3-21-2454/35 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. aprill 2023, Tartu

Haldusasja number

3-21-2454

Haldusasi

Xi kaebus Nõo Vallavalitsuse 27. septembri 2021. a

korralduse nr 457 „Kinnisasjale sundvalduse seadmine“

tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 4. märts 2022. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Xi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil Tartus, 15. märtsil 2023.

Menetlusosalised

Kaebaja X

esindaja v.adv Katrin Prükk

Vastustaja Nõo vald

Esindajad v.adv Margo Lemetti

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 4. märtsi 2022. a otsus

muutmata.

2. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

3. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja ning Y nimed ning kaebaja kinnistu nimi ja

katastriüksuse andmed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 11. mai 2023.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Nõo Vallavalitsus otsustas 27. septembri 2021. a korraldusega nr 457 „Kinnisasjale sundvalduse

seadmine“ seada Nõo valla kasuks sundvaldus erateele, mis paikneb Nõo vallas Xxx külas asuval

Xxx kinnisasjal (registriosa xxx, katastritunnus xxx, pindala 4,95 ha, sihtotstarve maatulundusmaa

100%). Korralduse resolutsiooni p-s 5 määrati sundvalduse tasuks 0,15 eurot/m², mis tasutakse

ühekordse maksena.

2. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Nõo Vallavalitsuse 27. septembri 2021. a korralduse

nr 457 „Kinnisasjale sundvalduse seadmine“ tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt pole korralduses selgitatud, miks on vajalik väikese metsa-eratee määramine

avalikuks kasutamiseks. Tegemist on juurdepääsuteega kaebaja hoonetele, mis poolitab kaebaja

kinnistu kaheks osaks. Sundvalduse seadmine ei ole proportsionaalne seatud õiguste ja kohustuste

kaaluga valla ja kaebaja suhtes. Valla selgitus, et ala kasutamist on võimalik enamasti jätkata

tavapärasel moel, loob ebamäärase eelduse, et mõningatel juhtudel ei saa kaebaja ise oma kinnistut

ja teed kasutada tavapärasel moel. Sundvalduse tasu ei ole kooskõlas kitsenduse ulatusega.

Sundvalduse ala ja piirid ei ole looduses määratud.

Vald pole kaebajat üldplaneeringu koostamisel planeerimisseaduse kohaselt teavitanud, et tema

omandis olevale kinnistule soovitakse seada sellised piirangud.

3. Vastuses kaebusele vastustaja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et kinnistut läbiv heas seisukorras kõvapinnasega tee on juba aastakümneid

regulaarses kasutuses avaliku teena. Teelõik määrati avalikult kasutatavaks ka 29. juuni 2006. a

määrusega nr 15 kehtestatud Nõo valla üldplaneeringus. Nõo valla avalikult kasutatavate kohalike

teede võrk on määratletud Nõo valla kohalike teede nimekirjaga, mis on kinnitatud Nõo

Vallavolikogu 18. novembri 2004. a otsusega nr 140. Kinnistut läbiv teelõik on määratud avalikult

kasutatava Illi-Laguja tee nr 5280001 koosseisu. Sundvalduse seadmisel ei oma otsustavat tähtsust,

kui mitmele kinnistule on vaidlusaluse teelõigu kaudu tagatud ligipääs, ennekõike täitis vastustaja

üldplaneeringus sätestatud eesmärki tagada vastava teelõigu avaliku kasutamisega kogu Illi-Laguja

tee nr 5280001 avalik kasutus.

Kuna kaebajaga ei saavutatud kokkulepet, jäi vastustaja jaoks ainsaks võimaluseks seada Xxx

kinnistul asuvale teele sundvaldus.

Üldplaneeringus sätestatud tee kaitsevööndi ulatust ei olnud võimalik vähendada. Tee kaitsevööndis

keelatud ja lubatavad tegevused on sätestatud EhS § 72 lg-tes 1 ja 2. Vastustaja on andnud kaebajale

korduvalt lubaduse, et ei tee tulevikus takistusi teekaitsevööndis lageraie tegemiseks ning annab

selleks vastava taotluse korral nõusoleku (EhS § 72 lg 1 p 4). Vastustaja on jätkuvalt sellel

seisukohal ning on valmis ka kompromissi raames andma kaebajale vastava kirjaliku kinnituse. Ei

saa nõustuda väitega, et sundvalduse seadmine takistab kaebajal oma metsa majandamist ning

tekitab seeläbi talle varalist kahju.

Sundvalduse tasu on määratud kooskõlas KAHOS § 39 lg-ga 5 ja § 12 lg-ga 2 ning vastav otsus on

põhjalikult motiveeritud ja selge. Ebaselgeks jääb, kuidas mõjutab sundvalduse seadmise

õiguspärasust lagunenud ja amortiseerunud hoonete olemasolu kinnistul.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. 4. märtsi 2022. a otsusega Tartu Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja tühistas Nõo

Vallavalitsuse 27. septembri 2021. a korralduse nr 457 „Kinnisasjale sundvalduse seadmine“

resolutsiooni p 5 sundvalduse tasu suurust sätestavas osas.

5. Halduskohus sedastas, et EhS § 94 lg-st 1 ja KAHOS § 39 lg-st 2 tulenevalt on võimalik

olemasoleva eratee alusele kinnistule seada sundvaldus, mis omakorda võimaldab määrata eratee

avalikuks kasutamiseks. Enne sundvalduse seadmist ei pea pidama läbirääkimisi piiratud asjaõiguse

seadmise üle, kuid sundvalduse seadmisel peab arvestama proportsionaalsuse põhimõttega ning

seeläbi ei tohi kinnistuomaniku õigusi põhjendamatult kitsendada. Sundvalduse seadmise aluseks

võib olla ka üldplaneering

6. 2006. a Nõo valla üldplaneeringu menetluse ajal kehtinud planeerimisseadus (PlanS v.r) nägi

kinnisasja omaniku personaalsema kaasamise ette vaid PlanS v.r. § 18 lg 5 puhuks, kui

üldplaneeringu või detailplaneeringuga kavandatu toob kaasa kinnisasja sundvõõrandamise

vajaduse või muudab omaniku tahte vastaselt senist maakasutust või krundi ehitusõigust. Kaebajal

oli ka pärast üldplaneeringu kehtestamist võimalik seda vaidlustada, isegi kui ta oli jäänud

õiguspäraselt menetlusse kaasamata. Üldplaneering, mille lisas 3.5. on kaebaja kinnistut läbiv tee

nimetatud kui avalikult kasutatav tee, on kehtiv haldusakt HMS § 61 tähenduses, mida kaebaja ei

ole õigeaegselt ega mõistliku aja jooksul planeeringu kehtestamisest vaidlustanud.

