2-19-121704/63 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Meeli Kaur ja Ahti Kuuseväli

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. aprill 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-121704

Kohtuasi

E-SILD OÜ hagi Tallinn, Asunduse tn 11 korteriühistu

vastu 6133,72 euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 16. märtsi 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

E-SILD OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

8709,89 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja E-SILD OÜ (registrikood 12412899), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Martin Kruus

Kostja Tallinn, Asunduse tn 11 korteriühistu (registrikood

80052465), lepinguline esindaja Irina Bušujeva

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 27. märtsi 2023 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 16. märtsi 2021 otsuse resolutsioon muutmata, kuid

täiendada otsuse põhjendusi.

2. Jätta E-SILD OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes E-SILD OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-19-121704

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. E-SILD OÜ (hageja) esitas 13. augustil 2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse Tallinn, Asunduse tn 11 korteriühistult (kostja) 6170,52 euro saamiseks.

Makseettepanekule vastuväite esitamise tõttu läks see nõue üle hagimenetlusse.

2. Hageja esitas 2. oktoobril 2019 Harju Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus kostjalt

hageja kasuks välja mõista 6133,72 eurot ja viivise.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1. augustil 2018 töövõtulepingu Tallinnas, Asunduse 11

territooriumil parkla ehitamiseks (leping). Töö maht ja maksumus lepiti kokku

pakkumusvormil, mille hageja esitas kostjale 29. juunil 2018. Leping sõlmiti lahtise eelarvega.

Lepingu p-s 1.1.2 on viide tööde mahu ja maksumuse osas pakkumusvormile

(hinnapakkumine). Hinnapakkumine sätestab tingimuse, et arveldus tehakse faktiliselt tehtud

tööde järgi. Seega leppisid pooled kokku ühikuhindades, mille alusel arveldatakse pärast

tegeliku tööde mahu selgumist. Tööde lõpetamise tähtajaks oli 40 päeva alates lepingu

sõlmimisest. Kostja kohustus tehtud tööde eest hagejale lepingu p 1.4 kohaselt maksma kokku

9264,10 eurot.

5. augustil 2018 näitas kostja esindaja VT hagejale parkla piirid looduses ette. Hageja tegi

järgmised tööd: geodeetilise alusplaani tegemine; betooni lammutamine; pinnase

väljakaevamine, selle väljavedu ja utiliseerimine; geotekstiili paigaldamine; killustikaluse

ehitamine; koristustööd. Lepingu täitmise käigus selgus lisatööde tegemise vajadus, mis

kooskõlastati jooksvalt objektil VTga. Lisatööd olid järgmised: täiendava koguse pinnase

väljakaevamine 325 m²; täiendav kogus geotekstiili 226 m²; killustikaluse ehitamise ja

kiilumise mahu suurenemine 325 m²võrra; killustiku mahu suurenemine 165,9 tonni võrra;

asfaldi utiliseerimine 6 tonni; konteineri rent ühe tühjendusega. Lepingu p 5.1 järgi toimub

tehtud tööde arvestus tegelikult tehtud tööde mahu järgi vastavalt hinnapakkumises toodud

ühikuhindadele.

Pärast töö valmimist 22. augustil 2018 saatis hageja kostjale akti, mis kajastas kõiki tehtud töid.

6. septembril 2018 toimunud koosolekul arutas hageja kostjaga eelarvet ületanud tööde ja

materjali eest tasumist. Kostja ei olnud nõus hageja pakkumisega, et ta viib algse pakkumise

mahtu ületava materjali objektilt ära. Läbirääkimiste tulemusena pidi hageja tegema lisatööde

tasus allahindlust 500 eurot. Kostja on tööd vastu võtnud või oleks pidanud töö vastu võtma.

Kostja esitas töö kohta pretensioonid alles kohtumenetluses.

Kostja ei ole tasunud täiendavate tööde eest temale 1. augustil 2019 esitatud arvet nr 2019-1168

maksetähtajaga 8. august 2019 summas 6133,72 eurot. Vastavalt lepingu p-le 5.7 lisandub

võlgnevusele viivis 0,1% maksmisele kuuluvast summast päevas.

