4-23-97/18 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

6. aprill 2023. a, Tartu kohtumaja Väärteoasja number 4-23-97 Kohtukoosseis kohtunik Rutt Teeveer Kohtuistungi sekretär Helju Rebane Väärteoasi T.S. (S) kaebus Politsei-ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri Tartu politseijaoskonna 16.12.2022. a otsusele väärteoasjas nr 2780,22,011883 Kohtuvälise menetleja otsuse sisu Liiklusseaduse § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo eest rahatrahv 25 trahviühiku ulatuses, so summas 100 eurot Kaebuse esitanud isik T.S. isikukood XXX elukoht: XXX Kaebuse esitaja taotlus tühistada Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri Tartu politseijaoskonna 16.12.2023. a otsus ja lõpetada väärteomenetlus seoses väärteotunnuste puudumisega Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuur, esindaja Cristel Jakobson Kohtuistung 21.03.2023. a

RESOLUTSIOON

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-st 132 p 3 kohus otsustas:

1. Rahuldada T.S. kaebus ja tühistada Politsei -ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 16.12.2022. a otsus väärteoasjas nr 2780,22,011883.

2. VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada väärteomenetlus T.S. väärteoasjas nr 2780,22,011883 liiklusseaduse § 223 lg 1 järgi teos väärteotunnuste puudumise tõttu.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võivad menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ning kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule 30 (kolmekümne) päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

MENETLUSE KÄIK JA KOHTUVÄLISE MENETLEJA OTSUSE SISU 24.11.2022. a koostas Politsei-ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna liiklussüütegude uurimisgrupi uurija Ove Saar väärteoprotokolli, mille kohaselt menetlusalune isik T.S. juhtides XXX kella 18:19 paiku haagisega mootorsõidukit VolvoXC60 reg.nr XXX enne parempööret (suunaga Riia tn poole) ei suundunud aegsasti sõidutee parema ääre lähedale ja manöövri sooritamise ajal veendumata enda tegevuse ohutuses, keeras ette tagant paremalt poolt juba mööduvale mootorsõidukile Kia Carnival reg.nr XXX, mille tulemusel toimus liiklusõnnetus Tartu linnas Ravila tn – Ehitajate tn ristmikul. Oma tegevusega põhjustas varalise kahju Kia Carnival omanikule, mis on fikseeritud liiklusõnnetuse akti ja fotodega. Andis eelnevalt suunamärguande vasakpöördeks.

Väärteoprotokolli kohaselt rikkus menetlusalune isik liiklusseaduse (LS) § 33 lg 2 p 8 ja § 48 lg 1 nõudeid ning pani toime LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

16.12.2022. a Politseija Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna eriasjade uurija Cristel Jakobsoni 16.12.2022. a otsusega väärteoasjas nr 2780,22,011883 karistati menetlusalust isikut 25 trahviühiku suuruse rahatrahviga summas 100 eurot.

Kohtuväline menetleja leidis otsuses, et menetlusaluse isiku poolt toimepandud väärtegu on õigusvastane ja KarS § 27 ja § 30 alusel õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Kohtuväline menetleja on otsuses viidanud LS §-de 14 lg 2, 33 lg 2 p 8 ja 48 lg 1 sätetele. Otsuses on märgitud järgmist: “Vaadeldes sündmuskohal tehtud avariijärgseid fotosid, siis on näha sõidukite paiknemine ning ka see, et pärisuunas enne avariipaika pargib tee ääres üks sõiduk. Samuti on menetlusaluse isiku ülekuulamisele lisatud kohapeal käinud politseiametniku märkmed, mis omakorda on lisatud Volvo peatumiskohta kujutavale fotole. Antud lisainfo paigutab sõiduauto Volvo pärisuuna sõiduraja keskele, mitte kummassegi tee äärde. Seega on näha, et Volvo peatus vasakpöördeks ning paremal pool oli kõnniteeni kõige kitsamas kohas 180cm vaba ruumi, mis omakorda tähendab, et paremalt möödasõitu teinud Kia pidi sõitma vähemalt parema rattaga üle kõnnitee serva. Siiski on Kia juht täitnud liiklusseadust, kuna LS § 51 lg 1 kinnitab, et eesliikuvast sõidukist tohib juht mööda sõita vasakult, aga kui eesliikuv sõiduk pöörab vasakule või tagasi ja see on selgelt arusaadav, tuleb sellest mööda sõita paremalt. Kuna Volvo juht andis selgelt märku vasakpöördest, siis liiklusseaduse järgi mitte ei või, vaid lausa TULEB mööduda paremalt. Lisaks kinnitab liiklusseaduse § 52 lg 2 p 3, et pärisuunavööndis ei tohi juht mööda sõita aeglustusvõi kiirendusraja, teepeenra või ühissõidukipeatuskoha teelaiendi kaudu, välja arvatud juhul, kui sõidetakse paremalt mööda sõidukist, mis on vasakvõi tagasipöördel. Ka selle seadusepunkti kohaselt on kõik tingimused ja kohustused täidetud.“ Samuti märgitakse otsuses, et Volvo juht eksis, kuna ei reastunud õigesti, andis segaseid signaale kord ühe, siis teise suunatulega ning alustas parempööret veendumata selle ohutuses. Kia juhile ei ole võimalik liiklusseaduse alusel ette heita ühtegi konkreetset rikkumise õigusnormi, kuna eelnevalt välja toodud seadusepunktid kinnitavad, et selle juht käitus seaduspäraselt.

