1-22-3644/24 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 12.04.2023 Tallinn

Kriminaalasja number

1-22-3644

Kohtukoosseis

Janika Kallin, Sten Lind ja Inna Ombler

Kriminaalasi

Jaanus Ilula süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2

p-de 2 ja 3 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 23.11.2022 otsus

Apellant

süüdistatava Jaanus Ilula valitud kaitsja Teet Veer

Prokurör

Olgerd Petersell

Süüdistatav

Jaanus

Ilula

(isikukood

38409294214,

ülejäänud

isikuandmed maakohtu otsuses – kd I, tlk 151)

RESOLUTSIOON

1. Jaanus Ilula kaitsja Teet Veeru apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

2. Tühistada Pärnu Maakohtu 23.11.2022 otsus osaliselt, Jaanus Ilulale KarS § 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi mõistetud karistuse osas ning teha uus otsus, millega:

2.1 Mõista Jaanus Ilulale KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi karistuseks 1 aasta ja 3 kuu

pikkune vangistus.

2.2 Jätta mõistetud karistus KarS § 73 lg 1 ja 3 järgi tingimisi kohaldamata, kui

Jaanus Ilula ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut, tahtlikku kuritegu.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Mõista Eesti Vabariigilt Jaanus Ilula kasuks välja apellatsioonimenetluse kulu

1500 eurot (summa sisaldab käibemaksu). Välja mõistetud summat ületavad kulud

jätta Jaanus Ilula enda kanda.

Edasikaebamise kord

Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva

jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu

otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi

vahendusel.

Maakohtu otsus:

Pärnu Maakohtu 23.11.2022 otsusega tunnistati Jaanus Ilula süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2, 3

järgi ja teda karistati 2 aasta pikkuse vangistusega. Mõistetud karistus jäeti KarS § 74 lg 1 ja 3

alusel tingimisi kohaldamata katseajaga 2 aastat ja 6 kuud ning süüdimõistetu allutati katseajaks

KarS §-s 75 sätestatud kontrollnõuetele ja -kohustustele. Jaanus Ilulalt mõisteti välja

menetluskulu 1044 eurot ja jäeti tema enda kanda valitud kaitsjale makstud tasu 5400 eurot.

Maakohus tuvastas, et süüdistatav ja kannatanu on abielus, nad on koos elanud 15 aastat, neil

on ühine majapidamine ning nad kasvatasid koos ühist last. Esimeses, 27.02.2021 kell 12.00

episoodis on vaidlus ainult selles, kas süüdistatav kasutas tüli käigus oma abikaasa suhtes

füüsilist vägivalda või mitte. Kannatanu ütlused, et mees seda tegi, on usaldusväärsed. Y

varasemate ütluste avaldamist ei taotletud, seega on kannatanu ütlused ajaliselt järjepidevad.

Kannatanu rääkis õhtul sündmusest tunnistajatele: naabrile ja politseinikule. Pea löömine vastu

käigukangi ei pruugi jälgi jätta, koht kuhu löök tabas, võis veidi punetada, kuid see kaob aja

möödumisel. Naise kättemaksumotiiv pole usutav. Soovi korral kätte maksta puuduks vajadus

ebahariliku ründe (pea löömine vastu auto käigukangi) välja mõtlemiseks. Erinevalt

süüdistatavast on kannatanut hoiatatud teadvalt valeütluste andmisega kaasnevast vastutusest

ja see on ütluste usaldusväärsuse täiendav garantii. Süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed,

tal on valetamiseks motiiv – soov vastutusest vabaneda. Jaanus Ilulat iseloomustavatest

tõenditest nähtub, et tal on kalduvus kergesti ärrituda ja agressiivse inimesena on ta valmis

kasutama vägivalda, kui talle midagi ei meeldi.

Maakohus märkis, et käe väänamine ja pea vastu käigukangi löömine põhjustab valu, seda

mõistab ka keskmine mõistlik kõrvalseisja. Teo pani süüdistatav toime kavatsetult. Kannatanu

käe väänamine tagas, et Jaanus Ilula saaks naise telefoni enda kätte. Süüdistatav lõi naise pea

vastu käigukangi selleks, et saada oma küsimustele vastused.

Ajaliselt järgmises, 27.02.2021 kell 19.30 paiku XXX eramus toimunud episoodis, andsid

konflikti põhjuste kohta kannatanu ja süüdistatav erinevaid ütlusi, kuid see pole oluline:

olenemata tüli põhjusest ei anna see õigust teist inimest füüsiliselt rünnata. Tarvitatud vägivalla

osas on usaldusväärsed kannatanu ütlused, süüdistatava ütlusi kasutada ei saa. Lisaks kannatanu

ütlustele on KrMS § 66 lg 21 p 2 järgi iseseisvaks tõendiks tunnistajate C ja W ütlused, sest

kannatanu oli nii naabrinaisele, kui väljakutsele reageerinud politseiametnikule sündmustest

rääkides alles tajutu mõju all.

Patsiendikaart ja ambulatoorne epikriis on tõend KrMS § 63 lg 1 tähenduses. RKKKo selgitas

lahendis nr 3-1-1-67-10, millal võib menetlusväliselt saadud dokumendis (patsiendikaardil)

sisalduvaid ütlusi arvestada. Seda, et patsiendikaart ei ole tõend, pole riigikohus leidnud.

Viidatud lahendis toodi välja, millisel juhul võib menetlusväliselt saadud dokumendis

sisalduvaid ütlusi tõendina kasutada. Lahendis esitatud kriteeriumid on antud juhul täidetud:

kaitsjal oli võimalik kannatanut küsitleda, kannatanu ütlused pole vastuolus patsiendikaardil

sisalduvate ütlustega ning Jaanus Ilula süü tõendamisel ei tugineta üksnes või olulisel määral

patsiendikaardil kajastatud ütlustele.

Kaitsjal ei ole võimalik 27.02.2021 lähisuhtevägivalla infolehega tõendada kannatanu joovet,

puuduvaid tervisekahjustusi, valu mittetundmist ning soovi oma abikaasale kätte maksta.

Esitatud tõend tõendab üksnes seda, et 27.02.2021 kell 20.00 sai politsei väljakutse seoses

vägivallajuhtumiga ning sündmus fikseeriti infolehel. Kaitsjal oli võimalik küsitleda infolehte

täitnud tunnistajat W ning taotleda vastuolude korral ütluste avaldamist. KrMS § 289 lg 1 mõtte

kohaselt tuleb tunnistaja ütlused, mis on talletatud tunnistaja ülekuulamise protokollis või

dokumendis, jätta üldjuhul kõrvale, kui tunnistajat ennast on võimalik tõendamiseseme

asjaolude kohta küsitleda. Tunnistajale esitati ainult üks küsimus – kas võib eeldada, et

infolehele kantud teave on õige. Kaitsja jättis seega infolehe tunnistajale KrMS § 288 lg 9 p-de

2, 3 alusel tutvustamata ning küsimata mida ja miks too lehele kirja pani.

Kannatanu fikseeris kehavigastused EMO-s, kus koostati patsiendikaart ja ambulatoorne

epikriis. Fakt, et politseinik kannatanul koha peal visuaalsel vaatlusel vigastusi ei tuvastanud

ning kannatanu häirekeskuse töötajale nende tekitamist eitas, ei tähenda, et vigastusi poleks

olnud. Politseiametniku vormikaamera salvestiselt on näha, et ametnik kontrollib ainult

kannatanu nägu, mitte kaela. Häirekeskuse kõnesalvestise järgi ei soovi kannatanu

sündmuskohale kiirabi.

Süüdistatava versioon kannatanu kättemaksusoovist pole eluliselt usutav. Jaanus Ilula ütlused,

et kannatanu viskas teda suhkrutoosiga ja vigastas huult, ei ühti teiste tõenditega. Jaanus Ilula

pani teo toime kavatsetult, süüdistatava eesmärgiks oli end perekonnas füüsilise jõu abil

kehtestada.

