2-21-14500/59 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margit Vutt, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 13. aprill 2023

Tsiviilasja number

2-21-14500

Tsiviilasi

Ly Sokmani ja Inga Sokmani avaldus kaasomandi

kasutuskorra kindlaksmääramiseks, puudutatud isikute

kohustamiseks

abihoonete

lammutamiseks

ja

valvekaamerate kõrvaldamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 30. jaanuari 2023. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ly Sokmani ja Inga Sokmani määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitajad (avaldaja):

1. Ly Sokman (isikukood XXXXXXXXXXX)

2. Inga Sokman (isikukood XXXXXXXXXXX)

Määruskaebuse

esitajate

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Tambet Laasik

Vastustajad (puudutatud isikud):

1. Heiki Hannov (isikukood XXXXXXXXXXX)

2. Merike Hannov (isikukood XXXXXXXXXXX)

3. Markko Hannov (isikukood XXXXXXXXXXX)

4. Elika Hurt (isikukood XXXXXXXXXXX)

Vastustajate lepinguline esindaja Annika Kiisk

RESOLUTSIOON

1. Jätta Ly Sokmani ja Inga Sokmani määruskaebus

rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 30. jaanuari 2023. a määrus

muutmata.

3. Jätta

määruskaebuse

menetlemisega

seotud

menetluskulud solidaarsel Ly Sokmani ja Inga Sokmani

kanda.

4. Määrata Heiki Hannovi, Merike Hannovi, Markko

Hannovi

ja

Elika

Hurda

määruskaebemenetluse

menetluskulude

rahaliseks

suuruseks

eurot

(käibemaksuga).

5. Mõista Ly Sokmanilt ja Inga Sokmanilt solidaarselt

Heiki Hannovi, Merike Hannovi, Markko Hannovi ja

Elika Hurda kasuks välja menetluskulud 288 eurot

(käibemaksuga).

Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

kulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel

on

õigus

esitada

määruskaebus

Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse

kättetoimetamisest.

Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise

või advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

määruskaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Ly Sokman (avaldaja I) ja Inga Sokman (avaldaja II) esitasid 15. septembril 2021 Tartu

Maakohtule avalduse kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramiseks, puudutatud isikute

kohustamiseks abihoonete lammutamiseks ja valvekaamerate kõrvaldamiseks.

Avalduse kohaselt on Ly Sokmani (7/24), Inga Sokmani (3/24), Heiki Hannovi (puudutatud

isik I) ja Merike Hannovi (puudutatud isik II) (2/24), Markko Hannovi (puudutatud isik III)

(4/24) ja Elika Hurda (puudutatud isik IV) (8/24) kaasomandis aadressil XXXXXXXX asuv

kinnistu pindalaga 1848 m2. Kinnistul on elumaja, milles on neli korterit, ning viis abihoonet.

Abihooned on ehitatud ilma kaasomanike kokkuleppeta ning ilma ehitus- ja kasutusloata.

Avaldajatel pole õigust ehitada kinnistule täiendavaid abihooneid. Kinnistu täisehitusprotsent

on umbes 22%. Tartu linn on juurdeehitistest keeldunud, tuues põhjuseks nii hoonete arvu, kui

kinnistu täisehitusprotsendi. Avaldajate kasutuses ei ole ühtegi abihoonet. Puudutatud isikud ei

ole nõus avaldajatele kasutusvõimalust andma ega ebaseaduslikke abihooneid lammutama.

Kaasomanike vahel puudub parkimiskord. Avaldajate autosid pargitakse kinni. Avaldajad

nõudsid ka osade hoonete lammutamist, kuivõrd need olid ehitatud ebaseaduslikult. Puudutatud

isikud on paigaldanud XXXXXXXX kinnistu hoovi mitmeid valvekaameraid. Kaamerate

eesmärk on luurata avaldajate järele. Puudutatud isikud keelduvad kaamerate eemaldamisest.

