3-21-2346/25 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

25. aprill 2023, Tartu

Haldusasja number

3-21-2346

Haldusasi

Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 2. septembri

2021. a otsuse nr 15.3-3.1/6334-3 ja 4. oktoobri 2021.

a vaideotsuse nr 15.3-3.6/38 tühistamiseks

Menetluse alus ringkonnakohtus

Xi ning Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebused

Tartu Halduskohtu 14. märtsi 2023. a määruse peale

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X

Esindaja Silvi Erro

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta Xi määruskaebus rahuldamata.

2. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus.

3. Tühistada Tartu Halduskohtu 14. märtsi 2023. a määruse resolutsiooni punkt 1 ja

jätta Xi esialgse õiguskaitse taotlus tervikuna rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrus on lõplik (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Halduskohtu menetluses on Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 2.

septembri 2021. a otsuse nr 15.3-3.1/6334-3 ja 4. oktoobri 2021. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/38

tühistamiseks. Vaidlusaluse otsusega tunnistas PPA kehtetuks Xi tähtajalise elamisloa, tegi

ettekirjutuse

Eesti

Vabariigist

lahkumiseks,

mis

kuulub

sundtäitmisele

Xi

kinnipidamisasutusest vabanemisel, ning kohaldas kaebajale sissesõidukeeldu kolmeks aastaks

alates lahkumiskohustuse täitmisest.

2. Kaebaja esitas 6. märtsil 2023 halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse PPA

2. septembri 2021. a otsuse nr 15.3-3.1/6334-3 kehtivuse ja täitmise peatamiseks kuni

käesolevas haldusasjas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Taotluse kohaselt andis

halduskohus 17. veebruari 2023. a määrusega asjas nr 3-23-320 loa tema kinnipidamiseks ja

PPA kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. Kaebaja on nimetatud määruse küll määruskaebe

korras vaidlustanud, kuid vaatamata sellele esineb suur oht, et enne käesolevas asjas lahendi

tegemist paigutatakse kaebaja kinnipidamiskeskusesse ja saadetakse Eestist välja.

Kinnipidamisasutuses ja Venemaa Föderatsioonis ei saa kaebaja realiseerida õigust

kohtuprotsessis isiklikult osaleda. Kaebaja kardab, et Venemaa ei lase teda Eestisse tagasi ja

saadab sunniviisiliselt sõtta Ukrainasse. Vangla ei vormistanud kaebajale passi, ilma milleta ei

saa ta Venemaa Föderatsioonis vormistada sisepassi, üürida korterit, leida tööd ega saada

elutähtsaid teenuseid. Kaebajal on Eesti Vabariigis elukoht ja töökoht. Tal on Eestis kolm

alaealist last ning vanemad. Laste parimates huvides on kasvada perekonnas ja olla oma isa

lähedal. Kaebajat ei seo Venemaa Föderatsiooniga peale kodakondsuse midagi. Kaebaja arvates

ähvardab teda Venemaa Föderatsioonis reaalne oht, et teda koheldakse viisil, mis on Euroopa

Liidu põhiõiguste harta artikliga 18 või artikli 19 lg-ga 2 vastuolus.

3. Tartu Halduskohus rahuldas 14. märtsi 2023. a määrusega Xi esialgse õiguskaitse taotluse

osaliselt ning keelas PPA-l Xi Eesti Vabariigist väljasaatmise kuni menetlust lõpetava lahendi

jõustumiseni käesolevas haldusasjas (resolutsiooni p 1), ülejäänud osas jättis halduskohus

esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 2).

Selleks, et kaitsta kaebajat kohtumenetluse ajal väljasaatmise eest, kuid jätta vastustajale

võimalus teha ettevalmistusi kaebaja väljasaatmiseks, on piisav lahkumisettekirjutuse

sundtäitmise

keelamine

kohtumenetluse

ajal.

Kohtumäärus,

millega

peatatakse

lahkumisettekirjutuse sunniviisiline täitmine, võimaldab isikul ajutiselt Eestis viibida.

