2-22-103894/31 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur

Määruse tegemise aeg ja koht 25.05.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-103894

Kohtuasi

X hagi Y ja C vastu põhivõlgnevuse ja viiviste

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27.03.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Kaebuse hind

X apellatsioonkaebus

2030,07 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Severinas Jakubauskas

Kostja I Y (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja II C (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostjate lepinguline esindaja Merike Roosileht

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda menetlusse võtmast X apellatsioonkaebust Harju Maakohtu 27.03.2023

otsuse peale.

2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud X kanda. Rahaliselt

kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta sisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

2-22-103894

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 02.02.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Y-lt

(kostja I) ja C-lt (kostja II) 1858,94 euro saamiseks. Nõudele vastuväite esitamise tõttu andis

kohus nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas

29.03.2022 hagiavalduse, paludes kostjatelt hageja kasuks välja mõista põhivõlg summas

1858,94 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 22,41 eurot ja seadusjärgne edasiulatuv viivis

ning jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt asusid kostjad hageja juurde aadressil XXX, Tallinn elama ca 15

aastat tagasi. Hageja ja kostjad leppisid suuliselt kokku, et kommunaalarved jaotatakse majas

elavate täiskasvanud inimeste vahel võrdselt. Kostjad jätsid 2019. aasta juulist kuni 2020. aasta

septembrini nendele langeva osa kommunaalkuludest tasumata. 01.07.2019–30.09.2020 olid

kommunaalkulud kokku 4098,95 eurot. Majas elas sellel perioodil kolm inimest s.o hageja ja

kostjad. Kulu igale majas elavale täiskasvanud inimesele oli seega 1366,32 eurot (4098,95 / 3).

Kostja II tasus viidatud perioodi elektriarveid summas 873,69 eurot. Seega on kostjate

võlgnevus kokku 1858,94 eurot (1366,32 x 2 – 873,69). Alates maksekäsu kiirmenetluse

avalduse esitamisest on sissnõutavaks muutunud viivis 22,41 eurot.

Kostjate vastuväited

3. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4. Hageja ei ole tõendanud, et 15 aastat tagasi sõlmitud kokkuleppe kohaselt tasuvad

kommunaalmaksed majas elavad täiskasvanud isikud võrdselt. Hageja ja kostjad leppisid

kokku, et kostjad maksavad eluasemega seotud kulusid vastavalt nende kasutuses olevale

pinnale. Kostjate kasutuses oli elamust vaid garaažipealne elamispind (62,1 m²), samas hageja

kasutuses oli elamust ülejäänud elamispind 234,6 m² (kokku oli elamispinda 296,7 m²),

mistõttu ei sõlmiks mõistlik isik hageja väidetud kokkulepet, mille järgi tasutakse

kommunaalkulusid võrdselt. Alates 2006. aastast on kommunaalmakseid peamiselt tasunud

kostjad. Hageja ise ei ole varasemalt kommunaalmakseid tasunud. Hageja nõude kujunemine

on ebaselge. Võttes aluseks asjaolu, et kostjad pidid tasuma kommunaalmakseid vastavalt

nende kasutuses olevale pinnale, siis on kostjad perioodil 01.01.2018–01.06.2019 tasunud

3721,08 eurot ettenähtust rohkem. Kuna hagejal ei saa olla nõuet kostjate vastu, ei saa nõuet

tasaarvestada.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus jättis 27.03.2023 otsusega hagi rahuldamata. Maakohus jättis

menetluskulud hageja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

vastavalt tsiviilkohtumenetlus seadustiku (TsMS) § 177 lg-le 2.

6. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostjad asusid umbes 15

aastat tagasi elama hageja juurde aadressil XXX, Tallinn. Kostjate kasutuses oli hagejale

kuuluvast elamust garaažipealne elamispind suurusega 62,1 m², hageja kasutuses oli elamus

ülejäänud elamispind 234,6 m², kokku on elamus elamispinda 296,7 m². Kostjad kolisid

hagejale kuuluvast elamust välja 2020. aasta septembris.

2-22-103894

7. Maakohus leidis, et hageja põhinõude alus saab olla võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 1,

mille kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.

