2-22-144030/8 · Tartu Maakohus Valga kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Maili Riisenberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. mai 2023, Valga kohtumaja

Tsiviilasja number

2-22-144030

Tsiviilasi

Osaühing A.F. hagi A. U. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Tsiviilasja hind

8598,49 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja A.F.G. OÜ (endine OÜ A.F.) (registrikood xxxxxxxx;

asukoht x.xxxxxxxxxxxx xx, xxxxx xxxxxxx)

Hageja lepinguline esindaja Alla Žulinskaja

(e-post

inkasso@julianus.ee)

Kostja A. U. (isikukood xxxxxxxxxxx; elu- ja asukoht teadmata)

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Jaotada menetluskulud ning jätta need hageja kanda. Hagejalt väljamõistetavad

menetluskulud puuduvad.

3. Toimetada kohtuotsus hageja esindajale kätte ja kostjale avalikult kätte. Lahend loetakse

avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel kohtuotsuse väljavõtte väljaandes

Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on pooltel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse;

kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil (TsMS § 187 lg 6).

Asjaolud

1. A.F.G. OÜ (endine OÜ A.F.) (hageja) esitas 14. november 2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse A. U.i (kostjalt) vastu 6123,05 euro nõudes. Seoses kostja vastuväitega

lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ning nõue anti üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

2. Hageja esitas 06. jaanuar 2023 kostja vastu hagi, milles palub mõista kostjalt enda kasuks välja

põhivõla 4894,83 eurot, intressi 484,21 eurot, viivise 1212,01 eurot ja sissenõudekulud 50 eurot.

Lisaks viivised alates hagi esitamisest kuni põhinõude summas 4894,83 eurot täitmiseni

lepingujärgse intressimääraga võrdses määras 39,99% aastas. Menetluskulud palub hageja jätta

kostja kanda.

3. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 16.12.2018 laenuandjaga P. G. OÜ (registrikood xxxxxxxx)

laenulepingu nr KK3355038, millega on kostja saanud laenulimiiti 5000 eurot. Kostja kohustus

krediiti tagastama arvete alusel. Kostja on võtnud välja krediiti summas 4894,83 eurot. Kostja ei ole

antud krediidisumma katteks makseid teostanud. Laenulepingus leppisid pooled intressimääraks

39,99% aastas. Kuna kostja oma laenulepingulisi kohtusi korrapäraselt ei täitnud, ütles P. G. OÜ

lepingu üles 25.05.2022. P. G. OÜ loovutas 26.05.2022 kostja vastase nõude Osaühingule A.F. koos

õigusega nõuda kõrvalnõudeid.

4. Kostjale on hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud väljaande Ametlikud

Teadaanded kaudu 25.01.2023. Kostja tähtaegselt kohtule oma vastust esitanud ei ole.

Kohtuotsuse põhjendused

5. Kohus, tutvunud avalduse ja asja materjalidega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

6. Hageja on esitanud kostja vastu nõuded, mis tulenevad kostja ja P. G. OÜ vahel sõlmitud

laenulepingust nr KK3355038 (dtl 26-36). Viimane on oma nõuded loovutanud hagejale.

7. Kostja ja P. G. OÜ vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. P. G. OÜ on

oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele

isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5).

8. Kostja ei ole kohtule sisulisi vastuväiteid esitanud. Kohus viitab, et tulenevalt TsMS § 407 lg 1

kohaselt võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult

põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt

vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel

juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 kohaselt

kui hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, võib kohus

teha otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

9. Samas ei ole tagaseljaotsuse tegemine kohtu kohustus ning olukorras, kus hagi ei ole õiguslikult

põhjendatud hagis toodud asjaolusid arvestades, ei saa kohus hagi tagaseljaotsusega rahuldada.

Võimalik oleks jätta hagi tagaseljaotsusega rahuldamata. Ka peab kohus omal algatusel kontrollima

tarbijakrediidilepingute puhul seda, kas krediidilepingu tingimused võivad olla tarbija suhtes

ebaõiglased ning tarbijakrediidileping tühine. Seejuures on keskseks küsimuseks see, kas on

järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

10. Järgnevalt analüüsibki kohus seda, kas krediidiandja on krediidi väljastamisel rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

11. Vastutustundliku laenamise põhimõtte näeb ette VÕS § 4034 ja selle lg 1 kohaselt peab

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist esiteks omandama teabe, mis võimaldab hinnata

tarbija krediidivõimelisust, ja teiseks tarbija krediidivõimelisust ka tegelikult hindama. Sama

2(5)

paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teada olevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab

krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi

kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka

krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7

sätestatust. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimub krediidiandja sise-eeskirjaga kehtestatud

tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika järgi.

12. VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

13. Finantsinspektsiooni juhendi p 9.10.3 järgi peab krediidiandja koguma teavet mh tarbija

varasema käitumise kohta finantskohustuste ja teiste varaliste kohustuste täitmisel. Juhendi p 9.11

kohaselt võtab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse ülalpeetavate arvu ja

tarbija muid kogumis mõistlikult hinnatavaid regulaarseid kulutusi majapidamisele (nt kulutused

toidule, kommunaalkuludele, sideteenustele, kindlustusmaksetele jne). Asjakohased vorminõuded ja

hindamise metoodika otsustab krediidiandja või -vahendaja.

14. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike

kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Käesoleval juhul soovib hageja panna maksma

krediidiandja nõuet, mistõttu tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmist kinnitavad

asjaolud tõendada hagejal.

