2-21-6493/46 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Peeter Pällin, Ele Liiv ja Reena Nieländer

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. aprill 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-6493

Kohtuasi

LAGUNA MADRE OÜ (endine nimi KIMBUTAJA

OÜ, likvideerimisel) hagi X vastu võla ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 13. mai 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

LAGUNA MADRE OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

52 371 eurot 69 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

LAGUNA

MADRE

OÜ

(end

nimi

KIMBUTAJA

OÜ,

likvideerimisel,

registrikood

14497429), seaduslik esindaja likvideerija PJ

Kostja X (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme

Menetluse liik

Asja lahendamine 10. märtsi 2023. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 13. mai 2022. a otsuse resolutsioon muutmata, aga muuta

osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Jätta LAGUNA MADRE OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus LAGUNA MADRE OÜ kanda.

4. Jätta X apellatsioonimenetluse kulud LAGUNA MADRE OÜ kanda. Välja mõista

LAGUNA MADRE OÜ-lt menetluskulu 1863 eurot X kasuks.

5. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb LAGUNA MADRE OÜ-l tasuda

kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike

1 teises lauses ettenähtud määras.

2-21-6493

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. LAGUNA MADRE OÜ (end nimi KIMBUTAJA OÜ, hageja) esitas 26. aprillil 2021 Pärnu

Maakohtule hagi C (C) ja X (kostja) vastu, paludes mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks

välja põhivõla 48 083 eurot 6 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 441 eurot 63 senti ning

edasiulatuva viivise põhivõlalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

2. Pärnu Maakohus muutis 27. aprilli 2021. a määrusega kostja elukoha tõttu kohtualluvust ning

saatis asja kohtualluvuse alusel lahendamiseks Harju Maakohtule.

2.1. Hagiavalduse kohaselt abiellusid C ja kostja 27. oktoobril 2001 ning abielu lahutati 31.

augustil 2011. 16. veebruaril 2006 sõlmis C Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaaliga (uus nimi

Luminor Bank AS) laenulepingu nr 09320132858, millega kostja I ja kostja II võtsid pangalt,

korteriomandi asukohaga XXX, Tallinn (registriosa nr XXXXXXXX) ostmiseks kodulaenu 89

093 eurot. C ja kostja olid laenulepingu sõlmimise ajal abielus ning korter osteti abikaasade

ühisvarasse. Kostja ja C ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt. Hageja

tasus 15. märtsil 2021 nende eest Luminor Bank AS-ile laenulepingust tulenenud võla 48 083

eurot 6 senti. Hageja omandas vastavas ulatuses hüpoteegiga tagatud nõude.

2.2. Hageja hinnangul vastutab kostja laenulepingust tulenevate kohustuste eest, kuna tegemist

on perekonna huvides võetud rahalise kohustusega. Olukorras, kus laenulepingust tulenevad

kohustused kuulusid C ja kostja ühisvara hulka, tuleb lugeda ka kostja laenulepingu pooleks.

Laenusummat kasutati mh kostja emale kuulunud Mulla tn korteril lasunud hüpoteegi

kustutamiseks, hüpoteegipidaja nõue rahuldati laenusumma arvelt ning kostja ema kinkis

korteri kostjale. Seega tuleb lepinguid tõlgendada selliselt, et hüpoteegiga olid tagatud ka

laenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu. Juhul kui hagejal puudub nõue asjaõigusseaduse

(AÕS) § 349 lg 3 alusel, on hageja alternatiivselt seisukohal, et hageja ja kostja sõlmisid

käsunduslepingu või hageja nõuded tuleb rahuldada alusetu rikastumise või lepinguvälise kahju

hüvitamise sätete alusel.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja ei olnud 16. veebruari 2006. a laenulepingu pooleks ning laenulepingust ei tulenenud

kostjale kohustusi. Luminor Bank AS on kinnitanud, et 11. jaanuari 2021. a seisuga puuduvad

kostjal panga ees mistahes kohustused. Laenulepingu pooleks oli C, laenusumma oli 89 093

eurot, millest XXX tn korteri ostmiseks kulus üksnes 57 200 eurot 93 senti. Kostja ja C olid

abielus ajavahemikus 27.10.2001–31.08.2011. C sõlmis 31. oktoobril 2011 laenulepingu lisa 2,

millega võttis täiendavat laenu 24 100 eurot. Kostja on laenust tagastanud 37 500 eurot oma

