2-21-127824/28 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Alo Noormets

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.03.2023, Võru kohtumaja asukohaga Põlvas

Tsiviilasja number

2-21-127824

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi K. L. vastu

võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

Menetlusosalised ja nende

esindajad

3530,57 eurot

Hageja: Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood

11919806);

Hageja lepinguline esindaja: Carlo Kask (PlusPlus Legal

OÜ, e-post: carlo.kask@plusplus.ee);

Kostja: K. L. (isikukood xxxxxxxxxxx);

Kostja esindaja RÕA korras: vandeadvokaat Meelis

Masso

(Meelis

Masso

Advokaadibüroo,

e-post:

advokaadibyroo@meelismasso.ee).

Menetluse liik

Kirjalik lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagiavaldus osaliselt.

2. Mõista K. L. AS-i PlusPlus Capital kasuks välja põhivõlgnevus summas 1640,30

eurot, intressid summas 0 eurot (vastavalt VÕS § 4034 lõikele 7 VÕS §-s 94 sätestatud

intressimääras), viivis alates põhivõlgnevuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohtuotsuse tegemiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kokku summas

311,01 eurot ning sissenõudmiskulud summas 35 eurot.

3. Mõista K. L. AS-i PlusPlus Capital kasuks välja viivis tasumata põhivõlgnevuselt VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 01.04.2023 kuni põhivõlgnevuse

tasumiseni, kuid kokku koos resolutsiooni p-s 2 nimetatud sissenõutavaks muutunud

viivisega mitte enam kui resolutsiooni p-s 2 nimetatud põhivõlgnevuse ulatuses.

4. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

5. Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

2

Pool võib esitada kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist suulisel istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (edaspidi ka hageja) esitas 15.03.2022 Tartu Maakohtu Võru

kohtumajale hagi K. L. (edaspidi ka kostja) vastu 1700 euro suuruse põhivõlgnevuse,

233,53 euro suuruse intressinõude, 866,74 euro suuruse viivisnõude ja 35 euro suuruse

sissenõudekulude nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid ESTO AS (registrikood

14180709, edaspidi ka kreeditor) ja kostja 15.08.2020 arvelduskrediidilepingu (edaspidi

ka leping), mille kohaselt võimaldas kreeditor kostjale arvelduskrediidi kasutamist kuni

summas 2000 eurot. Kostja kohustus kasutatud krediidi ja intressi tasuma igakuiselt 15.

kuupäevaks vastavalt lepingu põhitingimustes sätestatule. Lepingu põhitingimuste

kohaselt oli intressimäär 40,9% aastas (0,11% päevas) ning viivisemäärana oli kokku

lepitud lepinguline intressimäär, s.o 40,9% aastas või 0,11% päevas. Kostja sai lepingu

alusel 17.08.2020 enda kasutusse kokku 1640,30 eurot, milleks kreeditor sooritas kostja

pangakontole 2 ülekannet summas 481 eurot ja 1159,30 eurot. Kuivõrd kostja ei täitnud

lepingust lähtuvat igakuist tagasimaksekohustust, saatis kreeditor kostjale 30.11.2020

meeldetuletuskirja, milles kohustas kostjat võlgnevus tasuma hiljemalt 14.12.2020 ning

teatas, et võlgnevuse tasumata jätmisel loeb kreeditor lepingu üles öelduks. Kuivõrd kostja

ei tasunud võlgnevust, saatis kreeditor 15.12.2020 kostjale kirja, milles teatas, et leping on

üles öeldud ning kohustas kostjat tasuma põhivõlgnevuse koos kõrvalnõuetega kokku

summas 1945,51 eurot. 22.02.2021 teavitas kreeditor kostjat sellest, et on loovutanud

nõude kostja vastu hagejale. Hageja on saatnud kostjale 15.03.2021, 01.06.2021 ja

16.08.2021 nõudekirjad, kuid kostja on jätnud võlgnevuse tasumata.

2. Kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja teatas 13.05.2022 hagivastuses, et vaidleb

hagiavaldusele vastu ega tunnista haginõudeid. Kostja väitis, et ta ei ole kreeditoriga

lepingut sõlminud, vaid et selle on sõlminud keegi kolmas isik, kes kasutas lepingu

sõlmimiseks kostja teadmata kostja ID-kaarti ja paroole. Kostja taotles selle tõendamiseks

kohtult, et kohus nõuaks prokuratuurilt välja kriminaalasja materjalid, milles kostja on

teinud kuriteoteate seoses tema ID-kaardi ja PIN-koodide tahtevastase kasutamisega.