Jaanus Ilulale mõistetud karistust põhjendas maakohus argumendiga, et vägivald ei olnud

kestev, episoodid jäid ühe päeva sisse. Põhjust kannatanu kallal vägivallatsemiseks ei olnud ja

lisaks valule tekitas süüdistatav kannatanule ka tervisekahjustusi. Vägivallateod pani

süüdistatav toime kavatsetult. Katseajaks kontrollnõuetele ja -kohustustele allutamine oli kohtu

arvates vajalik, sest varem kriminaalkorras karistamata süüdistatav suudaks kriminaalhooldaja

järelevalve all oma käitumist kontrollida ja parandada.

Kohus tegi kooskõlas KrMS § 315 lg 8 motiveeritud kohtuotsuse menetlusosalistele avaliku e-

toimiku kaudu kättesaadavaks 08.12.2022.

Jaanus Ilula kaitsja apellatsioon:

Jaanus Ilula valitud kaitsja Teet Veer esitas 23.12.2022 Pärnu Maakohtu 23.11.2022 otsusele

tähtaegse apellatsioonkaebuse. Apellant taotleb:

1) Pärnu Maakohtu otsuse täielikku tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista

klient õigeks, jätta maakohtu otsusega välja mõistetud menetluskulu (riigi õigusabi tasu)

riigi kanda ning mõista Jaanus Ilula menetluskulu välja Eesti Vabariigilt;

2) jätta apellatsioonimenetluse kulu Eesti Vabariigi kanda ja mõista kulud Eesti Vabariigilt

Jaanus Ilula kasuks välja;

3) vaadata kriminaalasi läbi kirjalikus menetluses;

4) avaldada ja uurida apellatsioonimenetluses kõiki asjas kogutud ja maakohtus uuritud

tõendeid ning avaldada maakohtu istungi protokoll.

Alternatiivselt taotleb apellant maakohtu otsuse tühistamist kliendile mõistetud karistuse osas

ning Jaanus Ilulale kergema karistuse mõistmist.

Apellandi arvates rikkus maakohus KrMS §-des 339 lg 2 p-s 12 ja 338 p 3 sätestatut. Maakohus

pidas alusetult usaldusväärseks kannatanu ütlusi ja jättis süüdistatava ütlused põhjendamatult

kõrvale. Kohtulik uurimine oli puudulik ja ühekülgne (KrMS §-d 338 p 1 ja 339 lg 2), sest

süüdistatavat iseloomustavatest tõenditest valiti selektiivselt ainult negatiivsed ning jäeti

arvestamata kaitsja tõendid. Kriminaalasjas on tegemist sõna-sõna vastu tõendusliku

olukorraga, kus kannatanu ütlused võivad küll tõstatada võimaliku kahtluse süüdistatava

süüdiolekus, kuid tegemist on kõrvaldamata kahtlusega KrMS § 7 lg 3 mõttes. Maakohtu

minetused rikkusid kliendi kaitseõigust. Rikkumised päädisid materiaalõiguse ebaõige

kohaldamisega: maakohus mõistis Jaanus Ilula põhjendamatult KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi

süüdi.

Esimene, 27.02.2021 kell 12.00 episoodis ei ole maakohtu seisukoht, et kannatanu ütlused on

usaldusväärsed, põhjendatud ja jälgitav. Kohus leidis, et tõe rääkimisele viitab ebahariliku

ründe kirjeldamine, kuid puuduvad kriteeriumid, mille alusel hinnata üht rünnet ebaharilikuks

ja teist mitte. Tegelikult on absurdne ja ebausutav just tavatu rünne. Kohtu väide, et kannatanu

pole valetanud, sest tema ja süüdistatava kooselu jätkub, jääb arusaamatuks, sest nii võiks

lugeda ju usaldusväärseks ka süüdistatava ütlused. Tunnistaja C ütlused ei ole KrMS § 66 lg 21

p 2 alusel iseseisvaks tõendiks. Tunnistajale öeldu ja politseiniku rinnakaamerale jäädvustunud

väide, et abikaasa väärkohtles teda samal päeval varemgi, lähtub ainult kannatanust. Y ei

rääkinud 27.02.2021 kell 12.00 toimunud väidetavast väärkohtlemisest ei oma emale, kes aitas

kannatanul pärast poeskäiku lapsi hoida ajal, mil Jaanus Ilula läks torti tooma ega hiljem, lapse

sünnipäevale kogunenud sugulastele-tuttavatele. Politseiniku rinnakaamera salvestisel väidab

kannatanu, et viimane rünnak oli nädal aega tagasi. Pole usutav, et kannatanu õhtul ei mäleta,

mis hommikul toimus.

Auto käigukang on reegeljuhtumil ümar, kõvast materjalist ese, mille vastu pea löömisel jääb

jälg. Kannatanul ei olnud väliseid vigastusi. Kannatanu käis 27.02.2022 õhtul haiglas oma

vigastusi fikseerimas, kuid ei rääkinud pea löömisest vastu sõiduki käigukasti kangi.

Maakohus märkis meelevaldselt, et süüdistatavat iseloomustavad tõendid (eelkõige tunnistajate

ütlused) räägivad kliendi agressiivsusest ja vägivaldsusest. Kannatanu tütar ja poeg ei ole

midagi sellist öelnud. Kannatanu ema hinnangud on tingitud tema negatiivsest suhtumisest

süüdistatavasse, oma tütre perega tunnistaja tihedalt läbi ei käinud. Maakohtu väide, et Jaanus

Ilula on vormikaamera salvestisel ülbe ja agressiivne, pole õige. Klient on üllatunud, tegemist

on inimliku reaktsiooniga olukorrale, kus inimese koju ilmuvad äkki politseinikud.

Episoodis, mis leidis väidetavalt aset 27.02.2021 kella 19.30 paiku, on taas tõendiks ainult

kannatanu ja süüdistatava ütlused, ülejäänud tõendid lähtuvad kannatanust ja/või

süüdistatavast. Maakohus jättis kõrvale süüdistatava versiooni kannatanu armukadedusest, mis

avaldus reeglina siis, kui kannatanu oli tarvitanud alkoholi. Kõnealusel õhtul oli Y joobes ja

heitis Jaanus Ilulale ette flirtimist. Kannatanu andis abikaasat süüstavaid ütlusi, sest Jaanus Ilula

pettis teda 2 aastat tagasi. Y täitis abikaasale antud kättemaksulubaduse ja n.ö tegi talle

kriminaalasja. Kannatanu väite, et ta maksis mehele kätte, fikseeris politsei rinnakaamera. Seda,

et süüdistatav rääkis sündmuskohal kannatanu armukadedusest ja lubas mehele kätte maksta,

kinnitas kohtus politseiametnik W. Pole eluliselt usutav, et Jaanus Ilula suutis koha peal välja

mõelda ja esitada politseinikele loo naise armukadedusest. Süüdistatava ütlused selles osas pole

muutunud. Kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed. Nii näiteks on vormikaamera salvestisel

näha, kuidas Y väidab, et laps kardab süüdistatavat, kuid järgnevalt on salvestiselt näha

vastupidine.

Tunnistaja C ütlusi ei saa pidada KrMS § 66 lg 22 p 2 alusel iseseisvaks tõendiks, sest on alus

arvata, et kannatanu moonutas tõde. Lisaks on tunnistaja ütlused üldsõnalised ja ebamäärased.

Tunnistaja ütlused vigastuste iseloomu kohta ei ühti hiljem meditsiiniasutuses tuvastatuga.

Väljakutsele reageerinud politseinik ei tuvastanud kannatanul vigastusi, need ei nähtu ka

vormikaamera salvestiselt. Salvestisel ei ole näha, et kannatanu kurdaks vigastuste üle või

räägiks, mida süüdistatav talle tegi. Patsiendikaardile on vigastusena kantud kaela piirkonnas

nähtuv punane vorp ja punetavad laigud struuma piirkonnas, kuid kannatanu kinnitas kohtus,

et kui ta ärritub, läheb tal kael punaseks. On eluliselt usutav, et kannatanu oli ärritunud ka tol

õhtul. EMO-s ei leitud kannatanu kaelalt kägistamise või pigistamise jälgi.

