3-21-2209/62 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. mai 2021, Tartu

Haldusasja number

3-21-2209

Haldusasi

Xi kaebus Sotsiaalkindlustusameti 19. augusti 2021. a otsuse

nr P260-2021-65530, Eesti Töötukassa 18. augusti 2021. a

otsuse nr TVH/21/033421 ja 19. augusti 2021. a otsuse nr

TVT/21/042952 tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29. juuli 2022. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Xi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustajad Eesti Töötukassa

Sotsiaalkindlustusamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta Xi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29. juuli 2022. a otsus

muutmata.

2. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avaliku

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 26. juuni 2023.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 15. juunil 2021 Eesti Töötukassale (ETK) ja Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse

töövõime hindamiseks, töövõime toetuse määramiseks ja puude raskusastme tuvastamiseks.

2. ETK tuvastas 18. augusti 2021. a otsusega nr TVH/21/033421, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud

ning 19. augusti 2021. a otsusega nr TVT/21/042952 jättis töövõimetoetuse määramata. Otsuse nr

TVH/21/033421 kohaselt ei leidnud kinnitust kaebaja kirjeldatud piirangud liikumise, inimestevahelise

lävimise ja suhete valdkondades. Kaebajal ei esine ühtegi piirangut hinnatavates võtmetegevustes. Kuna

kaebaja töövõime ei ole vähenenud, puudub tal õigus töövõimetoetusele.

3. SKA ei tuvastanud 19. augusti 2021. a otsusega nr P260-2021-65530 kaebajal puude raskusastet ega

määranud talle puudega tööealise inimese toetust. Otsuse kohaselt ei ole puude raskusastet tuvastatud,

sest terviseseisundist tulenevalt igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises ei esine kaebajal

piiranguid.

4. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse ETK 18. augusti 2021. a otsuse nr TVH/21/033421 ja 19.

augusti 2021. a otsuse nr TVT/21/042952, samuti SKA 19. augusti 2021. a otsuse nr P260-2021-65530

tühistamiseks ning kaebaja taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks.

Kaebuse kohaselt ei ole vaidlustatud otsuste tegemisel arvestatud osaga kaebaja terviseandmetest. 1993.

aastal oli kaebajal selgroomurd, operatsiooni käigus paigaldati lülisambasse titaanist plaat. Lisaks

fikseeriti, et kaks lülidevahelist ketast olid lülisambast väljas ja surusid kinni parema jala ja mao-

sooletrakti närvid. Need andmed olid fikseeritud paberkandjal, kuid perearst jättis need andmed arvutisse

sisestamata. Kaebaja ei saa kõndida rohkem kui 15 minutit, tal on diagnoositud lülisamba ostekondroos

(diskoos).

2006. a käis kaebaja operatsioonil, mille käigus eemaldati osa soolestikust. 2008. aastal toimus

maohaavandiga seotud operatsioon. Perioodil 2006-2014 oli kaebajale määratud töövõimetus 50%-70%

ulatuses. Covid-19 vaktsineerimise tulemusena esinevad kaebajal ka teadvusele püsimajäämisega seotud

probleemid ja sagedased peavalud ning pidev iiveldus.

Kaebajal on Alzheimeri tõve tunnused, mäluhäired süvenevad ja ta on ajas desorienteeritud, kaob

enesekriitika ja käitumine muutub järsult, tekib ärevus, ta on muutunud aplaks, korratuks, tihti kuseb

alla.

5. Vastuses kaebusele ETK vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

ETK selgitas, et hindas kaebaja töövõime ulatust, võttes aluseks tema 15. juuni 2021. a töövõime

hindamise taotluses märgitud hinnangud oma tervisele ja tervise infosüsteemi (TIS) kantud

terviseandmed. Otsuse tegemise aluseks olevast eksperthinnangust nähtub, et üheski valdkonnas

piiranguid ei ole. Kõik valdkonnad on hinnatud arvväärtusega 0, kuna kaebaja taotluses kirjeldatud

piirangud ei leidnud TIS andmetel kinnitust, TIS-s kaebustele vastavad andmed puuduvad või ei ole

kaebaja töövõimet mõjutavad. TIS-is puuduvad mh andmed lülisamba kahjustuse, sooltegevusehäire või

teadvusekaotuse kohta.