Lisaks väitis kostja, et ta ei ole kreeditorilt enda käsutusse krediiti saanud ning et hageja

haginõuded on ebaselged. Samuti leidis kostja, et hageja on lepingu sõlmimisel rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu kuulub lepingujärgse intressimäära asemel

kohaldamisele VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär.

3. Hageja teatas 20.05.2022 seisukohtades, et peab lepingu kehtivalt sõlmituks ning kostja

väited kolmanda isiku poolt kostja teadmata tema ID-kaardi ja paroolide väärkasutamise

kohta on tõendamata. Lisaks selgitas hageja, et kreeditor on lepingu sõlmimisel

nõuetekohaselt täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja leidis, et olukorras,

kus kostja on laenutaotluses märkinud oma sissetuleku suuruseks 700 eurot kuus ja

kohustuste suuruseks 260 eurot kuus, kannab teadlikult valeinfo esitamisest tulenevaid

riske ja tagajärgi kostja ise. Ühtlasi täpsustas hageja oma haginõuete kujunemist ja nende

komponente, samuti esitas tõendid kreeditori poolt kostja pangakontole raha ülekandmise

kohta. Hageja selgituste kohaselt koosneb tema 1700 euro suurune põhinõue kostja poolt

17.08.2020 kasutusele võetud krediidist kokku summas 1640,30 eurot ning selle eest

määratud väljavõttetasudest kokku summas 59,70 eurot (19 eurot + 40,70 eurot). Hageja

3

intressinõude suuruseks perioodi 18.08.2020 kuni 14.12.2020 eest on 226,07 eurot ning

viivisnõude suuruseks 868,57 eurot (perioodi 15.12.2020 kuni 15.03.2022 eest).

4. Kohtukoosseisu vahetumise tõttu alustas kohtunik Alo Noormets tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 20 lg 1 alusel asja arutamist algusest peale. Kohus kohustas

05.01.2023 kohtunõudega kostjat esitama kohtule suhtluse prokuratuuriga seoses tema

kriminaalasjaga ning tegi pooltele ettepaneku kompromissiläbirääkimiste pidamiseks.

5. Hageja teavitas 27.01.2023 kohut kompromissiläbirääkimiste ebaõnnestumisest. Teatele

lisatud hageja ja kostja vahelisest e-kirjavahetusest nähtuvalt oli kostja valmis

kompromissi korras tasuma hagejale 24 kuu peale ajatatud põhivõlgnevuse koos intressi ja

viivistega kolmekordses seadusjärgses määras (s.o lepingujärgse 40,9% määra asemel 24%

määras). Hageja oli nõus võlgnevuse tasumise ajatama 24 kuu peale, kuid ei olnud nõus

loobuma lepingujärgsest intressi- ja viivise aastamäärast 40,9%.

6. Kostja esitas 27.01.2023 menetlusdokumendiga vastuse prokuratuurilt, mille kohaselt on

kostja kriminaalasjas üle kuulatud tunnistajana, mitte kannatanuna, ning kostja ei ole

esitanud selles asjas tsiviilhagi. Lisaks põhjendas kostja täiendavalt oma väidet hageja

poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta.

7. Kohus jättis 15.02.2023 kohtumäärusega kostja taotluse prokuratuurilt kriminaalasja

materjalide välja nõudmiseks rahuldamata. Kohus leidis, et kostja ei ole veenvalt

põhjendanud, kuidas saaksid kriminaalasja materjalid omada tähtsust käesoleva tsiviilasja

lahendamisel. Prokuratuuri vastusest nähtub, et kostja ei ole kõnealuses kriminaalasjas

mitte kannatanu, vaid tunnistaja rollis. Seega võib järeldada, et kriminaalasja materjalide

hulgas ei ole eelduslikult dokumentaalseid tõendeid selle kohta, kas üldse ja kes võis kostja

nimel (tema tahte vastaselt tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades) tema asemel sõlmida

kreeditoriga sõlmitud lepingut. Kostja võis küll selle kriminaalasja menetluse raames anda

tunnistajana ütlusi, kuid selliseid ütlusi ei saa käsitleda tsiviilasja lahendamisel

arvestatavate dokumentaalsete tõenditena. Lisaks määras kohus, et vaatab asja läbi

kirjalikus lihtmenetluses, ning andis pooltele tähtaja soovi korral täiendavate avalduste ja

menetluskulude nimekirja esitamiseks.

