3-20-1423/31 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. mail 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1423

Haldusasi

X. X ja Y. Y-Y kaebus Harku Vallavalitsuse 06.05.2020

ettekirjutus-hoiatuse nr 12-4/7-2 ja 30.06.2020 korralduse nr

378 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad: X. X ja Y. Y-Y

Kaebajate esindaja: vandeadvokaat Silja Holsmer

Vastustaja: Harku vald

Asja läbivaatamise vorm

Kohtuistung 07.03.2023

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus ja tühistada Harku Vallavalitsuse 06.05.2020 ettekirjutus-

hoiatus nr 12-4/7-2 ja 30.06.2020 korraldus nr 378.

2. Mõista Harku vallalt X. X ja Y. Y-Y kasuks välja menetluskulud summas 2589

eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 12.06.2023 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine

menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant

soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel

korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p

9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harku Vallavalitsus tegi 06.05.2020 ettekirjutuse nr 12-4/7-2 (ettekirjutus, kaebuse lisa 4)

X. X ja Y. Y-Yle (kaebajad) kuuluval kinnistul Harku vallas, Muraste külas, Xxxxxxx xx xx

(kinnistu) ehitustegevuse peatamiseks ning poolelioleva ehitise lammutamiseks.

Kaebajad esitasid ettekirjutusele vaide (kaebuse lisa 5) ning vaidemenetluse raames

täiendavad seisukohad (kaebuse lisa 6).

Harku Vallvalitsuse 30.06.2020 otsusega (vaideotsus, kaebuse lisa 7) jäeti vaie rahuldamata,

kuid muudeti ettekirjutuses määratud lammutamistähtaega ning määrati uueks tähtajaks

31.12.2021.

2. 30.07.2020 esitasid X. X ja Y. Y-Y Tallinna Halduskohtule kaebuse Harku Vallavalitsuse

06.05.2020 ettekirjutus-hoiatuse nr 12-4/7-2 ja 30.06.2020 korralduse nr 378 tühistamiseks.

3. Kohus võttis kaebuse oma 13.08.2020 määrusega menetlusse. Asja menetlus oli peatatud

seoses kompromissläbirääkimistega 06.05.2021 kuni 01.02.2023. Asjas toimus kohtuistung

07.03.2023.

KAEBAJATE SEISUKOHAD

4. Kaebajad paluvad kaebuse rahuldada alljärgnevatel põhjustel.

4.1. Ettekirjutuse põhialuseks on väide, et kinnistule olevat ehitatud hoone osaliselt

ehituskeelualasse. Ehituskeeluvööndite õiguslik alus tuleneb looduskaitseseadusest. Kinnistul

puudub seadusest tulenev ehituskeeluala. Eeltoodut kinnitab ka riigi vastava valdkonna pädev

haldusorgan Keskkonnaamet 16.07.2020 kirjas (vt kaebuse lisa 7) märkides, et tegemist ei ole

looduskaitseseadusest tuleneva ehituskeeluvööndiga. mis oleks seotud mõne veekogu ranna

või kalda piirangutega või looduskaitsealast tulenevate kitsendustega. Seega antud juhul ei ole

rikutud seadusest tulenevat ehituskeeluvööndit.

4.2. Ettekirjutuses märgitakse, et detailplaneeringu kohaselt olevat paeastangu servale (klindi

pervele) lähemale kui 25 meetrit ehitamine keelatud ning tegemist olevat seega

ehituskeelualaga. Ettekirjutuses ei ole selgitatud, et millisest detailplaneeringu punktist vastav

regulatsioon tuleneb ning millisel õiguslikul alusel üleüldse saab detailplaneering kindlaks

määrata ehituskeelualasid. Detailplaneeringu seletuskirjas vastav regulatsioon puudub.

Detailplaneeringu joonisel on tõepoolest erinevad alad märgitud viirutatud alaga, mis

vastavalt detailplaneeringu joonisele peaks tähistama „ehituskeeluala", kuid

detailplaneeringus puudub igasugune regulatsioon vastavate alade sisustamisest ning

piirangute kehtestamise alusest ja eesmärgist.

Detailplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse § 9 lg 8 kohaselt

on detailplaneeringule lisatava joonise mõte muuta detailplaneering arusaadavamaks ning

illustreerimaks detailplaneeringu regulatsiooni. Seega peaks väidetav ehituskeeluala

määramine ning sisustamine nähtuma detailplaneeringu seletuskirjast ja kehtestamise otsusest

ning joonis saaks vastavat regulatsiooni üksnes illustreerida. Antud juhul puudub

detailplaneeringus mistahes regulatsioon ehituskeeluvööndi kehtestamisest. Detailplaneeringu

p 3.2 näeb ette maakasutuse ja ehitusõiguse regulatsiooni viitega konkreetsetele tabelitele

märkides, et detailplaneeringuga on kindlaks määratud kruntide kasutamise otstarve, krundil

paiknevate ehitiste suurimad ehitusalused pinnad, suurim lubatud korruselisus ja suurim

lubatud hoonete arv krundil. Seega ei näe detailplaneering ette ehitusõiguse määramisel

konkreetseid hoonestusalasid ega ehituskeeluvööndeid. Seega on sisutu ettekirjutuses esitatud

väide, et detailplaneeringuga on ette nähtud ehituskeeluala paeastangu servast 25 meetrit

Eeltoodud seisukohta toetab täiendavalt planeerimis- ja ehitusseaduse §-s 9 loetletud

detailplaneeringuga määratavad asjaolud, mis näeb ette muuhulgas muud seadustest

tulenevate kinnisomandi kitsenduste kindlaksmääramise. Kuivõrd ehituskeeluala määramine

on ilmselgelt ulatuslik omandiõiguse piirang, siis vastava kitsenduse kindlaksmääramine saab

toimuda üksnes lähtuvalt seadusest tuleneva kitsenduse alusel. Antud juhul puudub õigusakt,

mis näeks ette ehituskeeluvööndi nõude 25 meetrit astangust. Seega ei võimaldanud ka

detailplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud regulatsioon määrata detailplaneeringuga

kindlaks ehituskeeluvööndit ilma, et õigusaktiga oleks vastav piirang kehtestatud.

Lisaks on asjakohane viidata looduskaitseseaduse § 40 lg-le 2, mille kohaselt oleks võimalik

seadusest tulenevat ehituskeeluvööndit suurendada üldplaneeringuga, mitte aga

detailplaneeringuga. Seega isegi kui detailplaneering oleks sisaldanud regulatsiooni

ehituskeeluvööndi suurendamiseks, mille välistavad kaebajad täielikult, siis vastav

regulatsioon ei omaks õiguslikku tähendust - detailplaneeringuga ei saa seadusest tulenevat

ehituskeeluvööndit suurendada.

4.3. Ettekirjutuses leitakse, et kinnistul olevat rikutud ka Harku Vallavolikogu 31.05.2018

otsusega nr 51 kehtestatud Harku valla ehitustingimusi, miljööväärtuslikke alasid ja

väärtuslikke maastikke määrava ning tihehoonestusalasid täpsustava teemaplaneeringut

(Kättesaadav

arvutivõrgus:

https://kaart.harku.ee/DP/E_teemaplaneering/_avalik/)

(teemaplaneering) viidates punktile 3.11.10, mille kohaselt tuleb vältida hoonete ehitamist

klindi pervele lähemale kui 30 meetrit. Vastav viide on eksitav.

Eeltoodut kinnitab ainuüksi fakt, et vastustaja on ise väljastanud kinnistule ehitusloa, mis

võimaldab klindi pervele lähemale kui 30 meetrit ehitada. Lisaks, teemaplaneeringu p 3.11.10

näeb ette üldised soovitused, mitte ei kehtesta ehituskeeluvööndit. Vastav on sõnaselgelt esile

toodud teemaplaneeringu seletuskirja p 3.11.10 pealkirjas. Lisaks on ka vastava soovitava

regulatsiooni osas eraldi ette nähtud, et ka vastav soovitus ei kohaldu tihehoonestusalal

paikneval klindi serval ja jalamil olemasoleva hoonestuse vahele jääval alal ehk olukorras,

mis esineb praegusel juhul. Seega ei tulene ka teemaplaneeringust ettekirjutuses viidatud

ehituskeeluala.

4.4. Taganemata eeltoodust, isegi kui oleks võimalik detailplaneeringuga kehtestada

ehituskeeluala 25 meetri klindist, siis puuduvad igasugused põhjendused, kuidas on kinnistu

piir ja klindilt arvestatav väidetav ehituskeeluvöönd seotud. On üldteada asjaolu, et klindi

ülemine serv võib ajas muutuda lähtuvalt ilmastikumõjudest, inimtegevuse tulemusel jne, mis

on toimunud ka käesoleval juhul. Kliendi ülemisele servale on rajatud vaateplatvorm. Lisaks

on klindi ülemisele servale ladustatud lund, mis hiljem rasketehnikaga alla lükatud. Kõik

vastavad toimingud mõjutavad klindi ülemist serva ning puudub igasugune alus eeldada, et

klindi ülemine serv vastab ka käesoleval hetkel detailplaneeringu kehtestamise ajal esinenud

faktilisele olukorrale. Eeltoodust tulenevalt näeb ka looduskaitseseadus § 35 lg 5 ette, et

ehituskeeluvööndite määramisel arvestatakse kaldaastangu alumisest, mitte ülemisest servast.

Seega isegi kui detailplaneeringuga oleks kehtestatud ehituskeeluala 25 meetrit klindi servast,

nagu väidetakse ettekirjutuses, siis klindi serv detailplaneeringu kehtestamise ajahetkel ja

kinnistu piir ei ole samastatavad. Ettekirjutuses puudub etteheide, et kinnistul oleks

ehitustegevusega asutud klindi alumisele servale lähemale kui 25 meetrit.

4.5. Kaebajad leiavad, et lähtudes eeltoodust ei ole kinnistul ehitustegevusega rikutud

detailplaneeringut ega teemaplaneeringut. Isegi kui detailplaneering oleks ette näinud

ehituskeeluala, mida on kinnistule rajatud ehitise puhul väga minimaalselt ületatud, siis

eeltoodu ei ole automaatseks aluseks kinnistule rajatud hoone lammutamiseks.

4.6. Kaebajad on järelevalvemenetluse raames selgitanud, et enne ehitustööde algust hoone

asukohta nihutati väga minimaalselt põhja suunas võrreldes esialgse ehitusprojektiga. Hoone

asukoha vastav minimaalne nihutus ei toonud kaasa ehituskeeluvööndis ehitamist. Eeltoodut

on kinnitanud ka Keskkonnaamet. Kaebajad ei osanud vähimalgi määral eeldada, et vastustaja

võiks asuda seisukohale, et tegemist on ehituskeeluvööndiga ning vastav nihutus on lubamatu.

Kaebajate vastavat veendumust kinnitab kogu vastava piirkonna faktiline olukord. Piirkonnas

on hulgaliselt hooneid, mis on rajatud klindi servale lähemale kui 25 meetrit. Näiteks Prisma

tn. 3 kinnistul asub hoone kinnistu piirist ca 20 m kaugusel ning piirkonna mitmed hooned on

rajatud klindi servale - Lõkke tn 8 asub ca 6-7m panga servast, Lõkke tn 14 hoone asub ca 5 m

panga servast, Lõkke tn 16 grillmaja asub otse panga serval, Lõkke tn 20 hoone kaugus

pangast on ca 5 m, Tulisaba tee 18 kaugus pangast on ca 6 m, Tulisaba tee 22 hoone kaugus

pangalt on ca 10 m jne. Lisaks piirneb kinnistuga Muraste vaateplatvorm koos trepiga, mis on

igapäevaselt avalikkuse poolt aktiivses kasutuses. Kõik vastavad faktilised asjaolud

kinnitavad, et piirkonnast puudub kehtiv ehituskeeluvöönd 25 meetrit klindi servast.

Eeltoodud asjaolude valguses ei osanud kaebajad vähimalgi määral eeldada, et ehitise

nihutamine väga minimaalselt võiks kogu piirkonda arvestades mistahes probleemiks osutuda,

rääkimata väitest, et tegemist võiks olla ehituskeelualaga.

4.7.