Töövõime hindamisel tuleb kasutada viimase viie aasta asjakohaseid terviseandmeid. Seetõttu ei oma

tähtsust ka väidetavalt kaduma läinud kaebaja 1993. a operatsiooni ja varasemad perearsti andmed.

Kaebaja on enda väitel vanglas juba 10 aastat ning vangla arstide TIS sissekannetes puudub info, mis

kinnitaks kaebuses ja taotluses toodud väiteid.

6. Vastuses kaebusele SKA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

SKA kasutas puude raskusastme tuvastamiseks töövõime hindamise käigus koostatud eksperdiarvamust

ja töötukassa antud töövõime hindamise otsust. Puude raskusastme tuvastamise otsus ei ole

kaalutlusotsus, vaid haldusakt, mis antakse suuresti dokumendipõhises menetluses. See on ka põhjus,

miks isikut ei kuulata reeglina menetluses pärast taotluse esitamist ja eksperthinnangu saamist uuesti

ära. Vaidlustatud otsuse põhjendusi on täiendatud kohtumenetluses. Sellist laadi haldusaktide

põhjendamist kohtumenetluses on kohtupraktikas peetud lubatavaks.

Puude raskusastme tuvastamise menetlus on läbi viidud puuetega inimeste sotsiaaltoetuse seaduse

(PISTS) alusel ja sellega kooskõlas. Järgitud on ka Sotsiaalkaitseministri 29. veebruari 2016. a määruses

nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse

tingimused“ (määrus nr 18) kehtestatud nõudeid ja korda.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

7. Tartu Halduskohus jättis 29. juuli 2022. a otsusega kaebuse rahuldamata.

Otsuse põhjenduste kohaselt seisneb vaidlus selles, kas kaebaja terviseseisundist tulenevalt on tema

töövõime vähenenud või mitte.

8. Kaebaja sai 1993. a selgroo trauma, kuid neid andmeid ei ole TIS-s fikseeritud. Töövõimetoetuse

seaduse (TVTS) § 7 lg 4 järgi on töövõimet hindaval arstiõppe läbinud töötukassa töötajal ja TVTS § 7

lg-s 1 nimetatud tervishoiuteenuse osutajal on isiku nõusolekul juurdepääs TIS-s olevatele töövõime

hindamiseks vajalikele järgmistele isikuandmetele: andmed andmete esitaja kohta, andmed

ambulatoorsete visiitide ja haiglas viibimiste kohta, andmed ravimite kohta. Sotsiaalkaitseministri ning

tervise- ja tööministri 22. veebruari 2016. a määruse nr 15 „Töövõime hindamiseks, puude raksusastme

tuvastamiseks ning hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu

ja päringute perioodid“ (määrus nr 15) § 2 lg 3 sätestab, et ETK-l on töövõime hindamiseks andmete

töötlemiseks õigus saada päringule eelneva viie aasta kohta tervise infosüsteemist andmeid. Seega

puudus vastustajal kohustus teha päringut ja saada 1993. aasta andmeid ja nendega arvestada. Küll oleks

ETK pidanud arvestama kaebaja seisundiga, sh liikumisvõimalustega, mis eksisteerisid vähemalt

töövõime hinnangu andmise seisuga.

Asja materjalide kohaselt on ekspertarst kaebaja töövõime hindamisel arvestanud nii TIS-s

olemasolevate andmetega kui ka arstide arvamustega kaebaja liikumisvõime kohta. Viimastest ei tulene,

et selgrootrauma tõttu oleks kaebaja liikumisvõime piiratud. Kaebaja on Viru Vanglas majandustööga

hõlmatud ning tööst vabastusi seonduvalt seljavaludega tal ei ole. Kaeba tõi esile seljavalu esmakordselt

10. novembril 2021, mainides muu hulgas seda, et tal on vaja esitada paberid kohtusse.

9. Kaebaja väitel on tal diagnoositud lülisamba ostekondroos (diskoos), tõsised mäluhäireid ja

Alzheimeri tõbi. Kuid TIS andmed sellised väiteid ei kinnita. Kaebaja ei ole ka täpsustanud, millal need

diagnoosid pandi ega esitanud kohtule tõendeid nimetatud diagnooside olemasolu kohta. Seega

vastustaja ei ole eksinud uurimispõhimõtte vastu hindamisotsuse langetamisel, kui ei teinud päringut

1993. aasta haigusloo kohta.

