4-10-1867/21 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

1 1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28.jaanuaril 2011 Jõhvi kohtumajas

Väärteoasja number 4-10-1867 (2440,10,003346) Kohtunik Inna Kirsipuu Kohtuistungi sekretär, tõlk Merike Erisalu, tõlk Leonora Nõmmik Väärteoasi kaebemenetluses

P.P LS § 74-22 lg 2, LKindlS §

66´1 lg 1 järgi kvalifitseeritava

väärteo

toimepanemises, milles P.P

tunnistati süüdi KarS § 63 lg 1 alusel LS § 74-22 lg

2 järgi ja karistati rahatrahviga 57 trahviühikut

ehk 3420 krooni, ning LS § 74-22 lg 4 alusel

kohaldatud lisakaristus juhtimiseõiguse äravõtmine 1 kuuks Menetlusalune isik

Kohtuväline menetleja

P.P , isikukood , XXX elukoht: xxx, xxx

Ida Prefektuuri esindaja vanemväärteomenetleja Meelis Kaev RESOLUTSIOON VTMS § 132 p1 133-135 kohus

OTSUSTAS:

2 2

Jätta P.P kaebus Ida Prefektuuri

vanemväärteomenetleja Meelis Kaev 18.05.2010 otsuse peale väärteoasjas nr 2440,10,003346 rahuldamata ja nimetatud otsus muutmata.

Rahatrahv tasuda edasikaebamisetähtaja ( s.o 30 päeva) jooksul

Rahandusministeeriumi arvele nr 10220034796011 SEB Pangas või arvele 221023778606 Swedbankis märkides kohustusliku viitenumbri 10220105128686.

Edasikaebamise kord.

Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule Viru Maakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtu kantseleis menetlusosalistele tutvumiseks kättesaadav.

Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru

Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 04.02.2011 Kassatsiooni esitamise õigus on üksnes vandeadvokaadil.

Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav 25.02.2011

Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest 30-päevase

tähtaja möödumisel ( ehk ) juhul kui ükski menetlusepool ei ole 29.03.2011 kassatsiooni esitanud.

MENETLUSE KÄIK

30.04.2010 koostas politseinik Vivian Poolak P.P-le

väärteoprotokolli AB1142011 fakti kohta, et 30.04.2010 kell 13.18 Ida-Virumaal

Jõhvi vallas Tammiku aleviku tammiku 8 asuva maja juures juhtis P.P mootorsõidukit asulasisesel teel, kus lubatud kiirus on 50 km/h, kiirusega 80 km/h pluss-miinus 3 km/h, ületades seega kiirust mitte vähem kui 27 km/h võrra, millega

rikkus LE § 124 p 1. Samuti juhtis P.P sõidukit, millel puudus kohustuslik liikluskindlustuse poliis, rikkudes sellega LE § 70 p 2 sätestatut. P.P tegu kvalifitseeriti LS § 74-22 lg 2 ning LKindlS § 66-1 lg 1 järgi. 18.05.2010 tehtud kohtuvälise menetleja otsusega tunnistati P.P süüdi LS § 74-22 lg 2 ja LKindlS § 66-1 lg 1 järgi ettenähtud väärtegude toimepanemises ka

karistati rahatrahviga summas 3420 krooni ning juhtimisõiguse äravõtmisega 1

kuuks. Kohtuväline menetlejha leidis, et isiku osavõtt väärteost on tõendatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli ning tunnistaja ütlustega.

3 3

KAEBUSE SISU JA SELLE PÕHJENDUSED

Kaebaja leidis, et talle süüksarvatud väärteo toimepanemine ei ole usaldusväärselt tõendatud, sest kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll ja väärteoprotokoll ei oma

õiguslikku tähendust, kunanende koostamisel ei osalenud tõlk ja kaitsja, mille

osalemine oli nende toimingute läbiviimisel kohustuslik kaebaja riigi keele mittevaldamise tõttu.

POOLTE SEISUKOHAD KOHTUISTUNGIL

Kohtuväline menetleja leidis, et väärteoasjas tehtud 18.05.2010 otsus on seaduslik,

tugineb usaldusväärsetele tõenditele ja tühistamisele ei kuulu. Süütõenditeks on kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll ja tunnistaja ütlused. Kaebaja leidis, et ta ei ole kiiruse ületamist toime pannud, selle kohta ei ole ühtegi tõendit. Kaebaja viitas asjaolule, et kohtuistungil antud tunnistaja ütlustest nähtub, et teel sõitis politseiautole vastutulev sõiduk, seega mõõdetud kiirus saaks olla selle sõiduki oma.