8. Hageja selgitas oma 09.03.2023 menetlusdokumendis täiendavalt vastutustundliku

laenamise põhimõtte täitmist kreeditori poolt ning esitas oma menetluskulude nimekirja.

Kostja

esitas

10.03.2023

menetlusdokumendis

täiendavad

vastuväited

hageja

seeisukohtadele vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise kohta ning vaidles oma

17.03.2023 menetlusdokumendis osaliselt vastu hageja menetluskulude suurusele.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

9. Kohus on seisukohal, et hageja hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt.

10. Kohus loeb tuvastatuks, et kreeditor ja kostja sõlmisid 15.08.2020 kehtivalt ja õiguspäraselt

arvelduskrediidilepingu (dtl 44-56). Ehkki kostja on väitnud, et lepingu sõlmis tema asemel

keegi kolmas isik, kes kasutas selleks kostja teadmata ja nõusolekuta tema ID-kaarti ja PIN-

koode, siis ei ole kostja oma vastavat väidet kohtu hinnangul piisavalt tõendanud.

Riigikohus on 16.12.2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-124450 selgitanud (p 22), et juhul, kui

isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et

tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb

tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema

tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-

koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt.

4

Seega oli antud juhul kostja kohustuseks tõendada, et tema ID-kaart ja PIN-koodid läksid

tema valdusest välja tema süüta ja tema tahte vastaselt või et lepingu kreeditoriga sõlmis

tema asemel keegi kolmas isik ilma kostja teadmata ja nõusolekuta. Kohus on seisukohal, et

kostja ei ole vastavaid väiteid tõendanud. Kohus leiab, et kostja ei oleks saanud selliseid

väiteid tõendada tema poolt viidatud kriminaalasja materjalide väljanõudmisega käesoleva

tsiviilasja toimikusse, kuivõrd selles kriminaalasjas oli kostja tunnistajaks, mitte

kannatanuks. Kostja viitas 13.05.2022 vastuse p-s 1.16, et on esitanud süüteoteate seoses

tema ID-kaardi ja PIN-koodide tahtevastase kasutamisega, kuid ei ole vastavat süüteoteadet

esitanud kohtule dokumentaalse tõendina. Arvestades, et kostja on tema poolt viidatud

kriminaalasjas üle kuulatud tunnistajana, mitte kannatanuna, siis ei pea kohus kostja väidet

tema poolt süüteoteate esitamise kohta usutavaks, kuna süüteoteate esitanud isik kuulatakse

kriminaalmenetluses üle eelkõige kannatanuna, mitte tunnistajana. Kuivõrd kostja ei ole oma

väidete tõendamiseks esitanud ka ühtegi muud tõendit, siis puudub kohtul igasugune alus

lugeda kostja vastavad väited tõendatuks.

Kohus selgitab, et juhul, kui kriminaalmenetluses peaks tagantjärele tõesti selguma, et leping

on sõlmitud kostja ID-kaarti ja paroole kuritarvitades kellegi kolmanda isiku poolt, siis on

kostjal õigus esitada selle kolmanda isiku vastu tsiviilhagi. Selle koosseisus saab kostja muu

hulgas nõuda ka kreeditoriga sõlmitud lepingust tulenevate kahjutekitavate tagajärgede

hüvitamist süüteo toime pannud isiku poolt. Käesolevas tsiviilõiguslikus õigussuhtes

vastutab kreeditoriga sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste eest siiski kostja, mitte keegi

kolmas isik.

11. Ühtlasi loeb kohus tuvastatuks, et kreeditor ütles lepingu 14.12.2020 kehtivalt üles.