10. Vaidlust ei ole, et kaebajal on diagnoositud soole- ja maohaigused (krooniline gastriit, maohaavand,

kaksteistsõrmiku haavand, tl. 95). Ekspertarsti arvates ei ole see siiski kaebaja töövõime vähendamise

aluseks. Kaebaja saab kroonilise gastriidi ja maohaavandi vastu ravimit Omeprozool jms, mis nende

mõju kompenseerib. Kaebaja ei ole selle üle vaielnud ega esitanud tõendeid, et määratud ravi teda ei

aita.

11. Kaebajal on diagnoositud vanglaarsti poolt peavalu esmakordselt 19. septembril 2021. Vaidlusaluse

otsuse tegemise ajal (18. augustil 2021) ei saanud vastustaja kaebajale pandud diagnoosiga peavalu osas

arvestada.

12. Kaebaja väide sagedase teadvuse kaotamise kohta ei ole objektiivselt kinnitamist leidnud. Kui

kaebaja tõepoolest pidevalt teadvust kaotaks, siis ei oleks selline asjaolu jäänud vanglaarstile märkamata.

Sama kehtib ka mäluhäirete kohta.

13. Kokkuvõtlikult võib kaebaja terviseseisund mõjutada tema igapäevaelu tegemisi, kuid see ei too veel

kaasa üldist töövõime vähenemist TVTS § 5 lg 3 mõttes. Vastavalt ei ole TVTS § 11 järgi alust kaebajale

ka töövõimetoetuse määramiseks.

14. Seadusest tulenevalt on SKA-l õigus arvestada töövõime hindamise raames tehtud ekspertarsti

arvamusega isiku puude raskusastme tuvastamisel. Ekspertarst ei ole tuvastanud kaebajal ühtegi

piirangut valdkondades, mida SKA pidi hindama. Seetõttu on põhjendatud SKA järeldus, et kaebajale

puude raskusastme määramiseks puudub alus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

15. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et kaevatavate otsuste tegemisel ei ole piisavalt uuritud tema

tervislikku seisundit, eelkõige ei ole tähelepanu pööratud kaebaja taotluses nimetatud organite

kahjustustele. Kaebaja väiteid oleks läbivaatusel lihtne tõendada. Vastustajad on diskrimineerinud

kaebajat kui muukeelset kinnipeetavat. Kaebaja sattus ETK musta nimekirja 1994. aastal, kui „röövis”

ETK raha. Ametnikud ütlesid, et seni, kuni kaebaja ei tagasta 4 kuu eest saadut, ei hakata kaebajale

kunagi toetusi maksma.

Tunnistajate ütlustega on kerge tõendada, et kaebaja perearst ei registreerinud tema hulgalisi kaebusi ja

jättis oma töö tegemata. Kaebaja ei ole aastaid pääsenud perearsti vastuvõtule.

16. Vastuses apellatsioonkaebusele SKA vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

Vastustaja selgitab, et puude raskusastme tuvastamine ei põhine üksnes sellel, kuidas isik oma

tervislikku seisundit tunnetab. Kaebaja väiteid oma terviseseisundi kohta peavad kinnitama ka tervise

infosüsteemi tehtud perearsti või eriarstide kanded, mis omakorda peavad põhinema objektiviseeritud

uuringutel. Kui andmed isiku väiteid ei kinnita, siis ei saa isiku väiteid oma tervisliku seisundi kohta

arvesse võtta puude raskusastme kohta otsuse tegemisel.

17. Vastuses apellatsioonkaebusele ETK vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

Vastustaja rõhutab, et TIS-is olemasolevad terviseandmed ei kinnita kaebaja taotluses ega kaebuses

toodud piiranguid. TIS-is ei ole ühtegi objektiivsete uuringute ega seisundikirjeldustega kinnitatud

diagnoosi/haigusi, mis võiksid põhjustada apellandile püsivat üldist töövõimet mõjutavaid piiranguid

ükskõik missuguses hinnatavas valdkonnas ja võtmetegevuses.

