3-22-1318/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Enno Loonurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

04. aprill 2023; Tallinna Halduskohus

Haldusasja number

3-22-1318

Haldusasi

MA HE INVEST OÜ kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 23.05.2022

otsuse (asja läbivaatamise kuupäev 05.05.2022) tühistamiseks ning

vastustaja kohustamiseks lahendada kaebaja vastavasisuline

pöördumine uuesti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – MA HE INVEST OÜ, esindajad Heiki Eichhorn ja Robert

Sarv;

Vastustaja – Eesti Advokatuur, esindaja Kersti Puuri;

Kolmas isik – vandeadvokaat X.Y

RESOLUTSIOON

Edasikaebamise kord

Jätta kaebus rahuldamata

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on

04.04.2023. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Advokatuuri aukohtu 23.05.2022 otsusega (asja läbivaatamise kuupäev 05.05.2022) ei algatatud

menetlust vandeadvokaat X.Y tegevuse suhtes seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega. Otsus

avaldati ilma kirjeldava ja põhjendava osata.

2. MA HE INVEST OÜ esitas 15.06.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu

23.05.2022 otsuse (asja läbivaatamise kuupäev 05.05.2022) tühistamise nõudes.

3. Tallinna Halduskohus jättis 07.07.2022 määrusega kaebuse selguse huvides käiguta.

4. Kaebaja vastas kohtumäärusele 25.07.2022.

5. Tallinna Halduskohus võttis 03.08.2022 määrusega kaebuse menetlusse.

6. Vastustaja esitas oma seisukoha kaebusele 05.09.2022.

7. Tallinna Halduskohus kaasas 22.09.2022 määrusega menetlusse kolmanda isikuna vandeadvokaat

X.Y’i, kes esitas seisukoha kaebusele 18.10.2022.

8. Tallinna Halduskohus määras 24.01.2023 määrusega haldusasja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses

ning andis protsessiosalistele tähtajad täiendavate taotluste või menetlusdokumentide esitamiseks. Ühtlasi

määras kohus kindlaks ka kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja.

9. Kaebaja esitas oma täiendava seisukoha 23.02.2023.

10. Vastustaja esitas oma täiendavad seisukohad ja vastulaused 23.02.2023 ja 10.03.2023.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

11. Vaidlustatud otsus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õigusvastane ning see tuleb tühistada.

Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on rikkunud põhjendamiskohustust. Põhjenduste puudumise tähtsus

avaldubki selles, et kui vastustaja oleks analüüsinud kaebaja väiteid ja hinnanud analüüsi vastavust

vastustaja enda kutsestandardile ja kehtivale kohtupraktikale, siis oleks vastustaja jõudnud järeldusele, et

asi vajab sisulist käsitlemist aukohtumenetluse raames. Vastustaja ei ole hinnanud ka kaebaja esitatud

väiteid ega tõendeid.

11.1. Vaidlustatud otsusesse on märgitud allkirjastajateks Andres Aavik, Mari Männiko, Ingeri Tamm ja

Aleksei Kelli, kuid viimane ei ole kaebajale edastatud otsust allkirjastanud.

12. Täiendavas 23.02.2023 seisukohas leiab kaebaja, et vastustaja ei ole ümber lükanud kaebaja väiteid

menetluslike rikkumiste kohta seoses otsuse vormistamisega (allkirjastamine). Vastustaja kohustus on

tagada korrektne menetlus, kaebaja ei pea seda jälgima ega vastustaja ülesandeid täitma. Kaebaja peab

väiteid tehniliste viperuste kohta nii tõendamata väideteks kui ka kaebuse rahuldamata jätmiseks

materiaalselt ebapiisavaks. Allkirjastamise kohustus on oluline vorminõue. Vastustaja paljasõnalised

väited ei võimalda vastupidisele seisukohale asuda, sest neid väiteid pole kohtutoimikusse esitatud

materjali pinnalt võimalik kontrollida. Vastustaja ei ole esile toonud piisavat volitusnormi, mis võimaldab

vastustajal kehtestada organisatsioonisisese korra, mis eemaldub haldusmenetluse üldistest põhimõtetest.