Nõo Vallavalitsus on kaebajale adresseeritud 17. novembri 2005. a kirjas nr 7-1.3/2221 viidanud

Nõo Vallavolikogu 18. novembri 2004. a otsusele ning selgitanud et kaebajale kuuluval kinnistul

paiknev tee/teelõik on selle otsusega kantud kohalike teede nimekirja, mille osas on vaja sõlmida

maaomanikega lepingud ja määrata need avalikult kasutatavaks.

7. Illi-Laguja tee on nö läbiv ca 7 km pikkune tee, mis nii algab kui ka lõpeb avalikul Elva – Kintsli

riigimaanteel, pakub Elva-Kintsli teele alternatiivset liikumisvõimalust ja samal ajal tagab paljudele

kinnisasjadele avalikult kasutatava juurdepääsu. Teed kasutavad matkajad läheduses asuvale

looduskaitsealale liikumiseks.

Kuigi vastustaja pole loetlenud kinnistuid, millele kaebaja kinnistut läbiv tee oleks ainsaks

juurdepääsuvõimaluseks, ei saa asjakohatuks pidada vastustaja kaalutlust, et tee avalik kasutus tagab

lühema ja mugavama liikumisvõimaluse ümbruskonnas. Nõo Vallavalitsus on ülejäänud Illi-Laguja

teel nr 5280001 asuvate eratee lõikude osas saavutanud kokkuleppe erateede avalikuks

kasutamiseks või on tegemist valla maaga ning lisaks on ühe teelõigu puhul tegemist

riigimetsamaaga. Ka teehoolduse seisukohalt on mõistlik ühetaoline korraldus kogu tee ulatuses.

8. Avalik huvi kui määratlemata õigusmõiste jätab sisustamisel otsustusruumi selles, kui suurt hulka

isikuid pidada piisavaks, et nende huvi oleks mõistetav avaliku või üldise huvina. Avalik huvi on

võimalik ka siis, kui see hõlmab üsna vähest arvu inimesi. Seejuures on oluline sotsiaalse õigluse

aspekt. Avalikuks huviks saab olla ka üldplaneeringule vastava piirkonna teedevõrgu rajamine ja

korrashoid, elanike käepärasemad ja kiiremad liikumisvõimalused ning ka ligipääs vaba aja

veetmise võimalustele. Eelnevat kokku võttes praegusel juhul esineb sundvalduse seadmise

eelduseks olev avalik huvi.

9. Kaebaja väitel ei ole ta seni teinud kellelegi takistusi tee kasutamisel. Ka pärast sundvalduse

seadmist ei ole alust eeldada varasemast tihedamat liiklemist kõnelausel teel. Sundvaldusega

kaasnev vastustaja õigus teed remontida, hooldada ja tagada liiklusohutus, on olemuselt pigem

kohaliku omavalitsuse kohustused kui õigused. Vastustaja on rõhutanud, et maakasutuse iseloom ei

muutu ja teed kasutatakse ka edaspidi samal otstarbel. Samuti seda, et maaomanikule ei kaasne tee

korrashoiu ja remondiga seotud kulusid, kui ei lepita kokku teisiti. Kaebajale pandud sundavaldusest

teatamise kohustus ei saa olla ülemäära koormav, kuna kinnisasja võimalik võõrandamine või

koormamine saaks eelduslikult toimuda vaid harva.

10. Kaebaja väitel jääb korraldus ebaselgeks ka selles osas, milliste tööde tegemiseks sundvalduse

alal tal tuleb edaspidi vastustajalt luba küsida.

Sundvalduse seadmise korralduses ei ole aga tõenäoline kõiki võimalikke olukordi ette näha ega

nende puhuks detailset regulatsiooni ette näha. Vastustaja on kinnitanud valmisolekut tulla vastu

kaebaja soovile oma metsa majandada. Vastustaja on põhjendanud proportsionaalsuse argumendile

tuginedes, miks ta peab sundvalduse seadmist omanikku vähem piiravaks kui seda on avalikes

huvides omandamine või sundvõõrandamine. Isikliku kasutusõiguse seadmist ei pea vastustaja

korralduse teksti kohaselt võimalikuks põhjusel, et vastavates tingimustes pole kokkuleppele jõutud.

11. Kaebaja väitel ei ole sundvalduse seadmisega hõlmatud ala ja selle piirid looduses määratud

ning pole täpset arusaama, kus tee kulgeb.

Vastustaja ei ole praegusel juhul aga eksinud kohtupraktikast tuleneva nõude vastu, et haldusakti

resolutsioon peab olema eraldi sõnaselgelt väljendatud ning haldusakti resolutsioon ja põhjendus

peavad olema üheselt eristatavad. Iseenesest ei väida ka kaebaja ise, et ta ei mõistaks sundvalduse

ala paiknemist ja ulatust – kaebaja väidab muuhulgas, et sundvaldusega hõlmatud ala moodustab

18% tema kinnistust.

Vastustaja on põhjendatult selgitanud, et tee kaitsevööndi ulatus ei ole määratud sundvalduse

seadmise korraldusega, vaid juba Nõo valla üldplaneeringuga, mille seletuskirja p 2.15.3 kohaselt

on avalikult kasutatavate kohalike maanteede kaitsevööndi laiuseks kehtestatud 20 m, mis on

väiksem EhS § 71 lg 2 ls-s 2 sätestatust (30 m). Vastustaja peab võimalikuks, tuginedes ehitise

kaitsevööndile kohalduvale EhS § 70 lg-le 3, teha kaebaja jaoks erandeid kaitsevööndi piirangutest

ning on korduvalt kinnitanud nii korralduses kui ka kohtumenetluse dokumentides ja istungil, et

kaebajal ei takistata lageraie tegemist sundvalduse alal. Neil vastustaja väljaütlemistel on kaalu

õiguspärase ootuse aspektist - vastustaja kirjalikult väljendatud lubadused võivad tekitada kaebajas

kaitstava ootuse, et vastustaja ei käitu sõnamurdlikult ega tagane varasemalt lubatud vastutulekust

kaebaja soovidele.