Maakohus pidas patsiendikaarti ja ambulatoorset epikriisi tõendiks KrMS § 63 lg 1 tähenduses,

kuid kohus ei põhjenda, mis osas ja millistele kriteeriumitele tõendid vastavad. Tegelikult ei

nähtu patsiendikaardist objektiivset infot tõendamiseseme asjaolude kohta, samuti ei saa sellega

tõendada kuriteosündmuse asjaolusid. RKKKo 3-1-1-67-10 p-des 10-12 väljendatu järgi ei ole

patsiendikaardil sisalduv teave vägivalda tarvitanud isikute kohta hõlmatud arsti eriteadmiste

ja pädevusega. Teave kajastab kannatanu ütlusi tõendamiseseme asjaolude kohta, mille arst

kandis kaardile patsiendi selgituste järgi. KrMS § 289 lg 1 lubab kohtueelses menetluses antud

ütlusi kasutada vaid tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks. Tunnistaja ütlused, mis on talletatud

tunnistaja ülekuulamise protokollis või ka dokumendis, tuleb jätta üldjuhul kõrvale, kui

tunnistajat ennast on võimalik kohtus küsitleda. Riigikohus on seega järeldanud, et tõend tuleb

jätta kõrvale ainuüksi juhul, kui tunnistajat (kannatanut) on võimalik tõendamiseseme asjaolude

kohta kohtus küsitleda.

Maakohus aktsepteeris tõenditena patsiendikaarti ja ambulatoorset epikriisi, kuid jättis tõendite

kogumist sisuliselt kõrvale lähisuhtevägivalla (LSV) infolehe leides, et see tõendab iseseisvalt

üksnes asjaolu, et 27.02.2021 kella 20.01 ajal sai politsei väljakutse süüdistatava ja kannatanu

elukohta seoses vägivallajuhtumiga. Maakohus kohtles võistlevas menetluses pooli

ebavõrdselt. Sarnaselt patsiendikaardi ja ambulatoorse epikriisiga pidanuks maakohus lugema

LSV infolehe iseseisvaks tõendiks ja arvestama selles sisalduvat infot täies ulatuses otsuse

tegemisel. Juhul, kui kaitsja mõttekäik patsiendikaardi ja ambulatoorse epikriisi kohta on õige,

tuleb need sarnaselt LSV infolehega tõendite kogumist välja jätta.

Maakohus leidis, et LSV infolehes sisalduva info osas pidanuks kaitsja küsitlema tunnistaja W

ja taotlema vastuolude esinemisel avaldamist. Infolehel sisalduv teave ja tunnistaja ütlused ei

olnud vastuolus (v.a küsimus Jaanus Ilula katkisest huulest), samuti ei sisaldu LSV lehel mitte

tunnistaja, vaid kannatanu ja süüdistatava ütlused (mis on kirja pandud politseitöötaja poolt, nii

nagu meditsiinitöötaja fikseerib patsiendi selgituse patsiendikaardile). Kannatanu ja süüdistatav

on LSV-s fikseeritud asjaolude osas üle kuulatud, järelikult puuduvad maakohtu enda

seisukohale tuginevalt takistused LSV iseseisva tõendina kasutamiseks.

LSV infoleht on oluline tõend. Sellega on tõendatud järgmised asjaolud: Y oli alkoholijoobes

(vähemalt 0,83 promilli), Y-l puudusid nähtavad tervisekahjustused, kannatanu ei tundnud valu,

kannatanu ähvardas enne majast lahkumist abikaasat, et maksab mehele kätte ja mees kahetseb

pärast kõike, Jaanus Ilulal oli huul katki ja ühel käeseljal kriimustus, Q käitumisest oli aru saada,

et laps soovis olla koos isaga ja mängida. Ametnik markeeris LSV infolehel kannatanu ütluste

alusel 3-palli süsteemis hindega 3 (maksimaalne) etteantud väite, et kogetud vägivald mõjutas

tema (sh peres elava lapse) tervist, turvalisust ja toimetulekut. Arvestades lapse käitumist, on

kannatanu väide pahatahtlik ning järelikult realiseeris naine oma kättemaksusoovi.

Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et kliendi süü on tõendatud, pole maakohus põhjendanud

Jaanus Ilulale mõistetud karistuse määra. Olukorras, kus karistust raskendavaid asjaolusid pole,

inimesel ei ole kehtivaid karistusi ja kannatanule ei põhjustatud märkimisväärseid

tervisekahjustusi, on võimalik karistus mõista oluliselt alla keskmise sanktsioonimäära.

Abikaasaks olemine ehk KarS § 121 lg 2 p 2 koosseisuline asjaolu ei saa olla isiku süüd

suurendav asjaolu. Samuti ei ole õige maakohtu järeldus, et süüdistatav pani teod toime

kavatsetult. Süüdistatava ja kannatanu ütlustest nähtub, et neil tekkis spontaanne konflikt, seega

pole õige heita Jaanus Ilulale ette eesmärgi seadmist süüteokoosseisule vastava asjaolu

teostamiseks. Pigem saab kõne alla tulla kaudne tahtlus, mis omakorda vähendab süü suurust.

Maakohus on sedastanud, et süüdistatav suudaks oma käitumist kontrollida ja parandada

kriminaalhooldaja järelevalve all, kuid seda, millest on tingitud vajadus kohaldada süüdistatava

suhtes KarS § 74 ja 75 on jäetud põhjendamata. Kohus ei selgita, miks KarS § 75 lg 1 p-des 1-

6 sätestatud kontrollnõuete täitmine tagab selle, et Jaanus Ilula parandab ja kontrollib oma

käitumist. Tuvastatud asjaolude kohaselt on süüdistatav jätkanud seadusekuulekat elu pärast

kriminaalmenetluse esemeks olevate tegude toimumist, juba 1 aasta ja 10 kuu jooksul.

Kannatanul pretensioone süüdistatava vastu pole. Järelikult ei ole Jaanus Ilula eluviis

kuritegelik ning kohtu poolt määratud käitumiskontroll ja kontrollnõuete täitmise kohustus on

ebavajalik ning süüdistatavat põhjendamatult koormav.

Menetluse edasine käik ringkonnakohtus:

Prokuratuurilt, kannatanult ja süüdimõistetult kaitsja apellatsioonkaebusele KrMS § 322 lg 3

sätestatud kirjalikke selgitusi ja vastuväiteid ei laekunud.

Tallinna Ringkonnakohus määras 15.03.2023 määrusega apellatsiooni arutamisele kirjalikus

menetluses, suulist menetlust kohtult ei taotletud. Tarvidust suuliseks menetluseks

ringkonnakohus ei näinud. Apellatsioonimenetluse pooltele tehti teatavaks asja arutav

kohtukoosseis, anti tähtaeg taanduste, taotluste ja kirjalike seisukohtade esitamiseks ning tehti

teatavaks otsuse kuulutamise aeg.

Ringkonnakohtu määratud tähtaja jooksul laekus prokuratuurilt kirjalik seisukoht ja Jaanus

Ilula kaitsjalt taotlus hüvitada apellatsioonimenetluse kulud koos menetluskulude nimekirjaga.

Prokuratuur palub oma kirjalikus seisukohas jätta maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht:

Ringkonnakohus esitab põhistused järgnevas järjekorras: tõenditega seotud küsimused ja

seisukohad apellatsiooniväidete osas episoodide kaupa (I), karistus (II) ja menetluskulu otsustus

apellatsioonmenetluses (III).

I

Maakohus tuvastas, et abikaasad Jaanus Ilula ja Y istusid 27.02.2021 kella 12.00 paiku XXX

kauplus-lao XXX parklas autos ja tülitsesid, sest Y-l ei olnud raha, et poes maksta. Neid faktilisi

asjaolusid pole apellant vaidlustanud. Apellandi hinnangul seisneb maakohtu eksimus selles, et

kohus kasutas edasiste sündmuste rekonstrueerimiseks kannatanu, mitte süüdistatava ütlusi.

Erinevalt kaitsjast leiab kolleegium, et maakohus pole tõendite hindamisel eksinud. Maakohtu

asjakohaseid seisukohti üle kordamata lisab ringkonnakohus järgmist.

