3-21-1586/57 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.05.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1586

Haldusasi

X kaebus Maa-ameti 06.04.2021 korralduse nr 1-

17/21/903 ja 15.06.2021 korralduse nr 1-17/21/1566

tühistamiseks ning Maa-ameti kohustamiseks vaadata

uuesti läbi kaebaja taotlus Klemeti ja Pajuvälja

katastriüksuste

ühiste

piiripunktide

määramiseks

katastriüksuste ühises piiripunktis nr 17

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindajad v.adv Andres Aavik ja v.adv

Yulia Zaitseva

Vastustaja – Maa-amet, esindajad Kaire Bamberg,

Margus Forsel ja Tiina Oeselg

Kolmas isik – T

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 04.05.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

15.05.2023 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 04.05.2022 otsus

haldusasjas nr 3-21-1586 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.06.2023, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-21-1586

2(14)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Xle kuulub Järva maakonnas Paide linnas Nurmsi külas Klemeti kinnisasi (katastritunnus

56504:001:0203, sihtotstarve maatulundusmaa 100%, registriosa 2419836). Maaüksus erastati

ostueesõigusega, moodustati plaani- või kaardimaterjali alusel ja registreeriti maakatastris

14.07.2006.

2. Klemeti kinnisasjaga piirneb Pajuvälja kinnisasi aadressiga Järva maakond, Paide linn,

Nurmsi küla (katastritunnus 56504:001:0741, sihtotstarve maatulundusmaa 100%, registriosa

nr 1140136). Maaüksus erastati ostueesõigusega, moodustati plaani- või kaardimaterjali alusel

ja

registreeriti

maakatastris

08.06.2000.

Maaüksus

jagati

kolmeks

eraldiseisvaks

katastriüksuseks vastavalt Paide Linnavalitsuse 06.08.2018 korraldusele nr 438. Pajuvälja

katastriüksuse jagamise tulemusel moodustati Pajuvälja (katastritunnus 56701:001:0089,

sihtotstarve maatulundusmaa 100%), 5650036 Käänu tee (katastritunnus 56701:001:0091,

sihtotstarve transpordimaa 100%) ja Pajuvälja (katastritunnus 56701:001:0090, sihtotstarve

maatulundusmaa 100%) katastriüksused. Mõõdistustöid teostas OÜ Geodeesia Sar kehtivas L-

EST97 ristkoordinaatide süsteemis 02.05.2018 taotletud ja 03.05.2018 väljastatud

katastrimõõdistamise tingimuste nr LY1805023014 alusel.

3. X pöördus aprillis 2019 katastripidaja poole, selgitades, et ei nõustu endiselt kahe

kinnisasja ühise piiripunkti nr 17 (numeratsioon vastavalt 25.10.2018 maakatastris

registreeritud Pajuvälja katastriüksuse plaanile) asukohaga maastikul. Katastrimõõdistamise ja

kontrolli osakond teostas 08.05.2019 paikvaatluse ja kontrollmõõdistamise ning vormistas

17.05.2019 välikontrolli ja paikvaatluse akti Klemeti ja Pajuvälja katastriüksuste ühise piiri

kontrollimise kohta. Nimetatud aktis asus katastrimõõdistamise ja kontrolli osakond

seisukohale, et piiripunktis nr 17 on vajalik teostada piiride kindlakstegemise toiming.

4. OÜ Geodeesia Sar poolt tehtud mõõdistustööde tulemusel mõõdistati ja viidi 03.02.2020

läbi piiri kindlakstegemine Pajuvälja katastriüksuse piiripunktis nr 17. Nimetatud piiripunkt on

ühine Klemeti katastriüksusega. Piiriprotokolli kantud informatsiooni kohaselt tekkis piiride

kindlakstegemise vajadus Pajuvälja katastriüksuse jagamise käigus, mil selgus, et plaani- või

kaardimaterjali alusel sirgjoonelisena kirjeldatud Pajuvälja katastriüksuse piir piiripunktide 1 ja

12 (numeratsioon vastavalt 08.06.2000 registreeritud Pajuvälja katastriüksuse plaanile) vahel ei

sobi looduses oleva situatsiooniga, läbides Pajuvälja katastriüksuse võrkaiaga piiratud õueala.

Sellest tulenevalt paigaldati Pajuvälja katastriüksuse jagamise käigus Pajuvälja ja Klemeti

katastriüksuste ühisele piirile lisa piirimärgid nr 16, 17, 18, 19, 20 ja 21.

5. Maamõõtja viis 03.02.2020 katastriüksuste ühisel piiril läbi piiride kindlakstegemise

maakorraldusliku toimingu, millest võtsid osa kaebaja koos abikaasaga ja T. Piiriprotokolli

kantud informatsiooni kohaselt ei nõustunud X maastikule paigaldatud piiripunkti nr 17

asukohaga ja soovis, et ühine piiripunkt nr 17 oleks paigaldatud ligikaudu 0,9 m võrra

piiripunktist nr 18 kulgevast sirgest Pajuvälja kinnisasja poole, mis tähendab tema hinnangul

3-21-1586

3(14)

esialgset plaanimaterjali alusel määratud piirisirget piiripunktide 4 ja 5 (numeratsioon vastavalt

Klemeti katastriüksuse plaanile) vahel. X ei nõustunud piiride kindlakstegemise tulemusega ega

kirjutanud alla piiriprotokollile. X pöördus 20.05.2020 kahe e-kirjaga Maa-ameti poole, esitades

vastuväited piiride kindlakstegemise tulemusele piiripunktis nr 17.

6. Maa-ameti 06.04.2021 korraldusega nr 1-17/21/903 „Otsus Pajuvälja ja Klemeti

katastriüksuste

ühiste

piiripunktide

asukoha

määramise

kohta“

määrati

vastavalt

maakorraldusseaduse (MaaKS) § 15 lg-le 5 piiride kindlakstegemise dokumentide alusel

Pajuvälja ja Klemeti katastriüksuste ühiseks piiritähiseks maastikule paigaldatud ja

koordineeritud metalltoru piiripunktis nr 17 ja määrati piirimärgi asukoht vastavalt 23.03.2020

registreerimiseks esitatud Pajuvälja mõõdistusandmetele.

7. X esitas korraldusele 03.05.2021 vaide, taotledes Klemeti ja Pajuvälja katastriüksuste

ühise piiri algandmetega vastavusse viimist selliselt, et piiripunkt paikneks Pajuvälja

katastriüksuse õueala piirava võrkaia nurgas. Maa-amet jättis 15.06.2021 korraldusega nr 1-

17/21/1566 vaide rahuldamata.

8. X esitas 12.07.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille halduskohus võttis

menetlusse nõuetes tühistada Maa-ameti 06.04.2021 korraldus nr 1-17/21/903 ja 15.06.2021

korraldus nr 1-17/21/1566 ning kohustada Maa-ametit kaebaja taotlust Klemeti ja Pajuvälja

katastriüksuste ühiste piiripunktide määramiseks katastriüksuste ühises piiripunktis nr 17 uuesti

läbi vaatama.

Mitte üheski plaani- või kaardimaterjali ega erastamise dokumendis ega Maa-ameti arhiivis ei

ole märkeid kiviaiast kui endisest talupiirist. On teada, et 1940ndatel aastatel olid samas

piirkonnas Koigi lahingud. Lahingutes on alati ehitatud kiviaedasid varjeteks. Kiviaed on

ligikaudu 50 m pikk (7% kinnistute vahelisest piirist). Ei ole õige otsustada piiri määramist nii

väikese tunnetatava kivihunniku järgi. Ka isetekkeliste puude järgi ei ole hea tava talu piire

määrata.

Piirilõigus 17-18-19-10-21-8-1 ei ole piir määratud maakasutuse järgi ja Klemeti puudehekk ei

ole istutatud Pajuvälja maale. Pajuvälja 1 piiripost on taastatud ja vastab plaanimaterjali alusel

Pajuvälja ja Klemeti piirile. Sellest tulenevalt ei saa puud olla istutatud Pajuvälja maa peale.

Puude istutamise ajal 2008. a-l ei olnud Pajuvälja kinnistu omanikul vastuväiteid.

