1-10-14271/23 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21.veebruar 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1- 10-14271 Kohtukoosseis

Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Julia Katškovskaja Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Tõlk Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 16. veebruar 2011, Tallinn Kriminaalasi I.A süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9- § 25 lg 2, § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 12. novembri 2010 otsus lühimenetluses

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav I.A, kaitsja G.Kull Prokurör Ringkonnaprokuröri abi Veera Kremez Süüdistatav I.A, ik: xxx, varem korduvalt krminaalkorras karistatud, viibis eelvangistuses 6 päeva, kinni peetud 12.08.2010 Kaitsja Vandedavokaat Gennadi Kull

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 12. novembri 2010 otsus kriminaalasjas nr 1-10-14271 I.A süüdistusasjas muutmata.

Apellatsioonid jätta rahuldamata.

2

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul

Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.

SÜÜDISTUS:

1. I.A süüdistatakse selles, et tema olles isikuks, keda karistati korduvalt

varguste eest, viimati 05.11.2009 KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi 06.10.2009 ja

03.11.2009 toimepandud varguskatsete eest, s.o olles varem süstemaatiliselt vargusi toime

pannud isikuks, pani uuesti ajavahemikul 23.07.2010 kuni 12.08.2010.Tallinna erinevatest kuaplustest toime 5 võõra vara varguse katset.

Sel moel I.A alustades vahetult tegevust, mis oli suunatud võõraste

vallasasjade äravõtmisele nende ebaseadusliku omastamise eesmärgil süstemaatiliselt pani toime KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Samuti tema 23.07.2010.a. kella 11:30 paiku Tallinnas XXXXXX XXX XXX asuvas K.

kaupluses kriimustas küüntega A. O.´i mõlemat käsivart ja nägu ning hammustas teda vasakust käest, põhjustades sellega A. O.'ile füüsilist valu ja tervisekahjustuse (kriimustusi, hammustushaava).

Seega I.A pani toime teise inimese kehalise väärkohtlemise, mis on teise inimese tervisekahjustamine, sealhulgas löömine, peksmine või valu tekitanud muu kehaline väärkohtlemine, so pani toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

3. Maakohus tunnistas I.A süüdi KarS § 199 lg 2 p.9- § 25 lg 2 järgi ja karistas vangistusega 1 aasta, KarS § 121 järgi ja karistas vangistusega 4 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel luges kergema karistuse kaetuks raskema karistusega ja mõistis liitkaristuseks 1 aasta vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas karistust ühe kolmandiku võrra, mõistis karistuseks 8 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvas karistuse hulka eelvangistuses viibitud aja 23.07.- 24.07.2010.a.,

30.07.-31.07.2010.a., 09.08.-10.08.2010.a., kokku 6 päeva. Kandmisele kuuluvaks luges 7 kuud ja 24 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks arvestas 12.08.2010.a.

APELLATSIOONID:

4. Kaitsja korrates nii süüdistuse sisu kui maakohtu otsuses kajastatut märgib apellatsiooni põhjendusteks, et 23.07.2010.a. kella 11:30 paiku Tallinnas XXXXXX XXX XXX asuvas K. kaupluses küüntega A. O.'i kriimustamist ja hammustamist I.A ei eita, kuigi ta

3

seda ei mäleta. I.A leiab, et ta pani teo toime enesekaitse seisundis. I.A

ei teadnud, et tegemist on kaupluse töötajaga. I.A, olles narkojoobe seisundis, arvas, et teda rünnatakse ning kaitses ennast nii, nagu oskas. I.A

leiab, et ta ei ole pannud toime KarS § 121 kvalifitseeritavat süütegu, kuna tegutses enesekaitse piires.

I.A ei eita, et ta pani toime kohtuotsuses mainitud vargused. I.A kahetseb tehtut ning kinnitas kohtule, et kui kohus lubab tal minna koju, siis ta ei soorita enam vargusi. I.A selgitas, et ta soovib tegeleda lapse kasvatamisega ning leida endale kindel sissetulekuallikas. I.A möönis ka seda, et kui ta ei oleks olnud narkojoobes, ei oleks ta arvatavasti vargusi toime pannud. I.A palub, et talle antaks võimalus end parandada, mille juurde ta jääb ka praegu.