Ka arstide arvamusest kaebaja liikumisvõime kohta ei tulene, et 1993 tekkinud selgrootrauma tõttu oleks

hinnangu andmise seisuga apellandil liikumisvõime piiratud. Mis puudutab apellandi kaebusi

maovaevuste osas, siis apellant saab kroonilise gastriidi ja maohaavandi vastu ravimit Omeprozool jms,

mistõttu on kõhu piirkonnast tulenevad valud kompenseeritud määratud ravimiga. Kaebajale 2006-2014

määratud töövõimetus 50%-70% ulatuses ei ole määrav, kuna kaebaja viitab nüüd üksnes valudele ning

tal ei esine muud tõsisemat laadi patoloogiat seedetrakti osas.

Töövõime hindamisel ei ole oluline hetkel või minevikus diagnoositud haiguste olemasolu või loetelu,

vaid neist põhjustatud objektiivselt kinnitust leidnud tegutsemispiirangud hinnangu ajal. Lisaks võetakse

arvesse, kas isiku piirangud on talle määratud raviga kompenseeritavad. Kuigi kaebaja hinnang oma

tegutsemisvõimele on väga oluline, peavad tema väiteid kinnitama terviseandmed.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

18. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus põhjendatult jättis kaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused

kordamata HKMS § 201 lg 4 alusel.

19. Apellatsioonkaebuses on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et ekspertiisi läbiviimisel jättis arst osa

kaebajal diagnoositud haigusi ja tervisekahjustusi arvestamata. Ekspertarst on arvamuse andmisel

lähtunud TIS andmetest, mis ei kajasta õigesti kaebaja tegelikku tervislikku seisundit. Kaebajal on

olulised vaevused, mis on põhjustatud varasemast traumast, seedetrakti haigusest ja COVID-19

vaktsiinist. Seetõttu on ETK ja SKA vaidlustatud otsustes tuginenud ebaõigetele andmetele ja

hinnangutele kaebaja tervisliku seisundi kohta ning SKA on valesti tuvastanud kaebaja puude

raskusastme.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

20. Vastavalt TVTS § 5 lg-le 1 tuvastatakse töövõime hindamisega pikaajalise tervisekahjustusega isiku

töövõime ulatus. Töövõime hindamisel võetakse arvesse isiku terviseseisundit ning sellest tulenevaid

tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust (TVTS § 5 lg 2).

21. Seega ei ole töövõime hindamise aluseks isikul aja jooksul diagnoositud haiguste ja

tervisekahjustuste summa, vaid neist põhjustatud piirangud, mis esinevad hindamise ajal. Piiranguid

hinnatakse määruse nr 39 § 8 lg 6 järgi eksperdiarvamuse alusel. Eksperdiarvamuses hinnatakse isiku

tegutsemisvõimet kehalise ja vaimse võimekuse valdkondade võtmetegevuste kaupa (määrus nr 39 § 6

lg 1). Seetõttu on võimalik, et kaebaja varasemad tervisekahjustused ja diagnoositud haigused ei mõjuta

hinnangu tulemust nii oluliselt, kui ta seda arvab. ETK vastuses kaebusele selgitas vastustaja, et

ekspertarst analüüsis veel kord kaebaja poolt nii taotluses kui kaebuses kirjeldatud piiranguid ja TIS-s

kajastatud objektiivseid terviseandmeid ning leidis, et olemasolevate andmete alusel puudub alus

eksperdiarvamuse muutmiseks.

Apellatsioonkaebusest ilmneb, et kaebaja tegelikult ei sea kahtluse alla ekspertarsti seisukohta, et TIS

andmed ei kajasta kaebajal selliste seisundite või piirangute esinemist, mis annaks alust mõnes

hinnatavas valdkonnas tuvastada kaebajal tegutsemispiirang. Kaebaja näib pigem olevat seisukohal, et

kinnipeetavana ei ole talle tagatud kvaliteetne meditsiiniteenus ning vangla meditsiinitöötajad on jätnud

osa kaebaja vaevusi ja kaebusi TIS-is kajastamata. Selle puudujäägi pidanuks ekspertarst kaebaja arvates

kõrvaldama, suunates kaebaja asjakohastele uuringutele, mille tulemusel pandud diagnoosid oleks

kinnitanud kaebaja väiteid tema tervisliku seisundi kohta.