Kaebaja ise esitab vaid hüpoteetilise väite kahju võimaliku tekkimise kohta. Seega ei saa pidada

vaidlustatud korraldust õigusvastaseks põhjusel, et vastustaja pole selles määratlenud hüvitamisele

kuuluvat kahju ega otsustanud hüvitise maksmist.

12. Kaebaja on olnud piisavalt hästi informeeritud haldusmenetluses haldusorgani kavatsusest ning

talle on korduvalt võimaldatud esitada oma seisukohti ja vastuväiteid.

13. KAHOS-s ei ole sätestatud konkreetset metoodikat sundvalduse tasu määramiseks, sh on

võimalik tasu määramine nii ühekordse summa kui ka perioodiliste maksetena. Vastustaja on

korralduses selgitanud, et kaalus erinevaid hindamismeetodeid – sundvalduse tasu määramist

KAHOS § 12 lg-s 2 viidatud maa hindamise seaduse alusel ning samas piirkonnas rakendatud teiste

sarnaste kinnisasjade sarnasel eesmärgil koormamise tasu aluseks võttes.

Kuigi vaidlustatud korralduses ei ole määratletud sundvalduse ala täpset suurust, võib korralduses

nimetatud ligikaudset sundvalduse ala suurust ning vastustaja valitud metoodikat arvestades

järeldada, et sundvalduse tasu suurus oleks ligikaudu 215 eurot. Sundvalduse seadmisega

seonduvaid kohustusi tasakaalustab küll maamaksuvabastus ja kinnistuomaniku vabanemine

kohustusest teed edaspidi hooldada, remontida ja tagada liiklusohutus, kuid summa (umbes 215

eurot) ei ole tasakaalus tähtajatu pikaajalise kohustuse olemusega. Selles osas on vaidlustatud

korraldus õigusvastane ning tuleb tühistada.

14. Tõendatud ja põhjendatud on kaebaja kulud õigusabile 240 euro ulatuses ning kaebuse

esitamisel tasutud riigilõiv (15 eurot). Kaebuse rahuldamise proportsioon on hinnanguliselt 1/3.

Samas proportsioonis tuleb välja mõista ka menetluskulud, st summas 85 eurot. Tõendatud pole

kohtuistungile eelnenud menetluses Tiina Miti poolt väidetavalt kaebaja esindajana tehtud

menetlustoiminguid. Volikiri Tiina Mitile kaebaja esindamiseks on allkirjastatud 26. jaanuaril 2022.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

15. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist osas,

milles kaebus jäi rahuldamata ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada tervikuna ja jätta

menetluskulud vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuses selgitab kaebaja, et Illi-Laguja tee ei ole ainus Elva-Kintsli tee alternatiiv.

Tee kaudu on juurdepääs neljale majapidamisele, kusjuures neil kõigil on juurdepääs olemas ka

vaidlusalust erateed kasutamata. Vaidlustatud korralduses ei ole analüüsitud, milliseid alternatiive

on veel lisaks kaebajale kuuluvale erateele.

Sundvalduse seadmine ei ole valla eesmärkide saavutamiseks käesoleval juhul vajalik. Esiteks ei

ole kaebaja 20 aasta jooksul, mil ta on olnud vaidlusaluse kinnistu omanik, kellelgi piiranud oma

eratee kasutamist. Teiseks ei ole vald enne sundvalduse seadmise menetlust välja selgitanud, kas

sundvalduse eesmärki on võimalik saavutada muul moel kui sundvalduse seadmisega. Nõustuda ei

saa halduskohtu käsitlusega, mille kohaselt juhul, kui pooled kokkulepet ei saavuta, on sundvalduse

seadmine automaatselt põhjendatud.

Sundvalduse seadmine ei ole ka mõõdukas. Tegemist on hoonestatud kinnistuga, mille tee jagab 2/3

ja 1/3 proportsioonis. Kinnistul kasvab mets ja omanik on seni kasutanud erateed ja sellega vahetult

külgnevaid alasid metsa majandamiseks ‒ metsa istutamiseks ja raietöödeks, metsamaterjali

ladustamiseks ja laadimistöödeks. Kui eratee muutub avalikult kasutatavaks, siis ei ole metsa

majandamine kinnistul senisel kujul enam võimalik.

Hetkel kinnistut elamiseks ei kasutata, kuid kinnistut on ajalooliselt elamiseks kasutatud ja saab

kasutada ka tulevikus. Avalikult kasutatav tee hakkab rikkuma elanike privaatsust.

Sekkumine kaebaja omandiõigusesse on ulatuslik ja intensiivne, samas kui sundvalduse eesmärki ‒

luua alternatiivne liikumisvõimalus ja alternatiivne juurdepääs, kusjuures tee kasutus on harv ja selle

sagenemist pole põhjust eeldada ‒ ei saa pidada kuigi kaalukaks.

Vald tegi kaebajale üldplaneeringu alusel ettepaneku sõlmida eratee avalikuks kasutamiseks

määramise leping 17. novembril 2005 ja 21. märtsil 2006. Lepingut ei sõlmitud. Kuna teeseaduses

ja üldplaneeringus sätestatud lepingut tee avalikuks kasutamiseks pole, ei oma üldplaneeringu lisa

3.5 tee avaliku kasutamise osas õiguslikku tähendust.

Halduspraktikaga ega kohtupraktikaga ei ole kooskõlas valla ja halduskohtu seisukoht, mille

kohaselt sundvaldus määratakse teemaale ja sellega külgnevale kahe meetri laiusele alale, kuid mitte

tee kaitsevööndile.

Sundvalduse seadmisega kaasneb kaebajale kahju, kuna tuleb rajada mahasõidud mõlemale poole

teed pikkusega 30 m ning laiusega 4 m, et võimaldada kaasaegse tehnikaga metsamaterjali kokku-

ja väljavedu ning kaebaja jääb ilma teekaitsevööndist oleva metsa majandamisest teenitavast iga-

aastasest tulust.