Vastustaja on oluliselt rikkunud AdvS § 16 lg-s 3 sätestatud tähtaegu. Kaebaja selgitab, et ta ei nõua

advokaadi karistamist, vaid kohast menetlust. Kaebuse saab praegusel juhul, kui jätta kõrvale olulised

menetluslikud rikkumised, jätta rahuldamata vaid juhul, kui kohus ei tuvasta AdvS § 16 lg 2 eeldust ehk

distsiplinaarsüüteo tunnuste ilmnemist st et osutatud õigusteenus vastab täielikult AdvS § 40 lg-le 2.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

13. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja leiab, et kaebaja kaebus on alusetu ning tuleb jätta täies ulatuses

rahuldamata. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et aukohtu liige Aleksei Kelli ei ole vaidlusalust aukohtu

otsust allkirjastanud. Vastustaja möönab, et kaebaja poolt halduskohtule esitatud dokumendil ei ole

aukohtu liikme Aleksei Kelli allkirja, kuid see on tingitud allkirjastamisel esinenud tehnilisest probleemist.

Vastustaja selgitab, et aukohtu liige Aleksei Kelli on samuti viidatud aukohtu otsuse allkirjastanud, kuid

tema allkiri asub dokumendihaldussüsteemi tehnilise vea tõttu eraldi digikonteineris (vaata vastuse lisa 1 –

aukohtu 05.05.2022 istungi resolutsiooniline otsus fail 1). Allkirja asumine teises digikonteineris ei muuda

aga asjaolu, et Aleksei Kelli on otsuse samuti allkirjastanud 23.05.2022. Seega aukohus ei ole

menetlusnorme rikkunud.

13.1. Vastavalt Eesti Advokatuuri kodukorra § 57 lg 31 esimesele ja teisele lausele võib aukohus, kui ta

jätab aukohtumenetluse algatamata, avaldada otsuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Seda, et aukohtul

on õigus otsus, millega aukohtumenetlust advokaadi tegevuse suhtes ei algatada, vormistada

resolutsioonina, on selgitatud ka vaidlusaluses aukohtu otsuses endas. Kaebaja ei ole pärast

resolutsioonina vormistatud otsuse kättesaamist teavitanud advokatuuri soovist tutvuda aukohtu otsuse

põhjendustega. Seetõttu ei ole aukohus täiendanud resolutsioonilist otsust kirjaliku ja põhjendava osaga.

Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga nagu oleks advokatuur ilma õigusliku aluseta kehtestanud korra,

mille alusel aukohus võib vormistada advokaadi suhtes menetluse mittealgatamise otsuse resolutsioonilise

otsusena. AdvS § 17 lg 7 sätestab, et aukohtumenetluse täpsem kord määratakse advokatuuri kodukorras.

Kodukorra § 57 lg 31 on vastu võetud advokatuuri üldkogu 19.01.2021 otsusega nr 1 ja on kehtiv.

13.2. Vastustaja ei nõustu väitega, et Heiki Eichhorni aukohtu poole pöördunud isikuna käsitlemine on

oluline menetlusviga. Vastustaja hinnangul ei mõjuta ebaselgus aukohtu poole pöördunud isiku osas

vaidlusaluse aukohtu otsuse kehtivust. Kuivõrd aukohtule esitatud kaebuse läbivaatamisega ei mõjutata

aukohtu poole pöördunud isiku õigusi või kohustusi ning tema seisundit ei saa samastada haldusmenetluse

mõttes menetlusosalise seisundiga, ei ole oluline, kelle (st kas füüsilise või juriidilise isiku) pöördumise

alusel advokaadi tegevuse suhtes distsiplinaarmenetluse algatamata jätmise otsus on tehtud.