2-19-121704

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja on korteriühistu, mis saab rahalisi kokkuleppeid

teha vaid ühistu üldkoosolekul kokkulepitud majanduskava eelarve piirides. Seetõttu kostja

sõlmis ja sai sõlmida hagejaga ainult siduva eelarvega lepingu. Tööde maht ja maksumus on

lepingu p 1.4.1 kohaselt kokku lepitud fikseeritud summana 9264,10 eurot. Lepingu

muudatused tuli lepingu p 1.1.3 kohaselt vormistada kirjalikult lepingu lisana ja allkirjastada.

Kokkulepet lepingu muutmiseks pooled ei sõlminud.

Hageja tegi töid sellises ulatuses, mida pooled kokku ei leppinud, ning kostja ei palunud lisatöid

teha. Kostja maksis hagejale tasu lepingu järgi. Eelarve ületamise riski kandis hageja. Hageja

on ise märkinud, et enne tööde alustamist tegi ta täiendavaid mõõdistusi, kuid kostjat ei

teavitanud sellest, et töö võib kallineda.

Kui hageja esitas töö lõppemisel 27. augustil 2018 arve 15 801,14 euro saamiseks, vastas kostja

kohe, et nendel tingimustel ei olnud kokkulepet ja ta ei aktsepteeri arvet. Lepingu p 5.4 kohaselt

on tööde eest tasumise aluseks lepingu p-de 5.2 ja 5.3 kohaselt vormistatud „Tehtud tööde akt“

koos arvega. Kostja ei ole akti allkirjastanud ja seega ei olnud hagejal õigust esitada arvet.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus jättis 16. märtsi 2021 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas nad sõlmisid

siduva eelarvega lepingu või lepiti kokku ühikuhind ja tasu vastavalt tegelikult tehtud tööle.

Samuti vaidlevad pooled selle üle, kes vastutab selle eest, et ehitati ka naaberkinnistule ja

seetõttu lepingu maht suureneski.

Maakohus tuvastas, et kostja näitas hagejale ette, kuhu parkla tuleb rajada, kuid see näitamine

oli umbkaudne. Maakohus tuvastas ka selle, et esialgu kokku lepitud tööde mahu suurenemise

ja töö kallinemise kohta pooled kirjalikku kokkulepet ei sõlminud. Töö kvaliteedi kohta ei ole

hagejale etteheiteid tehtud, samuti ei ole enne kohtumenetlust ühelegi muule puudusele hageja

töös viidatud.

Töövõtja, kes väidab, et töövõtulepingu eelarve oli võlaõigusseaduse (VÕS) § 639 lg 1 mõttes

mittesiduv, peab siduva eelarve eelduse ümber lükkama ja seda tõendama. Lepingu p 1.4.1

sätestab, et töö maksumus koos käibemaksuga on kuni 9264,10 eurot. Hageja tugineb lepingu

p-le 1.1.2, mis sätestab, et töö maht ja maksumus on kokku lepitud pakkumusvormil, milleks

on hinnapakkumine. Maakohus leidis, et hageja ei saa hinnapakkumisele tugineda, kuna

lepingu p 8.4.1 peab prioriteetseks lepingut. Lepingu p 1.2.1, mis tähistab eelarve piiri sõnaga

„kuni“, ning p-d 1.4.3 ja 1.1.3 kinnitavad kostja seisukohta, et töö maksumus ei oleks tohtinud

ühelgi juhul olla suurem kui 9264,10 eurot. Seega olid pooled kokku leppinud siduvas eelarves.

Lepingu p 1.1.3 kohaselt peavad muudatused lepingus olema vormistatud lisana kirjalikult ja

allkirjastatud. Nendele tingimustele vastavat lepingu lisa ei ole kohtu ette toodud. Seega ei ole

pooled lepingut kehtivalt muutnud. Hagejal oli võimalus mõõdistada objekt enne tööde

alustamist ja veenduda, millised on krundi piirid, ja oma valdkonna professionaalse ettevõtjana

oli tal võimalus täpsustada, kuhu ehitada, et ta ei ehitaks võõrale territooriumile. Juhul, kui

kostja suunised ehituse asukoha kohta olid liiga umbmäärased, pidi hageja täpsustama neid

asjaolusid ning alustama töödega alles pärast seda, kui on selge, mida ja kuhu tuleb ehitada.