KAEBUSE SISU Kaebuses taotletakse kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist seoses väärteotunnuste puudumisega.

Kaebuses asutakse seisukohale, et kohtuvälise menetleja 16.12.2022. a otsus tuleb tühistada järgmisel asjaoludel.

Väärteoasja otsuses puudub õigusselgus baasterminoloogias. Kia juhi manöövrit kirjeldatakse ühtaegu nii möödumise (Otsuse kokkuvõttes: „…mööduvale mootorsõidukile Kia Carnival…“) kui möödasõiduna (Otsuse seletuses: „…möödasõitu teinud Kia…“). Liiklusseaduse teeb neil manöövritel selget vahet, § 2 kohaselt on möödasõit kui ühest või mitmest sõitvast sõidukist ettejõudmine oma sõidurajalt välja sõites. Möödasõiduks ei loeta ümberpõiget ega möödumist. Sama paragrahvi kohaselt on möödumine ühest või mitmest sõitvast sõidukist ettejõudmine oma sõidurajalt välja sõitmata. Möödumiseks loetakse ka vastusõitvast sõidukist möödumist. Seega puudub lõplik õigusselgus, millena on kohtuväline menetleja käsitlenud Kia juhi manöövrit.

Kia juhi manöövri õigustuseks toodud liiklusseaduse § 51 lg 1 kinnitab tõesti, et eesliikuvast sõidukist tohib juht mööda sõita vasakult, aga kui eesliikuv sõiduk pöörab vasakule või tagasi ja see on selgelt arusaadav, tuleb sellest mööda sõita paremalt. Samas sätestab liiklusseadus § 53 juhtide vastastikused kohustused möödasõidul, mille kohaselt peab möödasõidul oleva sõiduki juht peab hoidma möödasõidetava sõiduki suhtes ohutut pikija külgvahet. Arvestades avariis osalenud autode paiknemist teineteise suhtes, nende mõõtmeid ning Kia asukohta samaaegselt sõiduja kõnniteel, ei täitnud Kia juht seda nõuet vaid möödus Volvost ohtlikult lähedalt. Samuti nõudnuks liiklusseaduse § 33 lg 2 p 8 ka Kia juhilt enne manöövrit veendumist, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid. Kordan minu poolt sündmuse kohta uurijale esitatud seletuskirjast: „Kokkuvõttes olen seisukohal, et Kia juht sooritas möödasõidu kiirustades, veendumata selle ohutuses, pannes sellega ohtu nii Volvos viibijad kui võimalikud jalakäijad Ravila-Ehitajate tänava ristmikul.“

Kia juhi manöövri õigustuseks on uurija poolt toodud ka liiklusseaduse § 52 lg 2 p 3, mille kohaselt ei tohu pärisuunavööndis juht mööda sõita aeglustusvõi kiirendusraja, teepeenra või ühissõidukipeatuskoha teelaiendi kaudu, välja arvatud juhul, kui sõidetakse paremalt mööda sõidukist, mis on vasakvõi tagasipöördel. Juhin tähelepanu, et antud juhul ei kasutanud Kia juht paremalt möödumiseks aeglustusvõi kiirendusrada, teepeenart ega või ühissõidukipeatuskoha teelaiendit. Oma manöövriks sõitis ta paremapoolsete ratastega Ravila tänava kõnniteel, mis on selgelt kõrgem sõiduteest ja varustatud tõstetud äärekiviga.

Liiklusseaduse § 2 kohaselt on kõnnitee jalakäija, robotliikuri ja kergliikuriga liiklemiseks ettenähtud ja äärekiviga või muul viisil sõiduteest või jalgrattateest eraldatud teeosa, mis võib olla tähistatud asjakohaste liiklusmärkide või teekattemärgistega. Ainsa liiklusseaduses (§ 45 lg 11) toodud mööndusena tohib kõnniteel sõita eritalituse sõidukiga. Kuigi Kia juht on Politseija Piirivalveameti töötaja, osales ta avariis oma erasõidukiga. Autoga kõnniteele sõitmine ei ole samastatav autoga teepeenrale sõitmisega. Liiklusseadus ei defineeri teepeenra tähendust, kuid ei käsitle teepeenart kõnniteega samatähenduslikuna (vt nt § 22 lg 3).

Samuti tehakse neil tavapraktikas selget vahet. Teederegistri terminoloogias on teepeenar sõidutee välisservale katendi toetamiseks rajatav riba, mida võidakse kasutada peatumiseks ja erijuhtudel ka liiklemiseks. Kuid kõnniteed kirjeldab teederegister kui jalakäija ja tasakaaluliikuriga liiklemiseks ettenähtud ja äärekiviga või muul viisil sõiduteest või jalgrattateest eraldatud teeosa, mis võib olla tähistatud asjakohaste liiklusmärkide või teekattemärgistega. Samalaadset vahet tehakse ka liiklushariduses (vt nt www.liikluskasvatus.ee).

Seega ei olnud Kia juhi manöövri puhul tegemist § 52 lg 2 p 3 kirjeldatud erandiga, vaid liiklusseaduse rikkumisega, mis seadis ohtu kaasliiklejad. Pöörates kõnniteele ohustas ta jalakäijad Ravila-Ehitajate tänava ristmikul (õhtusel ajal, pimedas). Liiklusseaduse § 33 lg 2 p 8 hoolsuskohustust täites ei pidanud mina Volvo juhina võimalikuks, et keegi möödub minust paremalt, sest liiklusseaduses sätestatud mõistliku külgevahe hoidmiseks tulnuks selleks paratamatult kasutada kõnniteed. Lisaks parkis pärisuunas vahetult enne avariipaika tee ääres veel üks sõiduk.

