3-23-30/12 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Määruse tegemise aeg ja koht

03.04.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-30

Haldusasi

X kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise

hüvitamiseks

seoses

pikaajaliste

kokkusaamiste

võimaldamata jätmisega

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Tallinna Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 06.02.2023 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 06.02.2023 määruse

resolutsiooni p-de 1 ja 2 peale haldusasjas nr 3-23-30.

2. Jätta rahuldamata X taotlus määruskaebuse läbivaatamiseks kohtuistungil.

3. Tagastada X-le määruskaebusele lisatud dokumendid.

4. Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 06.02.2023 määruse

resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata. Täiendada halduskohtu määruse põhjendusi

ringkonnakohtu määruse põhjendustega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrus on lõplik (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, riigi õigusabi seaduse

(RÕS) § 15 lg 8).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas Tallinna Vanglale 03.11.2022 taotluse hüvitada mittevaraline kahju 10 000 eurot

seoses sellega, et talle ei võimaldatud pikaajalisi kokkusaamisi pereliikmetega 2021. a juunis ja

septembris ning 2022. a jaanuaris ja juunis.

2. Tallinna Vangla jättis taotluse 03.01.2023 vastusega nr 5-37/22/166-2 rahuldamata. X ei ole

esitanud taotlusi pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamiseks 2021. a juunis ja septembris ning

2022. a jaanuaris. Ta esitas 05.04.2022 taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks isa ja vennaga

2022. a juuni keskpaigas, mida lubati. Samas ei kantud vastavalt justiitsministri 30.11.2000

määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 44 lg-tele 1 ja 2 kokkusaamise kohta märget

2022. a juunikuu kokkusaamiste graafikusse, mille järel oleks kokkusaamise kuupäev taotlejale

teatavaks tehtud. Vastutava vanglaametniku sõnul ei jõudnud kokkusaamise taotlus temani ning

3-23-30

2(4)

mittelubamise kohta ei ole antud haldusakti. Ei ole võimalik välja selgitada, miks 2022. a

juunikuus jäi kokkusaamine võimaldamata. Võib-olla ei edastanud inspektor-kontaktisik taotlust

pädevale isikule. Taotlus võis jääda kahe silma vahele, sest kaebaja inspektor-kontaktisiku

teenistussuhe peatus 18.04.2022. Vangla tegevuse õigusvastasust ei saa küll välistada, kuid

kaebaja oli ise kahju vältimisel tegevusetu. Ta ei esitanud kokkusaamise mittetoimumise kohta

ühtegi pöördumist, mis osutab, et ta võib-olla ei soovinudki enam pereliikmetega sel ajal kokku

saada. Kaebajal on õiguste kaitseks piisavad teadmised. Ta ei ole ka selgitanud õiguste rikkumist

ega kahju tekkimist. Täiskasvanud lapse, tema vanemate ning vendade-õdede eemalolek ei saa

suhteid palju mõjutada või neid kahjustada. Pikaajaline kokkusaamine ei saa võrreldes lühiajalise

kokkusaamisega anda olulist lisaväärtust. Isaga on X kohtunud vangistuse ajal varem lühiajaliselt

kahel korral ning vennaga ei ole ta soovinud kokku saada. Pikaajalisi kokkusaamisi nende

isikutega ei ole ta viie vanglas veedetud aasta jooksul soovinud. Tal on olnud võimalus suhelda

lähedastega telefoni ja kirja teel. Järelikult ei saanud kaebajal olla suurt vajadust pikaajalise

kokkusaamise järele. Ühtlasi ei saanud talle tekkida üleelamisi või kannatusi, mis õigustaks

rahalise hüvitise väljamaksmist. Vangla vabandab selle eest, et pikaajalist kokkusaamist ei

toimunud. See on võimaliku kahju kompenseerimiseks piisav. Vangla võimaldab kaebajal

täiendavalt kohtuda taotluses märgitud isikutega, kui ta peaks seda taotlema. Sellega on

õigusvastane tegevus heastatud.

3. X esitas Tallinna Halduskohtule 05.01.2023 kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses

pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmisega. Vangla ei registreeri esitatud dokumente.

