3-21-2616/48 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.05.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2616

Haldusasi

X kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju 3500

eurot väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja Y

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ann-Enel Valter

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12.08.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

12.08.2022 otsus haldusasjas nr 3-21-2616 muutmata.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.06.2023.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-21-2616

2(7)

1. Y esitas 13.10.2021 oma alaealise tütre X nimel Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise

kahju 2500 eurot hüvitamiseks. Tütar külastas isa pikaajaliste kokkusaamiste käigus 2020. a

augustis ja septembris ning 2021. a juulis, augustis ja oktoobris. Iga kord teostati tütre

läbiotsimine lahtiriietumisega. Lapse sellisel viisil läbiotsimine on lubamatu ja ebainimlik, see

rikub rahvusvahelisi põhimõtteid ja Eesti Vabariigi põhiseadust.

2. Tallinna Vangla jättis 01.11.2021 vastusega nr 5-37/21/259-2 kahjunõude rahuldamata.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 kohaselt tuleb kahju hüvitamise taotluse

rahuldamiseks tuvastada, et Tallinna Vangla on õigusvastase ja süülise tegevusega põhjustanud

taotlejale mõne RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud kahjuliku tagajärje. Vangistusseaduse (VangS) §

41 lg-st 1 tuleneb, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema

inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle

rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või

arestimajas kinnipidamisega. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast tuleneb, et iga

ebameeldivustunne, mida inimene kogeb, pole veel inimväärikuse rikkumine. Väärikust

alandavaks saab lugeda üksnes sellist toimingut, mis kahjustab isiku olukorda

ebaproportsionaalselt taotletava legitiimse eesmärgiga, või mis toob kaasa isiku põhiõiguste

moonutamise. Praeguses asjas ei ole tegemist sellise riivega.

VangS § 15 lg 2 alusel tuleb vanglal tagada, et kinnipeetavate kätte ei satuks keelatud aineid ja

esemeid, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja korda. Vanglaametniku õigus

kinnipeetavaga kokkusaamisele tulnud isiku ja tema asjade läbiotsimiseks tuleneb VangS §-st

27 ning justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 31 lg-st 1.

Läbiotsimise viisi ja kontrolli ulatuse valib läbiotsimist teostav vanglaametnik igakordselt

kaalumise tulemusel, pidades silmas, et läbiotsimine peab tagama, et vanglasse ei satuks

keelatud esemed ja ained. Vangla üldisest praktikast erandite tegemise vajalikkust kaalub

läbiotsimise teostaja alati olukorra- ja külastajapõhiselt. Läbiotsimine toimub eraldatud ruumis,

kus on tagatud külastajate privaatsus ja läbiotsimine teostatakse alati samast soost isikute poolt.

Vanglas teostatakse pikaajalisele kokkusaamisele tulnud isikute lahtiriietumisega läbiotsimine,

sest see on ainuvõimalik meede keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Üksnes vahetu

visuaalse kontrolliga on võimalik leida kehale kleebitud esemeid või aineid. Kompimisega ei

ole võimalik avastada keelatud esemeid ja aineid, mis on peidetud kehaõõnsustesse, ega

väikeseid esemeid, mis ei ole metallist või on vähese metallisisaldusega ja jäävad teiste

läbiotsimise vahenditega avastamata. Kehaskänner teostab aga vaid pindmise läbivalgustuse

ning ei tuvasta kehasse peidetud esemeid.

Kohtupraktikas on leitud, et isikute läbiotsimine lahtiriietumisega on sobiv, vajalik ja mõõdukas

meede vanglas keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Läbiotsimine kujutab endast rutiinset

kontrolli, mis ei vaja eraldi põhjendust. Ülekaalukas avalik huvi prevaleerib isiku õiguste riive

üle isegi alaealiste puhul (Tallinna Ringkonnakohtu 21.04.2016 otsus nr 3-15-566).

3. X esitas 12.11.2021 halduskohtule kaebuse Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju 2500 eurot

väljamõistmiseks. Kaebaja suurendas 30.05.2022 avalduse alusel nõudesummat 3500 euroni.