Eeltoodust lähtuvalt ja tuginedes KrMS § 338 p.2; § 175 lg.1 p.4 palub kaitsja tühistada

esimese astme kohtuotsus I.A süüd tunnistamises KarS § 121 järgi, mõistes ta süüteokoosseisu puudumise tõttu õigeks. Vähendada I.A-le KarS § 199 lg.2 p. 9 järgi määratud karistust mõistes karistuseks 8 kuud. Tulenevalt KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes karistuseks 5 kuud vangistust. Hüvitada kaitsja tasu.

5. I.A enda apellatsioonis vaidlustab mõistetud karistust. Taotleb kas tema osalist tingimisi karistusest vabastamist või vangistuse asendamist üldkasuliku tööga.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

6. Apellant- süüdistatav toetab esitatud apellatsioone. Apellant- kaitsja toetab apellatsiooni.

Prokuröri arvamuse kohaselt on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonide alusel tühistamisele ei kuulu.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

7. Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsioonide väidetega ja ära

kuulanud menetlusosalised leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja apellatsioonide alusel tühistamisele ei kuulu.

Maakohus on jälgitavalt motiveerinud oma järeldusi ning on kogutud ja vahetult uuritud

tõendeid hinnanud nende kogumis. Tõendite kajastamise ja analüüsi pinnalt on arusaadav

kohtu siseveendumuse kujunemine ja piisava selgusega on põhistatud süüdistatava poolt toimepandud teo vastavust KarS § 121 sätestatud deliktistruktuuri elementidele. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks juba maakohtu poolt analüüsitud tõendeid uuesti hinnata,

tõendite ümberhindamiseks seaduslikud alused puuduvad. Seetõttu piirdub ringkonnakohus vaid apellatsiooni põhilistele väidetele hinnangu andmisega.

Kaitsja apellatsioonis on leitud, et kuigi süüdistatav ei mäleta 23.07.2010 aastal toimunud sündmusi, leiab, et kaitses ennast ründe eest.

Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esmakordselt esitatud väide enesekaitsest on

paljasõnaline. Kohtulikul uurimisel süüdistatav enda ülekuulamist ei taotlenud ja kohus on

seaduslikult võtnud arvesse tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused sellest, et ta pani

4

kaupluses endale kotti kaks pakki juustu ja pärast sissepääsuväravatest väljumist pidas kaupluse turvatöötaja ta kinni ja leidis varastatu. Turvatöötaja kriimustamist ja hammustamist ta narkojoobe tõttu ei mäleta. Seega on ka süüdistatava enda ütluste alusel tuvastatav, et ta sai aru, et teda pidas kinni turvatöötaja, kes kontrollis tema koti sisu ja leidis varastatu. Kellegi

kolmanda isiku poolt tema ründamisest pole süüdistatav kunagi ütlusi andnud. Seega on

eksitav kaitsja apellatsioonis esitatud väide nagu oleks I.A vastavasisulisi ütlusi andnud.

Süüdistatava poolt temale inkrimineeritava kuriteo toimepanemine on tõendatud ka kannatanu ütlustega sellest, et pärast sissekäiguväravatest väljumist keeldus naisterahvas talle ühe koti sahtli sisu ette näitamast ja ta pidi isiku toimetama turvaruumi. Teel sinna isik kriimustas ja hammustas teda. Analoogset süüdistatava käitumist on kirjeldanud ka sündmusi pealtnäinud tunnistajad.

Kohtukolleegium leiab, et puuduvad vähimadki tõendid hädakaitseseisundi olemasolust.

I.A suhtes vahetu või vahetult eesseisva õigusvastase ründe tuvastamiseks kriminaalasjas viited puuduvad. Sellistele tõenditele pole osutatud ka apellatsioonis. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt I.A õigeksmõistmiseks KarS § 121 järgi seaduslikud alused puuduvad.

8. Kaitsja ja süüdistatav on vaidlustanud ka mõistetud karistust. Kaitsja on taotlenud

lühemaajalise vangistuse mõistmist, I.A aga tema osalist tingimisi karistusest vabastamist või vangistuse asendamist üldkasuliku tööga.

Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava ja kaitsja taotlused rahuldamisele ei kuulu. Maakohus on karistuse mõistmisel lähtunud KarS § 56 sätestatust ja arvestanud kuriteo toimepanemisel

tuvastatud kergendava asjaoluga, puhtsüdamliku kahetsusega, ning muude asjaoludega, mis näitavad süü suurust.

Lisaks sellele on võetud arvesse võimalust mõjutada süüdi tunnistatud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemistest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohus on põhjendanud miks pole otstarbekas ega kooskõlas seadusega süüdlase karistamine sanktsioonides ettenähtud kergemaliigise karistusega, rahalise karistusega. Kohtukolleegium

täielikult maakohtu järeldusega nõustub ja kuna apellatsioonides pole taotletud karistusliigi muutmist ei pea kohtukolleegium vajalikuks sellel võimalusel pikemalt peatuda.