Viimati nimetatud asjaolu põhjendab ka haagisega Volvo paiknemist oma sõidurea keskel.

KOHTU SEISUKOHT Väärteoasjas ei ole vaidlust selle üle, et XXX kella 18:19 paiku toimus liiklusõnnetus Tartu linnas Ravila tn – Ehitajate tn ristmikul.

Kohus peab käesolevas väärteoasjas tõendeid uurides lahendama seega küsimuse, kas kogutud tõendid kinnitavad kohtuvälise menetleja poolt väärteoprotokollis ja väärteootsuses kajastatud T. S- le ette heidetud rikkumiste toimepanemist või mitte. Samuti tuleb kohtul tulenevalt kaebusest vastata küsimusele, kas ka Kia Carnival juhile E.U-le saab ette heita liikluseeskirjade rikkumist, mis võis põhjustada liiklusõnnetuse tagajärje.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi paljudes lahendites (m.h väärteoasjas 3-1-1-95-11) on asutud seisukohale, et liiklusõnnetusega seotud väärteoasja arutamisel tuleb vaadelda liiklussituatsiooni tervikuna, sh ka teiste liiklusõnnetuse osaliste käitumist.

Menetlusalusele isikule heidetakse väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja 16.12.2022. a otsuse kirjeldavas osas ette, et ta asudes sooritama parempööret Ravila tn ja Ehitaja tn ristmikul, ei suundunud aegsasti sõidutee parema ääre lähedale, andis segaseid signaale kord ühe, siis teise suunatulega ning alustas parempööret veendumata selle ohutuses ning keeras ette tagant paremalt poolt juba mööduvale mootorsõidukile Kia Carnival.

Samas on tähelepanuväärne, et kohtuvälise menetleja otsuse selles osas, kus menetleja analüüsib kogutud tõendeid ja põhjendab teo tõendatust, on kirjas toimunu tegelik olukord, so asjaolu, et Volvo juht T.S. peatus ristmikul vasakpöördeks.

Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsuses kajastuvad sisulised vastuolud, so jääb arusaamatuks, kas T.S-le heidetakse ette liiklusseadusele mittevastavat suundumist tee ääre lähedale enne parempöördevõi enne vasakpöörde sooritamisele asumist.

Kohus rõhutab ka seda, et etteheidetava teo kirjeldus peab nii väärteoprotokollis kui ka väärteootsuses olema selge ja arusaadav ning vastama juhtunu tehioludele.

Tunnistaja E.U. ütluste kohaselt liikus tema eelmise aasta lõpus õhtusel ajal kui oli pime aeg oma sõidukiga Kia Carnival reg nr XXX Viljandi mnt pidi Tartusse sisse. Tunnistaja poolt juhitud auto ees sõitis järelhaagisega Volvo ja koos sooritati parempööre Ravila tänavale ning liiguti kuni Ehitajate tänava ristini. Seal jäi Volvo vasakpööret oodates tunnistaja ees seisma. Kuna vastu tuli mitu autot, siis tunnistaja vaatas, et saab paremalt mööda. Tunnistaja ütluste kohaselt sõitis ta sõiduteel. Kohtule vastas tunnistaja, et tema nägemuse järgi ta kõnniteed ei riivanud.

Tunnistaja avaldas ka seda, et kui ta oleks olnud natuke tagapool, siis võibolla ta oleks näinud, et Volvo tuleb, kuid ta oli Volvost juba natuke eespool, mistõttu ta ei jõudnud reageerida, et veel rohkem paremale võtta. Tunnistaja ütluste kohaselt oli seal, so ristmikul, tegelikult oli veel ruumi paremale võtta. Tunnistaja sõnul paiknes Volvo enne vasakpöörde sooritamist telgjoone kõrval, nagu peab vasakpööret tegema, vasak suund sees tahtis ära pöörata Ehitaja tänavale. Hiljem, kui kokkupõrge toimus, siis oli Volvo ninaga paremale.

Tunnistaja selgitas ka seda, et nii Volvo kui ka tema poolt juhitav auto jäid enne ristmikku seisma. E.U. kinnitas, et tema ei saanudki näha selja taha näha Volvo juhi poolt parema suunatule sisselülitamist, sest ta oli Volvost juba natukene ette jõudnud. Sõidutee ääres oli tunnistaja mäletamist mööda tavaline kõnnitee serv. E.U. selgitas, et kuna ta oli segaduses pele avariid, siis Ehitajate tee risti peal sõitis ta eest ära natuke maad edasi, kuid Volvo jäi enam-vähem vist sama koha peale. Menetlusalune isik küsis tunnistajalt, et kas ta hoidis manöövrit tehes Volvost paremalt möödudes möödasõiduks ohutut külgvahet, millisele küsimusele vastas tunnistajajaatavalt, selgitades, et muidu ta ei olekski manöövrit teinud.

Tunnistaja lisas, et avariid ei oleks toimunudki kui menetlusalune isik oleks plaanitult vasakule pööranud. Tunnistaja leidis ka seda, et tema arvates pole paremalt möödumine vasakpöörde sooritajast rikkumine, selgitades, et seal ruumi on. Tunnistaja avaldas ka seda, et sündmuskohal näitas menetlusalune isiku maas mingeid jälgi. Tunnistaja neid seal ei tuvastanud ja tegelikult üks jälg keeras ära üldse Ehitaja tänavasse, kuhu tema oma autoga ei sõitnud. E.U. ütluste kohaselt tema kõnniteel ei sõitnud. Samas avaldas tunnistaja, et kõnniteel sõitmine ei ole kooskõlas liiklusseadusega.

