2-23-4449/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Gea Lepik, Meeli Kaur ja Villem Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

24. mai 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-4449

Kohtuasi

Sihtasutuse

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliiniku valvearsti esialgse õiguskaitse

taotlus X psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ning

tahtest olenematu ravi kohaldamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 24. märtsi 2023. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Annemarie

Kunila

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 24. märtsi 2023. a määruse resolutsioon muutmata, kuid

osaliselt täiendada kohtumääruse põhjendusi.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud riigi kanda.

4. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele, sealhulgas määruskaebuse esitajale

isiklikult.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates praeguse

määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib

määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, TsMS § 536

lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes

on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise

lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

2-23-4449

2 (8)

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus rakendas 22. märtsi 2023. a määrusega X (puudutatud isik) suhtes esialgset

õiguskaitset ja kohaldas puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi alates 21. märtsist 2023

kell 20.09 kuni 25. märtsini 2023 kell 20.09.

2. Sihtasutuselt Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja, PERH) saadud info kohaselt ei ole

puudutatud isiku tervislik seisund 24. märtsi 2023. a seisuga muutunud. Isikul puudub jätkuvalt

koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja

ümbritsevatele.

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Maakohus pikendas puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest

olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani ning otsustas paigutada puudutatud isiku

tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse, lubades kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest

olenematut psühhiaatrilist ravi alates 21. märtsist 2023 kell 20.09 kuni 30. aprillini 2023 kell

20.09. Kohus otsustas lugeda esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku paigutamise tema

tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse ning tema tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi lõpetatuks

30. aprillil 2023 kell 20.09 või mõnel eelneval ajal, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase

ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus jättis

menetluskulud riigi kanda.

3.1. Maakohus viitas psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lg-le 2 ning TsMS §

534 lg-tele 1 ja 5 ning leidis, et jätkuvalt esinevad asjaolud puudutatud isiku suhtes tema tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks esialgse õiguskaitse korras.

3.2. Maakohus viitas, et esitatud taotlusest, sellele lisatud arsti arvamusest ning meditsiinilisest

dokumentatsioonist

nähtub,

et

puudutatud

isik

viibib

teist

korda

ravil

PERH

psühhiaatriakliinikus. Isik viibis esmakordselt ravil 1991. a-l, mil tal diagnoositi psühhogeenne

paranoidne psühhoos. Enne seda, 1991. a augustis viibis isik ravil Moskvas Botkini nimelises

haiglas, kus tal diagnoositi paranoidne skisofreenia. Seejärel olevat isik umbes 15 aastat tagasi

ravinud ennast Tartu psühhiaatriakliinikus, kuid digiloos pole selle kohta andmeid.

Valvepsühhiaatri epikriisist pärineva info järgi oli puudutatud isikul diagnoositud

diferentseerimata skisofreenia.

Puudutatud isik viidi 17. märtsil 2023 kiirabiga Tartu Ülikooli Kliiniku psühhiaatriakliinikusse

valvepsühhiaatri vastuvõtule. Kiirabi kutsus puudutatud isiku elukaaslane, kuna isiku seisund

oli viimase nädala vältel muutunud, oli kaasnenud erinevaid veidrusi ning ettearvamatut ja

ohtlikku käitumist. Näiteks hakkas isik kodus putru keetma, keeras tule maksimumi peale ja

läks magama, tuba oli suitsu täis. Isik ei maganud öösiti, rääkis iseendaga seosetut juttu,

ennustas lähedaste surma, et bussis plahvatab pomm. Tema tuba oli segamini, ta tõstis riiuli

toaukse ette, et keegi sinna sisse ei pääseks. Ükskord ei tundnud oma last ära. Rääkis ka

infralainetest. Elukaaslase sõnul väljendas isik paranoilisi mõtteid jälgimisest ning kartust

kaamerate ees. Isik oli 16. märtsil 2023 läinud lähedasi teavitamata linna peale, telefoni kaasas

ei olnud, teda otsis politsei. Puudutatud isik kirjeldas ise, et tagaotsimise päeval lahkus kodust

2-23-4449

3 (8)

hommikul, pöördus psühhiaatriakliinikusse, istus registratuuri juures mõnda aega ning lahkus.

