2-22-8523/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. mai 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-8523

Kohtuasi

AS-i Saaremaa Piimatööstus hagi Imlitex Eesti OÜ vastu

kahjuhüvitise ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju

Maakohtu

2. veebruari

2023

otsus

(vigade

parandamise määrus 3. veebruaril 2023)

Kaebuse esitaja ja liik

Imlitex Eesti OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

177 465,15 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja AS Saaremaa Piimatööstus (registrikood 10053871),

lepinguline esindaja Evelin Jõgar

Kostja

Imlitex Eesti OÜ (registrikood

14255502),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Marko Pikani

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 2. veebruari 2023. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-22-

8523 (parandatud 3. veebruari 2023. a määrusega) muutmata, täiendades otsuse

õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta Imlitex Eesti OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Imlitex Eesti OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. AS Saaremaa Piimatööstus (hageja) esitas 7. juunil 2022 Harju Maakohtule Imlitex Eesti OÜ

(kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 142 511,68 eurot, 7. juuni

2022. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 8945,08 eurot ja viivise 0,05% päevas

põhivõlgnevuselt alates 8. juunist 2022 kuni selle tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 18. märtsil 2019 fikseeritud hinnaga elektrienergia

müügilepingu nr EE-2019/001 (leping), mille alusel kostja kohustus müüma hagejale

elektrienergiat lepingus kokkulepitud tähtaja jooksul, s.o 1. maist 2019 kuni 31. detsembrini

2021 hinnaga 41,35 eurot/MWh. Hageja sai 4. novembril 2021 kätte kostja 30. septembri

2021. a teate, millega kostja ütles lepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg-le 1 tuginedes

erakorraliselt üles alates 1. oktoobrist 2021. Hageja saatis 9. novembril 2021 kostjale lepingu

täitmise nõude, mis sisaldas ka lepingu ülesütlemise avaldust koos täiendava tähtaja andmisega

rikkumise lõpetamiseks hiljemalt 12. novembril 2021.

Kostja ülesütlemisavaldusel puudub õiguslik alus. Lepingu üldtingimuste p-s 7.3 on sätestatud

ammendav loetelu lepingu ülesütlemise alustest, mistõttu ei saanud kostja tugineda VÕS § 196

lg-le 1. Praegusel juhul ei esinenud ka elektrituruseaduse (ELTS) § 92 lg-tes 1 ja 41 sätestatud

aluseid lepingu ülesütlemiseks. Isegi, kui lepingus loetletud lepingu lõpetamise alused ei

piiranud lepingut üles öelda ka muul mõjuval põhjusel VÕS § 196 lg 1 tähenduses, ei ole

kostjapoolne lepingu ülesütlemine kooskõlas hea usu põhimõttega. Kostja ei kaalunud ega

arvestanud lepingu lõpetamisel hageja huve. Seejuures oli lepingu kehtivuse lõpuni jäänud veel

vaid kaks kuud. Kostja ei saanud lepingut üles öelda ka VÕS § 195 lg 3 alusel, sest viidatud

säte kohaldub vaid tähtajatule kestvuslepingule.

Seega on lepingu kehtivaks lõppemise aluseks hagejapoolne lepingu erakorraline ülesütlemine

9. novembril 2021 ning leping lõppes 13. novembril 2021. Kostja lõpetas hagejale

elektrienergia tarnimise alates 1. novembrist 2021, rikkudes seeläbi lepingus sätestatud

kohustust varustada hagejat elektrienergiaga kuni 31. detsembrini 2021. Kostja pidi ette

nägema oma majandus- ja kutsetegevuses esinevaid riske, muuhulgas arvestama võimalusega,

et elektrienergia hind tõuseb planeeritust enam.

Lepingujärgse elektrienergia hinna ja asendustehingust tuleneva hinna vahe näol on hagejale

tekkinud kahju, mis 2021. a. novembri ja detsembri eest oli kokku 142 511,68 eurot. Hageja

saatis kostjale nõude hinnavahe hüvitamiseks novembrikuu eest 21. detsembril 2021 ning

detsembrikuu eest 11. jaanuaril 2022. Vastavalt lepingu üldtingimuste p-le 6.1 tuli kostjal kahju

hüvitada 30 päeva jooksul nõude esitamisest. Seega saabusid tähtajad vastavalt 20. jaanuaril

2022 ja 10. veebruaril 2022. Kuivõrd kostja ei ole kahju hüvitanud, tuleb kostjal tasuda hagejale

viivist lepingujärgse määraga 0,05% päevas (lepingu üldtingimuste p 6.3).

