2-22-14442/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

31.03.2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-14442

Tsiviilasi

Sihtasutuse

Liikva

Päikesekodu

hagi

SIHTASUTUSE PÄIKESEKODU TEENUSED

vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

täiteasjas nr 027/2022/2191

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 03.02.2023 hagi läbivaatamata

jätmise määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sihtasutus Liikva Päikesekodu määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Sihtasutus Liikva Päikesekodu (registrikood

90013489), esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma

Kostja

SIHTASUTUS

PÄIKESEKODU

TEENUSED (registrikood 90013176), esindaja

vandeadvokaat Toivo Viilup

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 03.02.2023 määrus muutmata.

2. Jätta Sihtasutuse Liikva Päikesekodu 07.02.2023 määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Sihtasutuse Liikva

Päikesekodu kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest alates.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses

sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Sihtasutus Liikva Päikesekodu (hageja) esitas 28.09.2022 Harju Maakohtule hagi SA

Päikesekodu Teenused (kostja) vastu, milles palus tunnistada lubamatuks täitemenetlus

täiteasjas nr 027/2022/2191. Koos hagiavaldusega esitas hageja hagi tagamise avalduse, mille

maakohus 28.09.2022 kohtumäärusega rahuldas ning peatas täiteasjas nr 027/2022/2191

täitemenetluse osas, milles kohtutäitur täitis 08.06.2022 maakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-22-

8478 tehtud hagi tagamise määruse resolutsiooni punkti 1.3. Kostja esitas 07.10.2022

määruskaebuse maakohtu 28.09.2022 määruse peale ja taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks,

milles palus jätta hagi läbi vaatamata või täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Ringkonnakohus tühistas 14.12.2022 kohtumäärusega maakohtu 28.09.2022 hagi

tagamise määruse ja tegi uue määruse, millega jättis hagi tagamise taotluse rahuldamata.

Ringkonnakohus oli seisukohal, et hagiavalduses esitatud asjaoludel oli hagi õiguslikult

perspektiivitu.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Impulss Vita MTÜ (ostja) 04.06.2022

müügilepingu (hageja poolt allkirjastatud 05.06.2022 ja ostja poolt allkirjastatud 06.06.2022),

mille kohaselt võõrandas hageja ostjale mööbliesemed (mööbel). Müügilepingu alusel asus

ostja mööbli omanikuna teostama mööbli valdust ja viis selle 05.06.2022 hagejale kuuluvalt

kinnistult hagejale teadmata asukohta. Kostja esitas 06.06.2022 maakohtule hageja vastu hagi.

Maakohus tegi 08.06.2022 kostja taotluse alusel määruse hagi tagamiseks, mille punktis 1.3.

kohustas maakohus hagejat mööbli kostjale tagastama. Hageja vaidlustas määruse, kuid

ringkonnakohus jättis 26.08.2022 määrusega määruskaebuse rahuldamata ja määruse

muutmata. Kostja taotluse alusel alustas kohtutäitur 16.06.2022 määruse resolutsiooni punkti

1.3. sundtäitmist, mida täitur menetles täiteasjana nr 027/2022/2191. 06.07.2022 edastas hageja

kohtutäiturile kaebuse kohtutäituri poolt 01.07.2022 sunniraha määramisele resolutsiooni

punkti 1.3. täitmata jätmise eest. Hageja selgitas korduvalt kohtutäiturile, et määruse punkti 1.3.

täitmine ei olnud võimalik, kuna mööbel ei olnud hageja omandis ega valduses ja ei olnud seda

juba määruse tegemise ajal, kuid kohtutäitur jätkas määruse sundtäitmist.

3. Käesoleva hagiga taotles hageja määruse resolutsiooni punkti 1.3. sundtäitmise lubamatuks

tunnistamist. Olukorras, kus mööbel ei olnud hageja valduses ega omandis, oli tegemist taoliste

varaesemete üleandmise kohustuse täitmise võimatusega. Kuna määruse resolutsiooni punktis

1.3. nimetatud varaesemed ei kuulunud enam hagejale ega olnud ka hageja valduses, ei saanud

hageja võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 2 p 1 kohaselt täita määruses hagejale pandud

kohustust. Hageja esile toodud asjaolud ei välistanud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221

lg 2 määruse kui kohtulahendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Hagejale mööbli

