2-22-11075/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu

Määruse tegemise aeg ja koht 2.5.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-11075

Kohtuasi

Marsalis Metall OÜ (pankrotis) pankrotihaldur

Svetlana

Pildeni

hagiavaldus

Eesti

Vabariigi

(Maksu- ja Tolliameti kaudu) vastu Marsalis Metall

OÜ (pankrotis) pankrotivarasse intressi või viivisena

1 038 437,39 euro ning edasiulatuvalt põhivõlalt

1 582 019,18 eurot arvestatud intressi või viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17.2.2023 määrus ja 1.3.2023 täiendav

määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Marsalis

Metall

OÜ

(pankrotis)

pankrotihaldur

Svetlana Pildeni määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Marsalis Metall OÜ (pankrotis) pankrotihaldur

Svetlana Pilden, lepingulised esindajad vandeadvokaat

Indrek Kukk ja advokaat Karel Romet Pedajas

Kostja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu),

lepinguline esindaja ÜI

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 17.2.2023 määrus ja 1.3.2023 täiendav määrus ning

saata asi samale maakohtule menetluse jätkamiseks.

2. Rahuldada Marsalis Metall OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Svetlana Pildeni

määruskaebus.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada.

2-22-11075

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Marsalis Metall OÜ (pankrotis, võlgnik) pankrotihaldur Svetlana Pilden (hageja) esitas

29.7.2022 Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti (MTA) kaudu, kostja)

vastu Marsalis Metall OÜ pankrotivarasse intressi või viivisena 1 038 437,39 euro ning

edasiulatuvalt põhivõlalt 1 582 019,18 eurot arvestatud intressi või viivise väljamõistmiseks.

1.1. Hagiavalduse kohaselt arestis Tallinna Halduskohus 16.1.2018 määrusega haldusasjas

nr 3-18-73 võlgniku ettemaksukontol oleva raha 1 871 694,43 eurot kostja kasuks.

Harju Maakohus kuulutas 22.10.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-10466 välja võlgniku

pankroti. Pankroti väljakuulutamise hetke seisuga oli võlgniku ettemaksukontol raha

1 490 240,90 eurot. 13.11.2018 maksuotsusega nr 12.2-3/041375-67 määras kostja võlgnikule

1 857 698,95 euro suuruse maksusumma. Võlgnik vaidlustas maksuotsuse. Tallinna

Ringkonnakohus tühistas 25.2.2021 otsusega haldusasjas nr 3-19-1592 (hagis ekslikult

märgitud 3-19-1593) maksuotsuse osaliselt.

Pankrotimenetluse jooksul lisandus võlgniku ettemaksukontole täiendavaid vahendeid, mille

tulemusel

oleks

alates

4.1.2019

võlgniku

ettemaksukonto

jääk

pidanud

olema

1 582 019,18 eurot. 1.8.2019 otsustas MTA, et ei täida võlgniku tagastusnõudeid ja täitis

ettemaksukonto vahendite arvelt oma nõuded.

19.11.2019 esitas hageja kostjale nõude pankrotivarasse kuuluva vara 1 582 019,18 eurot

üleandmiseks ning 29.11.2019 sama nõudega hagiavalduse (tsiviilasi 2-19-18842).

Tallinna Halduskohtu menetluses on hageja kaebus MTA kohustamiseks kanda hageja näidatud

arvelduskontole 1 582 019,18 eurot või alternatiivselt pankrotivarasse kahjuhüvitise

1 582 019,18 eurot väljamõistmiseks ning MTA 19.12.2019 otsuse nr 13-12/4304-21, millega

MTA jättis rahuldamata hageja taotluse ettemaksukontol olnud raha võlgniku kontole

kandmiseks, tühistamiseks, samuti intressi-, alternatiivselt viivisenõudes (haldusasi nr

3-20-122). Menetlus haldusasjas nr 3-20-122 oli peatatud kuni tsiviilasjas nr 2-19-18842

menetluse lõppemiseni.

