvangistuse täitmisel. Asjas nr 3-19-765 asus ringkonnakohus seisukohale, et alles

kartserikaristuste täitmisel enam kui 45 päeva järjest, s.o enam kui seaduses sätestatud

kartserikaristuse maksimaalne tähtaeg, pidi vastustaja veenduma, et üksikvangistus kaebajale

ülemäärast kahjulikku mõju ei avalda. Seejuures ei tuvastanud kohus vastustaja tegevuse

õigusvastasust ka kartserikaristuste täitmisel 61-l ja 64-l päeval järjest. Ringkonnakohus ei korda

nimetatud asjas esitatud sellekohaseid põhjendusi, kuna kaebaja ja vastustaja olid menetlusosalised

ka haldusasjas nr 3-19-765. Samas juhindub ringkonnakohus viidatud asjas väljendatud

seisukohtadest ja põhjendustest ka käesoleva asja lahendamisel.

Seega leidis halduskohus põhjendatult, et olukorras, kus kaebaja viibis üksikvangistuses katkematult

järjest 45 päeva või vähem III, V, IX, X, XI, XII ja XIII perioodil, ei ole alust pidada vastustaja

tegevust õigusvastaseks ka nendel perioodidel kaebaja suhtes kartserikaristuste täideviimisel, sest

kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid, mis viiksid sellisele järeldusele.

25. Kartserikaristuste täitmisest tingitud inimväärikuse riive intensiivsus sõltub suuresti just

üksikvangistusega kaasneva sotsiaalse isolatsiooni ajalisest kestusest. Seetõttu ei ole alust

iniväärikuse rikkumisega kahju hüvitamise nõudeks nende perioodide osas, mil kartserikaristuste

täitmine oli õiguspärane. Seega langeb ära kaebaja nõue kahju hüvitamiseks inimväärikuse

rikkumisega põhjustatud kahju eest I, II, III, V, VII, IX, X, XI, XII ja XIII perioodil. Halduskohus

rahuldas kaebuse kahju hüvitamiseks IV ja VI perioodil üksikvangistuse täitmisega tekitatud kahju

hüvitamiseks. Seega on apellatsioonimenetluses vaidluse all eelkõige kaebuse rahuldamata jätmine

VIII perioodil kartserikaristuse 90 järjestikusel päeval täitmisega tekitatud kahju hüvitamiseks.

26. Ringkonnakohus ei näe põhjust ka selles küsimuses halduskohtust erinevale seisukohale

asumiseks. VIII perioodil viibis kaebaja kartserirežiimil mõnevõrra lühemat aega kui IV ja VI

perioodil. Ka sellel perioodil oli kaebajale tagatud tavapäraselt lubatud suhtlusvõimalused

psühholoogi, kaplani ja perekonnaga, võimalus laenutada ajalehti, kuulata raadiot ning viibida

igapäevaselt tund aega värskes õhus. Kaplaniga kohtus kaebaja selle aja jooksul kokku kuus korda

(dtl 201) ning psühholoogiga kokku samuti kuus korda (dtl 202). Samas pakkus vastustaja kaebajale

võimalust osaleda pikka aega kartserirežiimil viibivate kinnipeetavate suhtlusprogrammis, millest

kaebaja keeldus (dtl 202). Seega oli vastustaja valmis sotsiaalse isolatsiooni leevendamiseks

võimaldama perioodilist ja varasemast sagedasemat suhtlemist psühholoogiga, kuid kaebaja ise

keeldus sellest võimalusest. Nendel asjaoludel nõustub ringkonnakohus, et VIII perioodil kaebaja

suhtes üksikvangistuse kohaldamisega ei rikkunud vastustaja kaebaja inimväärikust. Kuigi

kartserikaristuste täideviimine järjest 90-l päeval oli õigusvastane, ei olnud vastustaja rikkumine

sedavõrd intensiivne, et see oleks kvalifitseeritav inimväärikuse rikkumisena. Seejuures on määrav,

et vastustaja soovis rakendada pikaajalise üksikvangistuse mõjude leevendamiseks varasemaga

võrreldes täiendavat meedet, kuid kaebaja keeldus sellest. Seetõttu ei ole üksikvangistuse mõju

ainuüksi vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärjeks. Seega võib järeldada, et üksikvangistuses

viibimine vaatamata VIII perioodi pikkusele ei põhjustanud kaebajale inimväärikuse alandamisena

kvalifitseeritavaid kannatusi või kui siiski pidada üksikvangistuse mõju VIII perioodil inimväärikust

alandavaks, ei ole selle künnise ületamine põhjuslikus seoses vastustaja õigusvastase tegevusega.

Kummalgi juhul ei ole alust kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks, sest nõude eeldused on täitmata.

Seega jättis halduskohus ka selle perioodi osas põhjendatult kahju hüvitamise nõude rahuldamata.

27. Tervisekahju hüvitamist soovib kaebaja seetõttu, et tema väitel tõi kartserirežiimil viibimine

kaasa seljavalude ägenemise. Seljavalud vaevasid kaebajat juba varem, kuid olukord halvenes, sest

kartseris võeti päevasel ajal ära madrats (kaebajal puudus võimalus lamamiseks) ning võimlemismati

puudumise tõttu ei saanud kaebaja teha võimlemisharjutusi.