UURITUD TÕENDID

Kohtuistungil ülekuulatud menetlusalune isik andis ütlusi, et 30.04.2010 sõitis ta

väärteoprotokollis näidatud ajal ja kohas, Tammiku teed, Tartu mnt ehl Jõhvi suunas. Tema kiirus oli lubatud, ta ei ületanud lubatut.. Tammiku teel ei näinud ta

ühtegi politseiauto. Tammiku teel umbes 600-500 m enne ristmikku sõitis temast

mööda üks tumeda värvi sõiduk, Toyota või Ford. Ristmikul hakks ta sooritada

vasakpööret ja nägi, et tema järgi sõidab politseiauto, ta peatus. Talle esitati süüdistus, et ta ületas kiirust. Näidatu radari näitu. Talle ei ole teada, kelle see kiirus

on, sest radar ei näita mõõtmise kelleaega ega kohta.. See oli mõõdetud teise

sõiduki kiirus, ja võib olla poolt tundi tagasi. LKindlS õ 66-1 lg 1 järgi

kvalifitseeritava rikkumise toimepanemist menetlusdalune isik ei eita, sõidukil tõesti ei olnud kindlustuspoliisi.

Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja I. Š. andis kohtuistungil ütlusi, et 30.04.2010 oli ta kutsutud sündmuskohale Tammiku ristmikule, tegenist oli väärteoga. Ta pidi isikule tõlkima dokumente, vist mitu protokollle. Praegu ta ei mäleta, millised need konkreetsed protokollid olid, kuid ta andis protokollidele oma allkirja, et ta tõlkis isikule protokollide sisu. Isikule oli kutsutud kiirabi. Peale seda kui arstude töö oli tehtud, hakkas ta isikule dokumendid tõkima. Isik väitis, et talle tehakse liiga, pani kätega kõrvad kinni, ei soovinud kuulata ja lõpuks istus kiirabi autosse ja pani ennast peiti jope alla.

4 4

Kohtuistungil tunnisajana ülekuulatud J. M. andis ütlusi, et tema ja teine

politseinik teostasid liiklusjärelevalvet Tammiku teel. Politseipatrull auto seisis spordihoone juures sunnatud Tartu mnt ehk Jõhvi poole. Kiirusemõõteseadmele oli

seatud režiim eemalduvate sõidukite kiiruse mõõtmibe, patrullauto paigal seistes.

Jõhvi suunas sõitis visuaalselt luibatust suurema kirusega menetleuse isiku auto,

kelle kiirust asuto mõõtma. Mõõtmise tehiolude kohta koostati vastav protokoll.

Vastutulevaid sõidukeid mõõtmise ajal ei olnud. Menetlusaluse isiku sõiduki eest sõitis Jõhvi poole muu sõiduk, selle kiirust ei olnud fikseeritud. Autod ei liikunud kolonnis, menetlusaluse isiku sõiduk liikus üksinda. Menetlusualune isik eitas oma rikkumist, väitis, et see ei saa olla tema sõiduki kiirus. Isik nõudis endale tõlki, tõlk kutsuti kohale. Isik tutvus oma õigustega, andis selle kohta allkirja, kuid ei andnud ütlusi, ega andnud allkirja väärteoprotokolli kättesaamise kohta. Samuti ei teinud ta

märkusi kiirusemõõteseadme kasutamise protokollile ega andnud sellele oma allkirja. Kiiruse mõõteseadme kasutamise protokolölist lk 8 nähtub, et 30.04.2010 kell 13.18

kiirusemõõteseadmega Stalker, millel on taatlustunnistus, oli mõõdetud V. gerassimovi juhitud sõiduki .xxx xxx kiirus. Seade oli testitud viimatu kell 12.50, on

töökorras. Mõõtmine toimus heal nähtavusel, valgeajal, ilm sademeteta,teekate kuiv. Patrull auto asukohaks märgitud kõrvalteel. Mõõtmine ja kiiruse fikseerimine toimus menetlusaluse isiku sõiduki asukohal Tammiku 8 asuva maja juures. Valitud mõõtmise režiim – paigal seistes, eemaldumine politseiautost. Auto liikus üksinda.