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja on lepingu kehtivalt üles öelnud. Lepingu ülesütlemine ei olnud piiratud üksnes lepingu

p-s 7.3 sätestatud alustega, mistõttu võis kostja lepingu ülesütlemisel tugineda ka VÕS § 196

lg-le 1. Seejuures oli kostjal mõjuv põhjus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Elektrienergia

hindade erakorraline tõus ületas piiri, millega mõistlik majandus- ja kutsetegevuse raames

tegutsev ettevõtja oleks pidanud arvestama. Sellist ootamatut turusituatsiooni ja erakordselt

kõrgeid elektrienergia hindu hulgimüügiturul ei saanud kostja lepingu sõlmimisel mõistlikult

ette näha. Ka ei ole sellist turusituatsiooni varem esinenud, mistõttu ei saa seda käsitada hariliku

äririskina, milleks kostja ja teised elektrienergia tarnijad oleks pidanud valmistuma. Kostja

lõpetas kõik lepingud ning peatas oma majandustegevuse elektrienergia müümisel, et vältida

maksejõuetust.

Elektrienergia hindade muutumine ehk tsüklilisus on normaalne, kuid selline hindade hüppeline

tõus, mille tõttu pidi kostja lepingu üles ütlema, on tsüklilisuse taustal selgelt eristuv ning

käsitatav lepingu ülesütlemise aluseks oleva mõjuva põhjusena. Hageja ei saanud 9. novembri

2021. a teatega lepingut üles öelda, sest selleks hetkeks oli leping juba kostja erakorralise

ülesütlemise tagajärjel lõppenud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 2. veebruari 2023. a otsusega (vaidlustatud otsus, parandatud

3. veebruari 2023. a määrusega) hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahju 142 511,68

eurot, 7. juuni 2022. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 8945,08 eurot ning

edasiulatuva viivise 0,05% päevas alates 8. juunist 2022 kuni põhivõla tasumiseni.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, jättes need rahaliselt kindlaksmääramata.

Maakohtu põhjenduste kohaselt oli poolte vahel müügilepingust tulenev võlasuhe (VÕS § 208

lg 1). Maakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud 30. septembril 2021 esitatud lepingu

ülesütlemisavalduses märgitud asjaolusid. Erakorraline ülesütlemine erisätte puhul tulnuks see

elektrituruseadusest, milliseid aluseid esile toodud ei ole.

Maakohus nõustus hagejaga, et lepingus ja selle üldtingimustes olid pooled kokku leppinud

tähtajalise lepingu ennetähtaegse lõpetamise alused. Kostjal oli võimalus lepingu sõlmimisel

arvestada ja prognoosida tähtajalise lepingu sõlmimisel elektrienergia hinda ja leppida lepingu

muutmise või lõpetamise aluseid hagejaga kokku. Antud juhul oli hageja õigustatud lepingus

märgitud hinnaga saama elektrienergiat kokkulepitud tähtaja jooksul. Kuivõrd kostjal puudus

lepingu ülesütlemiseks nii seaduslik kui ka lepinguline alus, on ülesütlemine tühine. Kuivõrd

kostja lõpetas alates 1. novembrist 2021 elektrienergia tarne, ei täitnud ta lepingulist kohustust

tarnida elektrienergiat kuni 31. detsembrini 2021 ning hagejal oli alus lepingu ülesütlemiseks.

Maakohus tuvastas, et kostja lepingu rikkumise tõttu oli hageja sunnitud kostjaga sõlmitud

lepingu üles ütlema ning ostma novembri ja detsembrikuu jooksul elektrienergiat kallima

hinnaga. Hinnavahe tõttu on hagejale tekkinud kahju kokku summas 142 511,68 eurot. Hageja

nõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 135 lg-d 1 ja 2. Hageja on tõendanud asendustehingu

sõlmimise Eesti Energia AS-i esitatud arvetega perioodil 30. november 2021 kuni

31. detsember 2021. Hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue on põhjendatud VÕS § 101

lg p 6 ja § 113 lg 1 alusel lepingujärgse viivisemääraga ning tsiviilkohtumenetluse

seadustustiku (TsMS) § 367 alusel kuulub rahuldamisele ka hageja edasiulatuva viivise nõue.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Vaidlustatud otsusest ei ole võimalik aru saada, kas maakohtu hinnangul ei saanud VÕS § 196

lg-t 1 kohaldada seetõttu, et poolte vahel sõlmitud leping sisaldas ammendavat loetelu lepingu

ennetähtaegse lõpetamise alustest või ei kuulu VÕS § 196 lg 1 kohtu hinnangul kohaldamisele

asjaolude tõendamatuse tõttu. Selliselt on maakohtu otsus vastuoluline ning ei ole kooskõlas

seaduslikkuse ja põhjendatuse põhimõtetega.