22. Riigikohus on sedastanud1, et kui eksperdiarvamuse andja hinnangul on meditsiiniliste andmete

alusel piirangu raskusaste väiksem kui taotleja hinnatud piirangu raskusaste ja taotleja seab

eksperdiarvamuse andja hinnangu piirangu raskusastmele kahtluse alla, siis ei saa haldusorgan kahtlust

alati kõrvaldada sellega, et sama eksperdiarvamuse andja kontrollib vaidemenetluses taotleja

terviseandmete vastavuse piirangute raskusastmetele üle. Sellises olukorras on piirangute raskusastmete

õigsuse kindlakstegemiseks haldusorganil põhjust kaaluda teise tervishoiuteenuse osutaja või töötukassa

arstiõppe läbinud töötaja kaasamist.

Ekspertarvamusest nähtub, et kaebaja hindas võtmetegevuste piiranguid mitmes valdkonnas skaalal

puudub-kerge-mõõdukas-raske-täielik (arvväärtusena 0-4) täielikuks (4). Näiteks on kaebaja hinnanud

võtmetegevuse piirangu täielikuks liikumise valdkonnas, tänaval ja võõrastes kohtades ohutu liikumise

osas, käelise tegevuse valdkonnas, suure ja kerge eseme (padi, tühi pappkast) tõstmise ja liigutamise

osas ja teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas, teadvusel püsimise osas. Mitmete

võtmetegvuste osas on kaebaja hinnanud piirangu mõõdukaks (2) ja mõne osas hinnanud piirangu

muutlikuks (9).2 Ekspertarst on kõigi võtmetegevuste kohta leidnud, et TIS andmed ei kinnita kaebaja

hinnangut enese suutlikkusele ja piirangute esinemisele. Seetõttu muutis ekspertarst oma hinnangus

kaebaja hinnangu piirangute raskuse kohta puuduvaks (O) kõigi võtmetegevuste osas. Seega on

ekspertarsti hinnangul piirangute raskusaste (oluliselt) madalam kaebaja enda taotluses antud

hinnangust.

23. Kaebusele vastuse esitamisel on ETK esitanud teise ekspertarsti hinnangu kaebaja töövõime

hindamisel tema enda esitatud tervisandmete ja TIS-i kantud terviseandmete alusel ekspertarvamuses

antud hinnangute kontrollimise kohta. Teine ekspertarst on leidnud, et algne ekspertarsti hinnang vastab

määrusele nr 39, töövõime hindamise metoodikale ning faktilistele asjaoludele, eksperdiarvamus on

kaalutlusvigadeta ja tuvastatud töövõime ulatus (töövõime ei ole vähenenud) on õige. Ekspert ei leidnud

ühegi valdkonna osas, et kaebaja etteheited oleks põhjendatud ning võtmetegevustes esinevatele

piirangutele antud hindeid ja seega ka valdkondade koguskoori tuleks vastavalt korrigeerida. Seega on

täidetud ka nõue, et vaidlusaluse hinnangu usaldusvääruse tagamiseks peab seda kinnitama kaks

valdkonna spetsialisti. Seetõttu nõustub ringkonnakohus vastustajate ja halduskohtuga, et puudub alus

kahelda töövõime hindamisel aluseks olnud ekspertarvamuses esitatud hinnangutes kaebaja tervislikule

seisundile, samuti andmete pinnal antud hinnetes võtmetegevustes esinevate piirangute raskusele.

1 Vt RKHK 5. septembri 2019. a otsus asjas nr 3-17-1110 (p 22)

2 Määruse nr 18 lisast „Võtmetegevuste raskusastmete vastavustabel“ ilmneb, et töövõime hindamise ja puude raskusastme

taotluses pidi kaebaja märkima iga võtmetegevuse piirangu raskusastme skaalal 0-4 või 9. Viimane, s.o 9, tähendab, et

suutlikkus selle võtmetegevuse osas on muutlik. Sel juhul ekspertarst annab vastuses piirangule punktiväärtuse vastavalt

piirangu raskusastmele hinnatavale funktsioonile skaalal 0–4.