Vastavalt eeltoodule asus vastustaja kinnistul teostatud ehitustegevuse üle

ehitusjärelevalvet teostama aasta aega hiljem peale aktiivse ehitustegevuse algust, kui ehitise

majakarp oli sisuliselt valmis. Kaebajad on kinnistule ehitise rajamiseks aastaid (ca 30 aastat)

kogunud vahendeid ning kogu oma säästud ehitusse paigutanud. Lisaks on võtnud täiendava

finantseeringu jaoks laenu. Kaebajate poolt käesolevaks hetkeks ehitustegevuseks teostatud

kulutuste maht on ca 140 000 eurot, millele lisandub kinnistu maksumus. Tegemist on

kaebajate kui füüsiliste isikute jaoks äärmiselt suurte summadega ning ehitise lammutamine

paneks kaebajad väga raskesse majanduslikku olukorda. Eeltoodut kinnitab ka kinnisvara

eksperthinnang (kaebuse lisa 9).

4.8. KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha

ettekirjutus, kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või

korrarikkumise kõrvaldamiseks. Käesoleval juhul ei ole ettekirjutuses esitatud ühtegi väidet,

et kinnistul oleks rajatud ehitis ohtlik või esineks mistahes muul viisil ohu olukord. Seega

ohtu ei esine ning ettekirjutus on tehtud väidetava korrarikkumise tõttu, millega ohtu ei

kaasne. Seevastu lammutamisettekirjutuse tegemine saab üleüldse kõne alla tulla

ehitusseadustiku § 132 lg 3 kohaselt olulise või kõrgendatud ohu korral või püsiva negatiivne

mõju, mis on üleliia koormav ja mida ei ole võimalik piisavalt vähendada ega leevendada,

puhul. Käesoleval juhul vastavaid aluseid ei esine. Samuti on leitud ettekirjutuses, et

ehitusseadustiku § 132 lg 3 antud olukorras lammutamist ette ei näe. Seega jääb

arusaamatuks, millisel õiguslikul alusel üleüldse nõutakse antud juhul lammutamist.

4.9. Kohtupraktikas (vt Tallinna Ringkonnakohtu 20.06.2018 kohtuotsus asjas nr 3-16-2100)

on leitud, et kuna lammutamisettekirjutus on ehitanud isiku suhtes äärmiselt koormav meede,

tuleb selle tegemisele eelnevalt hoolikalt kaaluda, kas ei esine vähem koormavaid meetmeid,

mida oleks võimalik kasutada sama eesmärgi saavutamiseks. Lammutamisettekirjutuse

tegemise proportsionaalsuse huvides tuleb kaaluda, millised vastuolud loa tingimuste või

muude avalikõiguslike normidega on nii olulised, et lammutamine on sobiv, vajalik ja

mõõdukas meede. Seega tuleb haldusorganil alati esmalt kaaluda. kas lammutamisel on

vähem koormavaid alternatiive. Antud juhul vastavat sisulist kaalumist teostatud ei ole.

4.10. Isegi kui detailplaneeringuga oleks ette nähtud ehituskeeluala, siis tegemist ei ole

seadusest tuleneva ehituskeeluvööndiga ning võimalik on detailplaneeringu vastavas osas

kehtetuks tunnistamine või uue detailplaneeringu kehtestamine. Arvestades, et hoone asukoht

jääb väljaspoole Muraste looduskaitseala ning kinnistul puuduvad looduskaitseseadusest

tulenevad piirangud, keskkonnakaitselisi nõudeid eiratud ei ole. Eeltoodut on väljendanud ka

Keskkonnaamet 16.07.2020 kirjas. Samuti ei muutu avalikkuse jaoks kinnistule hoone

rajamisega midagi - klint on endiselt avalikkusele vastavalt kasutatav nagu see on siiani olnud.

Lisaks on kaebajad valmis omalt poolt panustama täiendavalt Muraste küla arengusse

erinevatel viisidel ning pakkunud välja võimalikud koostöövormid (kaebuse lisa 10).

Asjakohane on viidata, et kaebajad kuuluvad Tallinna Kristlikku Vabakogudusse ning

kavandavad vaidlusalust hoonet kasutada paar korda kuus ka nn kodukogudusena, mis oleks

piirkonnas ainulaadne ja teeniks seeläbi ka avalikku huvi.

4.11. Ettekirjutuses põhjendatakse lammutamisnõuet väitega, et vaidlusalusele hoonele ei ole

võimalik anda kasutusluba. Vastav väide ei ole asjakohene. Esiteks, planeeringuid eiratud ei

ole. Teiseks, isegi kui hoone asuks osaliselt ehituskeeluvööndis, siis vastavalt eeltoodule on

võimalik väidetav rikkumine kõrvaldada läbi detailplaneeringu menetluse. Seega on ennatlik

ning asjakohatu põhjendada hoone lammutamisnõuet tulevikus kasutusloa saamise

võimatusega. Isegi kui esines rikkumine, siis on võimalik rikkumine kõrvaldada ning puudub

igasugune alus eeldada, et vaidlusalusele hoonele kasutusluba tulevikus ei väljastata.

Kasutusloa väljastamise otsustatakse vastava menetluse raames.

4.12. Seega isegi kui kinnistul on hoone rajamisel rikutud ehituskeeluvööndit, siis on vastav

rikkumine võimalik kõrvaldada oluliselt leebemate meetmetega kui hoone lammutamine

kahjustamata seeläbi avalikku huvi. Vastava asjaoluga ei ole ettekirjutuses arvestatud.

4.13. Võttes arvesse eeltoodut on ettekirjutus õigusvastane ja kuulub tühistamisele. Samuti

kuulub lähtuvalt eeltoodust tühistamisele vaideotsusega määratud tähtaeg ettekirjutuse

täitmiseks.

4.14. Kaebajad toovad välja, et OÜ Loodusekspert ekspert T. T isikus, eksperthinnangus

(13.02.2023 vastuse lisa) jõuti järeldusele, et vaidlustatud ettekirjutuse objektiks oleva hoone

nihkest tulenevalt ei ole tuvastatud ebasoodsaid mõjusid Muraste LKAle, rohevõrgustiku

koridorile ega elustikule. Lisaks tõi ekspert esile, et teatavaid ebasoodsaid mõjusid, mis ei

ilmne hoone nihkumisest, vaid elamurajooni üldisest survest loodusele, on võimalik

kompenseerida soovituslike leevendusmeetmetega kogukonda kaasates ning igaühe

looduskaitse printsiipi rakendades. Vastav tõend kinnitab täiendavalt, et hoone asukoha nihe

ei oma negatiivseid mõjusid ning seega on lammutusettekirjutus ilmselgelt

ebaproportsionaalne meede ja kaebus on põhjendatud.

4.15. Kaebajad paluvad vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 2 589 eurot

vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (vt 06.03.2023 ja 10.03.2023 kaebaja

menetluskulude nimekiri koos lisadega).

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

5. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.

5.1. Vastustaja märgib esiteks, et kaebaja kaebuses toodud väited on vasturääkivad. Teiseks ei

ole vallavalitsus kordagi ei järelevalve- ega vaidemenetluse käigus väitnud, et Xxxxxxxx xx

xx kinnistul paikneb looduskaitseseadusest tulenev ehituskeeluala, vaid seda, et tegemist on

detailplaneeringust tuleneva piiranguga.

Vallavalitsusele edastati kaebus, et Xxxxxxxx xx xx kinnistul ehitamisel olev üksikelamu ei

paikne ehitusprojekti järgses asukohas. Kohalikule omavalitsusele on seadusega ( EhS § 130

lg 2) pandud ülesanne teha riiklikku järelevalvet ehitiste ja ehitamise nõuetele vastavuse üle.

Sellised nõuded hõlmavad muuhulgas ehitamise vastavust ehitusprojektile ja kohustust

rakendada ehitamisel abinõusid teiste isikute õiguste ülemäärase kahjustamise vastu. Teistel

isikutel, eelkõige sama planeeringuala kinnistute omanikel ja vahetutel naabritel, on

õigustatud ootus, et kinnistute hoonestamine toimub vastavalt kehtivale detailplaneeringule.

Täiendavalt, on vastustaja hinnangul käesolevas asjas kaalukas asjaolu, et lisaks hoone

detailplaneeringu järgsesse ehituskeelualasse püstitamisele, on hoone paiknemine kinnistul

vastuolus ka ehitusloa ehitusprojektiga. Seetõttu ei ole vastustaja hinnangul õige, et kaebuses

on kahtluse alla seatud vaid detailplaneeringu tingimuste kehtivus, mitte aga kinnistule antud

ehitusloa järgimise kohustus, kuivõrd püstitatud hoone ei vasta ehitusprojektis märgitud

asukohale (11.09.2020 vastuse lisa 1 ja 2). Vaidemenetluse käigus 16.06.2020 toimunud

mõõdistuse tulemusena selgus, et kinnistule püstitatud hoone kõige klindipoolsem osa

paikneb klindi servast 19,77m kaugusel ning seega ehituskeelualas üle 5 meetri (11.09.2020

vastuse lisa 7 ja 8). Mõõdistuse tulemustest nähtuvalt paikneb üle poole olemasolevast

ehitisest ehituskeelualas.

Tulenevalt EhS § 5 on ehitusprojekt projekteerimise käigus koostatud dokument või

dokumentide kogum, mis sisaldab ehitamiseks vajalikku teavet. Majandus- ja taristuministri

17.07.2015 määruse nr 97 „Nõuded ehitusprojektile“ § 3 lõige 1 punkti 2 kohaselt koosneb

ehitusprojekt graafilistest projektdokumentidest, nagu tehnilised joonised, illustratsioonid,

skeemid, graafikud. Sama määruse § 4 lõige 1 punkti 1 kohaselt sisaldab ehitusprojekt

üldjuhul asendiplaani. Määruse § 15 lõike 1 kohaselt esitatakse ehitusloa taotlemisel

ehitusprojekti asendiplaani osas joonised, mis mh kajastavad ehitise paiknemist krundil.

Eeltoodust tulenevalt on projektikohaseks ehitamiseks kohustuslik järgida hoone paiknemist

kinnistul. Tulenevalt EhS § 19 peab omanik tagama ehitise, ehitamise ja ehitise kasutamise

vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele, sh peab punkti 1 kohaselt omanik tagama

ehitise vastavuse planeeringule. Käesoleval juhul ei ole kaebajad omapoolseid kohustusi

täitnud, sest kinnistul ei ole ehitustegevus toimunud vastavalt kehtivale detailplaneeringule

ega ehitusloale. Vastustaja mõistab kaebajate väiteid analüüsides, nagu kehtiv

detailplaneering ei ole järgimiseks kohustuslik. Taoline tõlgendus on väär, kuivõrd isikud on

taotlenud ehitusloa detailplaneeringuga vastavuses, kuid omavoliliselt püstitanud hoone nii

detailplaneeringus kui ka ehitusloa ehitusprojektis märgitust teise asukohta. Vastustaja

hinnangul tekib kaebajate sellise tegevuse õigustamisel küsimus detailplaneeringute

koostamise vajadusest ja kehtestamisest üleüldse, st mis eesmärgil koostada planeeringuid,

kui nende tingimusi järgida ei tule. Lisame, et kaebajad ei ole esitanud vallavalitsusele nii

järelevalve- kui ka vaidemenetluse käigus ühtegi objektiivset, vältimatut ega tõsiseltvõetavat

põhjendust, mis tingisid Xxxxxxxx xx xx kinnistul hoone ehitusloast erinevasse kohta ning

seeläbi ehituskeelualasse ehitamise.

5.2. Vastustaja on kaebajale nii järelevalve- kui ka vaidemenetluse käigus selgitanud, et

Xxxxxxxx xx xx kinnistu on moodustatud Harku Vallavolikogu 21. juuni 2001 otsusega nr 51

kehtestatud Kolmiku maaüksuse detailplaneeringu alusel (11.09.2020 vastuse lisa 3.).

Nimetatud detailplaneering kehtib ning seda ei ole kehtetuks tunnistatud või tähtaegselt

vaidlustatud. Planeeringule ei kehti seaduses sätestatud aegumistähtaega, misjärel see

automaatselt kehtetuks muutuks. Ehitusluba antakse, kui see vastab detailplaneeringule ning

ehitusloa menetluses ei tõstatata ega kaaluta detailplaneeringuga kehtestatud ehitustingimuste

kehtivuse küsimust. Kehtiva planeeringu alusel koostatud ehitusprojektile on Xxxxxxxx xx xx

kinnistule väljastatud ehitusluba. Detailplaneeringu seletuskirja punktis 3.1. on selgitatud.