Kaebaja külastas oma isa Tallinna Vanglas pikaajalise kokkusaamise raames kaebuse esitamise

seisuga kokku viis korda. Iga kord rakendas vastustaja tema läbiotsimist lahtiriietumisega.

Kaebaja isa pöördus 29.09.2020 vastustaja poole taotlusega lõpetada inimväärikust alandav

läbiotsimine, mille vastustaja jättis rahuldamata. Sellisel viisil läbiotsimine jätkus ka pärast

Tallinna Halduskohtu 24.08.2021 otsust, millega tuvastati toimingu õigusvastasus.

Vangla kasutab keelatud esemete avastamiseks lisaks lahtiriietumisega läbiotsimisele tehnilisi

vahendeid nagu metallidetektor, röntgenseade ja kehaskänner, aga ka teenistuskoer. Harju

Maakohtu 14.04.2020 asjast nr 4-20-1008 nähtub, et vangla kasutab kehaskännerit „Safe Scout

3-21-2616

3(7)

Provision L3“, mis tuvastab inimese kehale peidetud esemed mõõtmetega 3–5 mm ja nende

täpse asukoha. Kaebajale tundub seetõttu lahtiriietumisega läbiotsimine ebaproportsionaalse

meetmena.

Alates kohtule kaebuse esitamisest on toimunud läbiotsimised 09.12.2021, 03.03.2022,

05.04.2022, 14.06.2022 ja 30.06.2022. Seejuures 05.04.2022 sundis vangla kaebajat mitu korda

kükitama.

4. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes 01.11.2021 dokumendis avaldatud

seisukohtade juurde.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 12.08.2022 otsusega kaebuse ning mõistis vastustajalt

kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 3500 eurot ning menetluskulu 105 eurot.

Kaebuse esemeks olev kahjunõue hõlmab viit alasti läbiotsimise juhtumit (04.08.2020,

10.09.2020, 22.07.2021, 05.08.2021, 07.10.2021), mille osas vastustaja on kujundanud oma

seisukoha. Vastustaja ei ole lahendanud kaebaja kahju hüvitamise taotlust, mis seondub

09.12.2021, 03.03.2022 ja 05.04.2022 toimunud läbiotsimistega, kus kaebajal tuli alastiolekus

kükitada. Seega ei analüüsi kohus kahjunõuet osas, mis puudutab 09.12.2021, 03.03.2022 ning

05.04.2022 läbiotsimisi, samuti 14.06.2022 ja 30.06.2022 toimunud läbiotsimisi. Samas on

kaebajal õigus kohtumenetluse käigus suurendada kahjunõude summat (HKMS § 49 lg 3 p 2)

ning see ei kujuta endast kaebuse muutmist. Seetõttu vaatab kohus kaebuse läbi kahju

hüvitamise nõudes summas 3500 eurot, mis seondub kaebaja suhtes 04.08.2020, 10.09.2020,

22.07.2021, 05.08.2021 ja 07.10.2021 toimunud alasti läbiotsimisega.

Vastustaja õigusvastane tegevus kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimisel on tuvastatud

haldusasjas nr 3-21-161 (Tallinna Halduskohtu 24.08.2021 otsus, jõustunud 26.04.2022) kahe

episoodi osas (04.08.2020 ja 10.09.2020). Nimetatud lahendis toodud seisukohad on

asjakohased ka praeguses vaidluses ning puudub vajadus neid täies mahus korrata.

VangS § 27 lg-st 1 ning justiitsministri 30.11.2000 määrusest nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“

ja 05.09.2011 määrusest nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ nähtub, et vanglateenistuse

ametnikul ei ole küll kaalutlusruumi otsustamisel, kas pikaajalisele kokkusaamisele saabuv või

sealt lahkuv isik läbi otsida, kuid on õigus otsustada, millisel viisil läbiotsimine läbi viiakse.

Selles osas on vastustajal igakordselt kaalumisruum.