1.2. Ettemaksukontol olevad rahalised vahendid kuuluvad võlgnikule. Võlgniku pankroti

väljakuulutamisega lõppes ettemaksukontole seatud arest, võlgniku varast sai pankrotivara,

mille valitsemise õigus läks üle hagejale. Kostjal puudus õiguslik alus oma nõuete täitmiseks

tema valduses oleva võlgniku vara arvel. Seega käsutas kostja võlgniku vara õigusvastaselt.

1.3. Hagejal on õigus nõuda intressi maksukorralduse seaduse (MKS) § 116 lg-te 1 ja 2 alusel

§ 117 lg-s 1 sätestatud määras, sest kostja õigusvastase varakäsutuse aluseks olnud haldusakt

on tühistatud. Alternatiivselt on hagejal kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev intressi- ja

viivisenõue. Alternatiivse nõude aluseks on riigivastutuse seaduse (RVastS) § 23 või

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1035 lg 3 ja/või VÕS § 113.

2. Kostja esitas maakohtule taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks.

2.1. Avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluse lahendamine on halduskohtu pädevuses, kui

seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Praegusel juhul ei tulene pankrotiseadusest

eripädevust maakohtule. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 1 järgi vaadatakse

tsiviilkohtumenetluses läbi tsiviilasi ehk eraõigussuhtest tulenev kohtuasi. Avalik-õiguslikus

suhtes tekkinud vaidluste lahendamine on halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lg 1

järgi halduskohtute pädevuses, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Teistsuguse

2-22-11075

menetluskorra näeb ette nt pankrotiseaduse (PankrS) § 4 lg 5, mille järgi kuuluvad pankrotiasja

lahendava kohtu menetlusse vaidlused avalik-õiguslike nõuete tunnustamise üle. Pankrotiasja

lahendava maakohtu pädevus avalik-õiguslike vaidluste lahendamisel piirdubki vaid nõuete

tunnustamise küsimusega. Pankrotiseadusest ei tulene, et muud avalik-õiguslikus suhtes

tekkivad vaidlused, sh maksukohustuslase ja maksuhalduri vahelised vaidlused tuleks

lahendada tsiviilkohtumenetluses. Ka MKS ei loo siin erisusi.

2.2. Vaidlused avalik-õiguslike nõuete tunnustamise üle viidi alates 1.2.2021 pankrotiasja

menetleva maakohtu pädevusse eelkõige põhjusel, et muutus nõuete tunnustamise kord:

tunnustamise protsess muutus kohtulikuks ja kompleksseks ning hakkas toimuma hagita

menetluses, mistõttu võlausaldajate võrdse kohtlemise tagamiseks oli mõistlik koondada kõik

vaidlused nõuete tunnustamise üle ühte kohtusse. Praegusel juhul ei toimu vaidlust MTA nõude

tunnustamise üle, vaid pankrotihaldur on esitanud nõude maksuhalduri vastu tulenevalt

maksuhalduri tegevusest avalik-õiguslikus suhtes. Hageja on esitanud nõuded MKS §-s 116

sätestatud intressi saamiseks. MKS §-s 116 sätestatud intressi puhul on tegemist vahetult

seadusest tuleneva maksuhalduri kohustusega. Alternatiivselt on hageja esitanud alusetust

rikastumisest või kahju hüvitamise nõudest tulenevad intressi- ja viivisenõuded. RVastS § 24

lg 1 kohaselt otsustab avalik-õiguslikus suhtes alusetust rikastumisest tuleneva nõude üle asja

või raha saanud haldusorgan haldusaktiga. MKS § 16 järgi hüvitatakse maksuhalduri poolt

maksukohustuslasele või kolmandale isikule õigusvastaselt tekitatud kahju vastavalt

riigivastutuse seadusele. Kahju hüvitamiseks võib RVastS § 17 lg 1 kohaselt esitada taotluse

kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Seega on alusetu rikastumise sätete

alusel esitatud nõudeid ja kahju hüvitamise nõudeid ning nende nõuetega seotud intressi ja

viivise nõudeid pädev lahendama halduskohus.