„Planeering toetab uute väikeelamute ja tehnoehitiste rajamist ning arvestab piirkonna elanike

liikumisega klindiservani, kust pääseb mereäärsele puhkealale.“ Planeeringujoonisel on

põhjapoolsetele kinnistutele klindist läbivalt (planeeringu põhijoonisel pos nr 21, 22, 29, 30,

34, 35, 37 ja 38) ette nähtud 25-meetrine ehituskeeluala, et oleks tagatud avalik juurdepääs

klindiservale, kuid samuti kaitstud kinnistuomanike privaatsus seal liikuvate inimeste eest.

Lisaks sellele tuleb arvestada aasjaoluga, mida ka kaebaja on välja toonud, et klindi serv

muutub aja jooksul, millest tulenevalt ei ole välistatud tulevikus klindile lähedale ehitatud

hoonetele tekkida võiv oht.

Planeeringu koostamise ja kehtestamise ajal kehtinud ehitus- ja planeerimisseadus ei

sisaldanud otsesõnu planeeringutes kohustust hoonestus- või ehituskeeluala märkimiseks.

Siiski, nagu ka Kolmiku maaüksuse detailplaneeringust nähtub, seda praktikas märgiti ning

kanti planeeringujoonistele. Vastustaja selgitab, et planeeringu elluviimisel tuleb alati lähtuda

konkreetse planeeringu tervikliku planeeringulahenduse mõttest ja sõnastustest. Tähele tuleb

panna, et planeering oleks teistele isikutele riiveteta elluviidav, st kui teised isikud on sama

planeeringualal ehitusõiguse realiseerimisel kehtivatest planeeringunõuetest lähtunud, on

isikutel õigustatud ootus, et samadest nõuetest lähtutakse ka veel hoonestamata kruntide

puhul. Viimast juhul, kui konkreetse kinnistu puhul ei ole kehtestatud uut detailplaneeringut

või väljastatud projekteerimistingimusi. Seega tuleb vallal järgida kehtivaid planeeringuid

ning seista selle eest, et planeering kui terviklik ruumilahendus viidaks ellu nii, nagu näeb ette

kehtestatud planeering. Käesoleval juhul puudub planeeringu ja taotletud ehitusloa

elluviimiseks alus Xxxxxxxx xx xx kinnistu suhtes erandite tegemiseks.

Kaebajad on kinnistule ehitusloa taotlemisel kehtivast planeeringust lähtunud, st pidanud

planeeringut piisavalt ajakohaseks, et selle alusel hoone projekteerida ning ei ole enne

planeeringu alusel ehitusloa taotlemist tõstatanud kehtiva planeeringu ajakohasuse küsimusi.

Vastustaja juhib veel kord tähelepanu, et ehitusloa taotlusele lisatud ehitusprojekt on

koostatud vastavalt detailplaneeringule. Arvestades ehitusloa aluseks oleva ehitusprojekti

asendiplaanis toodut, mille kohaselt on hoone lubatud ehitada vastu ehitusala/hoonestusala

põhjapoolset serva, pidid kaebajad olema teadlikud, et hoone nihutamine põhja poole viib

olukorrani, kus hoone ei hakka paiknema selleks ettenähtud alas ning seeläbi püstitatakse

ehituskeelualasse.

5.3. Kaebajate arutlus, et detailplaneeringu seletuskiri peaks ilmtingimata sisaldama

ehituskeeluala selgitust, on meelevaldne. Xxxxxxxxx xx xx maaüksus vastab Kolmiku

maaüksuse detailplaneeringu põhijoonisel positsioonile 37 ning jooniselt on selgelt tuvastatav

hoonestusala/ehitusala ning punase viirutusega 25-meetrine ehituskeeluala kinnistu piirist

arvates. Vallavalitsus möönab, et kuigi planeeringu põhijoonisel ei ole tingmärkide osas

konkreetsel välja toodud hoonestusala/ehitusala, on see jooniselt, arvestades ehituskeeluala

tähistust, selgesti eristatav ning arusaadav. Samuti kinnitab nimetatud asjaolu juba piirkonda

rajatud hoonestus. Hoonestusalasid hakati planeeringutesse sõnaselgelt märkima alles

01.01.2003 kehtima hakanud planeerimisseaduse kohaselt. Käesoleval juhul ei oma asjas

tähtsust, et seletuskirjas ei ole ehituskeeluala eraldi märgitud. Planeering on konkreetse maa-

ala kohta koostatav terviklik ruumilahendus, mis koosneb seletuskirjast ja joonistest, mis

täiendavaid üksteist ja moodustavad ühtse terviku. Kolmiku maaüksuse detailplaneeringu

seletuskirja ja joonise vahel ei esine vastuolu, vaid dokumendid moodustavad mõlema

andmeid arvesse võttes terviku. Kuivõrd tegemist on planeerimisseaduse üldosas kehtestatud

põhimõttega, kehtib see ka varem koostatud planeeringutele. Vastavalt ehitusseadustiku ja

planeerimisseaduse rakendamise seaduse §-le 2 jäid uue planeerimisseaduse kehtestamisel

2015. aastal kõik eelnevate seaduste alusel koostatud planeeringud kehtima. Kuigi aja jooksul

on planeeringu menetlus- ja sisunõuded muutnud, peamiselt uuenenud ja täpsustunud, tuleb

planeeringu elluviimisel alati lähtuda konkreetse planeeringu tervikliku planeeringulahenduse

mõttest ja sõnastusest.

5.4. Xxxxxxxx xx xx kinnistul kehtiv Kolmiku maaüksuse detailplaneering on kehtestatud

Harku Vallavolikogu 21.06.2001 otsusega nr 51 ning käesoleval ajal detailplaneeringuga

seatud tingimuste üle enam vaidlustamisvõimalust ei ole. Kinnistusraamatu andmetel

omandasid kaebajad Xxxxxxxxx xx xx kinnistu 2010. aastal, st pea 10 aastat pärast

planeeringu kehtestamist. Kinnistu omandamisel oli isikutel võimalik kinnistul kehtiva

detailplaneeringuga tutvuda. Xxxxxxxx xx xx kinnistul anti ehitusluba 04.06.2018

üksikelamu püstitamiseks. Kaebajad pidid olema teadlikud, millised piirangud sätestab ja

õigused annab kinnistul kehtiv detailplaneering. Olukorras, kus isikud on ehitusloa taotlemisel

planeeringuga kehtestatud nõudeid järginud, kuid ehitustegevuse käigus neid omavoliliselt

eiranud (11.09.2020 vastuse lisa 4), ei anna alust planeeringu tingimuste kehtivuses

kahtlemiseks.

5.5. Detailplaneeringu olemus on seotud ehitusõigusega. Detailplaneering pole sama, mis

ehitusprojekt, sest ehitusprojekt määrab ära täpsed hoone parameetrid. Detailplaneering annab

ehitusliku raamistiku, mille sisse peab tulevikus projekteeritav hoone ära mahtuma, st

detailplaneering on ehitusprojekti koostamise alus. Seega määratakse planeeringuga

maksimaalne kinnistu ehitusõigus ning ka hoonestusala piirid. Teiseks viib kohalik

omavalitsus läbi detailplaneeringute ellu oma territooriumi ruumilist planeerimist. Kolmiku

maaüksuse detailplaneering kehtib ning juhul, kui maaüksusel kehtib varasemalt kehtestatud

detailplaneering ja seda ei ole kehtetuks tunnistatud, tuleb maaüksusele hoonestuse rajamisel

lähtuda kehtivast detailplaneeringust. Juhul, kui planeeringuala või elluviimise olulised

asjaolud on muutunud, näevad nii planeerimisseadus kui ka ehitusseadustik ette erinevad

toimimisviisid ja võimalused.

5.6. Vastustaja on kaebajatele varasemalt vaidemenetluse käigus selgitanud, et Harku

Vallavolikogu 31. mai 2018 otsusega nr 51 kehtestatud teemaplaneering (Arvutivõrgus

kättesaadavad:

https://kaart.harku.ee/DP/E_teemaplaneering/_avalik/)

on aluseks uute

planeeringute koostamisel, kuid kehtib ka osas, mille kohta detailplaneering on jäänud n-ö

neutraalseks.

Harku

valla

kehtivad

üld-

(Arvutivõrgus

kättesaadavad:

https://www.harku.ee/kehtiv-uldplaneering ) ja teemaplaneering on avalikult kättesaadavad

valla kodulehel ning nendega on igal isikul võimalik tutvuda.

Ettekirjutusse toodi teemaplaneeringu viide punktile 3.11.10 selleks, et näitlikustada asjaolu,

et detailplaneeringuga on isikule ette nähtud juba nagunii soodsamad tingimused võrreldes

täna kehtivate kõrgemate planeeringute tingimustega, millega uue planeeringu koostamisel

tuleb arvestada. Teemaplaneeringuga ei ole kehtetuks tunnistatud kehtivate

detailplaneeringute nõudeid. Mis puutub aga teemaplaneeringu tõlgendamisse, siis kordame

veel kord, et Xxxxxxxx xx xx maaüksuse hoonestamisel tuleb lähtuda kehtivast

detailplaneeringust ning tegemist ei ole kinnistuga, millele ehitusõigust taotleda soovitakse, et

lähtuda saaks teemaplaneeringu tingimustest, millele kaebaja on tuginenud. Kehtiva Kolmiku

maaüksuse detailplaneeringuga on ette nähtud ühine ehitusjoon, st läbivalt on

ehituskeelualaks määratud 25-meetrine ala klindi servast.

Lisaks ei ole viide teemaplaneeringule lähtunud niivõrd ehituskeeluala kirjeldamisest kui

sellest, et klindialuseid ja -pealseid tuleb säilitada puhkealadena, kuhu võib rajada jalgradasid.

Harku valla üheks ainulaadsemaks loodusväärtuseks on Põhja-Eesti klint, millele avaneb

teedelt ja hoonestuse vahelt kauneid vaateid. Jalgrada on Kolmiku planeeringu alusel ette

nähtud ja joonisel tabelisse „Kruntide tehnilised näitajad“ piiranguna kantud.

5.7. Vastustaja kordab, et Kolmiku maaüksuse detailplaneering on kehtiv ning käesoleval ajal

ei kehtestata selles osas täiendavaid piiranguid. Vallavalitsus ei nõustu kaebajate meelevaldse

seisukohaga nagu peaks 25-meetrist ehituskeeluala arvestama klindi alumisest servast. On

tõsiasi, et klindi ülemine serv aja jooksul erinevate mõjutuste tulemusena muutub. Käesoleval

juhul on klindi serv Xxxxxxxx xx xx kinnistu piirist väljas ja kaugemal ning 25-meetrine

ehituskeeluala on võimalik takistusteta tagada. Sõltumata sellest, et aja jooksul klindi serva

kaugus võib muutuda, on detailplaneeringuga kindlaks määratud ka ehitusala/hoonestusala,

mille piiridest on kaebajad vaidlusalusel juhul üle ehitanud põhjendusel, et soovisid kinnistu

lõunapoolset osa suurendada. Seega isegi, kui 25-meetrist ehituskeeluala ei oleks võimalik

tagada, kuivõrd klindi serv on aja jooksul muutunud, ei muutu detailplaneeringu põhijoonisel

ehitusala/hoonestusala asukoht, mida kaebajad hoone püstitamisel samuti järginud ei ole.

Vallavalitsus rõhutab, et Xxxxxxxx xx xx kinnistu puhul ei ole tegemist pelgalt

detailplaneeringuga ette nähtud ehituskeelualasse ehitamisega, vaid isikud ei ole kinnistule

hoonet püstitanud ehitusloale vastavalt ega ka ettenähtud ehitusalale/hoonestusalale.

5.8. Kaebaja on kaebuses tuginenud vaid Kolmiku maaüksuse detailplaneeringu tingimustele,

kuid mitte faktile, et isikud ei ole muuhulgas kinnistul hoone püstitamisel lähtunud ehitusloa

ehitusprojektis toodud hoone asukohast. Ühtlasi ei nõustu vallavalitsus, et kinnistule rajatud

hoone puhul on ehituskeeluala väga minimaalselt ületatud. Selle väite ebaõigsust tõendavad

nii vaidemenetluse käigus läbiviidud mõõdistus kui ka kinnistule püstitatud hoone paiknemise

joonis. Lisaks eeltoodule jääb vastustajale arusaamatuks kaebajate meelevaldne tõlgendus, et

detailplaneering ei kehti või ei kehti osas, mis kaebajate soovide ja huvidega vastuolus on

ning sedagi olukorras, kus isikud on juba rikkumise toime pannud.

