3-22-973/17 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. aprill 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-973

Haldusasi

XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 19. jaanuari 2022. a

otsuse nr 51172-1 ja 29. märtsi 2022. a vaideotsuse nr

5.2-3/10926-4

tühistamiseks

ning

Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks vaadata tema

pensioniavaldus uuesti läbi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 9. novembri 2022. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindaja adv Martin Kirsipuu

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle

Magnus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 9. novembri

2022. a otsus haldusasjas nr 3-22-973 muutmata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 29. mail 2023

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-22-973

2(8)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esitas Sotsiaalkindlustusametile (SKA) 21.12.2021 avalduse määrata talle

soodustingimustel vanaduspension. Avalduse kohaselt teenis XX ajavahemikul detsember

1981 kuni aprill 1983 sunniviisiliselt Afganistanis (Kandaharis) ning soovib seetõttu kasutada

võimalust jääda varem pensionile, kasutades lubatud soodustusi (üks kuu kolme eest). Isikud,

kes suunati sunniviisiliselt Afganistani, tuleks võrdsustada represseeritutega.

2. Sotsiaalkindlustusamet otsustas 19.01.2022 otsusega nr 51172-1 mitte määrata XXle

soodustingimustel vanaduspensioni. Sõjaväepileti kohaselt viibis taotleja kohustuslikus

ajateenistuses ajavahemikul mai 1981 kuni aprill 1983. XXl on pensioniõiguslikku staaži 21

aastat 11 kuud 15 päeva ja pensionikindlustusstaaži 20 aastat 8 kuud 16 päeva, seega kokku

pensionistaaži 42 aastat 8 kuud 1 päev. XX suhtes ei ole kohaldatud okupatsioonirežiimide

poolt represseeritud isiku seaduse (ReprS) § 2 lg-s 1 loetletud repressioone, mistõttu ei ole ta

represseeritud isik. Puuduvad andmed, et XX oleks NSV Liidu relvajõududes ajateenijana

invaliidistunud, mistõttu ei ole ta ka ReprS § 4 lg 1 p 2 kohaselt represseerituga võrdsustatud

isik. Pensioniõigused on sätestatud ReprS 4. peatükis. XX puhul ei kohaldu neist ükski, sh ei

ole taotlejal õigust soodustingimustel vanaduspensionile vastavalt ReprS §-le 12. Riikliku

pensionikindlustuse seadus (RPKS) ei sätesta õigust soodustingimustel vanaduspensionile XX

poolt esitatud tingimustel, samuti ei arvestata kohustusliku sõjaväeteenistuse aega

pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt (vt RPKS § 28 lg 5). Teises riigis kehtinud või

kehtivad sotsiaalsed garantiid ei ole aluseks soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks

Eesti Vabariigis. XXle selgitati võimalust jääda paindlikule vanaduspensionile.

3. Sotsiaalkindlustusamet jättis 29.03.2022 vaideotsusega nr 5.2-3/10926-4 rahuldamata

XX 18.02.2022 vaide SKA 19.01.2022 otsuse kehtetuks tunnistamiseks. ReprS § 12 alusel

soodustingimustel vanaduspensioni õiguse olemasolu kindlaksmääramiseks tuleb selgitada, kas

pensioni taotlev isik on represseeritu. XX puhul ei esine ühtegi ReprS § 2 lg-s 1 loetletud alust

ja ta ei ole ka ReprS § 2 lg-s 2 sätestatud isik. SKA-l puudub pädevus represseeritute isikute

loetelu täiendada või võrdsustada pensioni taotlejat mõne ReprS §-s 2 märgitud isikuga.

Riigikohtu 25.03.2021 otsus nr 3-20-715 ei ole asjassepuutuv. ReprS § 2 lg-s 1 toodud loetelu

on ammendav ja selles puudub sõjapiirkonnas viibinud isiku mõiste või sellesarnane mõiste,

mida saaks laiemalt tõlgendada. Kuna puuduvad andmed, et XX oleks ajateenistuses olles

invaliidistunud, siis ei saa teda ReprS § 4 lg 1 p 2 alusel ka represseeritud isikuga võrdsustada.