Samuti tuleneb VÕS § 108 lg-st 1, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja on väitnud, et hageja ja kostjate vahel oli sõlmitud

suuline leping, millest tulenes kostjatele kohustus tasuda XXX, Tallinn elamu

kommunaalkulusid vastavalt täiskasvanud elanike arvule, s.o perioodil 01.07.2019–30.09.2020

jagunesid kommunaalkulud kolmeks. Kostjad on esitanud vastuväite, et hageja väidetud

tingimustel kokkulepet sõlmitud ei olnud, vaid kostjad pidid kommunaalkulusid tasuma

vastavalt nende kasutuses oleva pinna suurusele.

8. Maakohus leidis, et hageja ei ole vaatamata kohtu selgitustele tõendanud, et perioodil

01.07.2019– 30.09.2020 oli vastavalt poolte kokkuleppele kostjatel kohustus tasuda XXX,

Tallinn kommunaalkulusid lähtuvalt inimeste arvust, s.o 2/3 kulude suurusest. Hageja esitatud

tõendid (kostja II poolt tsiviilasjas nr 2-20-5686 20.04.2022 istungil antud ütlused (dtl 370) ja

tsiviilasjas nr 2-20-15640 esitatud F kinnituskiri (dtl 382)) eeltoodut ei kinnita. Viidatud tõendid

kinnitavad üksnes, et periooditi toimus kommunaalkulude tasumine erineval viisil ning aeg-

ajalt ka võrdselt lähtuvalt hoones elavate isikute arvust, kuid tõendamist ei ole leidnud, et hageja

ja kostjate vahel oleks sõlmitud kokkulepe tingimustel, et hageja ja kostjad tasuvad tähtajatult

ning sõltumata muudest asjaoludest kommunaalkulusid võrdselt. Samuti ei ole hageja

vaidlustanud kostjate väiteid selle kohta, et mitmetel perioodidel tasusid kostjad kas suuremas

osas või kõik kommunaalmaksed, kuna hagejal ei olnud võimalik neid üldse tasuda. See

tähendab, et pooltel puudus kindel kord kommunaalkulude tasumise jaotuse kohta ning see

sõltus periooditi mitmetest erinevatest teguritest. Kostjad ei ole ka maksekäsu kiirmenetluses

omaks võtnud hageja väidetud kokkuleppe olemasolu, nagu hageja väidab.

9. Maakohus leidis lisaks, et kooskõlas hea usu põhimõttega VÕS § 6 mõttes oleks hagejal

õigus nõuda kostjatelt kommunaalkulude tasumist vastavalt kostjate kasutuses oleva

elamispinna suurusele. Asjas puudub vaidlus, et kostjate kasutuses oli 21% kogu elamu

elamispinnast. Hageja väitel oli perioodil 01.07.2019–30.09.2020 elamu kommunaalkulude

suurus 4098,95 eurot, mis tähendab, et sellest kostjatele langev osa on 860,78 eurot

(4098,95 x 0,21). Hageja ise on kinnitanud, et kostja II tasus viidatud perioodi elektriarveid

kokku 873,69 eurot. Seega on kostjad vaidlusaluse perioodi kommunaalarvetest juba tasunud

enam kui neile langeva osa.

10. Hageja ei ole tõendanud oma nõude eeldusi, mistõttu tuleb nõue jätta rahuldamata. Kuna

maakohus jättis hageja põhinõude rahuldamata, tuli rahuldamata jätta ka hageja viivisenõue.

11. Menetluskulud jättis maakohus hagi rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 162 lg 1 alusel

hageja kanda.

Apellatsioonkaebus

12. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 27.03.2023 otsus

(vaidlustatud otsus) ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja saata

asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kõik menetluskulud palub hageja jätta

kostjate kanda.

13. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus otsuse tegemisel oluliselt rikkunud

menetlusõigust (eeskätt põhjendamiskohustust) ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

2-22-103894

14. Pooled ei vaidle, et kostjad elasid hagis nimetatud perioodil hageja juures ja et poolte vahel

oli kommunaalkulude tasumise osas kokkulepe. Pooled vaidlevad kokkuleppe sisu üle. Hageja

on enda väidetud kokkuleppe olemasolu tõendanud. Kostja II on tsiviilasjas nr 2-20-5686 vande

all kinnitanud, et algne kokkulepe oli, et kommunaalarved jaotatakse võrdselt. Kostjate väited

ei ole usaldusväärsed, mistõttu palub hageja kohtul lugeda tõendatuks asjaolu, et poolte vahel

oli suuline kokkulepe, mille kohaselt jaotatakse kommunaalarved majas elavate täiskasvanud

inimeste vahel võrdselt. Kohus saab tuvastada kostjate esitatud tõenditest seda, et kostjad

lõpetasid kommunaalteenuste tasumisega 2019. juunis (v.a elekter, mida hageja hagiavalduses

vastavalt maha arvutas). Pooled ei ole 2019. a juunis kokkulepet muutnud ning see kehtis edasi,

seega kehtis kokkulepe ka 01.07.2019–30.09.2020.

15. Kuna hageja on tõendanud, et tema väidetud leping oli sõlmitud, tuli kostjatel tõendada, et

nad on tasunud nendele langeva osa kommunaalkuludest perioodil 01.07.2019–30.09.2020,

milleks oli 1858,94 eurot.

16. Maakohtu väide, et hageja ei ole vaidlustanud kostjate väiteid selle kohta, et mitmetel

perioodidel tasusid kostjad kas suuremas osas või kõik kommunaalmaksed, kuna hagejal ei

olnud võimalik neid üldse tasuda, on praeguses vaidluses asjakohatu. Samuti on kostjate väide

tõendamata.

17. Maakohus on lähtunud ebaõigesti hea usu põhimõttest, kuna VÕS § 6 alusel ei saa midagi

nõuda.

18. Kostjate väited, et kommunaalkulusid tasuti vastavalt kasutuses olevale pindalale, on

ebaloogilised. Elektri ega vee tarbimine ei sõltu eluaseme pindalast. Maakohus jättis

tähelepanuta, et kütte arvestamine ei olnud konkreetses majas kuidagi võimalik. Loogiline ei

oleks arvutada ka interneti ning televisioonikasutust ruutmeetrite alusel, kuna majas oli üks

interneti- ning üks televisioonileping.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

19. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel

TsMS § 637

lg 21

alusel

(koosmõjus

TsMS § 405

lg-ga 1)

menetlusse

võtmata.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2

sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku

aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustamisel mh ka seda, et menetlusosalistel ei

tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemäärseid menetluskulusid.

20. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat,

mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb

kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud

korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid

(lihtmenetlus). Praeguses asjas palus hageja mõista kostjatelt solidaarselt välja põhivõlg

1858,94 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 22,41 eurot. Seega ei ületa hageja nõuded ülal

märgitud piirmäära, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.

21. Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi

menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

2-22-103894

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada

lahendit.

22. Maakohus ei ole otsuses andnud luba otsuse edasikaebamiseks. Üldise edasikaebamise

korra märkimine ei ole võrdsustatav loa andmisega TsMS § 442 lg 10 tähenduses

(vt nt RKTKm 10.05.2016, 3-2-1-25-16, p 11).

23. Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse

väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa

ebaõige otsuse.

24. Riigikohus on märkinud, et ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 637 lg 21 alusel põhjendama pikemalt, kui et

määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel

ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse

tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud

menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused

materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite

hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus

sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise

kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (RKTKm 10.04.2019, 2-17-13363, p 15).

25. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohta märgib kolleegium kokkuvõtlikult järgmist.

Hageja väidab endiselt, et pooled sõlmisid XXX, Tallinn maja kasutamisel kokkuleppe, et

tekkivad kommunaalkulud jaotatakse täiskasvanud inimeste vahel võrdselt ning selline

kokkulepe kehtis ka perioodil 01.07.2019–30.09.2020, mille eest on kostjad jätnud nendele

vastava osa kuludest tasumata (v.a kostja II makstud elektrikulud). Kostjad maakohtu

menetluses hageja esitatud väitega ei nõustunud, vaid leidsid, et kokku lepiti kommunaalkulude

tasumises vastavalt kostjate kasutuses olevale pinnale, milleks oli kogu elamispindalast