Tunnistaja K.K. ütluste kohaselt istus tema avarii ajal sõiduautos Volvo ees kõrvalistuja kohal. Tunnistaja selgitas, et sõideti Viljandi mnt poolt Riia tn suunas mööda Ravila tänavat, mis on nende enda kodutänav ja sõiduautol Volvo oli taga pikk haagis. Jõudes Ehitajate tänava ristmikuni, soovisid nad T.S-ga esialgu pöörata vasakule, aga kui oldi keset ristmikku, asetsedes keset sõidurada, siis märkasid, et mõlemad teeperved on sealtpoolt täis pargitud ja neil ei ole võimalik sinna enda autot parkida. Kuna meil oli käru, siis oli loogiline, et me ei võtnud või ei reastanud ennast päris sõidu või telgjoone lähedale, sest suure käruga pead arvestama gabariite, sest auto ei võta muidu seda kurvi sealt välja.

Auto seisis sellel hetkel, ta ei liikunud sellel sõidusuunal ja otsustasime, et pargime siis hoopis teisele poole Ehitajate tänavat. Sellel hetkel, kui T.S. parema suunatule sisse lükkas, oldi keset enda sõidurida ja kui nad hakkasid pööret tegema, siis auto praktiliselt nagu seisis, et jõudsid võibolla ainult esirattad ära keerata ja siis sõitis neile hooga sisse külje pealt tagant tulnud sõiduauto Kia ja juhtus kokkupõrge. Tunnistaja kinnitas, et sõiduk praktiliselt seisis täiesti ühe koha peal. Auto ei liikunud, aga seda muidugi ei uskunud liikluspolitseinik, kes kohale tuli, kes avaldas tunnistajale, et nende auto kindlasti liikus edasi, et see ei saa olla, et see auto on õige koha peal.

Kia möödasõitu Volvost tunnistaja enda ütluste kohaselt ei näinud. Tunnistaja arvamuse kohaselt pidi Kia kiirus olema päris suur, sest muidu ta oleks seda autot märganud, sest tal oli küljepeeglist hea vaade. Tunnistaja avaldas ka seda, et tema meelest polnud mööda sõitval autojuhil võimalik hoida liiklusseaduse mõistes möödasõiduks turvalist, ohutut külgvahet. Tänav on selline, kus kaks autot ei mahu omas suunavööndis kõrvuti sõitma. Isegi kui mõõtmed võimaldaks, siis praktiliselt peaksid peeglid koos olema. Möödasõit pidi toimuma arvestusega, et peab juba minema kõnniteele.

Kõnnitee nurk, mille peale ta pidi minema on suhteliselt pime nurk. Seal on tihe hekk. Praegusel aastaajal puutüved on seal nii tihedalt täis kasvanud, et tunnistaja ei kujuta ette, et sellise koha peal oleks ohutu teha möödasõitu. Tunnistaja märkis ka seda, et liikluspolitseinik, kes kohale tuli, oli tunnistaja arvamuse kohaselt temaga väga ebaviisakas. Ta oli väga üleolev ja labane ja ütles tunnistajale halvasti. Tunnistaja selgitas, et kui ta ütles, et see auto (Kia) ei mahu siia vahele ( Volvo ja kõnnitee ääre vahele) ära ja, et kõnniteel on teise auto rehvi jälg, mida tuleb pildistada ja üles märkida, siis politseiametnik vaidles vastu, väites, et see pole mingi tõend.

Samuti avaldas politseiametnik tunnistajale, et nii tema auto või buss mahub ka sealt läbi sõitma. Kui politseiametnik vaatas registrit järgi, et tõesti see auto (Kia) on

10 cm laiem, kui see vahe, mis Volvo ja kõnnitee äärekivi vahele jäi, siis pidi ta fakti tõdema. Tunnistaja kinnitas, et kohapeal tegid politseiametnikud nii talle kui ka menetlusalusel isikule selgeks, et ainult nemad on eksinud, mitte, et teine osapool oleks kuidagi valesti käitunud. Tunnistaja avaldas ka seda, et vahetult pele avariid tunnistas Kia juht talle, et ta tunneb end ka avariis süüdi. Kui tuli liikluspolitseinik, siis avaldas Kia juht, et ta pole üldse süüdi. Kia juht oli tunnistajalt küsinud, et kas neil on autol pardakaamera. Tunnistaja sõnade kohaselt olid Volvol vigastused auto paremas nurgas ratta ja esikülje juures, ka kõrvalistuja uks sai kannatada. Õnnetuse juhtumise ajal tunnistaja kõnniteel inimesi liikumas ei näinud.