Kaebaja eelistab tasu maksmist perioodiliselt. Olukorras, kus nii üks kui teine tasu maksmise viis

on lubatav, tuleks vastuargumentide puudumisel eelistada omaniku soovi. Isikliku kasutusõiguse

tasu makstakse reeglina perioodiliselt.

Halduskohtule esitatud kaebaja menetlusdokumentidega tutvudes on ilmne, et need koostas jurist.

Seega tuleb kogu nimetatud kulu lugeda kaebuse esitaja kuluks ja vastustajalt välja mõista.

16. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Vastustaja osutab, et kaebaja ei ole varem väitnud, et vaidlustatud korralduse andmisel tulnuks

kaaluda alternatiive Illi-Laguja teele. Samas ei ole alternatiivide otsimine olnud vastustaja

eesmärgiks,

kuna

sundvalduse

seadmisega

kaebaja

kinnistule

täitis

vastustaja

valla

üldplaneeringuga seatud eesmärgi. Ekslik on kaebaja arusaam, et 2003. aasta planeerimisseaduse

redaktsioonide ajal kehtestatud üldplaneeringute eesmärke on võimalik realiseerida üksnes

üldplaneeringu kehtestamise hetkel kehtinud seadusredaktsioonide alusel.

Kohalik omavalitsus on õigustatud tee avaliku kasutamise tagamise eesmärgil seadma sundvalduse

ka siis, kui kinnistuomanik ei ole tee kasutamisele senini takistusi teinud.

Asjakohane ei ole kaebaja käsitlus, et juhul, kui omaniku pakutud tingimused on mõistlikud, ei või

haldusorgan sundvaldust seada, kui haldusorgan tingimustega ei nõustu. Tingimuste mõistlikkuse

hindajaks saab sel juhul olla ainult haldusorgan ise. Ka antud juhul ei pidanud vastustaja kaebaja

tingimusi mõistlikeks ja esitas selle kohta põhjendused juba haldusmenetluses.

Alusetu ja tõendamata on kaebaja väide, et tee muutumisel avalikult kasutatavaks ei ole kaebajal

enam võimalik kinnistul kasvavat metsa senisel kujul majandada.

Samuti ei ole asjakohane väide, justkui hakkaks sundvalduse seadmine rikkuma kaebaja privaatsust

teest 130 meetri kaugusel asuvate hoonete puhul. Tegemist on amortiseeritud hoonetega, kus

kaebaja ei ela.

Nõustuda ei saa väitega, justkui oleks kaebaja 30. detsembri 2021. a menetlusdokumendis

vaidlustanud vastustaja väite, et peale Xxx kinnistut läbiva teelõigu on muu osa Illi-Laguja teest

avalikult kasutatav, ning et halduskohus on seeläbi rajanud oma otsuse tõendamata asjaolu peale.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Apellatsioonkaebuse väited ja põhjendused ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks.

Halduskohus on selgitanud sundvalduse seadmise regulatsiooni ning põhjalikult analüüsinud nii

vaidlustatud korralduse andmise eelduste täidetust kui ka sundvalduse seadmisel kaalutlusõiguse

teostamise õiguspärasust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid

ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

18. Apellatsioonimenetluses leiab kaebaja jätkuvalt, et vastustaja ei selgitanud ega põhjendanud

avaliku huvi esinemist kaebajale kuuluval kinnisasjal asuvale teele sundvalduse seadmiseks ning

eksis ka kaalutlusõiguse teostamisel, alahinnates sundvaldusest kaebajale tulevate piirangute ulatust

ja mõju.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

19. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja kinnistule sundvalduse seadmise eesmärgiks on kinnistut läbiva

Illi-Laguja tee nr 5280001 avaliku kasutatavuse tagamine. EhS § 94 lg 2 järgi on vastustaja pädev

otsustama kaebajale kuuluvale erateele sundvalduse seadmise KAHOS-s sätestatud korras.

KAHOS § 2 lg 2 kohaselt seisneb sundvalduse seadmine kinnisasja koormamises sellise

kinnisomandi kitsendusega, mis oma sisult vastab isiklikule kasutusõigusele ja see on lubatud muu

hulgas kinnisasja läbiva eratee avaliku kasutuse tagamiseks (KAHOS § 4 lg 1 p 8 ja § 39 lg 2).

Sundvalduse seadmine eratee avalikuks kasutamiseks eeldab avalikku huvi (KAHOS § 2 lg 1)1.

Sundvalduse seadmine peab olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes

(KAHOS § 1 lg 7, HMS § 3 lg 2). Vastustaja pidi seejuures arvestama olulisi asjaolusid ning

kaaluma põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2).

20. Riigikohus on selgitanud, et kohaliku omavalitsuse planeerimisautonoomia hõlmab ka

sundvalduse seadmise vajadusega seotud planeerimisotsustusi ning juba planeerimismenetluses

tehakse esialgne kaalumine sundvalduse seadmist õigustava avaliku huvi ja muude õiguste ning

huvide vahel.2

Praegusel juhul on vastustaja juba Nõo Vallavolikogu 18. novembri 2004. a otsuses nr 140

nimetanud Illi-Laguja tee nr 5280001 Nõo valla avalikult kasutatavate kohalike teede hulgas.

Samasisuline otsustus on tehtud ka Nõo valla 29. juuni 2006 kehtestatud üldplaneeringus, mille

seletuskirja lisas nr 3.5. (dtl 99) on Nõo valla avalikult kasutatavate teede nimekirjas otsesõnu

märgitud, et ka nimetatud tee kaebajale kuuluvat kinnistut läbiv osa on eratee, mis on vaja määrata

avalikult kasutatavaks teeks. Seletuskirja punktis nr 2.16. (dtl 97) on sedastatud, et maareformi

käigus mõõdeti osa olemuselt avalikult kasutatavaid teid eraomandisse läinud maatükkide koosseisu

ja see on tekitanud vajaduse luua eeldused nende teede avalikult kasutatavaks määramiseks. Seega

on vastustaja juba 2006. aastal teinud eelotsustuse kaebajale kuuluva eratee avalikult kasutatavaks

teeks määramiseks.