Kuna XX ei vasta ReprS §-s 12 sätestatud tingimustele, puudub tal õigus soodustingimustel

vanaduspensionile. See õigus puuduks XXl ka siis, kui teda saaks ReprS § 4 lg 1 kohaselt

represseeritud isikuga võrdsustada (vt ReprS § 11).

4. XX esitas Tallinna Halduskohtule 28.04.2022 kaebuse SKA 19.01.2022 otsuse nr 51172-

1 ja 29.03.2022 vaideotsuse nr 5.2-3/10926-4 tühistamiseks ning SKA kohustamiseks vaadata

tema 21.12.2021 pensioniavaldus uuesti läbi. Kaebaja viibis 19.11.1981–29.04.1983

sunniviisiliselt sõjaväelasena Afganistanis ning vastab represseeritud isiku mõistele. ReprS-i

3-22-973

3(8)

tuleb tõlgendada laiemalt ja ReprS § 2 lg 1 sätestab lahtise loetelu. Seda kinnitab Riigikohtu

25.03.2021 otsus nr 3-20-715, mille kohaselt tuleb iga juhtumit eraldi kaaluda. Kaebaja viidi

vastu tema tahtmist aktiivsesse sõjapiirkonda, kus viibimine võib teadaolevalt tekitada isikule

tõsiseid vaimseid pingeid ja üleelamisi. Kaebaja oli sõjategevuse tõttu pidevas pingeseisundis.

ReprS-i eesmärk on leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt õigusvastaselt represseeritud

isikutele tekitatud ülekohut. Kaebaja sunniviisilist Afganistanis viibimist tuleb samuti käsitada

tema represseerimisena või vähemalt tuleks kaebaja represseeritud isikuga võrdsustada. Kuna

üks kaebaja kohustustest oli Kandaharis asuva lennujaama kaitsmine, sai tema kõrvakuulmine

pideva lennumüra ja tulevahetuse tõttu pöördumatult kahjustada. Kuulmislangust ja pidevat

kõrvade kohisemist saab käsitada invaliidistumisena ReprS § 4 lg 1 p 2 tähenduses. Kaebajal

tekkisid sõjakoldes viibimise tõttu hilisemal eluperioodil lisaks une- ja ärevushäired. Vaimse

tervise langus on samuti asjaolu, mis viitab invaliidsusele ReprS § 4 lg 1 p 2 tähenduses.

5. Sotsiaalkindlustusamet palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja on sündinud

xxx ja tema vanaduspensioniiga saabub RPKS § 7 kohaselt 65-aastaselt ehk 30.01.2026.

Kaebaja ei ole ReprS § 2 tähenduses represseeritud isik, millest tulenevalt ei ole tal ReprS § 12

alusel õigust soodustingimustel vanaduspensionile. Haldusmenetluses väitis kaebaja, et ta on

represseeritu või vähemalt represseerituga võrdsustav põhjusel, et ta teenis sunniviisiliselt aega

NSV Liidu relvajõududes Afganistanis. Kaebaja ei väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta,

et ta oleks NSV Liidu relvajõududes ajateenijana invaliidistunud ja tuleks selle tõttu ReprS § 4

lg 1 p 2 alusel represseerituga võrdsustada. Kohtumenetluses on kaebaja tuginenud asjaoludele

ja tõenditele, mida vastustajal ei olnud võimalik vaidlustatud otsuste tegemisel arvesse võtta.

Samuti ei selgu kaebusele lisatud tõenditest, kas (ja mis põhjusel) kaebaja on invaliidistunud.

Isegi kui leiaks tõendamist, et kaebaja tuleb ReprS § 4 lg 1 p 2 alusel võrdsustada represseeritud

isikuga, ei laieneks ReprS § 11 kohaselt temale ReprS 4. peatükis sätestatud pensioniõigused.