Arvestades, et perevägivallajuhtumid toimuvad sageli suletud uste taga, on neid juhtumeid

käsitavates kriminaalasjades sõna sõna vastu olukord pigem reegel, kui erand. Maakohtuga on

põhjust nõustuda (vt tlk 155, maakohtu otsuse lk 5 ülevalt teine lõik), et iga usaldusväärne

infokild, mis annab aimu poolte iseloomust ja peresuhetest üldisemalt võib olla oluline,

hindamaks nende ütluste usaldusväärsust võimaliku vägivallajuhtumi puhul. Maakohtus üle

kuulatud isikutest teadsid üht-teist kannatanu ja süüdistatava pereelu kohta H, Z, N ning C.

Kaitsja heitis maakohtule ette, et viimane on käinud klienti iseloomustavate tõenditega

meelevaldselt ringi ning jõudnud sestap väärale järeldusele, et süüdistatav on agressiivne ja

vägivaldse loomuga.

Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et kannatanu lapsed eelmisest kooselust, tunnistajad H ja Z

kirjeldasid küll konflikte kasuisaga, kuid tänaseks veidi küpsemad tunnistajad on hakanud

mõistma, et tülide põhjused võisid olla tingitud neist endist. Noored on sel põhjusel varasemad

konfliktsituatsioonid enda jaoks lahti mõtestanud ja adekvaatselt ümber hinnanud. Tunnistajad

viitasid riimuvalt, et tülid said reeglina alguse sellest, kui nad ei teinud kodutöid või ei täitnud

kokkulepitud reegleid. Süüdistatava ja kannatanu omavaheliste suhete kohta ütlesid nendega

ühe katuse all elanud lapsed, et ema ja kasuisa tõesti aeg-ajalt tülitsesid (vt Z ütlused tlk 87, 88

või H ütlused tlk 69).

Tõele vastab kaitsja väide, et maakohus on otsuses toonud süüdistatavat iseloomustades

tunnistajate ütlustest välja kõik negatiivse ja kannatanut iseloomustades vastupidise. Nii on

maakohus tunnistajate ütluste põhjal leidnud, et süüdistatav oli ülbe, kamandav, dikteeriv,

kergesti ärrituv, otsekohene ja konkreetne ning kannatanu vaikne, tagasihoidlik, rahulik ja leebe

(tlk 155, maakohtu otsuse lk 5). Kolleegium möönab, et nii jääb lugejale tõesti mulje

klassikalisest vägivaldsest peremudelist, kus süüdistatav on domineeriv ning kannatanu

tingimusteta allaheitlik, kuid kohtus uuritud tõendid ei võimalda teha nii mustvalget järeldust.

Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et pooltevahelisi tülisid võis alustada ka Y (vt näiteks Z

ütlused tlk 87) ning süüdistatava ja kannatanu karjumine oli sageli vastastikune (vt näiteks H

ütlused tlk 70).

Vaatamata eeltoodule põhineb maakohtu väide, et just süüdistatav, mitte kannatanu võib

tülitsedes muutuda vägivaldseks, kohtus uuritud tõenditel.

Esmalt on tunnistaja H selgitanud, et kui nad kasuisaga tülitsesid, siis oli nii tõukamist ja

lükkamist, samuti mäletab ta ukse vahele löömist (tlk 66). Seega on täiesti kohane järeldada, et

ühel hetkel võib Jaanus Ilula tüli käigus tarvitada jõudu. Kannatanu sõnul on abikaasa teda

varemgi (s.o enne 27.02.2022) tõuganud ja lükanud, juustest tõmmanud ja kuklast alla surunud

(tlk 38, 47). Seda, et tõukamisi on olnud, möönis ka süüdistatav (tlk 90). Tunnistaja ja

kannatanu ema, N selgitasid riimuvalt, et nad on märganud kannatanu ihul kriime ja sinikaid,

mille kohta on Y öelnud, et need on abikaasa tehtud (vt N ütlused tlk 77 ja H ütlused tlk 68-

69). Apellandi väitel, et kannatanu ema ütlused olid tingitud negatiivsest suhtumisest oma

väimehesse, ei ole kaalu, sest süüdistatav on tõukamisi tunnistanud ning sisuliselt sama, mida

N, on öelnud kannatanu poeg. Viimasel süüdistatava vastu mingisugust vihavaenu pole:

tunnistaja ütles istungil, et saab kasuisaga pärast välja kolimist väga hästi läbi ning mõistab,

miks too temaga minevikus nii käitus.

Tulles tagasi 27.02.2021 kell 12.00 toimunud sündmuse juurde, märgib ringkonnakohus, et

tegelikult puudub vaidlus ka tüli põhjuse üle. Nii kannatanu kui ka süüdistatav andsid

kooskõlalisi ütlusi selle kohta, et Y pidi kaupluses maksma ostude eest, kuid ta ei saanud seda

teha, sest tal ei olnud raha (vt kannatanu ütlused tlk 39 ja süüdistatava ütlused tlk 94).

Maakohtu seisukoht, et järgneva taastamisel saab toetuda kannatanu ütlustele, sest need on

usaldusväärsed, on kolleegiumi arvates õige. Kannatanu ja süüdistatava ütlustega on tõendatud,

et Y-l ei olnud raha, sest ta oli selle kandnud oma pojale viimase toetamiseks. Pidades silmas

summa suurust ja seda, et probleem ei olnud esmakordne (vt uuesti süüdistatava ütlused tlk 94)

on äärmiselt tõenäoline, et kannatanu ei soovinud tüli jätkumist peljates telefoni vabatahtlikult

käest anda ning sel põhjusel rakendaski süüdistatav jõudu. Kannatanu ütlustega on tõendatud,

et ta ütles vahetult pärast seda, kui mees nägi, et ta on pojale raha kandnud, et see pole sinu asi

ning siis võttis abikaasa tal juustest ja lõi otsaesisega vastu auto käigukasti kangi (tlk 39). Y

ütlustest nähtub seega, et süüdistatava tegu oli vahetu reaktsioon kannatanu väljaütlemisele.

Süüdistatav taunis seda, et naine annab regulaarselt oma täiskasvanud pojale, kes võiks ise tööle

minna raha määral, et oma pere jääb kuu lõpus kitsikusse (vt süüdistatava ütlused tlk 94) ning

sel põhjusel on kannatanu kirjeldatud sündmuste käik tegelikult usutav. Süüdistatav ilmselt

ärrituski abikaasa osatamise peale ning reageeris nii, et lõi naise otsaesisega vastu käigukangi.

Sellest tulenevalt on õige maakohtu seisukoht, et kannatanu kirjeldatud ründe välja mõtlemine

puhtalt kättemaksuks pole loogiline. Maakohtuga nõustuvalt tuleb märkida, et kuklast juuste

haaramine ja pea löömine vastu sõiduki käigukangi pole tavapärane rünne. Vastuseks kaitsjale

märgib kolleegium, et tõesti ei ole välja töötatud ühtseid kriteeriume, mille alusel hinnata üht

rünnet standardseks ja teist mitte, kuid praktikas tähendab füüsiline vägivald väga sageli seda,

et üks inimene lööb oma jäsemega teist inimest.

Kaitsjal on õigus, et vaidlusaluses episoodis pole tunnistaja C ütlused KrMS § 66 lg 21 p 2

alusel iseseisvaks tõendiks. Tol hetkel, kui kannatanu seda naabrile (ja politsei

rinnakaamerasse) ütles, oli sündmusest möödunud juba mitu tundi ning Y oli ilmselgelt endast

väljas vahetult enne politsei saabumist toimunud intsidendi tõttu. Samas on fakt, et kannatanule

meenus hommikune intsident ning järelikult on seda kogu aeg kirjeldanud sarnaselt, s.o nii

rinnakaamera salvestisele talletatu kui C kinnitavad kannatanu ütluste usaldusväärsust

(tunnistaja ütluste kohta vt nt RKKKo 1-21-5229 p 17). Apellant juhtis tähelepanu tõsiasjale,

et rinnakaamera salvestisele on jäädvustatud, kuidas kannatanu vastab politseiametnikule, et

viimane sarnane rünnak (nagu 27.02.2021 õhtul toimunu) oli nädal tagasi. Kaitsja järeldab, et

seega ei rääkinud Y midagi hommikusest vahejuhtumist ning on veider, et õhtul hommikut ei

mäletata. Samas on salvestisel näha, kuidas kannatanu siiski mainib käigukangiga seotud

intsidenti ning samuti see, et naine nuuksub ning on väga endast väljas. Arvestades kannatanu

seisundit ei ole tegelikult mitte midagi enneolematut selles, et ta vastab küsimustele kord üht ja

siis teistmoodi.