Kostja on jätkuvalt seisukohal, et lepingus kokkulepitud ülesütlemise alused ei olnud

ammendavad ja kostjal oli õigus lepingu ülesütlemisel tugineda VÕS § 196 lg 1 eeldustele. Ka

lepingueelsete läbirääkimiste käigus ei ole pooled väljendanud tahet piirata lepingu lõpetamise

aluseid vaid lepingus sätestatuga.

Kostja leiab, et lepingu ülesütlemisel olid täidetud VÕS § 196 lg 1 formaalsed ja materiaalsed

eeldused. Maakohus on jõudnud ebaõigele järeldusele nagu ei oleks kostja tõendanud lepingu

ülesütlemisavalduses märgitud asjaolusid. Maakohus on jätnud kostja esitatud väited ja tõendi

arvestamata, jättes seejuures nende arvestamata jätmise otsuses põhjendamata. Ka ei ole

maakohus kaalunud poolte huve ega põhjendanud, miks kohtu arvates kaalus hageja huvi

lepingu jätkumise vastu üles kostja huvi leping erakorralise ja ettenägematu asjaolu tõttu üles

öelda, et vältida maksejõuetuks muutumist.

Kostja on lepingu ülesütlemisel tuginenud ka VÕS § 97 regulatsioonile. Nimelt oli elektrituru

erakordse ja ettenägematu hinnatõusuga lepinguline tasakaal paigast nihkunud ning lepinguliste

kohustuste vahekord VÕS § 97 lg 1 tähenduses lepingu ülesütlemise ajaks oluliselt muutunud.

Seetõttu sai kostja VÕS § 97 lg-le 5 tuginedes lepingu VÕS § 196 lg 1 alusel üles öelda. Kostja

ei saanud lepingu sõlmimise ajal mõistlikult ette näha hinnatõusu, mida ei ole varem esinenud.

Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses kostja sellekohaseid väiteid analüüsinud.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2²

alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid täiendada tuleb maakohtu otsuse

õiguslikke põhjendusi. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kostja kanda.

7. Maakohus lähtus otsuse p-s 18 poolte esile toodud asjaoludest, mille üle pooled ei vaidle. Ka

ringkonnakohus võtab asja lahendamisel TsMS § 652 lg 2 p 1 järgi aluseks järgmised

vaidlustamata asjaolud:

-

18. märtsil 2019 sõlmisid pooled fikseeritud hinnaga tähtajalise elektrienergia

müügilepingu nr EE-2019/001;

-

kostja kohustus hagejale müüma elektrienergiat alates 1. maist 2019 kuni

31. detsembrini 2021 hinnaga 41,35 eur/MWh;

-

30. septembril 2021 esitas kostja hagejale lepingu erakorralise ülesütlemisavalduse;

-

kostja müüs hagejale elektrienergiat kuni 31. oktoobrini 2021;

-

9. novembril 2021 esitas hageja kostjale lepingu erakorralise ülesütlemisavalduse.

8. Poolte üks peamisi vaidlusküsimusi menetluses on olnud see, kas pooled on lepingu

üldtingimuste p-s 7.3 ammendavalt loetlenud lepingu erakorralise ülesütlemise alused. Hageja

täpsustas apellatsioonimenetluses, et leping oli sõlmitud kostja poolt kasutatavate

tüüptingimustega ning vaidlusaluse lepingutingimusega olid erakorralise ülesütlemise alused

kostja jaoks piiratud. Kuna lepingu tõlgendamise kaudu tehtud järeldus omab tähtsust poolte

ülesütlemisavalduste materiaalsete eelduste tuvastamiseks, siis alustab kolleegium selle asjaolu

hindamisest. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on lepingu üldtingimuste p 7.3 sisu

väljaselgitamisel rikkunud menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8), jättes oma

järeldused piisavalt põhjendamata. Samuti on maakohtu otsuse p-des 21–23 tehtud järeldused

vastuolulised. Kolleegium saab need rikkumised kõrvaldada ning need ei mõjuta asja

lõppjäreldust.

8.1. VÕS §-s 196 sätestatud lepingu erakorraline ülesütlemine on üldiselt dispositiivne, st

ülesütlemisõiguse kohta võib sõlmida kokkuleppeid, mh piirata ülesütlemise aluseid, samuti

võib seadusega võrreldes ülesütlemise võimalusi avardada. Poolte sõlmitud lepingu sisu

väljaselgitamiseks pidi maakohus tõlgendama lepingut VÕS §‑s 29 sätestatud reeglite järgi.