Kiirus oli mõõdetud umbes 5 sekundi kestel. Seadme lugem on 80 km/h.

Laienmääramatus on 3 km/h. Ületamine vähemalt 27 km/h. Juhile on näitu tutvustatuid. Tunnistajana on kaasatud J. M..

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED

VTMS § 133 p 1-9 näeb ette millised küsimused selgitab kohus kaebuse lahendamisel.

Kohus ei tuvastanud kohtuliku arutamise käigus ühtegi asjaolu, mis välistaks väärteomenetlust.

Kohtuliku arutamise käigus uuritud tõenditega leiab kohus tõendatuks, et 30.04.2010

kell 13.18 Ida-Virumaal Jõhvi vallas Tammiku aleviku tammiku 8 asuva maja juures juhtis P.P mootorsõidukit asulasisesel teel, kus lubatud kiirus on 50 km/h, kiirusega 80 km/h pluss-miinus 3 km/h, ületades seega kiirust mitte vähem

kui 27 km/h võrra, millega rikkus LE § 124 p 1. Samuti juhtis P.P sõidukit, millel puudus kohustuslik liikluskindlustuse poliis, rikkudes sellega LS § 16 lg 1, LKindlS § 1 ja 4 lg 1 sätestatut. P.Pegu on õigesti kvalifitseeriti LS § 74-22 lg 2 ning LKindlS § 66-1 lg 1 järgi.

5 5

Liikluseeskiri § 124. Suurim lubatud sõidukiirus:

1) asulasisesel teel on 50 kilomeetrit tunnis;

Liikluskindslustuse seaduse § 1 nähtub, et liikluskiondlustus on kohustuslik ja § 4 lg 1 kohaselt: „Leping tuleb sõlmida mootorsõiduki ja selle haagise (edaspidi sõiduk)

suhtes, mis on registreeritud või mis kuulub registreerimisele liiklusseaduses

sätestatud liiklusregistris (edaspidi ).

Liiklusseadus § 16. Sõiduki kindlustamiskohustus (1) Sõiduk kuulub kohustuslikule kindlustamisele vastavalt liikluskindlustuse seadusele.

Väärteo toimepanek on tõendatud P.P endi ütlustega süüdistuse osas,

mis puutub kohustusliku poliisi puudumist. P.P osavõtt väärteo

toimepanemises lubatud kiiruse ületamises on tõendatud kiirusemõõteseadme

kasutamise protokolli ja tunnistaja ütlustega. Menetlsualuse isiku ütlused ei

kummuta talle esitatud süüdistust. Kohut põhjendused tõendite analüüsimisel on järgmised. Menetlsualuse isiku ütlustesse suhtub kohus kriitiliselt ja seda järgmistel põhjustel.

Kohtuvälise menetlemise käigus kasutas menetlusane isik oma õigust ja sisuliselt keeldus ütluste andmisest. Nimetatud õiguse kasutamine ei pea kuidagi raskendama

menetluse isiku menetluslikku positsiooni väärteomenetluses, sest isiku suhtes

kehtib süütuse presumptsioon. Isiku vastu olid kohtuvälise menetlemise käigus

süütõenditena esitatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll ja tunnistaja ütlused. Kaebuses ei väitnud menetlusaluse isik kordagi, et politseinikud eksisid ja

mõõdetud sai teise sõiduki kiirus. Kaebuses viitas menetlusalune isik asjaolule, et

kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll on õigulikult tühine, sest selle

koostamisel ja isikule tutvumisel ei viibinud kohustuslik tõlk ja kaitsja. Kohtus

ütluste andmisel asus menetlusaluse isik väitma, et Tammiku teel tegi temast möödasõidu üks sõiduk, Toyota või Ford, äkki selle sõiduki kiirus oligi mõõdetud.

Samas ütlustes asus menetlusalune isik väitma, et ei ole välistatud, et talle näidai

radari näit, mis oli fikseeritud pool tundi tagasi suvalise auto kiiruse mõõtmisel.

Kohtuvaidlustes avaldas menetlusaluse isik seisukoha, et tunnstaja ütlustega on kinnitatud, et teel sõitis vastutulev sõiduk, äkki vist selle kiiirus oli mõõdetud.