Pajuvälja piiripostide 20 ja 21 vahel on maastikul konkreetselt eristatav piirikraav. Maa-amet

ega maamõõdubüroo pole seda tähtsaks pidanud. Antud piirilõigule jääb Klemeti settekaev,

millele pärast Pajuvälja jagamist puudub Klemeti omanikul juurdepääs.

Ka vastustaja kinnitab, et puittähis on paigaldatud maastikule katastrikaardil olnud piiri asukoha

järgi. Arusaamatuks jääb vastustaja väide, justkui oleks väljakujunenud maakasutus kusagil

mujal ehk „kiviaia“ juures. Pajuvälja kinnistu omanik on paigaldanud võrkaia katastrikaardil

olnud piiri lähedale ja sinna on paigaldatud ka puittikk. Puittiku paigaldas Geodeesia Sar tööline

hr Anvelt. Puittikk näitab tegelikku maakasutust.

Pajuvälja kinnistu omanikule sobis 18 aastat plaanimaterjali alusel kehtinud piir ja ta jälgis ka

sellekohast maakasutust, paigaldades võrkaia plaanimaterjali alusel olevale piirile. Kaebaja on

alates 2018. a-st osalenud käesolevas piirivaidluses ning on oma seisukohti kinnitanud

erinevatele ametkondadele. Kaebaja argumente ei ole arvestatud.

Hetkel on Klemeti kinnisasja pindala 9,03 ha. Maa-ameti korralduse tulemusel väheneb kinnistu

pindala 0,27 ha võrra.

3-21-1586

4(14)

Vastustaja ei ole järginud uurimispõhimõtet. Puudub argumentatsioon, mille põhjal oleks

võimalik kindlaks teha, millised olid vastustaja jaoks kõige tähtsamad kaalutlused. Settekaevu

asukoha kindlakstegemine tooks selgust sirgjoonelise piiri vajadusele.

9. Maa-amet palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vastustaja on vaidlusaluses korralduses põhjendanud, et Klemeti ja Pajuvälja kinnistute vahel

kulgeb ajalooline kiviaed. Ajalooliselt on teada, et hajaasustuses tähistati kinnistute vahelisi

piire mh kiviaedadega. Pajuvälja ja Klemeti katastriüksuste vahel on metsas säilinud ca 80 m

pikkune kiviaed, mis tähistab ajaloolist endiste kinnistute Pajuvälja 17 ja Klemeti 16 vahelist

piiri. Põhjusel, et maa erastamise toimikutes olevatelt asendiplaanidelt nähtub, et vaidlusaluses

lõigus ühtib erastatava maa piir endise kinnistu piiriga, tuleb katastriüksuste piiride looduses

tähistamisel arvestada mh maastikult leitud kiviaia asukohaga. Nii Pajuvälja kui Klemeti

kinnisasjad moodustati plaani- ja kaardimaterjali alusel, mis tähendab, et maastikul piiritähiseid

ei koordineeritud ja nende asukohti riikliku geodeetilise põhivõrgu suhtes ei määratud.

Maastikul olevad piiritähised märgiti katastriüksuse plaanile situatsiooniobjektide kaudu

ligikaudselt. Lisaks ei määratud plaani- või kaardimaterjali alusel katastriüksuste

moodustamisel maastikul kahe raudtoru vahelist piiri kulgemise viisi, mistõttu ei leitud

katastriüksuste esmamoodustamise käigus maastikult kiviaeda ega arvestatud selle kui

piiriobjektiga. Tegemist on ebatäpse katastriüksuse moodustamise viisiga ja piiri asukoha

kindlaksmääramiseks tuli läbi viia katastrimõõdistamine vastavalt MaaKatS § 20 lg-le 14.

Tulenevalt aluskaardi ebatäpsusest võib katastriüksuse piir maastikul erineda kaardimaterjalist

MaaKS § 20 lg 2 kohaselt kuni 50 m. Praegusel juhul on erinevus 8‒10 m. Kiviaed on looduses

tuvastatav. Reljeefkaardil ei ole aed tuvastatav, sest see on kitsas.

1951. a-l Geoloogiakeskuse pildistatud aerofotolt on tunnetatav tõenäoline kahe talu vaheline

piir, mis kulgeb tänaseni säilinud kraavi käänukohast kuni maanteeni kiviaeda mööda. Kraavi

servas kasvavad kõrged puud. Kõrgemate puude rivi on mh tuvastatav 2002. a aerofotolt ja see

ühtib maastikul tähistatud piiri asukohaga piirilõigus 15-16-17. Kõrgemate puude rivi ühtib

maastikul kiviaia asukohaga. Kõrvutades 1951. a ja 2002. a aerofotosid, nähtub, et 2002. a fotol

olevate kõrgemate puude rivi ühtib 1951. a aerofotol oleva metsa piiriga, mis on ajalooline

maakasutuse piir. Mais 2019 koostatud kontrollmõõdistamise jooniselt nähtub, et maastikul

olemasolev kiviaed on paralleelne nii endise Klemeti 16 ja Pajuvälja 17 kinnistute vahelise

piiriga kui ka katastriüksuse piiridega, mis kanti maakatastri kaardile maareformi käigus plaani-

ja kaardimaterjali alusel. Seega ei ole kiviaia puhul tegemist sõjaaegse kaitsevarjega, kuivõrd

see on ajalooliselt olnud mh piiriobjektiks. Kiviaia suund ühtib katastriüksuste erastamise

aluseks oleval asendiplaanil kujutatud endiste kinnistute piirisuunaga. Juba maareformi

läbiviimise ajal oli õueala samas asukohas ja kohalik omavalitsus pidi katastriüksuse

esmamoodustamisel sellega arvestama. Õuealasid eraldab võrkaed ja puittaimede rivi. Lisaks

oli enne 2018. a katastrimõõdistamist istutatud puuderivi Klemeti kinnisasja teenindava

juurdepääsutee serva juurdepääsutee ja riigimaantee vahelisele maa-alale. Istutamisel on

arvestatud katastrikaardile kantud ebatäpset piirjoone asukohta. Seega tähistas maakorralduse

läbiviija metalltoru Klemeti, Pajuvälja ja Tallinn-Tartu-Luhamaa maantee katastriüksuste

ühisesse piiripunkti vastavalt maaomanike kokkuleppele, arvestades väljakujunenud

maakasutusega.

Maa-ameti reljeefkaardi rakendusest ega 2018. a katastrimõõdistamise dokumentidest ei nähtu,

et maastikul oleks olemasolev piirikraav, mis järgiks kahe kinnisasja vahelist piirisuunda.

Reljeefkaardilt tunnetatav kraav või madalam ala ristub piirjoonte suunaga, kuid ei järgi seda

ega ole katastrimõõdistamise käigus määratud piirisuunaga ega ka plaanimaterjali alusel

määratud ebatäpse piirisuunaga paralleelne. Kaebaja informatsioon settekaevu olemasolu kohta

on esmakordselt mainitud kohtumenetluses. Vastustajal puudub teadmine settekaevu asukohast,

3-21-1586

5(14)

seda ei nähtu ka ühestki dokumendist. Kaebaja on esitanud vastuväiteid üksnes piiripunkti nr

17 asukoha osas.

Puittikk ei näita tegelikku kahe kinnisasja vahelist maakasutust. See on paigaldatud ebatäpsele

piirjoonele ega ühti ühegi situatsiooniobjektiga. Plaanimaterjali alusel moodustatud ebatäpne

piirjoon läbib Pajuvälja kinnisasja ajaloolist õueala. Võttes arvesse hoonete asukohad ja

võrreldes omavahel erinevate aastate aerofotosid, ei ole Pajuvälja katastriüksuse õueala asukoht

pärast katastriüksuste esmast maakatastrisse kandmist suurel määral muutunud. Põhjusel, et

plaani- või kaardimaterjali alusel katastrikaardile kantud piirjoon läbis Pajuvälja katastriüksuse

õueala, ei saanud nimetatud joon katastrikaardil paikneda korrektses asukohas.