Kaebusele oli lisatud riigi õigusabi taotlus esindamiseks halduskohtumenetluses.

4. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 12.01.2023 määrusega käiguta, andes kaebajale 300 euro

suuruse riigilõivu tasumiseks aega 10 päeva määruse kättesaamisest arvates.

5. X esitas 23.01.2023 menetlusabi taotluse kaebuselt tasutavast riigilõivust vabastamiseks.

6. Tallinna Halduskohus jättis 06.02.2023 määrusega rahuldamata X riigi õigusabi taotluse

(resolutsiooni p 1) ja menetlusabi taotluse kaebuselt tasutavast riigilõivust vabastamiseks

(resolutsiooni p 2) ning kaebuse käiguta, andes kaebajale puuduva riigilõivu, s.o 300 euro

tasumiseks aega seitse päeva alates resolutsiooni p-i 2 jõustumisest arvates (resolutsiooni p 3).

Riigi õigusabi andmisest tuleb keelduda, sest kaebaja on ise võimeline oma õigusi kaitsma (vt

RÕS § 7 lg 1 p 1). Ta on läbinud iseseisvalt vaidemenetluse ning esitanud kohtule kaebuse, mis

sisaldab selget taotlust. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on ta esitanud varem mitmeid kaebusi,

avaldusi, määruskaebuse ja apellatsioonkaebuse (nt haldusasjad nr 3-21-2101, 3-22-1947 ja 3-

21-2630), mis samuti kinnitab tema võimet ise enda õigusi kaitsta. Halduskohtumenetluses

korvab õigusalaste teadmiste puudumist uurimisprintsiip ja selgitamiskohustus (HKMS § 2 lg-d

4–6). Riigi õigusabi andmisest tuleks keelduda ka põhjusel, et kaebus on perspektiivitu (vt RÕS

§ 7 lg 1 p 5). Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist 2021. a juunis ja septembris ning

2022. a jaanuaris ära jäänud pikaajaliste kokkusaamiste eest. Vanglale saaks teha etteheiteid, kui

pikaajalise kokkusaamise võimaldamist oleks taotletud ja sellest oleks õigusvastaselt keeldutud

(VSkE § 32 lg 1 koosmõjus §-ga 40). Kaebaja ei ole kõnealusel ajal taotlenud vanglalt

pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamist. Seetõttu ei saa vanglale nende mittetoimumist ette

heita. Ühtlasi ei saanud kaebajal tekkida kokkusaamiste ärajäämisest kahju ning puudub

põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju vahel.

Kaebuselt tuleb maksta riigilõivu 300 eurot (riigilõivuseaduse § 60 lg 2). Kaebajal ei ole sellist

raha. Samas ei eelda menetlusabi andmine kaebuselt tasutavast riigilõivust vabastamiseks üksnes

taotleja maksejõuetust, vaid ka asja edukust (vt HKMS § 111 lg 3). Kaebust võib pidada

perspektiivituks samadel põhjustel, miks jäi rahuldamata riigi õigusabi taotlus.

7. X esitas Tallinna Ringkonnakohtule 09.02.2022 avalduse, milles palub määrata advokaat, et

vaidlustada Tallinna Halduskohtu 06.02.2023 määrust. Vangla väide, et kaebaja ei ole taotlenud

3-23-30

3(4)

pikaajalist kokkusaamist, on pahatahtlik ja vale. Vastustaja ei ole eitanud, et kaebaja taotles

pikaajalist kokkusaamist 2022. a juunis. Kaebaja nõuab avalduse lahendamist istungil ja

avalikult, et kutsuda kohale ajakirjanikud. Kaebaja palub tagastada avaldusele lisatud koopia

Tallinna Halduskohtu 06.02.2022 määrusest ja selle kaaskirjast.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Otstarbekas on käsitleda X 09.02.2023 avaldust määruskaebusena Tallinna Halduskohtu

06.02.2023 määruse resolutsiooni p-i 1 peale, mitte riigi õigusabi taotlusena sama määruse peale

määruskaebuse esitamiseks. X taotles halduskohtult riigi õigusabi, et esitada kaebus Tallinna