Sellest tulenevalt ei ole menetlusdaluse isiku positsioon kogu väärteomenetluse

käigus järjepidev ja loogiline. Samuti tuli ta ette esimest korda versiooniga, et mõõdetud sai mingi teise sõiduki kiirus, alles kohtus ütluste andmisel. Kaebuses ei ole „teise sõiduki“ olemasolust midagi mainutud. Kord avaldas menetlusalune isik, et mõõdetud sai äkki temast möödasõidu teinud sõiduki kiirus, kord väitis, et see

6 6

võis olla mõõdetud hoopis vastutuleva sõiduki kiirus. Kohtul tekkib põhjendatud

arvamus, et menetlusaluse isiku ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt ja kõrvutada

tema ütlusi teiste tõenditega, nimelt kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli ja tunnistaja ütlustega.

Kiiruse mõõteseadme protokolli analüüsimisel et ole kohus tuvastanud ühtegi asjaolu, mis võiks seada nimetatud tõendi usaldusvääruse kahtluse alla.

Liilkusjärelevalve käigus võivad politsineikud kontrollida autojuhtide poolt kiiruse režiimist kinnipidamist. Nimetatud õigus on sätestatud Liiklusjärelevalve teostamise korra § 7 lg 1. Alates 01.01.2010 on Liiklusjärelevale teostamise korra (VV 20.02.2001 määrus

nr 67) §§ 231-235

aktsepteeritud sõidukiiruse mõõtmisel kiirusmõõturite ja

kiirusmõõtesüsteemide kasutamist mõõtemetoodika alusel. Mõõtemetoodika on

toodud nimetatud määruse lisas 1. Nimetatud lisa § 6 sätestab, et mõõtetulemusi

protokollitakse ja on toodud miinimumstandart, mis peab olema kohustuslikus korras protokollis kajastatud. Nimetatud lisa § 7 lg 1 sätestab, et paigalseisva

kiirusmõõturiga mõõtmisel saadud kiiruse väärtusel 20-100km/h on laiendmääramatus 3 km.

Järelikult

peamiseks tõendiks, mis kajastab kiiruse mõõtmistulemusi

järelevalvemenetluses on nimetatud Korra lisa 1 § 6 alusel koostatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll, mida on võimalik süütõendina kasutada ka süüteomenetluses. Kohus märgib, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll on koostatud vastavalt

Liiklusjärelevalve teostamise korraga kehtestatud mõõte metoodikale. Asjaolusid,

millest tuleneks, et mõõtmisel ei olnud järgitud vastavat medoodikat, ei ole

kohtuliku arutamise käigus tuvastatud. Kiiruse mõõtmisel ja mõõtetulemuste

fikseerimisel on järgitud ka ausa menetlemise põhumõtet, nimelt autojuhile on

mõõtetulemus ette näidatud ja talle on võimaldatud kanda protokollile oma avaldused ja märkused, mida ta ise ei soovinud kasutada .

Olukorras, kui politseinikul on piisavalt alust arvata, et liiklusjärelevalve käigus

avastatakse rikkumine, milles tuleb alustada süüteomenetlust (nimetatud Korra § 36), peavad politsenikud olema valmis viima läbi süüteomenetluse, mille lahutamatu osa on süüteo toimepanemise tõendite kogumine.

Kohus toonitab, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll on süüteomenetluses lubatud peamine süütõend, mille usaldusväärsuses ei ole kohtul konkreetsel juhtumil

alust kahelda. Patrullpolitseinike ülekuulamise käigus on võimalik kontrollida kiirusemõõteseadme kasutamisega seonduvat.

Politseipatrull teostas liiklusjärelevalvet koosseisus 2 politseinikku, üks nendest

võttis endale kohtuvälise menetleja rolli, teine politseinik on menetlusse kaasatud

tunnistajana. Kohtupraktikas on pikaajaliselt eksisteeritud seisukoht, et

süüteomenetluses süüteo avastamise juures olnud politseiniku ütlused on lubatud

tõend (Riigikohtu lahend 3-1-1-69-05, p 6 ja 7), mille usaldusväärsust tuleb igal

7 7

konkreetsel juhul kontrollida teiste tõendite kogumiga. Kohus selgitab, et politseinikest tunnistaja ütlustele ei tohi omistada ette kindlaksmääratud jõudu,

teisisõnu politseinike ütlused ei ole oma tõendusliku tähenduse küljest eelnavalt kaalukamad või nõrgemad kui menetlusaluse isiku ütlused. Kohtupraktikas on korduvalt osutatud KrMS § 61 lg 1, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ( vt Riigikohtu lahend 3-1-1-82-09). KrMS §

61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid

kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse

alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 6 ja nr 3-1-1-4-07, p 7.1). Tunnistaja J. M. ütluste kõrvutamisel kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli ja

menetlusaluse isiku ütlustega tuleb kohus järeldusele, et tunnistaja ütlused on

usaldusväärsed ja nendele on võimalik tugineda kohtuotsusega tegemisel.