Apellandi hinnangul õõnestab kannatanu ütluste usaldusväärsust tõsiasi, et ta ei rääkinud

vahejuhtumist oma emale, tunnistaja N-le ning hiljem lapse sünnipäevale kogunenud

sugulastele-tuttavatele. Ringkonnakohtu hinnangul jäävad argumendid tagajärjetuks. Esiteks

on tunnistaja N ütlustega tõendatud, et väga paljuski teadis ta tütre pereelust lapselapse kaudu,

sest tütar ei taha ise väga rääkida (tlk 74). Nii näiteks sai kannatanu ema 27.02.2021 õhtul

toimunud intsidendist teada B-lt (B ehk kannatanu vanem poeg varasemast kooselust) ning

viimane omakorda H-lt (tunnistaja H). Tunnistaja C selgitas (tlk 63), et talle oli naabrite juures

toimuv [võimalik perevägivald] totaalne üllatus. Eeltoodu tõttu järeldab kolleegium, et

kannatanu ei jaganud oma eraelu ei lähedaste ega tuttavatega ning seetõttu ei olegi mõistlik

eeldada, et tema vaikimine viitab kell 12.00 toimunud vahejuhtumi väljamõtlemisele.

Apellant juhib ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et auto käigukang on reegeljuhtumil ümar,

kõvast materjalist ese, mille vastu pea löömisel jääb jälg, kuid kannatanul ei olnud väliseid

vigastusi, mida keegi veidi hiljem toimunud lapse sünnipäeval märganuks. Samuti käis Y

27.02.2021 õhtul haiglas oma vigastusi fikseerimas, kuid ei rääkinud seal pea löömisest vastu

sõiduki käigukangi. Vastuseks kaitsjale märgib kolleegium, et auto käigukangid on erinevad.

Ringkonnakohtule arusaadavalt puudub vaidlus, et süüdistatav ja kannatanu tülitsesid pere

autos, mis on C-klassi Mercedes (vt politsei pardakaamera salvestis ja süüdistatava ütlused tlk

94). Tõendeid, et konkreetse sõiduki käigukangi nupp on kõvast materjalist, mille vastu löömise

korral peab jääma jälg, kohtule ei esitatud. Kaitsja esitas seega väite, mille paikapidavust ei

võimaldatud kontrollida. Ringkonnakohus nõustub sel põhjusel maakohtuga, et kõik valu

põhjustanud löögid võivad, kuid ei pruugi nähtavaid jälgi jätta, vahel võib löögi kohta tekkida

punetus, mis mõne aja pärast möödub. Õhtul haiglas vigastusi fikseerides ei pidanudki

kannatanu mainima midagi, mida arst ei märganud. Lisaks on pardakaameralt näha (ja

tõenditega tõendatud), et õhtune vägivallaintsident oli hommikusest mõnevõrra intensiivsem ja

seega võis hommikul toimunu kannatanu jaoks sel hetkel olla juba teisejärguline.

Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et apellandi argumendid jäävad episoodis, mis leidis aset

27.02.2021 kell 12.00, tagajärjetuks. Maakohus on põhjendatult leidnud, et Jaanus Ilulale ette

heidetud tegu on tõendatud.

Apellandi väitel on 27.02.2021 õhtul kella 19.30 paiku aset leidnud intsident sarnaselt

hommikusele taandatav ainult kannatanu ja süüdistatava ütlustele. Kõik ülejäänud tõendid,

mida maakohus kliendi süüdi tunnistamisel kasutas, lähtuvad kannatanust, kuid Y ütlused on

tegelikult ebausaldusväärsed.

Maakohus tuvastas, et 27.02.2021 õhtul tekkis kannatanu ja süüdistatava vahel uuesti tüli.

Kaitsja seda fakti ei vaidlusta, kuid apellandi hinnangul oli konflikti põhjuseks kannatanu

armukadedus. Kannatanu fabritseeris kriminaalasja, sest soovis oma abikaasale abieluvälise

suhte eest kätte maksta. Apellandi hinnangul jättis maakohus kliendi usaldusväärsetel ütlustel

põhineva versiooni põhjendamatult kõrvale.

Kolleegium märgib, et maakohus on konflikti tekkepõhjuste kohta märkinud, et kannatanu ja

süüdistatava ütlused selles osas erinevad, kuid see, miks tülitseti, ei olegi oluline, sest teist

inimest ei tohi füüsiliselt rünnata (tlk 161, kohtuotsuse lk 11 ülevalt 5 lõik). Kolleegium ei

välista, et õigus on nii kannatanul kui ka süüdistataval. Y selgitas (tlk 41), et sõnavahetus tekkis

sel põhjusel, et mees hakkas ette heitma, miks ta pidi lapse sünnipäeval üksi nõusid pesema. Ta

vastas mehele, et kuna viimane on nagunii nädal aega Tallinnas, siis võiks nädalavahetusel

rohkem teda aidata, et ta saaks ka veidi puhata. Seda, et ta meest sünnipäeval ei aidanud, Y

kinnitas (tlk 50). Kannatanu ütlused on ilmselt tõde, sest süüdistatav märkis, et ta käis töö tõttu

kodus ainult nädalavahetustel ning sel põhjusel on kogu koormus (kütmine, kodutööd) naisel.

Abikaasa heidab talle ette, et ta saab komandeeringus olles kogu aeg puhata ning töölt tulles ta

ei korista, vaid tahab puhata (tlk 89-90). Arvestades kannatanu ja süüdistatava ütlusi, on selge,

et elukorraldusest tingitud olmekohustuste jagamine põhjustas paarisuhtes pidevalt pingeid

ning on eluliselt usutav, et kannatanu rääkis tõtt.

Süüdistatava sõnul hakkas tüli, sest talle tuli sõnum. Kannatanu süüdistab teda paari aasta

taguse kõrvalhüppe pärast kogu aeg petmises ning sünnipäeval heitis naine talle ette mängumaa

omanikuga flirtimist (tlk 96). Kannatanu oma isiklikku elu ja armukadedust kommenteerida ei

soovinud (tlk 51). Kolleegium ei näe, miks peaks Jaanus Ilula valetama. Kaitsjaga tuleb

nõustuda, et süüdistatav rääkis naise armukadedusest politseile (vt rinnakaamera salvestus) ja

Jaanus Ilula jutt oli koha peal kiiresti välja mõtlemiseks liiga ladus.

Kolleegium ei välista, et tüli algas olmekohustuste jagamisest ning tekkinud sõnavahetuse

käigus heitis kannatanu süüdistatavale ette teise naisega flirtimist. See, et tüli kasvab ja

etteheited ei piirdu arenedes konkreetse, lahkheli tekitanud teemaga, on tegelikult eluliselt

usutav.

Kuigi ringkonnakohus jagab kaitsja seisukohta, et armukadedus võis olla üks konflikti

põhjustest, ei ole põhjust olla päri apellandiga selles, et kannatanu andis valeütlusi, sest soovis

kriminaalasja alustamisega abikaasale kätte maksta. Esmalt on maakohus adekvaatselt

põhjendanud, miks see pole eluliselt usutav (vt tlk 160, maakohtu otsuse lk 10 ülevalt neljas

lõik). Teiseks on ringkonnakohus päri maakohtuga, et kannatanu ütlused, mis puudutavad tüli

edasist käiku, on usaldusväärsed ning nende abil on võimalik ja tuleb sisustada süüteokoosseisu

objektiivne koosseis.