Ühtlasi puudus vastustajatel kohustus täiendavalt kontrollida mõnes võtmetegevuses või valdkonnas

esineva piirangu raskusele antud hinnangut.

24. Riigikohus on selgitanud, et isiku terviseandmete TIS-i kandmine on hõlmatud tervishoiuteenuse

osutamise eraõigusliku suhtega3. Hiljem on Riigikohus küll muutnud oma varasemat seisukohta

kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamisel tekkivate suhete olemuse kohta, leides, et

kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamisel tekkivad suhted on avalik-õigusliku iseloomuga4.

Vastavalt tuleb terviseandmete TIS-i kandmist pidada hõlmatuks kinnipeetavale tervishoiuteenuse

osutamisel kinnipeetava ja riigi vahelise lepingulaadse võlasuhtega, mille raames on kinnipeetaval õigus

saada tervishoiuteenust ja riigil kohustus tagada kinnipeetavate ravi. Praeguse vaidluse lahendamisel on

oluline aga see, et terviseandmete TIS-i kandmine ei ole osaks kaebaja töövõime hindamise menetlusest.

Menetlusse kaasatud ekspertarsti ülesandeks ei olnud seega tagada, et kaebaja terviseandmed TIS-is

kajastaks õigesti kaebaja tervislikku seisundit töövõime hindamise ajal. Ekspertarst pidi andma hinnangu

kaebajal võtmetegevustes esinevate piirangute kohta tuginedes kaebajale tervishoiuteenuse osutamisel

ilmnenud ja tuvastatud ning TIS-i kantud terviseandmetele. Seega ei ole kaebuse lahendamisel

asjakohased kaebaja väited selle kohta, et TIS andmed kaebaja kohta ei ole täielikud või kajastavad

ebaõigesti kaebajal diagnoositud haigusi, tervisekahjustusi ja/või nendest tingitud piiranguid. Kaebaja

töövõime hindamine toimub olemasolevate andmete alusel. ETK-l ei ole kohustust kaebaja ja talle

tervishoiuteenust osutanud meditsiinitöötaja(te) asemel kaebaja tervislik seisund välja selgitada ja

asjakohased andmed TIS-i kanda. Praegusel juhul on vastustaja kaebaja töövõime hindamise taotluse

lahendamisel kontrollinud TIS-i kantud andmete koosseisu, tuvastanud Viru Vangla meditsiiniosakonna

poolt andmete TIS-i kandmata jätmise ning nõudnud asjakohased andmed välja. Seega on ekspertarst

arvestanud kaebaja olemasolevate terviseandmetega. Kaebaja ei ole väitnud, et ekspertarst oleks

hinnangu andmisel jätnud tähelepanuta mõne kaebaja meditsiinikaardi kande või muud arvamuse

andmise ajal kaebaja seisundit kirjeldanud kaebaja terviseandmed ja see võinuks viia teistsuguse

hinnanguni. Ka ringkonnakohus ei näe, et ETK oleks vaidlustatud otsuse andmisel tuginenud

puudulikele andmetele.

Kui tõendamist leiaks kaebaja seisukoht, et meditsiiniteenuse osutamisel ei ole tema tervislikku seisundit

piisavalt uuritud ja/või kaebajal esinevaid piiranguid tuvastatud ja dokumenteeritud, ei muuda see

vaidlustatud otsust õigusvastaseks. Selles olukorras saab kaebaja oma õigusi kaitsta võttes samme

selleks, et tal esinevad terviseseisundid ja piirangud oleks tuvastatud ja asjakohased andmed kajastuks

TIS-is. Terviseandmete tuvastamise või parandamise järel on kaebajal võimalik pöörduda ETK poole

uue taotlusega töövõime hindamiseks.

