3-21-152/29 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. aprill 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-152

Haldusasi

X kaebus Siseministeeriumi 23. detsembri 2020. a

otsuse

nr

1-24/154

tühistamiseks

ning

Siseministeeriumi kohustamiseks tunnistada kehtetuks

Politsei- ja Piirivalveameti 21. augusti 2017. a otsusega

nr 15.3-3.4/2017/5969-1 kohaldatud sissesõidukeeld

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28. veebruari 2022. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja Sergei Postnikov

Vastustaja – Siseministeerium, esindaja LO

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 28. veebruari 2022. a otsus haldusasjas nr 3-21-

152 ja teha uus otsus, millega rahuldada X kaebus.

3. Tühistada Siseministeeriumi 23. detsembri 2020. a otsus nr 1-24/154 ning kohustada

Siseministeeriumi uuesti lahendama X taotlus Politsei- ja Piirivalveameti 21. augusti

2017. a otsusega nr 15.3-3.4/2017/5969-1 kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks

tunnistamiseks või selle kehtivusaja lühendamiseks.

4. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X kasuks välja esimese ja teise astme kohtus

kantud menetluskulud 80 (kaheksakümmend) eurot. Ülejäänud osas jätta

menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus nende endi kanda.

5. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja ja tema abikaasa nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 29. mail 2023

(HKMS § 212 lg 1).

3-21-152

2(10)

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 21.08.2017 otsusega nr 15.3-3.4/2017/5969-1

välismaalaste seaduse (VMS) § 135 lg 2 p 3 alusel alates 21.08.2017 kehtetuks Venemaa

Föderatsiooni kodanikule X-le (endine X, sündinud XX.XX.XXXX) PPA 20.03.2015 otsusega

väljastatud tähtajalise elamisloa, tegi X-le väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse

(VSS) § 72 lg 2 p 7 alusel ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, mis kuulus koheselt sundtäitmisele

X kinnipidamisasutusest vabanemisel, ning kohaldas talle VSS § 74 lg 2 alusel sissesõidukeeldu

viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Otsusest nähtuvalt on X-l olnud kokku 5

tähtajalist elamisluba Eestis viibimiseks 02.07.1996–21.08.2017. Isik kujutab endast ohtu

avalikule korrale, sest teda on korduvalt kriminaalkorras karistatud, mh kahel korral reaalse

vangistusega narkootilise aine suures koguses käitlemise eest (karistusseadustiku (KarS) §

184).

2. X esitas Tartu Halduskohtule 30.08.2017 kaebuse PPA 21.08.2017 otsuse nr 15.3-

3.4/2017/5969-1 tühistamiseks (haldusasi nr 3-17-1809). Tartu Halduskohus jättis 01.03.2018

otsusega kaebuse rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus jättis 28.03.2019 otsusega X

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Riigikohus jättis X kassatsioonkaebuse 12.08.2019

määrusega menetlusse võtmata.

3. X vabanes 04.02.2019 vanglast ja esitas PPA-le 03.04.2019 taotluse tähtajalise elamisloa

saamiseks VMS § 118 p 1 alusel abikaasa juurde elama asumiseks (abielu sõlmiti 19.10.2018).

Tallinna Halduskohus keelas 22.08.2019 määrusega nr 3-19-1593 esialgse õiguskaitse korras

X Eestist väljasaatmise 03.04.2019 elamisloa taotluse menetlemise ajal. PPA keeldus

22.08.2019 otsusega nr 15.3-3.2/366-4 VMS § 124 lg 1 p-de 1, 2 ja 5 ning lg 2 p-de 7 ja 9 alusel

X-le tähtajalise elamisloa andmisest. X esitas Tallinna Halduskohtule 23.08.2019 kaebuse PPA

22.08.2019 otsuse tühistamiseks (haldusasi nr 3-19-1612). PPA saatis X 23.08.2019 Eestist

välja Venemaa Föderatsiooni. Tallinna Halduskohus keelas 23.08.2019 määrusega X Eestist

väljasaatmise kuni lõpliku lahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-19-1612. X esitas

Siseministeeriumile (SiM) 28.08.2019 taotluse tunnistada VSS § 32 lg 1 alusel kehtetuks tema

suhtes kohaldatud sissesõidukeeld. SiM jättis 20.09.2019 otsusega nr 1-24/255 taotluse

rahuldamata. Tallinna Halduskohus kohustas 30.09.2019 määrusega SiM-i peatama X-le

kohaldatud sissesõidukeelu kehtivuse kuni haldusasjas nr 3-19-1612 lõpliku lahendi

jõustumiseni. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11.10.2019 määrusega PPA määruskaebuse

rahuldamata ja halduskohtu 30.09.2019 määruse muutmata. SiM peatas 05.11.2019 otsusega nr

3-21-152

3(10)

1-24/326 X suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtivuse kuni esialgse õiguskaitse vajaduse