13.3. Vastuväited vandeadvokaat X.Y poolt koostatud õiguslikule hinnangule ei ole käesolevas

haldusmenetluses asjakohased ja tuleb jätta tähelepanuta. Juhul kui kaebaja hinnangul ei ole advokaat

osutanud talle teenust vastavalt pooltevahelisele lepingule, on kaebajal ja advokaadil võimalik sellekohast

vaidlust lahendada tsiviilkohtumenetluse raames. Kaebaja õigus esitada advokaadi suhtes

tsiviilmenetluslik nõue ei anna talle aga subjektiivset õigust nõuda aukohtult advokaadi karistamist.

13.4. Kaebaja sai realiseerida AdvS § 16 lg-s 1 sätestatud õiguse pöörduda aukohtu poole taotlusega

algatada aukohtumenetlus vandeadvokaat X.Y tegevuse suhtes. Aukohus vaatas pöördumise läbi, hindas

kaebaja poolt esitatud etteheiteid ja tõendeid ning otsustas aukohtumenetluse algatamata jätmise üle AdvS

§ 16 lg 3 sätestatud tähtaja jooksul. Aukohus tegi kirjaliku otsuse kaebajale ja advokaadile teatavaks

advokatuuri kodukorra § 57 lg-s 5 sätestatud tähtaja, so 30 päeva, jooksul. Edastatud otsuses oli selgitatud

motiveeritud otsuse küsimise õigust ja tähtaega, samuti oli otsuses selgitatud aukohtu otsuse vaidlustamise

tähtaega.

14. Täiendavas 23.02.2023 seisukohas leiab vastustaja jätkuvalt, et kaebus on täies ulatuses alusetu ja

tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja on enda 05.09.2022 vastuses käsitlenud põhjalikult kaebaja etteheiteid

ja need ümber lükanud. Vaidlusalune otsus on vastu võetud ja allkirjastatud kõigi nelja aukohtu liikme

poolt. Asjaolu, et ühe aukohtu liikme allkiri on tehnilistel põhjustel eraldi digikonteineris, ei muuda

vaidlusalust aukohtu otsust tühiseks. Kaebaja ei ole teavitanud aukohtule tähtaegselt soovist tutvuda

aukohtu otsuse motiividega. Aukohtu otsus ei mõjuta kaebaja õiguseid või kohustusi. Aukohtumenetluse

eesmärgiks on advokatuuri sisene kontroll enda liikmete üle.

15. Täiendavas 10.03.2023 seisukohas märgib vastustaja, et on selgelt ümber lükanud kaebaja väite, et

aukohtu otsus on allkirjastamata. Samuti jääb vastustaja selle juurde, et ei ole rikkunud

põhjendamiskohustust. Aukohus ei ole rikkunud ka AdvS § 16 lg-s 3 sätestatud kohustust otsustada

aukohtumenetluse algatamise üle kahe kuu jooksul. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et tal on õigus nõuda, et

halduskohus kontrolliks, kas tema poolt aukohtule esitatud pöördumises (kaebuses) esinesid

distsiplinaarsüüteo tunnused. AdvS § 16 lg-st 2 tulenevalt on aukohtu, mitte kaebaja, pädevuses otsustada,

kas advokaadi tegevuses esinevad distsiplinaarsüüteo tunnused.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

16. Eesti Advokatuur on esitanud kaebusele väga põhjaliku vastuse. Kolmas isik nõustub täielikult

vastustaja poolt esitatuga ega pea vajalikuks seda korrata. Kaebaja heidab kolmandale isikule ette seda, et

viimane jättis kvalifitseerimata lepingu tüübi. Ilmselt ei vaevunud kaebaja kõnealust õiguslikku arvamust

lõpuni lugema, sest nimetatud õigusliku arvamuse eelviimases lõigus on selgelt öeldud, et sisuliselt on

tegemist töövõtulepinguga. Isikul on võimalik pöörduda advokaadi vastu üldkohtusse, kui ta leiab, et

advokaadile makstud tasu kuulub tagastamisele.