2-21-6493

lahusvara arvelt. XXX tn korter müüdi enampakkumisel C lahusvaraks olnud kohustuste

täitmiseks, müügisummast pool, s.o 15 700 eurot, on kostjale tasumata. Kostja vaidles ka vastu

laenulepingust tuleva nõude suurusele ning sellele, et nõue on kogu tagastamata laenusumma

ulatuses sissenõutavaks muutunud. Laenuandjaks oli Nordea Bank Finland plc Eesti filiaal.

Hageja ei ole tõendanud, et laenuandja laenulepingust tulenenud nõuded läksid üle Luminor

Bank AS-ile. Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega.

4. Harju Maakohtu 5. oktoobri 2021. a tagaseljaotsusega (osaotsus) rahuldati hageja hagi C

vastu ning mõisteti C-lt hageja kasuks välja põhivõlg 48 083 eurot 6 senti ning sissenõutavaks

muutunud viivis 441 eurot 63 senti. Menetluskulud jättis maakohus C kanda.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus jättis 13. mai 2022. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda ning määras kindlaks kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruse. Maakohus mõistis

hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1579 eurot 50 senti ning seadusjärgses määras

viivise menetluskuludelt.

5.1. Maakohus tuvastas järgmist:

-

hageja omandas 11.veebruaril 2021 korteri asukohaga XXX, Tallinn (registriosa nr

XXXXXXXX), mis oli koormatud 1 882 000 krooni suuruse hüpoteegiga Luminor

Bank AS-i kasuks;

-

Hüpoteek kanti kinnistusraamatusse 16.02.2006 asjaõiguslepingu alusel ning

tagatislepingu kohaselt olid hüpoteegiga tagatud Nordea Bank Finland plc järgmised

nõuded:

1) kõik nõuded C vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja C vahel sõlmitud ja tulevikus

sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende võimalikest lisadest;

2) kõik nõuded kostja vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja kostja vahel sõlmitud ja

tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende võimalikest lisadest;

3) kõik nõuded C ja kosja vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja C ja kostja vahel

sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende võimalikest

lisadest.

-

Hageja tasus 15.03.2021 16. veebruaril 2006 sõlmitud laenulepingust nr 09320132858

tuleneva nõude 48 083 eurot 6 senti.

-

Kostja ei ole laenulepingu nr 09320132858 pooleks.

Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja täitis laenulepingust nr 09320132858 tuleneva nõude

tasumisega nõude kostja vastu, mis oli tagatud korteriomandile seatud hüpoteegiga.

5.2. Maakohus leidis, et sõltumata sellest, kas kostja vastutab C-ga solidaarselt või mitte, ei

puuduta see tagatiskokkuleppe sisu. Tagatiskokkuleppest nähtuvalt tagab hüpoteek selliseid

nõudeid kostja vastu, mis tulenevad kas hüpoteegipidaja ja kostja vahel sõlmitud lepingutest

või hüpoteegipidaja ja kostja ja C vahel sõlmitud lepingutest. 16.02.2006 leping kummalegi

tingimusele ei vasta. Hageja ei ole esile toonud mistahes asjaolusid, mis viitaksid sellele, et

lepingupooled soovisid sõlmida muu sisuga tagatiskokkuleppe kui nähtub kokkuleppes

kasutatud sõnade harilikust tähendusest, või et mõni lepinguosaline oleks tagatiskokkulepet

teisiti mõistnud. Asjaolu, et 16.02.2006 lepinguga reguleeriti ka muid õigussuhteid lisaks

hüpoteegi seadmisele, ei ole tagatiskokkulepe sisu hindamisel asjassepuutuv. Juhul, kui poolte

eesmärk oleks olnud tagada 16.02.2006 laenulepingust tulenevaid hüpoteegipidaja nõudeid

kostja vastu, oleks selle saanud vastavalt tagatiskokkuleppes kokku leppida. Maakohtu

hinnangul ei olnud 16. veebruaril 2006 sõlmitud laenulepingust tulenev nõue kostja vastu

2-21-6493

hüpoteegiga tagatud. Seega ei saa hagejal olla asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg 3 alusel nõuet

kostja vastu.