Kaebajal tuli läbiotsimistel iga kord lahti riietuda. Samas ei nähtu vastustaja põhjendustest, et

igakordselt oleks toimunud kaalumine, kas lahtiriietumisega läbiotsimine on tingimata vajalik

või on läbiotsimist võimalik teostada kaebajat vähem riivavate meetmetega, arvestades kaebaja

isikut, kokkusaamisele saabuva kinnipeetava isikut, kaebaja ja kinnipeetava võimalikke

varasemaid juhtumeid seoses keelatud esemete vanglasse toimetamisega ja nende avastamisega

jmt. Olukorras, kus vastustaja tugineb iga kokkusaamise osas asjaolule, et muud

läbiotsimismeetodid peale lahtiriietumisega läbiotsimise ei ole piisavalt tõhusad, ei ole kohus

veendunud, et vanglaametnik on kokkusaamisele eelnevalt üleüldse erinevaid kaalutlusi

hinnanud läbiotsimise meetodite valiku, vajaduse ja tõhususe osas.

Läbiotsimismeetodi valikul tuleb arvestada, kas konkreetse kinnipeetava juurest on varasemalt

keelatud esemeid leitud ning kuidas need esemed on kinnipeetavani jõudnud, kas kokkusaaja

(külastaja) juurest on varasemalt keelatud esemeid leitud või kas on alust arvata, et ta võiks

tahta keelatud esemeid kinnipeetavale toimetada, kas muud läbiotsimisvahendid koosmõjus

võiksid olla piisavad, avastamaks keelatud esemeid, lisaks tuleb arvestada kokkusaaja vanust

(käesoleval juhul on tegemist alaealisega).

Alaealise kokkusaaja lahtiriietumisega läbiotsimine peaks olema ultima ratio meede, mida

rakendada üksnes väga erandlikel juhtudel põhjendatud kahtluse korral, arvestades ulatuslikku

riivet alaealise enesemääramisõigusele. Seega ei saa niivõrd erandliku meetme kohaldamist

3-21-2616

4(7)

õigustada üksnes üldiste vangla julgeolekukorralduslike argumentidega. Ka lahtiriietumisega

läbiotsimisel ei ole võimalik sajaprotsendiliselt välistada keelatud esemete toimetamist

vanglasse (nt kehaõõnsustes). Seega ei ole tõsiselt võetav vastustaja väide, et vaid

lahtiriietumisega läbiotsimine on vahendiks, et hoida ära keelatud esemete sattumine vanglasse.

Alaealise kokkusaaja jaoks on vangla keskkond juba iseenesest võõras ning hirmutav. Kui

alaealine kokkusaaja peab lisaks sellele võõra isiku juuresolekul lahti riietuma, on see sündmus

vähemalt teatud negatiivse mõjuga inimese psüühikale. Samuti on vangla tõdenud, et tulenevalt

kohtupraktika juhistest (seoses otsuse nr 3-21-161 jõustumisega) muudetakse alates 2022. a

augustist alla 17-aastaste külastajate osas läbiotsimise praktikat: nende puhul ei teosta vangla

enam täielikku läbiotsimist (v.a põhjendatud kahtluse korral).

Läbiotsimise viisi valikul tuleb hinnata asjaolusid koosmõjus muude teguritega, sh kui

tõenäoline on, et alaealine kaebaja, kellelt ei ole korduvate (lahtiriietumisega) läbiotsimiste

käigus keelatud esemeid leitud, kelle osas keelatud esemete vanglasse toimetamise soovi osas

igasugused viited puuduvad, hakkab keelatud esemeid kokkusaamisele saabudes enda keha

küljes peitma. Seejuures on vastustajal alati võimalik rakendada alaealist külastajat vähem

riivavaid viise (nt kompamine koos teenistuskoera kasutamisega, metallidetektor, kehaskänner

jmt) ning kui selle käigus tekib põhjendatud kahtlus, et külastajal võib olla keelatud esemeid

peidetud, mida muud vahendid ei suuda tuvastada, teostada ultima ratio vahendina

lahtiriietumisega läbiotsimine.

Vangla selgitas, et igal juhul on suur oht keelatud esemete peitmiseks ning nende toimetamiseks

vanglasse, sõltumata külastaja isikust. Seega ei nähtu, et vastustaja üleüldse rakendaks

läbiotsimise viisi valikul kaalutlusõigust.

Lisaks tuleb kinnipeetav enne ja pärast kokkusaamist läbi otsida (määrus nr 44 § 32 punkt 2).

See aitab vähendada ohtu, et kokkusaamise käigus võiks kinnipeetavale toimetatud keelatud

esemed jõuda vangla eluosakonda.

Eelnevast nähtub, et vastustaja ei kaalunud kaebaja suhtes 04.08.2020, 10.09.2020, 22.07.2021,

05.08.2021 ja 07.10.2021 lahtiriietumisega läbiotsimise teostamisel muude, vähem riivavate

läbiotsimismeetmete kasutamise võimalikkust, vajalikkust ja tõhusust. Kaebaja igakordne

lahtiriietumisega läbiotsimine oli ebaproportsionaalne ning põhjendamatu, arvestades alaealise

kaebaja õiguste riivet. Seega tegutses vastustaja 04.08.2020, 10.09.2020, 22.07.2021,

05.08.2021 ja 07.10.2021 õigusvastaselt.

Mittevaralise kahju tekkimist seoses õigusvastase toiminguga saab eeldada: võõras keskkonnas

võõra isiku juuresolekul alasti võtmine riivab ulatuslikult isiku enesemääramisõigust. Riive

intensiivsust suurendab asjaolu, et kaebaja näol on tegemist alaealisega, kelle puhul saab

eeldada, et tema privaatsfääri sekkumine on üldjuhul märgatavalt traumeerivam kui täiskasvanu

puhul. Lisaks tuleb arvestada keskkonda, kus läbiotsimine teostati. Hoolimata pikaajalisele

kokkusaamisele saabuvate külastajate jaoks teatud tingimuste loomisest, ei saa mööda vaadata

asjaolust, et vangla keskkond üleüldiselt mõjub väljastpoolt vanglat tulnutele rusuvalt.

Alaealiste jaoks võib üksnes vanglas oleva lähedase külastamine olla vaimselt keeruline ning

segadust tekitav. Seega saab eeldada, et (lahtiriietumisega) läbiotsimisega kaasnev täiendav

riive nende privaatsfäärile on olulise mõjuga ning potentsiaalselt hingelisi läbielamisi

põhjustav.

Kaebajal (või tema lapsevanemal) on õigus keelduda läbiotsimisest. Samas kaasneb sellega

vanglaametniku õigus keelduda külastaja vangla territooriumile lubamisest. Seega, kuigi

vastustaja ametnikud ei sundinud kaebajat läbiotsimisprotseduuri läbima (sh lahti riietuma), siis

keeldumise korral tähendanuks see pikaajalisele kokkusaamisele mitte lubamist. Alternatiivsed

suhtlemisvõimalused (lühiajaline kokkusaamine, suhtlus kirja või telefoni teel) ei asenda

3-21-2616

5(7)

pikaajalist kokkusaamist lapse ja tema vanglas viibiva vanema vahel. Seetõttu ei saa kaebajale

ette heita, et ta oleks võinud alasti läbiotsimisest keelduda ning seega kahju tekkimist vältida.

Kaebaja isa esitas vastustajale 28.09.2020 taotluse, et tema tütre suhtes lõpetataks pikaajalisele

kokkusaamisele eelnevalt inimväärikust alandavate läbiotsimismeetmete kasutamine (alasti

läbiotsimine). Vastustaja jättis taotluse 04.11.2020 rahuldamata, leides, et kui vangla jätaks

lapsed läbi otsimata, võib see kaasa tuua soovi üritada nende vahendusel toimetada keelatud

esemeid vanglasse, seega on pikaajalise kokkusaamise eel lapsele teostatav lahti riietumisega

läbiotsimine vangla julgeolekukaalutlustel põhjendatud ja vajalik. Seega on kaebaja isa kaebaja

nimel kasutanud kahjunõude esitamisele eelnevalt muid õiguskaitsevahendeid kaebaja õiguste

rikkumise lõpetamiseks.