äralangemiseni. X saabus 20.12.2019 tagasi Eestisse. Tallinna Halduskohus tühistas 16.01.2020

otsusega nr 3-19-1612 X-le kohaldatud sissesõidukeelu ja jättis muus osas kaebuse

rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29.05.2020 otsusega (jõustus 30.06.2020)

halduskohtu 16.01.2020 otsuse sissesõidukeelu tühistamist ja menetluskulude väljamõistmist

puudutavas osas ning saatis selle halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis,

et halduskohus on sissesõidukeeldu tühistades lahendanud nõude, mida ei olnud kaebuses

esitatud ja mida kohus ei olnud menetlusse võtnud. Kuna kaebaja ei taotlenud kaebuse

täiendamist nõuetega tühistada SiM 20.09.2019 otsus ja kohustada SiM-i vaatama kaebaja

28.08.2019 taotlus uuesti läbi, siis jättis Tallinna Halduskohus 26.01.2021 otsusega

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Halduskohtu otsus jõustus edasi kaebamata

26.02.2021.

4. X esitas SiM-le 03.11.2020 taotluse tunnistada VSS § 32 lg 1 alusel ja humaansetel

kaalutlustel kehtetuks tema suhtes kohaldatud sissesõidukeeld (kehtib 23.08.2019–23.08.2024).

Taotleja on Eestis sündinud ja kasvanud, elab Tartus koos lapsehoolduspuhkusel viibiva

abikaasa ja XX.XX.XXXX sündinud tütrega, teeb juhutöid ehitusel ning tal puuduvad uued

karistused. Riiklikud peretoetused moodustavad olulise osa taotleja leibkonna sissetulekutest.

Taotlejale kohaldatud sissesõidukeeld välistab automaatselt tema võimaluse saada tähtajalist

elamisluba (VMS § 126 lg 1). Elamisloa puudumisel ei saa taotleja ametlikult tööl käia ja oma

perele elatist teenida. Taotlejal on suur ja sõbralik perekond (abikaasal on kaks Eesti kodanikest

last varasematest abieludest) ning Venemaale välja saatmine oleks taotlejale väga traagiline.

Abiellumine ja lapsevanemaks olek on muutnud taotlejat ja tema varasemaid käitumismustreid,

mis tingisid sissesõidukeelu kohaldamise. Alternatiivselt palus taotleja lühendada kohaldatud

sissesõidukeelu kehtivust kuni taotluse suhtes otsuse tegemiseni.

5. Siseministeerium jättis 23.12.2020 otsusega nr 1-24/154 taotluse rahuldamata. Taotleja

lahkus Eestist 23.08.2019 ja seega kehtib sissesõidukeeld kuni 23.08.2024. SiM-i hinnangul on

taotleja vangistusele järgnenud ajavahemik liiga lühike, et veenduda tema õiguskuulekuses.

Kuritegude toimepanemise asjaolusid arvestades on põhjendatud alus arvata, et taotleja võib

jätkuvalt ohustada avalikku korda. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt on

riikidel õigus pidada narkokuritegusid väga rasketeks kuritegudeks. Taotleja perekonnaseisu

muutus ei anna alust tunnistada sissesõidukeeld kehtetuks. Taotleja on Venemaa kodanik ja ta

pole toonud välja kaalukaid põhjuseid, miks tal ei ole võimalik elada perekonnaelu Venemaal.

EIK praktika kohaselt tuleb jaatada abikaasa valmisolekut asuda elama pereelu välisriigis, kui

ta oli abielludes teadlik oma partneri kriminaalsest taustast ja kodakondsusest. Sissesõidukeelu

kehtivuse ajal saab taotleja suhelda oma abikaasa ja lapsega nii telefonitsi kui ka e-kirja teel.

Kuna peale abikaasa ja ühise lapse puuduvad taotlejal muud sõltuvussuhted ja kaitsmist

väärivad sidemed Eestiga, siis ei saa taotleja väljasaatmist ja talle sissesõidukeelu kohaldamist

pidada ebaproportsionaalseks. Taotleja soov jääda Eestisse ei kaalu üles temast lähtuvat ohtu.

Neid järeldusi toetavad ka PPA 15.11.2020 ja 17.12.2020 seisukohad.

6. X esitas Tallinna Halduskohtule 21.01.2021 kaebuse SiM 23.12.2020 otsuse nr 1-24/154

tühistamiseks ja SiM-i kohustamiseks tunnistada kaebaja suhtes PPA 21.08.2017 otsusega nr

15.3-3.4/2017/5969-1 kohaldatud sissesõidukeeld kehtetuks. SiM ei võtnud otsuse tegemisel

arvesse mitmeid olulisi kaebajaga seotud asjaolusid. Kaebaja on Eestis sündinud ja on

pikaajaline Eesti elanik. Kaebajal elab Eestis õde ja siin elasid ka kaebaja vanemad. Viimati

karistati kaebajat 07.07.2016 ja karistus on täielikult ära kantud. Kaebaja on loonud perekonna

ja tal sündis XX.XX.XXXX tütar. Kaebaja abikaasa on Eesti kodanik, kellel on Eesti

kodanikest lapsed teistest abieludest. Abikaasal on Eestis lisaks alaline töökoht, vanemad ja

kinnisvara. Abikaasal ei ole seega võimalik sõita koos kaebajaga Venemaale elama. Pärast