T.S. avaldas kohtus, et avariis osalenud teise auto juht kasutas manöörviks kõnniteed. Menetlusalune isik selgitas, et kohtuväline menetleja on seda kinnitanud oma otsuses ja õigustab seda ning võrdsustab selle teepeenral sõitmisega. Menetlusaluse isiku sõnul sõitis ta kella 6 ajal novembris, kui on juba pime, mööda Ravila tänavat ja liiklus oli keskmisest tihedam, arvestades kellaaega ja asukohta. Olles lähenemas Viljandi maantee poolt Ehitajate tänava ristmikule ta kavatses sooritada vasakpöörde Ehitajate tänavale. Aga nähes, et see tänav on tihedalt täis pargitud mõlemas küljes, ja arvestades, et tal on pikk haagis taga, millega liigeldes ta ei tundnud ennast kindlalt, otsustas ta olles veel mitte peatunud, sooritada parempööre ehk siis auto liikus väga aeglaselt, aga ta ei olnud peatunud. T.S. sõnade kohaselt oli ta täpselt selles kohas, mida fotod näitasid ehk oma sõiduraja keskel, arvestades tulevase pöörde diameetriga. Koos haagisega on suurem diameeter. Sel hetkel, siis kui ta jõudis rooli keerata otseks või vaevalt paremale, tabas auto midagi, millest ta esialgu aru ei saanud, auto rappus ja jäi ühele kohale seisma. Mööduv Kia, mis sellel hetkel oli nii lähedal, varjas tervikuna nii küljepeegli vaate kui ka ilmselt suurel kiirusel äestas terve sõiduki külje vastu tema auto esinurka ära. T.S. kinnitas, et tegelikult ta manöövri sooritamiseni ei jõudnud. Autos viibis sel hetkel K.K. ja nende XXX. Menetlusalune isik selgitas, et Kia oli selleks hetkeks jõudnud Volvost esiosaga juba mööda, mis tähendas seda, et ta pidi alustama manöövrit ammu enne kui tema oli kuskilegi jõudnud ristmikule. Seega liikus Kia, põigates läbi nii sõiduteel parkiva Hyundai kui ka menetlusaluse isiku haagise vahelt. Fotodel on näha, et Kial oli maha tulnud küljeliist tee peale. See tähendab ka seda, et kiirus pidi olema omajagu suur arvestades, et Volvo sisuliselt seisis. Kia pidi tegema sisuliselt siksaki Hyundai esiosast mööda, haagise tagaosast mööda ja siis minema. Hyundai parkis vastavalt LE korrektselt sõiduteel kõnnitee ääres. T.S. kinnitas, et tema peale avariid oma sõidukit ei liigutanud, ka mitte selle rattaid. Fotodel näha olevat asjaolu, et sõiduki rattad on vasakule suunatud, selgitas T.S. sellega, et rataste keeramine õnnetuse hetkel paremale, oli tema loomulik tingrefleks - kui põrkad kokku millegagi, mis tabab sind paremalt, siis sa keerad rattad ära.

Kohus on seisukohal, et T.S. ütluste usaldusväärsuses pole alust kahelda. Need ütlused on kooskõlas nii sündmuskoha vaatlusprotokollis kui ka selle lisaks oleva liiklusõnnetuse skeemis kajastatud informatsiooniga. Kohus ei näe mingit põhjust kahelda ka tunnistaja K.K. ütluste usaldusväärsuses. Paraku ei ole tunnistaja E.U. poolt kohtus antud ütlused aga kooskõlas sellega, mida uurija Mart Aluvere on kajastanud sündmuskoha vaatlusprotokollis ja sellele lisatud skeemis. Tema ütlused ei riimu ka menetlusaluse isiku ja tunnistaja K.K. ütlusetga. Nimelt kinnitas tunnistaja E.U. kohtus, et Volvo paiknes enne vasakpöörde sooritamist telgjoone kõrval, nii nagu peab vasakpööret tegema. Liiklusõnnetuse skeemi kohaselt asetses Volvo sõidurea keskel. Sama on kinnitanud ka menetlusalune isik ja tunnistaja K.K.. Ka kohtule esitatud fotodel ( tl 8-9, DVD plaat) on selgelt näha, et Volvo ei ole reastunud vasakule telgjoone äärde, vaid asub pea keset oma sõidurida. Seega on kohus arvamusel, et tunnistaja E.U. on andnud ennastõigustavaid ütlusi, et põhjendada tema poolt Volvost paremalt mööda sõitmise lubatavust. Kohtu arvamuse kohaselt pole tunnistaja ütlused osas, mis puudutavad Volvo asukohta võimalikult vasakul usaldusväärsed.

Kohtuväline menetleja on oma otsuses asunud seisukohale, et Kia juhile ei ole võimalik liiklusseaduse alusel ette heita ühtegi konkreetset rikkumise õigusnormi ja ta käitus XXX seaduspäraselt. Tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.09.2002. a lahendis 3-1-1-94-02 punktis 7 kajastanud seisukohale on ilmne, et iga liikleja, kellel on kohustus arvestada teiste liiklejatega ja kohustus hoiduda kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda, on õigus eeldada, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad liikluseeskirja nõudeid. Riigikohus on rõhutanud, et sellisest usalduspõhimõttest tuleneb omakorda nõue, et liiklusega seotud õigusrikkumiste asjade menetlemisel, eriti aga liiklusõnnetusega seotud kuritegude menetlemisel, tuleb kaaluda kõigi liiklusõnnetuses osalenud liiklejate käitumist ja anda nende käitumisele õiguslik hinnang, sest vastasel korral ei ole võimalik objektiivselt hinnata kelle käitumine oli põhjuslikus seoses inimese vigastuste tekitamisega või surma põhjustamisega. Eeltoodust tulenevalt peab kohus lisaks T.S. tegevuse hindamisele vastama ka küsimusele, et kas konkreetses liiklussituatsioonis võis Kia juht E.U. Volvost mööda sõita paremalt ja kas ta täitis LS §

33 lg 2 p 8 sätestatud kohustust, mis seisneb selles, et juht on kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid. Tulenevalt menetlusaluse isiku kaebusest tuleb vastata ka küsimusele, et kuidas on õige nimetada manöövrit, mida Kia juht E.U. sooritas.