Asja lahendamisel ei ole oluline, kas kaebaja oli teadlik Nõo valla 18. novembri otsusest nr 140 ja

üldplaneeringu menetlusest või mitte. Üldplaneering on kehtestatud 2006. aastal ja kehtib sõltumata

võimalikest minetustest selle andmise menetluses. Kui kaebaja leiab, et üldplaneeringuga

õigusvastaselt piirati tema õigusi Xxx kinnisasja omanikuna, oli tal võimalus vaidlustada

üldplaneering kaebuse esitamisega halduskohtule. Seda ei ole kaebaja teinud. Praeguses menetluses

1 Vt RKHK 10. jaanuari 2023. a otsus asjas 3-20-1280 (p 10.1).

2 vt RKPJK 8. veebruari 2022. a otsus asjas nr 5-21-18 (p 25).

ei saanud halduskohus enam asuda kontrollima üldplaneeringu lahendamise ja kehtestamise

õiguspärasust, vaid pidi lähtuma sellest, et 2006. aastal kehtestatud üldplaneering on kehtiv ning

Illi-Laguja tee nr 5280001 avalikku kasutust ettenägevas osas ei ole seda muudetud.

21. Nii vaidlustatud korralduses kui juba kaebajale 2. augustil 2021 saadetud eelteates sundvalduse

seadmise kohta (dtl 24) selgitas vastustaja avalikku huvi täiendavalt, märkides, et Illi-Laguja ca 7

km pikkuse tee pakub Elva-Kintsli teele alternatiivset liikumisvõimalust ja samal ajal tagab väga

paljudele kinnisasjadele avalikult kasutatava juurdepääsu. Lisaks on vastustaja tuginenud sellele, et

olemasolevatele teedele alternatiive leida on keeruline piirkonnas paiknevate metsamassiivide ja

veekogude võrgustiku tõttu.

22. Ringkonnakohus nõustub, et eeltoodu on piisav avaliku huvi jaatamiseks Illi-Laguja tee

avalikuks kasutamiseks. Vastustaja oli õigustatud määratlema avaliku huvi tee kasutamise vastu.

Seejuures on asjakohane nii see, et teed ja selle kaebaja kinnistul paiknevat osa on pikaajaliselt

kasutatud nagu avalikult kasutatavat teed, vald on määratlenud Illi-Laguja tee tervikuna valla

avalike teedevõrgu osana ning tee pakub juurepääsuvõimalust teeäärsetele kinnistutele. Viimast

põhjendust peab ringkonnakohus asjakohaseks sõltumata sellest, et teeäärsetele kinnisasjadele võib

olla juurdepääs ka muult avalikult kasutatavalt teelt. Sisuliselt ei vaidlusta ka kaebaja ise, et tee on

olnud olemuslikult avalikus kasutuses. Vastupidi, kaebaja kinnitusel on teed lisaks kasutanud ka

inimesed läheduses asuvale matkarajale, samuti maratonirajale jõudmiseks. Kehtiv õigus ei sätesta

arvulisi kriteeriume liiklustihedusele või muid mõõdetavaid suurusi, mille ületamine oleks nõutav

tee kasutamiseks avaliku huvi jaatamiseks. Seetõttu ainuüksi tee kasutajate väike arv (või mitmele

kinnisasjale on võimalik teed kasutades jõuda) ei ole avaliku huvi seisukohalt määrav. Olukorras,

kus vald on üldplaneeringu tegemise käigus leidnud, et vaidlusalune tee on valla avalikult

kasutatavate teede võrgu oluline osa ja ka tee tegelik kasutus ei piirdu ainuüksi kaebaja või talle

kuuluva kinnistu naaberkinnistute külastamisega, ei näe ringkonnakohus, et vald oleks

õigusvastaselt määratlenud huvi tee avalikuks kasutamiseks.

23. Avaliku huvi olemasolu tee avalikuks kasutuseks üksi aga ei ole veel piisav sellel eesmärgil

sundvalduse seadmiseks. Rakendatava meetme vajalikkuse ja proportsionaalsuse nõue suunab

vastustaja selgitama, kas eesmärgi saavutamiseks on leebemaid, kuid sama tõhusaid võimalusi.

Selliste võimalustena võib eelkõige tulla kõne alla liikumisvõimaluse tagamine alternatiivset teed

mööda või avaliku kasutuse tagamine kokkuleppel kinnisasja omanikuga. KAHOS-sest ei tulene

küll otsesõnu, et sundavalduse seadmise eelduseks oleks kokkuleppe mittesaavutamine. Samas

tuleks võimaluse korral eelistada isiku õiguste piiramist kokkuleppe kaudu nende ühepoolsele

piiramisele haldusaktiga. Asjakohane ei oleks selles osas lähtuda sellest, et õigussuhte ühepoolne

reguleerimine võib olla soodsam kohaliku omavalitsuse üksuse jaoks põhjusel, et ei nõua notari

teenuse kasutamist ega too kaasa riigilõivu seonduvalt kinnistusraamatusse kande tegemisega.

24. Vastustaja otsis võimalust tee avalikuks kasutuseks kokkuleppel kaebajaga 2005. ja 2006. aastal.

Toona ei jõudnud pooled kokkuleppele tee avalikuks kasutamiseks määramisega vastustaja poolt

ülevõetavate kohustuste mahus ning kokkulepe jäi sõlmimata.

2021. aastal enne sundavalduse seadmise otsustamist teatas vastustaja kaebajale kavatsusest

koormata kinnisasi sundavaldusega 5. juuli 2021. a kirjaga (dtl 18). 1. augustil 2021 (dtl 22-23)

esitas kaebaja vastustajale oma vastuväited sundavalduse seadmisele, selgitas sundvaldusega

kaasnevate piirangute negatiivset mõju ning tema hinnangul mõistliku tasu arvutamise põhimõtteid

avaliku kasutuse talumise eest. Vastustaja omakorda esitas põhjendused sundvalduse seadmise

kohta ja selgitas teekaitsevööndis metsa majandamise tingimusi, samuti sundvalduse ala ning ka

sundvalduse tasu suuruse määramist 11. augusti 2021. a kirjas (dtl 24-26). 24. augusti 2021. a

vastuses kaebaja ei nõustunud vastustaja ettepanekutega ning esitas selle kohta oma argumendid

(dtl 27-29).