2. Puudutatud isikud nõustusid avaldajate nõutud viisil XXXXXXXX asuva maja kasutuskorra

kindlaksmääramisega. Muus osas ei ole puudutatud isikud nõus avalduses nimetatud viisidel

kasutuskorda kindlaks määrama. Puudutatud isikud on edastanud avaldajatele oma nägemuse,

kuidas oleks mõistlik kasutuskord kindlaks määrata. Puudutatud isikud ei ole nõus likvideerima

toimivaid ehitisi, mille ehitamise eest nad on kunagi maksnud, ning avaldajate soovil maksma

uute kõrvalhoonete ehitamise eest. Tõendamata on avaldajate väited, et parkimine hoovis on

komplitseeritud ning nende autosid pargitakse süstemaatiliselt kinni. Puudutatud isikud ei ole

ehitanud kinnistule ühtegi ehitist ilma kaasomanike kooskõlastuseta. Ajalooliselt oli ja on olnud

kaasomanikel hoovi kasutus jaotatud viisidel nagu see on tänaseni toimunud.

3. Maakohus kinnitas 20. juuni 2022. a määrusega osalise kompromissi XXXXXXXX asuva

maja kasutuskorra ning õuealal parkimise korra kindlaksmääramise osas ja lõpetas selles osas

menetluse.

MAAKOHTU SEISUKOHT

4. Tartu Maakohus rahuldas 30. jaanuari 2023. a määrusega avalduse osaliselt, määras

XXXXXXXX asuva kinnistu (registriosa nr XXXXXXX) abihoonete ja õueala kasutuskorra

kindlaks vastavalt kohtumääruse lisaks nr 1 ja 2 olevatele plaanidele selliselt, et avaldajate

ühiskasutusse jääb abihoone ehitisregistri koodiga XXXXXXXXXX, mis on kohtumääruse

lisaks nr 1 oleval plaanil tähistatud numbriga „1“ ja samal plaanil numbriga „4“ tähistatud

abihoone; puudutatud isikute I, II ja III ühiskasutusse jääb abihoone ehitisregistri koodiga

XXXXXXXXXX, mis on kohtumääruse lisaks nr 1 oleval plaanil tähistatud numbriga „2“.

Puudutatud isiku IV kasutusse jääb abihoone ehitisregistri koodiga XXXXXXXXXX, mis on

kohtumääruse lisaks nr 1 oleval plaanil tähistatud numbriga „3“. Avaldaja I kasutusse jääb

kohtumääruse lisaks nr 2 oleval plaanil tähistega „Ly Sokman 226“ ja „Ly Sokman 56“

tähistatud ala. Avaldaja II kasutusse jääb kohtumääruse lisaks nr 2 oleval plaanil tähisega „Inga

Sokman 100“ tähistatud ala. Avaldajate ühiskasutusse jääb kohtumääruse lisaks nr 2 oleval

plaanil tähisega „Sokman 30“ tähistatud ala. Puudutatud isikute I, II ja III ühiskasutusse jääb

kohtumääruse lisaks nr 2 oleval plaanil tähisega „Hannov 219“ tähistatud ala. Puudutatud isiku

IV kasutusse jääb kohtumääruse lisaks nr 2 oleval plaanil tähistega „Hurt 106“ ja „Hurt 211“

tähistatud ala. Kohtumääruse lisaks nr 2 oleval plaanil tähisega „Hoov“ tähistatud ala jääb kõigi

kaasomanike ühisesse kasutusse. Avaldajal I on õigus oma maa-alale ligipääsuks jalgsi liikuda

üle puudutatud isikute I, II ja III ühiskasutuses oleva maa-ala. Puudutatud isikul IV on õigus

oma maa-alale ligipääsuks jalgsi liikuda üle puudutatud isikute i, II ja III ühiskasutuses oleva

maa-ala. Avaldajal II on õigus oma maa-alale ligipääsuks jalgsi liikuda üle avaldaja I kasutuses

oleva maa-ala. Kaasomanikud kannavad nende kasutusse jääva kaasomandi osaga seotud

kulutused ise. Ühiskasutusse jääva kaasomandi osaga seotud kulutused kannavad

kaasomanikud vastavalt nende kaasomandi proportsioonile. Maakohus kandis Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa number XXXXXXX kolmandasse jakku

esimesele vabale järjekohale märgk kinnistu kasutuskorra kohta vastavalt Tartu Maakohtu

Tartu kohtumaja tsiviilasja nr 2-21-14500 30. jaanuari 2023. a kohtumääruse resolutsiooni p-le

2 ning 30. jaanuari 2023. a kohtumääruse lisaks olevatele plaanidele.