Vallavalitsus ei ole teinud automaatset järeldust, et Xxxxxxxx xx xx kinnistule püstitatud

hoone tuleks automaatselt lammutada. Nii järelevalvemenetluse kui ka vaidemenetluse käigus

on võimalikke lahendusvariante kaalutud, samuti on kaebajad esitanud detailplaneeringu

algatamise

taotluse. Vastustaja on seisukohal, et püstitades hoone osaliselt

ehitusalast/hoonestusalast välja ehituskeelualasse, pidi isik arvestama kohaliku omavalitsuse

reageerimisega ning ka potentsiaalse kahju tekkimise võimalusega. Isikul puudub alus

eeldada, et kohalik omavalitsus oma kohustusi ei täida ning nõuete rikkumist aktsepteerib.

Tulenevalt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 on igal inimesel õigus enda omandit vabalt

vallata, kasutada ja käsutada ehk ehitusõiguse mõistes eelkõige oma kinnisasja hoonestada, st

ehituslikult kasutada. Riigil on kohustus sätestada omalt poolt õiguslik raamistik üksikisiku

omandi kaitsmiseks, sätestades normid, mis piiritlevad omaniku ning teiste isikute õigused ja

kohustused. Põhiseaduse mõistes on igasugune reeglite kehtestamine kinnisasja kasutamise

piiramine ning sellised piirangud peavad olema proportsionaalsed ja põhjendatud. Käesoleval

juhul on piirangud ette nähtud planeerimisseaduse alusel detailplaneeringuga. Omavoliliselt

ehitanud isikut ei kaitse usalduse arvestamise kohustus ega õiguspärase ootuse printsiip, st

isik ei saa eeldada, et teadlikult ja tahtlikult ehituskeelualasse ehitamisel on tal võimalik

hoone hiljem ilmtingimata seadustada.

Vallavalitsus on seisukohal, et Xxxxxxxx xx xx pooleliolev hoone ei ole püstitatud ehitusloa

kohaselt, kuivõrd hoone paikneb ehituskeelualas ning on ehitusalast/hoonestusalast osaliselt

väljas.

5.9. EhS § 132 lõikes 3 on toodud alused, millal korrakaitseorgan ehitise lammutamise võib

eelkõige otsustada. Seaduses ei ole toodud ammendavat loetelu ning seega on selles osas

antud korrakaitseorganile, kelleks käesoleval juhul on vallavalitsus, kaalutlusõigus.

Arvestades, et vallavalitsus ei pea Xxxxxxxx xx xx kinnistul hoone ehitamise jätkamist

praeguses asukohas võimalikuks, tuli lisaks ehitustegevuse peatamisele otsustada järgnevate

tegevuste üle. Rõhutame, et Xxxxxxxx xx xx kinnistul ehitatav hoone on pooleliolev, st

tegemist ei ole valmisehitatud hoonega. Olukorras, kus kohalik omavalitsus isiku omavolist

tulenevatel põhjustel ehitise seadustamiseks võimalust ei näe, tuleb pärast ehitustegevuse

peatamist ka juba osaliselt püstitatud hoone osas isikule kohustused seada, et ebaseaduslik

olukord kinnistul likvideeritaks.

Ehitise lammutamiseks ettekirjutuse tegemise kui diskretsioonotsuse õiguspärasuse määrab

eelkõige see, kas vallavalitsus on kaalumisel arvestanud kõiki asjasse puutuvaid aspekte ning

kas lammutamise poolt ja vastu rääkivaid argumente on väärtustatud õigesti ja kooskõlas

kaalutlusvolituse eesmärgiga. Kaalutlusõiguse teostamisel ei ole keelatud arvestada asjaoluga,

et ehitis on püstitatud ebaseaduslikult. Kaebajad on nii järelevalve- kui ka vaidemenetluse

käigus tunnistanud, et soovisid hoone nihutamist Xxxxxxxx xx xx kinnistul põhjapoole, sest

põhjapool on külm ja tuuline ning nad soovisid rohkem kasutada kinnistu lõunapoolset osa.

Ehitustegevuse alustamisel pidid isikud olema teadlikud ehitusprojekti asendiplaanist

tulenevalt hoone paiknemise võimalikkusest kinnistul, omaniku seadusest tulenevast

kohustusest tagada ehitise ja ehitamise vastavus nõuetele, detailplaneeringust tulenevast

hoonestusalast, 25-meetrisest ehituskeelualast ja jalgtee servituudi vajadusest. Lisaks alustati

kinnistul ehitustegevust ilma ehitamise alustamise teatise esitamiseta.

Vaide esitajatel puudub õiguspärane ootus, et kohalik omavalitsus nimetatud asjaolusid

tuvastades kinnistul ehitustegevust ei peata. Samuti ei saa isik eeldada, et kohalik omavalitsus

juba osaliselt püstitatud hoone lammutamist ei nõua, kuivõrd pooleliolev ehitis, mille edasi

ehitamiseks isikul õigus ning seaduslik võimalus puudub, võib kinnistul tekitada ohtliku

olukorra ning rikkuda Harku Vallavolikogu 27.11.2014 määruse nr 23 „Harku valla heakorra

eeskiri“ nõudeid. Kaebajatel ei ole alust ega õigust nõuda, et kohalik omavalitsus igal

tingimusel leiaks võimalused hoone seadustamiseks, mille nihutamist nad ise soovisid ning

seeläbi, arvestades ehitusloa aluseks olevaid dokumente, ehituskeelualasse ehitamisest

omanikena teadlikud pidid olema. Kaebajatel on õigus nõuda, et võimalikke lahendusi

kaalutakse, mida vallavalitsus ka teinud on.

Planeerimisseaduse ja ehitusseadustiku kaudu reguleeritakse mh ka avalikus ruumis toimuvat,

andes käitumiseks reeglid, mille raames on isikutel võimalik suunata oma toiminguid selliselt,

et need oleksid seaduslikud ning aktsepteeritud. Üksikjuhtumi puhul on haldusorgani üheks

peaeesmärgiks vajaliku ja kohase meetme otsimine, millega oleksid isikute põhiõigused ja

vabadused kaitstud. Selleks teeb haldusorgan riikliku järelevalvemenetluse käigus muuhulgas

otsuseid, mis ei pruugi alati adressaadile majanduslikus mõistes soodsad olla, kuid lähtuvad

asjaolusid arvestades õigetest printsiipidest. Vastustaja on ettekirjutusega kohustuse

määramisel lähtunud kaalutlusõigusest ning jõudnud seisukohale, et olukorras, kus kõik

alternatiivsed lahendused (ehk hoone seadustamine olemasolevas kohas) puuduvad, ei ole

diskretsiooni kasutades proportsionaalne jõuda muule seisukohale, kui seda antud juhul tehtud

on.

Vallavalitsus selgitas nii ettekirjutuses kui ka vaideotsuses, et kohaliku omavalitsuse üheks

ülesandeks on korraldada valla ruumilist planeerimist ja luua läbi selle nii avalikke kui ka

erahuve ja vajadusi arvestav kvaliteetne elukeskkond. Detailplaneering koostatakse üldjuhul

selleks, et saavutada üldplaneeringuga kavandatu elluviimine. Seega on detailplaneering

käsitatav avaliku kokkuleppena, mis ühendab ühelt poolt üldplaneeringust tuleneva avaliku

huvi teiselt poolt maaomaniku huviga oma kinnistut kasutada. Võimalusi kehtiva Kolmiku

planeeringu muutmiseks oleks pidanud kaaluma enne ehitusloa taotluse esitamist ning

ehitama asumist. Käesoleval juhul on Xxxxxxxx xx xx kinnistul ehitamisel olev hoone nii

ehitusloa ehitusprojekti, detailplaneeringu, teemaplaneeringu kui ka üldplaneeringuga

ilmselges vastuolus, sest hoone paikneb ehituskeelualas. Seega oleks vastuolu

üldplaneeringuga olnud võimalik ületada vaid üldplaneeringut muutva detailplaneeringu

koostamisega. Samas on tegemist erandliku võimalusega ning tulenevalt planeerimisseaduse §

142 lõikest 1 peab sellisel juhul esinema üldplaneeringu muutmiseks ka erandlik ja

põhjendatud vajadus. Mõjuvaks põhjuseks ei ole, et isik teadlikult ning tahtlikult hoone

planeeringus ettenähtud ehitusala/hoonestusala ei järgi. Käesoleval juhul ei esine

vallavalitsuse hinnangul ühtegi objektiivset põhjendust, mis avaliku huvi seisukohast tingiksid

vajaduse üldplaneeringu muutmiseks, st kaaluks üles tervikliku üldplaneeringuna vormistatud,

loodushoidlikkusele ja keskkonnasäästlikkusele suunatud avaliku huvi. Üldplaneeringu

muutmise põhjendatud vajaduseks ei saa pidada asjaolu, et isik ehitab hoone teadlikult

ehituskeelualasse, misjärel tuleb kohalikul omavalitsusel leida viise, kuidas hoone sõltumata

rikkumisest seadustada. Selline halduspraktika seab kahtluse alla, tekitab küsitavusi

detailplaneeringute koostamise ja järgimise vajaduses üleüldse ning annab väära

indikatsiooni, et kehtivate nõuete teadliku rikkumise korral peab kohalik omavalitsus asja igal

juhul isikule sobivalt lahendama ja kokkuvõttes hoone seadustama. Üldplaneeringut muutva

detailplaneeringu koostamine on võimalus paindlikumalt reageerida muutuvatele oludele ja

vajadustele, mis aga ei saa tõusetuda olukorras, kui kehtivat planeeringut on tahtlikult nõudeid

rikkudes asutud ellu viima.

5.10. Kaebajate väited hoone paiknemise minimaalsest nihutamisest on ümber lükatud hoone

paiknemise joonisega, millelt nähtub, et üle poole Xxxxxxxx xx xx püstitatud ehitisest

paikneb detailplaneeringuga kehtestatud ehituskeelualas ning on sealhulgas planeeringuga

ettenähtud ehitusalast/hoonestusalast väljas. Isikud pidid kinnistut 2010. aastal omandades või

vähemalt enne ehitusloa taotlemist olema teadlikud maaüksusel kehtivast detailplaneeringust

ning selle seatavatest tingimustest. Seega ei ole arvestatav ega tõsiseltvõetav kaebajate

seisukoht üldistatult, et nemad ei olnud teadlikud tingimustest, mida detailplaneering

maaüksuse hoonestamisele seab, kuigi ometi on ehitusprojekt koostatud, ehitusluba taotletud

ning antud detailplaneeringu tingimustega kooskõlas ja vastavalt. See, millised

hoonestustingimused näeb maaüksusele ette kehtiv detailplaneering, pidi kaebajatele olema

teada juba enne kinnistu soetamist, sh maaüksusega tutvumisel ka arusaam sellest, kui suur

ala kinnistu lõunapoolsest osast jääb kasutamiseks pärast maja valmimist. Vastavalt kehtivale

detailplaneeringule pidi saama planeerida ka kinnistu kasutamise võimalusi vastavalt, et

kaebajate huvid ning detailplaneeringu tingimustega arvestamine oleksid omavahel kooskõlas.

Kaebajate tegevus ei saa olla vabandatav mitte teadmisega, eriti arvestades, et ehitustegevuse

kavandamisel, hoone projekteerimisel ning ehitamisel tuleb üldjuhul vastava ala spetsialistide

nõu ja abi kasutada.

5.11. Mis puutub kaebajate viidatud teiste piirkonna kinnistute hoonestamisse, siis

vallavalitsus on vaideotsuses selgitanud, et samuti Kolmiku maaüksuse detailplaneeringu alas

paikneva Prisma tn 3 kinnistule püstitatud hoone on saanud ehitusloa aastal 2002 ning

kasutusloa aastal 2015. Nagu vastustaja ka vaideotsuses märkis, ei suudetud tuvastada

põhjendusi, miks ehitusluba vastava asendiplaani alusel 18 aastat tagasi anti. Vastustaja

möönab, et tõenäoliselt on ehitusluba väljastatud ekslikult, sest hoone üks osa paikneb

ehituskeelualas. Haldusorgan võib oma püsiva praktikaga anda aluse õiguspärase ootuse

tekkimiseks, kuid usalduse kaitset ei saa kohaldada ebaõige halduspraktika jätkamise või

kordamise eesmärgil. Lisaks ei tulene võrdse kohtlemise printsiibist seda, et kui üht isikut on

õigusvastaselt koheldud soodsamalt, siis tuleb sellist õigusvastast soodustust laiendada

jätkuvalt kõigi suhtes. Riigikohus on olnud seisukohal, et haldusorgan ei riku võrdsuse

põhimõtet, kui ta ei korda isiku kasuks viga, mille ta on teinud mõne teise isiku puhul.