2-19-121704

Hageja oleks pidanud tööde mahu sedavõrd suure suurenemise enne kostjaga kokku leppima.

Maakohtu hinnangul ei saanud kostjale olla ettenähtav, et tal tuleb tööde eest maksta

kokkulepitud tasust ligi 70% suuremat tasu.

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada.

Maakohus on ekslikult hinnanud poolte kokkulepet töö eelarve siduvuse osas. Lepingu hinna

tõlgendamisel tuleb lähtuda samaaegselt lepingu p-s 1.4.1 sätestatust ning lepingu lisas esitatud

hinnapakkumisest, mille alusel on lepingu kokkulepitud hind kujunenud. Pooled on lepingus

kokku leppinud ühikuhinnas, s.o siduv on hinnapakkumises kokkulepitud ühikuhind, mida

hageja ületada ei võinud ning ka ületanud ei ole. Lepingus sätestatud eelarve on siduvana

käsitletav üksnes eeldusel, et töö maht vastab lepingule lisatud arvestuslikus hinnapakkumises

kajastatud mahule. Seega on siduvad ja poolte vahel kokku lepitud üksnes hinnapakkumises

kajastatud ühikuhinnad, mitte aga tööde kogumaksumus sõltumata selle tegelikust mahust.

Maakohus asus ekslikult seisukohale, et hagejal puudub õigus nõuda suurema töömahuga

seonduvalt täiendavat tasu seetõttu, et pooled ei ole sõlminud töövõtulepingu juurde kirjalikus

vormis vastavat lisakokkulepet. Vastavalt VÕS § 13 lg-s 3 sätestatule ei saa kostja tugineda

lepingus kokkulepitud vorminõuete rikkumisele, kui tema käitumisest võis aru saada, et ta on

nõus lepingu muutmisega teistsuguses vormis. Maakohus on jätnud tähelepanuta hageja väite,

et lepingu p-s 5.1 on pooled kirjalikult kokku leppinud, et tööde arvestuse aluseks on tööde

tegelik maht. Hageja on esitanud tõendid, et kostja on palunud suurenenud töömahuga seonduva

akti edastada digiallkirjastatult, samuti on kostja palunud hagejal edastada eraldi arved esialgse

lepingu alusel teostatud tööde ja täiendava mahu osas esitatud tööde kohta, mida hageja ka tegi.

Maakohus pidi asja lahendamisel andma VÕS § 13 lg 3 kontekstis kostja käitumisele hinnangu.

Kostja ei ole faktiliselt enne kohtumenetlust kunagi keeldunud tööde tegeliku mahu alusel tasu

maksmisest ning on andnud hagejale selgelt mõista, et on valmis tasuma. Vorminõuete

puudusele tuginemine on vastuolus hea usu põhimõttega.

Ekslik on maakohtu seisukoht, et tööde eest tasumisel põhjustas lahkhelisid asjaolu, et hageja

paigaldas killustikkatte osaliselt kõrval asuvale kinnistule. Kostja on vastavale asjaolule

esmakordselt tähelepanu juhtinud kohtumenetluses. Maakohus on otsuses lugenud tõendatuks,

et hageja rajas platsi kostja juhiste alusel kostja esindaja näidatud asukohta. Samuti on

maakohus lugenud tõendatuks, et kostja ei ole lepingu alusel teostatud tööde kohta nende

lõpetamise järgselt esitanud mingisuguseid pretensioone. Olukorras, kus hageja teostas töid

vastavalt kostja juhistele, saab enda juhistega seonduvat vastutust kanda üksnes kostja.

Vastustaja seisukoht

6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata.

Menetluse edasine käik

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. septembri 2021 otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega rahuldas hagi täielikult põhivõlgnevuse osas ja osaliselt viivise osas.

Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 6133,72 eurot ja ringkonnakohtu otsuse

tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 1051,30 eurot ning edasiulatuva viivise

seaduses sätestatud suuruses kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Ringkonnakohus jättis

2-19-121704

menetluskulud maa- ja apellatsioonikohtus 66% ulatuses kostja kanda ja 34% ulatuses hageja

kanda.

8. Kostja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada

ja jätta jõusse maakohtu otsus.

9. Hageja esitas Riigikohtule vastukassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse

tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis hageja viivisenõude osaliselt rahuldamata, samuti

menetluskulude jaotuse osas. Hageja palus selles osas teha uue otsuse, milles rahuldada

viivisenõue täielikult ning jätta menetluskulud kostja kanda.

10. Riigikohus rahuldas 4. mai 2022 otsusega kostja kassatsioonkaebuse ja hageja

vastukassatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2021

otsuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid täiendada tuleb otsuse

põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

12. Riigikohus tühistas 4. mai 2022 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2021

otsuse, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise ning

menetluskulude jaotuse ning saatis asja Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud

seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule

kohustuslikud.

13. Kolleegiumi arvates ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele

teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes

erinevale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, välja

arvatud osas, milles ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse põhjendusi, siis ei pea

kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebustele märgib ringkonnakohus järgmist.

14. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel

aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta

neid uuesti. Hageja on apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses

antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuigi

maakohus ei ole andnud hinnangut kõigile hageja esitatud väidetele ning tõenditele

eraldiseisvalt, millega on rikkunud TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat kohtuotsuse põhjendamise

kohustust, ei ole selline rikkumine viinud ebaõige lahendini. Kolleegiumi hinnangul ei anna

apellatsioonkaebuste väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Otsuse lõppjäreldus hagi

rahuldamata jätmise kohta jääb muutmata. Ringkonnakohus saab maakohtu menetlusõiguslikud

rikkumised kõrvaldada ja täiendab otsust alljärgnevalt.

15. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas poolte vahel 1. augustil

2018 sõlmitud töövõtuleping on siduva eelarvega. VÕS § 639 lg 1 sätestab, et töövõtulepinguga

võib kokku leppida töö eelarves, mis on töövõtjale siduv või mittesiduv. Sellise kokkuleppe

puudumisel eeldatakse, et eelarve on siduv.

2-19-121704

16. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel

lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade

üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks

lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu

sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust

selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus

poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud

asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist

(VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud

asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste

lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja

eesmärgist (vt Riigikohtu 28. märtsi 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-5143, p 13.2).

17. Maakohus tuvastas, et töövõtulepingu p 1.4.1 sätestas töö maksumusena koos

käibemaksuga kuni 9264,10 eurot ning töövõtulepingu p 1.4.3 kohaselt töö maksumust

hinnaindeksiga ei korrigeerita. Töövõtulepingu p 8.4.1 kohaselt juhul, kui töövõtulepingu

dokumentides ilmnevad vastuolud, on prioriteet lepingul ja selle lisadel. Töövõtulepingu

p 1.1.3 kohaselt tuleb lepingu muudatused vormistada lepingu lisana kirjalikult ja allkirjastada

poolte poolt. Maakohus on õigesti tõlgendamisreegleid järgides leidnud, et pooled olid kokku

leppinud siduvas eelarves. Asjaolust, et hageja väidetel olid pooled töövõtulepingu p-s 1.4.1

kokku leppinud hinnas 9264,10 eurot hinnapakkumises esitatud ühikuhindadest lähtudes, ei ole

tõendatud. Töövõtulepingu p-st 1.4.1 ei ole võimalik järeldada, et pooled poleks kokku leppinud

töö hinnas 9264,10 eurot ja konkreetses töömahus eeltoodud hinnale vastavalt nagu see oli ka

sätestatud lepingu p-s 1.1.2. Sama töö maksumus 9264,10 eurot sisaldus ka hinnapakkumises.