Paide linna maanõuniku 16.12.2021 e-kiri on edastatud kaebajale. Pajuvälja kinnistu omanik ei

nõustunud nimetatud ettepanekuga, mistõttu maamõõtja seda maastikul ei tähistanud. Kohalik

omavalitsus on hiljem kooskõlastanud piiripunkti nr 17 asukoha ajaloolisel kiviaial.

Klemeti kinnisasjal on toimunud omanikuvahetus ja kaebaja ei ole kinnisasja omanik, kellele

maareformi käigus piirid kätte näidati. Klemeti kinnisasja esmane omanik Y on allkirjastanud

Klemeti kinnisasja piiriprotokolli, millega näidati maaüksuste ühine piir plaanimaterjalil kätte.

Klemeti katastriüksuse piiriprotokolli kohaselt ühtib maareformi käigus moodustatava

katastriüksuse piir varem maakatastris registreeritud Pajuvälja katastriüksuse piiriga. Klemeti

kinnisasja omanik kinnitas nõusolekut plaanimaterjali alusel moodustatud katastriüksusega

12.12.2004 koostatud ja allkirjastatud piiriprotokollis.

10. T palus jätta kaebuse rahuldamata.

Nii Pajuvälja kui Klemeti maaüksused on tekkinud erastamise tulemusel. Pajuvälja kinnistu

piiriprotokollis on märge, et see on koostatud looduses käiduna ja sellele on naaberhoonete

omanikuna alla kirjutanud endine Klemeti kinnistu omanik Z. Piiri arvestamisel järgis Ando

Pertmann selgelt looduses olevaid märke, milleks on hoonete vahel kõrge kuusehekk ja

võrkaed, metsamaa osas kiviaed ja osaliselt säilinud vana okastraataed. Maa erastamise käigus

puhastas kolmas isik piirisihi ja hiljem rajas lammastele okastraattara. Pajuvälja katastriüksust

on kolmas isik kasutanud mahamärgitud piirides kuni tänase päevani. Väide, et kinnisasja piir

vastab maakasutusele, kui viia piiripunkt nr 17 Pajuvälja kinnistu võrkaia nurka, on väär.

Kohatu on kaebaja väide, et looduses selgelt eristatav kiviaed, mis asub kahe kinnisasja piiril,

on suvaline kivihunnik. Kaebaja on Paide Linnavalitsuse maanõunikule kinnitanud, et puittiku

paigaldas ta ise. Kolmas isik ei ole võrkaeda paigaldanud katastriüksuse piirile. Tema jaoks on

piir alati kulgenud 07.05.2018 mõõdistatud katastriüksuse plaani järgi, mis vastab tegelikule

maakasutusele ja 17.06.1999 ettenäidatud piiriprotokollile.

11. Tallinna

Halduskohus

jättis

04.05.2022

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

OÜ Geodeesia Sar poolt tehtud mõõdistustööde tulemusel mõõdistati ja viidi 03.02.2020 läbi

piiri kindlakstegemine Pajuvälja piiripunktis nr 17. Piiriprotokolli kantud info kohaselt (dtl 87

ja selle lisa 2 (joonis dtl 90)) tekkis piiride kindlakstegemise vajadus Pajuvälja katastriüksuse

jagamise käigus, mil selgus, et plaani- või kaardimaterjali alusel sirgjoonelisena kirjeldatud

Pajuvälja katastriüksuse piir piiripunktide 1 ja 12 (numeratsioon vastavalt 08.06.2000

registreeritud Pajuvälja katastriüksuse plaanile) vahel ei sobinud looduses oleva situatsiooniga,

läbides Pajuvälja katastriüksuse võrkaiaga piiratud õueala. Sellest tulenevalt paigaldati

Pajuvälja katastriüksuse jagamise käigus Pajuvälja ja Klemeti katastriüksuste ühisele piirile lisa

piirimärgid nr 16, 17, 18, 19, 20 ja 21. Piirimärgid nr 18, 19, 20 ja 21 paigaldati vastavalt võrkaia

kulgemisele võrkaia äärde, piirimärk nr 17 paigaldati vanale kiviaiale. Piirimärk nr 16 paigaldati

3-21-1586

6(14)

Pajuvälja kinnistu omaniku ettepanekul ja soovil kõlvikute piirile, piirimärkide nr 15 ja nr 17

vahelisele piirjoonele.

Vaidlus seisneb selles, kas katastriüksuste ühine piiripunkt nr 17 paikneb vaidlustatud

korralduse lisaks oleval 16.05.2019 kontrollmõõdistamise joonisel (dtl 6) näidatud asukohas.

Nii Pajuvälja kui ka Klemeti katastriüksus moodustati plaani- või kaardimaterjali alusel. Kuni

01.07.2018 kehtinud Vabariigi Valitsuse 29.04.1997 määruse nr 88 „Plaani- või kaardimaterjali

alusel katastriüksuse moodustamise korra kinnitamine“ p-i 3 kohaselt moodustati katastriüksus

plaani- või kaardimaterjali alusel, kui katastriüksuse moodustamist taotlev isik ei avaldanud

soovi katastriüksuse moodustamiseks katastrimõõdistamise teel, p-i 4 viimase lause kohaselt

pidi kaarditäpsus (situatsioonielemendi täpsus) hajaasustusega aladel olema vastavalt

mõõtkavale vähemalt 2 mm, mis maastikul vastab 20 meetrile. Nimetatud normid tähendavad,

et nii Pajuvälja kui ka Klemeti esmamoodustamisel määrati maaüksuste pindala ja piirid

kindlaks plaanil või kaardil ning looduses piiride ega situatsiooni mõõdistamist ei toimunud.

Piiritähiseid ei koordineeritud ja nende asukohti riikliku geodeetilise põhivõrgu suhtes ei

määratud

ning

maastikul

olevad

piiritähised

märgiti

katastriüksuste

plaanidele

situatsiooniobjektide kaudu ligukaudselt. Sellisel juhul sõltubki kinnisasjade vahelise tegeliku

piiri asukoht maakatastris registreeritud katastrimõõdistamise teel moodustatud katastriüksuste

piiride asukohast. Kuivõrd mõlemad katastriüksused moodustati plaani- ja kaardimaterjali

alusel, siis ei saanudki katastripidaja leida looduses kiviaeda, kuivõrd looduses ei käidud.

Looduses käidi alles piiride kättenäitamisel, st pärast katastriüksuste moodustamist.

Ka praeguses asjas ei ole maaüksuste ostueesõigusega erastamise aluseks olevate

plaanimaterjalide alusel üheselt tuvastatav kinnisasjade vahelise piiri asukoht. Erinevus

plaanimaterjali alusel maakatastrisse kantud maaüksuste piiri ja katastrimõõdistamise teel

määratud piiri vahel on nähtav 16.05.2019 kontrollmõõdistamise joonisel. Esimesena

registreeriti maakatastris 08.06.2000 Pajuvälja maaüksus ja 14.07.2006 maa ostueesõigusega

erastamise tulemusel Pajuvälja katastriüksusega piirnev Klemeti katastriüksus. Klemeti

katastriüksuse registreerimisel tuli katastriüksuse moodustamisel arvestada varem maakatastris

registreeritud Pajuvälja katastriüksuse omandi ulatust. Klemeti maaüksuse 12.12.2005

piiriprotokolli (kaebaja 08.11.2021 menetlusdokumendi lisa 3) kohaselt on piiripunktide 4 ja 5

vahel näidatud piir kulgema sirgjooneliselt ja piirikirjelduses on märgitud, et piiripunktide 4-5-

6 vahel on naabruses Pajuvälja kinnistu. Ka maa ostueesõigusega erastamise aluseks oleval

14.07.2006 asendiplaanil (kaebaja 11.02.2022 menetlusdokumendi lisa 2) on piir näidatud

sirgelt piiripunktist piiripunkti. Piiriprotokollist nähtuvalt on piiriprotokoll koostatud looduses,

mis tähendab, et Klemeti kinnisasja endisele omanikule Y näidati piirid tegelikkuses kätte.