KOHTU PÕHJENDUSED

17. Antud haldusasjas on vaidlustatud Eesti Advokatuuri aukohtu 23.05.2022 otsust ning taotletud selle

tühistamist, samuti vastustaja kohustamist lahendada kaebaja vastavasisuline pöördumine uuesti.

Nimetatud 23.05.2022 otsusega ei algatatud vandeadvokaat X.Y suhtes aukohtumenetlust seoses

distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega. Käesoleva vaidluse eripära väljendub selles, et vaidlustatud

otsus avaldati vastavalt advokatuuri kodukorra § 57 lõikele 31 ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Samas

oli otsuses märgitud, et aukohus teeb motiveeritud otsuse siis kui menetlusosaline teatab aukohtule 15

päeva jooksul otsuse resolutsiooni avaldamisest, et ta soovib selle otsuse peale halduskohtule kaebuse

esitada. Kaebaja heidab vastustajale ette põhjenduste puudumist ja põhjenduste esitamata jätmist n-ö

ühepoolselt, ilma sellekohase õigusliku aluseta ning ka seda, et üks aukohtu liige oli otsuse (väidetavalt)

allkirjastamata jätnud. Mis puutub otsuse põhjenduste puudumisse, siis märgib kaebaja, et otsuse

põhjendusi ei ole üldjuhul võimalik tagantjärele esitada, sest põhjenduste puudumine ei saa kanduda üle

kohtumenetlusse. Samas ei nähtu haldusasja materjalist, et kaebaja oleks pidanud vajalikuks vastustajalt

motiveeritud otsust taotleda. Vaidluse eripära väljendub veel ka selles, et taoliste kaebustega ei ole

võimalik midagi sisulist saavutada. Kahju tekitamise korral on võimalik pöörduda tsiviilkohtumenetluse

seadustikus ettenähtud korras vastavasse maakohtusse.

18. Kohtupraktika käigus on korduvalt asutud seisukohale, et taolistes vaidlustes saabki kaebeõiguse

aluseks olla üksnes menetlusnormide rikkumine ehk halduskohtumenetluse esemeks on advokatuuri

tegevus vastava menetluse läbiviimisel, mitte advokaadi tegevus huvitatud isiku suhtes. Kohus kontrollib

kas isik on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse taotlus esitada ja kas aukohus on selle vastavalt

pädevus-, menetlus- ja vormireeglitele läbi vaadanud. Aukohtu otsuse sisulise õiguspärasuse osas kohus

seisukohta võtta ei saa.

19. Lähtuvalt eeltoodust on käesoleva vaidluse puhul kogu küsimuse rõhuasetus sellel kas vastustaja on

taotluse läbi vaadanud selleks ettenähtud menetlusreegleid järgides ning sellega seonduvalt

esmajärjekorras sellel kas vastustaja võis teha otsust ilma kirjeldava ning põhjendava osata võimaldades

taotlejal soovi korral põhjendusi hiljem juurde küsida.

20. Vastustaja on tuginenud Eesti Advokatuuri üldkogu otsusega 24.04.2013 vastu võetud (mida on hiljem

ka muudetud) Eesti Advokaruuri kodukorra § 57 lõikele 31, milles sätestatakse, et (olukorras) kus aukohus

jätab aukohtumenetluse algatamata, võib aukohus avaldada otsuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata,

kusjuures resolutsioonina vormistatud otsust täiendab aukohus kirjeldava ja põhjendava osaga kui

menetlusosaline teatab aukohtule 15 päeva jooksul otsuse resolutsiooni avaldamisest arvates soovist

esitada otsuse peale kaebus või protest halduskohtule vastavalt advokatuuriseaduses sätestatule.