Lepingu tõlgendamisel tuleb VÕS § 29 lg 1 järgi lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades

kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut

mõistsid. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1

järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks

teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik

isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada

VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid.

8.2. Kolleegium leiab, et VÕS §-s 29 sisalduvaid tõlgendamisreegleid ning VÕS § 39 lg-t 1

arvestades ei saa lepingupooltega sarnane mõistlik isik üldtingimuste p 7.3 sõnastusest teha

järeldust, et sellega oli kostja seadusest tulenevate õiguskaitsevahendite kasutamine teise

lepingupoole suhtes piiratud. Kui lepingu mõte ja lepingupoolte eesmärk oli ühes küsimuses

välistada kostja suhtes seaduse kohaldamine, siis mõistliku isiku arusaama kohaselt oleks

selline välistus pidanud olema lepingus sätestatud. Üksnes hageja esile toodud lepingu mõttest

ja eesmärgist sellise järelduse tegemiseks ei piisa. Samuti ei ole vaidlusaluse

lepingutingimusega hageja kahjuks seaduses sätestatust kõrvale kaldutud ning hageja viited hea

usu põhimõttele ei anna alust tõlgendada tüüptingimust kostja kahjuks. Kolleegiumi hinnangul

mõistsid mõlemad lepingupooled vaidlusalust lepingutingimust selliselt, et nad on täiendavalt

kokku leppinud ülesütlemise alustes, kuid ei ole seaduses sätestatud ülesütlemise võimalusi

kummagi poole suhtes piiranud. Hageja ise on lepingu üles öelnud VÕS § 196 lg-le 2 tuginedes.

Eelnevast tulenevalt täpsustab ringkonnakohus maakohtu otsuse p-s 23 tehtud järeldust,

märkides, et lepingu üldtingimuste p 7.3 ei piiranud seaduses sätestatud ülesütlemise võimalusi.

9. Kostja on tuginenud 30. septembri 2021. a ülesütlemisavalduse õigusliku alusena

VÕS § 196 lg-le 1, avaldades, et „[t]ulenevalt ootamatust turuolukorrast ja erakordselt

kõrgetest elektri hindadest hulgimüügiturul, ei saa Imlitex Eesti täita oma kohustusi elektri

müügilepingute alusel ning peab elektri müügi äritegevuse lõpetama või vastupidisel juhul

muutub Imlitex Eesti maksejõuetuks“. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kostja ei ole lepingu

ülesütlemisel tuginenud VÕS §-le 97. Ülesütlemisavalduses märgitu kohaselt peab kostja

kolleegiumi hinnangul silmas just seda, et lepinguliste kohustuste vahekord on muutunud.

Seega jättis maakohus põhjendamatult VÕS § 97 lg 5 järgi ülesütlemise eeldused kontrollimata

ja oma järeldused kostja ülesütlemise lubatavuse osas nõuetekohaselt põhjendamata.

10. Lisaks sellele on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme, sest ei ole lahendanud

nõuetekohaselt kostja 23. jaanuaril 2023 esitatud tõendi vastuvõtmise küsimust. Kostja väidab

apellatsioonkaebuses põhjendatult, et maakohtu otsusest ei nähtu kohtu põhjendused

elektribörsi Nord Pooli turuhindade väljavõtte arvestamata jätmise kohta (tl-d 79 ja pöördel).

Kolleegium saab selle rikkumise kõrvaldada, leides, et tõend tuleb jätta arvestamata, sest see

on hilinenult esitatud.

21. novembri 2022. a määrusega määras maakohus pooltele tähtajad avalduste ja taotluste

esitamiseks 19. detsember 2022. a ja vastaspoole seisukohtadele vastamiseks 23. jaanuar

2023. a (tl-d 64 ja pöördel). TsMS § 331 lg 1 järgi, kui menetlusosaline pärast selleks kohtu

määratud tähtaja möödumist või TsMS §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse,

taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei

põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et

hilinemiseks oli mõjuv põhjus. 23. jaanuaril 2023 kostja poolt esitatud tõend on esitatud

hilinenult ning maakohus oleks pidanud selle vastuvõtmisest keeldumist TsMS § 238 lg 4 järgi

otsuses põhjendama.