5.3. Hageja alternatiivse õigusliku käsitluse kohaselt on hageja ja kostja sõlminud

käsunduslepingu. Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga. Hageja viitas Riigikohtu

praktikale, mille kohaselt võlgniku ja hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku vahel võib

olla käsundusleping (RKTKo 3-2-1-152-13, p 13). Maakohus leidis, et kui kinnisasja omanik

annab nõusoleku oma kinnisasja koormamiseks hüpoteegiga kolmanda isiku kohustuste

tagamiseks, võib nõusoleku andmine kujutada endast käsundi täitmist. Praeguses asjas ei olnud

hageja korteriomandi hüpoteegiga koormamise ajal veel korteri omanik. Hüpoteegi seadmine

toimus 2006. aastal, hageja omandas korteri 2021. Hageja poolt kohtu ette toodud asjaoludel ei

ole mistahes lepingu olemasolu poolte vahel tuvastatav. Seega ei saa hagejal olla kostja vastu

lepingust tulenevaid nõudeid.

5.4. Maakohtule esitatud 22.02.2021 e-kirjast nähtub, et hageja küsis kostjalt (ja C-lt), millal

nad laenulepingust tuleneva võla tasuvad ning kostja vastas samal päeval, et temal ei ole

kohustust laenu maksta. Seega ei vastanud hageja poolt laenulepingust tulenevate väidetavate

kohustuste täitmine kostja väljendatud tahtele. Kuna laenulepingust tulenenud väidetavate

kohustuste täitmine ei seondu ülalpidamiskohustuse täitmise või avalike huvidega, ei saa hageja

nõuet rahuldada ka käsundita asjaajamise sätete alusel (VÕS § 1018 lg 1 p-d 1-3).

5.5. Riigikohus on selgitanud, et kui teise isiku kohustuse lepinguväliselt täitnud isikul ei ole

VÕS §-dest 1018 ja 1023 tulenevat hüvitisnõuet, siis saab tal olla teise isiku vastu hüvitisnõue

VÕS § 1041 alusel vaid juhul, kui ta oli teise isiku kohustust täites (kulutusi tehes) heauskne

VÕS § 1024 lg 4 mõttes. Seega on VÕS § 1024 lg 4 ja § 1041 alusel hüvitisnõue võimalik vaid

siis, kui ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest ei esine, kuid teise isiku

kohustuse täitnud isik ei teadnud ega pidanudki seda teadma. See tähendab, et ta arvas

heauskselt, et esineb vähemalt üks VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest, st et ta ei

teadnud ega pidanudki teadma nende asjaolude puudumisest (RKTKo 09.01.2014, 3-2-1-158-

13, p 12). Maakohus leidis, et kuna kostja teatas 22.02.2021 hagejale, et ta ei nõustu sellega, et

tal on asjassepuutuvast laenulepingust tulenevaid kohustusi, ei saanud hageja 15.03.2021

heauskselt arvata, et laenulepingust tuleneva väidetava kostja kohustuse täitmine vastab kostja

tahtele. Seetõttu ei saa hagejal olla nõuet ka VÕS § 1041 alusel.

5.6. Hageja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mille esinemisega seadus seob õigusvastaselt

tekitatud kahju hüvitamise nõude tekkimise. Seega jättis maakohus hageja nõude kostjalt

48 083 euro 6 sendi väljamõistmiseks rahuldamata. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu tuli

ka viivisenõue rahuldamata jätta.