Halduskohus tuvastas, et 2020. aastal tehtud uuring ei näidanud kaebaja selja olukorra halvenemist

võrdluses 2017. aastal tehtud uuringuga. Tõenditest ei nähtu, et arst oleks pidanud kartserirežiimi

kaebajale sobimatuks ja teinud ettekirjutuse selle tingimuste leevendamiseks või kaebajale kartserisse

võimlemismati väljastamiseks. Kohtumisel meditsiinitöötajaga kaebaja ei kaevanud seljaga seotud

vaevuste üle ega palunud muudatusi kartserirežiimis. Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja neid

halduskohtu järeldusi kahtluse alla seadnud ega selgitanud, miks ta halduskohtuga ei nõustu. Kaebaja

on piirdunud üksnes üldsõnalise seisukohaga, et ta halduskohtu järeldusega ei nõustu. Halduskohus

on vastanud kaebuses esitatud kaebaja väidetele ja seisukohtadele tervisekahju osas. Ringkonnakohus

ei näe põhjust korrata halduskohtu põhjendusi ega analüüsida täiendavalt tervisekahju hüvitamise

nõuet olukorras, kus halduskohtu põhjendused on arusaadavad, tuginevad asjas tuvastatud faktilistele

asjaoludele ning kaebaja ei ole ühelegi neist vastu vaielnud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

järeldusega, et kaebaja ei ole tõendanud tervisekahju tekkimist, vastustaja õigusvastast tegevust selles

osas ega ka põhjuslikku seost nende vahel. Seetõttu ei ole alust kaebajale tervisekahju hüvitamiseks

rahas.

28. Kaebaja heidab halduskohtule ette veel menetluslikke rikkumisi, s.o istungi korraldamata jätmist

ja tõendamiskoormuse ebaõiget jaotamist. Samas on kaebaja ka nendes etteheidetes jäänud

üldistavaks. Kaebaja ei ole selgitanud, milliseid küsimusi tema hinnangul oli vajalik arutada

kohtuistungil või kuidas oleks istungi korraldamine aidanud kaasa asjas oluliste asjaolude

väljaselgitamisele. Samuti ei nähtu apellatsioonkaebusest, milliste asjaolude tõendamiskoormus on

ebaõigesti jaotatud. Ka ringkonnakohus ei näe, et halduskohus oleks jätnud olulised asjaolud välja

selgitamata

või

eksinud

tõendamiskoormuse

jaotamisel.

Vastustaja

apellatsioonkaebuse

lahendamisel selgitas ringkonnakohus tõendamiskoormust kahju hüvitamise nõude lahendamisel.

Halduskohus ongi sellist jaotusest lähtunud asja lahendamisel. Samuti on halduskohus ära näidanud,

milliste tõendite alusel kohus olulised asjaolud tuvastas. Ka selles osas ei ole halduskohus eksinud

menetlusreeglite vastu. Halduskohus on otsuses küll täpsustanud kaebuses esitatud andmeid kaebaja

kartseris viibimise aja kohta, kuid see puudutas üksikuid päevi ega ole mõjutanud asja lahendamist.

Muudatused on väheolulised ja nende tõttu ei ole kohus kõrvale kaldunud kaebuse nõudest.

III

29. Eeltoodu alusel jääb vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata.

30. HKMS § 108 lg 2 järgi kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 150 eurot ja

apellatsioonkaebuse esitamisel 129 eurot. Halduskohus leidis, et rahuldas kaebuse 7% osas, mõistes

kaebaja kasuks välja hüvitise 700 eurot, kui kaebuse nõue kokku oli 10 000 eurot. Ringkonnakohus

peab riigilõivu menetluskuluna väljamõistmise osas siiski põhjendatuks arvestada kaebuse nõudena

üksnes nõuet kaebaja inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju eest, s.o 5000 eurot. Nimelt on

kaebus ülejäänud osas riigilõivuvaba, sest kaebaja nõuab selles osas tema tervise kahjustamisega

tekitatud kahju hüvitamist (RLS § 22 lg 1 p 12). Tervisekahju hüvitamise nõude läbivaatamine

halduskohtus ei tooks iseseisvalt kaasa kummagi poole kohustust kanda menetluskuluna kaebuse

esitamisel riigilõiv sõltumata sellest, kas kaebus rahuldatakse või mitte. Vastavalt ei ole põhjendatud

vähendada kaebuse rahuldamise osa tervisekahju nõude arvel juhul, kui kaebuses on koos

tervisekahju nõudega esitatud muu nõue, mis osaliselt või tervikuna rahuldatakse.

Iniväärikuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise ulatuseks kujuneb seega

14% (700/5000*100%). Vastavalt tuleb mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja halduskohtus tasutud

riigilõivu katteks 21 (150*14%) eurot ja ringkonnakohtus tasutud riigilõivu katteks 18,06 eurot

(129*14%). Kaebaja vaidlustas apellatsioonkaebuses halduskohtu otsust osas, milles kaebus jäi

rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul hõlmab see nõue ühtlasi nõuet tühistada halduskohtu otsus

osas, milles kaebaja kasuks jäid menetluskulud välja mõistmata.

Seetõttu rahuldab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse osaliselt ja muudab halduskohtu

otsusega määratud menetluskulude jaotust.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg

1 ls-st 4 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

31. HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega

vastavalt kaebaja taotlusele.

(allkirjastatud digitaalselt)