Vangla tegevuse peale pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmisel. Ringkonnakohus

saaks

taotluse

läbi

vaadata

üksnes

osas,

mis

puudutab

esindaja

määramist

määruskaebemenetluses (RÕS § 4 lg 3 p 5, § 10 lg 1). Eelduslikult soovib kaebaja aga endiselt

riigi õigusabi kaebuse esitamiseks. Kui ringkonnakohus käsitleks avaldust riigi õigusabi

taotlusena, viibiks määruskaebuse lahendamine senikaua, kuni jõustub riigi õigusabi kohta tehtud

määrus. Hinnang halduskohtu määruse resolutsiooni p 2 õiguspärasusele sisaldab samas sisuliselt

hinnangut ka sellele, kas kaebajal peaks olema õigus riigi õigusabile määruskaebemenetluses.

Seetõttu on otstarbekas käsitleda avaldust määruskaebusena. Ringkonnakohus käsitleb sama

avaldust ka määruskaebusena Tallinna Halduskohtu 06.02.2023 määruse resolutsiooni p-i 2

peale, sest avaldus sisaldab põhjendusi selle kohta, miks X ei nõustu halduskohtu määrusega.

Määruskaebus on esitatud HKMS § 204 lg-s 1 sätestatud määruskaebuse esitamiseks ette nähtud

tähtaja jooksul. Määruskaebus tuleb HKMS § 207 lg-le 2 tuginedes menetlusse võtta. HKMS §

210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.

9. Kaebajale tuleb tagastada määruskaebusele lisatud Tallinna Halduskohtu 06.02.2023 määrus

ja kaaskiri. Need dokumendid on haldusasja toimikus juba olemas.

10. Ringkonnakohus

mõistab

kaebaja

taotlust

istungi

korraldamiseks

taotlusena

määruskaebuse läbivaatamiseks kohtuistungil. See taotlus jääb rahuldamata. HKMS § 210 lg 4

esimese lause kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea

vajalikuks kohtuistungit korraldada. Kohtuistungi korraldamine on õigustatud, kui ebaselged on

asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ning ka menetlusosalise kirjalikud avaldused ei

võimalda neis selgust saada. Praegusel juhul on määruskaebus võimalik lahendada toimiku

põhjal. Vaidluse asjaolud ning kaebaja seisukohad on kohtule arusaadavad ning asjaolud on

selged. Kaebaja ei ole istungi korraldamise taotlust ka millegagi põhjendanud. Seejuures ei ole

soov vaadata määruskaebus läbi avalikkuse juuresolekul istungi korraldamiseks piisav.

Avalikkusel on võimalik tutvuda avaldatud määrusega Riigi Teatajas.

11. Määruskaebuse väited ei anna alust selle rahuldamiseks ja halduskohtu määruse

tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega korda neid

kõiki (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4).

12. Isiku võimekus oma õigusi ise kaitsta sõltub vaidluse õiguslikust ja faktilisest keerukusest

ning isiku käitumisest protsessis (vt Riigikohtu 11.03.2018 määrus nr 3-2-1-7-08, p-d 10‒13;

02.11.2005 määrus nr 3-3-1-58-05, p 7). Praegusel juhul ei saa vaidlust pidada õiguslikult ega

faktiliselt keerukaks. Küsimus on selles, kas kaebaja esitas vanglale taotlused pikaajalise

kokkusaamise võimaldamiseks ning missugune kahju tal seetõttu tekkis. Nende asjaolude kohta

saab eelkõige anda selgitusi kaebaja ise. Samuti on kaebaja esitanud selged ja arusaadavad

taotlused. Kaebaja ei pea kohtule esitatavates avaldustes viitama normidele ja selgitama, kuidas

neid tõlgendada, samuti ei pea ta otsima asjakohast kohtupraktikat (vt HKMS § 157 lg 1).

Halduskohus märkis õigesti, et ka kaebaja varasem kogemus halduskohtumenetluses osalemisel

kinnitab tema võimekust enda õigusi ise kaitsta. Seega leidis halduskohus põhjendatult, et

kaebaja on ise võimeline oma õigusi kaitsta. Üksiti ei õigusta riigi õigusabi andmist kaebuse

vähesed edulootused (vt allpool; RÕS § 7 lg 1 p 5).