Kreeditori poolt lepingu ülesütlemise õiguslikuks aluseks oli lepingu teenusetingimuste p VII

4.2 (dtl 46) ja arvelduskrediidilepingu teenusetingimuste p VI 6.2. (dtl 59). Kreeditor saatis

30.11.2020 lepingu ülesütlemise avalduse (dtl 61-63) kostja poolt lepingule märgitud e-posti

aadressile (kaljulillman@mail.ee, dtl 52) kooskõlas lepingu teenusetingimuste p-ga VIII 1 ja

arvelduskrediidilepingu teenusetingimuste p-ga VII 1. Kuivõrd kostja ei likvideerinud

kahenädalase tähtaja jooksul avalduses märgitud võlgnevust, siis jõustus lepingu

ülesütlemine 14.12.2020 ning kogu lepingust lähtuv võlgnevus muutus võlaõigusseaduse

(VÕS) § 82 lg 7 alusel sissenõutavaks. Selle kinnituseks saatis kreeditor 15.12.2020 kostjale

e-kirja (dtl 64), milles teatas, et leping on lõppenud ning kostja kohustub tasuma kogu

lepingust lähtuva võlgnevuse summas 1945,51 eurot. Kostja ei ole esitanud omalt poolt

ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks lepingu rikkumisele või selle ülesütlemisele omalt poolt

vastuväiteid esitanud. Kostja ei ole lepingu rikkumise ega ülesütlemise kohta vastuväiteid

esitanud ka kohtumenetluse jooksul. Samuti nähtub kreeditori 22.02.2021 e-kirjast (dtl 65),

et kreeditor on teavitanud kostjat nõude loovutamisest hagejale. Seega on lepingust lähtuv

võlgnevus muutunud sissenõutavaks ning kostja kohustub selle täitma hagejale kui nõude

omanikule.

12. Kreeditori ja kostja vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepingu (VÕS

§ 402 lg 1) üheks alaliigiks oleva arvelduskrediidilepinguga VÕS § 407 lg 1 tähenduses,

millele kohaldatakse samuti tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut. Seetõttu peab kohus asja

lahendamisel kontrollima ka seda, kas kreeditor on kostjaga lepingu sõlmimisel

nõuetekohaselt täitnud VÕS §-s 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtte

sätteid.

Vastutustundliku laenamise põhimõte taandub sisuliselt kohustusele anda krediiti üksnes

sellistele tarbijatele, kelle puhul on tõenäoline, et nad suudavad krediidi lepingus kokku

lepitud tingimustel tagasi maksta (antud kohustust väljendab VÕS § 4034 lg 6). Krediidi

tagasimaksmise tõenäosuse tuvastamiseks vastavalt VÕS § 4034 lg-le 6 peab krediidiandja

täitma VÕS § 4034 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud kohustused. Esiteks on krediidiandja

5

kohustatud omandama piisava teabe, mis võimaldab tal hinnata tarbija krediidivõimelisust.

Teiseks on krediidiandja kohustatud kogutud andmete pinnal hindama tarbija

krediidivõimelisust, et määrata krediidi tagasimaksmise tõenäosus. Kui krediidiandja on

eelnimetatud kohustuste täitmise tulemusena veendunud, et tõenäoliselt suudab tarbija

krediidilepingust tulenevad kohustused täita, võib krediidiandja tarbijaga krediidilepingu

sõlmida. Vastavalt VÕS § 4034 lõikele 2 peab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel lähtuma nõuetekohasest hoolsusest. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija

varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt

tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava

rahalise kohustuse suurusele. VÕS § 4034 lg 3 kohaselt küsib krediidiandja

krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks vajaduse korral tarbijalt

teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

13. Kohus on seisukohal, et kreeditor ei ole käesoleval juhul toiminud kostja kui tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja on seega sõlminud lepingu

kostjaga olukorras, kus ta ei olnud piisava hoolsusega veendunud, et kostja on

krediidivõimeline.

Hageja

selgitustest

nähtuvalt

on

kreeditor

hinnanud

kostja

krediidivõimelisust sisuliselt kahte liiki andmete alusel. Esmalt on kreeditor lähtunud kostja

enda poolt avaldatud infost tema sissetulekute ja väljaminekute kohta ning teisalt kasutanud

avalikult kättesaadavaid andmeid kostja varade ja varasema maksekäitumise kohta. Kohtu

hinnangul ei olnud sellistele andmetele tuginemine piisav selleks, et kreeditor oleks piisava

hoolsusega saanud veenduda kostja krediidivõimelisuses.

