2-21-131367/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik

Määruse tegemise aeg ja koht 17.05.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-131367

Kohtuasi

IDR

INKASSO

AGENTUUR

OÜ

hagi

OÜ

MOOTORVEDU vastu 1554 euro 30 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26.08.2022 kirjeldava ja põhjendava osata

otsus ning 31.03.2023 täiendatud otsus

Kaebuse esitaja ja liik

OÜ MOOTORVEDU 27.04.2023 apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Apellant (kostja) OÜ MOOTORVEDU (registrikood

10695977), lepinguline esindaja Andi Tubin

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ MOOTORVEDU 27.04.2023 apellatsioonkaebus Harju Maakohtu

26.08.2022 kirjeldava ja põhjendava osata otsuse ning 31.03.2023 täiendatud otsuse

peale Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.

2. Jätta

apellatsiooniastme

menetluskulud

OÜ

MOOTORVEDU

kanda.

IDR INKASSO AGENTUUR OÜ-l ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud

hüvitatavaid menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-21-131367

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. IDR INKASSO AGENTUUR OÜ (hageja) esitas 15.11.2022 Harju Maakohtule

OÜ MOOTORVEDU (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla 1554 eurot 30 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 391 eurot 68 senti ja alates

16.11.2021 kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud

määras viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt enda kasuks

välja menetluskulude hüvitise.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 19.12.2018 käsunduslepingu nr 10518GM (leping),

millega kostja volitas hagejat sisse nõudma kostja debitoorseid võlgnevusi ning kostja kohustus

maksma selle eest hagejale kokkulepitud teenustasu. Samal päeval sõlmisid pooled lepingu akti

nr 1, mille kohaselt kohustus hageja nõudma kostja nimel sisse mh võlgnikult Ivo Kesas

(võlgnik) võla 5181 eurot ning kostja kohustus tasuma hagejale teenustasu (25% sissenõutavast

summast, s.o 1554 eurot 30 senti ((5181,00×25%) + 20%)).

Hageja osutas kostjale lepingu alusel võla sissenõudmise teenust, mille käigus teatas võlgnik

hagejale, et soovib tasuda võla maksegraafiku alusel, tasudes alates 12.02.2019 100 eurot kuus.

Võlgnik teatas 12.02.2019, et on teinud esimese osamakse ning edastas väljavõtte, mille

kohaselt oli võlgnik kandnud hageja arvele 100 eurot selgitusega Mootorvedu OÜ. 15.08.2019

teatas võlgnik hagejale, et on sõlminud kostjaga uue kokkuleppe ja on teinud kostjale esimese

makse. Samal päeval saatis kostja esindaja AK hagejale e-kirja, milles teatas, et soovib lõpetada

võlgnikult võlanõude sissenõudmise.

Hageja esitas 07.07.2021 kostjale teenustasu arve nr 21062 summaga 1554 eurot 30 senti

(maksetähtaeg 12.07.2021). Hoolimata korduvatest meeldetuletustest ei ole kostja arvet

tasunud.

1.2. Kostja on lepingu p-des 4.4 ja 6.6 kokkulepitut arvestades kohustatud tasuma hagejale

teenuse eest tasu. Kui võlgnik täitis käsundisaajale (hagejale) sissenõudmiseks üleantud

kohustuse otse käsundiandjale (kostjale), oli käsundiandja lepingu p 4.4 järgi kohustatud sellest

käsundisaajat viivitamatult informeerima ning kandma teenustasu käsundisaajale üle seitsme

päeva jooksul käsundisaajalt arve väljastamise kuupäevast arvates. Kui käsundiandja oli pärast

käsundisaajaga akti vormistamist sõlminud võlgnikuga kokkuleppe ning soovis teenuse

osutamise lõpetada, siis kohustus käsundiandja tasuma käsundisaajale teenustasuarve

minimaalselt põhisumma pealt kokkulepitud teenustasule.

1.3. Kuna kostja ei ole hagejale teenustasu tähtaegselt tasunud, peab kostja tasuma hagejale ka

teenustasuarvelt VÕS § 113 lg 1 alusel viivist.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja nõustus, et pooled sõlmisid hagis nimetatud lepingu ja selle alusel akti nr 1.

Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja nõudnud võlgnikult võlga sisse ning hagejale ei ole

võlgnikult laekunud 5181 eurot, mis on teenustasu maksmise eelduseks. Kuna hageja ei

nõudnud võlgnikul võlga mõistliku aja jooksul sisse (rikkus lepingu p 2.2) ega vastanud kostja

päringutele, ütles kostja käsunduslepingu 15.08.2019 lepingu p 6.8 alusel üles. Lepingu p-st 6.8

2-21-131367

ei tulenenud kohustust määrata hagejale täiendavat tähtaega. Lepingu ülesütlemist tuleb

tõlgendada tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 75 lg 2 järgi. Kostja tahe oli suunatud lepingu

ülesütlemisele ning hageja pidi seda mõistma, arvestades kostja varasemaid kirjalikke

pretensioone, samuti pidi see selliselt olema mõistetav mõistlikule isikule.