Seega enne vaidlustatud korralduse andmist vastustaja otseselt ei otsinud võimalust saavutada Xxx

kinnistul asuva Illi-Laguja tee osa avalikuks kasutamiseks määramise eesmärki kaebajaga

kokkuleppe sõlmimise kaudu. Teisalt on poolte kirjavahetusest selge, et vastustaja ja kaebaja olid

tee avaliku kasutamise tingimuste ja tasu osas eri meelt ning sundvalduse seadmise korralduse

andmisele eelnenud kirjavahetus poolte seisukohtades olulist lähenemist kaasa ei toonud. Seetõttu

ei näe ringkonnakohus, et vastustaja oleks jätnud kasutamata sundvalduse seadmisest leebema

meetme üldplaneeringust tuleneva ülesande täitmiseks. Tegelikku võimalust kokkuleppe

sõlmimiseks ei olnud, sest poolte seisukohad olid sedavõrd lahknevad. Kokkuleppe puudumine

nähtub üheselt sellestki, et asja läbivaatamisel halduskohtus ei õnnestunud asja lahendada

kompromissiga vaatamata sellele, et mõlemad pooled tegid korduvalt kokkuleppe tingimuste kohta

oma ettepanekud kirjalikult ja poolte seisukohti arutati ka kohtuistungil.

25. Kaebaja väitel ei ole sundvalduse seadmine siiski õigustatud, sest vastustaja keeldus kokkuleppe

sõlmimisest mõistlikel tingimustel.

Ringkonnakohus selgitab, et tee avaliku kasutamise eesmärgil isikliku kasutusõiguse seadmise

tingimuste mõistlikkus ei ole üheselt määratletav ega tuvastatav. Selles küsimuses võivad olla

pooltel erinevad seisukohad. Kummalgi poolel ei ole aga subjektiivset õigust nõuda, et teine pool

nõustuks sõlmima lepingu just tema poolt mõistlikuks peetavatel tingimustel. Tingimuste üle

peetava vaidluse korral ei olnud vastustajal keelatud asja otsustamine sundvalduse seadmise kaudu.

Vaidluse jätkamine ilmselt ei oleks viinud taotletud eesmärgini. Sundvalduse seadmiseks andis

vastustaja

haldusakti,

mille

õiguspärasus

nii

sundvaldusega

kaasnevate

piirangute

proportsionaalsuses kui ka sundvalduse tasu osas allub halduskohtu kontrollile. Sellega sai kaebaja

ühtlasi võimaluse pöörduda kohtusse poolte vahel tekkinud vaidluse lahendamiseks. Seda võimalust

oma õiguste kaitseks kaebaja praeguses asjas kasutabki.

26. Kohtumenetluses on kaebaja asunud väitma, et vastustaja oleks pidanud kaaluma võimalust

seada sundvaldus alternatiivsele teetrassile, nagu on näidatud kaebaja apellatsioonkaebusele lisatud

joonisel.

Ringkonnakohus ei jaga seda seisukohta. On ilmne, et uue teelõigu kavandamine ja ehitamine tooks

kaasa täiendavad kulud. Lisaks muutuks uue teelõigu alla jääva maa kasutusotstarve, mis omakorda

mõjuks otseselt negatiivselt kaebaja võimalusele kasutada talle kuuluvat kinnisasja. Väheneks

kinnistul asuva metsamaa pindala. Olemasoleva tee avaliku kasutusega selliseid negatiivseid

mõjutusi ei kaasne. Seetõttu ei pidanud vastustaja oma initsiatiivil otsima võimalusi üldplaneeringus

avaliku kasutuse eesmärgiga Illi-Laguja tee kaebaja kinnistul paikneva osa asendamiseks uuele

teetrassile rajatava teelõiguga. Ka kaebaja ise enne sundvalduse seadmise korralduse andmist ei

teinud ettepanekut rajada uus tee ja võtta see avalikku kasutusse. Seega ei pidanud vastustaja

kaaluma sellist võimalust ka vastusena kaebaja soovile. Samuti ei nähtu, et täiendavate toiminguteta

esineks võimalus teealuse maa võõrandamiseks vastustajale või, et kaebaja oleks avaldanud soovi

teealuse maa vastustajale võõrandamiseks ja selle eelduseks olevate maakorraldustoimingute

tegemiseks.

27. Kokkuvõttes ei ilmne, et vastustaja oleks jätnud kasutamata võimaluse saavutada kaebaja

kinnistul asuva tee avalik kasutus mõne sundvalduse seadmisega võrreldes kaebaja õigusi vähem

piirava meetme rakendamisega. Seejuures ei ole määrav, kas Illi-Laguja tee nr 5280001 kogu

ülejäänud ulatuses on juba avalikult kasutatavaks määratud või mitte. Valla üldplaneeringust

tuleneb eesmärk saavutada tee avalik kasutus tee kogu pikkuses. Selle eesmärgi saavutamisel ei ole

oluline, millises järjekorras õnnestub vastustajal saavutada kokkulepe kinnistu omanikega

kinnisasja koormamiseks, teealuse maa võõrandamiseks või sundvalduse seadmiseks.

Üldplaneeringust ega KAHOS-sest ei saa teha järeldust, et tee kaebaja kinnistul paiknevale osale

sundvalduse seadmine oleks lubatav alles pärast seda, kui tee ülejäänud osa on juba määratud

avalikuks kasutamiseks.

28. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda kaebaja esile toodud asjaolu, et juba enne vaidlustatud

korralduse andmist oli alustatud menetlust, mille tulemusel jagati kaebaja naaberkinnistu kokku

kaheksaks osaks. Kaebaja hinnangul viitab see, et kavandamisel on kinnisvaraarendus, mis toob

kaasa inimeste lisandumise piirkonda ja tee kasutamise intensiivsuse olulise tõusu. Vastustaja oli

teadlik naaberkinnistu jagamisest ning sundavalduse seadmine teenis kinnisvaraarenduse huve.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et Xxx kinnistu naaberkinnisasja jagamisel tekkinud maatükkide

sihtotstarve on maatulundusmaa või transpordimaa. See ei osuta, et kinnisasja jagamise eesmärgiks

oleks kinnisvaraarendus, kavandataks olulises mahus hoonestuse rajamist ning piirkonda lisanduks