3-23-30

4(4)

13. Kaebuselt tasutavast riigilõivust vabastamine eeldab, et menetluses osalemine on isiku jaoks

edukas (HKMS § 111 lg-d 1–3). Kaebaja ei ole väitnud, et ta esitas vanglale taotlused pikaajaliste

kokkusaamiste võimaldamiseks 2021. a juunis ja septembris ning 2022. a jaanuaris. Seega ei saa

nende mittetoimumist vanglale ette heita, kaebajale ei saanud nende toimumata jäämisest tekkida

kahju ning puudub põhjuslik seos vangla tegevuse ja kahju vahel.

14. Määruskaebusest võib järeldada, et kaebaja heidab eelkõige ette pikaajalise kokkusaamise

võimaldamata jätmist 2022. a juunis. Halduskohus ei ole selles osas kaebuse perspektiivi

hinnanud. Vangla möönis 03.01.2023 vastuses, et kaebaja oli 05.04.2022 esitanud taotluse

pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks isa ja vennaga 2022. a juunis, mida lubati, kuid ei ole

õnnestunud välja selgitada, miks see kokkusaamine jäi lubatud ajal toimumata. Vangla märkis,

et kuna kaebaja inspektor-kontaktisiku teenistussuhe peatus, võis taotlus jääda tähelepanuta ja

pädevale isikule edastamata. Vangla tegevuse õigusvastasust ei saa seetõttu välistada.

Haldusorgani tegevuse õigusvastasus on üks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 ja § 9 lg-

s 1 sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise eeldustest. Samas ei ole kaebaja põhjendanud

kuidagi mittevaralise kahju tekkimist või kirjeldanud, mida ta pikaajalise kokkusaamise

ärajäämise tõttu tundis. See võimalus oli tal nii vanglale esitatud taotluses, kaebuses kui ka

määruskaebuses. Kahju tekkimist ei saa praegusel juhul eeldada, sest kaebaja soovis pikaajalist

kokkusaamist isa ja vennaga. Eelduslikult ei ole täiskasvanud pereliikmete vahel suuri

sõltuvussidemeid, mille pidevust pikaajaliste kokkusaamiste mittetoimumine kahjustaks. Selliste

sõltuvussuhete puudumisele osutab praegusel juhul seegi, et kaebaja on kohtunud isaga kahel

korral lühiajaliselt ning vennaga kohtumist ei ole ta varem taotlenud. Viie vanglas veedetud aasta

jooksul ei ole ta samade isikutega pikaajalist kokkusaamist soovinud. Kaebajal oli võimalus

suhelda nende isikutega telefoni ja kirja teel. Ta ei kasutanud võimalusi kahju tekkimise

vältimiseks: kaebaja ei esitanud vanglale taotlusi ega nõudnud selgitusi kokkusaamise ärajäämise

kohta. Kaebajal on piisavad õigusteadmised, et osata seda nõuda. Ringkonnakohus nõustub

vanglaga, et sellest võib järeldada, et kaebaja võis olla tegelikult kaotanud huvi kokkusaamise

võimaldamise vastu soovitud ajal. Mittevaralise kahju hüvitamist rahas õigustaks üksnes RVastS

§ 9 lg-s 1 sätestatud rikkumise raskus, kuid praegu teadaolevaid asjaolusid arvestades ei saanud

rikkumine kaebajale suurt mõju avaldada. Seetõttu ei ole kahju hüvitamine rahas põhjendatud.

Vangla on kaebaja ees vabandanud ning lubanud talle täiendava pikaajalise kokkusaamise isa ja

vennaga, kui ta peaks seda soovima. Rahalise hüvitise väljamõistmist võib pidada äärmiselt

ebatõenäoliseks. Sellises olukorras ei ole põhjendatud jätta 300 euro suuruse riigilõivu tasumise

kohustust riigi kanda. Kui kaebaja soovib vaidlust pidada, siis tuleb tal vaidlusega kaasnevad

kulud ise kanda.

15. Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 06.02.2023

määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata. Ringkonnakohus täiendab halduskohtu määruse

põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega.

(allkirjastatud digitaalselt)