5.7. Kuna maakohus ei tuvastanud väidetava kostja kohustuse täitmisega seoses kostja

kohustust hüvitada hagejal tehtud kulutused, ei pidanud maakohus tuvastama ka seda, kas

kostjal oli asjassepuutuvast laenulepingust tulenevaid kohustusi, mille tõendamiseks on

menetluses esitatud Luminor Bank AS kinnitused, 09.10.2013 notariaalakt, täitemenetluse

dokumendid ja 16.03.2021 notariaalakt. Pankrotihoiatus ei sisalda kostja vastu esitatud nõuete

kontekstis asjassepuutuvat teavet. Nimetatud tõendeid maakohus ei hinnanud.

5.8. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1

kohaselt hageja kanda. Maakohus leidis, et kostja menetluskulud ei ole ülemäärased.

Õigusteenuse tunnihinda 162 eurot koos käibemaksuga pidas maakohus põhjendatuks.

Maakohus rahuldas kostja menetluskulude hüvitamise nõude tervikuna ning mõistis hagejalt

kostja kasuks välja menetluskulud 1579 eurot 50 senti.

Apellatsioonkaebus

2-21-6493

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning saata asja

menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule. Menetluskulud jätta kostja kanda ning mõista need

välja koos seadusjärgses määras viivisega.

6.1. Hageja vaidlustab maakohtu lahendi osas, millega maakohus asus seisukohale, et

16.02.2006 laenulepingust nõue ei olnud hüpoteegiga tagatud ja hagejal ei saa olla kostja vastu

nõuet AÕS § 349 lg 3 alusel.

6.1.1. Tagatiskokkulepet VÕS § 29 lg 1 järgi tõlgendades tuleb asuda seisukohale, et hüpoteek

tagas ka laenuandja nõudeid kostja vastu. Asjaolu, et kostja ei ole laenulepingut nr

09320132858 isiklikult allkirjastanud, vaid seda on teinud kostja abikaasa C, ei ole

asjassepuutuv. Laenu kasutati korteri ostmiseks ühisomandisse .

6.2. Ekslik on maakohtu seisukoht, et kostjal ei olnud kohustust laenuandja ees ning ekslik on

ka seisukoht, et see, kas kostjal oli kohustusi laenuandja ees, ei puutu asjasse. Maakohus jättis

ekslikult hindamata Luminor Bank AS kinnitused (dtl 72, 213), 09.10.2013 notariaalakti (dtl

75-86), täitemenetluse dokumendid (dtl 87-100) ja 16.03.2021 notariaalakti (dtl 183-189).

6.3. Hageja väiteid ei lükka ümber Luminor Bank AS kinnitused (dtl 72, 213), et kostjal

puudusid 11.01.2021 laenulepingust nr 09320132858 tulenevad ja sissenõutavaks muutunud

kohustused panga ees. 21.01.2022 olid laenulepingust tulenevad kohustused hageja poolt

täidetud ning pangalt hagejale üle läinud.

6.4. Hageja leiab, et maakohtu otsus oli üllatuslik, sest maakohus ei teavitanud, millal ta

lahendab 25.01.2022 ning 01.02.2022 taotlused tõendite kogumiseks. Maakohus lahendas need

taotlused alles kolm päeva enne kohtuotsuse avalikustamist.

6.5. Hageja on tõendanud, et kostjad kasutasid laenu perekonna huvides 1995. aastal jõustunud

perekonnaseaduse (PKS1995) § 20 lg 2 mõttes.

Vastustaja seisukoht

7. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel tuleb maakohtu otsuse resolutsioon

muutmata jätta, aga osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

9. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest.

10. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled esmalt tagatiskokkuleppe sisu üle. Kolleegium

nõustub hagejaga, et maakohus tõlgendas tagatiskokkuleppe sisu liiga kitsalt.

10.1. Hüpoteek kanti kinnistusraamatusse 16.02.2006 asjaõiguslepingu alusel ning

tagatislepingu kohaselt olid hüpoteegiga tagatud Nordea Bank Finland plc järgmised nõuded:

1) kõik nõuded C vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja C vahel sõlmitud ja tulevikus

sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende võimalikest lisadest;

2) kõik nõuded kostja vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja kostja vahel sõlmitud ja tulevikus

sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende võimalikest lisadest;

3) kõik nõuded C ja kosja vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja C ja kostja vahel sõlmitud ja

tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende võimalikest lisadest.