elanikke või ettevõtteid või kaebajale kuuluva kinnistu sundvaldusega koormatud osa võidaks

kasutada tehnovõrkude ehitamiseks. Seega on kaebaja seisukoht oletuslik. Teisalt on seisukoht

vastuoluline, kuna uute elanike ja/või ettevõtete lisandumine Illi-Laguja teega nr 5280001

külgnevatele maatükkidele eeldatavalt suurendaks, mitte ei vähendaks avalikku huvi kaebaja

kinnistut läbiva tee kasutamiseks. Ringkonnakohus ei näe, et nendel asjaoludel vastustaja pidanuks

vaidlustatud korralduses selgitama ja põhjendama naaberkinnisasja jagamist. Sellel ei ole otsest

puutumust sundvalduse seadmisega. Seda eriti olukorras, kus menetlus kinnisasja jagamiseks võis

olla alustatud, kuid selle lõpuleviimises ega tulemuses ei saanud kindlust olla. Samuti ei jaga

ringkonnakohus kaebaja arusaama, et sundvalduse seadmise eesmärgiks oli korralduses märgitu

asemel hoopis soodustada naaberkinnisasja jagamisega seotud kinnisvaraarendust. Isegi juhul, kui

kolmandad isikud kavandaksid ehitustegevust naaberkinnistu jagamisel tekkinud kinnisasja(de)l, ei

muudaks see olematuks juba üldplaneeringuga seatud eesmärki tagada Illi-Laguja tee avalik

kasutus. Kolmandate isikute poolt avalikult kasutatava tee olemasolu ärakasutamine ei oleks

vastustajale etteheidetav ega vääraks vaidlustatud korralduse õiguspärasusele antavat hinnangut.

29. Vastustaja ei ole seadnud kahtluse alla, et sundvalduse seadmisega kaasnevad kaebajale

piirangud kinnisasja kasutamiseks. Tee staatuse muutumise ja teekaitsevööndis kehtivate nõuete

tõttu vajab kaebaja edaspidi vastustaja nõusolekut mitmeteks kinnistul asuva metsa majandamisega

seotud toiminguteks, mida ta siiani võis ise otsustada ja korraldada. Täpsemalt peab kaebaja oma

huve oluliselt kahjustavaks, et tee 20-meetrises kaitsevööndisse istutud puud ja põõsad võidakse

valla poolt kõrvaldada, samas on vaja valla nõusolekut tee kaitsevööndisse metsamaterjali

ladustamiseks, lageraiet võib tee kaitsevööndis teha ja teed laadimistöödeks sulgeda vaid valla

nõusolekul ja kasutada laadimistöödel vaid registreeritud sõidukeid.

Ka ringkonnakohus jagab arusaama, et olukorras, kus kaebaja eesmärgiks on eelkõige majandada

kinnistul asuvat metsa, on sundvalduse seadmisel selge mõju kaebaja tegevusele. Sundvalduse

seadmise järel peab kaebaja kavandama metsa majandamise toiminguid pidades silmas ka vastustaja

nõusoleku saamiseks kuluvat aega. Samuti laienevad teel ja selle kaitsevööndis kehtivad nõuded

paratamatult kaebaja tegevusele. Sundvalduse seadmisel ei saanud vastustaja näha ette leevendusi

nende osas, kuna piirangud tulenevad õiguse üldaktidest koostoimes kehtiva üldplaneeringuga.

Sarnaselt halduskohtule ei näe ringkonnakohus põhjust kahelda vastustaja kinnituses, et avalik huvi

tee kasutatavuse tagamiseks vähemalt praegusel ajal ei sunni vastustajat võtma ette töid kaebaja

kinnistul. Ka ei ole vastustajal põhjust keelduda nõusoleku andmisest metsa majandamise ja veo

toimingute või isegi lageraie võimaldamiseks. Kaebajal on iseenesest õigus selles, et vastustaja

kinnitus ei garanteeri veel üheselt nõusoleku saamist, kui kaebaja taotleb seda konkreetse toimingu

jaoks. Teisalt ei näe ringkonnakohus alust eeldada, et vastustaja pahatahtlikult keelduks nõusoleku

andmisest. Seetõttu ei ole alust eeldada sedagi, et kaebajal oleks metsa majandamine tulevikus

võimatu. Kaebaja õiguste piiramine ei ole sedavõrd intensiivne, et huvide kaalumisel vastustaja

pidanuks kahtlusteta eelistama kaebaja huvi metsa majandamise jätkamiseks endistel tingimustel

avalikule huvile tee avalikuks kasutuseks.

Metsa ülestöötamise, ladustamise ja äraveoga seoses võib kaebajal tekkida täiendav ajakulu ning

võivad kaasneda täiendavad kulutused, kuid need ei välista metsa majandamist. Vastustaja

õigusvastase keeldumise korral kaebajale metsa majandamise toimingute tegemiseks saab kaebaja

pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks, nõudes muu hulgas ka vastustaja õigusvastasest tegevusest

põhjustatud kahju hüvitamist. Metsa majandamise toimingud ei ole igapäevased. Isegi, kui kaebaja

tõepoolest teostab kinnistul raiet igal aastal, avaldub piirangute mõju kaebaja suhtes piiratud aja

jooksul aastas ning on tegevuse planeerimise kaudu eeldatavalt leevendatav. Avalik huvi tee

kasutamise vastu on vaatamata võimalikule sesoonsele kõikumisele aga aastaringne. Seejuures võib

sundvaldus anda võimaluse osaliselt vastandlike huvide ühiseks rahuldamiseks selliselt, et üldjuhul

tagatakse tee avalik kasutus ning vastustaja poolt nõusoleku andmise kaudu piiratakse seda

vajadusel kaebaja metsa majandamisega seotud huvide tarbeks.

30. KAHOSest ei tulene, et sundvalduse seadmisel oleks vastustaja pidanud ette nägema kõiki

võimalikke elulisi olukordi ja leidma neile ühesed lahendused, kui aga determineeritud lahendused

puuduvad, loobuma sundvalduse seadmisest. Oluline on, et kaebaja sai enne sundvalduse seadmist

selgitada põhjusi, miks tema ei pea sundvalduse seadmist vajalikuks ning seda, kuidas sundvalduse

seadmine tema õigusi ja huve mõjutab. Vastustaja on kaebaja selgitusi arvestanud ning neile ka

vastanud, põhjendades, millises osas ja miks ta kaebajaga ei nõustu. Üksnes asjaolu, et kaebaja

hinnang oma õiguste riive kaalukusele, võrrelduna avaliku huviga, ei lange kokku vastustaja

hinnanguga, ei muuda õigusvastaseks vastustaja järeldust, et sundvalduse seadmine oli vajalik ja

põhjendatud.

