3-22-830/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Enno Loonurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. mai 2023; Tallinna Halduskohus

Haldusasja number

3-22-830

Haldusasi

X. X kaebus Vabariigi Valitsuse 10.03.2022 korralduse nr 79

tühistamise nõudes

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X. X, esindaja Indrek Põder;

Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindaja Piret Alamaa

RESOLUTSIOON

Edasikaebamise kord

1. Jätta kaebaja 23.03.2023 taotlused kriminaalasja nr

xxxxxxxxxx materjalide väljanõudmiseks ja ka vastava

uuringuakti koostanud ekspertidelt teatavate täpsustuste

saamiseks rahuldamata;

2. Jätta kaebus rahuldamata

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on

10.05.2023. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. X esitas 13.04.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 10.03.2022 korralduse nr 79

„Eesti kodakondsuse äravõtmine“ tühistamise nõudes.

2. Tallinna Halduskohus võttis 13.05.2022 määrusega kaebuse menetlusse. Vastustaja esitas oma

seisukohad kaebusele 13.06.2022.

3. Tallinna Halduskohus määras 21.02.2023 määrusega haldusasja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses

ning andis protsessiosalistele tähtajad täiendavate taotluste või menetlusdokumentide esitamiseks. Ühtlasi

määrati kindlaks ka kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg.

4. Kaebaja esitas 23.03.2023 täiendavad seisukohad. Vastustaja esitas oma täiendava seisukoha

21.04.2023.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

5. Kaebaja on seisukohal, et tema kodakondsuse äravõtmine ei ole põhjendatud ning ta ei ole Eesti

kodakondsuse saamisel varjanud valeandmete esitamisega asjaolusid, mis oleksid välistanud talle Eesti

kodakondsuse andmise. Kaebaja selgitab, et asus Eesti Vabariiki elama 1978. aastal, seoses õpingutega

Tallinna Merekoolis. Sellest ajast on ta püsivalt elanud Eesti Vabariigis. Tal on abikaasa ja laps, kes on

Eesti kodanikud. Enne Eesti kodakondsuse saamist 2014. aastal oli X. X määratlemata kodakondsusega

isik.

6. Vabariigi Valitsuse 10.03.2022 korralduses nr 79 ei ole toodud välja asjaolusid, mis kinnitaks tema

poolt KodS § 28 lg 1 p 4 aluse olemasolu.

7. Vabariigi Valitsus ei kasutanud käesoleval juhul otsuse tegemisel diskretsiooniõigust õiguspäraselt,

mistõttu on haldusakt ka sisuliselt õigusvastane ja vastuolus Riigikohtu seisukohtadega. Kodakondsuse ära

võtmine ei ole ka mõõdukas meede. Piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust

rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav (Vaata RKPJK 17.03.1999 otsus asjas nr 3-

4-1-1-99, p 13).

8. Täiendavas 23.03.2023 seisukohas tõi kaebaja välja, et ei ole kasutanud Eesti kodakondsuse taotlemise

eel pettust ja ei ole esitanud haldusorganile Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse esitamisel

valeandmeid. Kaebaja vastas Eesti kodakondsuse taotlemise eel ja ka Eesti kodakondsuse sooviavalduse

esitamisel haldusorganile Eesti kodakondsuse saamiseks kodakondsuse seaduses sätestatud tingimustele.

Kaebaja hinnangul on tema Eesti kodakondsuse ära võtmine õigusvastane. Kaebaja ei ole esitanud

19.12.2013 sooviavalduse esitamisel valeandmeid ning taolisi asjaolusid ei ole haldusorgani (PPA)

ametnike M. M, J. J ja L. L poolt ka tuvastatud. Vastustaja on enda 13.06.2022 menetlusdokumendi

punktis 1.2 asunud seisukohale, et PPA-s 2015. aastal alustatud kriminaalasja nr xxxxxxxxxx raames ja

sellele järgnenud kontrolli käigus tuvastati, et X. X ei sooritanud 17.11.2013 eesti keele B1-taseme

eksamit. 19.11.2021 EKEI uuringuaktist nr 21U-DK0008 selgus, et X. X ei sooritanud ise ka 26.10.2013

kodakondsuseksamit. Kaebaja ei ole olnud mitte kunagi kriminaalasjas nr xxxxxxxxxx menetlusosaliseks,

teda ei ole antud kriminaalasjas mitte kunagi üle kuulatud ei tunnistajana ega ka kahtlustatavana. Samuti ei

ole kaebajalt võetud mitte kunagi kriminaalasjas nr xxxxxxxxxx käekirjaekspertiisiks vajalikku

võrdlusmaterjali. Vastustaja ei ole käesolevasse menetlusse esitanud mitte ühtegi tõendit, so kriminaalasja

nr xxxxxxxxxx menetlusdokumenti, millest nähtuksid või leiaksid kinnitust vastustaja taolised väited.