Apellandiga on põhjust nõustuda, et kannatanu ütlused tunduvad tegelikkusega vastuolus, mis

puudutab rinnakaamera salvestisele jäädvustunud väidet, et laps kardab abikaasat. Salvestisel

on edasi näha, et majas on süüdistatav ja alaealine Q, laps ei pelga Jaanus Ilulat, vaid soovib

temaga mängida ning läheb lõpuks isa sülle. Kohtus väitis kannatanu, et ta pole kunagi politseile

öelnud, et laps kardab isa, sest tütar ja abikaasa saavad hästi läbi (tlk 50-51). Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole vastuolu kaalukas. Y sõnu selle kohta, et laps karjus ja kartis tüli ajal (tlk 50)

on põhjust pidada usaldusväärseks: lapsed tõenäoliselt reageerivad negatiivselt, kui satuvad

vanemate konflikti tunnistama. Kannatanu kirjelduste järgi läks ta uksest välja õue, sest soovis

naabri juurde minna, süüdistatav tuli talle järgi ning kui nad õues olid, siis laps karjus

hüsteeriliselt (tlk 42, 50). Pärast kõrist haaramist ja löömist läks abikaasa tuppa ning kannatanu

naabri, tunnistaja C juurde (tlk 43). Järelikult nägi kannatanu last viimast korda siis, kui ta õues

karjus, ta tegelikult ei teadnud, millises emotsionaalses seisundis laps on ning sestap ei saa

pidada kannatanu viidet, et tütar kardab isa, pidada otsesõnu valetamiseks.

Seda, miks on põhjust kannatanu sõnu süüdistatava rakendatud vägivalla osas uskuda, on

maakohus ringkonnakohtu hinnangul läbivalt, kannatanu ütlusi teiste tõenditega kõrvutades

põhistanud (tlk 156-161, maakohtu otsuse lk-d 6-11) ning kolleegium piirdub ainult

apellatsiooniväidetele vastamisega. Täiendavalt märgib ringkonnakohus üksnes seda, et

kannatanu ütluste usaldusväärsuse poolt ning kaitsja viidatud kättemaksusoovi vastu räägib see,

et oma pereelu osas madalat profiili hoidev (vt uuesti kannatanu ema, tunnistaja N ütlused)

kannatanu läks õhtul räsitud välimusega (katkine ja määrdunud kleit, sassis juuksed) ja alkoholi

tarvitanuna vaatamata kõigele oma töökohta (XXX) vigastusi fikseerima. Pole eluliselt usutav,

et kannatanu kättemaksuplaani kuulus oma maine teadlik kahjustamine.

Ringkonnakohus on päri maakohtuga, et C ütlused on iseseisvaks tõendiks KrMS § 66 lg 22 p

2 järgi. Politsei pardakaamera salvestisel on näha, et kannatanu nuuksub, on endast väljas, tema

kleit on määrdunud ning ta hoiab kleidihõlmu kinni. Kannatanu välimus ühtib täielikult

tunnistaja kirjeldusega, et Y oli räsitud ja nuttis (tlk 61). Kaitsja (ja süüdistatava) esitatud

kättemaksuversioon ei haaku salvestisega juba sel põhjusel, et kolleegiumi hinnangul on

võrdlemisi keeruline mõelda nii kiiresti (süüdistatava ütlusi vaadates ei kestnud tüli tunde) läbi

kõik pisidetailid (määrdunud ja rebitud nööpidega kleit, sassis juuksed) ning püsida veenvalt

väljamõeldud rollis. Tunnistaja C sõnul (tlk 61) rääkis Y talle, et abikaasa lohistas teda kusagil,

pigistas kõrist. Ta ise märkas, et naabrinaise kõri oli nagu pigistatud ning põlved marraskil ja

lõhki (tlk 63-64). Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et tunnistaja ütlused ei ole nii

üksikasjalikud, kui kannatanul, kuid esiteks ei kogenud tunnistaja erinevalt kannatanust

vägivalda vahetult. Teiseks on pardakaameralt näha, et Y on väga endast väljas, vaidlust pole,

et ta oli alkoholi tarvitanud (vt kannatanu enda ütlused tlk 50, pardakaamera salvestis) ning

seega on alust arvata, et ta andiski naabrile üldise ülevaate juhtunust. Kannatanu ütlused

süüdistatava poolt rakendatud vägivalla kohta (tlk 42-43) ühtivad väga suures osas sellega,

mida kannatanu tunnistaja sõnul talle rääkis ning mida ta Y välimuse juures tähele pani. Kaitsja

arvates ei ühti C ütlused vigastuste iseloomu kohta meditsiiniasutuses tuvastatuga, kuid

patsiendikaardi järgi fikseeriti kannatanul tervisekahjustused samas kohas (kael, põlv, tlk 23)

millest rääkis tunnistaja.

Kaitsja hinnangul ei nähtu kannatanu vigastused vormikaamera salvestiselt. Need väited esitas

kaitsja juba maakohtus ning kohus on lahendis (tlk 158, otsuse lk 8 ülevalt neljas lõik)

ammendavalt vastanud.

Kaitsja tõstatas nii maakohtus, kui apellatsioonis küsimuse sellest, kas ja millises osas on

tõendiks patsiendikaart ja ambulatoorne epikriis (tlk 22-25) ning LSV infoleht (tlk 79-80).

Kaitsja seisukohta mõistab ringkonnakohus nii, et maakohus pidanuks kooskõlas

kohtupraktikaga (RKKKo 3-1-1-67-10 p-d 10-12) patsiendikaardi ja ambulatoorse epikriisi

tervikuna kõrvale heitma põhjusel, et kannatanu andis kohtus ütlusi selle kohta, mis on

dokumentidele kantud. Kaitsja seisukoht, et maakohus pidanuks patsiendikaardi ja

ambulatoorse epikriisi tervikuna tähelepanuta jätma, sest dokumendid pole tõendiks KrMS §

63 lg 1 mõttes, ei ole ringkonnakohtu arvates viidatud lahendiga kooskõlas. Riigikohus selgitab

lahendis seda, et konkreetses kaasuses ilmnesid väga piiratud eeldused, mis võimaldasid

patsiendikaardile kantud patsiendi selgituse paigutada tõendite kogumisse. Lisaks märgib

riigikohus, et patsiendikaart on küll dokumentaalne tõend KrMS §-de 63 lg 1 ja 123 lg 1 mõttes

(vt otsuse p 10), kuid patsiendikaardil sisalduv teave, mille meditsiinitöötaja on kaardile kirja

pannud patsiendi sõnade järgi ei ole kohtueelses menetluses antud ütlused menetlejale KrMS §

63 lg 1 tähenduses, vaid eravestluses arstile edastatud teave, mis on patsiendikaardi vahendusel

jõudnud kriminaalmenetlusse (vt otsuse p 12). Eeltoodu tõttu nõustub ringkonnakohus

maakohtuga, et patsiendikaart ja ambulatoorne epikriis on tõend KrMS § 63 lg 1 mõttes ning

maakohtul ei olnud põhjust dokumente tõendite kogumist kõrvale jätta. Patsiendikaart ja

ambulatoorne epikriis tõendavad seda, millal kannatanu pöördus meditsiiniasutusse ning mis

tema läbivaatuse tulemusel selgus. Dokumentidele kantud kannatanu selgitus ei ole küll ütlus

ja järelikult pole see ka tõendiks KrMS § 63 lg 1 mõttes, kuid kaardile kantut pole keelatud

kasutada kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Käsiloleval juhul ei esitatud

kannatanule küsimusi selle kohta, mida ta arsti juures rääkis, sest vastuolusid ei ilmnenud ning

maakohus ei ole otsuse tegemisel tuginenud patsiendikaardile kantud selgitustele, vaid

kannatanu kohtus antud ütlustele. Meditsiinidokumendid tõendavad, et kannatanul fikseeriti

27.02.2021 õhtul arstlikul läbivaatusel tervisekahjustused, mille iseloom ja paiknemine ühtib

kannatanu ütlustega süüdistatava rakendatud vägivalla kohta (kõrist haaramine ja tõukamise

tagajärjel kukkumine).