Elamisloa saamise otsustamine on mõistlik teha siis, kui kohtumenetluse tulemusel on

selgunud, kas vaidlusalused lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld on õiguspärased. Seega ei

ole põhjendatud taotleda PPA otsuse täitmise või kehtivuse peatamist elamisloa kehtetuks

tunnistamise ja sissesõidukeelu osas.

Kaebajal esineb esialgse õiguskaitse vajadus. Kahjuliku ja hiljem raskesti kõrvaldatava

tagajärje oht seisneb selles, et kaebaja võidakse riigist välja saata. Kaebaja vabanes vanglast

17. veebruaril 2023 ja paigutati kohtu loal PPA kinnipidamiskeskusesse. Isiku viibimine

kinnipidamiskeskuses ei takista isiku väljasaatmise üle peetava kohtumenetluse käigus esialgse

õiguskaitse kohaldamist. Kaebaja väljasaatmine on lõpule viimata, kuna tal puudub kehtiv

reisidokument. Reisidokumendi puudumine ja viibimine kinnipidamiskeskuses ei vähenda

väljasaatmise tõenäosust. Kuigi kaebajal on esindaja, võib Venemaa Föderatsioonis viibides

kaebaja jaoks käesolevas kohtumenetluses osalemine osutuda keeruliseks, kuna tal ei pruugi

olla võimalik osaleda videokonverentsi vahendusel kohtuistungil, Venemaal on interneti

kasutamise reegleid karmistatud ning menetlusdokumentide kättetoimetamine võib olla

raskendatud.

Kaebaja poolt toime pandud kuriteod on rasked, kuid kaebajast lähtuvat ohtu ei saa lugeda

niivõrd ilmselgeks, et õigustada tema kohest riigist väljasaatmist. Oht on kõige tõenäolisem,

kui kaebaja on alkoholijoobes. Kaebaja tahet edaspidi õiguskuulekalt käituda näitab see, et ta

on karistuse kandmise ajal täitnud peaaegu kõik planeeritud tegevused individuaalses

täitmiskavas ja osalenud üldiselt motiveeritult taasühiskonnastavates tegevustes. Kaebaja

suhtes vangistuse ajal ametnikega rahulikult ja viisakalt. Kaebaja on Eestis sündinud ja siin

elavad tema abikaasa, kolm alaealist last ja vanemad. Elukoht Eestis on olemas. Peresidemete

ja elukoha olemasolu toetab seda, et kaebaja ei satu uuesti kuritegelikule teele ega kujuta ohtu

avalikule korrale. Kaebaja kaebust ei saa pidada perspektiivituks ning kaebaja huvi viibida Eesti

Vabariigis oma kohtumenetluse juures kaalub üles avaliku huvi vaidlustatud haldusakt täita.

See, et kohus on lahkumisettekirjutuse täitmise esialgse õiguskaitse korras peatanud, ei tingi

isiku kinnipidamiskeskusest vabastamist.

4. X esitas esindaja vahendusel Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotleb

halduskohtu määruse tühistamist osas, millega ei rahuldatud esialgse õiguskaitse taotlust.

Kaebaja ei saa viibida Eestis ja elada täisväärtuslikku elu kui vaidlusaluse PPA otsuse täitmine

ja kehtivus ei ole peatatud. Kui kaebajal ei ole kohtumenetluse ajal Eestis elamisluba, ei saa ta

Eestis töötada või Töötukassa kaudu tööd otsida. Kohaldatud esialgse õiguskaitse alusel ei saa

kaebaja kohtuda oma perega. PPA jaoks on kaebaja jätkuvalt isik, kellel puudub seaduslik alus

Eestis viibimiseks. Halduskohtu 14. märtsi 2023. a määrus ei ole õiguslikuks aluseks Eestis

viibimisele. Kaebaja palub rahuldada tema esitatud esialgse õiguskaitse taotlus täielikult.

5. PPA esitas samuti Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu 14. märtsi

2023. a määruse peale osas, millega rahuldati Xi esialgse õiguskaitse taotlus.