Lepingu ülesütlemise ajaks ei olnud kostjale võlgnikult laekunud 5181 eurot.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 26.08.2022 kirjeldava ja põhjendava osata otsusega ja 31.03.2023

täiendatud otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1554 eurot 30 senti,

sissenõutavaks muutunud viivise 391 eurot 68 senti ja alates 16.11.2021 kuni põhivõla

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Maakohus jättis menetluskulud

kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt esitas hageja 07.07.2021 õigustatult kostjale arve

nr 21062 summaga 1554 eurot 30 senti. Hageja on osutanud kostjale võlgade sissenõudmise

teenust ja oma lepingujärgsed kohustused täitnud. Tulenevalt lepingu p-dest 4.4. ja 6.6, oli

kostja kohustatud teenustasu hagejale tasuma arve alusel juhul, kui võlgnik täidab

sissenõudmiseks üleantud kohustuse otse käsundiandjale (kostjale). Siinsel juhul on kostja ja

võlgnik sõlminud hagejale sissenõudmiseks antud nõude osas tasumise kokkuleppe ning

võlgnik täidab seda. Asjaolu, et võlgnik teatas 15.08.2019 hagejale, et on sõlminud kostjaga

uue kokkuleppe ja esimese makse kostjale teinud, samuti see, et 15.08.2019 saatis kostja

esindaja AK hagejale e-kirja, milles teatas, et soovib lõpetada võlanõude sissenõudmise

võlgnikult, ei vabasta kostjat hagejale teenustasu maksmisest.

Kuna kostja ei ole oma lepingulist kohustust täitnud, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

põhivõlg, sissenõutavaks muutunud viivis ning alates 16.11.2021 kuni põhivõla tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivis.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu kirjeldava ja põhjendava osata

otsuse ja täiendava otsuse tühistada ning teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus vääralt VÕS § 76 lg 1 ja lepingu p 6.6

alusel seisukohale, et kostja on kohustatud tasuma hagejale teenustasu. Maakohus jättis

tähelepanuta, et hageja ei teinud mõistliku aja jooksul toiminguid võla sissenõudmiseks ning

kostja ütles lepingu VÕS § 195 lg 1 järgi kehtivalt üles, mis vabastas kostja VÕS § 195 lg 2

järgi oma kohustuste täitmisest, s.o teenustasu maksmisest. Lepingu ülesütlemise ajaks ei olnud

võlgnikult 5181 eurot laekunud.

Maakohus tuvastas võlgniku e-kirja alusel vääralt, et kostja ja võlgnik sõlmisid enne lepingu

ülesütlemist võla tasumise kokkuleppe ja võlgnik täidab seda. Enne lepingu ülesütlemist ei

olnud kostja sõlminud võlgnikuga kokkulepet ja võlgnik ei olnud asunud kostjale võlga tasuma.

Hageja ei ole enda väidetud asjaolusid tõendanud, sh esitanud võlgniku pangakonto väljavõtet,

millest nähtuks kostjale võla tasumine, ega taotlenud kohtult selle tõendi kogumist. Kostja ei

pea tõendama negatiivseid asjaolusid. See, et võlgnik selgitas 18.06.2021 e-kirjas, et tasub

võlga otse kostjale, ei anna hagejale alust nõuda kostjalt teenustasu.

2-21-131367

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia

kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus TsMS § 405

lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist

kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada

kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt

arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda,

et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

6. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat,

mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405

lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus).

Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja 1554 eurot 30 senti, millele lisandus hagi

esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 391 eurot 68 senti ja sellele järgneva aasta

eest arvestatav viivis 124 eurot 34 senti TsMS § 133 lg 2 tähenduses. Seega ei ületa hageja

põhinõue 3500 eurot ega põhinõue koos viivisega 7000 eurot, mistõttu on tegemist

lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.

7. Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2¹ järgi

menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada

lahendit.

8. Maakohus märkis otsuses, et ei anna luba otsuse edasikaebamiseks TsMS § 442 lg 10

tähenduses.

9. Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid,

ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes ka selgelt ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa

ebaõige otsuse.

9.1. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust kostja väited selle

kohta, et ta ütles lepingu 15.08.2019 üles ja selleks ajaks ei olnud võlgnik hagejale ega kostjale

võlga tasunud.