2-21-6493

10.2. Pooled vaidlevad, kas tagatiskokkulepe tagas ka võimalikke panga nõudeid kostja vastu,

mis tulenesid C-ga sõlmitud lepingust. Tagatiskokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud PKS1995 §

20 lg 2 järgi perekonna huvides võetud varalise kohustuse järgi vastutavad abikaasad

ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Viidatud sätte kohaselt, kui üks abikaasa võtab

lepinguga perekonna huvides varalise kohustuse, ei saa teine abikaasa automaatselt

lepingupooleks, kuid tal tekib võlausaldaja ees solidaarne vastutus lepingupooleks oleva

abikaasaga.

10.3. C omandas korteri asukohaga XXX, Tallinna 16. veebruaril 2006. Korteri ostmise ajal

olid C ja kostja abielus ning neile kohaldus varaühisuse režiim. Ostetav korter kuulus C ja kostja

ühisvarasse. 16. veebruari 2006. a laenulepinguga võttis C 89 093 eurot laenu ning sellest

57 200,93 euroga tasus ta korteri ostuhinna. Neil asjaoludel võib järeldada, et vähemalt

57 200,93 euro ulatuses vastutas 16.02.2006 laenulepingust tulenevate kohustuste eest kostja

solidaarselt C-ga.

10.4. Tagatiskokkulepet tuleb tõlgendada VÕS § 29 lg 1 järgi lepingupoolte tahtest ning

mõistlikkuse põhimõttest lähtudes (VÕS § 29 lg 4). Korteri omandamise ja kodulaenu võtmise

tagajärjel sai kostja korteri ühisomanikuks ning jäi laenuandja ees vastutama solidaarselt

abikaasaga. Selles olukorras ei ole mõistlik, et kui abikaasade varalised õigused ja kohustused

on sisuliselt samad, siis hüpoteek tagab ühe abikaasa kohustusi, aga teise omi mitte.

Tagatiskokkuleppe nii kitsendav tõlgendamine on vastuolus tehingu eesmärgi ja mõistlikkuse

põhimõttega. Kolleegium asub seisukohale, et tagatiskokkulepe tagas ka võimalikke panga

nõudeid kostja vastu, mis tulenesid C-ga sõlmitud lepingust.

11. Kuigi kostja kohustused olid tagatud hüpoteegiga vähemalt proportsionaalselt osaga, milles

tagatav kohustus oli perekonna huvides, on laenuandja oma võimalikest nõuetest kostja vastu

loobunud.

11.1. Võlasuhte kokkuleppel lõpetamine tähendab VÕS § 207 järgi sisuliselt võlausaldaja

loobumist nõudest ja võlgniku nõustumist sellega, st käsutust nõude suhtes. Samuti on VÕS §

207 lg 2 järgi hõlmatud nn negatiivne võlatunnistus, mille järgi võlausaldaja tunnistab, et

võlasuhet ei ole. Nõudest loobumine või võlasuhte puudumise kinnitamine kui negatiivne

konstitutiivne võlatunnistus välistab võlausaldaja õiguse esitada nõudeid, mille puudumist

kinnitati (st millest sisuliselt loobuti) (vt VÕS I. Kommenteeritud väljaanne. Juura. Veebis. §

207 kommentaar 4.6).

11.2. VÕS § 66 lg 1 järgi solidaarvõla korral võib võlausaldaja sõlmida nõudest loobumise

kokkuleppe ka ainult mõnega solidaarvõlgnike hulgast.

11.3. Laenuandja Luminor Bank AS koostas 11.01.2021 kinnituse, et „ seisuga 10.01.2021 ei

oma X kohustusi Luminor Bank AS ees“ (dtl 72). 21.01.2022 koostas Luminor Bank AS

kinnituse, et „X pole olnud laenulepingu nr 09320132858 osapooleks ega oma lepingust

tulenevaid kohustusi“ (dtl 212).