Kaitsja on lühemaajalise karistuse mõistmise taotlust põhistanud sellega, et süüdistatav

kahetseb toimepandut ja tahab elada seaduskuulekat elu ning kasvatada oma last. Kohtukolleegium leiab, et sellised asjaolud on maakohtule teada olnud, karistust kergendavat

asjaolu on kohus arvestanud nagu ka fakti, et kõik vargused jäid katsestaadiumisse.

Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt ei anna apellatsioonis esitatu alust põhistatud karistuse muutmiseks. Laps oli süüdistataval olemas ka kuritegude toimepanemiste ajal, kuid selline asjaolu ei mõjutanud teda kuritegelikust käitumisest loobuma.

KarS § 57 ettenähtud karistust kergendavaid asjaolusid, millised maakohus jättis

ebaseaduslikult arvestamata, ringkonnakohus ei tuvastanud. Sellistele asjaoludele pole viidatud ka apellatsioonides.

Kohtukolleegium märgib, et karistusest tingimisi vabastamise aluseks on teo toimepanemise

asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse

ärakandmise ebaotstarbekaks. Karistusest tingimisi vabastamine on üldjuhul võimalik kui

5 väikese raskusastmega kuriteo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete

erisustega. Samuti peab ka vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga olema tuvastatavad erilised asjaolud, mis sellise asendamise tingivad.

Vaagimaks isiku tingimisi karistusest vabastamist või ka tema suhtes üldkasuliku töö

kohaldamist kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust, peab kohtul olema esmalt siseveendumus, et vabaduses viibides isik, kes on süstemaatiliselt toime pannud vargusi, ei pane toime uusi õigusrikkumisi ja suudab elada õiguskuulekat elu.

I.A on süüdi tunnistatud 5 võõra vara varguskatse ning ühe kehalise

väärkohtlemise toimepanemises. Kuritegude tehioludes pole tuvastatavad mingid erilised tegusid kergendavaid asjaolusid, mis annaksid aluse tema karistusest tingimisi vabastamiseks või vangistuse asendamiseks.

Süüdlase isiku osas on tuvastatav, et I.A on varem viiel korral kriminaalkorras

karistatud, ta on süstemaatiliselt vargusi toimepannud isikuks, keda on varem karistatud kriminaalkorras ka narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise eest. Vastavalt karistatuse õiendile on teda korduvalt karistatud ka väärteokorras narkootilise aine ebaseadusliku tarvitamise ja ka väheväärtusliku vara varguste toimepanemiste eest/ t.lk. 8-13/.

Sellised isikuandmed annavad aluse järeldada, et I.A elustiiliks on varguste

toimepanemine, kuriteod olid toime pandud narkojoobes, ta on isikuks, kellel on

sõltuvusprobleeme, seega ei sobi kriminaalhooldusele. Teda pole kuritegudest loobuma

sundinud ka lühemaajalised vangistused, seetõttu puudub kohtukolleegiumil vähimgi

veendumus selles, et I.A vabaduses viibides suudab elada seaduskuulekalt ega jätka uute analoogsete kuritegude toimepanemist.

Apellatsioonis esitatud taotlusele osalise tingimisi karistusest vabastamisest peab kohtukolleegium vajalikuks osutada Riigikohtu otsuses 3-1-1-99-06 sedastatule, et karistuse

kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb

sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s. o mõnekuulise

vangistusega. Selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks,

leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt

distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud.

Eeltoodust lähtuvalt peab esmalt kohus jõudma järeldusele, et süüdlane tuleb tingimisi

karistusest vabastada ja alles seejärel saab tõstatuda küsimus temale nn. šokivangistuse

mõistmisest. Antud juhul nii maakohus kui ringkonnakohus on jõudnud järeldusele, et

I.A ei kuulu karistusest tingimisi vabastamisele, seetõttu pole alust rääkida ka temale nn. šokivangistuse kohaldamisest.

Seejuures peab kohtukolleegium siiski vajalikuks märkida, et apellantide taotlus nn

šokivangistuse mõistmiseks pole kohaldatav ka seetõttu, et varem korduvalt vangistust kandnud isikule pole selles enam midagi distsiplineerivat või hoiatavat.

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, 342 lg 3 p1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA JULIA KATŠKOVSKAJA