Asja materjalidest ei nähtu objektiivseid põhjuseid, miks oleks maakohus pidanud kostja poolt

hilinenult esitatud tõendi vastu võtma. Kostja uue tõendi esitamise vajadus ei saanud tuleneda

hageja 19. detsembri 2022. a menetlusdokumendist, sest selles hageja üksnes kordas varem

esile toodud asjaolusid. Samuti ei saa maakohtule ette heita selgitamiskohustuse rikkumist, sest

pooled ei vaielnud võlasuhte kvalifikatsiooni üle ning kostjat esindas vandeadvokaat. Kui

kostja tugines lepinguliste kohustuste vahekorra muutumisele ja elektrihinna tõusule, siis TsMS

§ 230 lg 1 järgi tuli kostjal oma väiteid tõendada. Samuti oli maakohus kohtuotsuse teatavaks

tegemise aja juba kindlaks määranud ning tõendi vastuvõtmine oleks põhjustanud menetluse

lahendamise viibimist (TsMS § 237 lg 1 ja § 331 lg 1).

Eelnevast tulenevalt ei saa asja lahendamisel arvestada kostja 23. jaanuaril 2023 esitatud tõendit

(elektribörsi Nord Pooli väljavõte).

11. VÕS § 97 lg-st 5 koosmõjus lg-tega 1 ja 2 tuleneb, et kohustuste vahekorra muutumisega

kahjustatud lepingupoolel on õigus kestvusleping VÕS §-s 196 sätestatud korras üles öelda

järgmistel tingimustel, mis peavad olema täidetud korraga (vt ka Riigikohtu 21. detsembri

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-11, p 16):

-

lepingu sõlmimise aluseks olevad asjaolud on muutunud pärast lepingu sõlmimist (VÕS

§ 97 lg 1);

-

asjaolude muutumisega on kaasnenud poolte kohustuste vahekorra oluline muutumine,

mistõttu ühe poole kohustuste täitmise kulud on suurenenud oluliselt või teiselt poolelt

lepinguga saadava väärtus vähenenud oluliselt (VÕS § 97 lg 1);

-

kahjustatud pool ei saanud lepingu sõlmimise ajal mõistlikult arvata, et asjaolud võivad

muutuda (VÕS § 97 lg 2 p 1);

-

kahjustatud pool ei saanud asjaolude muutumist mõjutada (VÕS § 97 lg 2 p 2);

-

asjaolude muutumise riisikot ei kanna seadusest või lepingust tulenevalt kahjustatud

pool (VÕS § 97 lg 2 p 3);

-

kahjustatud pool ei oleks asjaolude muutumisest teades lepingut sõlminud või oleks

seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel (VÕS § 97 lg 2 p 4);

-

asjaolude kohaselt ei ole lepingu muutmine võimalik või ei oleks see teise poole suhtes

mõistlik (VÕS § 97 lg 5).

Seejuures on Riigikohus leidnud, et viidatud regulatsioonist on võimalik teha ühene järeldus,

et seadusandja tahe on olnud võimaldada VÕS § 97 kohaldamist äärmiselt erandlikel juhtudel.

Vastasel korral muutuks tehinguline õiguskäive väga ebakindlaks (26. oktoobri 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-76-10, p 11; 22. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-10, p 11).

12. Kõigepealt tuleb kindlaks teha, kas muutunud asjaolud kuulusid müügilepingu sõlmimise

aluseks olnud asjaolude hulka või mitte.

12.1. Riigikohus on leidnud, et lepingu sõlmimise aluseks olevate asjaolude hulka VÕS § 97 lg

1 tähenduses saab lugeda selliseid asjaolusid, mille olemasolu, saabumine või edasikestmine on

hõlmatud poolte ühisest arusaamast ja millel põhineb lepingu sõlmimise soov. Seega ei kuulu

lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka üldjuhul ühe lepingupoole ootused, kui need

ei ole teisele poolele teatavaks tehtud ja teine pool ei ole neid teadmiseks võtnud või pidanud

neid hea usu põhimõttest lähtuvalt teadma (26. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-

10, p 11). Õiguskirjanduses on leitud, et lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud võivad

sisalduda lepingus või tuleneda lepingu olemusest (vt Varul, P. jt. Võlaõigusseadus I.

Kommenteeritud väljaanne. Juura 2016, § 97 komm, p 4.3.2.1).

12.2. Kostja esile toodud asjaoludest tulenevalt oli elektrienergia turuhind lepingu sõlmimise

aluseks olnud asjaolu ning sellist erakordset hinnatõusu ei ole kunagi esinenud (2020. a mais

oli hind 10/MWh eurot, 2021. a septembris 100 eurot/MWh). Hageja leidis, et lepingu

sõlmimise asjaolude hulka ei kuulunud lepingu sõlmimise hetke turuhinna tase ega selle

muutumise ulatus.

Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et müügieseme väärtus ja kinnisvarahindade üldine

seis müügilepingu sõlmimise ajal, võivad olla asjaolud, millest pooled lepingutingimustes

kokku leppides lähtuvad (vt 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-11, p 17).

Kinnisasja müügilepingu osas on Riigikohus leidnud, et lepingu sõlmimise aluseks olnud

asjaolude hulgas on üldjuhul poolte ühine arusaam sellest, et müüdava asja väärtus stabiilses

majanduskeskkonnas oluliselt ei muutu, mistõttu kinnisasja väärtuse olulise muutumise korral

on iseenesest võimalik VÕS § 97 kohaldada (26. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

76-10, p 15; 22. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-10, p 12). Lisaks saab

Riigikohtu arvates käsitada lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaoluna poolte ootust, et

majanduskeskkond püsib stabiilsena ning seetõttu on võimalik pooltel lepingut täita (vt 5. mai

2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-15 p 34).

12.3. Lepingu olemust arvestades leiab kolleegium, et ka elektrienergia müügilepingu

sõlmimise

aluseks

on

poolte

ühine

arusaam

sellest,

et

elektrihind

stabiilses

majanduskeskkonnas oluliselt ei muutu. Seega tuleb elektri turuhinda lepingu sõlmimise ajal

käsitada asjaoluna, millest pooled lepingu tingimustes kokku leppides lähtusid. Ehkki pooled

leppisid kokku fikseeritud hinnaga elektrimüügis ning turuhinnad ajas muutuvad, leiab

kolleegium, et ka sellise kokkuleppe puhul saab eeldada, et lepingupooltel oli ühine arusaam,

et lepingu sõlmimise ja selle müügi vahele jääval ajal elektri turuhind oluliselt ei muutu. Seega

on täidetud esimene VÕS § 97 lg-st 1 tulenev tingimus lepingu ülesütlemiseks.

13. Järgmisena tuleb hinnata, kas elektri turuhinnas toimunud muutustega kaasnes

lepingupoolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, s.o kostja kohustuste täitmise kulude

oluline suurenemine, mis oleks õigustanud lepingu muutmist VÕS § 97 lg 1 alusel.

13.1. Riigikohus on selgitanud, et täitmata müügilepingu puhul tuleb VÕS § 97 lg 1 järgse

kohustuse muutumise ajana hinnata kokkulepitud täitmise aega, st lepingu muutmist võib nõuda

või lepingust taganeda üksnes muudatuse tulemusena, mis on toimunud lepingu sõlmimise ja

ettenähtud täitmise aja vahepeal. Lepingu ettenähtud ajal täitmata jätmine (s.o lepingu

rikkumine) ei saa õigustada lepingu muutmist ega lepingust taganemist (see põhimõte kohaldub

kolleegiumi arvates ka lepingu ülesütlemise puhul, vt 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-136-11, p 19). Kolleegiumi hinnangul tuleb VÕS § 97 lg 1 kohaldamisel lähtuda lepingu

sõlmimise ajast, kuna siis lepiti kokku müüdava elektri hind.

13.2. VÕS § 97 lg 1 kohaldamise eelduseks on lepinguliste kohustuste vahekorra oluline

muutumine. Senises praktikas on Riigikohus lugenud nt kinnisvara müügilepingu korral

oluliseks kinnisvara hinnalangust 50% (21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-

11, p 20), mida on ka õiguskirjanduses peetud põhjendatud kriteeriumiks kohustuste vahekorra

muutuse olulisuse hindamisel (Varul, P. jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne.

Juura 2016, § 97 komm, p 4.3.2.3). Kostja on väitnud, et 2021. a septembris lähenes hind 100

eurot/MWh ja „mitmete elektrimüüjate puhul isegi ületasid seda“ (vt kostja 23. jaanuari 2023. a

menetlusdokument). Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja tõendanud, millise hinnaga tuli temal

elektrit hagejale müümiseks osta – esile ei ole toodud asjaolusid ega esitatud tõendeid selleks,

et kohus saaks võrrelda elektrienergia muutunud hinda lepingus kokkulepitud hinnaga. Kostja

on vaid väitnud, et selline hinnatõus oli erakorraline, tuues näiteid elektrienergia

börsihindadest. Seega ei ole täidetud teine VÕS § 97 lg-st 1 tulenev tingimus lepingu

ülesütlemiseks.

14. Kuigi ringkonnakohus ei pea teiste eelduste esinemist enam kontrollima, märgib kohus

täiendavalt, et lisaks eelnevale välistavad lepingu ülesütlemise ka VÕS § 97 lg 2 p-d 1 ja 3.