Seejärel läks Lõunakeskusesse poodidesse, hiljem Tiigi tänava turvakodusse. Leidis, et

turvakodu pole siiski talle sobilik ning siirdus kesklinna poodlema. Seal leidis elukaaslane ta

üles. Isik kaebas, et elukaaslasega on viimasel ajal palju konflikte, eelkõige isiku dieedi ning

rahakasutuse tõttu. Tol korral isikut ei hospitaliseeritud ning ta pidi 21. märtsil 2023 minema

Tartus vaimse tervise õe vastuvõtule ambulatoorselt, kuid viibis sel ajal hoopis Tallinnas.

Puudutatud isik toodi kiirabiga Sõpruse puiesteelt tanklast, kus patsient viibis pesuväel, karjus

tänaval, et sureb sinna ära, et keegi ei aita. Ta avaldas kiirabile, et ema piinab teda

infralainetega. Valvepsühhiaatrile avaldas isik, et ema viskas ta tänavale Sõpruse puiestee

korterist. Isik rääkis seosetut juttu tüli kohta emaga kinnisvara, raha ja päranduse teemadel.

Kiirabi oli isikule välja kutsutud ka 20. märtsil, sest isik viibis pikemat aega õues vihma käes,

kuid siis suundus ikkagi koju. Valvetoas oli puudutatud isik hooldamata välimusega,

impulsiivse ja püsimatu käitumisega, ootas kedagi tuttavat, kes kohe kuhugi tulemas, et

selgitaks talle päranduse asja. Tema mõttekäik oli hüplik, ebaloogiline, kohati ataktiline ja

seosetu, ema ja elukaaslast süüdistav. Lisaks kartis ta avaldada mingeid andmeid. Esines

kahtlus tajuhäirete ja luulumõtete olemasolust. Segase ja impulsiivse käitumise tõttu

hospitaliseeriti puudutatud isik psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise ravi otsusega 21. märtsil 2023 kell 20.09.

Puudutatud isik on desorienteeritud situatsioonis, tal puudub täielikult haiguskriitika. Tema

mõttekäik on kohati seosetu ja arusaamatu, ta avaldab paranoilisi luulumõtteid ema trepikojas

toimuvatest kahtlastest asjadest, tema telefoni olevat sisse häkitud. Tervise osas kaebas vaid

seda, et ei saanud ema juures selleri mahla juua. Ta rääkis ka sellest, et tänaval on ohtlik, mainis

midagi autode liikumise süsteemist.

Puudutatud isiku ema sõnul oli isik kodus ettearvamatu käitumisega, rääkis omaette, kõndis

tänaval sõiduteel autode vahel, oli emale kallale läinud ja tahtnud temalt käekotti ära võtta, ei

söönud korralikult, sest umbes kuu aega tagasi hakkas toortoitlaseks.

Psühhiaatrite hinnangul esineb isikul raske psüühikahäire – diferentseerimata skisofreenia –,

mis on ägenenud. Tema käitumine on psühhootilisest seisundist juhituna ettearvamatu ja

ebaadekvaatne (eksles linnas ringi, jättis pliidi sisse lülitatuks, tahtis jõuga ema käest käekotti

ära võtta, läks pesuväel tanklasse, muutus toortoitlaseks), mistõttu ta ohustab nii enda kui

potentsiaalselt ka ümbritsevate turvalisust. Oma psüühikahäirest tulenevalt ei ole isik võimeline

enda tervislikku seisundit, ravivajadust ega tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama.

Isik oli tema kohtu poolt ärakuulamisel Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikus

22. märtsil 2023 silmanähtavalt ilma haiguskriitikata. Rääkis, et tal on väikseid probleeme,

suuri probleeme pole ja terviseprobleeme pole üldse. Siiski olevat mõnikord uneprobleemid ja

kaaluprobleemid. Isik rääkis, et ravimitest võtab ta melatoniini ja D-vitamiini. Jutt, et tema oli

pesuväel tanklas, on vale. Tal polnud üldse pesu, oli roheline mantel, teksad ja kaks kampsunit.