Maakohus jättis rahuldamata avaldajate nõude kohustada puudutatud isikuid lammutama

avalduse punktis 1.2 oleval plaanil numbritega 1, 2, 4 ja 5 tähistatud hooned ning nõude

kohustada puudutatud isikuid kõrvaldama XXXXXXXX hoovi paigaldatud valvekaamerad.

Maakohus jättis menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.

Tartu linnas XXXXXXXX asuv kinnistu on avaldajate ja puudutatud isikute kaasomandis.

Menetlusosalised saavutasid elumaja ja parkimiskohtade osas menetluse kestel kompromissi.

Avaldajad on asjaõigusseaduse (AÕS) § 72 lg 5 alusel õigustatult esitanud kohtule avalduse

kasutuskorra kindlaksmääramiseks. Üksnes asjaolu, et abihooned on ehitatud ilma kaasomanike

kokkuleppe ning avalik-õigusliku loata, ei anna alust kaasomanikul nõuda abihoonete

lammutamist. Abihoonete ehitamine avaldajate huve ei riku, sest abihooned on tavapäraseks

majandamiseks vajalikud ega muuda kaasomandi senist majanduslikku otstarvet. Ehitised on

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 1 kohaselt kinnisasja olulised osad. Seega

kuuluvad abihooned ehitistena kõigi kinnistu kaasomanike kaasomandisse vastavalt nende

mõtteliste osade suurusele, sõltumata sellest, kes need ehitas. Asjas puuduvad tõendid selle

kohta, et kaasomanikel oleks abihoonete kasutamise kohta sõlmitud kokkulepe. Puudutatud

isikud on võtnud abihooned enese kasutusse ilma sellekohase kaasomanike kokkuleppeta.

Avaldajate kasutuses ei ole ühtegi abihoonet. Avaldajate huve ei riku mitte abihoonete

ehitamine ega nende olemasolu, vaid abihoonete praegune kasutamise kord, mis ei taga

avaldajatele ühegi abihoone kasutamise võimalust. Abihoonete kasutamise korda on aga

võimalik kindlaks määrata ka ilma abihooneid lammutamata. Kõigi kaasomanike huvides on

olemasolevad abihooned säilitada. Abihoonete kasutamise korda on võimalik kindlaks määrata

nii, et igale kaasomanikule jääb abihoone kasutamise võimalus.

Isegi kui avaldajad senise kasutuskorraga rahul ei ole, on see pikema aja jooksul välja

kujunenud

tegelik

kasutuskord,

mida

tuleb

võimaluste

piires

uue

kasutuskorra

kindlaksmääramisel arvestada. Olemasolevate abihoonete kasutamises muudatuste tegemine on

vältimatu, kuna avaldajatele tuleb tagada abihoone kasutamise võimalus. Maakohus määras

kinnistu õueala ja abihoonete kasutuskorra kindlaks arvestades kõikide ettepanekute ühisosa,

senist välja kujunenud kasutuskorda, mõistlikkuse ja hea usu põhimõtet ning püüdes tagada nii

avaldajate, kui puudutatud isikute huve. Abihoone suuruse vastavus kaasomandi mõttelise osa

suurusele ei ole kõige olulisem kriteerium, millest peaks abihoonete kasutamise üle

otsustamisel lähtuma. Abihoone puhul on oluline selle otstarbe vastavus kaasomaniku huvidele.

Hagita menetluses kannab menetluskulud TsMS § 172 lg 1 järgi isik, kelle huvides lahend

tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud

kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane,

muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi.

Kinnistu õueala ja abihoonete kasutuskorra kindlaksmääramine on kõigi kaasomanike huvides,

kuna konkretiseerib iga kaasomaniku jaoks tema poolt kasutatava ala, väldib seekaudu

konfliktide tekkimist kaasomandis oleva asja valdamisel ja kasutamisel ning vastava märkuse

kinnistusraamatusse kandmise korral jääb kasutuskord siduvaks igakordsele kaasomanikule.

Ükski menetlusosaline ei ole esitanud menetluses põhjendamatut taotlust, väidet või tõendit,

mis võiks tingida menetluskulude tema kanda jätmise. Eeltoodut arvestades jättis maakohus

menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.