Ehkki VÕS § 4034 lg 3 II lausest tuleneb ka tarbijale kohustus avaldada krediidiandjale õiget

ja täielikku teavet oma krediidivõimelisuse kohta, ei saa sellest tuletada, et krediidiandja saab

otsuse tarbija krediidivõimelisuse kohta teha pelgalt tarbija poolt antud infole tuginedes,

eeldades selle absoluutset õigsust. Käesoleval juhul oli kreeditorile teada, et kostja oli lepingu

sõlmimise ajal 70-aastane isik, s.o vanaduspensionär, kelle omandisse ei kuulunud avalikest

registritest nähtuvalt ühtegi vara. Ainuüksi sellise elementaarse info pealt oleks kreeditor

pidanud küsima kostjalt täiendavaid tõendeid ja selgitusi tema varalise seisu, sh sissetulekute

ja väljaminekute kohta. Kostja on oma 10.03.2023 menetlusdokumendi p-s 4 tõendanud

avalikult kättesaadavatele andmetele tuginedes, et lepingu sõlmimise hetkel oli Eesti

keskmine vanaduspensioni suurus 518,50 eurot. Seega olukorras, kus hageja väitel märkis

kostja enne lepingu sõlmimist laenutaotluses oma igakuise netosissetuleku suuruseks 700

eurot (dtl 147), oleks kreeditor pidanud hoolsa krediidiandjana küsima VÕS § 4034 lg 3 alusel

kostjalt täiendavaid tõendeid (nt kostja pangakonto väljavõtet) tema väidetava sissetuleku

suuruse kohta. Käesoleva kohtumenetluse jooksul on selgunud, et kostja tegelik igakuine

sissetulek vanaduspensioni näol oli isegi Eesti keskmisest oluliselt väiksem, olles kuni

2022.a märtsini 361,19 eurot (dtl 111-114) ja alates 2022.a aprillist 389,84 eurot (dtl 119)

kuus. Lisaks oleks kreeditor pidanud hoolsa krediidiandjana kontrollima täpsemalt ka kostja

igakuiste väljaminekute suurust, kuna oli teada, et kostja omandis ei ole ühtegi kinnistut.

Sellest lähtuvalt võis loogiliselt pidada tõenäoliseks, et kostja peab oma eluaseme eest tasuma

igakuist kasutustasu (nt üürimakseid), mis koos igakuiste muude vältimatute kulutustega

(söök, jook jm olmekulud) moodustavad eelduslikult kokku oluliselt rohkem kui kostja poolt

laenutaotluses väidetud 260 eurot kuus.

Hageja on oma 09.03.2023 menetlusdokumendis välja toonud, et kreeditor kontrollis enne

kostjaga

lepingu

sõlmimist

andmeid

kostja

maksehäirete

kohta

Creditinfo

6

maksehäireregistrist ning lasi teostada kostja suhtes Creditinfo Eesti AS-i erakliendi

riskihinnangu, mis sisaldas endas ka erakliendi maksejõuetuse tõenäosust ehk nn

Delphiskoori. Esmalt märgib kohus, et hageja ei ole oma vastavaid väiteid tõendanud. Samas

isegi juhul, kui vastavad väited oleksid hageja poolt tõendamist leidnud, ei muudaks see

kohtu järeldust, et kreeditor ei ole antud juhul piisava hoolsusega hinnanud kostja

krediidivõimelisust. Isegi kui kostjal ei esinenud lepingu sõlmimise hetkel Creditinfo

maksehäireregistris ühtegi maksehäiret ning kostja nn Delphiskoor oli kreeditori jaoks

aktsepteeritav, ei tähenda vastavate asjaolude esinemine, et kreeditor oleks kuidagigi

kindlaks teinud kostja tegelikku krediidivõimelisust. Kreeditor oleks hoolsa krediidiandjana

pidanud eelviidatud maksehäireinfost ja statistilisest analüüsist hoolimata küsima kostjalt kui

70-aastaselt vanaduspensionärilt, kelle nimele ei ole registreeritud ühtegi registrivara,

konkreetseid tõendeid tema regulaarse sissetuleku ja varaliste kohustuste kohta. Kostja poolt

laenutaotluses avaldatud 700 euro suurune sissetulek ja 260 euro suurune väljaminek oleks

mõistlikult võttes pidanud kreeditori tegema kostja avaldatud info osas keskmisest

ettevaatlikumaks, kuna esines loogiline tõenäosus, et selline info ei pruugi olla tõene ja seega

ei pruugi ka kostja olla piisavalt krediidivõimeline.