14.1. Esiteks ei ole kostja esile toonud ega tõendanud, et ta ei saanud lepingu sõlmimise ajal

mõistlikult arvata, et asjaolud võivad muutuda (lg 2 p 1). Õiguskirjanduses on leitud, et lepingu

muutmist võib VÕS § 97 lg 2 p 1 järgi nõuda ainult siis, kui asjaolude muutumist ei saanud

samas olukorras olev heas usus tegutsev mõistlik isik ette näha (Varul, P. jt. Võlaõigusseadus

I. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2016, § 97 komm, p 4.3.3).

14.2. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et kostja tegevuseks on elektrienergia müük.

Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et isikule, kelle majandus- ja kutsetegevus on

seotud kinnisvara arendamisega ning kinnisvaraturuga, peaksid sellega seotud hinnatõusud ja -

langused olema teada ning ka etteaimatavad (26. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-

10, p 15). Ka praegusel juhul saab kolleegiumi hinnangul eeldada, et kostja oli elektriturul

toimuvaga kursis ja pidi aru saama nii sellest, et turuhinnad võivad kõikuda, kui ka mõistma,

millised asjaolud võivad elektri turuhindu mõjutada. Kostja ei ole menetluses välja toonud ega

tõendanud, mis asjaolud tõid kaasa elektrienergia hinnatõusu, mistõttu ei ole asja materjalide

põhjal võimalik järeldada, et tegemist oleks olnud sellise hinnatõusuga, mida kostja heas usus

tegutseva ja mõistliku elektriturul tarnijana tegutsejana ei saanud ette näha. Kostja on vaid

väitnud, et sellist hinnatõusu ei saanud kostja mõistlikult ette näha. Kolleegiumi hinnangul ei

saa kohus turuhinna muutumise asjaolusid ega selle erakordsust eeldada ning nende asjaolude

tõendamisest vabastamise aluseid ei esine – hageja ei ole neid asjaolusid omaks võtnud

(TsMS § 231 lg 2) ning neid saa lugeda üldtuntuks (TsMS § 231 lg 1).

14.3. Samuti ei ole täidetud nõue, et kostja kui kahjustatud lepingupool ei kannaks seadusest

või lepingust tulenevalt asjaolude muutumise riisikot (lg 2 p 3). Sõlmitud leping on VÕS § 8 lg

2 järgi pooltele täitmiseks kohustuslik. Riigikohus on selgitanud, et asjaolude muutumisest

tulenevat riski, et lepingust tulenevate kohustuste täitmine muutub koormavamaks ja kallimaks,

kannab lepingu puhul reeglina võlgnik, kui pooled ei ole leppinud kokku teisiti (21. detsembri

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-11, p 22). Kolleegium leiab, et olukorras, kus pooled

lepivad kokku fikseeritud hinnaga elektri müügis ja lepingu täitmine toimub pärast lepingu

sõlmimist, peavad pooled üldjuhul arvestama võimalusega, et vahepealsel ajal võib elektri hind

muutuda, kusjuures ostja kannab hinna vähenemise ja müüja selle tõusmise riski.

15. Kolleegium leiab, et isegi kui VÕS § 97 lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud eeldused oleksid olnud

täidetud, ei oleks kostja saanud lepingut VÕS § 97 lg 5 järgi üles öelda.

15.1. Lepingupoolte kohustuste vahekorra olulise muutumise korral on kahjustatud

lepingupoolel esimeses järjekorras õigus nõuda VÕS § 97 lg 1 järgi lepingu muutmist poolte

kohustuste esialgse vahekorra taastamiseks. Lepingu ülesütlemine on võimalik lõike 5 järgi

üksnes siis, kui lepingu muutmine ei oleks võimalik või see ei oleks teise lepingupoole (s.o

praegusel juhul hageja) suhtes mõistlik. Viimasel juhul tähendab see, et teiselt poolelt ei saa

eeldada muudetud lepingu täitmise jätkamist ja õigem oleks leping lõpetada (vt ka Riigikohtu

21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-11, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

Kohus ei saa tuvastada lepingu lõppemist, ilma et ta tuvastaks lepingu muutmise võimatuse või

muutmise ebamõistlikkuse teise lepingupoole suhtes (vt Riigikohtu 26. oktoobri 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-76-10, p 12). Kolleegium ei ole tuvastanud asjaolusid, mis annaksid

praegusel juhul VÕS § 97 lg 5 aluse eelistada ülesütlemist lepingu muutmisele.