Kuna hinnapakkumine sisaldab lisaks ühikuhinnale konkreetse töömahu, töö kirjelduse kui töö

hinna, milline hind kajastub ka lepingu p-s 1.4.1, siis ei ole tõendatud hageja väide, et poolte

ühine tahe ei olnud kokku leppida tasu suuruses , vaid üksnes töömahtudes. Kui lepingu p 8.4.1

seab töövõtulepingu dokumentide vastuolu korral prioriteetseks lepingut, siis ei saakski

töövõtulepingu eelarve mittesiduvust erinevate lepingu dokumentide väidetavate vastuolude

tõttu tõlgendada hinnapakkumisele tuginedes. Kuna töövõtulepingu p-s 1.4.1 on eelarve piir

tähistatud sõnaga „kuni“ 9264,10 eurot, millise hinna oli kostja vastavalt lepingu p-le 3.1

kohustatud hagejale tasuma, ja lepingu p 1.4.3 kohaselt töö maksumust ei korrigeerita isegi

hinnaindeksiga, siis ei ole põhjendatud järeldada, et tööde arvestuse aluseks võiks olla sama

töövõtulepingu p 5.1 kohaselt tegelik tööde maht suurema summa eest kuni 9264,10 eurot.

Mõistlik on tõlgendada poolte vahelist hinna kokkulepet selliselt, et pooled lähtusid tööde

tegemisel tegelikust tööde mahust hinnaga kuni 9264,10 eurot, kus hageja jaoks tegelik tööde

maht võis kujuneda väiksemaks ja ka kostja jaoks tegelik tasumisele kuuluv tasu võis kujuneda

väiksemaks. Juhuks, kui tööde tegelik maht peaks osutuma suuremaks ja sellest tulenevalt ka

tööde hind, siis olidki pooled kokku leppinud lepingu p-s 1.1.3, et töövõtulepingu muudatused

tuleb vormistada lepingu lisana kirjalikult, missugune lisa tuleb poolte poolt allkirjastada.

18. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt ka selle üle, kas nad sõlmisid

töövõtulepingu muudatused töömahu suurenemiseks ja sellest tulevalt vastava suurema tasu

maksmiseks. Eelkõige vaidlevad pooled selle üle, kas kostja käitumisest võis aru saada, et ta

on nõus lepingu muutmisega teistsuguses vormist, s.o kas kostja saab tugineda lepingus

kokkulepitud vorminõuete rikkumisele.

19. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt

selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 11 lg 1 järgi võib lepingu sõlmida

suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu

2-19-121704

kohustuslikku vormi. VÕS § 11 lg 2 sätestab, et kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele tuleb

leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud

ettenähtud vorm. VÕS § 11 lg 4 järgi loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on

lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud

lepingudokumendid või kirjad. VÕS § 13 lg 2 kohaselt, kui leping on lepingupoolte

kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel

järgima, kui lepingust ei tulene teisiti. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 2

kohaselt on kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui poolte kokkuleppest

ei tulene teisiti.

20. VÕS § 13 lg 3 sätestab, et kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping

lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine

lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või

lõpetamisega teistsuguses vormis. Hageja tugineb sellele, et kostja muutis lepingut, kui VT

näitas piirid hagejale looduses ette ning hageja rajas parkla näidatud kohta. Lepingu muutmise

esmane eeldus on lepingut muuta sooviva poole selge tahteavaldus, milles väljendub soov

õigusliku tagajärjena kaasa tuua lepingu muutmine tahteavalduses välja toodud viisil. Seejärel

on vajalik, et tahteavaldus jõuaks teise lepingupooleni, kes väljendaks nõustumust lepingu

muutmiseks tahteavalduses toodud viisil (vt Riigikohtu 25. aprilli 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-

15-5027, p 12).

21. Töövõtuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud kokkuleppe

saavutamisega. TsÜS § 67 lg 2 kolmanda lause järgi on lepingu sõlmimiseks vajalik kahe või

enama isiku tahteavaldus. TsÜS § 68 lg 1 alusel võib laenulepingu sõlmimiseks teha

tahteavalduse mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. TsÜS § 68 lg 2 kohaselt

on tahteavaldus otsene, kui selles avaldub sõnaselgelt tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg.