Pajuvälja maaüksuse asendiplaanil (dtl 28) on samuti näidatud piir piiripunktide 1 ja 12 vahel

kulgema sirgjooneliselt. Klemeti kinnistu tolleaegne omanik Z on kinnitanud, et nõustub plaanil

olevate piiridega. 17.06.1999 piiriprotokolli (dtl 44) kohaselt on piiripunktide 1 ja 12 vahel

sirglõik. Samuti nähtub maareformi dokumentidele lisatud asendiplaanilt (dtl 83), et

piiripunktide 12-1 vahel ühtib maaüksuse piir valdavalt endiste kinnistute Pajuvälja 17 ja

Klemeti 16 piiriga. Nimetatud piiripunktide vahele jääb ka uus kindlaks tehtud piiripunkt nr 17.

Ka kaebaja poolt esitatud Klemeti kinnisasja ajaloolistel plaanidel (kaebaja 08.11.2021

menetlusdokumendi lisa 4) nähtub, et piir kulges sirgjooneliselt. On usutav, et kinnisasjade

piirid määrati valdavas osas seotuna endiste kinnistute piiridega, kuid kuna mitte ühelgi maa

ostueesõigusega erastamise plaanil ei ole märgitud piiri kulgemist vastavalt kiviaia telgjoonele

ja võrkaia paiknemisele, ei tõenda nimetatud plaanid seda, et kontrollmõõdistamise joonisele

plaanimaterjali alusel kantud piir on ebatäpne. Praeguses vaidluses ei saanud lähtuda ainuüksi

maatükkide ostueesõigusega erastamisel maakatastrisse kantud piiridest, vaid hinnata tuli

piiriandmeid kogumis, sh tegeliku maakasutuse ulatust (vt Riigikohtu 05.12.2012 otsus nr 3-2-

1-143-12).

3-21-1586

7(14)

Kontrollmõõdistamise käigus koostatud piiriprotokollist (dtl 87) nähtuvalt selgus Pajuvälja

katastriüksuse jagamistööde käigus, et piirimärkide vahel sirgjoonelisena kulgenud piir ei sobi

looduses oleva situatsiooni ja olemasoleva kasutuskorraga, läbides Pajuvälja katastriüksuse

võrkaiaga piiratud õueala ja kasvuhoonet. See tähendab, et kui ostueesõigusega erastamisel

määratud piiri kulgemine Pajuvälja kinnisasjal paikneva võrkaia suhtes osutub ebatäpseks

(kontrollmõõdistamise joonisel p-d 19 ja 18), siis ei saa piir nimetatud piiripunktist edasi

kulgeda enam sirgjooneliselt maa ostueesõigusega erastamise dokumentidel näidatud

piiripunktide vahel. Nimetatu tähendaks omakorda seda, et maa ostueesõigusega erastamise

tulemusel maakatastrisse kantud maaüksuste piirid ei pruugi olla õiged.

Puudub vaidlus selles, et ei Klemeti ega Pajuvälja maaüksuse ostueesõigusega erastamise

plaanidel ei ole ajaloolist kiviaeda tähistatud. Samuti ei ole kiviaeda märgitud kinnisasjade

vahelise piirina kummagi kinnisasja piiriprotokollil. Samas veendus kohus paikvaatlusel

nimetatud kiviaia olemasolus looduses. Nimetatud korrapäraselt paigutatud kivide rivi on

ilmselgelt tekkinud inimtegevuse tulemusel ja usutav on, et aial on ajalooliselt olnud kindel

eesmärk. Ei ole usutav, et sellise suhteliselt madala kiviaia puhul on tegemist kaitserajatisega.

Kiviaia paiknemine looduses on nähtav 16.05.2019 kontrollmõõdistamise joonisel ja fotod

kiviaiast on lisatud kolmanda isiku 03.03.2022 menetlusdokumendile. Ajalooliselt tähistati

hajaasustuses kinnistute vahelisi piire mh kiviaedadega.

Vastustaja esitatud 1951. a-l Geoloogiakeskuse pildistatud aerofotolt (dtl 85) nähtub tõenäoline

ajalooline kahe maaüksuse vaheline piir, mis kulgeb säilinud Nurmsi kraavi käänukohast

maanteeni mööda tumedamat sirget ala, mis võib olla kiviaed. Kraavi servas kasvavad

kõrgemad puud on tuvastatavad nii 1951. a aerofotol kui ka 2002. a ortofotol (dtl 86). Kui

võrrelda 1951. a ortofotol tajutavat kiviaia suunda 16.05.2019 koostatud kontrollmõõdistamise

joonisel tähistatud kiviaia suunaga, siis on tuvastatav, et maastikul säilinud kiviaia suund ühtib

kuni piiripunktini nr 17 kontrollmõõdistamise joonisele kantud kiviaia suunaga. Ortofotodelt

nähtub, et kiviaia kõrval kasvavad kõrgemad puud ja ka 2002. a ortofotol tähistatud puuderivi

ühtib 1951. a ortofotol kajastatud metsa piiriga. Seega võisid kiviaed ja kõrgemate puude rivi

ajalooliselt tähistada kahe talu vahelist ajaloolist maakasutust. Ajalooline maakasutus on kantud

Pajuvälja asendiplaanile (dtl 83). Võrreldes nimetatud asendiplaanil rohelisega tähistatud

endiste kinnistute piire fotodel toodu ja kontrollmõõdistamisel kaardile kantud kiviaia

asukohaga, ei saa välistada, et kiviaed võis paikneda kahe kinnistu vahelisel piiril. Seega ei ole

õige kaebaja väide, mille kohaselt ei saa katastriüksuse piiri määramisel võtta aluseks ligikaudu

80 m pikkust kiviaeda. Kaebaja jätab tähelepanuta, et kinnistute vahelist piiri ei määratud

praegusel juhul üksnes kiviaia asukohaga, vaid hinnati piiriandmeid kogumis, sh arvestati

valduse ulatust.

Pajuvälja ja Klemeti õuealad on ajalooliselt paiknenud samas kohas ega ole muutunud. Seda

kinnitavad 1951. ja 2002. a fotod. Seega tuli õuealade paiknemisega katastrimõõdistamisel

arvestada. Õuealasid eraldab üksteisest vana võrkaed ja puude rivi. Võrkaia olemasolu oli

tuvastatav ka paikvaatlusel. Sisuliselt ei ole poolte vahel ka vaidlust selles, et nimetatud võrkaed

on ajalooliselt paiknenud alati samas kohas, nagu see nähtub kontrollmõõdistamise jooniselt.

Kolmas isik kinnitas kohtuistungil, et võrkaed oli samas kohas juba 1999. a-l, kui toimus

erastamine, ning see on tähistanud valduse ulatust. Ka kaebaja ei vaielnud kohtuistungil vastu

sellele, et võrkaed on ajalooliselt olnud samas kohas. Eluliselt ei ole usutav kaebaja esindaja

poolt kohtuistungil avaldatu, mille kohaselt paiknes võrkaed küll ajalooliselt samas kohas, nagu

see on näidatud kontrollmõõdistamise joonisel, kuid valdus ulatus siiski teisele poole võrkaeda

2‒3 m Pajuvälja kinnistu poole, kuhu oli istutatud hekk. Nimetatu tähendaks, et hekk oli justkui

istutatud kaebaja poolt teisele poole võrkaeda, mille tulemusel tekkis koridor võrkaia ja heki

vahele. Sellise olukorra tekitamine looduses ning sellisel viisil maa kasutamise kokkuleppimine

ei ole eluliselt usutav. Pigem on usutav kolmanda isiku väide, et hekki ei ole kunagi olnud ja

3-21-1586

8(14)

maakasutus toimus vastavalt võrkaiale. Eeltooduga on ümber lükatud kaebaja väide, mille

kohaselt toimus faktiline maakasutus plaanimaterjali alusel tähistatud piirides.

Kolmas isik selgitas kohtuistungil, et Pajuvälja piiri kättenäitamine 1999. a-l toimus looduses.