Alustades viimasest küsimusest, on kohus arvamusel, et Kia juht E.U. sooritas LS § 2 p 44 mõtte kohaselt möödasõitu, mis on on ühest või mitmest sõitvast sõidukist ettejõudmine oma sõidurajalt välja sõites.

Kohtuvälise menetleja otsuses on välja toodud, et LS § 51 lg 1 kohaselt tohib juht eesliikuvast sõidukist mööda sõita vasakult. Kui eesliikuv sõiduk pöörab vasakule või tagasi ja see on selgelt arusaadav, tuleb sellest mööda sõita paremalt. Otsuses on viidatud ka LS § 52 lg 2 p 3, mille kohaselt pärisuunavööndis ei tohi juht mööda sõita aeglustusvõi kiirendusraja, teepeenra või ühissõidukipeatuskoha teelaiendi kaudu, välja arvatud juhul, kui sõidetakse paremalt mööda sõidukist, mis on vasakvõi tagasipöördel. Kohtuväline menetleja leiab, et kuna E.U. neid sätteid järgis, siis käitus ta seaduspäraselt.

Menetlusalune isik on kaebuses välja toonud, et LS § 53 lg 1 kohaselt peab möödasõidul olev sõiduki juht hoidma möödasõidetava sõiduki suhtes ohutut pikija külgvahet. Samuti on T.S.kaebuses välja toonud, et LS § 52 lg 2 p 3 ei anna juhile õigust paremalt mööda sõita kasutades selleks kõnniteed. Kohane on menetlusaluse isiku viide LS § 45 lg-le 11, mis käsitleb sõiduki asukohta sõites ja mille kohaselt tohib eritalituse sõidukiga sõita kõnniteel, jalgteel, jalgrattarajal, jalgrattateel, jalgrattaja jalgteel, ohutussaarel ja eraldusribal ning peatuda ja parkida kohtades, kus parkimine ja peatamine on keelatud, või kõnniteel, jalgteel, jalgrattarajal, jalgrattateel, jalgrattaja jalgteel, ohutussaarel ja eraldusribal juhul, kui täidetakse tööülesandeid ja ülesande täitmine sõiduteelt ei ole võimalik. Eritalituse sõiduki juht peab sõitmisel ja sõiduki peatumisel või parkimisel tagama liikluse ohutuse ning peatatud või pargitud sõiduk ei tohi takistada teisi liiklejaid.

Kohus nõustub menetlusaluse isikuga selles, et LS § 52 lg 2 p 3 ei anna juhile õigust paremalt mööda sõites kasutada selleks manöövriks kõnniteed. Kõnnitee kasutamine on LS mõtte kohaselt lubatud vaid eritalituse sõidukitele ja see on ka mõistetav erisäte, silmas pidades eritalituse sõidukite liikumise vajadusi ja tegevuse eesmärke. Samuti on kohus seisukohal, et kõnniteed ei saa võrdsustada teepeenraga LS § 52 lg 2 p 3 mõtte kohaselt.

Kohtule esitatud fotol (tl 8) ja liiklusõnnetuse skeemil (tl 20p) on näha, et Volvo tagumise parempoolse rehvi ja kõnnitee serva vahe on 180 cm, haagise parempoolse rehvi ja kõnnitee serva vahe on 190 cm ning Volvo parempoolse esirehvi vahe kõnnitee ääre mõttelise joone vahel on 200 cm. Kia mõõte ei ole millegipärast pidanud kohtuväline menetleja vajalikuks skeemile kanda, kuid Google’i otsingu põhjal ja väidetavalt politseiniku märkmete alusel fotole kantud (tl 8) mõõtmete kohaselt on Kia Carnival laius 198, 5 cm. Samuti on fotol (tl 10) selgelt nähtav rehvijälg kõnniteel.

Menetlusalune isik kinnitas, et avarii järgselt pole ta Volvo asukohta muutnud. Ainus, mida ta tegi, oli see, et instinktiivselt pööras rattad vasakule, kuid enne avariid olid need juba pööratud paremale. Ka tunnistaja K.K. kinnitab, et Volvo ristmikul sisuliselt seisis. Tunnistaja E.U. kinnitas samuti, et ristmikul jäi Volvo vasakpööret oodates tunnistaja ees seisma. Seega pidi 198, 5 cm laiune Kia Carnival mööda sõites seisvast Volvost ilmselgelt selle manöövri tegemise ajal sõitma kõnniteele. Tunnistaja E.U. avaldas kohtus, et tema sõitis sõiduteel. Kohtule vastas tunnistaja, et tema nägemuse järgi ta kõnniteed ei riivanud. Samas on selge, et 198,5 cm laiune sõiduk ei saa mööda sõita sõiduteed pidi Volvost ja selle haagisest, mille vahemaa kõnniteest oli väiksem kui Kia laius. Kõnniteel sõitmist on jaatatud ka kohtuvälise menetleja otsuses ja sellega on kooskõlas ka rehvijälg kõnniteel.

Kui T.S. poolt juhitud Volvo ristmikul ei liikunud peale seda kui ta oli otsustanud vasakpöörde asemel teha parempöörde, siis on ilmne, et Kia juht, sõites Volvost paremalt mööda ja sattus kokkupõrkesse Volvoga, ilmselt ei hoidnud Volvo suhtes ohutut külgvahet, sest piisava külgvahega poleks avariid toimunud. Samas polnud piisava külgvahe hoidmine sõidutee vaba ala laiust arvestades ei teoreetiliselt ega ka praktiliselt võimlaik.