Määruskaebuses PPA leiab, et Xi väljasaatmisel Venemaa Föderatsiooni ei esineks asjaolusid,

mille tõttu oleks võimatu põhivaidluse positiivse lahenduse korral kohtuotsust täita, see oleks

raskendatud või ebamõistlikult piiratud. Vaidlustatud PPA otsuses leiti, et alkoholijoobes olles

kujutab kaebaja reaalset ohtu teistele isikutele, kellega tal võib tekkida konflikt.

Halduskohtu hinnang, et kaebajast tulenevat ohtu ei saa lugeda niivõrd ilmselgeks, et õigustada

tema kohest riigist väljasaatmist, ei ole esialgse õiguskaitse menetluses kohane. Halduskohus

asus hindama vaidlustatud PPA otsuse õiguspärasust ja omistas esialgse õiguskaitse taotluse

lahendamisel määrava tähenduse asjaoludele, mida hinnatakse väljasaatmise õiguspärasuse

kontrollimisel.

Halduskohus ei arvestanud avalikku huvi. Halduskohtu põhjendused selle kohta, et kaebajal

võib olla raskendatud osaleda videokonverentsi kaudu kohtuistungil ja talle võib olla keeruline

kohtudokumente kätte toimetada, ei ole eluliselt usutavad ja on alusetud. Kaebajal on olnud

alates PPA 2. septembri 2021. a otsuse kättesaamisest aega korraldada oma elu Venemaa

Föderatsioonis, arvestusega, et kohus ei pruugi tema kaebust PPA otsuse vaidlustamiseks

rahuldada ja ta lahkumiskohustust täitma ei pea. Kaebaja õigus isiklikult haldusasja menetluse

juures viibida, arvestades asjaoluga, et kaebajal on esindaja, ei ole olulisem kui kaebajast

tulenev oht avalikule korrale.

Halduskohus jättis arvestamata, et kaebaja on korduvalt toime pannud raskeid kuritegusid ja

PPA tuvastas vaidlustatavas otsuses kaebajast lähtuva tegeliku ja piisavalt tõsise ohu

olemasolu. Viimati karistati kaebajat mõrva toimepanemise eest. Halduskohus ei lähtunud

proportsionaalsusest kõigi protsessiosaliste suhtes, jättes arvestamata olulise kahju tekkimise

tõenäosuse avalikule korrale ja kolmandatele isikutele lähtuvalt kaebaja jätkuvast kuritegelikust

käitumisest. Kaebaja huvi viibida Eesti Vabariigis oma kohtumenetluse juures, kui tal on

esindaja ning PPA-l pole alust arvata, et Vene Föderatsioonis ei saaks kaebaja video vahendusel

kohtuistungist osa võtta, ei kaalu üles vajadust tagada avalik kord, mida kaebaja on oma

käitumisega varasemalt ohustanud ja tõenäoliselt ohustab edaspidi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb PPA määruskaebus rahuldada ning tühistada Tartu

Halduskohtu 14. märtsi 2023. a määruse resolutsiooni punkt 1. Xi määruskaebus ja esialgse

õiguskaitse taotlus jäävad tervikuna rahuldamata.

7. Esialgset õiguskaitset kohaldab kohus juhul, kui HKMS § 251 lg 1 p-des 1–5 sätestatud

mõne abinõu rakendamine aitab ära hoida selliste kahjulike tagajärgede saabumise käimasoleva

kohtu- või vaidemenetluse ajal, mille hilisem kõrvaldamine pärast kaebuse võimalikku

rahuldamist oleks võimatu või oluliselt raskendatud (HKMS § 249 lg 1). Esialgse õiguskaitse

määruse tegemisel arvestab kohus ka avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab

kaebuse või vaide perspektiive.

8. Halduskohus keelas 14. märtsi 2023. a määrusega PPA-l Xi Eesti Vabariigist väljasaatmise

kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.