3-21-152

4(10)

vabanemist on kaebaja elanud Eestis koos perekonnaga ja on perekonna toetamiseks olnud

sunnitud tegema ebaseaduslikult juhutöid. SiM ei ole kontrollinud kaebaja perekonna varalist

seisundit. Kaebajal ei ole Venemaal tuttavaid, sugulasi, tööd ega elukoha. Venemaa

kodakondsus on formaalsus ja kaebaja ei seosta ennast Venemaaga. SiM ei ole kaalunud

kaebaja perekonnaelu riivet õigesti ega võtnud taotluse lahendamisel arvesse ühtegi humaanset

kaalutlust, lähtudes ainult kaebaja varasematest tegudest ja hinnangust, et abikaasa pidi abielu

sõlmides olema teadlik kaebajat ootavast väljasaatmisest. Vastustaja ei ole hinnanud kaebaja

ohtlikkust otsuse tegemise ajal. Pereliikmetele helistamise või kirjutamise võimalus ei ole

veenev argument, vaid on tõenäoline, et sissesõidukeelu kehtivuse möödumise ajaks ei tunne

tütar enam oma isa.

7. Tallinna Halduskohus võttis 01.03.2021 määrusega menetlusse X kaebuse SiM

23.12.2020 otsuse nr 1-24/154 tühistamiseks, tagastas kaebuse nõude osas kohustada SiM-i

tunnistama kehtetuks kaebajale PPA 21.08.2017 otsusega nr 15.3-3.4/2017/5969-1 kohaldatud

sissesõidukeeld ning jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus

tühistas 11.10.2021 määrusega halduskohtu 01.03.2021 määruse kaebuse osalist tagastamist

puudutavas osas ja saatis kaebuse SiM-i kohustamiseks tunnistada kehtetuks X suhtes PPA

21.08.2017 otsusega nr 15.3-3.4/2017/5969-1 kohaldatud sissesõidukeeld halduskohtule

menetlusse võtmiseks. Ringkonnakohus rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt

ning keelas X VSS § 28 lg 32 alusel Eestist väljasaatmise kuni praeguse haldusasja menetlust

lõpetava lahendi jõustumiseni. Tallinna Halduskohus võttis 15.11.2021 määrusega täiendavalt

menetlusse nõude vastustaja kohustamiseks tunnistada kehtetuks kaebajale PPA 21.08.2017

otsusega nr 15.3-3.4/2017/5969-1 kohaldatud sissesõidukeeld.

8. Siseministeerium palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja taotles 03.11.2020

sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist või alternatiivselt selle lühendamist põhjusel, et tal on

Tartus pere, kus kasvab XX.XX.XXXX sündinud tütar, ta töötab ehitusel ja tal ei ole uusi

karistusi. Haldusasjades nr 3-17-1809 ja nr 3-19-1612 tehtud lahendite järgi on õiguspäraselt

tuvastatud, et kaebajast lähtub oht avalikule korrale. Sissesõidukeelu kui ennetava meetme

eesmärk on vältida õigushüvede kahjustamist ja selle kohaldamise aluseks on tulevikku

suunatud prognoos (vt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 26). PPA ei toetanud

15.11.2020 seisukohas kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist, sest

X-st lähtuv oht ei ole kadunud, mh on isikut kahel korral karistatud reaalse ja pikaajalise

vangistusega, kuid ta on siiski jätkanud kuritegude toimepanemist, mistõttu on alust arvata, et

ta võib jätkata kuritegude toimepanemist ka tulevikus. Kaebaja lühikese vabaduses viibitud aja

põhjal ei saa eeldada, et temast lähtuv oht avalikule korrale on muutunud. Kaebajat on

kriminaalkorras karistatud kolm korda ja väärteokorras 10 korda. EIK on narkootikumide

ebaseaduslikku käitlemist pidanud raskeks kuriteoks, kuna nende hävitav mõju kandub üle

kogu ühiskonnale. Kaebaja praegune käitumine iseloomustab samuti tema suhtumist

ühiskonnas kehtivatesse normidesse, sest ta on 03.11.2020 taotluses märkinud, et töötab

ebaseaduslikult, mis on VMS § 303 kohaselt väärtegu. Kaebaja viibib Eestis ilma seadusliku

aluseta ja on end PPA eest alates 08.02.2021 varjanud, samuti ei tee kaebaja abikaasa PPA-ga

koostööd (valetas 28.01.2021 kaebaja asukoha kohta). Kaebaja pidi tahtlike kuritegude

toimepanemisel arvestama, et karistatusega kaasnevad talle seaduses ettenähtud kitsendused.