Ei ole usutav, et kinnisasjade piir oleks pooltele looduses näidatud kätte selliselt, et see läbis

Pajuvälja maaüksusel asuvat võrkaeda ja kasvuhoonet. Usutav on, et piir näidati

kontrollmõõdistamise joonisel tähistatud piirilõigus 17-18-19-20-21 pooltele kätte selliselt,

nagu see on tähistatud kontrollmõõdistamise joonisel. Samuti ei ole usutav Klemeti kinnistu

endise omaniku Y poolt paikvaatlusel väljendatu, mille kohaselt ei ole ta kunagi käinud

vaatamas kinnistu osa, kuhu jääb kiviaed ega tea sisuliselt midagi piiri kulgemisest nimetatud

lõigus. Kiviaed jääb Klemeti kinnisasja õueala lähedusse, mistõttu pidi Y seda ka märkama.

Kiviaial olid nähtavad vana okastraadi jäänused, mis kinnitab kolmanda isiku väidet, et kiviaiast

Pajuvälja kinnistu poole jääv maa-ala oli Pajuvälja kinnistu omaniku valduses ja nimetatud

valduse ulatusest lähtuti kui kinnistute vahelisest piirist.

Kolmanda isiku seletustega on tõendatud, et ala kiviaiast Pajuvälja kinnistu poole oli vaid

kolmanda isiku valduses. Kui ka pidada Y väiteid õigeks, siis kinnitab see vaid seda, et ta

tegelikkuses ei tundnud valduse ulatuse suhtes huvi ega saanud seega ka kaebajale anda edasi

teavet, et kiviaed paikneb just Klemeti kinnisasja maa peal. Tunnistaja ei kinnitanud kohtule ka

seda, et piir paikneb puittähise asukohas. Seega ei saanud ka kaebajal tekkida arusaama, et piir

läheb teiselt poolt kiviaeda ja piiripunkt on hoopis puittähise asukohas. Usutavad on kolmanda

isiku väiteid, mille kohaselt ulatus faktiline maakasutus kiviaiani ja selliselt näidati piir kätte ka

1999. a-l. Kahetsusväärselt ei ole kiviaeda piiriprotokollis kajastatud, mistõttu on tekkinud ka

praegune

vaidlus.

Maamõõtja

arvestas

piirilõigus

17-18-19-20-21-8-1

enne

katastrimõõdistamise teostamist väljakujunenud maakasutust ja puittikk ei näita tegelikku

maakasutust. Puittikk on paigaldatud küll maastikul katastrikaardil näidatud ebatäpsele piiri

asukohale, kuid ei näita tegelikku maakasutust. Praegusel juhul on katastriüksuste piiri

määramisel arvestatud maastikul reaalselt olemas oleva kiviaia suunaga, mida on pikendatud

kuni Pajuvälja õueala piirava võrkaiani piiripunktis nr 18, millest edasi arvestab katastriüksuse

piir Pajuvälja katastriüksuse õueala ja Klemeti katastriüksusele istutatud puuderivi. Sellisel

viisil kulgeb piir sirgjooneliselt, nagu see on tähistatud maa ostueesõigusega erastamise

plaanidel. Seega näitab piiripunkti nr 17 paiknemine ajaloolisel kiviaial tegeliku maakasutuse

ulatust ja tähistab ajalooliselt kinnisasjade vahelist piiri.

Kaebaja on oma 11.02.2022 menetlusdokumendis viidanud settekaevule, mis väidetavalt asus

Klemeti maaüksusel. Väidetav settekaev on kantud paikvaatluse protokolli p-na 3 ja tähistatud

Maa-ameti poolt kohtule 03.03.2022 esitatud täiendatud paikvaatluse plaanil. Paikvaatluse

käigus ei tuvastanud kohus settekaevu olemasolu. Näha oli vaid väike lohk maastikul, mis ei

ole settekaev. Kolmas isik selgitas kohtuistungil, et ta ei ole settekaevu näinud ning väidetava

settekaevu asukohas paiknes prügimägi. Ka vastustaja ei ole tuvastanud settekaevu olemasolu

väidetavas asukohas. Kaebaja 11.02.2022 menetlusdokumendis toodud viide Paide

Linnavalitsuse esindaja 16.12.2021 kirjale (kolmanda isiku 16.12.2021 menetlusdokumendi lisa

1), milles on selgitatud, et linnavalitsuse esindaja ei tuvastanud settekaevu olemasolu, kuid selle

olemasolu ei saa välistada, kinnitab koosmõjus kirjeldatud asjaoludega, et settekaevu ei ole

tegelikkuses olemas. Kaebaja poolt settekaevu asukohana näidatud madalam lohk võis olla osa

Pajuvälja maatüki madalamast kohast. Väidetava settekaevu asukoht ei nähtu üheltki asja

materjalide juurde lisatud plaanilt. Puuduvad ka andmed selle kohta, et kaebaja kinnistul asuv

elamu on olnud ühendatud väidetava settekaevuga. Väidetavast settekaevust edasi kulges ka

madalam ala edasi mööda Pajuvälja võrkaeda, mis tähendab, et settekaevust voolav reovesi oli

teadlikult suunatud naaberkinnisasjale. Ei ole usutav, et kolmas isik ei oleks seda märganud.

Seega ei kinnita väidetava settekaevu paiknemine Pajuvälja kinnistul kaebaja väidet, et

ajalooline maakasutus toimus teisiti, kui see nähtub kontrollmõõdistamise jooniselt.

3-21-1586

9(14)

Paikvaatlusel ei tuvastatud sellise objekti olemasolu, mida võiks nimetada kraaviks.

Paikvaatluse päeval oli küll maas lumi, kuid olukorras, kus tegemist oleks kinnisasjade piirile

rajatud kraaviga, peaks see nähtav olema ka lume tingimustes. Ka asjas esitatud materjalidest

ei nähtu, et maastikul oleks olemas piirikraav, mis tähistaks kahe kinnisasja vahelist piiri. Sellest

tulenevalt jääb ebaveenvaks tunnistaja Y väide, mille kohaselt saab kinnistute vaheline piir

alguse kraavist ja kulgeb sealt edasi. Seega ei paikne kinnistute vaheline piir kohas, mis

paikvaatluse protokollil on tähistatud numbriga 1.

Kaebaja viide, et Klemeti kinnisasja pindala väheneb piiride kindlakstegemise tõttu, ei ole

asjakohane. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 13 kohaselt kantakse kinnistusraamatu

registriosa esimesse jakku „kinnistu koosseis“ mh kinnistu katastritunnus, sihtotstarve, asukoht

ja pindala. Need andmed esitab katastripidaja ja need ei ole kanneteks asjaõigusseaduse (AÕS)

ega KRS-i tähenduses ning neil ei ole õigusloovat või seadusega kaitstud tähendust. Seega ei

kehti kinnistusraamatus kuvatavatele maakatastri andmetele kinnistusraamatu kande õigsuse

eeldamise ega heauskse omandamise printsiip AÕS §-de 56 ja 561 tähenduses. See tähendab, et

kui kinnisasja tegelik pindala osutub kinnistusraamatu esimeses jaos märgitust erinevaks, omab

õiguslikku tähendust tegelik pindala. Seega ei pidanud vastustaja piiride kindlaksmääramisel

arvestama Klemeti kinnisasja pindala võimaliku vähenemisega piiride kindlakstegemise

tulemusena.

Vaidlustatud korraldus on nõuetekohaselt motiveeritud ja sellest nähtuvad selgelt haldusorgani

põhjendused ning tõendid, millele asja lahendamisel tugineti. Uurimisprintsiipi ei ole rikutud,

kuivõrd kõiki asjas esitatud tõendeid on hinnatud. Ka Maa-ameti 06.04.2021 korraldus on

õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Kuna piiripunkti nr 17 asukoht on määratud

õigesti, puudub alus rahuldada ka kohustamisnõuet. Kuivõrd kaebaja ei väida, et

vaidemenetluses oleks rikutud tema õigusi sõltumata menetluse tulemusest, jääb rahuldamata

kaebaja nõue 15.06.2021 vaideotsuse tühistamiseks. Kaebus jääb tervikuna rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

12. X palub 03.06.2022 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 04.05.2022

otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja

kanda.