11.4. Põhjendatud ei ole hageja väide, et nimetatud kinnitustega viitas laenuandja üksnes

sellele, et kostjal ei ole kinnituste andmise seisuga sissenõutavaks muutunud kohustusi panga

ees. VÕS § 29 lg 4 sätestatud mõistlikkuse põhimõttega selline tõlgendus kooskõlas ei ole.

Üldjuhul peetakse kohustustest rääkides silmas nii sissenõutavaks muutunud kui tulevikus

sissenõutavaks muutuvaid kohustusi. Sissenõutavaks muutunud ning tasumata kohustustest

rääkides kasutatakse üldjuhul mõistet „võlg“.

11.5. 11.01.2021 kinnituse hindamisel on oluline, et laenuandjal olid sel hetkel teada kõik

asjaolud, mille põhjal ta sai järeldada, et kostja vastutas solidaarselt laenusaajaga PKS1995 § 20

lg 2 järgi. Korteri ostmise notariaalses tehingus 2006. aastal oli kostja nimetatud kui „Ostja

abikaasa“ ning lepingu sissejuhatuses on märge, et ostetav korter hakkab kuuluma abikaasade

2-21-6493

ühisvara hulka (dtl 11). Seega oli pangale algusest peale teada, et kostja vastutab

laenukohustuse eest vähemalt korteri ostuhinna ulatuses solidaarvõlgnikuna PKS1995 § 20 lg 2

järgi.

11.6. Et pank oli teadlik kostja solidaarsest vastutusest laenusaajaga, kuid andis siiski

11.01.2021 kinnituse kohustuste puudumise kohta, on pank andnud negatiivse konstitutiivse

võlatunnistuse võla puudumise kohta VÕS § 207 lg 2 mõttes. Kostja kohustused laenuandja ees

lõppesid sellega 11.01.2021, s.o enne nõude üleminekut AÕS § 349 lg 3 järgi hagejale.

11.7. Osas, millega maakohus leidis, et kostja ei vastuta käsunduslepingu, käsundita

asjaajamise ega alusetu rikastumise sätete järgi, nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega

ega korda neid (TsMS § 654 lg 6).

12. Kolleegium ei nõustu hageja etteheitega, et maakohtu otsus oli üllatuslik põhjusel, et

maakohus ei teavitanud, millal ta lahendab 25.01.2022 ning 01.02.2022 taotlused tõendite

kogumiseks ning tegi seda alles kolm päeva enne kohtuotsuse avalikustamist. Hageja ei ole

esile toonud, kuidas halvendas taotluste lahendamise viibimine tema menetluslikku olukorda.

Hageja ei ole selgitanud, millised tõendid oleks ta saanud esitada siis, kui maakohus oleks

lahendanud taotlused varem, ega ole neid tõendeid apellatsioonimenetluses esitanud. Seega

isegi juhul, kui eelmenetluse lõpuks ei olnud selge, millistele tõenditele põhimenetlus rajatakse,

ei rikkunud see võimalik menetluslik minetus hageja õigusi.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

13. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse.

13.1. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need TsMS §-de 174 ja 175 sätete järgi

rahaliselt kindlaks määrata kostja esitatud menetluskulude nimekirja alusel.

13.2. Kostja taotles 1863 euro hüvitamist, mis on tasu 11 t 30 min õigusteenuse eest

tasumääraga 162 eurot/t (sisaldab käibemaksu). Kostja taotluse kohaselt kulus esindajal tagatise

taotluse koostamiseks 2t, hageja taotlustele vastuste koostamiseks 2.5 t, apellatsioonkaebusele

vastuse koostamiseks 3t 15 min, istungiks ettevalmistamiseks 2t ning istungil osalemiseks 1t

45 min. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindaja ajakulu õigusteenusele mõistlik ja

põhjendatud ning esindaja tunnitasumäär vastab õigusteenuse keskmisele turuhinnale.

13.3. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib ringkonnakohus otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab hageja tasuma seadusjärgses

määras viivist.

(allkirjastatud digitaalselt)

Peeter Pällin, Ele Liiv, Reena Nieländer