Kaebaja määruskaebuse kohaselt vajab ta esialgset õiguskaitset, et kohtumenetluse ajal Eestis

viibides oleks tal võimalik töötada või tööd otsida. Kaebaja soovib, et PPA otsuse täitmine ja

kehtivus peatataks tervikuna. Kaebaja taotleb sisuliselt esialgse õiguskaitse korras PPA

2. septembri 2021. a otsuse nr 15.3-3.1/6334-3 kehtivuse peatamist tähtajalise elamisloa

kehtetuks tunnistamise ja lahkumisettekirjutuse täitmise osas kuni kohtuasja lahendava otsuse

jõustumiseni.

PPA määruskaebuse esitamine oli ajendatud hinnangust, et kaebajast tulenev oht avalikule

korrale kaalub üles kaebaja õiguse isiklikult haldusasja menetluse juures viibida, arvestades

asjaoluga, et kaebajal on esindaja.

9. Vastuseks kaebaja määruskaebusele märgib ringkonnakohus, et kohtupraktikas on

selgitatud, et kohtumäärus, millega peatatakse lahkumisettekirjutuse sunniviisiline täitmine,

võimaldab isikul ajutiselt Eestis viibida. Seega ei ole vaja peatada elamisloa kehtetuks

tunnistamise otsuse ega lahkumisettekirjutuste kehtivust, vaid piisab lahkumisettekirjutuse

sunniviisilise täitmise peatamisest (Riigikohtu 8. veebruari 2021. a määrus asjas nr 3-20-915, p

21). Kaebaja jaoks on primaarne, et teda ei saadetaks kohtumenetluse ajaks Eesti Vabariigist

välja ning asjaolu, kas ta kohtumenetluse jooksul saab Eestis ametlikult töötada või tööd otsida,

on teisejärguline. Kaebaja tähtajaline elamisluba on tunnistatud kehtetuks ja talle on tehtud

ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks koos sissesõidukeeluga kolmeks aastaks.

Eelnevat arvestades lahendab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse, milles taotletakse

esialgse õiguskaitse kohaldamist PPA otsuse täitmise peatamiseks elamisloa kehtetuks

tunnistamise ja lahkumisettekirjutuse täitmise osas kuni kohtuasja lahendava otsuse

jõustumiseni. Seeläbi on nimetatud sündmuse saabumiseni keelatud ka isiku riigist

väljasaatmine.

10. Esialgse õiguskaitse taotluse kohaselt seisneb kaebaja jaoks kahjuliku ja hiljem raskesti

kõrvaldatava tagajärje oht selles, et ta võidakse riigist välja saata enne kohtumenetluse

lõppemist (kui reisidokument on vormistatud). Kaebaja vabanes vangistusest 17. veebruaril

2023 ja viibib halduskohtu loal kinnipidamiskeskuses (haldusasi nr 3-23-320).

11. Kohtupraktikas on leitud, et riigist väljasaatmine on isiku jaoks kahjulik ja hiljem raskesti

kõrvaldatav tagajärg (Riigikohtu 8. veebruari 2021. a määrus asjas nr 3-20-915, p 16). Siiski

leiab ringkonnakohus, et vaatamata sellele, et riigist väljasaatmine võib olla kaebaja jaoks

ebameeldiv kogemus, ei ole tegemist tagajärjega, mida ei saaks tagasi pöörata. Kui kaebaja

jaoks peaks asjas tehtav kohtuotsus olema soodne, on tal võimalik Eestisse naasta. Elamisloa

kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamisel elamisloa kehtivus taastub ja kaebajal on taas

õiguslik alus Eestis viibimiseks.

12. Ka argument, et riigist väljasaatmine kahjustab isiku õigust viibida oma kohtuasja

arutamise juures, ei õigusta käesolevas asjas esialgse õiguskaitse kohaldamist. Kaebajal on

esindaja, kes on halduskohtule esitanud kaebaja nimel kaebuse ja osaleb aktiivselt

kohtumenetluses käesoleva ajani. Lisaks on kohtuasja lahendamise viis kohtu diskretsiooniline

otsus. Kohus võib määrata lahendada asi kirjalikus menetluses ning sellisel juhul kohtuistungit

ei korraldata. Kaebajal on võimalik kohtule esitada enda seisukohad kirjalikult nii e-posti kui

ka tavaposti teel. Kirjalikus menetluses asja lahendamine ei sõltu sellest, millises riigis viibib

kaebaja. Kohtuasja PPA 2. septembri 2021. a otsuse 15.3-3.1/6334-3 vaidlustamiseks on

algatanud kaebaja, mistõttu eeldab kohus kaebaja huvitatust kohtuasja menetluse vastu

sõltumata sellest, kus riigis kaebaja viibib.

Eeltoodu tõttu leiab ringkonnakohus, et kaebajat ei ohusta sellised pöördumatult kahjulikud

tagajärjed, mis õigustaks esialgse õiguskaitse kohaldamist. Põhiline koormav tagajärg kaebaja

jaoks – Eesti Vabariigist väljasaatmine – on kaebuse rahuldamise korral tagasitäidetav.

13. Teisalt tuleb esialgse õiguskaitse kohaldamisel arvestada HKMS § 249 lg 3 järgi ka

avalikke huve. Ilmselgelt on kaalukas avalik huvi see, et Eestis ei pandaks toime kuritegusid.

Vastavalt on kaalukas avalik huvi ka see, et riigis ei viibiks välismaalasi, kelle puhul on suur

tõenäosus kuriteo sooritamiseks. Käesolevas asjas on vastustaja vaidlustatud haldusaktis

põhjendanud, miks on kaebaja puhul reaalne ja piisavalt tõsine oht uute kuritegude

sooritamiseks. Kokkuvõtvalt on kaebaja toime pannud üliraske isikuvastase kuriteo

alkoholijoobe seisundis, kaebajal on alkoholisõltuvus, alkoholi mõju all muutub kaebaja

käitumine impulsiivseks ja kaebaja ei arvesta oma käitumise tagajärgedega. Erinevalt

halduskohtust leiab ringkonnakohus, et vangistuses viibimise ajal kontrollitud keskkonnas, kus

alkohol ei ole kättesaadav, kaebaja poolt reegleid arvestav käitumine ei kinnita kaebaja

ohtlikkuse taandumist. Vastustaja on põhjendatult märkinud, et kaebaja pani toime KarS § 114

p 1 järgi kvalifitseeritava teo (mõrv piinaval või julmal viisil) toime mõne kuu möödudes pärast

teise lapse sündi. Seega ei suunanud ilmne vajadus hoolitseda perekonna eest kaebajat

õiguskuulekalt käituma. Kaebaja vabanes talle selle kuriteo toimepanemise eest karistusena

määratud vangistusest ennetähtaegselt elektroonilise valve alla. Ka sel korral ei arvestanud

kaebaja oma alaealiste laste ega abikaasa huvidega, vaid rikkus korduvalt talle pandud

käitumiskontrolli nõudeid, s.h alkoholi tarvitamise keeldu, kuni Viru Maakohus lõpuks just

alkoholi tarvitamise tõttu pööras seni täitmata vangistuse täitmisele. Kaebaja poolt alkoholi

(kuri)tarvitamine toimus seejuures vahetult enne kolmanda lapse sündi ning vaatamata alkoholi

sõltuvusravi läbimisele. Ka Viru Vangla on hinnanud kaebaja jätkuvalt kõrgohtlikuks,

seostades kaebajast ühikonnale lähtuvat ohtu kaebaja poolt alkoholi tarvitamise, puuduliku

oskusega konfliktide lahendamiseks, konfliktsituatsioonides vägivalla kasutamise ja oma

tegevust õigustava suhtumisega. Kaebaja on pikaajaliselt olnud eemal perekonnast ega ole

tegelikult täitnud oma rolli abikaasa ja isana temast endast sõltuvatel asjaoludel. Seetõttu ei näe

ringkonnakohus, et ainuüksi perekonna toetamise ja laste eest hoolitsemise ülesande täitmine

õigustaks kaebaja Eesti Vabariigis vabalt viibimisega kaasnevat riski ühiskonnale. Praeguses

menetlusstaadiumis ei näe ringkonnakohus põhjust nende kaalutlustega arvestamata jätmiseks.