Riigikohus on 21.05.2013. a lahendi nr 3-1-1-94-07 punktis 6 avaldanud järgmist:“ /…/ Liiklusnõudeid rikkunud ja ettevaatamatusest teisele isikule kahju tekitanud mootorsõidukijuhi käitumisele õiguslikku hinnangut andes tuleb lähtuda ettevaatamatusdeliktile kohalduvatest nõuetest. Tagajärjedeliktide korral moodustavad sarnaselt tahtliku süüteoga ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos. Sealjuures tuleb tähele panna, et ettevaatamatusdelikti mõttes eeldab tegu mingi objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist.

Teo ja tagajärje vahelise põhjusliku seose tuvastamine ning selle omistamine teo toimepanijale toimub ettevaatamatusdelikti puhul samamoodi nagu tahtliku süüteo korral. Selleks on esmalt tarvis küsida, kas teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, ei tähenda see tingimata seda, et isik tagajärje põhjustamise eest vastutab. Seejärel on vaja analüüsida, kas tagajärg on teo toimepanijale normatiivselt omistatav, sest mitte alati ei saa isiku poolt tekitatud kahju pidada tema teo tagajärjeks karistusõiguslikus mõttes.

Näiteks saab tulenevalt kriminaalkolleegiumi varasemast praktikast öelda, et normatiivselt ei saa isikule omistada tagajärge juhul, kui tema teo ja tekitatud tagajärje vahel puudub õigusvastasusseos, kui isik tegutses lubatud riski piires või kui ta põhjustas tagajärje väljaspool asjasse puutuva normi kaitseala (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-136-05, p 9 ja 20. novembri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-06, p 21). Peale selle võib tagajärje normatiivne omistamine isikule olla välistatud ka seetõttu, et kahju kannatanu asetas ise ohtu mõne enda õigushüve või tema hoolde usaldatud kolmandale isikule kuuluva õigushüve.

Sellisel juhul pole põhjust tagada õigushüve kandjale tema õigushüve riigipoolset kaitset karistusõiguse abil. Sellest tulenevalt on kriminaalkolleegium korduvalt märkinud, et mitme osapoolega liiklusõnnetuste puhul tuleb hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. veebruari 2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-2-05, p 8, 6. oktoobri 2006. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-79-06, p 6 ja 19. novembri 2012. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-85-12, p 6). Liiklusõnnetuste puhul vabaneb hoolsuskohustust rikkuva teoga kahju põhjustanud isik vastutusest eeskätt juhul, kui ka kahju kandnud isik rikkus mõnda liiklusseaduses sätestatud kohustust ja ohustas sellega ise liiklusõnnetuses kahjustatud õigushüve“.

LS § 223 lg 1 kohaselt on tegemist ettevaatamatusdeliktiga. Kohus peab seega ka käesoleva kaasuse puhul vastama küsimusele, et kas T.S-lesaab ette heita mingi objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist.

Väärteoprotokolli ja kohtuvälise menetleja otsusest saab järeldada, et hoolsuskohustuse rikkumiseks peetakse LS § 33 lg 2 p 8 ja § 48 lg 1 rikkumist.

LS § 33 lg 2 p 8 kohaselt on juht kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid.

LS § 48 lg 1 sätestab nõude, et enne vasakvõi tagasipööret peab juht aegsasti suunduma sõidutee pärisuunavööndi vasaku ääre ja enne parempööret parema ääre lähedale või selle pöörde jaoks liikluskorraldusvahendiga ettenähtud sõidurajale.

Kohtu poolt uuritud tõendid kinnitavad, et T.S. ei suundunud oma Volvo ja selle järelhaagisega enne vasakpöörde sooritamist (esmalt soovis ju T.S. sooritada vasakpöörde) sõidutee pärisuunavööndi vasaku ääre lähedale. Menetlusalune isik on seda põhjendanud asjaoluga, et ta pidi arvestama tulevase pöörde diameetriga, sest koos haagisega on tegemist suurema diameetriga.

Kohtuväline menetleja on otsuses teinud viite LS § 33 lg 2 punktile 8 ja ette heitnud T.S-le, et manöövri (väärteoprotokollis ja otsuses on silmas peetud parempöörde sooritamist) sooritamise ajal ei veendunud ta enda tegevuse ohutuses, keeras ette tagant paremalt poolt juba mööduvale mootorsõidukile Kia Carnival, põhjustades sõiduki omanikule varalise kahju.

Väärteoasjas pole vaidlust selle üle, milline oli kahe sõiduki kokkupõrke tagajärg. Sõidukite vigastused on kirjeldatud nii menetlusalause isiku kui ka tunnistajate poolt ja need kajastuvad ka sündmuskoha vaatlusprotokollis.

Seega on käesoleva väärteoasja üheks olulisemaks küsimuseks teo ja tagajärje vahelise põhjusliku seose tuvastamine. Eelnevalt viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendi valguses tuleb selleks esmalt küsida, kas teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata.

Siinjuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et T.S-le ei heideta ette mitte valet suundumist enne vasakpöörde sooritamist, mis oli tema esialgne soov, vaid enne parempöörde sooritamist.

Seega peaks kohus mõtteliselt eemaldama T.S. poolt Volvo asukoha valiku enne parempöördele asumist. Samas on väärteoasjas leidnud ju tõendamist, et T.S. soov oli esmalt teha hoopis vasakpööre ja kui ta veendus selles, et tal pole võimalik koos haagisega vasakule pöörates parkida, siis otsustas ta sooritada parempöörde.