Halduskohus ei ole hinnanud tõendeid ja on andnud tuvastatud asjaoludele väära õigusliku

hinnangu, mis on viinud ebaõige kohtulahendini. Kaebaja poolt kohtule esitatud tõendid (foto-

ja videomaterjal), tunnistaja Y ütlused ja paikvaatlus kinnitavad, et mistahes kiviaed kinnistul

puudus ja puudub siiani. Kiviaia viide puudub ka piiriprotokollis. On ebaloogiline, kuidas kohus

märkas üksikuid kive, mis ei ole aed, aga selgelt eristatavat piirikraavi (piiriprotokolli p-s 1) ei

suutnud tuvastada. Kraavi kohta on kaebaja esitanud kohtule Maa-ameti reljeefkaardi.

Reljeefkaardil kiviaeda näha ei ole, samas on sellel märgitud kraav ja settekaev. Kohus ei ole

seda vastuolu otsuses selgitanud. Nõustuda ei saa järeldusega, et kaardimaterjali alusel

moodustatud katastriüksuse puhul on tegemist ebatäpse moodustamisviisiga. Ei ole tõendatud,

et plaani- ja kaardimaterjal oli ebaõige.

Kaebaja ei nõustu väitega, et 1951. a aerofotolt nähtub ajalooline kahe maaüksuse vaheline piir.

Pajuvälja katastriüksuse erastamise aluseks olevast asendiplaanist nähtub, et ajalooline

kinnistute piir ei kulge mööda Nurmsi peakraavi. Nurmsi peakraav asub Klemeti kinnistu sees.

Seega ei saa kraavi ääres kasvavaid puid pidada ajalooliseks talupiiriks.

Kaebaja kolis koos oma vanematega kinnistule juba 1987. a-l. Tol ajal oli Pajuvälja kinnistu

omanik K, kes oli istutanud heki piiriks, võrkaeda siis ei olnud. Võrkaia paigaldasid Klemeti

3-21-1586

10(14)

kinnistu omanikud 1987. a-l loomade koplisse ajamiseks. Arusaamatutel põhjustel ei ole kohus

arvestanud tunnistaja Y ütlustega paikvaatlusel, et kraav ja settekaev olid piiriks. Väidetava

kiviaia ja Pajuvälja kinnistu võrkaia (kus on paigaldatud puittikk) vahele jääb ebamäärane

maamoodustis. Sellele olukorrale on viidanud ka Paide maanõunik Elliko Kõiv. Kohtuotsuses

ei ole selgitatud, kuidas saab kolmas isik seda ebamäärast maad hallata olukorras, kui kaebaja

väidetavalt ei saanud. Kaebaja on esitanud kohtule Maa-ameti kontrollmõõdistamise joonise,

millelt on näha, et puittikk asub plaanimaterjali alusel oleval piiril.

Kohus ei ole kaebajalt palunud andmeid selle kohta, kas „kaebaja kinnistul asuv elamu on olnud

ühendatud väidetava settekaevuga“. Selles osas on kohtuotsus üllatav. Kaebaja esitab

ringkonnakohtule tõendid selle kohta, et settekaev on elamuga ühendatud. Nõustuda ei saa

kohtu järeldusega, et paikvaatlusel oli näha vaid väike lohk maastikul, mis ei ole settekaev.

Paikvaatluse ajal oli tuisk ja palju lund. Seega ei saanud kohus veenduda settekaevu olemasolus.

Settekaev oli olemas juba enne 1988. a-t. Eelnevatest paikvaatlustest kohaliku omavalitsuse ja

maamõõdubüroodega on olemas märkmed, et kaebaja on juhtinud tähelepanu settekaevule.

Kaebaja esitatud videomaterjalis on toru ots selgelt nähtav. Settekaevu toru kulgeb Pajuvälja

kinnistu poole. See kinnitab, et piir on varem Pajuvälja kinnistu pool olnud. Kohus ei ole andnud

hinnangut kaebaja foto- ja videomaterjalile.

Kraav on ajalooline piir, mis on moodustatud enne 1987. a-t. Rohkem kui 35 aastat ei ole keegi

käinud kraavi puhastamas või hooldamas ning aeg on teinud oma töö. Küll nähtub kraav Maa-

ameti reljeefkaardilt. 21.01.2022 paikvaatluse protokolli p-s 1 kinnitas tunnistaja Y, et piir saab

alguse kraavist ja kulgeb sealt edasi. Kohtuotsusest ei selgu, mille alusel jääb tunnistaja väide

ebaveenvaks.

13. Maa-amet palub 06.07.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kaebaja

menetluskulud tema enda kanda.

Maa-amet määras oma haldusaktiga piiri õigesti. Asjas ei oma olulist tähtsust settekaev ja

väidetav kraav. Plaani- või kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuste piiri- ega sellest

tulenevalt ka pindala andmed ei ole täpsed. Kuna Pajuvälja katastriüksuse jagamisel toimus

katastrimõõdistamine ning selgus, et senised katastriandmed on ebatäpsed, tuli kehtiva õiguse

kohaselt

katastriüksuse

moodustamisel

arvestada

Pajuvälja

07.05.2018

toimunud

katastrimõõdistamise andmetega, sh Pajuvälja ja Klemeti katastriüksuste ühisel piiril.

Tulenevalt sellest ei olnud katastripidajal võimalik katastriüksust teistmoodi registreerida kui

maamõõtja oli katastrimõõdistamisel piiri määranud.

Kinnistusraamatus kuvatavatele maakatastri andmetele ei kehti kinnistusraamatu kande õigsuse

eeldamine ega heauskse omandamise printsiip AÕS §-de 56 ja 561 tähenduses. Kui kinnisasja

tegelik pindala osutub katastris ning sellest tulenevalt ka kinnistusraamatu esimeses jaos

märgitust erinevaks, omab õiguslikku tähendust siiski tegelik pindala. Kuna Klemeti

katastriüksust ei ole üle mõõdistatud, ei ole selle tegelik täpne pindala praegu teada. Seetõttu

tuleb jätta tähelepanuta kaebaja eksitav käsitlus, mis puudutab tema omandi vähenemist

vaidlustatud haldusakti tulemusel. Selline käsitlus on ekslik ka seetõttu, et piiride

kindlakstegemise käigus kinnisasjade pindalad ei suurene ega vähene, vaid täpsustuvad.

Kinnisasjade vahelise piiri kindlakstegemine ei ole käsitatav omandi üleandmisena.

Vaidlusaluse piirilõigu asukoha kindlakstegemisel omab tähendust eelkõige kiviaed, mis on

maastikul selgelt tuvastatav. Reljeefkaardilt ei ole kiviaed tuvastatav seetõttu, et aed on kitsas

ja reljeefkaart koostatakse aeropildistamise käigus laserkaugusmõõturi põhimõttel töötava lidari

andmetele tuginedes, kuid kaardistamisel ei jõua lidari laserkiired puuvõrade tõttu (tegemist on

metsaalaga) piisava tihedusega maapinnani, et joonistuks välja detailne reljeef. Oluline on, et

ajaloolisele kiviaiale on paigaldatud traataed, mis oli säilinud ja vaatlusel tuvastatav. Seda ei

3-21-1586

11(14)

ole lükanud ümber Klemeti katastriüksuse praegune ega endine omanik. Seega on ka lähiajal

olnud kahe kinnisasja vaheline maakasutus kiviaiani. Asjaolu, et mõned lõigud kiviaiast on

hävinenud, ei muuda seda olematuks. Tähelepanuta tuleb jätta kaebaja väide, et kuna tunnistaja

Y ei teadnud kiviaia olemasolust, siis seda ei saanud kinnistul olla. Tunnistaja kinnitas

paikvaatlusel kiviaia juures, et ta ei ole kunagi kinnistul selles asukohas viibinud. Kokkuvõttes

on maamõõtja määranud piiride kindlakstegemise toimingu käigus piiripunkti nr 17 ajaloolisele

kiviaiale õigesti.