üleandmise kohustuse täitmine oli võimatu juba kostja poolt määruse aluseks olnud hagi

tagamise taotluse esitamise ja määruse tegemise ajal. Seega eksisteeris asjaolu, mis muutis

hageja poolt määruse täitmise võimatuks juba enne vastava kohustuse pannud määruse

jõustumist. TMS § 221 lg 2 piirang ei olnud antud juhul kohaldatav ning sellele piirangule

tuginemine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

eesmärk on vältida õigusjõus täitedokumendist tuleneva kohustuse täitmist kui see täitmine on

vastuolus seadusega või kui selle eesmärgiks oleks kahju tekitamine võlgnikule. Käesolevas

olukorras oli sissenõudja poolt sundtäitmise nõudmisel TMS § 221 lg-st 2 tulenevale

vastuväitele tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega ja kohtul oli võimalik kohtulahendi

sundtäitmise lõpetada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise teel vaatamata TMS § 221 lg-st 2

tulenevatele piirangutele. Eelnevast tulenevalt leidis hageja, et määruse resolutsiooni punkti

1.3. täitmine hageja poolt oli võimatu (VÕS § 108 lg 2 p 1), hagejalt määruse sundtäitmise

nõudmine oli vastuolus hea usu põhimõttega ning välistas TMS § 221 lg-st 2 tuleneva piirangu

kohaldamise. Seega tuli määruse resolutsiooni punkti 1.3. sundtäitmine tunnistada lubamatuks.

Kostja seisukoht

4. Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata või täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palus

kostja jätta hageja kanda.

5. Kostja märkis, et TMS § 221 lg 2 järgi on TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited

kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast

kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis on võimalik arvesse võtta vaid

neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi

jõustumist. Maakohtu 08.06.2022 määrus tsiviilasjas nr 2-22-8478 jõustus 26.08.2022. Seega

tugines hageja sellistele asjaoludele, mis tekkisid enne kohtumääruse jõustumist. Kostja märkis,

et valitseva kohtupraktika järgi sellistele asjaoludele tuginedes kohtulahendi sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi esitamine ei olnud lubatav.

Kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse

käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma

panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on

võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi (Riigikohtu 24.10.2018

lahend tsiviilasjas nr 2-16-17776, p 13). Hageja esitas oma seisukohad tsiviilasjas nr 2-22-8478

esitatud määruskaebuses ning ringkonnakohus hindas neid seisukohti määruskaebuse sisulisel

lahendamisel. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist ei õigusta asjaolu, et hageja

sõnul eksis ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-22-8478 hageja määruskaebust lahendades.

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ei ole ettenähtud selleks, et taasavada sisulist

vaidlust jõustunud kohtulahendi üle. Hagejal oli võimalik taotleda hagi tagamise tühistamist

või muutmist tsiviilasja nr 2-22-8478 raames. Seega oli hagejal võimalus oma õigused

menetluslikult tõhusalt maksma panna.

Hageja väited hagi tagamise abinõu täitmise võimatuse kohta olid ebaõiged. Mööbli

müügilepingu näol oli tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 mõttes tegemist näiliku

tehinguga, mille eesmärk oli kostjale kahju tekitamine ja õigusnäivuse loomine mööbli omandi

ülemineku kohta ostjale. Müügilepingus esinesid arvukad vastuolud ja vead, mis kinnitasid, et

osapooled ei plaaninud müügilepingut täitma asuda. Müügileping koostati lohakalt ning selle

sõnastusele ei pööratud tähelepanu, sest kumbki osapool ei käsitlenud müügilepingut endale

siduvana. Müügilepingus ostjaks märgitud äriühing oli Y ja tema lähedaste kontrolli all olev

juriidiline isik. Y oli hageja asutajaliikmeks oleva OÜ Liikva Päikesemaja osanik, kes tegutses

kostjaga seotud erinevates õigusvaldkondades koordineeritult hageja huvides. Asjaolu, et ostja

ei omandanud tegelikkuses hagejalt mööblit kinnitab mh fakt, et ostjal puudus märkimisväärne

vara. Eluliselt usutav ei olnud faktilist tegevust ja vahendeid mitteomava juriidilise isiku poolt

mitmesajatuhande euro eest eriotstarbelise mööbli soetamine. Faktiliselt ei kaotanud hageja

vaidlusaluse mööbli üle tegelikku võimu ega selle omandiõigust. Lisaks eelnevale ei tasunud

ostja müügilepinguga kooskõlas hagejale ostuhinna osamakseid ja ei asunud seega

müügilepingut täitma. Samuti kinnitas hageja seaduslik esindaja kostja nõukogu esimehele, et

hageja oli valmis vaidlusaluse mööbli tagastama juhul, kui teatud hageja poolt seatud