Vastustaja pädevuses ei ole laiendada ReprS §-s 12 sätestatut isikule, kes teenis NSV Liidu

relvajõududes Afganistanis. Samuti ei ole NSV Liidu relvajõududes (sh Afganistanis) teenimise

aega nimetatud ReprS § 13 lg 1 p-des 2–5, mis näevad ette juhtumid, mil represseerimise aeg

arvatakse Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt.

6. Tallinna Halduskohus jättis 09.11.2022 otsusega kaebuse rahuldamata. Vaidlust ei ole,

et kaebaja oli ajateenistuses Nõukogude Armees ja viibis 19.11.1981–29.04.1983 Afganistanis.

Puudub ka vaidlus, et kaebajal on olemas vanaduspensioni määramiseks nõutav pensionistaaž.

Vaidluse all on kaebaja õigus saada ReprS § 12 alusel soodustingimustel vanaduspensioni. On

usutav, et kaebaja ei läinud Nõukogude Armeesse vabatahtlikult ja ta ei saanud takistada enda

suunamist Afganistani. Sellele vaatamata ei saa kaebajat pidada represseerituks ReprS § 2 lg 1

tähenduses. Säte sisaldab kinnist loetelu. Seadusandja on teinud (poliitilise) valiku, keda lugeda

represseerituks. Selles loetelus ei ole märgitud Eestit okupeerinud riigi ajateenistusse sundimist

või sellise riigi sõjaväe koosseisus sõjakoldesse saatmist. Loetelu detailsust arvestades ei nähtu,

et seadusandja soovinuks jätta loetelu lahtiseks. Kui seadusandja on konkreetselt ja täpselt

kindlaks määranud, keda tuleks ReprS-i tähenduses represseerituks pidada, ei ole haldusorganil

pädevust seda loetelu laiendada. Riigikohtu 25.03.2021 otsuses nr 3-20-715 tõlgendati ReprS

§ 2 lg 1 p 13 sisu, mitte ei lisatud tõlgendamise kaudu loetellu täiendavat alust. ReprS-i ei tule

tõlgendada laiendavalt. Kuigi Eestit okupeerinud riigi sõjaväeteenistusse sundimine ei olnud

õiguspärane, ei ole seadusandja pidanud põhjendatuks lugeda kõiki Nõukogude Armees aega

teeninuid ja selle raames aktiivse sõjategevuse piirkonda suunatud isikuid ReprS-i tähenduses

represseerituteks.

Kaebaja on lisaks leidnud, et ta tuleks vähemalt ReprS § 4 lg 1 p 2 alusel represseeritud isikuga

võrdsustada, kuna ta on NSV Liidu relvajõududes ajateenijana invaliidistunud. Tõendid oma

võimaliku invaliidistumise kohta esitas kaebaja alles koos kaebusega halduskohtule. Haldusakti

3-22-973

4(8)

õiguspärasuse kontroll on olemuselt järelkontroll, mille raames hinnatakse õiguspärasust selle

andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Kuna esialgses avalduses puudus viide võimalikele

tervisehädadele ja vaides oli vaimse tervisega seonduvat mainitud üldsõnaliselt ning SKA-le ei

esitatud ühtegi tõendit, ei saanud vastustaja nende asjaoludega arvestada. SKA ei pidanud vaide

põhjal järeldama, et isik soovib (või üldse saaks) tugineda ReprS § 4 lg 1 p-le 2. Vaide koostas

õigusteadmistega esindaja, mistõttu ei saa heita vastustajale ette uurimispõhimõtte rikkumist

või passiivsust täiendavate tõendite kogumisel. Mõistlik on eeldada, et kui advokaadist esindaja

hinnangul vastab isik mõnele seaduses sätestatud alusele (nt ReprS § 4 lg 1 p 2), siis esindaja

sellele ka viitab ja esitab vastavad tõendid. Vastustaja arvestas vaidlustatud otsuste tegemisel

nende asjaoludega, mis olid talle haldusaktide andmise aja seisuga teada. Halduskohus ei võta

seisukohta, kas kaebaja terviseandmeid kajastavatest tõenditest nähtub kaebaja invaliidistumine