See, et tema olevat rääkinud, et ema piinab teda infralainetega, on vale. Tegelikult olevat õues

kuuldav ja mittekuuldav müra, mürataust muutub. See on tõsi, et puder läks pliidil kõrbema,

aga pole probleemi, kuna ta tegi kohe uue pudru.

Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja avaldas 22. märtsi 2023. a

ärakuulamise järel arvamust, et tahtevastase ravi kohaldamine on vajalik. Puudutatud isiku

raviarst A. Semjonova teatas 24. märtsil 2023 kohtule, et isiku seisund ei olnud muutunud.

3.3. Kohus tuvastas, et puudutatud isikul esines jätkuvalt raske psüühikahäire –

diferentseerimata skisofreenia. Sellest tulenevalt ei suuda isik adekvaatselt hinnata enda

tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Tulenevalt oma seisundist on

2-23-4449

4 (8)

puudutatud isik võimetu otsustama ravi vajaduse üle. Puudutatud isiku mõtlemine ja käitumine

on psühhootilised. Isik ei ole võimeline tegema adekvaatseid otsustusi. Kohtule on asjaoludest

teada, et puudutatud isik toodi raviasutusse kiirabiga Sõpruse puiesteelt tanklast, kus isik viibis

pesuväel, karjus tänaval, et sureb sinna ära, et keegi ei aita. Ta avaldas kiirabile, et ema piinab

teda infralainetega. Kuna puudutatud isiku käitumine on psühhootilistest elamustest lähtuv, siis

võib isik enda haigushoos ohtliku käitumisega jätkuvalt ohtu seada eelkõige tema enda ja teiste

isikute turvalisuse.

3.4. Kohus rakendas esialgse õiguskaitse abinõusid neljaks ööpäevaks puudutatud isiku osas

tahtest olenematu ravi alustamisest. Valvearsti arvamusest nähtub, et puudutatud isiku seisund

ei ole paranenud ja ta vajab pikemat ravi. Arvestades arsti erialaseid teadmisi puudutatud isikul

esineva psüühikahäire kohta, puudutatud isiku senist haiguskulgu ning hetkeseisundit, siis

vajab isik pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes. Kohtu hinnangul

esinesid asjaolud esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamise pikendamiseks TsMS § 534 lg 5

alusel. Kohus määras pikendada esialgse õiguskaitse abinõusid 40 päevani alates puudutatud

isiku osas tahtest olenematu ravi alustamisest, s.o alates 21. märtsist 2023 kell 20.09 kuni 30.

aprillini 2023 kell 20.09. Kohus viitas TsMS § 539 lg-le 3 ja märkis, et loeb esialgse õiguskaitse

korras puudutatud isiku paigutamise tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse ning tahtest

olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise lõpetatuks mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on

teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste

äralangemisega. Tahtevastase ravi kohaldamise eelduste äralangemise üle otsustab psühhiaater

(valve- või raviarst).

3.5. Kohus ei pidanud puudutatud isiku lähedaste isikute ärakuulamist vajalikuks. Arvestades

isiku psüühilist seisundit ja teisi tuvastatud ning objektiivseid asjaolusid, ei aitaks lähedaste

ärakuulamine asja lahendamisele kaasa (TsMS § 536 lg 21 p 3).

3.6. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

4. Puudutatud isik esitas ise määruskaebuse sooviga edasi kaevata tema suhtes tehtud määrus

tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi rakendamiseks.

4.1. Puudutatud isikule on määrus arusaamatu. Puudutatud isikul puudub kriminaalne taust.

Samamoodi puudub haigekassa kaart. Puudutatud isik on koduperenaine ning kasvatab koos

elukaaslasega 2006. a-l sündinud ühist tütart, kes on XXX X klassi õpilane. Kuna tulemas on

lapse kooli lõpetamine, siis on kõigile vähem traumeeriv, kui puudutatud isik saaks tegeleda

tavapäraste asjadega. Lapsel on muidu raske keskenduda koolitööle. Kodune majapidamine on

täielikult puudutatud isiku õlul.

4.2. Määruses märgitud puudutatud isiku elukoht XXX on vale. Puudutatud isiku alaline

elukoht on TTT. Järelikult peaks puudutatud isik saama riigi õigusabi korras esindaja TTT

vallas tasuta õigusabi korras. Puudutatud isikul on õigus keelduda vandeadvokaadist, kes ei ole

määratud puudutatud isikule elukohajärgselt, ja seega nõuda sundravi peatamist.

4.3. Puudutatud isik käis ka koos elukaaslasega psühhiaatri vastuvõtul. Puudutatud isik soovib

saada elukohajärgset ravi.

4.4. Konflikt sai alguse, kui puudutatud isiku ema keeldus puudutatud isikule andmast toitu,

mis oli ostetud puudutatud isiku raha eest. Puudutatud isiku ema hakkas puudutatud isikule

kehtestama ilma eelneva kokkuleppeta puudutatud isikule vastuvõetamatutel kellaaegadel

söögiaegu. Näiteks hommikusöök kell 07.00. Puudutatud isik ei söö kunagi kell 07.00

2-23-4449

5 (8)

hommikust, pigem kella 11.00 kuni 12.00 vahel või ei söö üldse hommikust. Lisaks ei ostetud

puudutatud isikule tema elukaaslase antud raha eest puudutatud isikule sobivat toitu.

Puudutatud isikul ei olnud võimalik rääkida oma elukaaslasega otse. Puudutatud isiku

elukaaslasega rääkis puudutatud isiku ema, kes kirjeldas puudutatud isiku vaimset seisundit.

Puudutatud isikul oli psühholoogilist survet võimatu taluda. Puudutatud isik läks tänavale ja ta

võttis temalt võtmed. On kahed võtmed ja ta väitis, et mõlemad võtmed on tema käes.

5. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

Isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda

juhtida. Isikul on diagnoositud raske psüühikahäire diferentseerimata skisofreenia (F20.03),

mis on ägenenud. Isik on ägedalt psühhootiline, tugeva reaalsustajuhäirega ja psühhootilistest

ajenditest lähtuva käitumisega. Isikul esinevad meelepetted, paranoiline luul jälgimisest ja

jälitamisest. Luulu ajel on ta korduvalt käitunud ebaadekvaatselt, kõrvalseisjaile

mõistetamatult: rääkinud iseendaga seosetut juttu, ennustanud lähedastele surma, et bussis

plahvatab pomm jmt, kõnelnud infralainetest, kord ei tundnud oma last ära, barrikadeerinud

end tuppa, tekitanud kodus tuleohtliku olukorra, ekselnud linna peal, viibinud pikemat aega

õues vihma käes. Isik toodi 21. märtsil 2023 kiirabiga PERH psühhiaatriakliinikusse Sõpruse

puiesteelt tanklast, kuhu isik läks küll üleriietes, kuid ilma aluspesuta, karjus tänaval, et sureb

sinna ära, et keegi ei aita. Vastuvõtul haiglasse ta oma käitumist selgitada ei suutnud, rääkis

seosetut juttu tüli kohta emaga kinnisvara, raha ja päranduse teemadel. Väitis, et ema viskas ta

tänavale. Lisaks kartis ta avaldada mingisuguseid andmeid. Kogu tema mõttekäik oli luululine,

jäi arusaamatuks. Isiku ema sõnul oli isik eelnevalt kodus rääkinud omaette, kõndinud tänaval

sõiduteel autode vahel, emale kallale läinud ja tahtnud temalt käekotti ära võtta, ei söönud

korralikult, umbes kuu aega tagasi hakkas toortoitlaseks.

Psühhootilistest elamustest lähtuvalt on isik käitunud ohtlikult nii iseenda kui ka ümbritsevate

suhtes: süüa tehes keeras tule maksimumi peale ja läks magama, kogu tuba oli suitsu täis, lahkus

kodust, oli kadunud, otsiti politseiga taga, kõndis autode vahel, läks emale kallale. Isiku

hooldada on alaealine laps, kelle suhtes ta on samuti ebaadekvaatselt käitunud, pole teda ära

tundnud.

Muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Elukaaslane kutsus puudutatud isikule 17. märtsil

2023 kiirabi ja ta viidi elukohajärgselt Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikusse.

Valvepsühhiaater sedastas küll seisundi halvenemise, kuid isik keeldus haiglaravist, planeeriti

abi ambulatoorselt. Määrati lähipäevil aeg psühhiaatriaõe vastuvõtule, kuhu ta ei läinud ja

keeldus ravist. Psühhootilisest haigusseisundist tulenevalt puudus tal arusaamine oma haigusest

ja ravivajadusest. Senised meetmed ei olnud piisavad, mistõttu tema ravimine väljaspool

tugevdatud järelevalvega ravikeskkonda ei olnud võimalik.

6. Maakohus kaasas menetlusse Kambja valla, s.o puudutatud isiku elukohajärgse

omavalitsusüksuse. Kambja vald tõi esile, et neil puudub varasem kokkupuude puudutatud isiku

ja tema perega. Sotsiaalosakonna juhataja vestles 17. aprillil 2023 telefoni teel puudutatud isiku

elukaaslase Y-ga. Elukaaslase sõnul on puudutatud isikul kodus hakkamasaamine keeruline,

kuna kokkulepped raviplaani järgimise osas ei realiseeru. Elukaaslane selgitas, et puudutatud

isiku kodus viibimine on pigem asjaolu, mille tõttu on lapse õppimine kodus olnud häiritud.

Kambja vallal puuduvad erialased teadmised puudutatud isikul esineva psüühikahäire

ravivõimaluste, senise ravi tulemuslikkuse ning tema hetkeseisundi kohta. Määruses on

põhjalikult selgitatud ravi vajadust ning puudutatud isiku määruskaebuses nimetatud

seisukohad ei ole pädevad. Kui isik võib jätkuvalt enda ohtliku käitumisega ohtu seada eelkõige

tema enda ja teiste isikute turvalisuse, siis oli ja on ka tulevikus ravi kohaldamine põhjendatud.

2-23-4449

6 (8)

7. Puudutatud isikule määratud esindaja tõi esile, et isiku soovil kohtus määratud esindaja

isikuga psühhiaatriakliinikus seoses tema kavatsusega esitada määruskaebus. Määratud

esindajaga vesteldes oli isiku probleemiks asjaolu, et ta ei soovinud, et tema eestkostjaks

määratakse tema ema. Kui määratud esindaja selgitas, et eestkoste küsimusega praegu kohus ei

tegele, kaotas isik määratud esindaja vastu usalduse ja soovis vaid, et määratud esindaja

selgitaks, kuhu ja kellele saab ta määruskaebuse esitada. Isik ravivajadust ei mõistnud ning

jätkuvalt olid täidetud TsMS § 534 lg-s 1 sätestatud tingimused tahtest olenematu ravi

kohaldamiseks ja selle jätkamiseks. Sama arvas ka isiku elukaaslane, kes määratud esindajaga

telefoni teel ühendust võttis. Määruskaebuse rahuldamine ei vasta isiku huvidele.

8. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS

§ 657 lg 1 p 2¹ alusel koosmõjus §-ga 659 tuleb osaliselt täiendada maakohtu määruse

põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata ja määruskaebemenetluse kulud jäävad riigi

kanda.

10. Kuigi määruskaebuse lahendamise ajaks on vaidlustatud määrusega rakendatud esialgse

õiguskaitse tähtaeg lõppenud, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruse

seaduslikkusele ja põhjendatusele. TsMS § 543 lg 3 järgi saab kõrgema astme kohus ka pärast

isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise

määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse. Seega ei takista esialgse õiguskaitse rakendamise

tähtaja möödumine määruskaebuse lahendamist.

11. Maakohus leidis kokkuvõttes õigesti, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-

s 1 ja TsMS § 534 lg-tes 1 ja 5 sätestatud tingimused esialgse õiguskaitse korras tahtest

olenematu ravi tähtaja pikendamiseks kuni 40 päevani.

12. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse

korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud

ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla

psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada

tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st

1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu

psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude

koosesinemise korral: isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest

aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või

teiste elu, tervist või julgeolekut ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg

5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse

paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see

on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.

13. Maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul oli raske psüühikahäire, mis piiras

tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). Maakohus tugines

lahendit tehes kinnisesse asutusse paigutamise taotlusele ja arstide arvamusele. Kolme arsti

ühisarvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire diferentseerimata

skisofreenia (F20.03). Arstid on puudutatud isiku rasket psüühikahäiret kirjeldanud. Arstide

kirjelduse kohaselt toodi puudutatud isik psühhiaatriakliinikusse kiirabiga. Isik oli hoolitsemata

2-23-4449

7 (8)

välimusega, impulsiivse, segase ja püsimatu käitumisega. Tema mõttekäik oli hüplik,

ebaloogiline, ataktiline ja seosetu, mis viitas tajuhäirete ja luulumõtete olemasolule (dtl 9).

Haiglas viibides puudutatud isiku psüühiline seisund oluliselt ei paranenud. Ta oli

desorienteeritud situatsioonis ning tema mõttekäik oli paranoilistest luulumõtetest juhitud

(dtl 9). Eeltoodust lähtudes hindasid arstid puudutatud isiku seisundist tulenevalt tema

psüühikahäire raskeks. Asjas esile toodust seoses puudutatud isiku käitumisega võib järeldada,

et ägedatest meele- ja luulupetetest tulenevalt ei mõistnud ta täielikult oma käitumist ega

juhtinud seda. Eelnevat kinnitab ka maakohtu määrusest nähtuv ülevaade puudutatud isiku

ärakuulamisest.

14. Ringkonnakohus märgib, et isiku tegelik ohtlikkus tuleb alati konkreetselt tuvastada.

Ainuüksi isikule pandud psühhiaatriline diagnoos ei tähenda veel isiku ohtlikkust (Riigikohtu

10. oktoobri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11). Riigikohus on rõhutanud, et isiku

ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa

põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida

konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise

distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Ka

eksperdiarvamuses ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku ohtlikkuse kohta, iseäranis

iseendale, vaid tuleb põhjendada, milles võib ohtlikkus väljenduda. Isiku ohtlikkuse

tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada.

Samas peab kohtutel olema konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et isik võib

lähitulevikus seda pigem kindlasti kui tõenäoliselt teha (vt nt Riigikohtu 20. märtsi 2019. a

määrus tsiviilasjas nr 2-16-10435, p 18; 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662,

p 14; 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2).

15. Maakohus leidis vaidlustatud määruses, et kuna puudutatud isiku käitumine on

psühhootilistest elamustest lähtuv, siis võib isik enda haigushoos ohtliku käitumisega jätkuvalt

ohtu seada eelkõige tema enda ja teiste isikute turvalisuse. Selliselt ei ole maakohus aga

konkreetselt tuvastanud, milles isiku ohtlikkus võib väljenduda. Ringkonnakohus leiab, et

ainuüksi sellest, et puudutatud isiku käitumine on „psühhootilistest elamustest lähtuv“, ei saa

järeldada isiku ohtlikkust PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu

määruse põhjendusi puudutatud isiku ohtlikkuse osas täiendada.

16. Ringkonnakohus leiab, et PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus tahtest olenematu ravi

kohaldamiseks oli täidetud. Praegusel juhul lähtus puudutatud isiku ohtlikkus täielikust

haiguskriitika ja ravisoostumuse puudumisest. Puudutatud isik käitus meelepetetest juhituna

ettearvamatult, impulsiivselt ja ebaadekvaatselt, millega ta seadis ohtu nii iseenda kui ka

lähedaste füüsilise turvalisuse. Psühhiaatrite 22. märtsi 2023. a arvamusest nähtub, et

puudutatud isiku seisund halvenes oluliselt märtsi keskpaigas ning loetud päevade jooksul

esines erinevaid olukordi, kus ta oli ohtlik nii teistele (pliidi maksimumkuumusel järelevalveta

jätmine; ema ründamine (ehkki pole teada, kui tõsine see rünne oli)) kui ka iseendale (linna

peale ekslema minek; pikalt vihma käes olek, mis tingis kiirabi kutsumise; autode vahel

kõndimine; ebaadekvaatses seisus kodukohast eemal Tallinna tanklas karjumine). Seejuures

kutsuti puudutatud isikule ajavahemikul 17. märts 2023 kuni 21. märts 2023 kolmel korral

kiirabi seoses tema ebaadekvaatse ja ohtu eirava käitumisega. Samuti väljendus puudutatud

isiku ohtlikkus selles, et ta ei maganud öösiti ja ei söönud korralikult, takistas teiste sissepääsu

oma toale (tõstes riiuli toaukse ette) ning väljendas paranoilisi mõtteid (sh ennustas lähedaste

surma ja avaldas, et teda piinatakse infralainetega). Ringkonnakohus on veendumusel, et

haiglaravita jäämisel oli tõenäoline, et puudutatud isiku meelepettelised elamused ning

ettearvamatu ja ohutunde puudumist näitav käitumine oleksid veelgi süvenenud. Ehkki

puudutatud isiku hospitaliseerimise ajaks ei olnud veel toimunud väga tõsiseid intsidente, oli

2-23-4449

8 (8)

puudutatud isiku ohtlikkus enda või teiste elule ja tervisele lähitulevikus pigem kindel kui

tõenäoline.

17. Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks muu psühhiaatriline abi olnud kirjeldatud olukorras

küllaldane (PsAS § 11 lg 1 p 3). Ringkonnakohus täiendab ka selles osas maakohtu määruse

põhjendusi.

17.1. Puudutatud isik ei mõistnud määruskaebusest, ärakuulamisel esitatud väidetest ning

psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt seda, et ta vajas ravi terviseseisundi stabiliseerimiseks.

Arvestades puudutatud isiku seisundit, käitumist ja psühhiaatrite arvamust, ei nähtu

ringkonnakohtule, et puudutatud isik oleks teinud ravi saamiseks koostööd või enda ravimisega

ise toime tulnud. Vastupidi, puudutatud isik avaldas ise maakohtus ärakuulamisel, et tal ei ole

terviseprobleeme (dtl 17), ning kaebas oma tervise osas vaid seda, et ta ei saanud ema juures

selleri mahla juua (dtl 9). Seega puudus puudutatud isikul haiguskriitika. Ka puudutatud isikule

määratud esindaja, kes kohtus isikuga psühhiaatriakliinikus seoses määruskaebuse esitamisega,

avaldas, et tema hinnangul ei mõistnud puudutatud isik ravivajadust (dtl 71).

17.2. Asja materjalidest nähtub, et puudutatud isik viidi 17. märtsil 2023 kiirabiga Tartu

Ülikooli psühhiaatriakliinikusse valvearsti vastuvõtule, kus sedastati tema tervise halvenemine,

kuid kuna puudutatud isik keeldus haiglaravist, ei paigutatud teda haiglasse ravile, vaid

planeeriti ravi ambulatoorselt. 21. märtsil 2023 planeeritud vastuvõtule Tartu vaimse tervise õe

juures puudutatud isik ei saabunud. Sel ajal viibis puudutatud isik hoopis Tallinnas (dtl 9), kus

talle kutsuti korduvalt kiirabi, mis päädis tema paigutamisega haiglasse tahtevastase ravi

kohaldamiseks. Seega oli ambulatoorset ravi küll proovitud, kuid puudutatud isiku koostöö

puudumise tõttu see ei toiminud. Ka puudutatud isiku elukaaslane avaldas, et puudutatud isiku

probleemid on tekkinud sellest, et ta ei järgi talle määratud raviplaani (dtl 68).

17.3. Arvestades ühelt poolt, et puudutatud isik ei olnud järginud talle antud ravisoovitusi ja

kasutanud ambulatoorse ravi võimalusi, ta ei saanud aru ravivajadusest ja tal puudus

haiguskriitika, ning teiselt poolt, et ravita jäämisel esines oht puudutatud isiku enda ja teda

ümbritsevate isikute elule ja tervisele, siis ei olnud ringkonnakohtu hinnangul muu

psühhiaatriline abi küllaldane ega võimalik. Seega oli täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3

sätestatud eeldus.

18. Eelnevast tulenevalt olid vaidlustatud määruse tegemise ajal täidetud tingimused

puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamise korras tahtest olenematu ravi tähtaja

pikendamiseks kuni 40 päevani.

Menetluskulude jaotus

19. Menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda.

20. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543

võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.(allkirjastatud digitaalselt)