õigusvastased eeltingimused täidetakse. Kui mööbel oleks tegelikkuses võõrandatud, ei oleks

hageja seaduslikul esindajal olnud võimalik kostjale taolisi ettepanekuid teha.

Maakohtu määrus

6. Maakohus jättis 03.02.2023 määrusega hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

täiteasjas nr 027/2022/2191 läbi vaatamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kohus oli seisukohal, et hagi oli õiguslikult perspektiivitu ja hagiavaldus tuli jätta läbi

vaatamata. Kohus selgitas, et TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu

hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue

on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. TMS § 221 lg 2 järgi on sama paragrahvi lõikes 1

nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad,

on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil

jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avatakse uuesti täitemenetluses. Seetõttu on TMS

§ 221 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi sündmusi, mis on tekkinud

pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist.

Hagiavalduses märkis hageja, et asjaolud, mille tõttu ei olnud hagejal võimalik täita maakohtu

kohtumäärust tsiviilasjas nr 2-22-8478 esinesid enne maakohtu 08.06.2022 määruse tegemist.

Kohus märkis, et hageja esitas tsiviilasjas nr 2-22-8478 08.06.2022 kohtumääruse peale

määruskaebuse. Seega võeti käesolevas tsiviilasjas esitatud hagi aluseks olevad asjaolud

tsiviilasja nr 2-22-8478 lahendamisel arvesse. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ei

ole ette nähtud selleks, et taasavada sisulist vaidlust jõustunud kohtulahendi üle. Kohus ei

nõustunud hageja seisukohaga, et TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirangu kohaldamine on

vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja ei toonud esile asjaolusid, millest nähtuks hea usu

põhimõtte vastane käitumine. Kohtu hinnangul ei saanud hageja suhtes sunniraha

rakendamisest järeldada, et kostja eesmärk täitemenetluses oli hagejale kahju tekitada.

Hagiavalduse eesmärk oli tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 027/2022/2191.

Hageja ei saanud TMS § 221 lg-st 2 tulenevalt nõuda käesolevas asjas esitatud hagiga TMS §

221 lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamist, tuginedes kohustuse täitmise võimatusele

põhjusel, et mööbel ei olnud hageja omandis. Kohus oli seisukohal, et hagejal ei olnud kostja

vastu esitatud nõudega võimalik enda taotletavat eesmärki saavutada. Seega jättis kohus hagi

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata ja menetluskulud

TsMS § 168 lg 2 kohaselt hageja kanda.

Määruskaebus

7. Hageja palus tühistada maakohtu määruse, millega jäeti hagiavaldus sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks läbi vaatamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja palus jätkata

hagi sisulist läbi vaatamist ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Hageja leidis, et maakohtu määrus oli vastuolus seadusega ja selle lõppjäreldused olid ebaõiged.

Hageja nõustus maakohtuga, et kohtulahendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi läbi

vaatamisel ei saa uuesti avada vaidlust kohtulahendi sisu osas. Sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi läbi vaatamisel hinnatakse üksnes neid asjaolusid, mis välistavad kehtiva

täitedokumendi sundtäitmise. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise eeldus on see, et

täitedokument kehtib, kuid esinevad alused, mis võimaldavad kehtiva täitedokumendi

sundtäitmise tunnistada lubamatuks. Käesoleval juhul ei olnud hagi tagamise määruse

sundtäitmine õiguslikult lubatav. Hagi eesmärgiks ei olnud hagi tagamise määruse tühistamine,

vaid selle sundtäitmise lubamatuks tunnistamine. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja soovis

ümber vaadata hagi tagamise määruse sisu või muuta see mittekehtivaks. Täitedokumendi

sundtäitmise lubamatuks tunnistamine ei ole samastatav täitedokumendi tühistamisega,

muutmisega, ega selle sisuks oleva vaidluse taasavamisena. Maakohtu põhjendused seoses

eelnevaga olid ebaõiged.