3. Hageja vaidles kostja taotlusele vastu.

PankrS § 4 lg 1 näeb ette erikorra pankrotiasja menetluses tõusetunud vaidluste lahendamiseks

ning sätestab, et pädev kohus selliseid vaidlusi lahendama on maakohus. Hageja nõuab MTA-lt

intressi või viivist perioodi eest, mil MTA õigusvastaselt keeldus ettemaksukontol olevaid

võlgniku rahalisi vahendeid hagejale üle andmast. Hagi esitamine teenib äriühingu

võlausaldajate huve, kuna hagi rahuldamisel saadav intressisumma laekuks pankrotivara hulka.

Kohtu pädevuse määramisel on seetõttu asjakohane kohtu pädevust määrav erisäte, s.o PankrS

§ 4, mille kohaselt kuulub pankrotiasja menetlemine maakohtu pädevusse. Riigikohus on

leidnud, et puudub reegel, mille kohaselt pankrotivara moodustamisega seotud nõuded riigi

vastu tuleks esitada üldist kohtualluvust eirates halduskohtule (RKÜKm 13.12.2005,

nr 3-3-1-39-05, p-d 13–15).

Maakohtu määrus ja põhjendused

4. Harju Maakohus jättis 17.2.2023 määrusega hagi maakohtu pädevuse puudumise tõttu TsMS

§ 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata. 1.3.2023 täiendava määrusega jättis maakohus

menetluskulud võlgniku pankrotivara kanda ning määras, et hüvitatavad menetluskulud

puuduvad.

PankrS § 4 lg-te 1 ja 5 järgi kuulub maakohtu pädevusse pankrotiasja menetlemine ning

vaidlused nõuete (sh avalik-õiguslike nõuete) tunnustamise üle. Nende sätete eesmärk on

avalik-õiguslikele nõuetele vastuväidete esitamise ja tunnustamise ning eraõiguslike nõuete

tunnustamise ühtlustamine pankrotimenetluses selliselt, et võlgnikul oleks võimalik esitada

vastuväited ühel ajal ja ühes kohas. Kostja tegevus maksuhaldurina kuulub hindamisele

halduskohtus, olenemata sellest, millisel õiguslikul alusel põhineb nõue kostja vastu.

2-22-11075

Seda seisukohta toetab ka asjaolu, et hageja ise on esitanud halduskohtule kaebuse raha

tagastamiseks või kahju hüvitamiseks.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

5. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu 17.2.2023 määruse ja

1.3.2023 täiendava määruse.

5.1. Maakohus on PankrS § 4 lg-s 1 sätestatut eirates ebaõigesti leidnud, et asi ei kuulu

maakohtu pädevusse. Maakohus ei ole hagi läbi vaatamata jätmist sisuliselt põhjendanud ega

lükanud ümber hageja seisukohti. Maakohtu pädevust asja lahendada kinnitab pankrotiseaduse

ja teiste seaduste muutmise seaduse (195 SE) seletuskiri, mille kohaselt on eelistatud koondada

kõik ühe pankrotimenetlusega seonduvad erinevad kohtuvaidlused ühte kohtusse. Seda loogikat

järgib ka PankrS § 44 lg 1, mille kohaselt menetletakse pärast pankroti väljakuulutamist kõiki

nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras. Puudub põhjus menetleda

võlgniku nõudeid kolmanda isiku vastu teistsuguse korra järgi. Teatud juhtudel võib maakohus

lahendada ka avalik-õiguslikust suhtes võrsunud vaidlusi. Maakohtu pädevust asja lahendada

toetab ka Riigikohtu 26.10.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-19-18842. Kõnealuse vaidluse keskseks

küsimuseks oli see, kas hagejal on õigus nõuda MTA-lt ettemaksukontol oleva raha üleandmist.

Kuigi kostja esitas korduvalt vastuväiteid asja lahendamisele maakohtus, leidsid nii maa-,

ringkonna- kui ka Riigikohus, et asi kuulub maakohtu pädevusse.