Kaebaja taotleb kahjuhüvitist 3500 eurot. Kohtu hinnangul on nimetatud kahjuhüvitise summa

põhjendatud, arvestades kaebaja enesemääramisõiguse rikkumise intensiivsust (alasti

läbiotsimine), kaebaja alaealisust (vaidlusaluste läbiotsimiste ajal 8-9 aastane) ning lahti

riietumisega läbiotsimiste episoodide arvu (kokku 5). Kahjuhüvitise suuruse põhjendatust

toetab läbiotsimisega seonduv mittevaralise kahjuhüvitise kohta käiv kohtupraktika (vt Tallinna

Halduskohtu 17.04.2020 otsus asjas nr 3-19-549, kus õigusvastaselt teostatud kehaõõnsuste

läbiotsimise tulemusena mõistis kohus kaebajale hüvitiseks 1600 eurot).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 12.08.2022 otsus

tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

Halduskohus rikkus oluliselt põhjendamiskohustust pikaajalise kokkusaamise eel toimunud

läbiotsimiste õigusvastasuse põhjendamisel, käsitades ainult lahtiriietumisega läbiotsimiste

arvu, kuid esitamata episoodide osas oma järeldusi.

Halduskohus ei põhjendanud mittevaralise kahju hüvitise summa kujunemist. Kohus jättis

arvestamata, et läbiotsimiste ajal kehtiva kohtupraktika kohaselt kujutas läbiotsimine endast

rutiinset kontrolli, mille jaoks ei ole vaja eraldi põhjendust (haldusasi nr 3-15-566). Samuti ei

saa pidada Tallinna Halduskohtu 17.04.2020 otsust asjas nr 3-19-549 kahjuhüvitise suurust

toetavaks, kuna tegemist on erinevate asjaoludega. Pikaajalise kokkusaamise eel läbiotsimine

on lühike ühekordne toiming, mis võib olla ebamugav, kuid pole võrreldav kohtasjaga nr 3-19-

549 (günekoloogiline läbiotsimine). Halduskohus ei arvestanud, et vangla muutis seonduvalt

asjas nr 3-21-161 tehtud lahendiga oma läbiotsimispraktikat.

Riigikohtu praktika analüüsist perioodil 01.06.2018–31.05.2020 nähtub, et nt kehalise

väärkohtlemise asjas (KarS § 121) oli suurim väljamõistetud hüvitis 2000 eurot ja kõige

väiksem 50 eurot. Keskmine hüvitis oli 588 eurot ja mediaan 500 eurot. Tallinna

Ringkonnakohtu 29.04.2021 otsusega mõisteti välja 1100 eurot kaebaja kasuks, kes viibis

arestimajades kokku ligi 7 kuud inimväärikust alandavates tingimustes.

Halduskohus jättis vangla selgitused analüüsimata. Vangla juhtis tähelepanu faktile, et

keeruline on saada infot selle kohta, kas vanglasse kavatsetakse keelatud esemeid toimetada

ning kuidas seda tehakse. Vangla kaalus erinevaid läbiotsimise võimalusi ja jõudis järeldusele,

et ükski muu meede kui vahetu visuaalne kontroll ei ole keelatud esemete leidmiseks efektiivne.

Kuna vangla pidas ainuvõimalikuks meetmeks lahtiriietumisega kontrolli, puudus vajadus viia

läbi isikupõhist kaalumist. Asjaolu, et kinnipeetav otsitakse enne ja peale kokkusaamist läbi ei

välista olukorda, kus kinnipeetav tarbib kokkusaamise ajal keelatud aineid, millel võivad olla

rängad tagajärjed. Pikaajalisel kokkusaamisel toimub kooselamine selleks ettenähtud ruumides

ilma pideva järelevalveta.

3-21-2616

6(7)

7. X palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega

ning jäädes varasemate põhjenduste juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Jõustunud Tallinna Halduskohtu 24.08.2021 otsusega nr 3-21-161 tunnistati Tallinna Vangla

tegevus 04.08.2020 ja 10.09.2020 pikaajalisele kokkusaamisele eelnevalt kaebaja alasti

läbiotsimisel õigusvastaseks. Nimetatud lahend on täitmiseks kohustuslik (HKMS § 177 lg 1).

Seega on asjakohatud kõik apellatsioonkaebuse väited, kus vangla põhjendab, miks oli

vaieldaval viisil läbiotsimise toimumine siiski vajalik. Kuna menetluses pole ilmnenud, et

22.07.2021, 05.08.2021 ja 07.10.2021 toimunud läbiotsimised oleksid toimunud mingitel

muudel asjaoludel, saab ka nende toimingute puhul tugineda asjas nr 3-21-161 kindlaks tehtud

vangla tegevuse õigusvastasusele. Halduskohtu otsus pole seega põhjendamispuudustega.

Apellatsioonkaebusest ei selgu, mida peab vangla silmas etteheitega, et otsuses puuduvad

halduskohtu järeldused läbiotsimise episoodide osas. Vangla on kõigi lahtiriietumisega

läbiotsimiste puhul tuginenud ühtsele positsioonile, et see oli ainus meede, et tagada vangla

turvalisus, ning vangla seetõttu eraldi kaalumist läbi ei viinud. Haldusasjas nr 3-21-161 on

tuvastatud, et vangla selline praktika on õigusvastane.

10. Kuna haldusasjas nr 3-21-161 on vangla tegevuse õigusvastasus siduvalt kindlaks tehtud,

saab praegu olla vaidlus eelkõige põhjuslikus seoses õigusvastase tegevuse ja mittevaralise

kahju tekkimise vahel ning hüvitise suuruses.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et mittevaralise kahju tekkimist saab eeldada.

Õigusvastase nõudmise tagajärjel võõra inimese ees lahtiriietumine alandab väärikust ning

kujutab endast ka eraelu (füüsiline ja vaimne puutumatus) riivet. Seega on RVastS § 9 lg-s 1

nimetatud eeldused mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks täidetud. Halduskohus on

selles osas esitanud piisavad põhjendused.

11. Vastustaja leiab, et väljamõistetud hüvitis 3500 eurot on liiga suur. Ringkonnakohus sellega

ei nõustu. Mittevaralise kahju ulatuse ja hüvitise otsustab kohus diskretsiooni alusel oma

siseveendumuse kohaselt, võttes kõiki olulisi asjaolusid arvesse kogumis, arvestades iga

konkreetse rikkumise asjaolude, rikkumise raskusastme ja nende kumulatiivse mõjuga. Hüvitis

peab olema õiglane. Määrav tähendus ei ole sellel, milliseid hüvitisi on varasemates asjades

välja mõistetud.

Halduskohus tõi otsuse p-s 40 välja, millest ta hüvitise suuruse kindlakstegemisel lähtus:

kaebaja enesemääramisõiguse rikkumise intensiivsus (alasti läbiotsimine), kaebaja alaealisus

(8–9 aastane) ning lahtiriietumisega läbiotsimiste episoodide arv (5). Tegemist ei ole

asjakohatute kaalutlustega, samuti ei ole halduskohus jätnud midagi olulist tähelepanuta.

Õigusvastane alasti läbiotsimine võõras keskkonnas võõra inimese osavõtul on alaealisele

kahtlemata oluliselt traumeerivam kui täiskasvanule. Juba täiskasvanu jaoks on see protseduur

raskesti talutav, väikese lapse puhul on tema hingelisi läbielamisi isegi raske hinnata.

12. Vangla vastutust piiravaks asjaoluks (RVastS § 13) ei ole haldusasjas nr 3-15-566 tehtud

lahend. Seal ei ole märgitud, et lahtiriietumisega läbiotsimine on ainuvõimalik meetod vangla

turvalisuse tagamiseks. Ringkonnakohus on 21.04.2016 otsuses nt toonud esile, et selle üle,

millise põhjalikkusega läbiotsimist igal konkreetsel juhul toimetatakse, otsustab läbiotsimist

teostav vanglaametnik. Asjaolust, et konkreetses vaidluses ei pidanud kohtud lahtiriietumisega

läbiotsimist alaealiste puhul ebaproportsionaalseks, ei saa järeldada, et vanglaametnikud said

edaspidi rutiinse halduspraktikana loobuda kaalutlusõiguse teostamisest.

3-21-2616

7(7)

13. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud Tallinna Vangla kanda

(HKMS § 108 lg 1). Kaebaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)