Kaebaja on Eestis elanud tähtajaliste elamislubade alusel ja seega ei laiene temale 25.11.2003

direktiivist 2003/109/EÜ (pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta)

tulenev kõrgendatud kaitse väljasaatmise eest. Perekonnaelu riive intensiivsuse hindamisel

tuleb võtta mh arvesse, missuguse teadmisega kaebaja abiellus ja lapse sai. Kuivõrd kaebaja ja

tema abikaasa olid teadlikud, et kaebaja kuulub väljasaatmisele, siis ei saa pelgalt abiellumine

ja lapse saamine välistada sissesõidukeelu kohaldamist. Riik ei ole võtnud kaebajalt võimalust

elada pereelu Eestis, vaid see on kaebaja enda tegude tagajärg. Perekonna- ja eraellu sekkumine

3-21-152

5(10)

on lubatud mh avaliku korra kaitseks. Vastustaja võttis arvesse kaebajast lähtuvat ohtu, tema

perekondlikke sidemeid ja perekonna loomisega seotud asjaolusid ning leidis, et need ei tingi

sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist või muutmist.

9. Tallinna Halduskohus jättis 28.02.2022 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus nõustus

vastustaja seisukohtade ja põhjendustega ning ei pidanud vajalikuks neid korrata (HKMS § 165

lg 2). Vastustaja leidis õigesti, et kaebaja on seadusevastase käitumisega ja süütegude korduva

toimepanemisega pannud ennast ise praegusesse olukorda. Sissesõidukeelu kohaldamisel on

arvestatud toimepandud kuritegude laadi, raskust ja korduvust, samuti asjaolu, et X oli tegude

toimepanemise ajal täisealine ja karistatus viimase kuriteo eest kustub alles 2024. a-l. Kaebajat

on karistatud kriminaalkorras 3 korda ja väärteokorras 10 korda. Halduskohus nõustus

vastustaja hinnanguga, et kaebaja vanglast vabanemisele järgnenud periood on liiga lühike, et

olla veendunud tema õiguskuulekuses ning kuritegude asjaolude (narkootikumide käitlemine

suures koguses) pinnalt on põhjust arvata, et kaebaja võib olla ohuks avalikule korrale (nt EIK

28.04.2020 otsus nr 44047/19). Kuivõrd ohtude ennetamine on oluliselt tõhusam ja kaitseb

avalikke huve paremini, kui ohtude realiseerimisel nendega võitlemine või nende tagajärgede

likvideerimine, siis on sissesõidukeelu kehtima jäämine kohane vahend, et tagada avalik kord

ja ühiskondlik turvalisus. Kaebaja abielu sõlmimist ja lapse sündi puudutavas osas ei ole riik

võtnud meelevaldselt kaebajalt võimalust elada koos abikaasa ja lapsega Eestis, vaid kaebaja

abikaasa teadis abielludes mehe kriminaalsest taustast ja Eestist väljasaatmise võimalikkusest.

Sellises olukorras ei saa avalikku huvi üles kaaluda perekonnasidemete loomine pärast kaebaja

elamisloa kehtetuks tunnistamist ja temale sissesõidukeelu kehtestamist. Vaidlustatud otsus ei

ole formaalne, vaid vastustaja on selgitanud asjaolusid ja piisavalt põhjendanud oma seisukohti.

Vastustaja on mh arvestanud kaebaja perekonnaelu võimalikku riivet. Viide pikaajalisele Eestis

elamisele on asjakohatu, sest kaebajale ei ole antud pikaajalise elaniku elamisluba, vaid ta on

viibinud Eestis üksnes tähtajaliste elamislubade alusel. Kohus nõustus vastustajaga, et võttes

arvesse kaebaja toimepandud süütegusid ja nende ohtlikkust, on avaliku korra ja ühiskonna

turvalisuse (sh rahvatervise) tagamiseks ennetava meetmena sissesõidukeelu kehtima jäämine

vajalik ja proportsionaalne (vt ka Riigikohtu 11.12.2006 otsus nr 3-1-1-103-06). Vastustaja on

lisaks arvestanud, et sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole muutunud ega

ära langenud. Kaebaja põhiõiguste riive on kohtu hinnangul proportsionaalne ning selle kaalub

üles riigi julgeolek ja avalik kord ülekaaluka avaliku huvina. Kaebaja vabaduses viibitud aeg ei

ole piisavalt pikk, et saaks eeldada, et temast lähtuv oht avalikule korrale on ilmselt muutunud.

Sissesõidukeelu muutmine VSS § 32 lg 1 alusel on haldusorgani kaalutlusotsus, mille kohtulik

kontroll on HKMS § 158 lg 3 kohaselt piiratud. Kaebaja nõuete rahuldamiseks ei ole alust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

10. X palub 30.03.2022 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja saata asi

halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kohus on rikkunud menetlusnorme ja kohaldanud valesti

materiaalõigust. Halduskohus on üksnes nõustunud vastustaja seisukohtadega ja jätnud otsuse

sisuliselt põhjendamata. Halduskohus ei ole andnud sisulist hinnangut kaebaja väidetele:

–

kaebaja on Eestis sündinud ja pikaajaline Eesti elanik, ta on elanud siin kogu oma elu

ning Eestis elab ka tema õde ja siin elasid kaebaja vanemad, kes on praeguseks surnud;

–

kaebaja viimasest toimepandud kuriteost on möödunud pikk aeg, teda karistati viimati

07.07.2016 ja karistus on täielikult kantud;

–

kaebajal sündis XX.XX.XXXX tütar, kelle sünd ei olnud ette planeeritud;

3-21-152

6(10)