TsÜS § 68 lg 3 järgi võib tahteavaldus olla ka kaudne, väljendudes teos, millest võib järeldada

tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (vt Riigikohtu 17. märtsi 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-

11650, p 11 ja 5. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-14, p 12). Kaudne ehk

konkludentne on selline tahteavaldus, millest vastavalt tahteavalduse tegemise asjaoludele võib

välja lugeda avalduse tegija tahte tuua kaasa õiguslik tagajärg (vt Riigikohtu 17. märtsi 2021

otsus tsiviilasjas nr 2-19-11650, p 11 ja 21. oktoobri 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-109972,

p 12). TsÜS § 75 lg 1 järgi kindlale isikule tehtud tahtevaldust tuleb tõlgendada vastavalt

tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui

tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb

tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel

asjaoludel mõistma pidi.

22. Käesolevas asjas tehtud Riigikohtu otsuse p-s 12 on Riigikohus märkinud, et kui VT oli

õigustatud töövõtulepingut muutma, võis selline piiride looduses ettenäitamine kujutada endast

lepingu muutmist juhul, kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse kindlas vormis ja

hageja võis VT käitumisest aru saada, et kostja oli lepingu muutmisega nõus. Seega tuleb esmalt

tuvastada, kas VTl oli õigus kostja nimel lepingut muuta, s.t. kas tal oli õigus muuta

töövõtulepingut selliselt, et muutuvad lepingus kokku lepitud töömahud ja tasu suurus. Pooled

ei vaidle selle üle, et VT ei olnud kostja seaduslikuks esindajaks. Töövõtulepingu p 8.2.2

kohaselt on VT tellija (kostja) projektijuhiks objektil, kellel on õigus kontrollida töövõtja

(hageja) kohustuste täitmist ning alla kirjutada tehtud tööde aktile. Kuna VT volitused kostja

esindajana olid töövõtulepingus täpselt piiritletud, siis ei olnud VTl töövõtulepingu p-st 8.2.2

tulenevalt muid õigusi kostja nimel tegutsemiseks kui lepingu p-s 8.2.2 nimetatud õigused ja ta

ei olnud õigustatud kostja nimel töövõtulepingut muutma. Olukorras, kus VT ei ole olnud kostja

esindajaks lepingu sõlmimisel ning talle ei ole antud volitusi lepingu muutmiseks, s.o talle ei

2-19-121704

ole antud õigust kostja nimel teha tehinguid, ei saanud hageja mõistlikult eeldada, et VTle oleks

antud volitus lepingu muutmiseks (TsÜS § 118 lg 2). Kolleegium ei nõustu hagejaga, et VTle

töövõtulepingus antud õigusest allkirjastada tehtud tööde akt, saaks iseenesest järeldada

volituse andmist lepingu muutmiseks. Vaidlust ei ole selle üle, et VT pole allkirjastanud tehtud

tööde akti ega teinud muid õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud toiminguid kostja

nimel. Seega ei ole hageja esile toonud selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et VTl oleks

olnud õigus kostja nimel töövõtulepingu muutmiseks.

23. Kolleegiumi arvates ei oleks ka VT käitumisest (piiride umbmäärasest ettenäitamisest)

võimalik järeldada kostja tahteavaldust lepingu muutmiseks selliselt, et kostja oleks soovinud

muuta varasemalt kokku lepitud töömahtu ja tasu või kostja oleks sellega nõustunud. Asjaolust,

et kostja on palunud hagejal saata eraldi arved kokku lepitud tööde tegemise kohta ja nende

tööde kohta, milles pooled kokku leppinud ei olnud, ei ole võimalik järeldada kostja heakskiitu

tasuda tööde eest, milles kokku lepitud polnud (TsÜS § 129 lg 1). Lähtudes eeltoodust on

maakohus õigesti leidnud, et hageja ei ole tõendanud, et pooled leppisid kokku 1. augusti 2019

lepingu lisast 4 nähtuvate lisatööde tegemises ja selle eest tasumises.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

24. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu

menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu peab

ringkonnakohus põhjendatuks jätta kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud TsMS § 171

lg 1 alusel hageja kanda.

25. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse

lahendamisel ka ringkonnakohus.

26. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)