ReprS-i tähenduses. Kaebaja saab tõendid soovi korral esitada SKA-le koos uue taotlusega ja

vajaduse korral pöörduda SKA otsuse vaidlustamiseks uuesti kohtusse. Kohus juhib siiski

tähelepanu, et ReprS § 11 kohaselt ReprS 4. peatükis sätestatud pensioniõigused represseerituga

võrdsustatud isikule üldjuhul ei laiene. Tühistamisnõude rahuldamata jätmisest tulenevalt jääb

rahuldamata ka sellega seotud kohustamisnõue.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. XX palub 28.11.2022 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega

rahuldada tema kaebus. ReprS-i tuleb tõlgendada laiemalt ja ReprS § 2 lg-s 1 toodud

represseeritud isikute loetelu ei ole kinnine. Sellele viitab Riigikohtu 25.03.2021 otsus nr 3-20-

715, milles tõlgendati ReprS § 2 lg 1 p 13 laiendavalt. Seega tuleb iga juhtumit eraldi kaaluda,

eriti olukorras, kus isik ei pruugi grammatilise tõlgenduse järgi mahtuda seaduse kohaldamise

alasse. ReprS-i eesmärk on leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt tekitatud ülekohut ning

sisuliselt on riik võtnud endale kohustuse leevendada isikute olukorda, keda okupatsioonivõim

on represseerinud. Seadust tulebki tõlgendada selliselt, et represseeritud isikud saaksid riigilt

leevendust. Ka Afganistani sõjas viibinud isikud on okupatsioonivõimu poolt represseeritud.

NSV Liidu ja Afganistani sõda algas 1979. a-l ja kestis kokku üheksa aastat. Konfliktis hukkus

üle 100 000 sõjaväelase ja ca 2 000 000 tsiviilelanikku. Kaebaja saadeti Afganistani 1981. a-l

sunniviisiliselt. Vastu tahtmist aktiivses sõjapiirkonnas viibimine tekitab isikule arusaadavalt

tõsiseid vaimseid pingeid ja üleelamisi. Kaebaja oli sõjategevuse tõttu pidevas pingeseisundis.

Aktiivses sõjatsoonis viibinud kaebaja tuleks vähemalt võrdsustada represseeritud isikuga.

Seonduvalt ReprS § 4 lg 1 p 2 kohaldamisega selgitas kaebaja halduskohtu istungil, et mainis

oma kõrvakuulmise halvenemist kohtumisel SKA töötajatega. Järelikult on kaebaja asjaolusid

selgitanud juba enne vaidemenetlust. Kuna tegemist oli suulise vestlusega, ei ole tal selle kohta

võimalik esitada kirjalikke tõendeid. Kaebaja sai Afganistanis sõjaväeteenistuses viibimise ajal

terviserikke. Kaebaja kõrvad said Kandaharis asunud lennuvälja kaitsmisel esinenud pideva

lennumüra ja tulevahetuse tõttu pöördumatult kahjustada. Tervisekaardi kohaselt on kaebajal

2011. a-l tuvastatud kuulmislangus kuni 60 dB, samuti on märgitud, et kaebajal juba pikka aega

kõrvades kumiseb. Ka 11.09.2003 tervisetõendi kohaselt peab kaebaja kõrvade probleemi tõttu

töötama kõrvaklappidega. Kuulmislangust ja kõrvade pidevat kohisemist saab käsitada ReprS

§ 4 lg 1 p 2 tähenduses invaliidsusena. Afganistanis viibimise tõttu on ilmselgelt kannatanud

mh kaebaja vaimne tervis. Tervise mõistet tuleks sisustada Maailma Tervishoiuorganisatsiooni

(WHO) põhikirja preambulist lähtudes (st täielik füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund).

Afganistani sõjakoldes viibimise tõttu esinevad kaebajal unehäired ja ärevushäired. See viitab

samuti invaliidsusele ReprS § 4 lg 1 p 2 tähenduses.

Kaebaja on Afganistani sõjaveteranide tunnustamise ja represseerimise küsimusega tegelenud

juba ligi kümme aastat ning juhtis halduskohtu istungil mh tähelepanu, et ReprS võib vajada

3-22-973

5(8)

põhiseaduslikkuse kontrolli. Küsimus taandub võrdse kohtlemise põhimõttele, nt võrreldes

Tšernobõli tuumakatastroofi piirkonnas viibinud isikutega. Uuringud on näidanud, et viimati

nimetatud ei saanud suuremat kiiritust, vaid neil olid sarnased psühholoogilised probleemid

nagu sõjaveteranidel. Seega võiks sarnaselt ka sõjaveteranid arvata represseeritud isikute hulka.

Afganistani sõjaveteranidel oli kunagi soodustingimustel sanatooriumi külastamise võimalus,

kuid praegusel ajal ei tunnustata selles sõjas viibinuid üldse. Pigem jääb mulje, et Afganistani

saadetud isikud olid seal viibimises ja sõjas osalemises ise süüdi. Kaebaja ei ole kunagi tahtnud

sellest sõjast osa võtta ega konfliktikoldes viibida. ReprS peaks hõlmama ka kaebajat kui isikut,

keda nõukogude võim on represseerinud. Kaebaja möönab, et ReprS-s ei ole sätestatud normi,

mis võimaldaks anda temale represseeritud isiku staatuse. Küll peaks sellise ebaõigluse saama

kõrvaldada seaduse tõlgendamise kaudu. Kui tõlgendamine sellist võimalust ei anna, tuleks

algatada põhiseaduslikkuse järelevalve.

8. Sotsiaalkindlustusamet palub 02.01.2023 vastuses jätta XX apellatsioonkaebus

rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja nõustub halduskohtu põhjendustega ja

jääb varasemalt esitatud seisukohtade juurde. ReprS § 2 sätestab kinnise loetelu isikutest, keda

loetakse ReprS kohaselt represseeritud isikuteks ning kellele laienevad ReprS-s ettenähtud

soodustused ja hüvitised. Samuti on ReprS §-s 4 ammendavalt nimetatud isikud, keda saab

ReprS-i tähenduses represseeritud isikutega võrdsustada. Riigikohtu 25.03.2021 otsusega nr 3-

20-715 ei antud vastustajale võimalust ReprS §-s 2 toodud loetelu laiendada, vaid üksnes leiti,

et viidatud asjas kaebuse esitanud isik on represseeritud isikuks ReprS § 2 lg 1 p 13 alusel.

Seaduses toodud loetelu täiendamine või laiendamine ei ole vastustaja pädevuses. Kaebaja ei

tuginenud haldusmenetluses tervisekahjudele ning tegemist on uue asjaolu ja uute tõenditega,

mis ei olnud vaidlustatud otsuse ega vaideotsuse tegemise hetkel vastustajale teada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt ei ole sisulist vaidlust selles, et kaebaja puhul ei esine

ühtegi ReprS §-s 2 märgitud alust, mis võimaldaksid ta lugeda represseeritud isikuks ReprS-i

tähenduses. Kaebaja on sisuliselt leidnud, et NSV Liidu relvajõududes ajateenistuses viibimise

ajal tema saatmine Afganistani sõjategevuse piirkonda ajavahemikul 19.11.1981–29.04.1983

kujutab endast ReprS § 2 lg-tes 1 ja 2 loetletutega samaväärset õigusvastast represseerimist

Eestit okupeerinud riigivõimu poolt, mistõttu tuleks ka tema lugeda represseeritud isikuks ning

laiendada temale mh ReprS §-s 12 ettenähtud õigus soodustingimustel vanaduspensionile.

10. Tallinna Ringkonnakohus on 05.11.2009 otsuses nr 3-09-848 märkinud, et kohustuslikku

ajateenistust NSV Liidu relvajõududes võib küll käsitada isiku represseerimisena okupeeriva

riigi poolt, kuid see ei tähenda, et kõik õigusvastaste repressioonide all kannatanud isikud tuleks

lugeda ReprS § 2 alusel represseerituteks või nendega võrdsustada. Praegusel juhul on erinevus

selles, et kaebajat sunniti osa ajateenistusest läbima aktiivse sõjategevuse piirkonnas. Kahtlust

ei saa olla selles, et okupantriigi (ReprS § 3) relvajõudude koosseisus sunniviisiline osalemine

sõjategevuses seadis kaebaja elu ja tervise (sh vaimse) vahetusse ohtu ning üleelamistega võisid

talle kaasneda pikaajalised kahjulikud tagajärjed. Eeltoodule vaatamata on asja lahendamiseks

oluline silmas pidada, et ReprS-i eesmärgiks ei ole ega pea olema kõikvõimalike õigusvastaste

repressioonide all kannatanud isikutele tehtud ülekohtu heastamine. Ühestki rahvusvahelisest

või Euroopa Liidu õigusaktist ei tulene Eesti Vabariigile kohustust tunnistada represseerituteks

või nendega võrdsustada kõik õigusvastaste repressioonide all kannatanud isikud ja näha ette

meetmed neile tekitatud ülekohtu heastamiseks. Kaebajat ei ole represseerinud Eesti Vabariik.

Eesti seadusandja on pädev kaalutlusõiguse alusel otsustama, kas üldse ning kui jah, siis millist

laadi ja millise intensiivsusega repressioonide all kannatanud isikute olukorda leevendada.

3-22-973

6(8)

11. Erinevalt kaebaja seisukohast ei saa ringkonnakohtu hinnangul Riigikohtu 25.03.2021

otsusest nr 3-20-715 tuletada, et ReprS § 2 lg-s 1 toodud loetelu ei ole ammendav, vaid avatud.

Halduskohus ja vastustaja on õigesti rõhutanud, et viidatud asjas mitte ei laiendatud ReprS § 2

lg 1 p-s 13 sätestatut kaebajale analoogia alusel, vaid Riigikohtu arvates hõlmab selles sättes

märgitud tuumakatastroofi tagajärgede likvideerimine lisaks likvideerimistöid vahetult teinud

inimestele ka need inimesed, kes sunniviisiliselt saadeti neid oma tööga toetama (nt kokad,

meditsiinipersonal ja ka meelelahutajad), sõltumata katastroofipiirkonnas töötamise kestusest.

Praegusel juhul ei mahu kaebaja sunniviisiline Afganistani sõjapiirkonda saatmine ühegi ReprS

§ 2 lg-s 1 loetletud represseerimisjuhtumi alla, vaid kaebaja on sisuliselt taotlenud selle loetelu

laiendamist.

12. ReprS § 4 lg 1 p 2 kohaselt võrdsustatakse represseerituga Eesti kodanik, kes invaliidistus

mobiliseerituna või ajateenijana NSV Liidu relvajõududes ega võtnud osa Eesti territooriumil

repressioonide läbiviimisest, tingimusel, et ta ei saa ega ole saanud selle eest kompensatsiooni

välisriigilt. Ringkonnakohtu arvates järeldub eeltoodust, et seadusandja on mh hinnanud seda,

kas vastu tahtmist NSV Liidu relvajõududes ajateenistuses viibimist tuleks käsitleda sarnaselt

ReprS § 2 lg-tes 1 ja 2 loetletud represseerimise juhtumitega, kuid on pidanud põhjendatuks

näha üksnes ette, et ReprS-i tähenduses represseeritud isikuga tuleb võrdsustada Eesti kodanik,

kes on ajateenijana invaliidistunud. See hõlmab ka isikud, keda sunniti ajateenistuses viibides

osalema Afganistani sõjas ja kes on selle tagajärjel invaliidistunud. Seadusandja ei ole pidanud

põhjendatuks lugeda ReprS-i tähenduses represseerituteks ega nendega võrdsustatuteks kõiki

inimesi, kes viibisid NSV Liidu relvajõududes ajateenistuses, sh Afganistanis. Sellele viitab nt