–

kaebaja abikaasa on Eesti kodanik, kellel on samuti Eesti kodanikest lapsed ka eelmistest

abieludest. Abikaasal on Eestis alaline töökoht, vanemad ja kinnisvara ning tal ei ole

võimalik sõita koos kaebajaga Venemaale elama;

–

kaebaja on pärast karistuse kandmist elanud Eestis koos perekonnaga ja on olnud sunnitud

ebaseaduslikult tegema juhutöid, et perekonda toetada. Vastustaja ei ole kontrollinud pere

varalist seisundit;

–

kaebajal ei ole Venemaal tuttavaid, sugulasi, tööd ega elukoha. Venemaa kodakondsus

on formaalsus, kaebaja ei seosta ennast Venemaaga ja ei ole tahtnud sinna elama asuda;

–

haldusasjas nr 3-19-1612 lubas PPA toetada taotlust sissesõidukeelu tühistamiseks või

vähemalt oli kaebajal mõistlik lootus, et pärast tütre sündi taotlus rahuldatakse;

–

vastustaja ei võtnud taotluse lahendamisel arvesse ühtegi humaanset kaalutlust, vaid tegi

otsuse ainult kaebaja toimepandud kuritegude põhjal ning argumendil, et kaebaja ja tema

abikaasa pidid teadma kaebaja Eestis väljasaatmise võimalikkust;

–

kaebaja ohtlikkusele ei ole antud hinnangut otsuse tegemise ajal.

Kaebaja Venemaale elama asumine ja seal oma elu korraldamine on Venemaa Föderatsiooni

viimase aja välispoliitilist tegevust arvestades oluliselt raskendatud. Venemaal ei ole praegusel

ajal inimeste põhiõigused tagatud. Seega ei ole kaebajal mõistlikku võimalust minna abikaasa

ja tütrega elama Venemaale.

11. Siseministeerium palub 05.05.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata, jäädes kõigi varem esitatud seisukohtade ja põhjendust juurde.

Halduskohus võis HKMS § 165 lg 2 alusel nõustuda vastustaja seisukohtadega. VMS § 32 lg 1

kohaselt saab kohaldatud sissesõidukeeldu humaansetel kaalutlustel muuta vaid tingimusel, et

see ei ohustaks riigi julgeolekut ega avalikku korda. Sissesõidukeelu muutmiseks ei piisa seega

ainuüksi humaansetest kaalutlustest. Kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeldu ja jäeti see

muutmata just põhjusel, et temast lähtub tõsine oht avalikule korrale. Seejuures on 23.12.2020

otsuses arvestatud kõigi kaebajaga seotud asjaoludega (sh abiellumise ja lapse sünniga) ning

sellega nõustus ka halduskohus. Haldusakti õiguspärasust hinnatakse selle andmise aja seisuga

(HKMS § 158 lg 2) ning kohtulik kontroll kaalutlusotsuse üle on piiratud (HKMS § 158 lg 3).

Arusaamatu on väide, et vastustaja ei kontrollinud perekonna varalist seisundit, sest tegemist ei

ole asjaoluga, mida peaks VSS § 32 lg 1 rakendamisel arvestama. Muude kaebaja poolt esile

toodud asjaoludega on arvestatud (nt Venemaal suhete puudumist). PPA 21.08.2017 otsuse nr

15.3-3.4/2017/5969-1 õiguspärasuses ei saa olla vaidlust, sest tegemist on kehtiva haldusaktiga.

Need asjaolud, mis ei ole varasemaga võrreldes muutunud ega ära langenud, ei kujuta endast

VSS § 32 lg 1 järgi alust sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. Mõistlikkuse põhimõttest

lähtuvalt vastutab isik ise oma elukäigu eest ja seda nii Eestis kui ka Venemaa Föderatsioonis.

Võimaluste leidmine elamiseks oma kodakondsusjärgses riigis on eeskätt kaebaja enda huvi ja

vastutus. Asjakohane ei ole argument, et Venemaa kodakondsus on üksnes formaalsus. Puudub

vaidlus, et Venemaa Föderatsiooni valitsemisrežiim ja välispoliitika ning sellest tulenevalt ka

Venemaa elanike eluolu on Eestist erinev. Siiski ei ole alust arvata, et väljasaatmisega kaasneks

konkreetselt kaebaja põhiõiguste riive oht.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Praeguses asjas on vaidluse all Siseministeeriumi 23.12.2020 otsus nr 1-24/154, millega

jäeti rahuldamata X 03.11.2020 taotlus tunnistada tema suhtes PPA 21.08.2017 otsusega nr

15.3-3.4/2017/5969-1 kohaldatud viieaastase kestusega (kehtib 23.08.2019–23.08.2024)

sissesõidukeeld kehtetuks või alternatiivselt lühendada selle kehtivusaega. Vaidlust ei saa olla,

3-21-152

7(10)

et sissesõidukeelu kehtestamine PPA 21.08.2017 otsusega oli õiguspärane, sest selle kohta on

olemas jõustunud kohtuotsus haldusasjas nr 3-17-1809. X on esitanud varem 28.08.2019

taotluse sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks, mille Siseministeerium jättis 20.09.2019

otsusega nr 1-24/255 rahuldamata ja mida kaebaja ei vaidlustanud (vt Tallinna Halduskohtu

26.01.2021 otsus haldusasjas nr 3-19-1612). Kaebaja väide, et haldusasjas nr 3-19-1612 lubas

PPA toetada taotlust sissesõidukeelu tühistamiseks seoses tütre sünniga, on konkretiseerimata

ja ei ole seetõttu kontrollitav. X 03.11.2020 taotlusest nähtuvalt on kaebaja tuginenud Tallinna

Halduskohtu 16.01.2020 otsuses nr 3-19-1612 (p 21) märgitule, et ka PPA esindaja on

kohtuistungil möönnud, et kaebaja olukorda tuleb pärast lapse sündi uuesti kaaluda. Seda on

praegusel juhul ka tehtud. Igal juhul ei saanud PPA anda kaebajale siduvat lubadust, et taotlus

rahuldatakse, sest sissesõidukeelu muutmise otsustuspädevus oli Siseministeeriumil.

13. VSS § 32 lg 1 näeb muu hulgas ette, et Siseministeerium tunnistab kehtetuks või lühendab

sissesõidukeelu kehtivusaega välismaalase põhjendatud taotluse alusel, kui sissesõidukeelu

kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel

kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. Eeltoodust tulenevalt

saab VSS § 32 lg 1 alusel sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise või kehtivusaja lühendamise

tingida kas sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olnud ajaolude muutumine või äralangemine

ning teiseks võivad sissesõidukeelu muutmise aluseks olla humaansed kaalutlused, kui sellega

ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. Kaebaja viitas küll humaansetele kaalutlustele,

kuid tugines sisuliselt mõlemale alusele ning vastustaja on leidnud, et peamised asjaolud ei ole

muutunud ja kaebajast lähtuv tõsine oht avalikule korrale välistab sissesõidukeelu muutmise ka

humaansetel kaalutlustel.

14. PPA 21.08.2017 otsusega kohaldati kaebaja suhtes viieks aastaks sissesõidukeeldu VSS

§ 74 lg 2 alusel, mis sätestab, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, siis

kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes üldjuhul sissesõidukeeldu 5 aastaks

lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. Kaebajale antud tähtajalise elamisloa kehtetuks

tunnistamise aluseks oli VMS § 135 lg 2 p 3 (välismaalase tegevus kujutab ohtu avalikule

korrale või riigi julgeolekule) ja lahkumisettekirjutuse tegemisel ei antud vabatahtliku täitmise

tähtaega VSS § 72 lg 2 p 7 alusel (lahkumisettekirjutuse võib kohe sundtäita, kui välismaalasel

on kohustus lahkuda Eestist pärast vanglast vabanemist). PPA hinnang, et kaebajast lähtub oht

avalikule korrale, põhines asjaolul, et kaebajat on korduvalt karistatud (3 kriminaalkaristust ja

10 väärteokaristust), eelkõige uimastikuritegude eest. Kaebaja mõisteti viimati Tartu Maakohtu

07.07.2016 otsusega nr X-XX-XXXX kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja

2 alusel (narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine korduvalt

ja grupis) ning teda karistati 3-aastase vangistusega (karistusaeg 04.02.2016–04.02.2019, mille

kaebaja on täielikult ära kandnud). Varem on kaebajat Tartu Maakohtu 24.11.2011 otsusega nr

Y-YY-YYYY karistatud samuti KarS § 184 lg 2 p 2 järgi vangistusega 3 aastat 9 kuud

(karistusaeg 26.01.2011–26.10.2014, vabastati Viru Maakohtu 18.09.2013 määrusega karistuse

kandmiselt enne tähtaega 02.10.2013, katseajaga kuni 26.10.2014). Varaseimaks karistuseks on

kaebajale Tartu Maakohtu 08.01.2008 otsusega nr C-CC-CCCC KarS § 209 lg 1 (kelmus) järgi

mõistetud tingimisi vangistus 5 kuud katseajaga 1 aasta 6 kuud. Kõik väärteokaristused on

arhiveeritud (väärteod on toime pandud ajavahemikus 18.09.2006–26.01.2011). Enamasti on

olnud tegemist liiklusseaduses ja ühistranspordiseaduses sätestatud nõuete rikkumisega. Ükski

väärteokaristus ei seondu narkootiliste või psühhotroopsete ainete käitlemisega.