15. Praegusel juhul on hageja seisukohal, et krediidiandja ei ole vastutustundliku laenamise

põhimõtet rikkunud, sest krediidiandja palus kostjal täita standardse laenutaotluse, milles kostja

avaldas oma sissetuleku suuruse ning andmed kulude kohta (dtl 131). P. G. OÜ kontrollis analüüsi

raames ka kliendi igakuiseid kohustusi. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja

arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet ning laenuandja on kontrollinud avalikke

andmebaase. Laenuandja on teada saanud, et kostja igakuine sissetulek oli 2446,05 eurot ning

väljaminekud oli 727,34 eurot. Kohtule ei ole esitatud päringute vastuseid (konto väljavõtet),

millele tuginedes laenuandja leidis, et kostja sissetulekud ja väljaminekud just sellises suuruses olid.

Kohtule on esitatud laenuandja kokkuvõte tehtud päringute kohta (dtl 132), kuid algandmed

puuduvad.

16. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt

piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku

kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel

täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist

teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Kohtu hinnangul oleks

kostja konto väljavõttest nähtav kostja sissetulek, samuti kostja võimalikud kohustused teiste

võlausaldajate ees. Ka ülalpidamiskohustuse täitmiseks ning majapidamiseks kuluvad summad

saavad nähtuda just konto väljavõttelt. Hageja on küll väitnud, et laenuandja on laenu väljastamisel

tuginenud pangakonto väljavõttele, millest nähtusid kostja sissetulekud ning väljaminekud, kuid

kohtule nimetatud väljavõtet esitatud ei ole. Seega ei saa kohus analüüsida, kas konto väljavõte oli

piisavalt pika ajavahemiku kohta ning kas laenuandja on sealt saadud infot analüüsinud piisava

hoolsusega.

17. Eelneva tõttu leiab kohus, et krediidiandja on kostjale krediidi võimaldamisel rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel

juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast. Kostjaga sõlmitud lepingu järgi pidanuks intress olema 39,99%

3(5)

aastas (vt dtl 26). VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0%, mis on

kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt intressi nõuda.

Samuti ei võlgne kostja tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid.

18. Sellises olukorras peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause järgi tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks

tegema. Eelnevat ei kohaldata juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud vajaliku teabe esitamata või

võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust valesti.

Praegusel juhul ei ole kohtule esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks tahtlikult

võltsinud krediidiandjale esitatavaid andmeid või jätnud nõutud andmed esitamata.

19. Lepingu ülesütlemine on kujundusõigus, mille teostamine toimub tahteavalduse tegemisega

lepingu teisele poolele. Ülesütlemisavaldus muutub kehtivaks, kui 1) ülesütlemise materiaalsed

eeldused on täidetud (lepingut üles öelda soovival poolel on seaduse või lepingu järgi õigus leping

üles öelda) ja 2) ülesütlemisavaldus tehakse mõistliku aja jooksul pärast rikkumist ja see jõuab

laenusaaja mõjusfääri.

20. Ülesütlemise formaalsete eelduste täidetuse üle ei saa olla vaidlust. Krediidiandja ütles lepingu

pärast väidetavat rikkumist üles (dtl 37) ja et kostja on ülesütlemisavalduse ilmselt kätte saanud.

Küll aga on vaidluse all, kas ülesütlemise materiaalsed eeldused olid täidetud.

21. VÕS § 116 lg 6 näeb ette, et kui lepingupool rikub oluliselt kestvuslepingut, on teisel poolele

õigus leping üles öelda. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused näeb ette

VÕS § 416 lg 1. Kui need eeldused ei ole täidetud ehk kui tarbija ei ole maksetega viivitanud, siis ei

ole krediidiandjal õigust lepingut üles öelda. Sellisel juhul ei ole ülesütlemisavaldusel õiguslikku

toimet. Seega tuleb hinnata, kas ajal, kui krediidiandja saatis kostjale lepingu ülesütlemisavalduse

(10. mai 2022), oli kostja täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva

tagasimaksega.

22. Krediidiandja on väljastanud kostjale reaalset krediiti kokku summas 6170 eurot, mis on

makstud välja järgmiselt:

-

16.12.2018 summas 5000 eurot (dtl 112)

-

25.06.2020 summas 580 eurot (dtl 109);

-

12.10.2020 summas 190 eurot (dtl 109);

-

21.12.2020 summas 70 eurot (dtl 108);

-

09.03.2021 summas 140 eurot (dtl 108);

-

12.10.2021 summas 190 eurot (dtl 106).

23. Kohus loeb tõendatuks, et kostja on oma kohustuste täitmiseks tasunud vähemalt 7089,90 eurot

(dtl 106-112).

24. Kuna krediidiandja on lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega

ole kostja krediidivõimelisust kontrollinud, siis oli kostjal kohustus tasuda vaid põhivõlga, sest

seadusjärgne intressimäär oli 0%. Seega saab kostja tasutud summat pidada laenu põhiosa

tasumiseks. Järelikult oli kostja lepingu ülesütlemise ajaks tasunud rohkem, kui ta oleks pidanud

tasuma, ning kostja ei olnud ülesütlemisavalduse tegemise ajal oma kohustusi rikkunud. Lepingu

ülesütlemise ajaks oli tagastatud kogu põhivõlgnevus. Krediidiandjal ei olnud õigust lepingut üles

öelda.

25. Kokkuvõtteks ei ole hagejal kostja vastu põhiosa tasumise nõuet. Samuti ei saa hageja nõuda

kostjalt intressi ega ka viivist.

26. Ülaltoodust lähtuvalt jätab kohus hagi rahuldamata.

4(5)

Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

27. Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 järgi jätta hagi rahuldamata jätmise tõttu hageja kanda.

28. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 näeb ette, et kui maakohus

kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja

lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust

lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

29. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause).

30. Kuna kostja sisuliselt menetluses ei osalenud ei ole kostjal ka kulusid mida hagejalt välja

mõista, seega hageja poolt hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

31. TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude

suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline

suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Riisenberg

kohtunik

5(5)