Vallavalitsus peab eelnevast tulenevalt oluliseks selgitada, et olemuslikult on Prisma tn 3 ja

Xxxxxxxx xx xx kinnistute olukorrad erinevad – Prisma tn 3 ehitusluba on tõenäoliselt

väljastatud ekslikult, kuid hoone seejuures püstitatud ehitusloa kohaselt, teisalt Xxxxxxxx xx

xx ehitusluba on antud korrektselt, kuid hoonet on teadlikult nihutatud ning püstitatud

omaniku soovide kohaselt osaliselt ehitusalast/hoonestusalast välja ehituskeelualasse.

Riigikohtu praktika kohaselt õigusvastase ehitusloa alusel püstitatud ehitisele võimalik anda

kasutusluba, mida Prisma tn 3 hoone puhul on tehtud. Samas ei nõustu vallavalitsus

samasuguse käsitlusega Xxxxxxxxx xx xx kinnistu puhul. Vallavalitsus peab oluliseks hea

halduse tava järgimist, et tulevikus vältida varasemalt tehtud vigu.

Ülejäänud kaebajate toodud näidete osas, mis puudutavad Lõkke tänava ja Tulisaba tee

hoonestust, kordab vallavalitsus taas, et tegemist on aiandus- ja suvilaühistute alaga, kuhu

hooned on rajatud varasemalt ühistutes kehtivate generaalplaanide alusel. Lisaks sellele ei

kuulu nimetatud kinnistud Kolmiku detailplaneeringu alasse, millega käesoleval juhul 25-

meetrine ehituskeeluala kehtestatud on. Seega ei ole tegemist asjakohaste näidete ja

võrdlustega.

Sealjuures ei pea vallavalitsus ka asjakohaseks kaebajate viiteid väidetava Muraste

vaateplatvormi ja trepi kohta, kuivõrd Meriküla pankranniku torustikutorni trepp ja

vaateplatvorm on 13.08.2020 arvates suletud põhjusel, et platvormile pääs, selle piirded ja

trepp ei vasta ohutusnõuetele.

5.12. Vastustaja märgib, et asus järelevalvemenetlust Xxxxxxxx xx xx kinnistul teostama

tulenevalt esitatud kaebusest. Siinkohal, mis puutub etteheitesse justkui alustas vallavalitsus

teadlikult järelevalvemenetlust liiga hilja või on sellega tahtlikult venitanud, siis on EhS § 43

lõike 1 kohaselt enne ehitama asumist nõutud ehitamise alustamise teatise esitamine.

Xxxxxxxx xx xx puhul ei ole nimetatud kohustust täidetud, kuigi see on EhS § 19 lõige 1

punkti 2 kohaselt omaniku kohustus. Lisaks on ehitusloa andmise otsuse punktis nr 3

kirjutatud, et „Ehitise omanik on kohustatud esitama ehitusloa väljastajale elektrooniliselt

ehitisregistri kaudu www.ehr.ee vähemalt kolm päeva enne ehitise ehitamise alustamist

teatise ehitamise alustamise kohta“. Ehitamise alustamise teatises on lisaks taotlejale ja

ehitamist teostavale isikule kohustuslik märkida ära omanikujärelevalve tegija. EhS § 20 lõike

1 kohaselt peab omanik tagama ehitise ehitamise üle asjatundliku järelevalve (edaspidi

omanikujärelevalve). Ehitusloakohustusliku ehitise üle võib omanikujärelevalvet teha

kvalifikatsiooninõuetele vastav isik. Kaebajad seda teinud ei ole.

Arvestades Harku valla suurust ning ehitusobjektide arvu (ehitisregistri andmetel oli Harku

vallas 2019. a antud kokku 1084 ehitus- ja kasutusluba ning ehitus- ja kasutusteatist) ei ole

eesmärgipärane ega teostatav kõikidele objektidele ehitusjärelevalve tegemine. Kohalik

omavalitsus lähtub usalduse printsiibist ehk kui kinnistule on ehitusluba antud, siis eeldatakse,

et ehitustegevus viiakse läbi nõuetekohaselt ja korrektselt vastavalt loa aluseks olevale

ehitusprojektile. Järelevalve teostamisel toimub objektide kontroll nii juhuvaliku kui ka

esitatud vihjete/kaebuste alusel ning kui esineb alus, alustatakse ka vastav menetlus ning

vajadusel koostatakse ettekirjutus. Eelnevast tulenevalt jääb vastustajale arusaamatuks

kaebaja väljendatud rahulolematus, et tema poolt toime pandud rikkumist kohaliku

omavalitsuse poolt varem ei tuvastatud. Märgime veel kord, et omaniku kohustus on tagada

ehitise ja ehitamise seaduslikkus, st nimetatud kohustuse täitmise eest vastutab isik ise, mitte

kohalik omavalitsus.

5.13. Käesolevas asjas ei saa ka ainukeseks määravaks asjaoluks olla väidetav summa, mida

kaebajad on ehitamisse panustanud. Arvestades, et elamu püstitamiseks tuleb üldjuhul

kulutada märkimisväärseid summasid, ei saa see aga automaatselt olla sedavõrd suure

kaaluga, mis võtaksid kohalikult omavalitsuselt võimaluse olukorrale vastavalt reageerida.

Taas tekitaks taoline praktika olukorra, kus kohalikul omavalitsusel ei ole sisuliselt võimalik

leida muid lahendusi, kui ebaseaduslikult püstitatud hoone igal juhul seadustada. Kui isikud,

teades lammutamise kui võimaliku tagajärje võimatusest, teadlikult ja tahtlikult hooneid

vastavalt oma soovidele püstitavad, kaotavad vallavalitsuse hinnangul mõtte nii üld- kui ka

detailplaneeringud, samuti ehituslubade andmine ning ka vastava järelevalve teostamine.

Vallavalitsus ei tuvastanud kaebajate esitatud kinnisvara eksperthinnangust kinnitust, et hoone

lammutamine seaks isikud majanduslikult väga raskesse olukorda. Kaebajate poolt vallale

edastatud kinnistu hindamisaktist nähtuvalt oli hinnangu eesmärgiks laenutagatise

turuväärtuse hindamine krediidiasutusele esitamiseks, mis ei kajasta ilmtingimata seda,

millises ulatuses rahalisi vahendeid on omanikud hoone püstitamiseks kasutanud.

Kinnisvarahindajal ei ole kohustust kontrollida, kas püstitatud hoone on ehitatud ehitusloale

vastavalt. Arvestades kaebajate väiteid ehitamise alustamiseks raha kogumise perioodist, ei

oleks isik vallavalitsuse hinnangul sellisel juhul pidanud hoone püstitamisega

ehituskeelualasse riskima. Seetõttu on vallavalitsus seisukohal, et vaide esitajad on ise oma

tegevusega väidetava majandusliku kahju tekkimise põhjustanud.

5.14. 06.05.2020 ettekirjutuses on viidatud alusena EhS § 130 lõige 2 punktid 1, 2 ja 3 ning

korrakaitseseaduse § 23 lg 3 ja lg 4. Viidatud EhS sätte kohaselt teostab kohalik omavalitsus

riiklikku järelevalvet ehitise ehitamise või ehitusprojekti detailplaneeringule vastavuse üle,

kontrollib ehitamise või ehitise nõuetele vastavust ning ehitamise teatise või ehitusloa

olemasolu. Vastavalt konkreetsele juhtumile otsustab kohalik omavalitsus ka kohase meetme

rakendamise. Vastustaja on nii vaideotsuse kui ka käesolevas vastuses põhjendanud, mis

alustel on pidanud eesmärgipäraseks kinnistule püstitatud hoone lammutamiseks. Kaebajate

poolt vallavalitsusele edastatud Xxxxxxxx xx xx kinnistu hindamise aktist ning ka 25.05.2020

esitatud vaidest nähtus, et püstitatud ehitise valmidus on 35%. Seega on hoone osaliselt

valmis ehitatud. Vallavalitus ei pea reaalseks ühtegi võimalust, et ehituskeelualas paiknevat

pooleliolevat hoonet saaks antud asukohas edasi ehitada. Selleks, et Xxxxxxxx xx xx

kinnistule oleks võimalik püstitada elukondlik hoone, mida saaks ka sihtotstarbe kohaselt

kasutada, tuleb hetkel kinnistul paiknev pooleliolev ehitis lammutada.

5.15. Nii ettekirjutuses, vaideotsuses kui käesolevas vastuses on põhjendatud, millised

asjaolud on tinginud vastava sisuga ettekirjutuse tegemise. Isik ei saa rikkumist toime pannes

eeldada, et senine kohtupraktika teda igal juhul kaitseb ning kohus kohaliku omavalitsuse

otsused tingimata tühistab. Vastustaja nõustub, et haldusorganil tuleb alati esmalt kaaluda, kas

lammutamisest on isikule vähem koormavaid alternatiive, mida on tehtud.

Vastustaja on kaebajatele selgitanud, miks ei ole võimalik Xxxxxxxx xx xx kinnistule anda

projekteerimistingimusi, sest EhS § 27 lõige 2 punktide 1-3 kohaselt arvestatakse

projekteerimistingimuste andmisel detailplaneeringu olemasolul hoone väljakujunenud

keskkonda, et projekteerimistingimused ei oleks vastuolus õigusaktide, isikute õiguste või

avaliku huviga ning üldplaneeringus määratud tingimusi. Sama paragrahvi lõikes 4 on toodud

loetelu

tingimustest,

mida

on

võimalik

detailplaneeringu

olemasolul

projekteerimistingimustega täpsustada. Loetelus ei ole punkti, mis võimaldaks

projekteerimistingimuste andmisega muuta detailplaneeringuga kehtestatud ehituskeeluala või

suurendada, nihutada hoonestusala rohkem kui 10% ulatuses esialgsest lahendusest. Lisaks ei

ole projekteerimistingimuste andmine võimalik vastuolu tõttu Harku Vallavolikogu 31. mai

2018 otsusega nr 51 kehtestatud teemaplaneeringu nõuetega, mille kohaselt tuleb vältida

hoonete ehitamist klindi pervele lähemale kui 30 meetrit. Samuti on põhjendatud, miks ei pea

vallavalitsus võimalikuks üldplaneeringut muutva detailplaneeringu koostamist, kuivõrd

selleks puuduvad planeerimisseadusest tulenevad alused. Teisalt, nagu eelnevalt märgitud,

otsustab üldplaneeringut muutva detailplaneeringu koostamise üle vallavolikogu. Kaebajad on

vastavasisulise taotluse esitanud.

5.16. Kehtiva Kolmiku maaüksuse detailplaneeringu ja antud ehitusloa kohaselt on Xxxxxxxx

xx xx kinnistule lubatud püstitada üksikelamu, mitte üld- ja avalikult kasutatavat hoonet

(kogukonnahoone vms). Vallavalitsus on seisukohal, et avalik huvi on riivatud juba asjaolust,

et detailplaneeringuga kehtestatud nõuetest ei ole isik omavoliliselt kinni pidanud. See, kas ja

kui palju külalisi enda elamusse kutsutakse, on igaühe eraelu puudutav küsimus, st juhul, kui

kaebajad soovivad oma kodus pidada eraviisilisi jumalateenistusi, on see nende õigus ning

kahtlemata üllas tegevus, kuid nimetatud asjaolu ei muuda kinnistu ega hoone kasutamise

sihtotstarvet või teeni seeläbi automaatselt avalikke huve, mis oleksid põhjendatud aluseks

üldplaneeringu põhilahenduse muutmisele.

5.17. Xxxxxxxx xx xx kinnistule püstitatud hoone ei vasta detailplaneeringule ega ehitisele

esitatavatele nõuetele, kuivõrd hoone on ehitatud ehitusala/hoonestusala järgimata

ehituskeelualasse. Vallavalitsuse hinnangul on väär väita, et ehitis on ehitatud vastavalt

ehitusprojektile, kui hoone ei paikne projektis määratud asukohas. Ehitise asukoht kinnistul

on ehitusprojekti juures oluline aspekt, millest sõltub, kas ehitis vastab lisaks kõigele muule

ka kehtivale planeeringule. Vallavalitsus on seisukohal, et üksikelamu püstitamiseks ehitusloa

taotlemisel on selle peamiseks lõppeesmärgiks hoone valmis ehitada ning seda

otstarbekohaselt kasutama hakata, st taotleda hoonele kasutusluba. Xxxxxxxx xx xx kinnistul

paiknevat hoonet pole aga põhjendatud alustel võimalik olemasoleval kujul edasi ehitada, mis

omakorda tähendab, et eesmärki, milleks ehitusluba taotleti, pole võimalik saavutada.