Maa-amet ei nõustu kaebaja käsitlusega, justkui oleks settekaevu olemasolu tõendatud ja see

asjaolu omaks kinnisasjade piiri kindlakstegemisel olulist tähtsust. Maa-amet on esitanud

Pajuvälja ja Klemeti katastriüksuste kontrollmõõdistamise joonise, mida täiendati 28.02.2022

paikvaatluse tulemusel, ning millele on märgitud väidetava settekaevu asukoht. Paikvaatlusel

ei olnud võimalik tuvastada settekaevu olemasolu, maastikul oli väidetava settekaevu asukohas

tuvastatav lohk, mis ei tõenda settekaevu olemasolu. Kaebaja näidatud madalam lohk oli osa

madalamas kohast Pajuvälja kinnisasjal. Settekaevu ei nähtu ka kitsenduste kaardirakendusest

ega ühestki katastrimõõdistamise dokumendist. Lisaks ei olnud tuvastatav toruots, mis kaebaja

hoonest settekaevuni kulgeb. Settekaevust kulges madalam ala edasi mööda Pajuvälja võrkaeda.

Seega oleks settekaevu voolav reovesi suunatud teadlikult naaberkinnisasjale, mis on rangelt

keelatud. Apellatsioonkaebuse lisaks olev 31.05.2022 kiri nr 7-3/22/39-5 ei tõenda settekaevu

olemasolu, samuti ei ole tõendatud kõnealuse toru funktsioon ega kõigi nende rajatiste

õiguslikul alusel rajamine. Isegi kui seesugused rajatised eksisteerivad ja on rajatud õiguslikul

alusel, ei ole kaebaja tõendanud, et need oleks katastriüksuste piiride määramise aluseks. Kuna

vaidlus toimub piirilõigu 17-18 kulgemise üle, ei ole väidetav settekaev vaidlusaluse lõiguga ka

seotud.

Paikvaatlusel ei olnud kaebaja viidatud maastikul midagi sellist, mida saaks pidada kraaviks.

Paikvaatluse hetkel ei olnud väidetava kraavi asukohas puude all niivõrd suures koguses lund,

et võiks arvata, et kraav oli lund täis tuisanud. Ka Maa-ameti reljeefkaardi rakendusest ega

2018. a katastrimõõdistamise dokumentidest ei nähtu, et maastikul oleks piirikraav, mis järgiks

kahe kinnisasja vahelist piirisuunda.

Katastrimõõdistamise teel katastripiiride määramisel tuleb arvestada ka MaaKS § 5 lg 2 p-st 5

tulenevaid maakorralduse nõudeid, et kinnisasja piirid oleksid selged ja lihtsad. Juhul kui

maamõõtja oleks määranud katastriüksuste ühiseks piiripunktiks lisaks Pajuvälja õueala

läänepoolseima võrkaia nurga ning sealt edasi kulgeks piir piiripunkti nr 17, ei arvestaks

katastriüksuste piir kiviaia asukohaga ja tekiks ebamõistliku kolmnurkse kujuga piirilõik

piiripunktide nr 17 ja 18 vahele.

Katastripidaja ei ole eksinud Pajuvälja katastriüksuse jagamisel 2018. a-l tehtud kannete osas

ega hilisema piiride kindlakstegemise haldusakti andmisel, kuna mõlemad katastritoimingud

vastavad alusdokumentidele ning on tehtud kooskõlas kehtiva õigusega.

14. T vaidleb 06.07.2022 vastuses apellatsioonkaebusele vastu.

17.06.1999 piiriprotokollis on märgitud, et see on koostatud looduses käiduna ja sellele on

naaberhoonete omanikuna alla kirjutanud Z. Piiri arvestamisel jälgiti selgelt looduses olevaid

märke, mis on tänaseni säilinud: hoonete vahel kõrge puude rivi ja vana võrkaed, metsamaa

osas kiviaed ja osaliselt säilinud vana karjaaed. Kolmas isik esitab ka piiriprotokolli koostaja

Ando Pertmanni 05.07.2022 selgituse piiri kulgemise kohta looduses. Kaebaja väide, nagu

asuks Pajuvälja kinnistul Klemeti kinnistu settekaev, ei vasta tõele (Paide Linnavalitsuse

linnamajandusosakonna 16.12.2021 kiri). Ainult Klemeti kinnistu omanikule on teada olnud

reoveetoru olemasolu, mille kaudu on aastakümneid juhitud teadlikult oma reovesi Pajuvälja

3-21-1586

12(14)

kinnistule (Paide Linnavalitsuse linnamajandusosakonna 31.05.2022 kiri). Sellise tegevuse

kohta on kolmas isik esitanud teabe ka Keskkonnaametile (15.06.2022 kiri).

15. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28.02.2023 määrusega rahuldamata X taotluse vaatluse

korraldamiseks, võttis haldusasja materjalide juurde X apellatsioonkaebuse lisad 1 ja 2; jättis

rahuldamata T taotluse 06.07.2022 vastuse lisade 1, 3 ja 4 asja materjalide juurde võtmiseks;

võttis asja materjalide juurde T 06.07.2022 vastuse lisad 2 ja 5.

16. X märgib 20.03.2023 täiendavas seisukohas, et tõele ei vasta kolmanda isiku seisukoht,

et Klemeti settekaev ei asu hetkel kehtiva piiri järgi Pajuvälja kinnistul. Väär on väide, et

Klemeti kinnistu on oma reovett aastakümneid juhtinud Pajuvälja kinnistule (Keskkonnaameti

objekti kontrollimise protokoll nr 1118901, mis kinnitab settekaevu olemasolu ja reostuse

puudumist). Samuti kinnitab Z oma vastuväites A. Pertmanni 05.07.2022 selgituskirjale, et see

ei vasta tõele. Z ei käinud 17.07.1999 piiri ettenäitamisel, nagu väitis A. Pertmann. Ei ole

usutav, et A. Pertmann mäletab 23 aasta tagust metsas käimist. Ka Keskkonnaameti objekti

kontrollimise protokoll nr 1120822 kinnitab settekaevu olemasolu.

17. T märgib 05.05.2023 täiendavas seisukohas, et Klemeti kinnistu omanikud on

aastakümneid teadlikult salaja juhtinud oma reovee Pajuvälja kinnistule kohas, mille kohta

kinnistu omanik väidab, et see on tema reovee settekaev.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

18. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei

ole alust. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

19. Esmalt peab ringkonnakohus oluliseks piiritleda vaidlust. Maa-ameti 06.04.2021

korraldusest nr 1-17/21/903 (dtl 12 jj) nähtuvalt pöördus kaebaja aprillis 2019 katastripidaja

poole, selgitades, et ei nõustu endiselt kahe kinnisasja ühise piiripunkti nr 17 (numeratsioon

vastavalt 25.10.2018 maakatastris registreeritud Pajuvälja katastriüksuse plaanile) asukohaga

maastikul. Katastrimõõdistamise ja -kontrolli osakond teostas 08.05.2019 paikvaatluse ja

kontrollmõõdistamise ning vormistas 17.05.2019 „Välikontrolli ja paikvaatluse akti Klemeti ja

Pajuvälja katastriüksuste ühise piiri kontrollimise kohta“ (dtl 6, täiendatud 28.02.2022, dtl 238).

Nimetatud aktis asus katastrimõõdistamise ja -kontrolli osakond seisukohale, et piiripunktis nr

17 on vajalik teostada piiride kindlakstegemise toiming, mida on Klemeti maaomanik

maamõõtjale ja kohalikule omavalitsusele edastatud e-kirjades palunud. OÜ Geodeesia Sar

poolt tehtud mõõdistustööde tulemusel mõõdistati ja viidi 03.02.2020 läbi piiri

kindlakstegemine Pajuvälja katastriüksuse piiripunktis nr 17 (dtl 87 jj). Maamõõtja viis

03.02.2020 katastriüksuste ühisel piiril läbi piiride kindlakstegemise maakorraldusliku

toimingu. Piiriprotokolli kantud informatsiooni kohaselt ei nõustunud kaebaja maastikule

paigaldatud piiripunkti nr 17 asukohaga olemasoleva kiviaia teljel ega allkirjastanud

piiriprotokolli. Põhjusel, et kirde suunal pikendatav piirijoon läbiks Pajuvälja katastriüksuse

koosseisu kuuluvaid ehitisi ja õueala ning Klemeti kinnisasja omaniku poolt istutatud puude

rida, leppisid Klemeti ja Pajuvälja kinnisasjade omanikud Pajuvälja katastriüksuse jagamise

käigus kokku, et Pajuvälja (56701:001:0089) katastriüksuse piirilõigus nr 18-19-20-

21, 5650036 Käänu tee katastriüksuse piirilõigus nr 14-1 ja Pajuvälja (56701:001:0090)

katastriüksuse piirilõigus nr 8-1 määratakse katastriüksuste ühise piiri asukoht vastavalt

väljakujunenud maakasutusele. Piiripunkti nr 17 osas jäid maaomanikud eriarvamusele.