Ülaltoodust tulenevalt on kohus jõudnud seisukohale, et kreeditor ei toiminud antud

olukorras kostja krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ega veendunud

piisavalt, kas kostja on krediidivõimeline või mitte. Seeläbi rikkus kreeditor VÕS § 4034 lg-

s 6 sätestatut, mille kohaselt võib krediidiandja sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

14. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see

ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne.

Seega on VÕS § 4034 lg-s 6 sisalduva keelu kui vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise tagajärjeks krediidi eest tasutava intressi vähenemine, kuid seda üksnes juhul,

kui kokkulepitud intressimäär on suurem seadusjärgsest intressimäärast. Ühtlasi on

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks lisaks intressikokkuleppe

tühisusele ka krediidilepingu osaline tühisus muude krediidiga seotud tasude osas.

Tasukokkulepete tühisust väljendab lg 6 teine lause, mille kohaselt muid tasusid (peale

seadusjärgse intressi) tarbija krediidiandjale ei võlgne. Sätte eesmärk on vabastada tarbija

kõikvõimalikest krediidiga seotud tasudest, mida krediidiandja võib tarbijalt nõuda.

Seejuures ei ole oluline, kas tarbija on sellised tasud krediidiandjale juba tasunud või tekib

krediidiandjal õigus tasusid nõuda tulevikus.

15. Hageja poolt esitatud 17.08.2020 maksekorraldustest (dtl 144 ja 146) nähtuvalt on kreeditor

tasunud kostjale krediiti (laenu) summas 481 eurot ja 1159,30 eurot, s.o kokku summas

1640,30 eurot. Tegemist on lepingu alusel kostja kasutusse antud krediidi

põhivõlgnevusega, mille kostja kohustub hagejale täies ulatuses tasuma. Seega mõistab

kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 1640,30 eurot.

16. Hageja on 20.05.2022 menetlusdokumendi p-s 5 selgitanud, et tal on kostja vastu 1700 euro

suurune põhinõue, mis koosneb kostja poolt 17.08.2020 kasutusele võetud krediidist kokku

summas 1640,30 eurot ning selle eest määratud väljavõttetasudest kokku summas 59,70

eurot (19 eurot + 40,70 eurot). Kohus leiab, et hageja viidatud väljavõttetasud summas

59,70 eurot kujutavad endast lepingust lähtuvaid teenustasusid, mitte aga kreeditori poolt

kostjale antud krediiti (laenu) VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kuivõrd vastavalt VÕS § 4034

lg 7 II lausele ei ole kostja kohustatud lepingust lähtuvaid muid tasusid hagejale tasuma,

7

siis jätab kohus hageja nõude 59,70 euro suuruse väljavõtutasu väljamõistmiseks

rahuldamata.

17. Arvestades, et kohtu hinnangul rikkus kreeditor antud juhul VÕS 4034 lg-s 6 sätestatut, siis

tuleb lepingu intressimääraks lugeda VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kuna see ei ole

suurem lepingus kokkulepitud intressimäärast (40,9% aastas). Seega on hagejal õigus nõuda

kostjalt intressi alates krediidi üleandmisele järgnevast päevast (18.08.2020) kuni lepingu

ülesütlemiseni (14.12.2020) VÕS §-s 94 sätestatud intressimääras, mis vastavalt

viivisekalkulaatori intressiraportile moodustab kokku 0 eurot (vt kohtuotsuse lisa 1).

18. Lisaks on hageja esitanud kostja vastu ka viivisnõude, mille õiguslikuks aluseks on lepingu

teenusetingimuste p VI 4. Vastavalt lepingutingimustele lepiti viivisemäärana kokku

lepingus fikseeritud intressimäär (s.o 40,9% aastas) või selle puudumisel või kui see on

järgnevast madalam, siis Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, millele lisandub 8%

aastas (s.o sisuliselt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud seadusjärgne viivisemäär).

Arvestades, et eelmises punktis toodud põhjendusel tuleb lepingule kohalduvaks

intressimääraks lugeda VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära ja see on madalam kui VÕS

§ 113 lg 1 II lauses sätestatud seadusjärgne viivisemäär, siis on hagejal õigus nõuda antud

olukorras kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras. Sellest lähtuvalt

moodustab kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis (s.o alates

võlgnevuse sissenõutavaks muutumisest 15.12.2020 kuni kohtuotsuse tegemiseni

31.03.2023) vastavalt viivisekalkulaatori viiviseraportile kokku 311,01 eurot (vt kohtuotsuse

lisa 2).