Iseenesest võivad pooled lõpetada lepingu kokkuleppel või ühepoolselt, sh võib lepingupool

lõpetada ühepoolselt lepingu kas korraliselt või erakorraliselt. Siinsel juhul saatis kostja

hagejale 15.08.2019 järgmise sisuga e-kirja: „Tere soovin lõpetada võlanõue IK isikukood

XXXXXXXXXXX vastu“ (dtl 41). Kostja hinnangul on see käsitatav lepingu

ülesütlemisavaldusena võlgnikku puudutavas osas.

Kostja väitis maakohtus, et ta ütles lepingu selle p 6.8 alusel üles, sest hageja rikkus lepingu

p 2.2, kui jättis võlgnikult võla mõistliku aja jooksul sisse nõudmata. Lepingu p 6.8 nägi ette,

et kui käsundisaaja rikub lepingutingimusi, on käsundiandjal õigus leping ühepoolselt lõpetada.

Kuna lepingus ei olnud täpsustatud, milliste rikkumiste korral võis lepingu üles öelda, kohaldub

lepingule seadusest tulenev regulatsioon. VÕS § 101 lg 1 p 4, § 116 lg 1 ja § 196 lg 2 järgi võib

lepingupool lepingu rikkumise korral kestvuslepingu üles öelda üksnes juhul, kui teine

2-21-131367

lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Lepingu olulise rikkumise

juhtumid on sätestatud VÕS § 116 lg-s 2, mille p 5 järgi on mh tegemist olulise rikkumisega,

kui teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust talle täitmiseks antud täiendava

tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. Siinses asjas ei ole kostja

toonud esile asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et hageja rikkus oluliselt lepingust

tulenevat kohustust VÕS § 116 lg 2 tähenduses. See, et hageja ei teavitanud kostjat väidetavalt

võla sissenõudmise asjaoludest, mistõttu järeldas kostja, et hageja ei täida lepingust tulenevad

kohustust, ei andnud kostjale alust öelda lepingut olulisele lepingurikkumisele tuginedes

15.08.2019 erakorraliselt üles. Kui hageja jättis kostja hinnangul mõistliku aja jooksul võla

sissenõudmiseks toimingud tegemata, oleks kostja pidanud andma enne lepingu erakorraliselt

ülesütlemist hagejale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Seda ei ole aga kostja asjas esile

toodud asjaolusid arvestades teinud. Seega ei saanud kostjal olla asjas esitatud asjaolusid

arvestades alust öelda lepingut erakorralist üles.

Apellatsioonkaebuses tugineb kostja sisuliselt sellele, et ta ütles lepingu hoopis korraliselt üles

ning viitab VÕS §-le 195. Ringkonnakohus märgib, et kui seadusest või lepingust ei tulene

teisiti, võib VÕS § 195 lg 3 järgi kumbki lepingupool kestvuslepingu mõistliku

etteteatamistähtajaga korraliselt üles öelda. Etteteatamistähtaega järgimata võib kumbki

lepingupool kestvuslepingu VÕS § 196 lg 1 järgi üles öelda üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige

kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades

mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja

lõppemiseni. Iseenesest ei ole välistatud, et kostja ütles lepingu 15.08.2019 korraliselt, s.o ilma

mõjuva põhjuseta osaliselt üles, kuid sellisel juhul pidi kostja sellest hagejale ette teatama.

Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, mille kohaselt ta oleks järginud etteteatamistähtaega või

tal oleks olnud mõjuv põhjus leping etteteatamistähtaega järgimata üles öelda. Seega saanuks

leping lõppeda alles pärast etteteatamiseks vajaliku mõistliku aja möödumist.

Lepingu korraline ülesütlemine ei tähenda aga seda, et hagejal ei oleks enam kostja vastu

lepingust tulenevaid nõudeid. Lepingu korraline ülesütlemine vabastab VÕS § 195 lg 2 järgi

mõlemad lepingupooled küll nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid lepingust kuni selle

ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Lepingu p 1.1 järgi volitas

käsundiandja (kostja) käsundisaajat (hagejat) sisse nõudma käsundiandja debitoorseid

võlgnevusi ning kohustus maksma käsundisaajale sisse nõutud summadelt kokkulepitud

teenustasu, millele lisandub käibemaks. Lepingu p 4.3 järgi pidid käsundi täitmise käigus

võlgnikult sisse nõutud summad laekuma käsundisaaja kliendiarvele ning käsundisaaja pidi

arvestama laekunud summadelt maha kokkulepitud teenustasu, millele lisandub käibemaks,

ning kandma hiljemalt seitsme päeva jooksul käsundiandjale üle allesjäänud summa. Juhul kui

võlgnik täitis käsundisaajale sissenõudmiseks üleantud kohustuse otse käsundiandjale, oli