MÄÄRUSKAEBUS

5. Avaldajad esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles paluvad tühistada

maakohtu määruse osas, millega maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda

ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta avaldajate menetluskulud puudutatud isikute

kanda.

Määruskaebuse kohaselt annab TsMS § 172 lg 1 teine lause kohtule menetluskulude jaotamisel

mitme menetlusosalisega hagita menetluses küll ulatusliku kaalutlusõiguse, kuid üldjuhul on

õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (Riigikohtu 20. aprilli

2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-5997, p 21; 7. oktoobri 2020. a määrus tsiviilasjas

nr 2-18-11359, p 14). Kui avaldajad ei oleks kohtusse pöördunud, ei oleks nad saanud

abihoonete kasutamise võimalust. Puudutatud isikud keeldusid korduvalt avaldajatele

kasutusõiguse võimaldamisest kohtueelselt ning kogu menetluse vältel olid seisukohal, et

avaldajad ei tohi abihooneid kasutada. Avaldajad on üritanud kinnistul olevat olukorda muuta,

tehes puudutatud isikutele mitmeid ettepanekuid lahendada kasutuskorraga seotud küsimused

kohtuvälisel kokkuleppel. Selleks olid avaldajad nõus tegema enda õigustes mööndusi ning

sõlmima õueala suhtes kokkuleppe, mis oleks olnud nende kaasomandi proportsioone

mittearvestav. Paraku ei jõudnud avaldajad puudutatud isikutega kaasomandi kasutuskorra osas

kokkuleppele. Avaldajad, saavutades neil seni puudunud õiguse abihoonete ja parkimiskohtade

kasutamiseks, olid menetluses edukad. Kuna lahend tehti selgelt puudutatud isikute kahjuks, on

õiglane jätta kõik menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel nende kanda.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Puudutatud isikud vaidlesid määruskaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ning

määruskaebusega seotud menetluskulud avaldajate kanda.

Maakohus on põhistanud, et menetluskulud tuleb jätta osapoolte endi kanda, kuivõrd kinnistu

õueala ja abihoonete kasutuskorra kindlaksmääramine on kõigi kaasomanike huvides, kuna

konkretiseerib iga kaasomaniku jaoks tema poolt kasutatava ala, väldib seekaudu konfliktide

tekkimist kaasomandis oleva asja valdamisel ja kasutamisel ning vastava märkuse

kinnistusraamatusse kandmise korral jääb kasutuskord siduvaks igakordsele kaasomanikule.

Kohtumäärus ei ole tehtud puudutatud isikute kahjuks. Puudutatud isikud ei olnud kunagi

kasutuskorra kindlaks määramisele vastu, vaid menetlusosalised ei saavutanud ühist

konsensust, kuidas XXXXXXXX kinnistu kasutuskord määrata. Avaldajad ei olnud rahul

puudutatud isikute poolt pakutud lahendusega, et avaldajate kasutusse jääb Urva tn poolne kuur,

mille maakohus on määranud nende kasutusse. Lisaks pakkusid puudutatud isikud vastavat

kuuri avaldajatele kompromissina, kuid viimased ei olnud sellest huvitatud.

Määrusega jäeti rahuldamata avaldajate nõuded kõrvalhoonete lammutamiseks ja kohustamaks

puudutatud isikuid kõrvaldama XXXXXXXX hoovi paigaldatud valvekaamerad, seega ei saa

väita, et tehtud lahend oli üksnes puudutatud isikute kahjuks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

30. jaanuari 2023. a määrus muutmata (TsMS § 659, § 657 lg 1 p 1). Maakohtu määrus on

vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud (TsMS § 465 lg 2 p 8) ning ükski määruskaebuse

esitajate väide ei anna alust selle muutmiseks.

8. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust ning põhjendatust TsMS § 651

lg 1 ja § 659 järgi üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Avaldajad on vaidlustanud

maakohtu määruse osas, milles kohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel

menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni p 8). Muus osas maakohtu määrust ei vaidlustatud.

Seega on maakohtu määrus vaidlustamata osas jõustunud.