Tulenevalt EhS § 55 punktist 3 keeldub pädev asutus kasutusloa andmisest, kui ehitis ei vasta

ehitusloale, riigi või kohaliku omavalitsuse kehtivale eri- või detailplaneeringule, sh

detailplaneeringu elluviimise tegevuskavale või projekteerimistingimustele. Paratamatult

kaasneb ehitamisega kahju, kui valminud ehitist ei ole hiljem võimalik kasutusloa andmata

jätmise tõttu soovitud eesmärgil kasutusele võtta. Kohalik omavalitsus peab oma tegevuses

olema piisavalt ettenägelik, mistõttu on Xxxxxxxx xx xx kinnistu olukorda arvestades

ettenähtav kasutusloa andmise võimatus, kuivõrd püstitatud hoone ei vasta detailplaneeringule

ega ka ehitusloale. Selleks, et kinnistul oleks võimalik ehitustegevust jätkata, tuleb

olemasolev hoone viia vastavusse kehtiva Kolmiku detailplaneeringuga.

5.18. Vastustaja on nii ettekirjutuses, vaideotsuses kui ka läbivalt käesolevas vastuses oma

seisukohti põhjendanud. Kohaliku omavalitsuse üheks ülesandeks on korraldada valla

ruumilist planeerimist ja luua läbi selle nii avalikke kui ka erahuve ja vajadusi arvestav

kvaliteetne elukeskkond. Detailplaneering koostatakse üldjuhul selleks, et saavutada

üldplaneeringuga kavandatu elluviimine. Võimalusi kehtiva Kolmiku planeeringu

muutmiseks oleks pidanud kaaluma enne ehitusloa taotluse esitamist ning ehitama asumist.

Käesoleval juhul on Xxxxxxxx xx xx kinnistul ehitamisel olev hoone nii ehitusloa

ehitusprojekti, detailplaneeringu, teemaplaneeringu kui ka üldplaneeringuga ilmselges

vastuolus, sest hoone paikneb ehituskeelualas. Seega oleks vastuolu üldplaneeringuga olnud

võimalik ületada vaid üldplaneeringut muutva detailplaneeringu koostamisega. Samas on

tegemist erandliku võimalusega ning tulenevalt planeerimisseaduse § 142 lõikest 1 peab

sellisel juhul esinema üldplaneeringu muutmiseks ka erandlik ja põhjendatud vajadus.

Mõjuvaks põhjuseks ei ole see, et isik teadlikult ning tahtlikult hoone planeeringus ettenähtud

ehitusala/hoonestusala ei järgi. Käesolevas asjas ei esine ühtegi objektiivset põhjendust, mis

avaliku huvi seisukohast tingiksid vajaduse üldplaneeringu muutmiseks, st kaaluks üles

tervikliku üldplaneeringuna vormistatud, loodushoidlikkusele ja keskkonnasäästlikkusele

suunatud avaliku huvi. Üldplaneeringu muutmise põhjendatud vajaduseks ei saa pidada

asjaolu, et isik ehitab hoone teadlikult ehituskeelualasse, misjärel tuleb kohalikul

omavalitsusel leida viise, kuidas hoone sõltumata rikkumisest seadustada. Üldplaneeringut

muutva detailplaneeringu koostamine on võimalus paindlikumalt reageerida muutuvatele

oludele ja vajadustele, mis aga ei saa tõusetuda olukorras, kui kehtivat planeeringut on

tahtlikult nõudeid rikkudes asutud ellu viima.

5.19. Kokkuvõtvalt on vallavalitsus seisukohal, et kaebuse menetluse tulemusel, kõiki

asjaolusid ja nii kaebaja kui ka vastustaja poolt esitatud materjale arvestades, ei ole võimalik

saavutada kaebuse eesmärki. Vallavalitsus on kokkuvõtvalt seisukohal, et kaebus tuleb

rahuldamata jätta.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus, tutvunud poolte seletustega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid

kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb rahuldada. Kohtu põhjendused on

alljärgnevad.

7. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel

kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab

vorminõuetele (haldusmenetluse seadus (HMS) § 54). HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik

haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud.

Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS §

56 lg 2). Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused,

millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3).

8. Kohus on käesolevat asja arutades teinud kindlaks järgmised asjaolud, mille üle vaidlust ei

ole:

8.1. Kaebajatele kuulub alates 10.11.2010 ühisomandina Harku vallas Muraste külas asuv

Xxxxxxxx xx xx maaüksus (katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx), millele kaebajad taotlesid

01.03.2018 ehitusluba üksikelamu ehituseks. Kaebajatele väljastati ehitusluba 01.06.2018

Harku Vallavalitsuse ehitus- ja kasutuslubade komisjoni otsusega nr 103 „Ehitusloa andmine

üksikelamu püstitamiseks Muraste külas Xxxxxxxxx xx xx maaüksusele“.

8.2. Kaebajad alustasid 06.05.2019 ehitust, kuid jätsid vastustajale esitamata ehitusloa punktis

3 ette nähtud ehitamise alustamise teatise.

8.3.

Vastustaja alustas 20.04.2020 talle laekunud kaebusest lähtudes riikliku

järelevalvemenetluse kinnistul toimunud ehitustegevuse seaduslikkusse kontrollimiseks.

Kaebajatel võimaldati järelevalvemenetluse käigus anda oma seletused ja 06.05.2020 tegi

vastustaja ettekirjutuse nr 12-4/7-2, millega nähti ette kinnistul ehitustegevuse peatamine ja

poolelioleva ehitise lammutamine hiljemalt 31.12.2020.

8.4. Kaebajad esitasid 25.05.2020 ettekirjutusele vaide ja vaidemenetluses 22.06.2020 oma

täiendavad seisukohad. Vastustaja jättis 30.06.2020 korraldusega nr 378 vaide rahuldamata,

kuid muutis ehitise lammutamistähtaja ja määras uueks tähtajaks 31.12.2021. Kohtuotsuse

kuulutamise ajaks on vastustaja muutnud oma 21.12.2021 korraldusega nr 858 ettekirjutuses

ettenähtud lammutamistähtaega veel kord ja hetkel on selleks 6 kuud pärast käesolevas asjas

tehtud kohtuotsuse jõustumist.

8.5. Ehitusloa väljastamise aluseks oli muuhulgas Kolmiku detailplaneering, mis on

kehtestatud Harku Vallavolikogu 21.06.2001 otsusega nr 51. Ehitusloa väljastamise aluseks

olnud ehitusprojekt vastas detailplaneeringus sätestatud nõuetele kaasa arvatud ehitise lubatud

asukoha määranud hoonestusalale.

8.6. Kaebajate poolt püstitatud ehitis, mille valmimise protsent on ca 35% (hoone seinad on

püsti ja katus peal), asub umbes pooles osas väljaspool detailplaneeringuga ette nähtud

hoonestusala ja on nihutatud keskmiselt 5 m põhja suunas alale, mis detailplaneeringu

kohaselt on ehituskeeluvööndiks. Hoone asub vastavalt paiknemise joonisele 19,52 kuni

22,97m klindiastangu servast.

Vaidlust ei ole, et kaebajad nihutasid hoone asukohta koostöös ehitajaga teadlikult põhja

suunas ja selle sisuliseks eesmärgiks oli hoonest lõunas asuva ja hoone tuulevarju jääva

krundi osa kasutamine õuealana.

8.7. Kinnistu kuulub küll väikeses osas Muraste looduskaitseala sihtkaitsevööndisse, mis on

ühtlasi ka Natura 2000 võrgustikku arvatud Muraste loodusala, kuid kinnistu

detailplaneeringukohane hoonestusala ja ka püstitatud hoone asukoht asuvad väljaspool

Muraste looduskaitseala.

Sisuline vaidlus puudub hetkel ka selle üle, et hoone asukoha nihutamine ei too kaasa ohtu

hoone püsivusele ja ei riku looduskaitselisi nõudeid.

8.8. Kolmiku detailplaneeringu põhijoonisel (kättesaadav internetis https://kaart.harku.ee/DP/

000118_77/avalik/ (kontrollitud 08.05.2023) on selgelt tuvastatav punase viirutusega 25-

meetrine ehituskeeluala kinnistu piirist arvates ja selle sisse jääv hoonestusala/ehitusala.

Detailplaneeringu põhijoonisel olevas osas „Tingmärgid“ on ehituskeeluala tingmärk ja seda

on kasutatud ka krundil pos 37 asuva ehituskeeluala määramisel. Kohus märgib, et lisaks on

krundiplaanil mõõdetud vahemik astangu servast kuni keeluala piirini, mis on 25 m ja sealt

edasi tuleb tingmärgiga „elamuala“ tähistatud ala, mis jääb ehituskeeluala tingmärgiga

piiratud ala sisse. Kohtu hinnangul ei vaidle pooled selle üle, et tingmärgiga „elamuala“

tähistatud ala moodustab tänases mõistes krundil lubatud hoonestusala. Seda näitab

muuhulgas ka asjaolu, et kaebajad on ehitusloa taotluse esitamisel sellega nii arvestanud.

Lisaks detailplaneeringule on Harku Vallavolikogu 31.05.2018 otsusega nr 51 kehtestatud

Harku valla ehitustingimusi, miljööväärtuslikke alasid ja väärtuslikke maastikke määrava ning

tihehoonestusalasid täpsustava teemaplaneeringu, mille 3.11.10, mille kohaselt tuleb vältida

hoonete ehitamist klindi pervele lähemale kui 30 meetrit.

8.9. Vaidlust ei ole, et seni kaebajate poolt teostatud ehitustööde hind jääb suurusjärku ca 140

000 - 160 000 eurot.

8.10. Menetlusosalised ei vaidle ka selle üle, et valmisehitatud hoone nihutamine

detailplaneeringuga ettenähtud hoonestusala sisse ei ole tehniliselt teostatav ja

detailplaneeringule ning ehitusloale täies ulatuses vastava hoone püstitamine on sisuliselt

võimalik alles pärast olemasoleva hoonekarbi lammutamist.

8.11. Ehitatava hoone muudetud asukoha tõttu ei ole piiratud klindi kasutamist avalikkuse

poolt ja see on kasutatav senisel kujul ning klindiastangu serval asuva jalgtee kasutamiseks

takistusi ei ole.

8.12. Menetlusosalised ei vaidle asjaolu üle, et lõplik otsustuspädevus kaebajate poolt

vastustajale esitatud taotluse osas algatada hoone praeguses asukohas seadustamist võimaldav

üldplaneeringut muutev detailplaneering, kuulub Harku Vallavalikogule ja viimane ei ole

selles osas lõplikku otsust langetanud.

9. Kohus leiab, et käesoleva vaidluse keskseks küsimuseks on küsimus lammutusettekirjutuse

põhjendatusest.

10. Kohus nõustub kõigepealt kaebajatega, et lammutusettekirjutus on ehitusõiguses äärmiselt

koormav ja sisuliselt materiaalseid ressursse raiskav meede ja selle tegemisel tuleb eelnevalt

hoolikalt läbi kaaluda, kas ei esine vähem koormavaid meetmeid mida oleks võimalik

kasutada sama eesmärgi saavutamiseks.

Samas nõustub kohus ka vastustajaga, et kohtupraktika, mis tekitaks olukorra, kus kohalikul

omavalitsusel ei ole võimalik leida muid lahendusi, kui ebaseaduslikult püstitatud hoone igal

juhul seadustada, ei oleks kooskõlas ei põhiseaduse ega ehitusseaduse mõttega. Sellisel juhul

kaotaksid tõepoolest mõtte nii üld- kui ka detailplaneeringud, ehituslubade andmine ning ka

vastava järelevalve teostamine, sest isikud, teades lammutamise kui võimaliku tagajärje

võimatusest, püstitaksid teadlikult ja tahtlikult hooneid vastavalt oma soovidele.