Seega kui mõtteliselt eemaldada T.S. poolt Volvo asukoha valik enne parempöördele asumist, st asjaolu, et ta asus sõidurea keskele, kas siis oleks jäänud tagajärg saabumata? Kohus saab sellele küsimusele vastata eitavalt, sest sellises olukorras poleks E.U. tohtinud liiklusseaduse sätete kohaselt Volvost paremalt mööduda ja kui ta seda tegi, siis eiras ta liikusseaduse nõudeid.

Samas saaks jaatada olukorda, et kui T.S. oleks Volvoga liikunud enne vasakpöörde tegemist pärisuunavööndi vasaku ääre lähedale, siis oleks ilmselt Kia saanud Volvost paremalt takistuseta mööda sõita.

Seega tuleb kohtul edasi analüüsida, kas tagajärg on teo toimepanijale normatiivselt omistatav, sest nagu Riigikohus eelnevalt viidatud lahendis selgitab, siis mitte alati ei saa isiku poolt tekitatud kahju pidada tema teo tagajärjeks karistusõiguslikus mõttes. Riigikohtu lahendis märgitakse, et liiklusõnnetuste puhul vabaneb hoolsuskohustust rikkuva teoga kahju põhjustanud isik vastutusest eeskätt juhul, kui ka kahju kandnud isik rikkus mõnda liiklusseaduses sätestatud kohustust ja ohustas sellega ise liiklusõnnetuses kahjustatud õigushüve.

Kohus on eelnevalt asunud seisukohale, et E.U-l ei olnud liiklusseaduse sätete alusel õigus linnatänaval mööda sõita vasakpöördele asunud Volvost kasutades selleks osaliselt kõnniteed. Seega kui sõiduteel oli Volvost paremalt möödumiseks liialt vähe ruumi, oleks pidanud E.U. ära ootama millal T.S. vasakpöörde sooritab, ja oleks alles siis saanud edasi liikuda. Juhul kui ta oleks seda teinud, oleks ta ka märganud, et Volvo juht otsustas vasakpöörde asemel teha parempöörde ning sellises olukorras poleks E.U. tohtinud samuti Volvost paremalt mööduda. Paraku valis E.U. liiklusseadusega mittekooskõlas oleva manöövri kasuks.

Siinkohal on asjakohane küsida, et kas T.S. pidi ja sai ette näha, et kui ta asub oma sõidukiga sõidurea keskel, et tema taga olev sõiduk võib asuda temast mööda sõitma paremalt poolt, kasutades selleks ka kõnnitee osa. Kohus on arvamusel et sellist tegutsemist ette näha pole võimalik, sest liiklusseadus ei luba sõiduautoga kõnniteel liigelda. Kas T.S-le saab ette heita, et ta ristmikul olles otsustas ümber ja soovis teha vasakpöörde asemel parempöörde. Kohus ei oska viidata sättele, mis keelaks juhil oma manöövrit muuta, kuid ilmselgelt tuleb seejuures veenduda enda tegevuse ohutuses. Kuid ka siin jõuab kohus taas selle juurde, et sellises olukorras ei oska ükski mõistlik liikleja ette näha, et mõni teine liikleja võiks mööda sõita paremalt poolt kõnniteed kasutades. Kohus on seisukohal, et käesolevas väärteoasjas ei ole kohtuväline menetleja igakülgselt kaalunud ja hinnanud mõlema liiklusõnnetuses osalenud juhi käitumist. Kohus leiab, et usalduspõhimõttest lähtudes puudus menetlusalusel isikul igasugune hoolsuskohustus ette näha, et E.U. saaks ja tohiks Volvost (koos haagisega) mööda sõita paremalt poolt, kasutades selleks osaliselt kõnniteed. Seega ka olukorras, kus T.S. otsustas vasakpöörde asemel teha parempöörde ei pidanud ta ette nägema, et keegi möödub temast paremalt poolt, sest sõiduteel polnud ruumi paremalt poolt mööda sõitmiseks.

Kohus on samas aga seisukohal, et väärteoasjas kogutud tõendite põhjal ei põhjustanud E.U. sõidukile Kia Carnival varalist kahju mitte T.S. poolt enne parempöörde sooritamist sõidutee parema ääre lähedale sõitmata jätmine ega otsustuse tegemine jätta vasakpööre tegemata ja teha selle asemel parempööre, vaid E.U. enda poolt lubamatu Volvost paremalt mööda sõitmine, millist manöövrit polnud T.S-l võimalik ette näha. Just sellise E.U. tegevuse mõtteline eemaldamine annab vastuse, et sellisel juhul poleks liiklusõnnetust juhtunud ja varalist kahju tekkinud.

Liiklusseaduse § 223 lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõidukivõi trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus. Kohus on seisukohal, et T.S.pole 11.11.2022. a liiklusseaduses §

223 lg 1 sätestatud väärtegu toime pannud.

VTMS § 132 p 3 kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse ja lõpetada väärteomenetluse käesoleva seadustiku §-s 29 või 30 sätestatud alusel. VTMS § 29 lg 1 p 1 kohaselt ei alustata väärteomenetlust või alustatud menetlus tuleb lõpetada, kui teos puuduvad väärteo tunnused. Seega tuleb väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kõike eelnevat silmas pidades rahuldab kohus T.S.kaebuse, tühistab kohtuvälise menetleja otsuse ja lõpetab väärteomenetluse.

/allkirjastatud digitaalselt/ Rutt Teeveer kohtunik