25. Kaebaja ei ole menetluses halduskohtus ega ka apellatsioonkaebuses väitnud, et töövõime

hindamisel või puude raskusastme määramisel oleks vastustajad kohaldanud valesti vastavalt määrusega

nr 39 ja määrusega nr 18 kehtestatud metoodikat. Kaebaja on osutanud tal TIS andmete kohaselt

diagnoositud haigustele ja tervisekahjustustele, mille arvesse võtmine kaebaja hinnangul oleks pidanud

viima järeldusele, et esinevad ekspertarvamuses tuvastatust raskemad piirangud ja seetõttu tulnuks

puude raskusastmeks määrata raske, mitte keskmine puue. Lisaks ei ole kaebaja kohtumenetluses

täpsustanud, milliste võtmetegevuste osas ja miks tulnuks anda kaebajal esinevatele piirangutele suurem

arvuline väärtus. Vaidlustatud haldusaktidele esitatud vastuväidete üldsõnalisuse tõttu on need sisuliselt

kontrollimatud, sest ei ole teada, millise võtmetegevusega seotud piirangu raskust tuleb põhjalikumalt

uurida. Kaebajal on teada nii esialgses ekspertarvamuses võtmetegevustega seotud piirangute raskusele

antud hinnangud kui ka valdkondade koondskoorid. Väljaspool kahtlust on seegi, et kaebaja ise on

teadlik oma terviseseisundist ja sellest tingitud piirangutest ja sai seega kontrollida, millises osas tema

hinnang võtmetegevuste piirangutele ei lange kokku ekspertarvamuses antud hinnanguga.

3 Vt RKHK 5. septembri 2019. a otsus asjas nr 3-17-1110 (p 24).

4 Vt RKÜK 28. juuni 2021. a määrus asjas nr 3-21-30 ja RKEK 11. novembri 2022. a määrus asjas nr 3-21-924.

26. Vahekokkuvõttena saab järeldada, et vaidlustatud ETK otsused on õiguspärased ja nende

tühistamiseks ei ole alust.

27. Määruse nr 18 § 6 lg 3 järgi arvutatakse puude raskusastme tuvastamiseks valdkondades esinevate

piirangute alusel raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine, v.a suhtlemise valdkonnas, kus

võetakse arvesse vähemalt ühe võtmetegevuse sooritamisel esineva piirangu raskusaste. Piirangute

raskuse hindamisel kasutatakse arvväärtusi skaalal 0 (piirangu puudub) kuni 4 (täielik piirang) (määrus

nr 18 § 4 lg 6). SKA tugineb siinjuures töövõime hindamisel antud ekspertarvamuses toodud

arvväärtustele. Arvväärtuste määramine toimub määruse nr 39 või määruse nr 18 lisa alusel, mis

mõlemad näevad ette sarnase metoodika. Arvväärtuste valdkondade aritmeetiliste keskmiste või

suhtlemise valdkonna võtmetegevuse piirangu arvväärtuse järgi tuvastatakse isikul keskmine puude

raskusaste, kui vähemalt üks asjakohane arvväärtus on 2–2,75 ja raske puude raskusaste, kui vähemalt

üks asjakohane arvväärtus on 2,76-3,49 (määrus nr 39 § 6 lg 6 p-d 1 ja 2). Teadvusel püsimise ja

enesehoolduse valdkonnas peab arvväärtus olema vastavalt 2,76-3,49 keskmise puude raskusastme ja

3,5-4, raske puude raskusastme tuvastamiseks (määrus nr § 39 lg 7).

28. Kaebaja valdkondade võtmetegevuste piirangud hinnati kõigis valdkondades puuduvaks (0) Seega

jäid asjakohased arvväärtused valdkonniti oluliselt allapoole taset, mille ületamiseks puude raskusaste

tuvastatakse. Isegi, kui arvestada, et SKA-l on õigus muude asjasse puutuvate andmete põhjal

korrigeerida asjakohaseid arvväärtusi 0,5 ühiku võrra, ei küüniks need ka pärast korrigeerimist puude

raskusastme määramiseks vajaliku lävendini.

Seetõttu ei olnud kaebaja puude raskusastme määramine piiripealne otsus, millisel juhul SKA võinuks

kaaluda vajadust täpsustada piirangute raskusega seonduvaid asjaolusid, et vältida ebaõige otsuse

tegemist. Vastavalt tuleb õiguspäraseks pidada ka kaevatavat SKA otsust.

29. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskohus põhjendatult jättis kaebuse

rahuldamata.

30. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei

ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta.

31. Kaebuse väiteid ja vaidluse all olnud asjaolude iseloomu arvestades tuleb kaebaja isikuandmete

kaitseks otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)