15.2. Kolleegium leiab, et lepingu muutmine VÕS § 97 lg 1 järgi peaks olema suunatud poolte

kohustuste esialgse vahekorra taastamisele. Kui poolte kohustuste vahekord muutus seeläbi, et

elektri turuhinna tõusu tõttu pidi kostja tarnima lepingus kokkulepitud hinna eest hagejale

oluliselt kallimat elektrit, oleks eelduslikult sobiv viis lepingu muutmiseks olnud kokkulepitud

hinna tõstmine. Kostja põhjendused, miks oli mõistlikum leping üles öelda selle asemel, et

korrigeerida lepingus kokkulepitud hinda, ei anna alust VÕS § 97 lg 5 kohaldamiseks. Kui

hageja oleks põhjendamatult keeldunud lepingu muutmisest kostja soovitud viisil, oleks kostja

pidanud esimeses järjekorras esitama lepingutingimuste muutmiseks kohtule hagi, millisel

juhul oleks kohtuotsus asendanud lepingu muutmiseks vajaliku teise poole tahteavalduse (vt

TsÜS § 68 lg 5). Lepingu ülesütlemine oleks tulnud kõne alla vaid VÕS § 97 lg-s 5 sätestatud

erandlikel asjaoludel.

15.3. Pooled ei vaidle selle üle, et elektrihinna muutmise ettepanekut kostja hagejale ei teinud.

Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et lepingu muutmine selliselt, et kokkulepitud hind

oleks viidud kooskõlla elektri turuhinnast lähtuva hinnaga, ei oleks olnud objektiivselt

võimalik. Samuti ei ole alust arvata, et see ei oleks olnud hageja kui teise lepingupoole suhtes

mõistlik. Hageja on menetluses välja toonud, et ta sõlmis kostjaga fikseeritud hinnaga lepingu

selleks, et tagada kindlustunne elektrihinna püsimise osas lepingu kehtivuse perioodil ning

kostja esitas ülesütlemisavalduse kaks kuud enne lepingu lõpptähtaega. Hageja pidi ostma

elektri kolmandalt isikult, sest tal oli elektrit vaja ning ta oli valmis selle eest maksma ka

kõrgemat hinda. Järelikult ei ole alust järeldada, et lepingu muutmine kohustuste vahekorra

tasakaalu viimiseks oleks olnud hageja suhtes ebamõistlik.

Eelnevast tulenevalt ei olnud lepingu ülesütlemise eeldused VÕS § 97 lg 5 järgi täidetud,

mistõttu ülesütlemine oli lubamatu ja kostja 30. septembri 2021. a ülesütlemisavaldus seega

õigusliku tähenduseta.

15.4. Kostja ei ole esitanud menetluses hageja lepingust ülesütlemisele muid vastuväiteid peale

selle, et kostja hinnangul oli ta ise juba 30. septembril 2021 lepingu kehtivalt üles öelnud.

16. Maakohus leidis, et kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud ning rahuldas nõude

VÕS § 115 ja § 135 lg-te 1 ja 2 alusel. Samuti rahuldas maakohus viivise nõude VÕS § 113

lg 1 ja TsMS § 367 alusel. Kostja põhinõude ja viivise arvestusele menetluses vastuväiteid ei

ole esitanud. Apellatsioonkaebuse p-s 11 heidab kostja maakohtule kahju hüvitamise nõude

rahuldamise osas ette materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Kolleegiumi hinnangul on

maakohus kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti.

20. aprillil 2023 esitas kostja apellatsioonimenetluses väite, et kahju hüvitamise nõue ei olnud

kostjale ettenähtav ja ei kuulu hüvitamisele 36 511,347 eurot ületavas osas (s.o lepingus

kokkulepitud hinda ületav osa). Ringkonnakohus jätab selle väite TsMS § 634 lg 1 alusel

tähelepanuta, sest tegemist on apellatsioonkaebuse täiendamisega. Kostja ei ole

apellatsioonkaebuses väitnud, et maakohus on 36 511,347 eurot ületava kahju nõude

rahuldamisel ebaõigesti tuvastanud VÕS § 127 lg 3 kohaldamise eeldused. Uute asjaolude

esitamine apellatsiooniastmes on TsMS § 652 lg-te 2 ja 3 alusel piiratud ning pärast

apellatsioonitähtaja lõppu ei saa kaebust laiendada kohtuotsuse osale, mille peale esialgselt ei

kaevatud.

Menetluskulude jaotus

17. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta. Kostja ei ole väitnud, et maakohtu menetluskulud oleks tulnud

teisiti jaotada sõltumata sellest, et maakohus hagi rahuldas.

18. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel

kostja kanda.

19. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)