Kaebaja leiab, et 19.11.2021 EKEI uuringuaktist nr 21U-DK0008 ei selgu, et kaebaja ei ole sooritanud ise

26.10.2013 kodakondsuseksamit. Kaebaja kinnitab, et 26.10.2013 kodakondsuseksami kirjutas tema ning

19.11.2021 uuringuaktis nr 21U-DK008 ei ole ekspertide poolt antud uuringutulemuse hinnang absoluutne

ehk välistatud ei ole kaebaja poolt 26.10.2013 kaebaja poolt kodakondsuseksami sooritamine.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

9. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldmata. Kaebaja ei vasta kodakondsuse saamise tingimustele.

Vabariigi Valitsuse korralduse punktis 1 kirjeldatud tõenditega on tõendatud, et X. X ei sooritanud

nõutavaid eksameid ise, vaid kasutas selleks kolmanda isiku abi. Vastustaja selgitab, et X. Xil oli kuni 1.

jaanuarini 2016 kehtinud KodS-i redaktsiooni § 12 lõike 2 kohaselt kohustus lisada Eesti kodakondsuse

saamise taotlusele (taotlus esitatud 19.12.2013) dokumendid, mis tõendavad, et ta vastab Eesti

kodakondsuse saamise tingimustele, seega pidi X. X muude dokumentide hulgas esitama ka tunnistused

või andmed nõutavate eksamite sooritamiste kohta. Eesti keele B1-taseme eksam sooritati X. Xi eest

17.11.2013 ning Eesti Vabariigi põhiseaduse ja KodS-i tundmise eksam 26. oktoobril 2013. Seega Eesti

kodakondsuse saamise sooviavalduse esitamisel esitas X. X riigile valeandmeid, ja seda isiklikult. X. X ei

olnud ise eksameid sooritanud, kuid nende sooritamist tõendavad dokumendid esitas ta PPA-le teadlikult.

X. X andis Eesti kodakondsuse saamise sooviavaldusega KodS § 6 punkti 7 kohaselt 19. detsembril 2013

ka lojaalsusvande. Siseministeeriumi hinnangul keskendus X. X isiklikule heaolule ja omakasule, taotledes

riigilt, kus ta on elanud, kõrgeimat staatust, millega kaasneb samas ka Euroopa Liidu kodaniku staatus, ega

käitunud Eesti kodakondsust taotledes õiguskuulekalt. Valeandmete esitamisega ei järginud ta

põhiseaduslikku korda ega täitnud Eesti seadusi.

10. Arvestades, et X. X ei sooritanud nõutavaid eksameid ise, esitas ta enda eesti keele oskuse ning Eesti

Vabariigi põhiseaduse ja KodS tundmise kohta PPA-le teadvalt valeandmeid. Seega ei vastanud X. X

KodS § 6 punktides 3 ja 4 toodud tingimustele ja temale Eesti kodakondsuse andmine Vabariigi Valitsuse

1. septembri 2014 korraldusega nr 366 oli õigusvastane, mistõttu tuli temalt KodS § 28 lõike 1 punkti 4

alusel kodakondsus ära võtta.

11. KodS § 28 lõike 1 punkt 4 on imperatiivne ega sisalda kaalutlusõigust. Sellest hoolimata on Vabariigi

Valitsuse korraldus igati motiveeritud ning kaebajale on menetluses põhjalikult selgitatud tema õigusi.

Vabariigi Valitsuse korralduses on taotlejale selgelt ja detailselt välja toodud kõik korralduse andmisel

hinnatud asjaolud ning seonduv siseriiklik ja rahvusvaheline regulatsioon.

12. Vastustaja juhib siinkohal tähelepanu, et sooviavalduse kodakondsuse saamiseks esitas kaebaja

isiklikult ning Eesti kodaniku passi sai ta samuti isiklikult kätte. Kinnituskiri, et isik soovib jätkuvalt Eesti

kodakondsust ja vastab KodS-is sätestatud tingimustele, ei ole enam KodS-i kohaselt nõutav, mis näitab, et

see ei saanud olla oluline eeldus kodakondsuse saamisel. PPA on andnud korduvalt kaebajale võimaluse

ise nõutud eksamid ära teha, kaebaja on olnud ise nõus keeleeksami sooritamisega, kuid kaebaja ei ole

sellega hakkama saanud. Ka see näitab üheselt, et X. X on oma pettusest täielikult teadlik.

13. Täienadavas 21.04.2023 seisukohas märkis vastustaja, et tema hinnangul ei ole kriminaalasjal nr

xxxxxxxxxx seost käesoleva haldusasja lahendamisega, kuivõrd nimetatud kriminaalasi oli alustatud

kolmanda isiku suhtes. Kriminaalasi nr xxxxxxxxxx lahenes Tallinna Ringkonnakohtu 18.01.2021

otsusega kriminaalasjas nr 1-16-11625. Konkreetses kriminaalasjas ei olnud süüdistatav X. X ega X. Xi

eest eksami sooritanud isik, seega ei puutu nimetatud kriminaalasja materjalid käesoleva haldusasja

lahendamisel asjasse. Kriminaalasjale on kodakondsuse äravõtmise otsuses viidatud, kuna nimetatud

kriminaalasjast tingituna teostas PPA järelkontrolli, mille raames tuvastati 2017. aastal, et X. X ei

sooritanud 17.11.2013 eesti keele B1 taseme eksamit. Nimetatud fakti tõestuseks on vastustaja 31.01.2023

esitanud kohtule kontrolltoimiku (mis varasemalt oli esitatud filtreerimata kujul), milles sisalduva

10.05.2017 Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (edaspidi EKEI) uuringuakti nr 17U-DK0002 kohaselt ei

olnud eesti keele B1-taseme eksamitöö kirjutajaks X. X. Vaidlust ei ole selles, et ekspertide hinnangud ei

olnud antud 100% kindlusega. Samas on eksperdid andnud hinnangu, et 26.10.2013 sooritatud Eesti

Vabariigi põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksamitöö kohta antud allkirja ei ole väga

tõenäoliselt kirjutanud X. X. Seega ei ole usutav, et eksperdid annaksid täiendava selgitusena kaebaja

poolt väljatoodud hüpoteetilise seisukoha, et kodakondsuseksami võis tõenäoliselt kirjutada kaebaja.

Uuringuakt tõendab vastupidist. PPA antud korduvatele võimalustele vaatamata ei ole kaebaja eksamit

nõutaval tasemel sooritanud. Kodakondsuse saamise eelduseks olevale keeleoskuse nõudele ei vasta isik

tänaseni. Juba enne kodakondsuseksami osas EKEI-lt arvamuse küsimist hoiatati kaebajat, et ainuüksi

eesti keele eksami sooritamata jätmine toob kaasa Eesti kodakondsuse äravõtmise. Seega oli isik kogu

menetluse vältel teadlik võimalikest tagajärgedest ning vastustaja hinnangul on asunud eesti keele eksamil

ebaõnnestumise järgselt otsima võimalusi nõuetele mittevastavusele vaatamata kodakondsuse

säilitamiseks. Vastustaja palub taotlused rahuldamata jätta.

KOHTU PÕHJENDUSED

14. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Vabariigi Valitsuse 10.03.2022 korraldust nr 79 ja taotletud

selle tühistamist. Nimetatud korraldusega võeti kaebajalt Eesti kodakondsus ära, sest selle taotlemisel oli

ta valeandmete esitamisega varjanud asjaolusid, mis oleksid kodakondsuse andmise välistanud. Kaebaja

väidab, et ta ei ole kodakondsuse saamisel varjanud valeandmete esitamisega asjaolusid, mis oleksid

välistanud talle Eesti kodakondsuse andmise ja on seisukohal, et arvestades kaebaja isikut ning isikuga

kaasnevat olukorda, ei olnud tegemist vajaliku, põhjendatud ega proportsionaalse meetmega.

15. Vabariigi Valitsus on tuginenud vaidlustatud korralduse andmisel kodakondsuse seaduse (edaspidi ka

KodS) § 28 lg 1 p 4 arvestades sama seaduse § 6 p-des 3, 4, 6 ja 7 sätestatut. Vastavalt kodakondsuse

seaduse § 28 lg 1 p 4 võetakse Vabariigi Valitsuse korraldusega Eesti kodakondsus ära isikult, kes on Eesti

kodakondsuse saamisel või taastamisel varjanud valeandmete esitamisega asjaolusid, mis oleksid

välistanud talle Eesti kodakondsuse andmise või taastamise. KodS § 6 punktide 3, 4, 6 ja 7 kohaselt pidi

välismaalane, kes soovis saada Eesti kodakondsust, oskama eesti keelt vastavalt sama seaduse §-s 8

(vastavus keeleseaduses sätestatud B-1 tasemele) nõuetele, tundma Eesti Vabariigi põhiseadust ja

kodakondsuse seadust vastavalt sama seaduse §-s 9 sätestatud nõuetele, olema lojaalne Eesti riigile ning

andma vande: „Taotledes Eesti kodakondsust, tõotan olla ustav Eesti põhiseaduslikule korrale.“

16. Kodakondsuse äravõtmine on Vabariigi Valitsuse pädevuses ja vormistatakse vastava korraldusega.

Seega peab otsustus vastama haldusakti õiguspärasuse eelduslikele tingimustele, mis on sätestatud

haldusmenetluse seaduse §-s 54. Haldusmenetluse seaduse § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane kui ta

on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Taoliste vaidluste puhul ongi põhirõhk

üldjuhul kaalutlemise küsimusel ja seda ka antud juhul, sest vorminõuete osas ei ole etteheiteid tehtud ning

sisulist küsimust ei saa tekkida ka õigusliku aluse või Vabariigi Valitsuse pädevuse suhtes. Taoliste

vaidluste puhul saabki kohus hinnata peamiselt seda kas vaidlustatud otsustuse vastuvõtmisel ei ole tehtud

ilmselgeid kaalutlusvigu. Antud juhul ilmselgeid kaalutlusvigu ei nähtu. Vastustaja on küsimust piisava

põhjalikkusega kaalunud ning antud juhul ei ole põhjust vastustaja seisukohaga mitte nõustuda. Vastavalt

halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lg 2 ei pea kohus vajalikuks kõiki vaidlustatud haldusakti punktis

2 esitatud õiguslikke järeldusi üle korrata, sest kaebus jääb rahuldamata.

17. Vastavalt KodS § 6 p 3 pidi isik oskama Eesti kodakondsuse saamiseks eesti keelt keeleseaduses

sätestatud B-1 tasemel. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja sellel tasemel eesti keelt ei oska ja et

17.11.2013 ei olnud ta vastavat keeleeksamit ise sooritanud. Kaebaja uuringus esitatuga ei nõustu,

märkides, et sooritas eksami ise ja et uuringuakti kohaselt ei olegi vastav hinnang absoluutne ning sellega

ei välistata, et kaebaja eksami (siiski) ise sooritas. Veel märgib kaebaja, et vaidlustatud haldusaktis

viidatud kriminaalasjas ei ole teda kunagi üle kuulatud ega ka mingisugust võrdlusmaterjali võetud

taotledes ühtlasi ka vastava kriminaalasja materjalide väljanõudmist ning ekspertiisi teostanud ekspertidelt

täiendava arvamuse küsimist. Eelnimetatud taotlus jääb rahuldamata. Kohus on küsinud 28.03.2023

kirjaga vastustajalt haldusaktis viidatud kriminaalasja seose ja tähenduse suhtes täiendavaid selgitusi, mille

vastustaja on 21.04.2023 ka esitanud ja millega võib nõustuda. Vastustaja märkis, et kriminaalasjal

käesoleva vaidlusega seost ei ole, kuivõrd see oli alustatud kolmanda isiku suhtes, kusjuures

süüdistatavaks ei olnud kaebaja ega ka kaebaja eest eksami sooritanud isik. Vastustaja selgitab, et

kriminaalasjale viidati (eelkõige) seetõttu, et kriminaalasjast tingituna teostati järelkontrolli, mille raames

tuvastatigi, et (väga tõenäoliselt) ei sooritanud X. X 17.11.2013 eesti keele B1 taseme eksamit ise.

Vastustaja on ka seisukohal, et ekspertidelt täiendava selgituse küsimine seonduvalt kodakondsuseksami

sooritamisega ei ole vajalik, sest uuringuaktis ei väidetagi seda, et hinnang oleks sajaprotsendilise

tõenäosusega. Selle seisukohaga võib samuti nõustuda. Kaebaja 23.03.2023 taotlus oli esitatud haldusasja

kirjalikus menetluses läbivaatamiseks määramisel antud tähtaja raames ja oli seni lahendamata, mistõttu

kajastab kohus seda antud juhul ka käesoleva lahendi resolutsioonis.

18. Vastustaja on Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi käekirjauuringu 10.05.2017 akti haldusasja materjalide

juurde esitanud ja selles on asutud seisukohale, et eksamitöö kirjutas kaebaja asemel teine isik. Seonduvalt

kodakondsuseksamiga on 19.11.2021 uuringuaktis märgitud, et (vastavaid) allkirju ei ole väga tõenäoliselt

kirjutanud kaebaja. Selles, et taolised ekspertiisid või uuringud ei ole absoluutselt vaieldamatud, võib

nõustuda, kuid samas ei tähenda see seda, et vastustaja peaks aktsepteerima kaebaja väidet eksamite

isiklikust sooritamisest ja iseäranis veel siis kui see on pigem ebatõenäoline ning haldusmenetluse

materjalis ei ole ka piisavalt informatsiooni, mis seda väidet kasvõi kaudselt toetaks. 21.04.2023

seisukohast järeldub, et vastustaja arvates ei vasta kaebaja endiselt kodakondsuse saamise eelduseks

olevale keeleoskuse nõudele. Kodakondsuse äravõtmiseks vastavalt KodS § 28 lg 1 p 4 seonduvalt

asjaolude varjamisega, mis oleksid välistanud kodakondsuse andmise või taastamise piisaks ka pelgalt

kodakondsuse seaduse § 6 punktis 3 nimetatud oskuse puudumisest, kuid antud juhul on vastustaja

viidanud veel ka sama paragrahvi punktidele 4, 6 ja 7, millega võib samuti nõustuda, kuid esmajärjekorras

on vastustaja jaoks ilmnenud vastavalt 10.05.2017 uuringuaktile vajakajäämine kodakondsuse seaduse § 6

punktis 3 sätestatu suhtes. Mis puutub eesti keele oskuse nõuetesse, siis pidi välismaalane, kes soovis

saada Eesti kodakondsust, oskama eesti keelt vastavalt keeleseaduses sätestatud B-1 tasemele. Eesti keele

oskuse nõuded või põhinõuded on toodud välja ka kodakondsuse seaduse § 8 lõikes 2. Näiteks

eelnimetatud seaduse ja paragrahvi teise lõike teise punkti kohaselt pidi isik oskama muuhulgas kirjeldada

sündmusi ning lühidalt põhjendada ja selgitada oma seisukohti ja plaane. Olenemata sellest, et

haldusmenetluse käigus asuti seisukohale, et kaebaja ei sooritanud keeleeksamit 17.11.2013 ise, on

kaebajale võimaldatud enne kodakondsuse äravõtmist mitmel korral eksamit sooritada, kuid nähtuvalt

vaidlustatud haldusaktist jäi see kaebajal sooritamata 15.02.2020 ning ka 14.11.2021. Haldusasja

materjalis ei sisaldu arvestatavaid kaudseid viiteid sellele, et kaebaja võiks ettenähtud tasemel eesti keelt

osata, pigem vastupidi. Situatsioonis, kus kaebajal oleks B-1 tase olemas olnud eksami sooritamisel

seisuga 17.11.2013, oleks võinud eeldada ka ettenähtud punktitaseme saavutamist 15.02.2020 ja

14.11.2021 toimunud eksamitel. Vahetult enne 15.02.2020 eksamit on kaebaja taotlenud näiteks oma

22.01.2020 e-kirjas tähtaja muutmist, kuid see e-kiri on saadetud venekeelsena, mis ei anna samuti kasvõi

kaudset kinnitust selle kohta, et KodS § 8 lg-s 2 nõuded oleksid võinud olla täidetud.

19. Lähtuvalt eeltoodust ei olnud vastustaja kaalutlustega mittenõustumiseks ega kaebuse rahuldamiseks

alust. HKMS § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud

juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole haldusasja kirjalikus menetluses

läbivaatamiseks määramisel antud tähtaja raames menetluskulude kaebajalt väljamõistmist taotlenud.

Seega jäävad protsessiosaliste menetluskulud või siis võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm

Kohtunik