19. Hageja on TsMS § 367 alusel esitanud kostja vastu ka sissenõutavaks mittemuutunud

viivisnõude. Kohus rahuldab hageja vastava nõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja

viivise tasumata põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast (01.04.2023) kuni põhivõlgnevuse tasumiseni,

kuid vastavalt hageja taotlusele kokku koos p-s 18 nimetatud sissenõutavaks muutunud

viivisega mitte enam kui p-s 15 nimetatud põhivõlgnevuse ulatuses.

20. Hageja on palunud VÕS § 1132 lg 2 p-le 3 tuginedes kostjalt välja mõista ka sissenõudekulud

summas 35 eurot. Kohus tuvastas, et hageja on saatnud kostjale 15.03.2021, 01.06.2021 ja

16.08.2021 nõudekirjad (dtl 67-69). Kostja ei ole nendele vastanud ega nende kättesaamise

kohta ka vastuväiteid esitanud. Seega tuleb hageja vastav nõue rahuldada ja mõista kostjalt

VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel hageja kasuks välja sissenõudmiskulud kogusummas 35 eurot.

Kohus selgitab, et kuivõrd hageja on vastava nõude puhul tuginenud VÕS § 1132 lg 2 p-le 3,

siis ei käsitle kohus vastavat nõuet lepingulise teenustasuna VÕS § 4034 lg 7 II lause

tähenduses, mida kostja ei oleks kohustatud hagejale tasuma, vaid seadusest lähtuva

kehtiva ja õiguspärase kõrvalkohustusena.

MENETLUSKULUD

21. Kuivõrd kohus rahuldas hagiavalduse osaliselt, kuulub menetluskulude jaotuse juures

kohaldamisele TsMS § 163 regulatsioon. Vastavalt viidatud õigusnormi 1. lõikele kannavad

pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota

menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid

täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 163 lg 2 sätestab, et kui hagi rahuldatakse

osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks

pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes

kompromissiga ei nõustunud. Mõlema lõike puhul teostab kohus menetluskulude jaotuse

määramisel kaalutlusõigust ning peab põhjendama, miks on kohtu valitud kulude jaotamise

alus kohtu hinnangul õiglane.

8

22. Kohus leiab, et antud juhul on põhjendatud ja õiglane jätta kummagi poole menetluskulud

poolte endi kanda. Esmalt lähtub kohus sellise kaalutlusotsuse juures asjaolust, et hageja

hagiavaldus jäi arvestatavas ulatuses rahuldamata. Kui hagiavaldusest lähtuvalt moodustasid

hagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud haginõuded kokku 2835,27 eurot

(hagihinna suuruseks märkis hageja 3530,57 eurot), siis kohtuotsusega mõistis kohus kostjalt

hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud 1986,31 eurot.

Samuti arvestab kohus menetluskulude jaotuse osas asjaoluga, et kostja oli menetluse kestel

valmis pakkuma hagejale kompromissina seda, et tasub hagejale põhivõlgnevuse täies

ulatuses ja kõrvalnõuded (s.o intressi ja viivise) lepingujärgse määra asemel kolmekordses

seadusjärgses määras. Hageja sellise ettepanekuga ei nõustunud ning soovis kostjalt jätkuvalt

saada kõrvalnõuete tasumist lepingujärgses määras. Seega oli kostja valmis kompromissina

hagejale pakkuma sarnases ulatuses, nagu käesoleva kohtuotsuse alusel hagiavalduse osalise

rahuldamisega. Neid asjaolusid koostoimes TsMS § 163 lõigete 1 ja 2 regulatsiooniga koos

hinnates on kohus jõudnud veendumusele, et kõige õiglasem oleks antud olukorras jätta

kummagi poole menetluskulud poolte endi kanda.

23. Kuivõrd kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda, siis ei pea kohus otstarbekaks ega

põhjendatuks määrata käesolevas kohtuotsuses poolte menetluskulud rahaliselt kindlaks.

Vajaduse korral on pooltel õigus taotleda, et kohus määraks menetluskulud rahaliselt

kindlaks TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 2 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist.

/digitaalselt allkirjastatud/

Alo Noormets

kohtunik