Advokatuuriseaduse § 9 punkti 5 kohaselt oligi advokatuuri kodukorra ja advokaadi kutse-eetika nõuete

vastuvõtmine üldkogu pädevuses ning vastavalt sama seaduse § 17 lg 7 esimesele lausele määrataksegi

aukohtumenetluse täpsem kord advokatuuri kodukorras. Seega oli advokatuuri kodukorra- ja

aukohtumenetluse täpsema korra kehtestamiseks olemas seadusest tulenevad volitusnormid ning kaebaja

seisukohaga põhjenduste omaalgatusliku esitamata jätmise kohta ei saa nõustuda. Siinkohal võib märkida,

et ka halduskohtumenetluses võidakse teatud juhtudel otsusest kirjeldav ja põhjendav osa välja jätta, mida

täiendatakse sel juhul kui menetlusosaline teatab tähtaegselt soovist esitada otsuse peale

apellatsioonkaebus (HKMS § 160 lg 2, § 170 lg 2).

21. Põhjendatud ei ole ka kaebaja seisukoht selle kohta, et üks aukohtu liige (A. Kelli) ei olnud kaebajale

edastatud otsust allkirjastanud. Vastustaja märgib, et A. Kelli allkiri on teises digikonteineris ning see ei

muuda allkirjastamise asjaolu ega tähenda menetlusnormide rikkumist. Vastustaja eelnimetatud

selgitusega võib nõustuda. Kohtute infosüsteemist on A. Kelli allkirja olemasolu tuvastatav.

22. Lähtuvalt eeltoodust ei ole kaebuse rahuldamiseks alust. Kaebuse esitaja on saanud realiseerida oma

subjektiivse õiguse esitada taotlus ning aukohus on selle vastavalt pädevus-, menetlus- ja vormireeglitele

läbi vaadanud. Seonduvalt pädevus- ja vormireeglite järgimisega ei ole tegelikult (sisulist) vaidlust

menetlusosaliste vahel ka olnud. Mis puutub etteheidetesse seonduvalt tähtaja järgimisega, siis

advokatuuriseaduse § 16 lg 3 sätestab kahekuulise tähtaja distsiplinaarsüüteo tunnustest teadasaamisest,

mitte kaebuse esitamise kuupäevast, kusjuures teadasaamine eeldab ilmselt ka advokaadilt (vähemalt)

mingisuguse esialgse seisukoha küsimist. Kohus nõustub vastustajaga, et aukohtu otsuse võis teha

(esialgselt) ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Mingil määral on vastustaja põhjendanud seda otsust küll

käesoleva kohtumenetluse käigus, kuid selle sisulise õiguspärasuse osas ei saa kohus siiski seisukohta

võtta. See ei ole ka tarvilik, sest nähtuvalt esialgse kaebuse punktist 9 ei ole kaebaja pidanud põhjenduste

ülekandumist kohtumenetlusse võimalikuks ega vajalikuks. Menetluse algfaasis ehk Tallinna Halduskohtu

07.07.2022 käiguta jätmise määruses tõstatatud küsimus sellest kas kaebajana oleks vaja käsitada Heiki

Eichhorni või osaühingut MA HE INVEST, ei ole enam olemuslik. Kohus aktsepteeris kaebaja seisukohta,

mille kohaselt pidi kaebajaks olema nimelt osaühing ning võttis kaebuse taoliselt menetlusse. Hiljem on

menetlusosalised sellest ka lähtunud. Samas võib siinkohal nõustuda täiendava seisukohana ka vastustaja

täpsustusega, mille kohaselt ei mõjuta ebaselgus aukohtu poole pöördunud isiku osas vaidlusaluse aukohtu

otsuse kehtivust, sest aukohtule esitatud kaebuse läbivaatamisega ei mõjutatud huvitatud isiku õigusi või

kohustusi ning tema seisundit ei saa samastada sellise menetlusosalise seisundiga haldusmenetluses, kelle

õigustele üks või teine haldusmenetluses tehtav otsustus sisulist mõju võiks avaldada.

23. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole aga menetluskulude

hüvitamist haldusasja kirjalikus menetluses läbivaatamiseks määramisel antud tähtaja raames taotlenud

ning samuti ei ole seda taotlenud menetlusse kaasatud kolmas isik. Seega jäävad protsessiosaliste

menetluskulud või võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm

Kohtunik