5.2. Maakohus leidis ekslikult, et tsiviilasjas nr 2-19-18842 esitas hageja tagasivõitmise hagi.

Riigikohus märkis nimetatud asjas üheselt, et esitatud hagi ei ole tagasivõitmise hagi PankrS

§ 109 jj tähenduses. Praeguses asjas esitatud hagi on tsiviilasjas nr 2-19-18842 esitatud hagiga

lahutamatult seotud. Tsiviilasjas nr 2-19-18842 nõudis hageja võlgniku ettemaksukontol olnud

raha tagastamist võlgniku pankrotivarasse, sest 1.8.2019 tehtud tasaarvestus ettemaksukonto

rahaga oli õigusvastane. Siinses asjas nõuab hageja intressi, alternatiivselt viivist perioodi eest

alates 1.8.2019 kuni nõuetekohase tasaarvestuse toimumiseni. Riigikohus ei pidanud 1.8.2019

tehtud tasaarvestust lubatavaks, kuid leidis, et tasaarvestus toimus hiljem, mistõttu polnud ka

alust ettemaksukontol olnud raha tagastamiseks võlgniku pankrotivarasse. Riigikohtu seisukoht

ei välista intressi või alternatiivselt viivise nõudmist perioodi eest, kus raha oli võlgniku

ettemaksukontolt õigusvastaselt ära võetud kuni nõuetekohase tasaarvestusavalduse

tegemiseni. Maakohtu seisukoht toob kaasa olukorra, kus samast õigussuhtest tulenevad

nõuded kuuluvad lahendamisele eri kohtutes.

5.3. Kohus järeldas ebaõigesti, et PankrS § 4 lg-te 1 ja 5 eesmärgiks on piirata maakohtu

pädevust pankrotimenetluses nõuete tunnustamiseks esitatavate hagidega. Nimetatud sätted ei

käsitle ainult pankrotimenetluses nõuetele vastuväidete esitamist ja nõuete tunnustamise

vaidlusi, vaid kõiki pankrotimenetluses tõusetunud nõuete vaidlusi. Pankrotivara on PankrS

§ 108 lg 2 järgi vara, mis oli võlgnikul olemas pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis

nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. TsÜS § 66

kohaselt kuuluvad vara hulka mh kõik isikule kuuluvad rahaliselt hinnatavad õigused,

sh nõudeõigused. See tähendab, et pankrotivõlgniku nõuded kolmandate isikute (sh riigi) vastu

kuuluvad pankrotivara hulka.

5.4. Asjaolust, et hageja on esitanud kaebuse halduskohtule, ei ole põhjust järeldada, et

praegune vaidlus kuulub halduskohtu pädevusse. Hageja esitas kaebuse halduskohtule seetõttu,

et vältida olukorda, kus maakohus keeldub asja menetlemisest pädevuse puudumise tõttu ning

hageja minetab võimaluse kostjalt intressi nõuda, kuivõrd kohtu pädevuse küsimuse lõpliku

lahendamise ajaks on halduskohtusse pöördumise tähtaeg möödunud.

2-22-11075

6. Kostja palus jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

6.1. Asja lahendamine on halduskohtu pädevuses. Avalik-õiguslik vaidlus, mis ei ole vaidlus

avalik-õigusliku nõude tunnustamise üle PankrS § 4 lg 5 mõttes, ei ole pankrotiasi.

Maksukohustuslasele intressi maksmise kord on sätestatud MKS §-s 116. Kui maksuhaldur

jätab täitmata kohustuse intressisumma ise välja arvutada, siis on maksukohustuslasel

tulenevalt MKS § 116 lg-st 4 õigus esitada maksuhaldurile taotlus intressi arvutamiseks ja

tasumiseks ning maksuhalduri keeldumise korral esitada vastavasisuline kaebus halduskohtule.

MKS § 16 järgi hüvitatakse maksuhalduri poolt maksukohustuslasele või kolmandale isikule

õigusvastaselt tekitatud kahju vastavalt riigivastutuse seadusele. Kahju hüvitamiseks võib

RVastS § 17 lg 1 kohaselt esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse

halduskohtule. Pankrotiseadus ei näe nende nõuete esitamiseks ette teistsugust menetluskorda.

6.2. Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (195 SE) seletuskirjast ei

nähtu, et seadusandja eesmärgiks oli kõikide pankrotivõlgnikuga seotud vaidluste koondamine

pankrotiasja lahendavasse kohtusse. Seletuskirjast järeldub, et maakohtusse sooviti koondada

vaidlused pankrotivõlgniku vastu esitatud varaliste nõuete tunnustamise üle. See tuleneb ka

PankrS §-st 43: kui võlgnik on esitanud nõude teise isiku vastu, saab kohtumenetlus toimuda

väljaspool pankrotimenetlust. Pankrotivõlgnik saab esitada nõude väljaspool pankrotimenetlust

toimuvas kohtumenetluses ka pärast pankroti väljakuulutamist (vt RKHKm 7.3.2007,

3-3-1-88-06, p 14).

6.3. Kostja esitas pankrotihaldurile 7.11.2018 tasaarvestusavalduse ning tegi 28.11.2018 ja

19.12.2019 otsused, millega keeldus tagastusnõuete täitmisest. Seega tasaarvestas kostja oma

nõuded õiguspäraselt, järgides PankrS § 99 lg-s 1 sätestatud nõudeid. Riigikohus tuvastas

tsiviilasjas nr 2-19-18842 tehtud otsuse aluseks oleva asjaoluna, et PankrS § 99 lg-s 1 sätestatud

tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes oli olemas hiljemalt võlgniku pankroti

väljakuulutamise ajal, s.o 22.10.2018. Samuti osundas Riigikohus sellele, et kostja ei rikastunud

tasaarvestuse tulemusel ega tekitanud hagejale kahju. VÕS § 197 lg 2 alusel lõppevad poolte

nõuded tasaarvestuse tulemusel kattuvas osas tagasiulatuvalt tasaarvestusolukorra tekkimise

seisuga. Kuna tasaarvestatud nõuded lõppesid hiljemalt 22.10.2018, siis puudub hagejal alus

nõuda viivise või intressi arvestamist alates 1.8.2019. Samuti ei esine ühtki MKS § 116 lg 1 ega

lg 2 kohaldamise eeldust. Pankrotivõlgnikule võlgnetava nõude täitmise nõudmisega on

pankrotihaldur praegusel juhul läinud vastuollu PankrS § 99 mõtte ja eesmärgiga. Samuti on

nimetatud sättega vastuolus intressi ja viivise nõudmine. Seetõttu on hagi õiguslikult

perspektiivitu.

7. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning edastas TsMS

§ 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu 17.2.2023 määrus ja 1.3.2023 täiendav määrus tuleb

TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ning asi tuleb saata samale maakohtule menetluse jätkamiseks.

Määruskaebus rahuldatakse.

9. Maakohus on jätnud hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel. Ringkonnakohtu

hinnangul on maakohus ebaõigesti leidnud, et asi kuulub halduskohtu pädevusse.

2-22-11075

10. Hageja nõuab kostjalt perioodi 1.8.2019–29.7.2022 eest 1 582 019,18 euro suuruselt

summalt arvestatud intressi (alternatiivselt viivist) 1 038 437,39 eurot ning edasiulatuvalt

arvestatud intressi või viivist. Intressi/viivise maksmise kohustus on kostjal hagiavalduse

kohaselt tekkinud ettemaksukontol olevate vahendite õigusvastase käsutamisega pärast

võlgniku pankroti väljakuulutamist. Hageja on

seega esitanud nõude summade

väljamõistmiseks pankrotivarasse. Pankrotivara on vara, mis oli võlgnikul pankroti

väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik

omandab pankrotimenetluse ajal (PankrS § 108 lg 2). Pankrotivara hulka kuuluvad ka

pankrotivõlgniku nõuded kolmandate isikute (sh riigi) vastu (vt RKTKo 26.10.2022,

2-19-18842, p 15.1). PankrS § 4 lg 1 järgi kuulub pankrotiasja menetlemine maakohtu

pädevusse ning sama paragrahvi lõike 5 järgi kuuluvad pankrotiasja menetleva maakohtu

pädevusse ka vaidlused nõuete, sealhulgas avalik-õiguslike nõuete tunnustamise üle

pankrotimenetluses. PankrS § 4 lg-st 5 ega eelnõu 195 SE seletuskirjast ei tulene, et avalik-

õigusliku isiku vastu esitatud hagide, mis puudutavad pankrotivara, kuid mis ei ole nõuete

tunnustamise hagid, menetlemine ei saaks kuuluda maakohtu pädevusse. TsMS § 1031 kohaselt

esitatakse pankrotimenetluse või pankrotivaraga seotud hagi ka kohtualluvuse järgi pankroti

väljakuulutanud kohtusse.

11. Kostja viidatud PankrS § 43 puudutab enne pankroti väljakuulutamist võlgniku algatatud

kohtumenetlusi. Kuivõrd siinses asjas on hagi esitatud pärast võlgniku pankroti

väljakuulutamist, ei ole see säte praegusel juhul asjakohane. Samuti ei järeldu Riigikohtu

halduskolleegiumi 7.3.2007 määrusest asjas nr 3-3-1-88-06, et hageja esitatud intressi/viivise

nõudeid oleks pädev menetlema halduskohus. Riigikohus märkis haldusasjas nr 3-3-1-88-06

tehtud määruses (p 14), et PankrS § 43 lg-st 1 tulenev põhimõte laieneb ka kohtumenetlusele

haldusasjas ning võlgnik võib algatada halduskohtumenetluse ka pärast pankroti

väljakuulutamist,

kui

sisuliselt

pole

tegemist

vastuväitega

võlausaldaja

nõudele

pankrotimenetluses. Seda seisukohta ei ole põhjust laiendada pankrotivara puudutavatele

vaidlustele.

12. Ringkonnakohus märgib, et ka tsiviilasjas nr 2-19-18842 vaidles kostja (MTA) vastu asja

lahendamisele maakohtus. Selles asjas nõudis hageja kostjalt summat, mille kostja oli

ettemaksukonto vahendite väidetavalt õigusvastase käsutamisega alusetult saanud. Pooled

vaidlesid selle üle, kas maksuhalduril (kostjal) oli võimalik ettemaksukontol olevat raha enda

nõudega tasaarvestada. Ringkonnakohus asus seisukohale, et vaidlus kuulub maakohtu

pädevusse, märkides, et pankrotiseadus ei tee erisusi lähtuvalt isikust, kelle vastu nõue

esitatakse, sh puudub reegel, mille kohaselt pankrotivara moodustamisega seotud nõuded riigi

vastu tuleks esitada üldist kohtualluvust eirates halduskohtule (TalRKo 20.12.2012,

nr 2-19-18842, p 19). Riigikohus leidis samas asjas 26.10.2022 tehtud otsuses, et maksuhalduri

tasaarvestuse lubatavust tuleb hinnata PankrS § 99 kui erinormi alusel ning MKS § 105 lg 3 ei

kohaldu (p 14), st vaidlus kuulub maakohtu pädevusse. Seega ka praeguse vaidluse puhul, mis

puudutab võlgniku ettemaksukonto vahendite käsutamisest tulenevat intressi või viivise nõuet,

tuleb tunnustada maakohtu pädevust. Maakohus on seejuures ebaõigesti leidnud, et asjas

nr 2-19-18842 menetleti tagasivõitmise hagi (vt Riigikohtu otsuse p 18).

13. Asjaolust, et hageja on esitanud halduskohtule kostja vastu kaebuse seoses ettemaksukontol

olnud vahendite käsutamisega (haldusasi nr 3-20-122), ei saa teha järeldust, et praeguse asja

lahendamine ei ole maakohtu pädevuses.

14. Maakohus ei jätnud hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel, mistõttu ei hinda

ringkonnakohus praeguse määruskaebuse menetlemisel, kas hagi võiks jätta läbi vaatamata

nimetatud sätte järgi. Kostja väiteid hagi vähese perspektiivi kohta tuleb analüüsida maakohtul.

2-22-11075

15. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 II lause ja § 174 lg 6

järgi maakohtu otsustada vastavalt asja sisulise lahendamise tulemusele.

16. TsMS § 696 lg 1 I lause kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale puudutatud

menetlusosaline esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui selle esitamine on

seadusega lubatud. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja tühistab vaidlustatud

määrused, siis ei ole ringkonnakohtu määrus TsMS § 427 alusel edasikaevatav, sest hagi

läbivaatamise vaidlustamise võimalust määruskaebe korras ei näe TsMS ette.

(allkirjastatud digitaalselt)