296,7 m² üksnes 62,1 m². Kuna kostjad vaidlesid hageja väidetud kokkuleppele vastu, tuli

hagejal vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 tõendada tema esitatud asjaoludel sõlmitud lepingu

olemasolu. Maakohus jagas tõendamiskoormise õigesti ja sellega on apellatsioonkaebuse p-s 29

nõustunud ka hageja. Maakohus hindas hageja esitatud tõendeid, s.o kostja II tsiviilasja nr 2-

20-5686 istungil antud ütlusi ja tsiviilasjas nr 2-20-15640 esitatud F kinnituskirja. Maakohus

asus seisukohale, et hageja esitatud tõendid ei kinnita tema väidetud suulise kokkuleppe

sõlmimist. Kuigi hageja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et maakohus rikkus oluliselt

menetlusõiguse normi ja kohaldas valesti materiaalõiguse normi, on apellatsioonkaebuse

põhjendused rajatud eelkõige maakohtu poolt hageja esitatud tõenditele ebaõige hinnangu

andmisele. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus tõendeid ebaõigesti hinnanud. Maakohus

hindas tõendeid kogumis ja põhjendas ammendavalt, miks hageja tõenditest ei saa järeldada

tema väidetud lepingu olemasolu. Maakohus ei ole jätnud hagi rahuldamata mitte kostjate

ütlustele tuginedes, vaid seetõttu, et hageja ei tõendanud hagi aluseks oleva lepingu sõlmimist

kostjatega. Seetõttu ei oma tähtsust, kas kostjate väited on ebausaldusväärsed, nagu hageja

apellatsioonkaebuses väidab. Kuigi kostjad ei vaielnud, et neil oli hagejaga kommunaalkulude

tasumise osas kokkulepe ja nad leidsid, et selle kokkuleppe järgi tuli neil tasuda 21%

kommunaalkuludest, tuvastas maakohus, et kostjad olid tasunud vähemalt selle osa

vaidlusaluse perioodi kommunaalkuludest, mis vastas nende kasutuses olevale pindalale.

Seetõttu polnud maakohtul alust hagi ka osaliselt rahuldada, kuna kostjad olid omaks võetud

osas kohustuse täitnud. Asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, et

2-22-103894

maakohus on jõudnud sellisele järeldusele menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes, mis on

kaasa toonud ebaõige otsuse.

26. Hageja esitas apellatsioonkaebuses uued asjaolud ja väited seoses sellega, miks teatud

kommunaalkulude jaotamine pindala järgi oleks ebamõistlik või võimatu. Ringkonnakohus

jätab need väited tähelepanuta, kuna hageja ei ole maakohtu menetluses vastavatele väidetele

ja asjaoludele tuginenud ning hageja ei ole põhjendanud nende ringkonnakohtule esitamise

lubatavust (TsMS § 652 lg 4).

27. Olukorras, kus hagi jäeti rahuldamata, jättis maakohus menetluskulud põhjendatult

TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Hageja ei väida apellatsioonkaebuses, et vaatamata hagi

rahuldamata jätmisele oleks menetluskulud tulnud jaotada teisiti.

28. Eelnevast tulenevad keeldub ringkonnakohus hageja esitatud apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 21 alusel.

29. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega

seotud menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel koosmõjus TsMS § 639 lg-ga 1 kaebuse esitaja,

s.o hageja kanda. Kuivõrd apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduti ning ei edastatud

kaebust kostjatele vastamiseks, ei saanud kostjatele apellatsioonimenetluses tekkida

vastaspoolelt väljamõistmisele kuuluvaid menetluskulusid ja neid ei ole vaja rahaliselt kindlaks

määrata.

30. Kui

ringkonnakohus

keeldub

apellatsioonkaebust

menetlemast,

ei

toimeta

ta

TsMS § 638 lg 4

teise

lause

järgi

apellatsioonkaebust

vastustajale

kätte

ning

apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest

keeldumise määrusega tagastada. Kuna apellant esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei

ole vaja seda talle tagastada. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole

esitatud.

31. Apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda

määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõiv.

(allkirjastatud digitaalselt)