15. Kuna sissesõidukeelu kohaldamise sisuliseks aluseks on olnud kaebaja tegevusest lähtuv

oht avalikule korrale, eeldab asjaolude muutumine või äralangemine VSS § 32 lg 1 tähenduses

seda, et pärast PPA 21.08.2017 otsuse tegemist on kaebajast avalikule korrale lähtuv oht mingil

põhjusel vähenenud või kadunud. Kui kaebaja samas jätkuvalt ohustab avalikku korda, ei saa

3-21-152

8(10)

sissesõidukeeldu muuta ka humaansetel kaalutlustel. Seejuures tuleb kohtul Siseministeeriumi

23.12.2020 otsuse õiguspärasust hinnata selle haldusakti andmise aja seisuga (vt HKMS § 158

lg 2 teine lause). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et kaebaja vangistusest

vabanemisest (04.02.2019) ei olnud mh toimepandud kuritegude laadi, raskust ja korduvust

arvestades vaidlustatud otsuse tegemise ajaks veel möödunud piisavalt pikk aeg (vähem kui

kaks aastat), et pelgalt uute kuritegude puudumise põhjal saaks tekkida veendumus, et kaebajast

tulenev oht avalikule korrale on märkimisväärselt vähenenud. Näiteks kriminaalasjas nr X-XX-

XXXX ette heidetud teod pani kaebaja toime 2015. a detsembrist kuni 2016. a veebruarini, kui

tema eelnevast vangistusest vabastamisest oli möödunud pisut üle kahe aasta (katseaja lõpust

pisut üle ühe aasta). Kaebaja osales narkootikumide käitlemises väga suures ulatuses (2015. a

detsembrist kuni 2016. a veebruarini käitles koos teiste isikutega kokku pisut alla 400 gr

amfetamiini ja ligi 100 gr marihuaanat; 2010. a detsembris ja 2011. a jaanuaris käitles koos

teiste isikutega kokku ca 1 kg amfetamiini).

16. PPA 21.08.2017 otsuse tegemise ajaga võrreldes on muutunud kaebaja perekonnaelu

puudutavad asjaolud, mis on iseenesest olulised mh sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise või

selle kehtivusaja lühendamise kaalumisel (nt Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 19).

X (pärast abiellumist X) ja Y abiellusid 19.10.2018 ning neil sündis XX.XX.XXXX tütar.

Kaebaja abikaasal on ka varasematest suhetest kaks poega (sündinud 2002 ja 2013). Erinevalt

PPA 21.08.2017 otsuse tegemise ajast olid kaebaja 03.11.2020 taotluse esitamise seisuga lisaks

surnud tema mõlemad vanemad (ema suri 27.03.2018 ja isa oli surnud juba 14.05.2017, kuid

PPA otsuses oli ekslikult kirjas, et mõlemad vanemad on elus). Vaidluse lahendamisel ei oma

tähtsust ja jäävad kõrvale need asjaolud, mis esinesid juba PPA 21.08.2017 otsuse tegemise

ajal: kaebaja Eestis sündimine ja pikka aega Eestis elamine; kaebaja õe jätkuv Eestis elamine;

kaebajal Venemaal sotsiaalsete ja majanduslike sidemete puudumine; Venemaa kodakondsuse

omandamise põhjused.

17. Siseministeeriumi 23.12.2020 otsusest ja selles viidatud PPA 15.11.2020 seisukohast nr

15.7-16/443-2 nähtub, et vastustaja on pidanud perekonnaelu riive proportsionaalsust hinnates

eelkõige oluliseks, et kaebaja abikaasa pidi nii abielu sõlmimise kui ka rasestumise ja lapse

sünni ajal olema teadlik, et X ei pruugi saada õigust Eestis viibida ja kaebaja võidakse Eestist

välja saata. Seega tuleb vastustaja hinnangul eeldada abikaasade valmisolekut kasvatada ühist

last ja elada perekonnaelu kaebaja kodakondsusjärgses riigis. Ning kui abikaasa ei soovi Eestist

lahkuda, siis pidi kaebaja arvestama, et tema võimalused elada Eestis pereelu ja osaleda lapse

kasvatamises saavad olema piiratud. Vastustaja on õigesti viidanud, et EIK praktikas on

elamisloa kehtetuks tunnistamise ja sissesõidukeelu kohaldamisega kaasneva perekonnaelu

riive proportsionaalsuse hindamisel peetud mh oluliseks, kas abikaasa oli suhete loomisel isiku

rikkumistest ja nendega kaasneda võivatest tagajärgedest teadlik. See ei ole siiski ainumäärav,

vaid lisaks tuleb arvestada kõigi puudutatud isikute kodakondsust, perekondlike suhete laadi ja

kestust, laste olemasolu ja nende vanust, abikaasa teise riiki ümberasumisega seotud raskuste

tõsidust, laste parimaid huvisid ja sihtriigis lapsi tõenäoliselt tabavate raskuste tõsidust, samuti

sissesõidukeelu kestust (nt EIK 11.04.2023 otsus nr 57766/19, Loukili vs. Holland, p 46). Kui

väljasaatmine on tingitud kuriteo toimepanemisest, siis on EIK aktsepteerinud, et kuriteo raskus

võib üle kaaluda perekonna huvid, eriti uimastikaubitsemisega seotud kuritegude puhul, millel

on ühiskonnale kui tervikule laastav mõju (otsus nr 57766/19, p 49). Isikust avalikule korrale

lähtuva ohu muutumist hinnates on oluline seegi, et kaebaja oli mõlema kuriteo toimepanemisel

täisealine (viimati 32-aastane ja eelmisel korral 27-aastane).

18. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja omistas 23.12.2020 otsuse tegemisel põhjendamatult

määrava tähenduse asjaolule, et kaebaja abikaasa oli abielu sõlmimise (ja hiljem lapse saamise)

ajal teadlik kaebaja olukorrast (st lahkumisettekirjutusest ja sissesõidukeelust) ning pidi seega

3-21-152

9(10)

arvestama ja aktsepteerima, et neil ei pruugi osutuda võimalikuks jääda perekonnana Eestisse

elama. Olenemata sellest, et abielu sõlmiti pärast sissesõidukeelu kohaldamist, tuleb kaebaja

abikaasa ja alaealine laps lugeda kaebaja perekonnaliikmeteks (VSS § 29 lg 4 p-d 1, 2). Sellest,

et perekonnaliikmete olemasolu Eestis on vaid erandjuhul asjaoluks, mis automaatselt välistab

sissesõidukeelu kohaldamise (vt VSS § 29 lg 3), ning see välistus ei kehti, kui sissesõidukeelu

kohaldamise aluseks on mh Eesti avaliku korra ohustamine (vt VSS § 29 lg 1 p 1; Riigikohtu

23.09.2019 otsus nr 3-16-2088, p 25), ei saa tuletada, et avaliku korra kaitse on alati kaalukam

kui perekonnaelu kaitse. Vastustaja ei ole sisuliselt kahelnud selles, et kaebaja abikaasa puhul

oleks Venemaale elama asumine seotud suurte või isegi ületamatute raskustega, kuna tal on

veel kaks Eesti kodanikust last, kellest üks on küll juba täisealine, aga teine sündinud 2013. a.

Sissesõidukeelu muutmise taotluse lahendamisel tuleb arvestada ka kaebaja abikaasa teiste laste

huvidega. Iseenesest on õige seegi, et erinevates riikides elavad vanem ja laps saavad suhelda

ka telefoni ja e-kirja teel, kuid vastustaja viidatud EIK 08.01.2009 otsuses nr 10606/07, Joseph

Grant vs. Ühendkuningriik (p 40) olid asjaolud praegusest märkimisväärselt erinevad. Esiteks

võeti arvesse, et isik ei olnud ühegi oma lapsega koos elanud, ja teiseks hinnati tema võimalust

suhelda 12-aastase tütrega. Praegusel juhul on kaebaja elanud tütrega koos alates lapse sünnist

ning vaidlustatud otsuse tegemise ajal 8-kuuse (ja praegu 3-aastase) lapsega telefoni või e-kirja

teel suhtlemine ei ole vanema ja lapse lähedaste suhete säilitamiseks ilmselgelt piisav.

19. Kuigi on õige, et kaebaja ei täitnud lahkumiskohustust ja on taotluses tunnistanud Eestis

ebaseaduslikult töötamist (VMS § 104 lg 3, § 303), ei nähtu siiski, et vastustaja oleks piisavalt

analüüsinud, miks ei anna vanemate surm ning abiellumine ja lapsevanemaks saamine põhjust

uskuda, et kaebaja tõepoolest soovib varasematest käitumismustritest edaspidi hoiduda ja elada

seadusekuulekat elu. Kaebaja pani kuriteod toime täisealisena, kuid haldusasja nr 3-19-1612

materjalidest nähtuvalt on soodustavaks teguriks olnud kriminaalse taustaga tutvusringkond,

millest eemaldumise kavatsust võib kaudselt toetada ka kaebaja nimevahetus. Viited sellele, et

kaebaja on ennast hiljem ametivõimude eest varjanud (seoses esialgse õiguskaitse lõppemisega

ja väljasaatmise takistamiseks), ei mõjuta 23.12.2020 otsusele antavat hinnangut, sest neid

asjaolusid siis ei esinenud (nt PPA 10.02.2021 ettekanne).

20. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb X apellatsioonkaebus rahuldada ning

Tallinna Halduskohtu 28.02.2022 otsus tühistada. Ehkki kaebaja on taotlenud asja saatmist

halduskohtule uueks läbivaatamiseks, ei pea ringkonnakohus seda vajalikuks, vaid teeb asjas

ise uue otsuse, millega rahuldab X kaebuse, tühistab Siseministeeriumi 23.12.2020 otsuse ning

kohustab

Siseministeeriumi

lahendama

kaebaja

taotluse

sissesõidukeelu

kehtetuks

tunnistamiseks või selle kehtivusaja lühendamiseks uuesti (HKMS § 41 lg 3).

21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

X on tasunud kaebuse, esialgse õiguskaitse taotluste ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu

kokku 80 eurot, kuid ei ole esitanud kohtutele andmeid muude menetluskulude kandmise kohta.

Kuna ringkonnakohtu otsuse tagajärjel on kaebus tervikuna rahuldatud, peab menetluskulud

HKMS § 108 lg 1 alusel kandma vastustaja. Tasutud riigilõivude katteks tuleb vastustajalt

mõista kaebaja kasuks välja 80 eurot. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS

§ 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Siseministeeriumi võimalikud menetluskulud jäävad HKMS

§ 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.

22. Kuna otsuses on kajastatud kaebaja eraelulisi andmeid, tuleb otsuse avaldamisel asendada

kaebaja ja tema abikaasa nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

3-21-152

10(10)

(allkirjastatud digitaalselt)