9. TsMS § 172 lg 1 teine lause annab mitme menetlusosalise osalemisel hagita menetluses

kohtule ulatusliku kaalutlusõiguse otsustada menetluskulude mõne menetlusosalise kanda

jätmise, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Viidatud sätte kohaldamine on kohtu

diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni

piire on ületatud (vt Riigikohtu 13. mai 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794/201, p 12).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et praegusel juhul on põhjendatud jätta

menetlusosaliste menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel nende endi kanda. Maakohus

ei ole diskretsioonipiire ületanud.

Iseenesest on õige määruskaebuse väide, et mitme menetlusosalisega hagita menetluses on

üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (vt Riigikohtu

2. juuni 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18). Ringkonnakohus leiab, et käesoleva

vaidluse puhul ei saa väita, et maakohtu määrus oleks tehtud puudutatud isikute kahjuks.

Kasutuskorra kindlaksmääramise vaidluste puhul on tavaline, et menetlusosalised esitavad oma

nägemuse võimalikust kasutuskorrast ning kohus teeb otsustuse, mis tugineb menetlusosaliste

poolt esitatud variantidele. Maakohus leidis põhjendatult, et käesolevas asjas on tegemist kõigi

kaasomanike huvides tehtava lahendiga, mis aitab hoida ära võimalikud tulevikus tekkida

võivad vaidlused. Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks on õiglane jätta praeguses asjas

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, arvestades TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel

menetluskulude jaotamisel õigluse põhimõtet.

Puudutatud isikud on vastuses määruskaebusele õigesti märkinud, et avaldajate avaldus jäi

osaliselt rahuldamata. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud jätta kõik avaldajate menetluskulud

puudutatud isikute kanda. Analoogselt hagimenetluses menetluskulude jaotamisega

TsMS § 163 järgi tulnuks ka avalduse osalise rahuldamise puhul jätta menetluskulud võrdsetes

osades menetlusosaliste kanda või jaotada need võrdeliselt avalduse rahuldamise ulatusega või

jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Lisaks on osa avaldajate nõudeid lõpetatud

menetlusosaliste vahel kompromissi sõlmimisega ning kompromissi sõlmimisel kannavad

üldjuhul menetlusosalised oma menetluskulusid ise (TsMS § 168 lg 3). Käesolevas asjas on

ringkonnakohtu hinnangul õiglane jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

10. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebuse menetlemisega seotud

menetluskulud jätta TsMS § 172 lg 1 alusel koostoimes § 173 lg 4 viimase lausega solidaarselt

kaebuse esitajate, s.o avaldajate, kanda. TsMS § 178 lg 4 ei kohaldu menetluskulude jaotuse

vaidlustamise korral. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud jätta menetluskulud

avaldajate kanda just solidaarselt seetõttu, et kuigi avaldajate suhtes tegi maakohus iseseisvad

otsustused, on avaldajad esitanud ühise avalduse, neid on esindanud üks esindaja. Samuti on

puudutatud isikuid esindanud üks esindaja ning nad on esitanud vastuseid koos. Seetõttu ei ole

võimalik ühe või teise menetlusosalisega seotud menetlustoimingute mahtu ega konkreetseid

kulusid kindlaks määrata.

Kuivõrd maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, puudus vajadus

menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Sellisel juhul saab ringkonnakohus

määruskaebuse menetlemisega seotud kulud ise rahaliselt kindlaks määrata (TsMS § 174 lg 1)

ning TsMS § 174 lg 4 teine lause ei kohaldu.

Puudutatud isikute menetluskuludeks määruskaebemenetluses on lepingulise esindaja kulu 288

eurot (käibemaksuga). Ringkonnakohtu hinnangul on puudutatud isikute menetluskulud

põhjendatud ja vajalikud (TsMS § 175 lg 1). Puudutatud isikute esindaja tunnitasu 120 eurot

(käibemaksuta) on mõistlik ning esindaja poolt esindamisele kulutatud aeg 2 tundi vastab

tsiviilasja keerukusele ja materjalide mahukusele. Avaldajatelt tuleb puudutatud isikute kasuks

mõista solidaarselt välja viimaste põhjendatud ja vajalik menetluskulu 288 eurot (koos

käibemaksuga).

Ringkonnakohus

rahuldab

puudutatud

isikute

taotluse

menetlusekuludelt

viivise

väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab avaldajatelt solidaarselt puudutatud

isikute kasuks välja menetluskuludelt viivist kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Margit Vutt

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke