2-22-141181/9 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht 09.05.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-141181

Kohtuasi

Osaühingu EUROPARK ESTONIA hagi Prisma NET

OÜ

vastu

leppetrahvi

ja

sissenõudmiskulu

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30.03.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Prisma NET OÜ apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

100 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Osaühing EUROPARK ESTONIA (registrikood

10811490), lepinguline esindaja Elari Arjakas

Kostja Prisma NET OÜ (registrikood 12648723)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda menetlusse võtmast Prisma NET OÜ apellatsioonkaebust Harju

Maakohtu 30.03.2023 otsuse peale.

2. Jätta kaebuse esitamisega seotud menetluskulud Prisma NET OÜ kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-22-141181

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing EUROPARK ESTONIA (hageja) esitas 30.10.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse võlgnikult Prisma NET OÜ (kostja) 100 euro saamiseks. Kohus tegi

31.10.2022 võlgnikule makseettepaneku, millele võlgnik esitas vastuväite. Seoses võlgniku

vastuväitega lõpetati 16.11.2022 määrusega maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 06.12.2022 Harju Maakohtule hagi kostja vastu võla 100 eurot

väljamõistmiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista leppetrahvi 60 eurot ja sissenõudmiskulud

40 eurot.

3. Hagiavalduse kohaselt oli kostja sõiduki numbrimärgiga XXXXXX omanik/vastutav

kasutaja vähemalt alates 24.07.2017. Sõidukit pargiti 17.07.2020 Tallinnas Tornimäe 7 asuvale

Tornimäe ladu parkimisalale ja 28.07.2022 Haven Kakumäe parkimisalale, s.o hageja

opereeritavatele parkimisaladele. Parkimistingimuste avaldamisega esitas hageja omapoolse

pakkumuse, mida hageja on selgelt parkimistingimustes väljendanud. Parkimisega esitati

nõustumus pakkumusele, mistõttu sõiduki parkimisega tekkis lepinguline suhe. Hageja tuvastas

kontrollimisel, et sõidukit oli pargitud parkimistingimusi rikkudes, kuna parkides ei olnud

sõiduki armatuurlaual vastaval alal parkimisõigust andvat parkimiskaarti. Järelikult parkis

kostja parkimistingimusi rikkudes, jättes parkimise eest tasumata. Hageja esitas koheselt pärast

parkimistingimuste rikkumist leppetrahvinõuded kokku 60 eurot, paigutades need sõiduki

kojamehe vahele, mis on käesoleva ajani tasumata.

4. Kohtueelselt saatis hageja elektroonilisel teel nõudekirja kostja äriregistrijärgsele aadressile

XXX. Kostja nõudekirjale ei vastanud ega asunud ka kohustust täitma. Võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113¹ lg 1 järgi võib võlausaldaja olukorras, kus tal on õigus nõuda viivist, nõuda võla

sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Sissenõudmiskuludesse (40 eurot) on hageja

arvestanud Transpordiametile ja äriregistrisse saadetud päring Sõiduki omaniku/vastutava

kasutaja andmete saamiseks. Saadud andmetele tuginedes saadeti kohtueelne meeldetuletuskiri

e-posti vahendusel võlgnevuse kohta sõiduki omanikule/vastutavale kasutajale.

Kostja vastuväited

5. Kostja tunnistas hageja nõuet osaliselt. 28.07.2022 oli sõiduk pargitud tasulise parkimise

alale, kuid hajameelsusest oli unustatud parkimine aktiveerida. Tegemist oli sõiduki kasutaja

hooletusega, kostja ei vaidlusta leppetrahvi nõuet 30 eurot.

6. 17.07.2020 oli parkimine lubatud territooriumi valdaja loal. Sõiduki kasutajaks oli ilmselt X,

kes on kostja üks tegelikest kasusaajatest. X elab Tallinnas Tornimäe 7 asuva hoone korteris nr

Y ja on selle (ühis)omanik. Seega omas sõiduki kasutaja parkimiseks territooriumi valdaja luba,

kuivõrd korteriomanik ja valdaja ehk hoone kaasomanik on ühtlasi vastava territooriumi

(kaas)valdajaks. Kostjale teadaolevalt registreeritakse sõidukite parkimised ka Tornimäe 7

valvelauas vastavas kaustikus. Sõiduki kasutaja on seda alati korrektselt teinud ning on

veendunud, et see oli nii ka seekord. Nimetatud parkimise puhul oli õiguslikult võimatu

parkimislepingu sõlmimine hageja poolt nimetatud viisil (sõidukit parkides aktsepteeris sõiduki

juht hageja parkimistingimusi), s.t leppetrahvinõudel puudus lepinguline ja seaduslik alus. Kui

lähtuda eeldusest, et sõiduki kasutaja ei omanud parkimisõigust, siis sisuliselt väidab hageja, et

sõiduki kasutaja tegi tahteavalduse parkimislepingu sõlmimiseks läbi sedasama lepingut

rikkuva tegevuse, mis tõi kohe kaasa leppetrahvi. Seega pidi lepingu esemeks olema mitte

2-22-141181

parkimine vaid parkimistingimuste rikkumine. Sellist lepinguliiki (teenust) nagu lepingu

rikkumine ei ole olemas, tegemist oleks heade kommete vastase tehinguga ning on kummaline,

kuidas kõrvalkohustus saab olla antud olukorras lepingu põhiesemeks. Kuna tegemist saab olla

üksnes tüüptingimustega lepinguga, siis arvestades, et leppetrahvi aluseks on lepingu sõlmimise

fakt ise ja leppetrahv on lepingu ainus ja vältimatu kohustus, oleks selline tüüptingimuse

vastuolus VÕS § 42 lg 3 p-ga 5 (ebamõistliku suurusega leppetrahv).

7. Alternatiivselt palub kostja kohtul vähendada leppetrahv nullini, arvestades eeltoodud

asjaolusid, s.t sõiduki kasutaja oli sama hoone üks korteriomanik, parkimine oli registreeritud

valvelauas (kuid pika aja möödumise tõttu on selle tõendamine kostjale võimatu, aga hagejale

jõukohane) ning hageja parkimistingimused on tühised (kas heade kommetega vastuolu või

tüüptingimuse tühisuse tõttu). Lisaks ei ole leppetrahvinõue kohtule esitatud mõistliku aja

jooksul. Tavpärane mõistlik aeg on 2–3 kuud, mitte 2–3 aastat. Kostja sai hageja nõudest teada

seoses maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega.

8. Kostja vaidles vastu ka sissenõudmiskulude nõudele. Esiteks, kuna ühe juhtumi osas on hagi

põhjendamatu, siis on vähemalt pool sissenõudmiskuludest juba seetõttu põhjendamatud.

Teiseks, hagimenetluse põhjuseks on asjaolu, et hageja ei ole pidanud vajalikuks kostjaga antud

asjaga seoses üldse suhelda ega otsida lahendust, kuigi kostja tegi enne hagimenetluse algust

ettepaneku kohtuväliseks lahenduseks. Kostja e-kirjadele hageja ei vastanud. Kolmandaks, kõik

menetluskulud on tekkinud hageja töötaja (C, Europargi veebilehe andmetele Europark Estonia

OÜ ärijuht ja äriregistri andmetel ka ühtlasi hageja prokurist) ühingu poolt väidetavalt osutatud

teenuse vahendusel. Jääb arusaamatuks, mis põhjusel hageja keeldub otse suhtlemast kostjaga

ja edastab kirjad oma prokuristi ja töötaja ettevõttele, selle asemel, et leida kiire ja pooltele

väiksemaid kulusid põhjustav lahendus. Kostja hinnangul on hageja tegevuseesmärk tekitada

seeläbi rahalisi kulusid, mis ei ole kuidagi heauskne käitumine.

Maakohtu otsus

9. Maakohus rahuldas 30.03.2023 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

leppetrahvi 60 eurot ja sissenõudmiskulud 40 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja

kanda ja kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 505 eurot, sh riigilõivu 100 eurot,

maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja lepingulise esindaja kulu 385 eurot.

10. Maakohus tuvastas, et kostja on sõiduki numbrimärgiga XXXXXX omanik/vastutav

kasutaja alates 24.07.2017. Nimetatud sõiduk pargiti 17.07.2020 Tornimäe 7 parkimisalale ning

28.07.2022 Haven Kakumäe parkimisalale, s.o hageja opereeritavatele parkimisaladele.

11. Maakohus luges hageja esitatud fotodega tuvastatuks, et hageja opereeritavates parklates

olid nähtavad parkimistahvlid, millelt nähtus, et tegemist on tasulise parkimisalaga ja viide

parkimistingimustele. Hageja avaldatud parkimistahvlid olid kohtule esitatud fotode põhjal

parklasse sisenedes selgelt nähtavad ja lepingutingimustes oli selgesõnaliselt kirjas, et hageja

loeb lepingu sõlmituks sõiduki parkimisega parklasse.

12. Hagis esitatud asjaoludel ja hageja esitatud tõendite põhjal luges kohus esimese

parkimislepingu sõlmituks hageja ja kostja vahel 17.07.2020 Tornimäe parklasse parkimisel

ning teise lepingu sõlmituks 28.07.2022 Haven Kakumäe parklasse parkimisel. Kostja poolt X-

le sõiduki kasutamiseks väljastatud volikiri ei tõenda, et X 17.07.2020 sõidukit kasutas.

Arvestades, et juriidiline isik sõidukiga sõita ei saa, siis tuleb eeldada, et leping sõlmiti hageja

ja kostja vahel ning tehtud majandus- või kutsetegevuses isiku nimel. TsÜS § 116 lg-st 2

2-22-141181

tulenevalt tuleb eeldada, et sõidukit kasutanud isik kasutas sõidukit juriidilise isiku nimel ja

huvides, s.t tema esindajana.

13. Parkimistingimuste p 2 järgi on parkimine lubatud ainult territooriumi valdaja poolt

väljastatud parkimislubadega. Parkimisluba väljastatakse territooriumi valdaja poolt

määratavatel tingimustel. Sõidukijuht peab asetama parkimisloa sõiduki armatuurlauale selgelt

nähtavalt ja loetavalt viivitamatult peale sõiduki parklasse parkimist (p 3). Eeltoodut arvestades

pidi sõidukil olema parkimisõiguse olemasolul väljastatud parkimisluba ning see luba pidi

olema ka nähtav ja loetav sõiduki armatuurlaualt/esiklaasilt. Hagiavaldusele lisatud fotodest

nähtuvalt ühtegi luba armatuurlaual ei olnud. Hageja tõendas, et hageja parkimiskontrolör

kontrollis sõidukit parkimisõigust enne leppetrahvi väljastamist 17.07.2020 kell 11.23 ja 11.27

ning mõlemal korral sai parkimisõigust kontrollides vastuse, et sõidukil ei ole parkimisõigust

antud parkimisalal ning sõiduk ei olnud registreeritud parkima ka partnerprogrammis. Kostja

vastupidist ei tõendanud. Tõendamata oli ka kostja väide valvelaua kaustiku kohta, milles

väidetavalt parkimised registreeritud olid.

14. Parkimistingimuste p 5 alusel on parkimiskorraldajal õigus teha leppetrahvi, s.t poolte vahel

on sõlmitud leppetrahvikokkulepe. Hageja nõuab kostjalt leppetrahvi tasumist (VÕS § 158 lg

1). Parkimistingimustes on märgitud, et lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda leppetrahvi

kuni 50 eurot. Hageja on määranud kostjale leppetrahvi mõlema parkimise osas 30 eurot, s.o

kokku 60 eurot.

15. Hagile lisatud piltidest nähtub, et leppetrahvinõuded on pandud sõiduki esiklaasile

kojamehe vahele. Kuna leppetrahvinõuded pandi sõiduki kojamehe vahele samal ajal kui

rikkumine avastati, siis on nõuded esitatud mõistliku aja jooksul (VÕS § 159 lg 2,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70). Asja lahendamisel ei oma tähtsust, millal saatis

hageja kostjale nõudekirja.

16. Hagejal on VÕS § 82 lg-st 7 tulenevalt õigus nõuda kohustuse täitmist, kuna kostja kohustus

leppetrahvi tasumiseks on muutunud sissenõutavaks. Kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p 1 ja VÕS

§ 108 lg 1 võib hageja võlausaldajana nõuda kohustuse täitmist, kui kostja võlgnikuna on

rikkunud raha maksmise kohustust.

17. Kohtu hinnangul puudus alus leppetrahvi vähendamiseks. Määratud leppetrahv ei ole VÕS

§ 42 lg 3 p 5 tähenduses ebamõistlikult suur. Parkimistrahv 30 eurot on parkimisteenuse

osutamise valdkonnas tavapärane ning see ei kahjusta kuidagi kostjat ebamõistlikult.

18. Hageja nõue sissenõudmiskulude hüvitamiseks on põhjendatud, kuna kostja oli viivituses

oma rahalise kohustuse täitmisega, s.o leppetrahvinõude tasumisega, ja hagejal oli õigus nõuda

viivist (VÕS § 113¹ lg 1). Hageja tegi päringuid Transpordiametile ja äriregistrisse sõiduki

omaniku/vastutava kasutaja andmete saamiseks ning saatis enne kohtusse pöördumist kostjale

nõudekirja kostja äriregistrisse kantud e-posti aadressile.

19. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Maakohus pidas

põhjendatuks ja vajalikuks kuluks riigilõivu 100 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot

(TsMS § 4842). Lepingulise esindaja kulu 385 eurot 3,5 tunni eest oli maakohtu hinnangul

põhjendatud, s.h hagiavalduse esitamisega seotud ajakulu 2 tunni ulatuses ja kostja vastusega

tutvumise ja analüüsimise ning sellele omakorda seisukohtade koostamise ajakulu 1,5 tunni

ulatuses. Kohtu hinnangul oli põhjendatud esindaja tunnitasu suurus 110 eurot.

2-22-141181

Apellatsioonkaebus

20. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi

rahuldati 30 eurot ületavas osas ja uue otsusega jätta hagi 30 eurot ületavas osas rahuldamata.

Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

21. Maakohus leidis, et kostja esitatud volikiri ei tõenda, et sõidukit kasutas X. Samas ei nähtu

otsusest, kes sõidukit kasutas. Kui sõidukit kasutanud isik ei ole kindlaks tehtud, siis ei ole

võimalik teha kindlaks seda, kas sõiduki kasutamine on seotud kostja esindamisega,

omavoliliselt või erahuvidega. TsÜS § 116 lg 2 kohaldamiseks ja hagi rahuldamiseks tulnuks

esmajärjekorras just see selgeks teha.

22. Kostja tõendas vastuses hagile asjaolu, et X on territooriumi valdaja, kes parkis sõiduki

iseenda ehk valdaja loal. Kostja esitas 28.02.2023 tõendid selle kohta, kuidas praktikas

vormistati parkimist Tallinnas Tornimäe 7 asuva elamu juures – vormistamisega tegeles hageja

heaks tegutsev valvelaua töötaja. Kohus jättis kostja esitatud tõendi tähelepanuta. Kui kohus

oleks tõendeid hinnanud kogumis, iseäranis 28.02.2023 esitatud selgitust, pidanuks kohus

sõiduki kasutajaks lugema X. Sellega omakorda kaasnenuks vajadus hinnata, kas X oli

Tallinnas Tornimäe 7 asuva hoone kaasomanik (korteriomanik) ja seega territooriumi valdaja,

mille kohta esitatud tõendid jättis kohus samuti hindamata. Ebaõigeks tõendi hindamiseks ja

menetlusnormi rikkumiseks on ka asjaolu, et kostja ei olevat tõendanud valvelaua kaustiku

olemasolu. Kostja 28.02.2023 menetlusdokumendile lisatud selgitusega on vastav asjaolu

tõendatud.

23. Maakohus tugines vastuolus seadusega hageja väidetele, et kuna hageja poolt kasutatava

arvutisüsteemi väljavõte parkimist ei kajasta, siis järelikult oli parkimine toimunud tingimusi

rikkudes. Tegemist on materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamisega, s.t tegemist oleks tühise

tüüptingimusega (VÕS § 42 lg 3 p-d 11 ja 13), kui sellega takistatakse parkimise õiguspärasuse

tõendamist parkija poolt ja jäetakse see üksnes hageja meelevaldseks otsustuseks, kas ja millal

ta peab parkimisteenust osutama või ta loeb, et väidetavat parkimislepingut on tema suhtes

rikutud ja ta seega teenust osutama ei pea.

24. Materiaalõiguse normi ebaõigeks kohaldamiseks on ka see, et vaidlusaluse parkimise puhul

oli õiguslikult võimatu parkimislepingu sõlmimine hageja poolt nimetatud viisil (hageja väitel

olevat sõiduki juht sõidukit parkides aktsepteerinud hageja parkimistingimusi), s.t

leppetrahvinõudel puudus üldse lepinguline ja seaduslik alus. Kui lähtuda eeldusest, et sõiduki

kasutaja ei omanud parkimisõigust, siis sisuliselt leiab kohus, et sõiduki kasutaja tegi

tahteavalduse parkimislepingu sõlmimiseks läbi sedasama lepingut rikkuva tegevuse, mis tõi

ka kaasa leppetrahvi. Seega pidi lepingu esemeks olema mitte parkimine, vaid

parkimistingimuste rikkumine. Kuna tegemist oli tüüptingimustega lepinguga, siis arvestades,

et leppetrahvi aluseks on lepingu sõlmimise fakt ise ja leppetrahv on lepingu ainus ja vältimatu

kohustus, oleks selline tüüptingimuse vastuolus VÕS § 42 lg 3 p-ga 5 (ebamõistliku suurusega

leppetrahv).

25. Maakohus ei lahendanud sisuliselt kostja taotlust vähendada leppetrahv nullini, viidates

vaid, et leppetrahv pole ülemäärane.

26. Sissenõudekulude vaidlustamisel kordab kostja maakohtule esitatud vastuväiteid.

2-22-141181

27. Maakohus rahuldas hageja menetluskulude hüvitamise taotluse, kuigi hageja esitas

menetluskulude nimekirja hilinenult. Tähtaja rikkumine pidanuks kaasa tooma hilinenult

esitatud menetluskulude nimekirja tähelepanuta jätmise isegi hagi rahuldamise korral.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

28. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel

TsMS § 637 lg 1 p 6 ja lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub kaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud

tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul

ja

võimalikult

väikeste

kuludega.

Sellest

tulenevalt

arvestab

ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh seda, et menetlusosalistel ei tekiks

apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

29. Kolleegium märgib, et TsMS § 405 lg 1 esimese lause alates 01.01.2022 kehtiva

redaktsiooni järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras,

järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise

nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole

ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole (lihtmenetlus). Praeguses asjas oli hagi esitamisel

hagihinnaks 100 eurot. Kuna asja hind on alla 7000 euro, on tegemist lihtmenetluse asjaga

TsMS § 405 lg 1 mõttes. Viidatud asjas saab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse

võtta üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada

lahendit (TsMS § 637 lg 21).

30. Maakohus ei andnud luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Asjaolu, et

maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva

selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 2¹ tähenduses. Edasikaebamise

korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, milliste puhul edasikaebamise luba ei anta,

sest edasikaebamine ei ole ka välistatud TsMS § 637 lg-s 2¹ sätestatud alustel.

31. Riigikohus on märkinud, et ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 637 lg 21 alusel põhjendama pikemalt, kui et

määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel

ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse

tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud

menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused

materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite

hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus

sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise

kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (RKTKm 27.08.2018, 2-17-13363, p 15).

Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keeldumise korral vaikimisi ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole

ilmselgelt edulootust (RKTKm 27.02.2017, nr 3-2-1-159-16, p 13).

32. Arvestades asja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei

ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse

normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks kaasa tuua ebaõige otsuse.

Maakohus on kolleegiumi hinnangul tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 hinnates

2-22-141181

asunud põhjendatult seisukohale, et hagi tuleb rahuldada. Kostja mittenõustumine maakohtu

järeldustega ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kui maakohus on materiaalõigust

õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kostja on

apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud vastuväiteid hagile. Maakohus on neile

piisavalt põhjalikult vastanud. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei võimalda

ringkonnakohtu hinnangul jõuda maakohtu otsuses märgitust teistsugustele järeldustele.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et parkimisõiguse olemasolu korral pidi parkimisluba

olema nähtav ja loetav sõiduki armatuurlaualt/esiklaasilt või pidi parkimine olema

registreeritud programmis. Maakohus järeldas asja materjalide põhjal õigesti, et kostja ei

tõendanud, et sõiduki parkimine oleks olnud nõuetekohaselt vormistatud. Kokkulepe, mille

kohaselt peab kostja tasuma hagejale parkimistingimuste rikkumise tõttu leppetrahvi 30 eurot,

ei ole tühine tüüptingimus, kuna sellist leppetrahvi summat ei saa pidada ebamõistlikult

suureks. Ühtlasi nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et praegusel juhul puuduvad alused

leppetrahvi vähendamiseks. Õige on ka maakohtu järeldus sissenõudmiskulu nõude

rahuldamisel. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmiseks õiguslik alus.

33. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas.

Kuna hagi rahuldati, siis jättis maakohus menetluskulud õigesti kostja kanda TsMS § 162 lg 1

alusel.

34. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud

maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib

ringkonnakohus TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust

menetlemast selle sisulises osas (st osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja

menetluskulude jaotust). Kui aga kaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka kulude rahalise

suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama TsMS § 178 lg-s 2

sätestatuga, s.t peab menetlema kaebust osas, mis puudutab menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud kulude väljamõistmist

rohkem kui 280 euro suuruses summas (RKTKm 15.03.2023, 2-21-9335, p 14).

35. Seega ei võimalda TsMS § 637 lg 21 ringkonnakohtul keelduda menetlemast kostja

apellatsioonkaebust osas, milles kostja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist.

36. Ringkonnakohus leiab, et osas, milles kostja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 637 lg 1

p 6 alusel. Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse,

kui selles toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on

selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et kaebus tuleks jätta

rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele kaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks

(RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses

menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid.

37. Kostja

on

põhjendanud

maakohtu

otsuse

vaidlustamist

menetluskulude

kindlasksmääramise osas sellega, et hageja hilinenult esitatud menetluskulude nimekirja ei

oleks kohus tohtinud arvestada ja lisaks ei olnud menetluskulude nimekiri piisavalt detailne.

38. Ringkonnakohus leiab, et need väited ei annaks alust maakohtu otsust menetluskulude

kindlaksmääramise osas tühistada. Esiteks märgib ringkonnakohus, et maakohus on otsuse

põhjendustes märkinud, et kohus jätab tähelepanuta hageja poolt 14.03.2023 esitatud

2-22-141181

dokumendi (s.h menetluskulude nimekirja), kuna see on esitatud hilinenult, nii nagu kostja enda

24.03.2023 maakohtule esitatud menetlusdokumendis taotles. Maakohus oli määranud

menetluskulude nimekirjade esitamise tähtajaks 10.03.2023. Maakohus lähtus hageja

menetluskulude hüvitamisel hageja 24.01.2023 esitatud menetluskulude nimekirjast. Seega oli

hageja menetluskulude nimekiri esitatud tähtaegselt. Põhjendatud ei ole ka kostja väide, et

hageja menetluskulude nimekiri ei ole piisavalt detailne. Muid vastuväiteid hageja kuludele ei

ole esitatud. Eelnevast tulenevalt ei oleks ringkonnakohtul võimalik kostja kaebuses toodud

väidete põhjal kaebust maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise osas rahuldada. Seega on

apellatsioonkaebus selles osas õiguslikult perspektiivitu.

39. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Kuna

apellant esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda talle tagastada.

Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele

menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

40. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega

seotud menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel koosmõjus § 639 lg-ga 1 kaebuse esitaja, s.o

kostja kanda. Kuivõrd apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduti ning ei edastatud

kaebust hagejale vastamiseks, ei saanud hagejale apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt

välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid ja neid ei ole vaja rahaliselt kindlaks määrata.

41. Apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda

määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõiv.

42. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt võib apellant esitada määruskaebuse Riigikohtule.

(allkirjastatud digitaalselt)