20. Maa-amet otsustas viidatud haldusaktis määrata Pajuvälja ja Klemeti katastriüksuste

ühiseks piiritähisteks maastikule paigaldatud ja koordineeritud metalltoru piiripunktis nr 17

ning määrata piirimärgi asukoht vastavalt 23.03.2020 registreerimiseks esitatud Pajuvälja

3-21-1586

13(14)

mõõdistusandmetele. Kaebaja taotles 03.05.2021 vaides (dtl 25 jj) Maa-ameti 06.04.2021

korralduse kehtetuks tunnistamist ja nõudis piiri vastavusse viimist 18.07.2014 algandmetega,

st viia piiripunkt nr 17 Pajuvälja katastriüksuse õueala võrkaia nurka. Täpselt sama taotles

kaebaja ka kaebuses halduskohtule, lisaks veel Maa-ameti 15.06.2021 vaideotsuse (dtl 19 jj)

tühistamist. Halduskohus võttis 28.07.2021 määrusega kaebuse menetlusse Maa-ameti

06.04.2021 korralduse nr 1-17/21/903 ja 15.06.2021 korralduse nr 1-17/21/1566 tühistamise

nõuetes ning Maa-ameti kohustamise nõudes vaadata uuesti läbi kaebaja taotlus Klemeti ja

Pajuvälja katastriüksuste ühiste piiripunktide määramiseks katastriüksuste ühises piiripunktis nr

17. Sama on taotletud ka apellatsioonkaebuses. Niisiis piirdub praegune vaidlus üksnes

küsimusega, kas Klemeti ja Pajuvälja katastriüksuste ühine piir on piiripunktis nr 17 määratud

õigesti. Kuna 28.02.2022 täiendatud kontrollmõõdistamise jooniselt (dtl 238) nähtub, et kaebaja

väidetud settekaev asub piiripunktis nr 20 ja väidetav kraav piiripunktide 20-21 vahel, siis ei ole

küsimused sellest, kas väidetud kohas on kraav ja settekaev olemas, praeguse vaidluse

lahendamisel olulised ja neid küsimusi ei ole käsitletud ka vaidlusalustes haldusaktides. Need

küsimused pole asjakohased ka seetõttu, et kaebaja ja kolmas isik on piiripunktides 18-19-20-21

kokku leppinud just sellepärast, et algne kaardi- ja plaanimaterjali alusel koostatud katastriüksuse

piir (mis väidetavalt sai alguse kraavist) läbis nendes punktides kolmanda isiku õueala, mistõttu

ei saanud see olla täpne. Seetõttu pole endise kraavi ja väidetava settekaevu asukohast

põhjendatud lähtuda ka praeguse piirivaidluse lahendamisel, sest naabrid on seal juba kokku

leppinud, et seal ei kulge piir algse koha peal. Kui kaebajal on pretensioone ka piiripunktiga nr

20, siis tuleb tal taotleda uue maakorraldusliku toimingu korraldamist.

21. Asjas kogutud tõendid kinnitavad Maa-ameti otsuse õiguspärasust. Pajuvälja kinnistu

erastamise asendiplaanist (dtl 56) nähtub, et Pajuvälja kinnistu ei erastatud täpselt endise

kinnistu piirides, vaid punktides nr 11-12 kulges piir mööda Nurmsi peakraavi ja punktides nr

12-1 sirgjoonena, kuid praegu vaidlusaluses piiripunktis nr 17 ühtib erastatud maa piir endise

kinnistu piiriga. Piiri kulgemisega sellisena on nõustunud ja asendiplaanile allkirja andnud Z.

Sama nähtub ka Klemeti kinnistu erastamise asendiplaanist (dtl 84) ja Pajuvälja 17.06.1999

piiriprotokollist (dtl 43): punktide 11 ja 12 vaheliseks piiriks on kraav. Punktist 12 kuni punktini

1 aga sirglõik. Piiriprotokolli on allkirjastanud Z. Klemeti 2005. a maaüksuse plaanist ja

piiriprotokollist (dtl 134‒135) nähtuvalt ühtib piir Pajuvälja maaüksuse piiriga (alla kirjutanud

Y). Tähtsust ei oma see, et Pajuvälja 1999. a piiriprotokollis ega Klemeti 2005. a piiriprotokollis

pole kirjeldatud kiviaeda. Kuna piir on punktides 12-1 määratud kulgema sirgjoonelisena,

puudus vajadus kirjeldada kõike seda, mis sinna sirgjoone alla jäi.

22. Kui piir kulgeks kaebaja soovitud viisil, ei oleks tegemist sirgjoonega, vaid piiripunkti nr

17 juures tekiks Klemeti kinnistule kolmnurkne juurdelõige (vrd MaaKS § 5 lg 2 p 5). Kuna

piir kulgeb sirgjooneliselt, ei teki piiripunktis nr 17 ebamäärase kujuga maad, mis ei vastaks

maakorralduse nõuetele või mille kasutamine oleks raskendatud (apellatsioonkaebuse p 2.6).

Kinnistu siseseid aedu on võimalik ümber paigutada ja seda otsustab kinnistu omanik ise, kuidas

oma maad kasutab või kuhu aia paigutab.

23. Ka 1951. a aerofotolt ja 2002. a ortofotolt (dtl 85‒86) on visuaalselt äratuntav kahe kinnistu

vaheline loogiline piir, mis kulgeb sirgjooneliselt pärast Nurmsi peakraavi käänakut Tartu mnt

suunas ja on eristatav metsaäärega. Ca 80 m pikkuse madala kiviaia olemasolu looduses on

tuvastanud kolmas isik, maamõõtja ja selles veendus ka halduskohus vaatluse käigus. Ainuüksi

kaebaja subjektiivne arvamus, et tegemist on funktsioonita kivihunnikuga või mingi

kaitserajatisega, seda tuvastust ei väära. Kolmas isik on selgitanud, et kiviaed tähistas kinnistu

piiri ja tema ise on sinna ehitanud lisaks lambaaia (fotod dtl 246‒250). Lambaaia jäänused

kiviaial on siiani fotodelt tuvastatavad ja okastraadi kiviaial tuvastas ka halduskohus vaatluse

käigus. Tunnistaja Y ütlustest vaatluse käigus (vaatluse protokoll dtl 177, vaatluse joonis dtl

3-21-1586

14(14)

198 ja lisaks helifailid) ei saa aga üldse kiviaiaga seonduvalt midagi järeldada, sest tunnistaja

ütles selge sõnaga, et kiviaia kohta ega piiri kulgemise kohta sellel ei oska ta midagi öelda ja

kinnistu selles kohas ta pole üldse kunagi käinudki. Kiviaia puudumine Maa-ameti

reljeefkaardil (dtl 219) on aga loogiliselt seletatav sellega, et aed on madal ja kitsas ning osaliselt

hävinenud.

24. Eelnevale tuginedes kinnitab kaebaja väiteid piiri kulgemisest piiripunktis nr 17 üksnes

algne katastrikanne, mis oli aga ebatäpne, sest läbis kolmanda isiku õueala. Seega ei saanud olla

täpne ka see sirgjoon, mis sealt õuealalt edasi kulges. Kuna paigaldatud puittikk paiknes algsel

ebatäpsel katastrikaardil märgitud piiril, ei saa ka sellest lähtuda kui adekvaatsest piiritähisest.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1).

25. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 jäävad kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud tema enda

kanda. Kuna vastustaja ja kolmas isik pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud, jäävad

ka nende võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)