LSV-infolehe osas nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et tegemist on dokumentaalse

tõendiga KrMS § 63 lg 1 mõttes ning koostaja on sinna talletanud asjaolud, mida ta vahetult

tajus. Eelkõige lahtrisse „lisainformatsioon, märkused“ kantu osas tulnuks tunnistaja W

ristküsitleda, kuid seda kaitsja ei teinud. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et pardakaamera

salvestisele on sündmus jäädvustatud alates politseiametniku saabumisest süüdistatava ja

kannatanu juurde kuni lahkumiseni. Salvestisele on talletatud ka hetk, kui tunnistaja W LSV-

infolehte täidab. Kõik, mida kaitsja soovib LSV-infolehe abil tõendada (kannatanu joobe

tuvastamine, politseiniku suutmatus leida kannatanu oimukohalt löögijälge, kannatanu ei kurda

valu üle, ähvardus mehele kätte maksta, süüdistatav oma huult näitamas) on salvestisel olemas

ning viimase lubatavuse üle tõendina vaidlust ei tekkinud.

Puutuvalt kaitsja väitesse, et kannatanu kael võis punetada ärritusest ning kannatanut läbi

vaadanud arst ei tuvastanud EMO-s kannatanul kägistamise/pigistamise jälgi ning seda pole

märgitud ka meditsiinidokumentides, märgib ringkonnakohus järgmist. Meditsiinitöötaja ei

märgigi patsiendikaardile ja ambulatoorsele epikriisile infot selle kohta, millega võidi

tervisekahjustus tekitada. Patsiendi läbivaatusel kantakse dokumentidesse läbivaatuse tulemus

ehk tervisekahjustus (nt pindmine või organit läbiv vigastus, luumurd või venitus vms).

Küsimuse, millega võidi tuvastatud tervisekahjustus selle iseloomu silmas pidades tekitada,

lahendab siiski reeglina ekspert. Selle, et kannatanu väitel võib tal ärritudes kael punetama

hakata, tõi kaitsja õigesti välja (vt kannatanu ütlused tlk 51), kuid kolleegiumi hinnangul ei

kummuta Y füsioloogiline eripära kriminaalasjas esitatud ja uuritud ning omavahel riimuvate

tõenditega tõendatud fakti, et süüdistatav väärkohtles 27.02.2021 õhtul kannatanut tema

kirjeldatud viisil. Lisaks väärib märkimist, et süüdistatav esitas kohtus rea põhjuseid (tlk 92),

miks võisid kannatanul olla sinikad, mille märkamist kirjeldasid Y poeg ja ema.

Perevägivallajuhtumites on paraku üsna tavapärane, et vägivallatseja õigustab ohvril nähtavates

kohtades paiknenud tervisekahjustusi kas organismi eripäraga või juhuslikult saadud löökidega.

Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et apellandi argumendid jäävad episoodis, mis leidis aset

27.02.2021 kella 19.30 paiku, tagajärjetuks. Maakohus on põhjendatult leidnud, et Jaanus

Ilulale ette heidetud tegu on tõendatud.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus Jaanus Ilula tegevuse õigesti kvalifitseerinud KarS §

121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning kolleegium nõustub maakohtu argumentidega, et süüdistatav pani

teod toime kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes. Kaitsja väited, mis puudutavad tahtlust, jäävad

tagajärjetuks. Tüli käigus jõu rakendamise puhul on keeruline väita, et inimene üksnes peab

võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda.

II

Ringkonnakohtu hinnangul väärivad tähelepanu apellatsioonis esitatud argumendid, mis

puudutavad Jaanus Ilulale mõistetud karistust. Kaitsja vaidlustab kliendile mõistetud karistuse

määra ja leiab, et maakohus pole põhjendanud, miks jäeti karistus tingimisi täitmisele

pööramata KarS § 74, mitte KarS § 73 alusel. Maakohtu põhjendused, mis puudutavad Jaanus

Ilulale mõistetud karistust, on väga napid (tlk 162, otsuse lk 12).

KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest on karistuseks ette nähtud

vangistus kuni 5 aastat. Maakohus mõistis Jaanus Ilulale karistuseks vangistuse 2 aastat. Kohtu

põhjendustest võib aru saada nii, et maakohus võttis rangelt aluseks sanktsiooni aritmeetilise

keskmise. Viimast on riigikohus oma järjepidevas praktikas korduvalt rõhutanud, kuid samas

on antud ka juhised, kuidas ja mida peab süü suuruse hindamisel silmas pidama.

Kaitsjaga ei saa nõustuda selles, et maakohtus poleks pidanud arvestama tõsiasja, et kannatanu

oli süüdistatava abikaasa. Süü suuruse puhul tuleb paratamatult arvestada sellega, mitu

kvalifitseerivat koosseisutunnust isik oma teoga täitis (vt RKKKo 3-1-1-58-13 p 7).

Kaitsjaga tuleb päri olla selles, et süü suurust hinnates tuleb arvestada vägivalla intensiivsust ja

tagajärge kannatanule ning see on kolleegiumi hinnangul kõige olulisem maakohtu eksimus.

Ringkonnakohus märgib, et KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 alla paigutatakse sellised vägivallateod,

millega ei kaasne rasket tagajärge (raske tervisekahjustus või surm) ning seega on skaala

madalamas otsas teod, millega põhjustatakse kannatanule valuaisting ilma nähtava

tervisekahjustuseta ning ülemises otsas teod, millega võib kannatanule kaasneda ka organit

läbiv kahjustus, mis loetakse meditsiiniliselt paranenuks vähem kui 4 kuu kestel. Apellandi

argument, et süü suuruse hindamisel tuleb arvestada seda, et kannatanule ei põhjustatud

märkimisväärseid tervisekahjustusi, on eeltoodu valguses õige. Käsilolevas asjas põhjustas

süüdistatav kannatanule 27.02.2021 lõuna ajal üksnes valu, nähtavaid tervisekahjustusi Yl ei

olnud. Õhtul toimunud intsidendi käigus tundis naine valu ning tal tuvastati tervisekahjustused,

mis kvalifitseeruvad kergeks (punetus, marrastus). Arvestades seda, et koosseis hõlmab endas

märksa raskemat vägivalda, ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga, et tegemist ei olnud kerge

vägivalla kasutamisega.

Maakohtu otsuse pinnalt jääb arusaamatuks, kas vägivalla kestus (kaks episoodi ühe päeva

jooksul) on Jaanus Ilula süüd suurendav või vähendav asjaolu. Kolleegium nendib, et korduvus

on kvalifitseeriva tunnusena küll olemas (kaks tüli, mis tekkisid eri põhjustel ning vägivalla

kasutamise põhjuski erinev – esimesel juhul reaktsioon kannatanu tegevusele ja teisel juhul

naise takistamine, et ta naabri juurde ei läheks), kuid ajalises mõttes ei olnud süüdistuse

esemeks vägivald, mida tarvitati nädalate, kuude või lausa aastate vältel. Vaatamata sellele, et

27.02.2021 oli kannatanu jaoks võrdlemisi keeruline päev, leidis süüdistatava süü tõendamist

kahes vägivallaepisoodis.

Maakohus on õigesti leidnud, et süüdistatava suhtumine toimepandusse pole selline, mis süüd

vähendaks. Jaanus Ilula oma tegusid ei tunnista, ega kahetse. Vaatamata eeltoodule on suhted

peres paranenud: nii kannatanu, kui süüdistatava ja kannatanuga koos elav tunnistaja Anete

Talts märkisid, et pärast 27.02.2021 on abikaasade omavaheline läbisaamine hea. Kannatanu

sõnul ei ole süüdistatav enam tema vastu vägivaldne olnud. Maakohus on õigesti tuvastanud, et

Jaanus Ilula on varem kriminaalkorras karistamata. Järelikult puudub vajadus reageerida tema

tegudele rangemalt, kinnistamaks arusaama, et abikaasa suhtes jõu tarvitamine on keelatud ja

kuritegu.

Kõike eeltoodut silmas pidades leiab ringkonnakohus, et maakohus kohaldas Jaanus Ilulale

karistust mõistes ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 338 p 2 mõttes. Ringkonnakohtu

hinnangul vastab süüdistatava süü suurusele ja talle tuleb karistuseks mõista 1 aasta ja 3 kuu

pikkune vangistus.

Maakohus jättis Jaanus Ilulale mõistetud vangistuse tingimisi täitmisele pööramata KarS § 74

lg 1 ja 3 alusel ning allutas süüdistatava 2 aasta pikkuse katseaja jooksul KarS § 75 lg 1 p-des

1-6 sätestatud kontrollnõuetele ja -kohustustele.

Ringkonnakohus on päri kaitsjaga, et maakohtu põhjendused on napivõitu osas, miks tuleks

vangistus jätta tingimisi täitmisele pööramata just KarS § 74 alusel. Maakohus on märkinud

üksnes seda, et süüdistatav suudaks oma käitumist kontrollida ja parandada kriminaalhooldaja

järelevalve all (tlk 162, otsuse lk 12).

Kolleegium märgib esmalt, et katseaja pikkust apellant ei vaidlusta ning see on antud juhul ka

põhjendatud vaatamata sellele, et ringkonnakohus pidas võimalikuks nõustuda kaitsja

argumentidega, mis puudutavad karistuse määra. Kolleegium märgib, et katseaja pikkus sõltub

tõesti mõnevõrra süüdlasele mõistetud karistuse määrast (kehtiva kohtupraktika järgi peab

katseaeg olema pikem kui inimesele mõistetud karistus), kuid eeltoodu ei tähenda, et katseaeg

peaks olema kõigest kuu või paar pikem, kui vangistuse kestus. Katseaega määrates tuleb silmas

pidada ka süüdimõistetu isikut ja temast lähtuvaid riske. Juhul, kui katseaega kohaldav kohus

leiab, et normikuuleka käitumise kinnistamiseks on vajalik veidi pikem aeg, siis võib katseaeg

olla ka oluliselt pikem, kui süüdlasele mõistetud vangistus. Käsilolevas kaasuses annab

vangistusega võrreldes poole pikema katseaja määramiseks põhjust tõsiasi, et kannatanu ja

süüdistatava omavahelised suhted on olnud pingelised. Kriminaalasjas leidis tõendamist, et

Jaanus Ilula ei suutnud tüliküsimusi sõnadega lahendada, vaid tõstis endast nõrgema abikaasa

vastu kätt. Paraku on praktikas leidnud kinnitust fakt, et perevägivald võib korduda.

Konkreetses perekonnas on jõu kasutamisega päädinud tülid tekkinud küsimustes, mis võivad

aeg-ajalt uuesti üles kerkida (näiteks kas ja kui palju peaks toetama täiskasvanud lapsi, kuidas

jagatakse kodutööd), nii kannatanu, kui tunnistajad viitasid oma ütlustes ka varasematele

intsidentidele. Eeltoodud põhjustel on võimalikud konfliktid pigem tõenäolised ning sel

põhjusel on katseaeg meetmeks, mis suunab süüdistatavat tüliküsimusi tulevikus sõnadega

lahendama.

Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et süüdimõistetu allutamist katseajal kontrollnõuetele ja -

kohustustele tuleks põhjendada ning seda eriti olukorras, kus inimene on varem karistamata

ning kuriteo toime panemisest on möödunud teatav aeg (käsiloleval juhul 1 aasta ja 10 kuud) ja

uusi rikkumisi pole. Kriminaalhooldus on piiratud ressurss, mida tuleks suunata sinna, kus see

on vältimatult vajalik. Kaitsja on õigesti viidanud, et maakohus on allutanud süüdistatava

kontrollnõuete standardpaketile selgitamata, kuidas nõuded parandavad Jaanus Ilula käitumist.

Ringkonnakohus märgib, et kontrollnõuete kohaldamine sõltub süüdistatavast lähtuvatest

riskidest. Juhul, kui on alust eeldada, et varem karistamata süüdimõistetu võib oma senise

eluviisi või -korralduse tõttu uuesti ühiskonnas kokku lepitud reeglite vastu eksida, siis on

mõistlik ja põhjendatud allutada ta riskide maandamiseks kriminaalhooldaja järelevalve alla, et

inimene saaks ametniku abiga oma edasist elu jätkata õiguskuulekalt. Nii näiteks võib olla

tarvilik varavastaseid kuritegusid toime pannud inimese puhul regulaarselt kontrollida, kas ta

töötab ning kas tal on sellest tulenevalt piisavalt elatusvahendeid. Kindlat elu- ja töökohta

omava, alkoholiprobleemita perevägivallas süüdimõistetu puhul võiks ringkonnakohtu arvates

riske maandava tegurina kõne alla tulla KarS § 75 lg 2 p 8 sätestatud sotsiaalprogramm (nt viha

juhtimine), kuid seda kohustust Jaanus Ilula puhul maakohus ei kohaldanud.

Eeltoodu tõttu leiab ringkonnakohus, et Jaanus Ilulale mõistetud 1 aasta ja 3 kuu pikkuse

vangistuse võib jätta KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel täielikult tingimisi kohaldamata, kui süüdistatav

ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut, tahtlikku kuritegu.

Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et Jaanus Ilula kaitsja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada

osaliselt. Pärnu Maakohtu 23.11.2022 otsus tuleb tühistada osaliselt, Jaanus Ilulale mõistetud

karistuse osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse. Jaanus Ilulale tuleb KarS § 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi mõista karistuseks 1 aasta ja 3 kuu pikkune vangistus, mis tuleb jätta KarS

§ 73 lg 1 ja 3 alusel täielikult tingimisi kohaldamata, kui Jaanus Ilula ei pane 2 aasta pikkuse

katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.

III

Jaanus

Ilula

kaitsja

esitas

taotluse

2100

euro

(summa

koos

käibemaksuga)

apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks. Taotluse järgi sõlmis süüdistatav AB Järve, Otti

ja Partnerid OÜ õigusteenuse osutamise lepingu, mille täitmiseks osutas büroo süüdistatavale

kriminaalasjas nr 1-22-3644 õigusabiteenust hinnaga 150 eur/h (summa koos käibemaksuga).

Taotlusele lisatud kuluarvestuse järgi osutas kaitsja Jaanus Ilulale apellatsioonimenetluses

õigusabi kokku vähemalt 17 tundi ja 30 minutit (mõned tunnid rohkem, kui kaks täistööpäeva),

klient on tasunud 14 töötunni eest 2100 eurot (vt taotlusele lisatud sularahaarve).

Kaitseülesannete kirjelduse järgi kulutas kaitsja maakohtu otsusega tutvumisele 2,5 tundi,

konsulteeris seejärel 1 tunni kliendiga ning koostas apellatsioonkaebuse 14 tunniga.

Apellatsioonkaebuse koostamiseks tutvus ja analüüsis kaitsja riigikohtu praktikat ja tutvus

täiendavalt maakohtu istungi protokollidega.

Kolleegiumi hinnangul on baastoimingud (maakohtu otsusega tutvumine, konsultatsioon

kliendiga ja apellatsiooni koostamine) vajalikud, kuid kaebuse kirjutamisele kulunud aega tuleb

mõnevõrra vähendada. Esiteks hõlmab apellatsioonkaebusest 4 lk maakohtu otsuse kokkuvõtet,

mis on tarbetu. Teiseks on apellatsioonis osaliselt korratud argumente, mida kaitsja esitas

maakohtus toimunud kohtuvaidluses. Eeltoodu tõttu leiab ringkonnakohus, et põhjendatud ja

mõistlik ajakulu on 10 tundi. Kaitsja apellatsioon rahuldati osaliselt, ringkonnakohus teeb

KrMS § 337 lg 1 p 4 sätestatud lahendi. Kooskõlas KrMS § 185 lg 1 kannab menetluskulud

riik, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p-des 2-4 või lg 2 nimetatud

lahend. Järelikult tuleb Eesti Vabariigil Jaanus Ilulale hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu

1500 eurot (summa sisaldab käibemaksu).

/allkirjastatud digitaalselt/