14. Avalik huvi kaebajast lähtuva ohu ja ka põgenemisohu maandamiseks on tagatud kaebaja

paigutamisega kinnipidamiskeskusesse. Samas on isiku kinnipidamine ka kinnipidamisaluse

esinemisel lubatav üksnes piiratud aja jooksul. Seetõttu kaebaja kinnipidamiskeskuses

viibimine ei maanda ohtu lõplikult. Teisalt kaebaja kinnipidamiskeskuses viibimise tõttu ei

teeniks käesolevas asjas esialgse õiguskaitse kohaldamine ka kaebaja huvi viibida perekonna

juures, Eestis vabalt liikuda ja töötada. Seetõttu ei pea ringkonnakohus siiski põhjendatuks

eelistada käesoleval juhul kaebaja õigust viibida kohtumenetluse ajal Eesti Vabariigis ja omada

võimalust samal ajal töötada või ametlike kanalite kaudu tööd otsida avalikule huvile.

15. Asja lahendamisel on seega oluline kaebuse perspektiivikus. Kuigi kaebust ei ole põhust

pidada täiesti perspektiivituks, ei saa kaebuse eduvõimalust suureks hinnata. Kaebajat on

karistatud kriminaalkorras kaks korda ja viimati inimese mõrva eest. Kuna kaebaja ei täitnud

ennetähtaegselt tingimisi vabastamisel võetud kohustusi, näitas ta oma käitumisega suhtumist

õiguskorda ning sellesse, et ta võib kõrvale kalduda seaduskuulekast käitumisest. Kaebaja on

vanglas viibides täitnud peaaegu kõik planeeritud tegevused individuaalses täitmiskavas ja

osalenud motiveeritult taasühiskonnastavates tegevustes, näidates üles tahet käituda edaspidi

õiguskuulekalt, kuid need asjaolud üksi ei muuda hinnangut kaebaja ohtlikkusele vabaduses

ega too kaasa automaatselt esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamist. Kaebaja käitumisest

vangistuses ning asjaolust, et Eesti Vabariigis elavad tema abikaasa, kolm last ja vanemad, ei

saa teha absoluutset järeldust, et kaebaja on oma käitumise ja ellusuhtumise lõplikult

õiguskuulekaks muutnud. Vastupidi, kaebaja varasem käitumine kinnitab pigem, et sotsiaalse

tugivõrgustiku, kindla elukoha, abikaasa ja laste olemasolu ei taga tema õiguskuulekat

käitumist. Asja materjalidest ei nähtu, et vangistuses viibimise ajal oleks kaebaja suhtumises

toimunud varaema käitumismustri kordumise tõenäosust oluliselt vähendav muutus.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kohtupraktikas peetud isiku õigusi ülemäära piiravaks raske

isikuvastase kuriteo toime pannud teise riigi kodakondsusega isikute elamisloa kehtetuks

tunnistamist või pikendamisest keeldumist ja riigist väljasaatmist ka juhul, kui isiku lähedased

elavad Eesti Vabariigis.

Viru Vangla poolt 12. oktoobril 2022 koostatud kaebaja iseloomustuse kohaselt on isiku

üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul 41% ja vägivaldse kuriteo

toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul 36%.

16. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest ringkonnakohus rahuldab PPA määruskaebuse

ning tühistab Tartu Halduskohtu 14. märtsi 2023. a määruse resolutsiooni punkti 1. Kaebaja

määruskaebus jääb rahuldamata ning ringkonnakohus jätab tervikuna rahuldamata ka Xi

esialgse õiguskaitse taotluse.

(allkirjastatud digitaalselt)