1-10-15854/15 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-10-15854

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 15. veebruar 2011, Tartu Kriminaalasja number 1-10-15854 (10922900052) Kohtukoosseis Maarika Kuusk Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 13. jaanuari 2011 otsus kokkuleppemenetluses Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdistatav R.J apellatsioon

RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 326 lg 2 jätta süüdistatav süüdistatav R.J apellatsioon Tartu Maakohtu 13. jaanuari 2011 otsusele läbi vaatamata ja tagastada R.J-ile esitatud apellatsioon.

KrMS § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik

Tartu Maakohtu 13.01.2011 otsusega mõisteti R.J süüdi KarS § 274 lg 1 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 2 kuud vangistust, mida KarS § 65 lg 2 alusel suurendati Viru

Maakohtu 24.10.2007 otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa, so 10 kuud 1 päev vangistust, võrra, mõistes R.J-ile liitkaristuseks 1 aasta 1 päev vangistust. KrMS §

180 lg 1 alusel mõisteti R.J-ilt välja riigituludesse menetluskuludena 417,03 eurot

sundraha ja 57,53 eurot määratud kaitsjale makstud tasu ning 1,24 eurot kaitsjale kriminaalasja toimikust koopia tegemise kulu.

Kohtulikul arutamisel veendus maakohus, et R.J on kokkuleppest aru saanud ning jõudis järeldusele, et kokkuleppe sõlmimine on olnud R.J tõelise tahte avaldus ja kriminaalasja menetlemisel on järgitud kokkuleppemenetluse sätteid.

Kaitsja ja R.J taotluse kohta osa menetluskuludest riigi kanda jätmisest märkis maakohus järgmist.

2

Maakohtu leidis, et taotluse rahuldamiseks ei ole küllaldast alust, kuna kohtule ei ole peale

selle, et R.J kannab pikaaegset vangistust, esitatud ühtegi tõendit süüdistatava

majandusliku olukorra kohta. Sellega on maakohtu hinnangul jäetud taotlus küllaldaselt põhistamata ja tõendamata. Ainuüksi asjaolu, et R.J kannab pikaaegset vangistust, ei ole küllaldane järeldamaks KrMS § 180 lg-s 3 märgitud asjaolude esinemist.

Maakohus märkis, et R.J on eelnevalt 5-l korral karistatud, vangistuses karistuse

kandmise ajal kuritegu toime pannes oli maakohtu hinnangul R.J varasematest kohtumenetlustest igakülgselt informeeritud põhimõttest, et uue kuriteo eest süüdimõistmisel

tuleb kuriteo toime pannud isikul kanda ka menetluskulud, mistõttu ei saa käesoleval juhul olla R.J jaoks üllatav seaduses sätestatud üldpõhimõte, et süüdimõistmise korral tuleb tal kanda ka menetluskulud. Maakohus märkis, et seaduses ei ole kajastatud põhimõtet, et vanglas karistust kandval isikul

ei tulegi tasuda menetluskulusid, nagu ka põhimõtet, et mida rohkem oled karistatud, seda enam tuleb isikut menetluskulude tasumisest vabastada. Maakohtu hinnangul on R.J ise põhjustanud enda võlgnevuste suurenemist menetluskulude näol, kui pani vangistuses uue

kuriteo toime. Maakohus leidis, et seepärast ei ole R.J piisavalt põhistatud alust ootuseks, et KrMS § 180 lg 3 alusel jäetakse osa tema menetluskuludest riigi kanda. Lisaks märkis maakohus, et süüdistataval ei lasu menetluskulude kohese tasumise kohustust.

Menetluskulusid on süüdistataval võimalik tasuda täitemenetluse kestel vastavalt oma võimalustele ja kui võimalust tasumiseks ei ole, siis ei ole täituril võimalik temalt ka midagi võlgnevuste katteks kinni pidada. Samuti märkis maakohus, et tulenevalt KarS § 82 lg-st 5 peatub täitmise aegumine võlgniku

vangistuses viibimise ajaks. Seadusandja on selle seadusätte kehtestamisega arvestanud võimalust, et võlgniku vangistuses viibimise ajal ei pruugi võlgnikul olla vajalikke vahendeid nõuete tasumiseks ja selleks ajaks on peetud vajalikuks ka täitmise aegumine peatada.

Apellatsioonis esitatud taotlused

R.J taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist menetluskulude väljamõistmise osas ning uue otsuse tegemist, millega jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda. R.J ei nõustu maakohtu seisukohaga, et puudub alus osaliselt menetluskulude riigi kanda jätmiseks. R.J hinnangul on kohaldatav KrMS § 180 lg 3.

Lisaks märgib R.J, et kokkuleppe läbirääkimistel ei olnud sõnagi räägitud

menetluskuludest, mida temalt välja mõistetakse. Ühtlasi peab R.J paljasõnaliseks

maakohtu viidet tema varasemale karistusele ja asjaolule, et süüdimõistetul tuleb menetluskulud kanda, kuna ta ei ole jurist.

R.J leiab, et menetluskulude väljamõistmisega on rikutud PS §-s 23 sätestatud põhimõtet. Lisaks märgib R.J, et kui teda oleks varasemalt teavitatud sellest, et koos karistusega tuleb tal kanda ka menetluskulud, ei oleks ta kokkuleppega nõustunud, kuna menetluskulud on liialt suured ning nende maksmine käib talle üle jõu. Samuti märgib R.J, et vangistuses puudub tal võimalus töötada ning inimesed, kes saaksid teda materiaalselt aidata.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtunik, kontrollides R.J apellatsiooni nõuetele vastavust, leiab, et apellatsioon ei vasta nõuetele ning tulenevalt KrMS § 326 lg 2 p 2 esimesest lausest tuleb see jätta läbi vaatamata. Antud sätte esimesest lausest tuleneb, et kohtunik koostab apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse ja tagastab apellatsiooni apellandile käesoleva seadustiku § 323 lõike 2 punktides 1-3 sätestatud alustel.

3 KrMS § 323 lg 2 p 2 kohaselt koostab kohtunik apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse

kui apellatsiooni on esitanud isik, kellel ei ole käesoleva seadustiku § 318 järgi apellatsiooniõigust.

KrMS § 318 lg 3 p 4 kohaselt ei saa apellatsiooni esitada kokkuleppemenetluses tehtud

kohtuotsuse peale, välja arvatud juhul, kui tegemist on KrMS 9. peatüki 2. jao sätete rikkumisega.

Maakohus on R.J suhtes teinud süüdimõistva kohtulahendi kohaldades kokkuleppemenetluse sätteid. Kohtunik leiab, et maakohus on järginud kõiki KrMS 9. peatüki

2. jao sätteid. R.J ei ole apellatsioonis viidanud ega põhistanud, kas ja milliseid

kokkuleppemenetluse kohta käivaid menetlusnorme maakohus on rikkunud. Apellatsioonis taotleb R.J hoopis maakohtu otsuse tühistamist osas, millega mõisteti temalt välja menetluskulud – sundraha, kaitsjatasu ja kaitsjale toimikust koopia tegemise kulu. Nimetatud menetluskulude väljamõistmise võimalikkus temalt kui süüdistatavalt oli aga R.J-ile teada juba kokkuleppe sõlmimisest alates. Kuna R.J ei vaidlusta menetlusnormide

rikkumist maakohtus, vaid otsustuse sisulist osa, siis sellest tulenevalt ei ole R.J subjektiks, kellel oleks võimalik maakohtu kokkuleppemenetluses tehtud otsust vaidlustada ja apellatsioon esitada.

Eeltoodust tulenevalt kohtunik leiab, et R.J puudub KrMS § 318 lg 3 p 4 järgi apellatsiooni esitamise õigus ja esitatud apellatsioon tuleb jätta KrMS § 326 lg 2 p 2 kohaselt läbi vaatamata ja tagastada R.J-ile.

Maarika Kuusk