Tunnistaja kohtule edastatud andmed 30.04.2010 asetleidnud P.P

juhitud sõiduki kiiruse mõõtmise fakti kohta ühtivad kiirusemõõteseadme

kasutamise protokollis kajastatud andmetega, mis olid fikseeritud teise patrullpolitseiniku poolt.

Menetlusalune isik ei esitanud kohtule ühtegi veenvat argumenti oma väidete

kinnitamiseks, näiteks miks peaks politsenikest järelevalveteostaja fikseerida suvalise auto kiirust poolt tundi tagasi ja hakkama siis hiljem näitu demonstreerima

teisele väidetavalt seadusekeelekale autojuhile; või miks peaks politseinikest

järelevalveteostaja fikseerima vastutuleva või menetlusaluse isiku samas

suunavööndis liikuva sõiduki kiirust, etteheidet kiiruse ületamises esitama aga menetlusaluse isikule. Menetlusaluse isiku argumendid ei ole tõsiseltvõetavad. Kohus märgib, et ka järelevalve teostaja võib eksida. Selleks ongi kohtulik kontroll,

et selgitada mõõtmise asjaolud välja ja kontrollida mõõtmise usaldusväärsust.

Kohtuliku arutamise käigus, muuhulgas isegi menetlusaluse isiku ütlustest

tulenevalt ei ole tuvastatud, et mõõtmine oleks teostatud mõõtmise metoodika reegleid eitades. Mõõtmise koha valimisel arvestati, et tegemist peab olema sirge teelõiguga, mõõtja ja objekti vahel ei ole takistusi.

Karistus nimetatud väärteo eest on määratud pädeva kohtuvälise menetleja poolt – Ida Prefektuur.

Kohus ei tuvastanud, et kohtuvälisle menetlemisel oleks rikutud menetlusnorme, mille tõttu oleks jõutud ebaõige otsuseni. Väärteoprotokollist lk 6 pöördel nähtub, et menetlusalusele isikule olid tema õigused ja kohustused selgitatud tema emakeele- vene keeles- allkirja vastu. Menetlusalune

isik esitas taotluse tagada talle kohtuvälisel menetlemisel tõlgi abi. Taotlus oli

rahuldatud ja sündmuskohale toimetatud tõlk, kes asus oma ülesannete täitmisele.

Tunnistaja J. M. ja tunnistjana ülekuulatud tõlk I. Š. ütlustest nähtub, et

8 8

menetlusalune isik pani kätega kõrvad kinni, peitis ennast joppe alla, kuigi arstiabi oli talle juba osutatud ja arstide otsus oli - haiglasse paigutamist ei vaja. Ka

menetlusalune isik et väita, et pärast esimese arstiabi saamist tuleks talle ikka

jätkata vältimatu arstiabi osutamist ja seega menetluse läbiviimine oleks võimatu.

Kohus arvestab ka seda asjaolu, et edasisel kohtuvälisel menetlusel,

kohttumenetluses ei väljendanud menetlusalune isik kordagi soovi, et kuna ta

jätkuvalt ei tea ega saa aru väärteoprotokolli ja kiirusemõõteaseadme kasutamise

protokolli sisust, taotleb ta nende dokumentide tõlkimist tema emakeelde. Kohus juhib tähelepanu eeskätt ka sellele, et kohustusliku korras peab olema tagatud isikule tema õigus teada, millest väärteoasja tema suhtes menetletakse (VTMS § 19

lg 1 p 1). Sellest tulenevalt kohtuvälisel mentlejal on kohustus tagada olukord, et

menetlusalisele isikule peab olema kas kirjalikul (näiteks väärteoprotokolliga

tutvumine) või suulisel viisil (kohtuväline menetleja suuliselt selgitab menetlusalusele isikulem milles seisneb tema rikkumine ja mille alusel on selline

tegu karistatav) teatavaks ja selgeks tehtud isikule esitatud süüdistuse sisu.