31. Kaebaja hinnangul on vastustaja sundvalduse seadmisel jätnud tähelepanuta tee kasutamisega

kaasneva privaatsusõiguse riive.

Ringkonnakohus ei pea ka seda etteheidet põhjendatuks. Vaidlust ei ole, et kaebaja kinnistul ei ela.

Kinnistul ei ela ka kolmandad isikud ning kinnistul asuvad hooned on kasutusest välja langenud.

Seega ei too tee kasutamine praegusel ajal kaasa sekkumist ühegi isiku privaatsusõigusesse. Kaebaja

esile toodud õiguse võimalik riive on hüpoteetiline. Kui kaebaja või kolmas isik asub kinnistut

kasutama elukohana, on võimalik taotleda sundvalduse vajalikkuse hindamist, arvestades muu

hulgas tee avaliku kasutusega kaasnevat privaatsusõiguse riivet. Ringkonnakohus märgib siiski, et

raske on näha, et privaatsusõiguse riive praegustel asjaoludel võinuks olla sedavõrd ülekaalukas, et

vastustaja pidanuks tegema teistsuguse otsustuse. Kaebaja esitatud joonisest ilmneb, et hooned

asuvad teest ca 130 meetri kaugusel, tee ja hoonete vahel paikneb mets. Seega ei paikne hooned

vahetult tee ääres ning on varjatud puudega, mis piiravad nii hoonete nähtavust teelt kui ka müra ja

tolmu kandumist hooneteni.

Kaebaja seisukoht on selles osas ka vastuoluline. Nimelt heidab ta ühelt poolt vastustajale ette

privaatsusõiguse riivega arvestamata jätmist, kuid teiselt poolt kinnitab, et ei ole teinud takistusi tee

kasutamiseks kolmandate isikute poolt ega kavatse teha takistusi ka tulevikus. Seega kinnitab

kaebaja vaikimisi ka seda, et tee avalik kasutus on aktsepteeritav ega põhjusta kaebaja õiguste (s.h

privaatsusõiguse) ülemäärast riivet.

32. Sundvalduse seadmisega kaebaja õigustele ja huvidele kaasnevaid piiranguid ja kahjulikke

mõjusid peab vastustaja arvestama sundvalduse tasu uuel määramisel. Seejuures on asjakohased

kaebaja väited nii teealuse maa osas kui ka tee kaitsevööndis kehtivate piirangute mõjude kohta.

KAHOSest ei tulene, et sundvaldusega tulnuks hõlmata tee kaitsevöönd tervikuna. Vastupidi,

sundvalduse seadmisega kogu tee kaitsevööndile oleks kaebaja õigusi praegusega võrreldes

intensiivsemalt piiratud olukorras, kus puudub seda õigustav põhjus. Sundvalduse tasu arvestamisel

ei saa aga mööda vaadata sellest, et sundvalduse seadmise abil võimalikuks saav tee määramine

avalikult kasutatavaks teeks toob kaasa kaebajale kohustuslike piirangute rakendumise tee

kaitsevööndis tervikuna. KAHOS § 39 lg 6 järgi tuleb kinnisasja omanikule hüvitada varaline kahju,

mis tekib sundvalduse seadmise tõttu. Info selle kohta tuleb esitada sundvalduse seadmise otsuses

(KAHOS § 39 lg 7 p 4). Sundvalduse tasu peab hõlmama nii sundvalduse seadmisega kaasneva

varalise kahju kui ka saamata jääva tulu, kui need esinevad (KAHOS § 11 lg 2, § 13, § 14,

koostoimes § 39 lg-ga 2). Kui vastustaja otsustab mõnes positsioonis mitte hüvitada sundvaldusega

kaasnevat kahju, tuleb seda eraldi põhjendada.

33. Kaebaja vaidlustab halduskohtu otsust ka osas, milles halduskohus jättis kaebaja kasuks välja

mõistmata menetluskulud vastavalt MaastikConsult OÜ 1. veebruari 2022. a arvele nr 39.

Vastavalt HKMS § 101 lg-le 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. Kohtuväliste kuludena nimetab HKMS muu hulgas menetlusosaliste esindajate ja nõustajate

kulud (HKMS § 103 lg 1 p 1). Esindaja osalemine menetluses seisneb menetlustoimingute tegemises

esindatava nimel (HKMS § 31 lg 1). Vaidlust ei ole, et menetluses halduskohtus enne 2. veebruari

2022 toimunud kohtuistungit tegi kaebaja menetlustoiminguid ise, mitte esindaja kaudu. Seega ei

saa nende menetlustoimingutega seotud kulud olla esindaja kulud sõltumata sellest, kas kaebaja

toimingute tegemiseks kõrvalist abi kasutas või mitte. Vaidlusalune kulu ei ole hüvitatav ka nõustaja

kuluna. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et nõustaja pädevus piirdub

menetlusosalisega koos kohtuistungil osalemisega ja seal selgituste andmisega. Nõustaja võimalik

abi kirjalike menetlusdokumentide koostamisel ja selle eest makstud tasu ei ole menetluskuluna

hüvitatav. Seetõttu halduskohus põhjendatult jättis kaebaja sellekohase taotluse rahuldamata ja

MaastikConsult OÜ 1. veebruari 2022. a arvest nr 39 tuleneva kulu kaebaja enda kanda.

34. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et vaidlustatud korraldus on õiguspärane

sundvalduse seadmise otsustuse osas ja halduskohus põhjendatult jättis selle tühistamata.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

35. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja

menetluskulud jäävad tema enda kanda.

36. Kohtuotsuse avaldamisel tuleb kaebaja ja tema esindajaks oleva abikaasa nimed ning kaebaja

kinnistut identifitseerivad andmed (nimi, katastriüksuse tunnus) asendada tähemärkidega.

/allkirjastatud digitaalselt/