11. Võimalike ebaseaduslike ehitiste lammutamist käsitlevad ja annavad sellele sisulise

õigusliku aluse nagu kaebajad ja vastustajad õigesti välja toovad, eelkõige ehitusseadustiku §

132 lg 3 punktid 1-2, mis on sõnastatud järgnevalt:

(3) Korrakaitseorgan otsustab ehitise lammutamise eelkõige, kui:

1) ehitis ei vasta ehitisele esitatavatele nõuetele ja nõuetele mittevastavusega kaasneb

oluline või kõrgendatud oht;

2) ehitise ebaseadusliku ehitamisega on kinnisasja omanikule või kinnisasjaga piirnevate

kinnisasjade omanikele kaasnenud püsiv negatiivne mõju, mis on üleliia koormav ja mida ei

ole võimalik piisavalt vähendada ega leevendada.

11.1. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole sisuliselt vaidlust, et rakendamisele ei kuulu EhS

§ 132 lg 3 p 1, sest selles toodud ohueeldused ei ole täidetud. Vaidlust ei ole küll selles, et

ehitus asub osaliselt väljaspool ehitusala, kuid kohtu hinnangul ei nähtu käesoleva asja

asjaoludest ja menetlusosaliste seisukohtadest, et selle mittevastavusega kaasneb oluline või

kõrgendatud oht.

Kohtu hinnangul, ei ole klindiastangu nõlvast 25 meetri asemel umbes 20 m kaugusel asuv

hoone käesoleval juhul ka ohuks naabritele või muudele isikutele. Samuti ei tulene hoone

asukohast ettenähtavas tulevikus selle eeldatava ekspluatatsiooni ajal tajutavalt olulist või

kõrgendatud ohtu. Kohus möönab siinkohal, et võimalikud kliimamuutused võivad

põhjustada muuhulgas ka klindiastangu senisest kiirema murenemise, kuid hetkel on sellised

väited kohtu hinnangul selgelt spekulatiivsed ja ei ületa seaduses ettenähtud künnist ohu

tuvastamiseks. Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et igal juhul tuleb sellise võimaluse

puhul kaebajatel arvestada, et isegi hoone võimalikul seadustamisel olemasolevas asukohas,

tuleb neil endil kanda vastavat riski.

11.2. Kohus on seisukohal, et ka EhS § 132 lg 3 p 2 rakendamiseks vajalikud eeldused pole

täidetud. Kohtumenetluses ei ole vastustaja suutnud kohut veenda, et kaebajatele või

kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikele on kaasnenud mingi selgelt arusaadav püsiv

negatiivne mõju, mis on üleliia koormav. Kohtu hinnangul ei ole seadusandja siinkohal silmas

pidanud püsiva mõju all seda, et rikutud on detailplaneeringuga määratud ehitise asukoha

nõudeid. Kohut hinnangul on püsiva mõju all siinkohal siiski silmas peetud seda, et vastav

negatiivne mõju oleks tajutav ka reaalse mõjuna näiteks valguse vähenemisena, sademete

suunamisena vms. Selliseid väiteid käesolevas asjas esitatud ei ole. Lihtsalt asjaolu, et keegi

naabritest esitas kaebuse väitega, et ehitis asub väljaspool detailplaneeringuga sätestatud

hoonestusala, selliseks mõjuks kohtu hinnangul ei kvalifitseeru.

12. Kuna eeltoodud analüüsist tulenevalt ei ole täidetud eeldused EhS § 132 lg 3 p 1 ja 2

rakendamiseks, tuleb kohtul hinnata, kas seadus annab mingeid muid võimalusi ehitise

lammutamiseks kohustamiseks.

Kohus leiab, et EhS § 132 lg 3 sõnastus ei piira ehitise lammutamiseks kohustamise võimalust

ainult selle punktides 1-3 sätestatud eeldustega. Selliseks tõlgenduseks annab aluse selle lõike

sissejuhatavas lauses kasutatud sõna “eelkõige“.

Ka Riigikohus on märkinud oma 21.11.2022 otsuses haldusasjas nr. 3-19-2398 punktis17.

järgmist:“ Kui lammutamisettekirjutusega hõlmatud ehitised pole ohtlikud ning nendest ei

lähtu piirnevate kinnisasjade omanikele püsiv negatiivne mõju (kumbagi praegusel juhul

kassatsiooniastmes ei väideta), ei saa lammutamisettekirjutust teha EhS § 132 lg 3 p-des 1 ja

2 sätestatud alustel. Tegemist ei ole siiski suletud loeteluga, sest EhS § 132 lg 3 järgi otsustab

korrakaitseorgan ehitise lammutamise eelkõige nendel juhtudel. Siiski viitavad EhS § 132 lg 3

ülesehitus ja sõnastus, et lammutamisettekirjutust ei tohi teha pelgalt ehitamise

õigusvastasusest tulenevalt, vaid lisaks sellele peavad esinema kaalukad põhjused. Üheks

selliseks põhjuseks võib olla ehitise ettenähtavas tulevikus seadustamise võimatus. Kui

seadustamist takistab kehtiv üldplaneering, on ehitise seadustamine võimatu eelkõige siis, kui

üldplaneeringu vastavas osas muutmise püüded on asjakohases menetluses osutunud edutuks

või on ettenähtav, et üldplaneeringu vastavas osas muutmine on õiguslikult võimatu. Vaba

ehitustegevuse korral saab ehitise lugeda seadustatuks, kui see on kooskõlas kitsenduste ja

planeeringutega EhS § 12 lg 2 mõttes (vrd kolleegiumi otsus nr 3-17-1859/34, p 17).

Järelikult tuleb kohtul järgnevalt tuvastada, kas käesoleval juhul esineb muu alus, mida

vastustaja on õiguspäraselt rakendanud lammutamisettekirjutuse tegemisel.

12.1. Kohus märgib, et nähtuvalt vaidlustatud ettekirjutusest, vaideotsusest ja vastustaja

kohtus esitatud seisukohtadest ja tõenditest, on vastustaja teinud lammutamisettekirjutuse

põhiliselt kahe sisulise põhjendusega.

Esimeseks on asjaolu, et kuigi varasemalt on vallas isegi ekslikult lubatud ehitada sisuliselt

ehituskeeluvööndisse, on vallavalitsus otsustanud asuda karmistama ja parandama oma senist

halduspraktikat õigusvastaste ehitiste vastu võitlemisel ning ehitajate distsiplineerimisel.

Teise ja oluliseima põhjusena vaidlustatud ettekirjutise tegemiseks on vastustaja välja toonud

oma tekkinud veendumuse, et käesoleval juhul ei ole võimalik ebaseaduslikku ehitist

seadustada ja sellele kasutusluba saada. Sama aluse võimalikkusele on viidanud ka Riigikohus

eelpooltsiteeritud lahendis.

Vastustaja leiab olukorda analüüsides kõigepealt, et käesoleval juhul on ebaseadusliku ehitise

seadustamine võimalik ainult läbi üldplaneeringut muutva detailplaneeringu kehtestamise,

millega kohus põhimõtteliselt nõustub.

Vastustaja toob välja, et ta selgitas nii ettekirjutuses kui ka vaideotsuses, et kohaliku

omavalitsuse üheks ülesandeks on korraldada valla ruumilist planeerimist ja luua läbi selle nii

avalikke kui ka erahuve ja vajadusi arvestav kvaliteetne elukeskkond. Detailplaneering

koostatakse üldjuhul selleks, et saavutada üldplaneeringuga kavandatu elluviimine. Seega on

ka detailplaneering käsitatav avaliku kokkuleppena, mis ühendab ühelt poolt üldplaneeringust

tuleneva avaliku huvi teiselt poolt maaomaniku huviga oma kinnistut kasutada. Võimalusi

kehtiva Kolmiku planeeringu muutmiseks (lõunapoolse õueala suurendamiseks) oleks

vastustaja arvates pidanud kaaluma enne ehitusloa taotluse esitamist ning ehitama asumist.

Käesoleval juhul on Xxxxxxxx xx xx kinnistul ehitamisel olev hoone nii ehitusloa

ehitusprojekti, detailplaneeringu, teemaplaneeringu kui ka üldplaneeringuga ilmselges

vastuolus, sest hoone paikneb ehituskeelualas. Seega oleks vastuolu üldplaneeringuga olnud

võimalik ületada vaid üldplaneeringut muutva detailplaneeringu koostamisega. Samas on

detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmisel tegemist erandliku võimalusega ning tulenevalt

planeerimisseaduse § 142 lõikest 1 peab sellisel juhul esinema üldplaneeringu muutmiseks ka

erandlik ja põhjendatud vajadus. Mõjuvaks põhjuseks ei ole siinkohal vastustaja arvates

olukord, et isik teadlikult ning tahtlikult hoone planeeringus ettenähtud ehitusala/hoonestusala

ei järgi. Käesoleval juhul ei esine vallavalitsuse hinnangul ka ühtegi objektiivset põhjendust,

mis avaliku huvi seisukohast tingiksid vajaduse üldplaneeringu muutmiseks, st kaaluks üles

tervikliku üldplaneeringuna vormistatud, loodushoidlikkusele ja keskkonnasäästlikkusele

suunatud avaliku huvi. Üldplaneeringu muutmise põhjendatud vajaduseks ei saa vastustaja

arvates pidada asjaolu, et isik ehitab hoone teadlikult ehituskeelualasse, misjärel tuleb

kohalikul omavalitsusel leida viise, kuidas hoone sõltumata rikkumisest seadustada. Selline

halduspraktika seab kahtluse alla ja tekitab küsitavusi detailplaneeringute koostamise ja

järgimise vajaduses üleüldse ning annab väära indikatsiooni, et kehtivate nõuete teadliku

rikkumise korral peab kohalik omavalitsus asja igal juhul isikule sobivalt lahendama ja

kokkuvõttes hoone seadustama. Üldplaneeringut muutva detailplaneeringu koostamine on

võimalus paindlikumalt reageerida muutuvatele oludele ja vajadustele, mis aga ei saa

tõusetuda olukorras, kui kehtivat planeeringut on tahtlikult nõudeid rikkudes asutud ellu

viima. Samuti leiab vastustaja, et käesolevas asjas ei saa ka ainukeseks määravaks asjaoluks

olla väidetav suur rahasumma, mida kaebajad on ehitamisse panustanud. Arvestades, et elamu

püstitamiseks tuleb üldjuhul kulutada märkimisväärseid summasid, ei saa see aga

automaatselt olla sedavõrd suure kaaluga, mis võtaksid kohalikult omavalitsuselt võimaluse

olukorrale vastavalt reageerida. Vallavalitsus selgitab, et eeltoodust lähtuvalt ei saa ta ette

valmistada otsuse eelnõud vallavolikogule, mis toetaks kaebaja poolt olukorra lahendamiseks

välja pakutud õiguslikku lahendust üldplaneeringut muutva detailplaneeringu algatamiseks.

Samas möönab vastustaja, et lõpliku otsuse selles küsimuses langetab siiski vallavolikogu,

kes võib vastava detailplaneeringu menetluse ka oma otsusega algatada.

12.2. Kohus leiab, et põhimõtteliselt on vastustaja seisukohad seaduslikkuse ja ehitamisel

planeeringute ja ehituslubadega ettenähtud ehitusõigustest ja ehitusprojektidest kinnipidamise

tagamise vajalikkusest põhjendatud ja igati õiged. Kohus märgib, et kaheldamatult rikub

detail- ja üldplaneeringutes sätestatud nõuete rikkumine ehitustegevuse käigus avaliku

menetluse käigus saavutatud kokkuleppeid ja rikub planeeringute menetluses osalenud isikute

ja kõigi teiste puudutatud isikute õiguspärast ootust planeeringutes kokkulepitust

kinnipidamiseks. Lisaks avaliku usalduse kaotamisele võib sellise õigusvastase tegevuse

aktsepteerimine julgustada ka teisi isikuid ehitamisel tahtlikult ja teadlikult ainult oma huve

silmas pidades õigusnorme rikkuma.

Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et nii ehitusloa, ehitusprojekti, detailplaneeringu,

teemaplaneeringu kui ka üldplaneeringuga ilmselges vastuolus oleva hoone seadustamise

võimalused on reeglina suhteliselt kasinad ja sisuliselt pakub selleks väljaspool täielikku või

osalist lammutamist käesoleval juhul ainsa õigusliku võimaluse üldplaneeringut muutva

detailplaneeringu koostamine. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et tegemist on erandliku

võimalusega ning tulenevalt planeerimisseaduse § 142 lõikest 1 peab sellisel juhul esinema

üldplaneeringu muutmiseks ka erandlik ja põhjendatud vajadus.

12.3. Kohus leiab, et samamoodi peab ka lammutusettekirjutus muul põhjendusel kui EhS §

132 lg 3 p 1-3 toodud asjaolud, olema sisuliselt väga hästi põhjendatud (vähemalt samal

tasemel eeldustega kui eelmainitud seadusesätetes). Kohus leiab, et kohtupraktikast tulenevalt

võib nõustuda vastustajaga selles, et ebaseadusliku ehitise seadustamise võimatus kuulub

selliste võimalike põhjenduste hulka. Samas märgib kohus, et vallavalitsuse enda

kohtumenetluses esitatud seisukohad lükkavad selle põhjenduse kasutamise käesolevas asjas

sisuliselt ümber. Nimelt selgitas vallavalitsus, et tema ei näe võimalust, et tema saaks toetada

vastavat otsust, kuid märkis, et selle otsuse langetamiseks tal endal pädevust ei ole ja selle

peab tegema lõppastmes vallavolikogu.

Kohus märgib, et kohtu hinnangul on vallavalitsus oma seisukohta selgitades liiga kitsalt

tõlgendanud avalikku huvi, mis seisnevat eelkõige planeeringute ranges ja täpses elluviimises

(seaduslikkuse tagamine) ning keskkonna ja looduskaitse nõuete tagamises. Kohus leiab, et

need huvid on kaheldamatult kaalukad, kuid need ei pea automaatselt üles kaaluma kõiki teisi

huve. Kohus märgib, et tulenevalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 2 lg 1 on

kohaliku omavalitsuse kõige üldisemaks defineerivaks ülesandeks „... iseseisvalt korraldada ja

juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning

arvestades valla või linna arengu iseärasusi.“. Kohus märgib, et on väga oluline, et kohalik

omavalitsus oleks nö inimestele lähedane ja arvestaks tema pädevusse antud ülesannete

lahendamisel oma puudutatud elanike huvide ja vajadustega. Loomulikult ei tähenda see, et

avaliku võimu organina tohiks kohalik omavalitsus tegutseda väljaspool Eestis kehtivat

õiguskorda, kuid oma unikaalse positsiooni tõttu tuleb tal otsuste langetamisel eriline rõhk ja

eelistus panna just kohalike elanike heaolu tagamisele.

12.4. Käesoleval juhul nähtub kohtule kohtumenetluse käigus kogutud materjalidest, et

kohalik omavalitsus pidas kaebajatega pikalt läbirääkimisi ja ei välistanud tekkinud olukorra

lahendamist kompromissiga läbi üldplaneeringut muutva detailplaneeringu. Ka kohus suunas

menetlusosalisi juba asja menetlusse võttes kompromissi leidmisele ja peatas menetlusosaliste

4.05.2021 esitatud ühise taotluse alusel menetluse seoses toimuvate

kompromissiläbirääkimistega oma 6.05.2021 määrusega kuni 30.11.2021. Kohus pikendas

sisuliselt kompromissiläbirääkimiste tähtaega oma 10.12.2021 määrusega kuni 31.12.2022

kaebaja 30.11.2021 taotluse, millega nõustus ka vastustaja, alusel. Kaebaja esitas 02.01.2023

kohtule uue taotluse menetluse peatamise pikendamiseks seoses vajadusega anda uuele,

02.11.2022 ametisse asunud, vallavalitsusele esitatud detailplaneeringu osas seisukoha

kujundamiseks täiendavat aega. Samuti selgitasid kaebajad taotluses, et piirkonna elanikel

(heakskiidu detailplaneeringu muutmisele on andnud piirinaabrid ja Muraste Külaselts)

puuduvad vastuväited kaebajate kinnistut puudutava detailplaneeringu osas, ja tehtud

ekspertiisist (Loodusekspert OÜ) tulenevalt loodusväärtused sellega kahjustatud ei saa,

mistõttu ei ole ka detailplaneeringu muutmise menetlus ilmselgelt perspektiivitu. 6.01.2023

kohtule saadetud vastuses nõustus vastustaja esindaja kohtumenetluse edasise peatamisega.

Kohus rahuldas menetlusosaliste taotluse ja peatas oma 12.01.2023 määrusega menetluse kuni

31.12.2023.

Nii kohtule kui ka kaebajatele üllatuslikult teatas vastustaja 23.01.2023 ilma igasuguste

selgitusteta, et osapooled asjas kompromissi ei saavuta ning palus kohtumenetlusega edasi

liikuda. Kohus uuendas menetluse ja viis läbi kohtuistungi. Kohtuistungil vastustaja esindaja

selgitas, et volikogu planeerimis- ja ehituskomisjon on andnud vallavalitsusele suunise

valmistada ette detailplaneeringu algatamisest keeldumise otsus vallavolikogule, sest valla

poliitika on mitte algatada üldplaneeringut muutvaid detailplaneeringuid, kui seal ei ole taga

suurt avalikku huvi. Esindaja möönis kohtuistungil, et vastav otsus valmistatakse ette ja pärast

ettenähtud menetluslike sammude läbimist ja arutamist planeerimiskomisjonis saadetakse

edasi küsimuse lõplikuks otsustamiseks vallavolikogule.

12.5. Kohus märgib, et kaheldamatult on seaduslikkuse tagamine planeerimis- ja

ehitusprotsessis kohaliku omavalitsuse ühe põhiülesande täitmisel üks olulisemaid eesmärke.

Samuti nõustub kohus vastustajaga selles, et kord vastuvõetud üldplaneeringu muutmine

detailplaneeringuga on erandlik olukord. Siinkohal ei saa aga kohus nõustuda vastustajaga, et

PlanS § 142 näeb sellise muudatuse tegemise eeldusena ette kitsalt olulise avaliku huvi

muudatuse ainsa võimaliku põhjendusena. Nimelt näeb vastusaja viidatud PlanS § 142 ette, et

üldplaneeringu põhilahenduse muutmise ettepanekut võib sisaldada detailplaneering

põhjendatud vajaduse korral. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et sisuliselt soovitakse uue

detailplaneeringuga muuta hoonestamiseks lubatud ala detailplaneeringus nii, et see poleks

sisulises vastuolus üldplaneeringuga (ka selle teemaplaneeringuga) määratud kohustuslike

aladega. Järelikult on tegemist üldplaneeringu põhilahenduse muudatusega PlanS § 142 lg 1 p

2 või ka p 3 mõttes.

12.6. Eeltoodust tulenevalt omab kohtu hinnangul tähtsust PlanS § 142 toodud määratlemata

õigusmõiste „põhjendatud vajadus“ sisustamine. Kohus leiab, et erinevalt vastustaja

tõlgendusest ei ole seadusandja soovinud põhjendatud vajaduse mõiste sisustamisel piirata

otsustajate otsustusvabadust ainult avaliku huviga. Ühelt poolt toimub planeerimisel juba

põhialuste tasandil paratamatult avaliku ja erahuvi kaalumine ja tasakaalustamine ehk

planeerimisotsuste tegemisel tuleb paratamatult mõlemaga arvestada. Teiselt poolt on

detailplaneering reeglina olemuslikult kõige rohkem erahuvi väljendav planeeringuliik ja juba

seetõttu ei saa selle kehtestamise ja muutmise vajadust sisustada ainult avaliku huviga.

Kohtu hinnangul on seadusandja PlanS § 142 sõnastamisel teadlikult kasutanud määratlemata

õigusmõistet „põhjendatud vajadus“, sest ta on soovinud anda kohalikke olusid paremini

tundavatele planeerimisotsuste tegijatele võimalikult laia kaalutlus- ja otsustusvabaduse

valdkonnas, kus võimalikke ette tulevaid olukordi on väga palju ja väga erinevaid. Tulenevalt

kohaliku omavalitsuse kohustusest tagada eelkõige oma piirkonna elanike heaolu, on lisaks

avalikule huvile üheks selliseks olukorraks ka olukord, mis edendab eelkõige erahuvi

kahjustamata oluliselt teiste eraomanike ja avalikke arusaadavalt määratletavaid huvisid.

Lisaks nende erinevate huvide arvestamisvõimalusele tuleb kohalikul omavalitsusel huvide

konflikti korral tõsiselt ja põhjalikult kaaluda avalike ja erahuvide tähtsust iga konkreetse

ettepaneku lahendamisel ja ta ei saa asuda seisukohale, et avalik huvi senise üldplaneeringu

regulatsiooni säilitamiseks kaalub alati ja tingimusteta üles erahuvi selle muutmiseks. Kohus

leiab, et vaatamata seaduslikkuse tagamise põhimõtte väga kõrgele kohale avalike huvide ja

ka erahuvide kaitsmisel, ei tohi otsuste langetamisel kunagi unustada, et seaduslikkuse

tagamine ei ole eesmärk omaette. Abstraktne seaduslikkuse tagamine iga hinna eest ja

mõistlikku kaalutlust rakendamata ei saa kohtu hinnangul olla olemuslikult tähtsam, kui

inimeste heaolu, mille tagamisele see ühiskonnaelu korraldamise põhimõte on ju suunatud.

Käesoleval juhul on ka seadusandja seda mõtet selgelt väljendanud lubades põhjendatud

juhtudel hierarhiliselt kõrgema taseme planeeringut muuta madalama taseme planeeringu

muutmise menetluses.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebajal on täielik õigus esitada oma erahuvist

tulenevaid kaalutlusi ja nõuda nende igakülgset kaalumist tema poolt esitatud

detailplaneeringu muutmise menetluse taotlusega seoses. Nende kaalutluste alla käivad nii

juba valminud ehitise ja selle lammutamise maksumus seoses teistsuguste võimaluste

puudumisega ehitise olemasoleva detailplaneeringuga ettenähtud ehitusalasse paigutamiseks,

võimalikud naabrite ja avalikkuse kahjustatud huvid, looduskaitselised huvid, seaduslikkuse

tagamise huvi. Lisaks oleks kohalikul omavalitsusel kohtu hinnangul vaja kaaluda ka

eksimuse suurust ja kindlaks tehtud mõjusid. Kohus märgib lisaks, et kuigi isikute

subjektiivne käitumine ei saa olla pärast õigusvastase olukorra tekitamist põhiliseks

kriteeriumiks otsuse langetamisel, tuleb käesoleval juhul sarnaselt kriminaalmenetlusele

kaaluda ka isikute puhtsüdamlikku kahetsust ja valmidust nii rahaliselt kui reaalselt

kinnisvara osaga heastada oma mõistlike võimaluste piires toimepandud rikkumist. Lähtuvalt

kohtule kättesaadavatest tõenditest ei ole vastustaja kaalutlusõigust käesolevas asjas täies

ulatuses teostanud, sest on asunud ennatlikult seisukohale, et detailplaneeringu muutmiseks

puudub õiguslik alus selle teostamise võimatuse tõttu. Eeltoodust nähtuvalt see käesoleval

juhul nii ei ole.

12.7. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et vastustaja peamine väide ehitise senises asukohas

seadustamise õiguslike võimaluste puudumisest ei ole põhjendatud ja on selgelt ennatlik

arvestades kaebaja esitatud detailplaneeringu muutmise taotlust. Vastustaja on jätnud ehitise

seadustamise võimatuse väitele tuginedes sisuliselt kaalumata nii kaebaja huvid, kohaliku

omavalitsuse võimalikud huvid, kui ka osaliselt püstitatud ehitise lammutamisega ja uue

ehitise püstitamisega eraisikule kaasnevate kulutuste põhjendatuse olukorras, kus ehitis ei

riiva tajutaval määral ei naabrite ega avalikkuse huve, mis on olnud ehitusloa andmise aluseks

v.a. ehitise osaliselt väljaspoole hoonestusala jääv asukoht. Lisaks märgib kohus, et

vastustaja on sisuliselt jätnud kaalumata ka võimalikud alternatiivsed mõjutusvahendid

tulevikus sarnaste õigusrikkumiste vältimiseks. Kuna kõiki neid küsimusi tuleb ja saab

arutada taotletud detailplaneeringu algatamise või algatamata jätmise otsustamisel ning kohtu

hinnangul ei ole hetkel teadaolevate asjaolude pinnal ka selgelt välistatud kaebajatele

positiivne otsus, siis tuleb kohtul lugeda koostatud lammutusettekirjutus ennatlikuks ja

õigusvastaseks ehk kaebus rahuldada.

Menetluskulud

13. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas asjas tehti otsus vastustaja kahjuks. Kaebajad on taotlenud oma menetluskulude

hüvitust kokku summas 2 589 eurot. Vastustaja kaebajate kantud menetluskulude

põhjendatuse küsimust tõstnud ei ole ja kohus leiab, et need on põhjendatud ja tuleb

kaebajatele vastustajalt välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik