3-21-2031/41 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

Otsuse kuupäev

Kohtunik

Haldusasi

3-21-2031

5. mai 2023

Kadri Palm

X kaebus diagnoosi J45 puudumise tuvastamiseks ning Tartu

Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tartu Vangla

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X kaebus osaliselt.

2. Tuvastada kaebajal astma diagnoosi (RHK-10 kood J45) puudumine.

3. Jätta rahuldamata kaebaja kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks.

4. Mõista Tartu Vanglalt riigituludesse 15 eurot. Ülejäänud kaebaja menetluskulu

(riigilõiv) summas 15 eurot jätta Eesti Vabariigi kanda. Jätta ekspertiisitasu

vastustaja kanda.

5. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 5. juunil 2023.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-21-2031

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav X esitas Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise

taotluse, mis registreeriti 28. detsembril 2020 numbriga 1-13/340-1 (digitaalse kohtutoimiku

leheküljed (dtl) 17-24). Kaebaja heidab Tartu Vanglale ette, et tema suhtes on kohaldatud

kaitsevisolatsiooni ja ta kuulub riskirühma, ilma mingisuguse diagnoosi ja haigusseisundi

olemasoluta. Suvaotsuse alusel kohaldatud isolatsioon on võtnud ära võimaluse võrdsetel

alustel teiste kinnipeetavatega: võtta osa taasühiskonnastavatest tegevustest; kinnipeetava

individuaalses täitmiskavas (ITK) määratud tööhõivest; vastuvõtule saamisest ja

hingehoidlikest vestlustest vangla kaplanitega; võtta osa jumalateenistustest vangla kirikus (sh

ka jõulu- ja uusaastajumalateenistusest).

2. Tartu Vangla jättis 1. märtsi 2021. a otsusega nr 1-13/340-2 kaebaja kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata, leides kokkuvõttes järgmist (dtl 47-48):

2.1.

Meditsiiniosakonna juhataja Piret Kooli kinnitusel on kaebajale korduvalt selgitatud,

et tal on diagnoositud astma, mistõttu saab ta ka ravi. Astma tõttu on ta enam ohustatud

COVID19 viiruse suhtes ja seetõttu kuulub ta ka riskirühma. Kaebaja on ise avaldanud

juba 2009. a, et ta põeb astmat ja kasutab Ventolini inhalaatorit. Kaebajal on määratud

diagnoosiks astma ja ta on saanud vanglas ka vastavat ravi (inhalaator Ventolin ja

Atrovent). Astma näol on tegemist kroonilise haigusega ja Terviseameti juhiste järgi

kuuluvad astmat põdevad isikud riskirühma. Eeltoodust nähtuvalt on kaebaja põhjendatult

arvatud riskirühma kuuluvaks ning õiguspäraselt kohaldatud tema suhtes

kaitsevisolatsiooni.

2.2.

Kaebajale ei ole kaitsevisolatsioonis viibimise perioodiks ette nähtud

taasühiskonnastavaid tegevusi sotsiaalprogrammide näol ning töötamine on ette nähtud

alles 2021. a III kvartalis. Seega ei saanud kaitsevisolatsioonis viibimine takistada

kaebajal osalemist taasühiskonnastavates tegevustes ega tööhõives. Huvitegevustes

osalemine on käesoleval ajal piiratud kõigil kinnipeetavatel, mistõttu selles osas

kaitsevisolatsiooni kohaldamine kaebajale teistest erinevaid piiranguid kaasa ei too.

Üksuse juhi kinnitusel ei välista kaitsevisolatsiooni kohaldamine vestlusi inspektor-

kontaktisikuga või kaplaniga. Kuna vestlused kaplaniga toimuvad isiku tahteavalduse

alusel, siis hingehoidlikuks vestluseks tuleb kinnipeetaval soovi avaldada ja seejärel on

võimalik vestlus korraldada. Kui kinnipeetav selleks ise soovi ei avalda, ei saa seda ette

heita vanglale.

2.3.

Kaitsevisolatsioonis viibivatel kinnipeetavatel ei ole võimalik osaleda

jumalateenistustel vangla kirikus, mistõttu ei ole saanud seal viibida ka kaebaja. Siiski ei

saa sellisest võimalusest ilmajäämist pidada väärikust alandavaks kohtlemiseks. Väärikuse

alandamiseks loetakse juhtumeid, mis kahjustavad isiku põhiõigusi oluliselt

intensiivsemalt kui kaebaja kirjeldatud olukord.

3. Kaebaja esitas 28. jaanuaril 2021 Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse,

milles palus tühistada ja lõpetada talle määratud ja kohaldatud riskirühm ja kaitsevisolatsioon

ning mõista välja mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot (dtl 66-71).

4. Tartu Vangla jättis 26. märtsi 2021. a otsusega nr 1-13/18-2 kaebaja kahjuhüvitamise

taotluse rahuldamata (dtl 72-73), põhjendades otsust järgmiselt:

3-21-2031

4.1.

Tegemist on eraõiguslikust suhtest tuleneva vaidlusega, mis kuulub maakohtu

pädevusse. Niisuguste küsimuste kohtueelne menetlemine ei ole õiguslikult reguleeritud.

4.2.

Kaebaja 16. augusti 2017. a sissekandest nr 87 nähtub tõesti, et meditsiiniosakonna

juhataja on kinnipeetavale diagnoosiks määranud astma. Meditsiiniosakonna juhataja P.

Kooli selgituste kohaselt on kaebaja korduvalt avaldanud, et põeb astmat ja kasutanud

seetõttu ka inhalaatorit.

4.3.

Tervisekaardi sissekannetest nähtuvalt on kaebaja ise korduvalt avaldanud, et põeb

astmat ja kasutab ka inhalaatorit.

4.4.

Arvestades kaebaja korduvaid avaldusi astma põdemise kohta ja inhalaatorite

regulaarset tarvitamist ning tema kui patsiendi võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 764 tulenevat

kohustust, ei ole alust järeldada, et astma diagnoosi määramine oli diagnoosiviga. Kuna

meditsiiniosakonna juhataja selgituste kohaselt on astma diagnoosimine perearsti

pädevuses, siis ei muuda sellist diagnoosi ebaõigeks ka see, et selle on määranud perearsti

kvalifikatsiooni omav meditsiiniosakonna juhataja. Ka on vangla 2021. a märtsis

konsulteerinud pulmonoloogiga. Sellises olukorras ei saa järeldada, et vangla oleks

kaebajale tervishoiuteenuse osutamisel teinud sellist ravi- või diagnoosiviga ja seetõttu ei

ole alust kahju hüvitamise taotluse rahuldamiseks.

5. Kaebaja esitas 5. septembril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu, milles

taotles diagnoosi J45 astma tühistamist, kaebaja riskirühma kuulumise lõpetamist ning

mittevaralise kahju hüvitamist summas 1000 eurot (dtl 1-3). Kaebaja selgitas, et talle omistati

ilma haigusloo, haigusseisundi ja vastuvõtuta astma diagnoos ning sellest tulenevalt määrati

riskirühma kinnipeetavaks ja kohaldati 9. detsembrist 2020 – 3. maini 2021

kaitsevisolatsiooni ning täiendavaid piiranguid. Sellega põhjustati kaebajale nii füüsilisi kui

ka vaimseid kannatusi. Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu

tasumisest vabastamiseks (dtl 4).

6. Tartu Halduskohus kuulutas 23. septembri 2021. a määrusega menetluse kinniseks ja andis

kaebajale puuduste kõrvaldamiseks tähtaja (dtl 107-110).

7. Tartu Halduskohus rahuldas 1. oktoobri 2021. a määrusega kaebaja taotluse kaebetähtaja

ennistamiseks (dtl 122-126). Sama määrusega vabastas kohus kaebaja kaebuse esitamisel

riigilõivu tasumise kohustusest, võttis kaebuse menetlusse ja tunnistas vastustajaks Tartu

Vangla.

8. Tartu Vangla esitas 1. novembril 2021 vastuse kaebusele (dtl 140-142).

9. Tartu Halduskohus otsustas 10. novembri 2022. a määrusega viia kaebaja suhtes läbi

komisjoniekspertiisi, teha ekspertiisi tegemine ülesandeks Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi

(EKEI) poolt nimetatud eksperdile ning esitas eksperdile küsimused (dtl 193-196).

Eksperdiarvamuse esitamise tähtajaks määras kohus 13. jaanuari 2023. Koos

eksperdiarvamusega tuli EKEI-l kohtule esitada arve ekspertiisi teostamise eest.

10. EKEI esitas 5. jaanuaril 2023 ekspertiisiakti nr 22E-AOK0018 ja õiendi ekspertiisi

maksumuse kohta (dtl 204-210).

11. Vastusena kohtunõudele teatas Tartu Vangla 23. jaanuaril 2023, et vangla

meditsiiniosakond võtab ekspertiisiarvamuse teadmiseks ning käsitleb patsienti sellisena, et

tal ei ole astmat diagnoositud (dtl 217-219).

3-21-2031

12. Vastustaja täpsustas 30. jaanuaril 2023 esitatud vastuses, et nõustub, et kaebaja puhul on

tuvastatud diagnoosi J45 puudumine ja vangla võtab selles osas kaebuse õigeks (dtl 223-225).

13. Vastusena kohtunõudele selgitas kaebaja 6. veebruaril 2023, et diagnoosi

tõendamiskoormus ei lasu patsiendil ja patsienti ei saa teha vastutavaks selle eest, mida

patsient tundis või arvas endal olevat (dtl 231-234).

14. Tartu Halduskohus lõpetas 13. veebruari 2023. a määrusega menetluse osas, milles

kaebaja on esitanud nõude Tartu Vangla kohustamiseks lõpetada kaebaja kuulumine

riskirühma (dtl 237-239). Sama määrusega jättis kohus menetlusosaliste kulud, mis

seonduvad kohustamiskaebuse esitamisega, nende endi kanda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

15. Kaebaja nõuab diagnoosi J45 puudumise tuvastamist ning Tartu Vanglalt mittevaralise

kahju hüvitamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.

15.1. 20. jaanuaril 2021 selgus vangladoktor P. Kooli vastuvõtul, et P. Kooli poolt kaebajale

omistatud diagnoosis - J45 astma, puudub tõenduspõhine haigusseisund ning P. Kool on

kohaldanud haigusloota astmadiagnoosi ilma eriarsti – pulmonoloogi nägemata ja

vastuvõtuta. Selle tulemusena määras P. Kool kaebaja riskirühma kinnipeetavaks, mille alusel

Tartu Vangla kohaldas kaebajale alates 9. detsembrist 2020 – 3. maini 2021

kaitsevisolatsiooni. Sellega rikuti kaebaja vabaduse võtmise õigushüve.

15.2. Sedavõrd asjatundmatu kohtlemine – vastuolulise diagnoosi ja riskirühma omistamine ja

kohaldamine, tekitab kaebajale olukorra, kus on häiritud õiguskindlus vangladoktor P. Kooli

kohtlasevõitu toimingute ees.

15.3.

Proportsionaalne on hüvitada mittevaraline kahju 1000 eurot.

15.4.

Kaebajal puudub võrdsetel alustel teistega õigus viibida värskes õhus, talle määrati

kinnine boks mõõtmetega 2×4 m.

15.5. Rikuti õigushüve eraelu puutumatusele sellega, et seda nii vanglale kui ka halduskohtule

esitatud tervisetõend nr 1076 astmadiagnoosi puudumisest, ei tähendanud midagi, see ei

toonud vähimatki muutust ei riskirühma, kehtestatud isolatsiooni, ega omistatud

astmadiagnoosi maha võtmiseks.

15.6.

Kõik kogumina tekitasid kaebajale nii füüsilisi kui ka vaimseid kannatusi. Kaebaja

pandi astmahaige seisusesse, kaebajat koheldi kui astmahaiget ja talle kohaldati ka

kaitsevisolatsiooni, mis oli eriti muserdav ja sellega piirati oluliselt liikumisvabadust ja

taasühiskonnastavatest tegevustest osa võtmist.

16. Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Vastuses kaebusele märkis vastustaja kokkuvõttes järgmist.

16.1.

Kinnipeetavatele tervishoiuteenuste osutamine on tulenevalt vangistusseaduse (VangS)

§st 52 vangla ülesanne. Vangla ei vaidle vastu, et lähtuvalt Riigikohtu üldkogu määrusest

asjas nr 3-21-30 on vangidele tervishoiuteenuse osutamise näol tegu avalik-õigusliku

ning eraõiguslike suhete kompleksiga (p 22) ning sellise vaidluse lahendamine kuulub

halduskohtu pädevusse. Senist praktikat muutvas viidatud üldkogu määruses rõhutati

aga, et kuigi on õigem rääkida seaduse alusel tekkivast kinnipeetava ja riigi vahelisest

lepingulaadsest võlasuhtest, mille raames on kinnipeetaval õigus saada tervishoiuteenust

3-21-2031

ja riigil kohustus tagada kinnipeetavate ravi, siis muus osas saab sellele võlasuhtele

kohaldada tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid (p 25).

16.2.

Menetlusse võetud kaebuse põhiraskus on küsimusel, kas rahvusvaheline haiguste

klassifikatsioon (RHK)-10 kohane diagnoos J45 on määratud õigesti, mh kas see

diagnoos on õigesti jäänud kaebaja taotlusel muutmata. Juhul kui diagnoos on õige, siis

langeb ära küsimus järgnevate vangla tegevuste ja otsuste võimalikust õigusvastasusest.

Õigusvastasuse puudumine välistab riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi kahju

hüvitamise.

16.3. Patsiendile diagnoosi määramine on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) §

2 lg 1 järgi üks tervishoiuteenuse osa. Kuna Riigikohus leidis määruses asjas nr 3-21-30,

et tervishoiuteenuse osutamise sisulises küsimuses tuleb kohaldada lepingu sätteid, siis

tuleb küsimuses, kas diagnoos on määratud õigesti, pöörduda VÕS-i poole. Seega, kuigi

vaidlus allub halduskohtule, on vangi tervishoidu puudutavas vaidluses, nagu ka

tavapatsiendi puhul, vaidluse sisulises küsimuses primaarsed tavapärased

tervishoiuteenuse vaidlusi reguleerivad sätted.

16.4.

Esimene küsimus seisneb tõendamiskoormise jagamises. Halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 59 lg 1 sätestab, et menetlusosaline peab tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti.

Tõendamiskoormise jaotuse tervishoiuvaidluses sätestab VÕS, mille § 770 lg 3 kohaselt

lasub tõendamiskoormis patsiendil, kes väidab ebaõiget tervishoiuteenuse osutamist.

Käesoleval juhul peab hageja seega tõendama, et talle on diagnoos J45 määratud

ebaõigesti. Tõendiks ei saa olla kaebaja subjektiivne arvamus – arvestades, et

terviseseisundit puudutavad küsimused vajavad üldjuhul erialaspetsialisti poolset

hinnangut, tuleks kõne alla eeskätt kas erialaspetsialisti (arsti) või eksperdi arvamus.

Vastustaja on seisukohal, et käesoleval hetkel (kaebuses) ei ole kaebaja tõendanud ühtegi

nõude elementi.

16.5. Juba 5. veebruaril 2009 on kaebaja ise avaldanud vanglale, et põeb astmat. Vangla esitab

käesoleva vastusega kaebaja tervisekaardi kannete väljavõtte (dtl 130-138), kus Viru

Vangla 5. veebruari 2009. a õendusanamneesis on märgitud astma. VÕS § 764 sätestatust

järeldub, et patsient peab tervishoiutöötajale esitama õiged andmed enda terviseseisundi

kohta. Arvestades, et kaebaja nõudis vanglas viibides ka ise pidevalt astmaravimeid, siis

pole ühtegi mõistlikku põhjust kahelda selles, et 5. veebruaril 2009 avaldatu oli õige.

Juhul kui kaebaja aga hüpoteetiliselt tõesti avaldaski tervishoiutöötajale ebaõigeid

andmeid, siis vastutab RVastS § 7 lg 4 ning VÕS § 127 lg 4 koosmõjus kaebaja ise

võimalike kahjulike tagajärgede eest, mis talle tema poolt ebaõigete andmete avaldamine

kaasa tõi. Allergiliste astmareaktsioonide avaldumine ei ole selline seisund, mis vajaks

alati eriuuringute läbiviimist eriarsti poolt ning nende esinemine tänapäeva ühiskonnas

on sage. Ka kaebajale on raviks kasutatud Ventolini inhalaatorit, mis on sisuliselt esmane

ja leebeim ravim hingamisteede lõdvestamiseks. Vangla esitab samuti pulmonoloogi dr

Liiva 9. märtsi 2021. a konsultatsiooni väljavõtte. Ka pulmonoloog ei pidanud vajalikuks

kaebaja diagnoosi muuta.

16.6. Kaebajale on vanglas osutatud pidevat ning asjakohast tervishoiuteenust. VÕS § 770 lg

1 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutaja eelkõige diagnoosi- ja ravivigade eest ning

seda juhul, kui ta on selles süüdi. VÕS § 762 sätestab tervishoiuteenuse osutaja

kohustuse osutada tervishoiuteenust selliselt, et see vastaks vähemalt arstiteaduse

üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda osutataks tervishoiuteenuse osutajalt

tavaliselt oodatava hoolega. Seda seisukohta ei ole kaebaja poolt kuidagi ümber lükatud.

Vanglale teadaolevalt ei ole kaebaja antud küsimuses pöördunud nt ka tervishoiuteenuste

kvaliteedi ekspertkomisjoni poole.

3-21-2031

16.7.

Arvestades leviva koroonaviiruse ohtlikkust, seda eriti hingamisteede haigustega

isikutele, oli igati põhjendatud kaebaja osas vangla poolt täiendavate kaitsemeetmete

kasutuselevõtt. Kohaldatud meetmed ei olnud ilmselgelt ülemäärased ning ei riivanud

kuidagi kaebaja õigust saada vanglas inimväärikust austavalt koheldud VangS § 41 lg 1

tähenduses.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

17. Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning

asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja

kaebus kuulub rahuldamisele vaid osaliselt. Kohus tuvastab kaebajal diagnoosi J45

puudumise, kuid muus osas kaebus rahuldamisele ei kuulu. Kohus nõustub Tartu Vangla

seisukohtadega ega pea HKMS § 165 lg-le 2 tuginedes vajalikuks kõiki vastustaja põhjendusi

üle korrata.

18. Eksperdiarvamuse kohaselt (dtl 209) ei kinnita kaebaja terviseandmed ja tema

objektiivselt tuvastatud terviseseisund astma diagnoosi. Samuti ei põe kaebaja haigust, mis

võiks põhjustada hingamisraskusi või õhupuudust. Vangla poolt kinnipeetavale üksnes tema

soovist lähtudes määratud inhaleeritava bronhilõõgasti Ventolini kasutamiseks puudus kindel

meditsiiniline näidustus, kuid sellist tegevust ei saa hinnata raviveaks – Ventolini võib

kasutada ka ventilatsiooni soodustava vahendina erinevate hingamisteede haiguste puhul (sh

nn külmetushaigused).

19. Ekspertiisiaktis väljendatud eksperdi seisukoht on üheks tõendiks asjas. Eksperdi

järeldustel ei ole ette määratud otsustavat kaalu asja lahendamisel ning järeldused on

ümberlükatavad teiste tõenditega (vt HKMS § 61 lg-d 1 ja 2). Praegusel juhul ei ole

menetlusosalised ekspertide järeldusi ebaõigeks pidanud. Vastupidi, vastustaja on kaebaja

kaebuse diagnoosi J45 puudumise tuvastamiseks õigeks võtnud.

20. HKMS § 159 lg 1 sätestab, et kui vastustaja võtab kohtule esitatud avalduses kaebuse

õigeks, rahuldab kohus kaebuse. Õigeksvõtu sisuks on nõustumine kaebuse nõudega, mistõttu

ei hinda kohus poolte sisulisi väited, vaid rahuldab kaebuse. Kohus leiab, et Tartu Vangla

osaline õigeksvõtt tuleb vastu võtta, kuna seaduses sätestatud kaebuse õigeksvõtu eeldused on

täidetud ning HKMS § 159 lg-s 4 sätestatud õigeksvõtu vastuvõtmisest keeldumise aluseid ei

esine.

21. Ülejäänud osas lahendab kohus kaebuse sisuliselt. Lisaks diagnoosi J45 puudumise

tuvastamise nõudele esitas kaebaja mittevaralise kahju nõude ja palus vastustajalt

mittevaralise kahjuna välja mõista 1000 eurot. Kohus on 1. oktoobri 2021. a määruse p-s 6

(dtl 124) märkinud, ja kaebaja ei ole sellele kohtu seisukohale vastu vaielnud, et kaebaja

nõuab mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et Tartu Vangla meditsiiniosakond on

diagnoosinud kaebajal ekslikult astma ning määranud kaebaja vale diagnoosi tõttu riskirühma

kuuluvaks. Meditsiiniosakonna otsustused on toonud kaasa kaitsevisolatsiooni kohaldamise

ning sellega kaasnevad piirangud. Eelnevaga on alandatud kaebaja inimväärikust, võetud

kaebajalt vabadus, rikutud eraelu puutumatust ja teotatud kaebaja au.

22. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud

moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju

hüvitamise alused on sätestatud RVastS-es, mille § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on

avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle

3-21-2031

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg

1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et

hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid

takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid

seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju

hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt kuulub mittevaralise kahju

hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu

sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti

RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis

isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole

võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud

eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

23. VangS § 49 lg 1 järgi on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemi osa ning tervishoidu

vanglas korraldatakse TTKS alusel. Riigikohtu üldkogu 28. juuni 2021. a määrusest asjas nr

3-21-30 tulenevalt saab kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamisele kohaldada VÕS

tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid. Vastavalt VÕS § 758 lg-le 1 kohustub

tervishoiuteenuse osutamise lepinguga üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma

kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi

arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti, samuti

teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. VÕS § 762 lg 1 kohaselt

peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal

ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. VÕS § 770 lg 1

kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutaja üksnes oma kohustuse süülise rikkumise eest,

eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise

kohustuse rikkumise eest.

24. Kaitsevisolatsiooni ei määra ega kehtesta sellele piiranguid vangla meditsiiniosakond.

Meditsiiniosakond on koostanud nimekirja isikutest, kes oma kaasuvate haigustega kuuluvad

SARS-COV-2 viiruse riskirühma (dtl 52). Vaidlust ei ole selles, et Tartu Vangla on

meditsiiniosakonnast saadud informatsiooni põhjal kohaldanud seoses COVID-19

pandeemiaga kaebaja suhtes kaitsevisolatsiooni, kuna kaebaja kuulub riskirühma (dtl 13, 25,

33, 56). Vaidlust ei ole ka selles, et Tartu Vangla riskirühma kuuluvad kinnipeetavad eraldati

riskirühma mittekuuluvatest kinnipeetavatest kas eraldi osakonda või eraldi kambrisse (dtl

47). Riskirühma kuuluvatel kinnipeetavatel ei olnud võimalik osaleda taasühiskonnastavates

tegevustes ja tööhõives. Samuti pole vaidlust, et alates 2020. a detsembrist on kaebaja

korduvalt pöördunud vangla poole seoses riskirühma ja kaitsevisolatsiooni kohaldamisega nii

kahju hüvitamise taotluste, vaiete kui pöördumistega (dtl 15-16).

25. Vastustaja on seisukohal, et diagnoosi puudumine pidi olema kaebajale teada ning tema

poolt astmadiagnoosi avaldamine oli tervishoiuteenuse osutaja eksitamine TsÜS § 92 lg 1 ja

lg 3 p 2 tähenduses ning tema selline tegevus oli ka hea usu vastane TsÜS § 138 lg-te 1 ja 2

tähenduses. Kaebaja on seisukohal, et diagnoosi tõendamiskoormus ei lasu patsiendil ja

patsienti ei saa teha vastutavaks selle eest, mida patsient tundis või arvas endal olevat.

26. Kaebaja on teinud 17. detsembril 2020 pöördumised nr 6-43/2341-1 ja 6-43/2342-1,

milles juhib vangla tähelepanu sellele, et talle määratud kaitsevisolatsiooni tõttu ei saa ta täita

3-21-2031

ITK-s püstitatud ülesandeid (dtl 13, 27). Kuigi kaebaja peab isolatsiooni kohaldamist

arusaamatuks, ei ole selles kohtu hinnangul midagi arusaamatut. Toimiku materjalidest

nähtuvalt on kaebaja alates 2009. aastast väitnud, et ta põeb astmat ja on kõigi nende aastate

jooksul kasutanud astmarohtusid, sh Ventolini inhalaatorit.

27. Nii nähtub Viru Vangla 5. veebruari 2009. a anamneesist, et vangla arst Kersti Kevato on

teinud kaebaja kohta järgmise sissekande „Saabus etapiga, põeb astmat ja kõrgvererõhutõbe

kasutab Ventolini inhalaatorit, mis arestimajas võetud iära. Tarvitab vererõhu alandajat 2

korda päevas(Enap 5mg) RR131/73, RR 76 × min“ (dtl 138). Kohtu hinnangul järeldub sellest

sissekandest, et kaebaja on vanglasse jõudes ise selgitanud, et ta põeb astmat ja kasutab

Ventolini inhalaatorit. Tartu Vangla 28. juuni 2010. anamneesis on vangla arst Reet Tamm

teinud 2 sissekannet „KI: astmarohi otsas“ ja „Inh. Ventolin“ (dtl 137). Ka Tallinna Vanglasse

saabudes on 10. jaanuari 2011. a anamneesis vangla arstilt Janika Berningilt sissekanne, et

„Saabus Tallinna Vanglasse 10.01.11 Tartu Vanglast. Kaebusteta. Seisund stabiilne.

Astmapiipu tarvitab.“ (dtl 137). 18. aprilli 2012. a ja 5. veebruari 2014. a anamneesidest

nähtub, et kaebaja on saabunud Tallinna Vanglasse „Allergiat, diabeeti, epilepsiat eitab.

Astmat põeb, Ventoliini tarvitab“ (dtl 135-136). 16. veebruaril 2015 on tehtud sissekanne, et

„Ventolin otsas, soovib uut“, samal päeval on väljastatud Ventolini retsept (dtl 134). 8. aprilli

2015. a anamneesis kirje, et „valvurile teada antud et kp. vajab hingamisrohtu. Viidud 13

paiku Ventolini, mille peale kp. ägestus, hakkas süüdistama, et tema juba hommikust saadik

ootab ravimit, oli halb olnud ja et nüüd siis alles meedikud jõuavad. Inhalaatorist keeldus, et

oli hoopis vale ravim, väitis et peaks olema inh. Atrovent. Kp. tervisekaarti sirvides, ei

leidnud et kp. oleks varasemalt kasutanud Atroventi, küll aga mõned korrad saadetud

Ventolini“ (dtl 134). 12. septembri 2017 anamneesis märge, et „Tarvitab vajadusel ventoliini 2

doosi peale füüsilist pingutust“ (dtl 131).

28. Seega on kaebaja tarvitanud aastaid Ventolini. Kohus ei hakka oletama, miks kaebaja

väitis enda olevat astmaatiku ning miks ta on aastate jooksul vanglale korduvalt teada andnud,

et ta vajab hingamisrohtu. Kaebaja ei ole selgitanud, miks ta juba 2009. aastast on astmarohtu

soovinud. Kaebaja on vaid märkinud, et ta võib patsiendina endale arvata ükskõik millise

haiguse ja võtta vastu kõik küsitud ja pakutud ravimid (dtl 177). Kohus sellega ei nõustu.

Vastavalt VÕS §-le 764 peab patsient tervishoiuteenuse osutajale avaldama oma parima

arusaama järgi kõik tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikud asjaolud ja osutama kaasabi,

mida tervishoiuteenuse osutaja lepingu täitmiseks vajab. Kahtlemata on kaebajal endal

määrav roll, et ta kuulus riskirühma ja tema suhtes kohaldati kaitsevisolatsiooni. Samuti ei saa

väita, et vangla on teotanud kaebaja au, kui pidas teda astmadiagnoosi tõttu riskigruppi

kuuluvaks.

29. Kõnekas on ka 2. veebruari 2012. a Tartu Vangla arsti Ülle Valvari sissekanne kaebaja

kohta: „Saabus Tartu Vanglasse 1.02.2012 Teatab, et tal on diagnoositud diabeet. Väidab, et

käis Lasnamäe Polikliinikus nov. 2011.a. mingi arsti juures, "kes määras talle tabletid ja

süstid suhkruhaiguse raviks" Tabletid ostis välja ja tarvitas, süste ei pidanud vajalikuks

tarvitada. helistatuud perearst Maret Tammele tel. 4861231, kes ei teadnud pt. diabeetist

midagi. Pt. oli tema vastuvõtul käinud viimati mais 2011 juhilubade saamiseks. Helistasin

Lasnamäe polikliiniku registratuuri tel. 6050601, seal ei olnud pt käinud. Vanemõde tel

6050683 kontrollis registratuurist ja väitis, et nende polikliinikus pole selle nimelist patsienti

käinud Veresuhkur 4,3 mmol/l kaebuskeks kubemetäid,mida on kogu aeg ära korjanud. Obj.

kubemetäisid hetkel ei näinud Hiv tesi eelne nõustamine võetud veri hiv analüüsiks“ (dtl 136).

Seega lisaks astmale on kaebaja endal väitnud olevat diabeedi.

3-21-2031

30. Nõustuda ei saa kaebajaga, et talle kohaldati kaitsevisolatsiooni ajavahemikul

9. detsembrist 2020 – 3. maini 2021 ilma vähimagi põhjuseta. Kuna vanglal oli info, et

kaebajal on astma, oli kaebajal risk koroonahaigust raskemini põdeda, kuna astmahaige

organism ja immuunsus võivad olla nõrgemad (dtl 47). Nõustuda saab Tartu Vangla 1.

veebruari 2021. a seisukohaga (dtl 52), et SARS-COV-2 viirus on väga agressiivne eelkõige

ülemiste hingamisteede ja kopsu epiteeli suhtes. Organismi sattudes tungib viirus epiteeli,

paljuneb seal ning tekitab põletiku. Põletikufaasis suureneb vedelikuproduktsioon, tekib turse.

Kui kopsudesse koguneb põletikulisi rakke ja vedelikku, siis halveneb nende suutlikkus

organismi vereringesse hapnikku toimetada. Halvimal juhul võib tekkida ootamatu äge

respiratoorse distressi sündroom ehk ARDS. See on raskeim hingamispuudulikkus, mille

puhul on suremus 30-40 protsenti ning ellujääjate hulgas on levinud elukvaliteedi langus.

31. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et huvitegevustes osalemist piirati kõigil

kinnipeetavatel mitte ainult kaebajal. Nii nähtub Tartu Vangla direktori 7. jaanuari 2021. a

käskkirjast nr 1-1/2 (dtl 261-266), et tuginedes olemasolevale teabele COVID-19 haigust

põhjustava koroonaviiruse leviku kohta ning sellesse massilise nakatumisega Eestis ning

nakatumise ohu jätkumisega Tartu Vanglas, et otsustati jätkata 10. novembri 2020. a

käskkirjaga nr 1-1/139 kehtestatud vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangute

kohaldamist järgmiselt: 1) lukustada kõik Tartu Vangla kinnise vangla eluosakonnad; 2)

lõpetada kinnipeetavate saatmised sh osakonnasisesed saatmised, mis ei ole vangla

igapäevaseks toimimiseks hädavajalikud või terviseteenuse osutamiseks, välja arvatud

saatmised taasühiskonnastavatesse tegevustesse kinnipeetavatele, kes ei viibi isolatsiooni või

kaitsevisolatsiooni osakonnas; 3) peatada Tartu Vangla kodukorraga kinnitatud päevakavade

järgsed tegevused; 4) peatada kehakultuuriga tegelemine, sh spordisaali ja spordiväljakute

ning osakonna siseste trenažööride kasutamine, kuna sinna saatmisel pole tagatud

kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine ega välistatud võimalik

nakkusoht; 5) helistamine võimaldatakse taotluse alusel vastavalt üksuse poolt teada antavale

töökorraldusele. VangS § 8 lg 2 kohaselt võib vanglateenistus põhjendatud vajaduse korral

kambreid või osakondi lukustada või kinnipeetavaid ajutiselt teistesse ruumidesse paigutada,

sama paragrahvi lõikes 1 ettenähtud ajast erinevalt, kui see on vajalik vangla julgeoleku

tagamiseks. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis

tagab sama seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas.

Julgeolek ehk turvalisus tähendab kaitstust ohtude vastu. Kahtlemata hõlmab see igasuguseid

elu või tervist ohustada võivaid asjaolusid, sh ohtlikku viirushaigusesse nakatumine.

32. Eelnevalt viidatud käskkirjas nr 1-1/2 on kohtu hinnangul õigesti selgitatud, et riigile

põhiseaduses pandud elu ja tervise kaitse kohustus kaaluvad oma olulisuse tõttu üles isiku

muud põhiõigused (nt isiku õiguse liikumisvabadusele, õigus perekonnaelule), mille

eelduseks need on. Olukorras, kus riigile on teada, et võimalik oht tervisele ja teatud juhtudel

koguni elule on reaalne, rakendub riigile kaitsekohustus võtta kasutusele tarvilikud meetmed

kõikide isikute kaitseks.

33. Kaebaja 25. novembri 2019. a ITK (dtl 245-247) kohaselt oli kaebajale täitmisperioodil

ette töötamine 2020. a II kvartalis (dtl 247). Kaebaja 2. veebruari 2021. a ITK (dtl 248-250)

kohaselt oli kaebajale ette nähtud töötamine 2021. a III kvartalis ning vestlused sotsiaalsete

oskuste programmi raames omandatud põhimõtete kordamiseks 2021. a IV kvartalis (dtl 250).

Seega ei olnud kaebajale kaitsevisolatsioonis viibimise perioodiks9. detsembrist 2020 – 3.

maini 2021 ette nähtud taasühiskonnastavaid tegevusi sotsiaalprogrammide näol ning

töötamine oli ette nähtud alles 2021. a III kvartalis. Nõustuda saab vastustajaga, et

kaitsevisolatsioonis viibimine ei saanud takistada kaebajal osalemast taasühiskonnastavates

3-21-2031

tegevustes ega tööhõives. Kohtul pole põhjust kahelda ka vastustaja väites, et

kaitsevisolatsiooni kohaldamine ei välista vestlusi kaplaniga. Kohtule ei ole esitatud tõendeid

selle kohta, et kaebaja oleks kaitsevisolatsiooni perioodil jäetud ilma võimalusest suhelda

kaplaniga.

34. Vaidlust pole et kaitsevisolatsioonis viibivatel kinnipeetavatel ei ole võimalik osaleda

jumalateenistusel vangla kirikus. Seega ei saanud ka kaebaja osaleda jumalateenistustel.

Kohus leiab siiski, et see ei põhjustanud kaebajale mittevaralist kahju, mis tuleks hüvitada

rahas.

35. Eelnevast tulenevalt jääb rahuldamata kaebaja nõue mõista vanglalt tema kasuks välja

kahjuhüvitis 1000 eurot.

Menetluskulud ja muud selgitused

36. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Menetluskulude jaotamisel ja väljamõistmisel tuleb

esmalt välja selgitada kantud menetluskulude koosseis ja ulatus, siis tuleb otsustada, millised

kantud menetluskuludest on vajalikud ja põhjendatud, eristades seejuures lõivukulusid, ning

seejärel tuleb jaotada need menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamise ulatusega

(Riigikohtu halduskolleegiumi 14. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-33-12, p 25; 5. mai

2011. a otsus asjas nr 3-3-1-17-11, p 13).

37. HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne

kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesolevas kohtuasjas hõlmavad

menetluskulud riigilõivu ja ekspertiisitasu, mis mõlemad on vajalikud ja põhjendatud kulud.

Mittevaralise kahju hüvitamise nõudele kohaldub RLS § 60 lg 2, mis sätestab, et

halduskohtule kahju hüvitamiseks kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu kolm protsenti

summast, mille väljamõistmist taotletakse, kuid mitte alla 20 euro ja mitte üle 1050 euro.

Kaebaja pidi tasuma riigilõivu 30 eurot, kuid Tartu Halduskohus vabastas 1. oktoobri 2021. a

määrusega kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel.

38. Tuginedes HKMS § 102 p-le 1 ja § 105 lg-le 1 tasub ekspertiisitasu ette see

menetlusosaline, kes ekspertiisi määramist taotleb. Käesoleval juhul taotles ekspertiisi

määramist vastustaja. Justiitsministeerium tasus vastustaja eest ekspertiisi ettemaksu 4. ja 14.

oktoobril 2022, kokku 271 eurot (dtl 183 ja kohtute infosüsteem). Lähtudes EKEI 5. jaanuaril

2023 esitatud õiendist määras kohus 6. jaanuari 2023. a määrusega ekspertiisi eest makstava

tasu suuruseks 271 eurot ja kohustas kohtu ettemaksukontole laekunud vahenditest ekspertiisi

teostamise tasu välja maksma. Vastustaja on seisukohal, et kuigi kaebajal tuleb tuvastada

diagnoosi J45 puudumine, peab sellega seotud menetluskulud jätma tema enda kanda. Kohus

selle vastustaja seisukohaga ei nõustu.

39. HKMS § 108 lg 5 esimene lause täpsustab, et kui vastustaja võtab kaebuse õigeks, ei

kanna ta pärast õigeksvõttu tekkinud menetluskulusid. Seega jäävad menetluskulud, mis

tekkisid enne kaebuse õigeks võtmist, vastustaja kanda, kuna otsus on tehtud vastustaja

kahjuks. Vaidlust ei ole, et ekspertiisiga seotud menetluskulud tekkisid enne vastustaja poolt

kaebuse osalist õigeksvõtmist. Kohtu hinnangul on põhjendatud nende kulude vastustaja

kanda jätmine.

3-21-2031

40. Kohus leiab, et kaebust tuleb pidada rahuldatuks 50 % ulatuses. HKMS § 118 lg 2

sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille

kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole

veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt

kaebuse rahuldatud osaga. Kuna menetlusabi saaja oli vabastatud 30 euro ulatuses riigilõivu

tasumisest, tuleb Tartu Vanglalt riigituludesse välja mõista 15 eurot (30×0,5). Ülejäänud

kaebaja menetluskulu (riigilõiv) summas 15 eurot jääb Eesti Vabariigi kanda.

41. Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Palm

Kohtunik

Tartu Halduskohtu 05.05.2023 otsus jõustus Riigikohtu lahendiga 14.05.2024.