käsundiandja lepingu p 4.4 järgi kohustatud sellest käsundisaajat viivitamatult informeerima

ning teenustasu käsundisaajale üle kandma seitsme päeva jooksul alates käsundisaaja arve

väljastamise kuupäevast. Seega tuli üldjuhul tasuda kostjal hagejale teenustasu kostjale või

hagejale võla katteks laekunud summadelt. Lepingu lõpetamise puhuks sisaldusid aga poolte

lepingus erikokkulepped. Lepingu p 5.3 järgi andis käsundi lõpetamine menetluses olevate ja

lahenevate nõuete suhtes käsundisaajale õiguse nõuda käsundiandjalt kogu nõude pealt

kokkulepitud teenustasu maksmist. Lisaks tulenes lepingu p-st 6.6, et kui käsundiandja oli

pärast käsunduslepingu lisa akti vormistamist sõlminud võlglasega kokkuleppe ning soovis

menetluse (s.o võla sissenõudmise teenuse) lõpetada, siis kohustus käsundiandja käsundisaajale

tasuma teenustasuarve minimaalselt põhisumma pealt kokkulepitud teenustasule. Seega olid

pooled kokku leppinud, et hagejal on võlgnikule raha laekumisest sõltumata õigus saada

käsundi täitmise eest tasu ka siis, kui kostja soovib käsundi või võla sissenõudmise lõpetada, st

2-21-131367

ka juhul, kui kostja ütles lepingu korraliselt võlgnikku puudutava võla sissenõudmise osas üles,

oli tal lepingu järgi kohustus maksta hagejale teenustasu.

9.2. Lisaks ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et maakohus oleks eksinud tõendite hindamise

reeglite vastu, kui järeldas võlgniku e-kirjade alusel, et kostja ja võlgnik sõlmisid enne lepingu

ülesütlemist võla tasumise kokkuleppe lepingu p 6.6 tähenduses.

Ringkonnakohus märgib, et kohus peab TsMS § 232 lg 1 järgi hindama seadusest juhindudes

kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustama oma siseveendumuse

kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Lihtmenetluse asjas

menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras ning võib TsMS 405

lg 1 p 5 järgi mh kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses

sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas

menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all.

Siinsel juhul on hageja esitanud tõendina 15.08.2019 e-kirjavahetuse võlgnikuga (dtl 40),

millest saab järeldada, et võlgnik ei ole rahul sellega, et hageja saadab talle jätkuvalt nõudekirju,

kuigi inkassoteenuse leping peaks olema lõpetatud. Vastuseks hageja küsimusele, millised on

ettepanekud võla tasumiseks, vastas võlgnik järgmist: „Ettepanekuid polegi. Teile ma raha

maksma ei hakka. Sõlmisin autoaiaga uue lepingu ja esimene makse neile tehtud. Ja minu teada

pidid nemad teiega asjad ära lõpetama“. Seega ei ole hageja jätnud tõendamata asjaolu, et

võlgnik ja kostja sõlmisid kokkuleppe võla tasumiseks.

Arvestades seda, et samal päeval saatis kostja esindaja hagejale e-kirja, milles soovis lõpetada

käsundi võlgnikku puudutavas osas, oli selgelt tegemist lepingu p-s 6.6 sätestatud olukorraga,

st kostja oli saavutanud võlgnikuga kokkuleppe ja soovis käsundi seetõttu lõpetada. Selliseks

puhuks olid aga pooled kokku leppinud, et hagejal on võla tegelikult laekumisest sõltumata

õigus saada tasu.

9.3. Eeltoodut arvestades ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul kohaldanud selgelt ebaõigesti

materiaalõigust ega rikkunud selgelt menetlusõiguse normi, mistõttu jätab kolleegium

apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2¹ järgi menetlusse võtmata.

10. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil

vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.

11. Lisaks on apellandil apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus

nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõiv (250 eurot).

12. Kuigi praeguses asjas ei ole apellant apellatsioonkaebuselt riigilõivu kogu ulatuses tasunud

(apellatsioonkaebuselt hinnaga 2070 eurot 32 senti tuleb riigilõivuseaduse § 59 lg-te 1 ja 15

ning lisa 1 järgi tasuda riigilõivu 350 eurot), ei jäta ringkonnakohus menetlusökonoomia

kaalutlustel apellatsioonkaebust käiguta ega palu apellandil täiendavat riigilõivu tasuda, s.o

apellatsioonkaebuse puudust (TsMS § 637 lg 1 p 3) enne menetlusse võtmise otsustamist

kõrvaldada, sest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral oleks apellandil

õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.

2-21-131367

13. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal

ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab

teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole

esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Maris Kuurberg, Gea Lepik