Riigikogu täiskogu 03.12.2003 istungil tollase justiitsministri K-M. Vaheri vastus R. Randveri

küsimusele, kas Eesti kodanikest mh Afganistani sõjaveteranid peaksid olema represseeritutega

võrdsustatud isikuteks, millele eelnõu (Riigikogu X koosseisu 187 SE, pärast ühendamist vastu

võetud kui Riigikogu X koosseisu 1113 SE) algataja esindaja vastas, et need isikud peaksid

minema eelnõu § 3 lg 1 p 2 alla. Nimetatud sättele vastab kehtiva ReprS § 4 lg 1 p 2 ja seejuures

sisaldas juba eelnõu algtekst tingimust, et represseeritutega võrdsustatakse üksnes isikud, kes

on NSV Liidu relvajõududes mobiliseerituna või ajateenijana invaliidistunud.

13. Sotsiaalpoliitiliste otsuste langetamisel on seadusandjal avar otsustusruum, tingimusega,

et seejuures tuleb järgida proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid (nt Riigikohtu

18.12.2019 otsus nr 5-19-42, p-d 46–47; 08.11.2017 otsus nr 5-17-9, p 34; 11.05.2017 otsus nr

3-4-1-17-16, p 52; 07.06.2011 otsus nr 3-4-1-12-10, p 58). Kohus ei saa asuda seadusandja

asemel teostama sotsiaalpoliitikat, mistõttu tuleb kohtul rangelt lähtuda seaduses sätestatust ja

normide laiendav tõlgendamine ei ole seega õigustatud. Isikute erinevat kohtlemist õigustavaks

legitiimseks eesmärgiks võib mh olla riigi rahaliste vahendite otstarbekas ja säästlik kasutamine

ning sotsiaalsete õiguste tagamisel tuleb arvestada ühiskonna tegelikke (sh tulevasi) võimalusi.

Riigi rahalised kohustused peavad olema prognoositavad ja neil peavad olema katteallikad.

NSV Liidu relvajõudude koosseisus sõdis Afganistanis teadaolevalt 1652 toonasest Eesti NSV-

st pärit kutsealust (nt K. Arjakas. „Afganistani sõjas hukkus 36 Eestist pärit meest“ – Eesti

Päevaleht, 11.02.2006), mistõttu oleks potentsiaalne pikaajaline kulu riigieelarvele küllalt suur.

14. Kaebaja on leidnud, et Afganistani sõjaveterane tuleks eelkõige käsitada represseeritutena

sarnaselt nt Tšernobõli tuumakatastroofi piirkonnas viibinud isikutega (ReprS § 2 lg 1 p 13)

ning praegune normistik rikub võrdsuspõhiõigust, kuivõrd tegemist on sarnases olukorras olnud

isikutega. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Iseenesest on küll õige, et hilisemates

teadusuuringutes on tuvastatud, et Tšernobõli tuumakatastroofi piirkonnas viibinud isikud said

varem oletatust ligi viis korda väiksema kiirgusdoosi ning Balti riikide (sh Eesti) Tšernobõli

veteranide vähirisk ja suremus olid samal tasemel riigi meesrahvastiku üldise vähiriski ja

suremusega. Mõnevõrra tõusis vaid kilpnäärmevähki haigestumine esimeste (1986. a aprillis–

3-22-973

7(8)

mais) Tšernobõli lähetatute hulgas (kokku osales Eestist avarii tagajärgede likvideerimisel 4831

meest). Samas on leitud, et Eesti Tšernobõli veteranide seas esines suhteliselt enam enesetappe,

mis viitab probleemidele vaimse tervisega (K. Rahu. Morbidity and mortality among Baltic

Chernobyl cleanup workers: a register-based cohort study. Doktoritöö. Tartu 2014, lk 79;

K. Rahu, M. Rahu. Tšernobõli veteranide Eesti kohortuuring: vähihaigestumus 1986–2012 ja

suremus 1986–2014 – Eesti Arst 2016, 95(9), lk 575–580; M. Rahu, K. Rahu, M. Sisask.

Tšernobõli veteranide mured ja kõhklused: Vastus internetikommentaaridele – Akadeemia

2016, nr 4, lk 635–669).

15. Asjaolust, et ReprS § 2 lg 1 p 13 kehtestamise ajal võidi tuumakatastroofi tagajärgede

likvideerimistöödel saadud ioniseeriva kiirguse doosi (ja eeldatavaid terviseriske) mõnevõrra

üle hinnata, ei saa järeldada, et võrdse kohtlemise tagamiseks tuleb represseerituteks lugeda ka

nt Afganistani sõjaveteranid, sest neil võivad esineda sarnased traumajärgsed psühholoogilised

probleemid. Tuumakatastroofi tagajärgede likvideerimisel või sõjategevuses osalemine ei ole

üheselt võrreldavad. Tšernobõli avarii puhul lisandus katastroofi- ja kriisiolukorra tunnustele

(ootamatus, ohtlikkus, laiahaardelisus) mitmeid eriomaseid stressi tekitavaid seiku: ootamatu

sunniviisiline värbamine, ajuti tarbetu töö ja viletsad olmetingimused saastunud keskkonnas,

ebapiisav tähelepanu ohutusele, teadmatus saadud kiirgusdoosist ja info puudumine kiirgusest

tingitud võimalikest tervisekahjustustest (M. Rahu, K. Rahu, M. Sisask. Tšernoboli veteranide

mured ja kõhklused: Vastus internetikommentaaridele – Akadeemia 2016, nr 4, lk 656). Seega

ei ole alust väita, et ka uuemate teadmiste valguses oleks seadusandja soodustuste ettenägemisel

kohelnud Tšernobõli ja Afganistani veterane meelevaldselt erinevalt.

16. Kaebaja ei esitanud SKA-le mingeid väiteid ega tõendeid selle kohta, et ta võiks vastata

ReprS § 4 lg 1 p-s 2 sätestatud represseerituga võrdsustatud isiku tunnustele, vaid taotles üksnes

soodustingimustel vanaduspensioni määramist vastavalt ReprS §-le 12. Väite invaliidistumise

kohta (kuulmislangus ja kõrvade pidev kohisemine) on kaebaja esitanud alles kohtumenetluses

koos tervisekaardi 26.04.2022 väljavõttega (mis kajastab 14.06.2011 audioloogiliste uuringute

tulemusi) ja 11.09.2003 tervisekontrolli tõendiga (mis kajastab samuti kuulmise langust, mida

on seostatud eelneva tööga). Isegi kui kaebaja tõi kuulmislanguse välja SKA töötajatega peetud

suulises vestluses, on halduskohus jätnud kaebaja esitatud uued tõendid õigesti tähelepanuta,

sest see ei mõjutaks asja lahendamist. ReprS §-dest 11 ja 12 tulenevalt ei oleks ReprS § 4 lg 1

p 2 alusel represseerituga võrdsustatud isikul õigust soodustingimustel vanaduspensionile ning

seega ei oleks SKA saanud kaebaja 21.12.2021 pensioniavaldust rahuldada, sõltumata sellest,

kas kaebaja puhul on tuvastatav ajateenijana NSV Liidu relvajõududes invaliidistumine. Siiski

võib märkida, et invaliidistumisena ReprS § 4 lg 1 p 2 tähenduses ei saa käsitada sugugi mitte

iga terviseriket, vaid isiku puhul peab olema tuvastatud puude raskusaste (vt puuetega inimeste

sotsiaaltoetuste seaduse § 2).

17. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning

Tallinna Halduskohtu 09.11.2022 otsus muutmata.

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

XX on apellatsioonkaebuse esitamisel olnud riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud

(riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 2) ja ei ole esitanud andmeid apellatsioonimenetluses muude

menetluskulude kandmise kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja

võimalikud menetluskulud ringkonnakohtus HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. SKA ei

ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud

menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.

3-22-973

8(8)

19. Kuna otsus kajastab kaebaja terviseandmeid, tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja

nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)