Menetlsualune isik andis kohtuistungil ütlusi, et politseinik selgitas, et talle

heidetakse ette kiiruse ületamine, radari näit oli näidatud. Kohus on arvamusel, et kohtuväline menetlejha ei ole väärteomenetlusõoguse norme rikkunud, vastupidi

kohustus tagada isikule, et ta saaks teada millest väärteoasja tema suhtes menetletakse, oli piisavalt täidetud juba menetluse algfaasil. Kohus leiab, et ekslik on menetlusaluse isiku seisukoht, et kaitsja abi ei olnud talle tagatud. VTMS § 19 lg 2 selgitab, milles seisneb isiku õigus kaitsja abile- isikul on

õigus kaitsjaga ühendust võtta vähemalt alates kinnipidamisest või esimese

menetlustoimingu tegemisest. Menetlusaluse isiku ja tunnistaja J. M. ütlustest

nähtub, et isikul oli täielik võimalus võtta ühendust telefonitsi talle õigusabi osutava isikuga. Menetlusalune isik ise selgitas kohtuistungil, et ta eelistas helistada siiski ühele tuttavale.

Ekslik on menetlusaluse isiku seisukoht, et väärteoprotokolli koostamine ja

kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli koostamine nõuab kohustuslikus korras tõlgi ja kaitsja osavõttu. VTMS § 70 lg 1 sätestab, et väärteoprotokoll antakse kätte

isikule allkirja vastu. Väärteoprotokoll ei ole tõend, mis tekkib isiku osalemisel menetlustoimingu tulemina, väärteoprotokollil on süüdistusakti tähendus. VTMS ei

näe ette väärteoprotokolli tõlkimist keelde, mida valdab menetlusalune isik.

Menetluse keel on eesti keel. Samuti ei näe seadus ette, et kohtuvälisel menetlejal oleks kohustus menetlusalusele isikule väärteoprotokolli tutvustama. Kaitsja osavõtt

ei ole väärteomenetlemises kohustuslik ja kohtuvälisel menetlejal ei ole kohustust määrata isikule kaitsja.

Tõlk osaleb väärteomenetluses VTMS § 24 alusel ja seda kriminaalmenetluses sätestatud korral. KrMS § 10 lg 2 sätestab, et menetlusosalisele, kes ei valda eesti

keel, tagatakse tõlgi abi. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt on tõlgi tagamise kohustus olnud täidetud, kui kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga

tutvumisele kutsuti kohale koosseisuline tõlk, kes sündmuskohal viibides on

9 9

alustanud dokumendi suulist tõlkimist, mille kohta on nimetatud protokollile vastav märge tehtud.

Kohus leiab, et antud väärteoasja menetlemisel on kohtuväline menetleja järginud väärteomenetlusõiguse norme.

Kohus leiab, et P.P pani väärteo toime otsese tahtlusega. KarS § 16 lg 3

sätestab, et isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta teab, et teostab

süüteokoosseisule vastava asjaolu ja soovib või vähemalt möönab seda. Sõites

asulasisesel tee kiirusega vähemalt 77 km/h, oli P.P teadlik, et rikub

kiirusepiirangut, liikudes edasi sama kiirusega möönas ta rikkumise esinemist ja jätkas seda.

Kohus ei tuvastanud P.P süüd välistavalid asjaolusid KarS-u 2. peatüki 2. jao tähenduses.

KARISTUS

Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt karistati P.P KarS § 63 kohaldamisega ühise teo eest, mis vastas tegelikult kahele väärteokooosseisule. Ta

juhtis mootirsõidukit ületades kiirus ja juhtimisel ei olnud sõidukil kohustuslikku

kindlustuspoliisi. Kars § 63 kohaldamisega määrati isikule karistus raskeima sanktsiooni järgi ehk LS § 74-22 lg 2 alusel. Kohus leiab, et KarS § 63 kohaldamine

on põhjendatud, sest tegemist tõesti ühise teoga – auto juhtimisega, mille juures

ületati kiirust, mis on eraldi väärtegu LS § 74-22 alusel, ning puudus kohustuslik liiklukindlustuspoliis, mis on väärtegu LKindlS § 66-1 lg 1 alusel.

P.P-le on määratud LS § 74-22 lg 2 alusel karistusena rahatrahv 57

trahviühikut ehk 3420 krooni ja lisakaristusema LS § 74-22 lg 4 kohaselt juhtimisõiguse äravõtmine 1 kuuks. LS § 74-22 lg 2 kohaselt võib väärteo eest määrata põhikaristusena rahatrahvi kuni 6000 krooni või juhtimisõiguse äravõtmine kuni 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtub, et P.P-le on määratud rahatrahv sanktsiooni keskmises määras. LS § 74-22:

…

10 10

Karistuse määramisel ja mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 56 sätestatust. Arvestada tuleb karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast

hoiduda edaspidi süütegude toimepanemist ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistamise aluseks on isiku süü toimepandust.

Viimasest lausest tuleneb, et karistamine on tegupõhine. Lubatust kiirema kiirusega

sõitmine ehk lubatud kiiruse ületamine on ohudelikt. Selle teo kergem

väärteokoosseis on ette nähtud LS § 74-22 lg 1 järgi - kiiruse ületamine kuni 20 km/t, mis näeb ette ka kergema karistuse. Sõites kiiruse ületamisega vähemalt 77 km/h asulasisesel teel, kus lubatud kiirus on 50 km/h ohustas P.P oma teoga asula jalakäijate ja teiste liiklejate turvalisust.

P.P on ka varem karistatud tõsiste liiklusalaste süütegude eest- mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis nii kriminaal- kui ka väärteokorras. Samuti on ta korduvalt karistatud auto juhtimise eest ilma juhtimisõiguseta. Kiiruse reziimi

ületamise eest on ta varem karistatud korduvalt, viimati detsembris 2006 rahatrahviga summas 3000 krooni ja juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks.

Kohtuvälise menetlemise ega kohtuliku arutamise käigus ei ole P.P vastutust kergendavaid asjaolusid tuvastatud.

Sellest tulenevalt leiab kohus, et sanktsiooni keskmisest määrast veidi suuremas

määras rahatrahvi määramine on kooskõlas karistuse määramise ja mõistmise põhimõtetega ja õiglane.

Kohus leiab, et lisakaristuse määramine, juhtimisõiguse äravõtmine 1 kuuks on

põhjendatud, sest Karistusregistrist nähtub, et varasemad rahatrahvid ja isegi

kriminaalkaristused liikluslaste kuritegude eest ei ole P.P-le piisavat mõju avaldanud. Enamik rahatrahvidest on tasumata ja otsuste täitmine on aegunud.

Trahv kui karistus ei mõjuta teda niivõrd tõsiselt, et ta hakkaks uute süütegude

toimepanemisest hoiduma. Lisakaristuse määramine võib panna ta hoiduma liiklusalaste tegude toimepanemisest. Lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmise näol on

isiku suhtes varem kohadatud juba 3 korral. Ainult põhikaristuse kohaldamist rahatrahvi näol P.P puhul enam ei piisa. Lisakaristuse määr - 1 kuu - on vastavalt LS §-le 74-22 lg 4 valitud vägagi mõõdukalt– alamääras. Kohus märgib, et sellise mõõduka lisakaristuse määra kohaldamine võib olla põhjendatud arvestades isiku terviseseisundit- menetlusaluse isiku sõnulö tal on kõrge vererõhk

ja ta on üle elanud mitu infarkti. Samas kohus märgib, et isik ise ohustab oma tervust kui tarvitab alkoholi karistusregister näitab, et ta ise seab oma tervise ohtu tarvitades alkoholi ja juhtides sellises seisundis sõidukit.

Kohus leiab, et juhtimisõiguse äravõtmine ei takista menetlusalusel isikul oma

isiklikku elu korraldamast kuna juhtimisõiguse äravõtmine on lühiajaline ja

minimaalne, ükskuu, mil isikul on võimalus oma elu ümber korraldada nii, et ei

peaks mootorsõidukit kasutama. Järelikult, nimetatud lisakaristuse kohaldamise

11 11

puhul pole tegemist sellise meetmega, mis tekitaks isikule ilmseid ja põhjendamatuid kannatusi. KOHTU MEETMED P.P kaebus tuleb jätta rahuldamata ja tema suhtes kohtuvälise menetleja Ida Politseiprefektuuri vanemväärteomenetleja Meelis Kaev poolt tehtud 18.05.2010 otsus väärteoasjas 2440,10,003346 muutmata.

Kohtunik Inna Kirsipuu