Asjaolu, et hageja esitas samad argumendid hagi tagamise määrust vaidlustades ja et

ringkonnakohus määruskaebust lahendades neid argumente hagi tagamise määruse tühistamise

aluseks ei pidanud, ei omanud käesolevas vaidluses õiguslikku tähendust. Asjaolud, mis ei

andnud alust täitedokumendi tühistamiseks, võivad olla täitedokumendi sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise aluseks. Täitedokumendi kehtivuse ja selle sundtäitmise lubatavuse

hindamisel võib olla samadel asjaoludel erinev õiguslik mõju ja tagajärg.

Seaduse ja kohtupraktika kohaselt oli esile toodud asjaoludel hagejal õigus nõuda tema suhtes

hagi tagamise määruse sundtäitmise välistamist. Vaidlus puudus selles, et TMS § 221 lg 1

kohaselt on võimalik kohtuotsusega tunnistada täitedokumendi sundtäitmine lubamatuks. TMS

§ 221 lg 1 ja 2 alusel on võimalik tunnistada lubamatuks ka jõustunud kohtulahendi

sundtäitmine. Hageja leidis, et käesoleval juhul esinesid seaduses ettenähtud alused hagi

tagamise määruse kui jõustunud kohtulahendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. TMS §

221 võimaldab taotleda kõigi täitedokumentide sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. TMS §

2 lg 1 p 1 alusel võib kohtumäärus olla täitedokument. Seega pakkus kehtiv õiguskord hageja

taotletud õiguskaitset ja võimaldas taotleda hagi tagamise määruse sundtäitmise lubamatuks

tunnistamist. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks saab olla asjaolu, mis takistab

sundtäitmist ja mida seaduse kohaselt loetakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

põhjendatud aluseks. Käesoleval juhul oli abinõu sisuks hagejale mitterahalise ja asendamatu

toimingu tegemise kohustuse panemine. VÕS § 108 lg 2 p 1 kohaselt ei saa nõuda mitterahalise

kohustuse täitmist kui see on võimatu. Hageja kaotas hagi tagamise määruse esemeks olnud

mööbli omandi ja valduse enne hagi tagamise määruse tegemist. Seega oli hagi tagamise

määruse täitmine objektiivselt võimatu. Hageja ei saanud anda üle esemeid, mida tema valduses

ei olnud. Asjaolu, kas selline võimatus esines juba hagi tagamise määruse tegemise ja selle

vaidlustamise ajal ei omanud tähtsust. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamisel

omas tähtsust see, kas täitmise võimatus esines hagi esitamise ja läbi vaatamise ajal.

Isegi kui asuda seisukohale, et hagis esile toodud asjaolud langeksid TMS § 221 lg 2 sätestatud

kohtulahendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise piirangu kohaldamisalasse, siis ei olnud

piirang antud juhul kohaldatav. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise eesmärk on vältida

õigusjõus täitedokumendist tuleneva kohustuse täitmist kui täitmine on vastuolus seadusega või

kui selle eesmärgiks on kahju tekitamine võlgnikule. Sellises olukorras on sissenõudja poolt

sundtäitmise nõudmisel TMS § 221 lg-st 2 tulenevale piiranguvastuväitele tuginemine

vastuolus hea usu põhimõttega ning kohus saab kohtulahendi sundtäitmise lõpetada

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise teel vaatamata TMS § 221 lg-st 2 tulenevatele

piirangutele. Kostja teadis, et mööbel ei olnud hageja omandis juba alates hagi tagamise

määruse tegemise eelsest ajast, kuid nõudis vaatamata sellele jätkuvalt sundtäitmist.

Täitedokumendi sundtäitmine saab olla lubatav vaid juhul, kui võlgnikul on täitedokumendi

objektiivselt võimalik täita. Kuivõrd selline võimalus puudus, oli sundtäitmine võimatu ja

lubamatu.

Kui saaks asuda seisukohale, et TMS § 221 lg 2 välistab käesolevas asjas hagi tagamise määruse

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise ja menetlemise võimaluse, on TMS § 221

lg 2 vastuolus põhiseadusega ja see tuli jätta vastava piirangu osas kohaldamata. Lubatav ei saa

olla isiku kohustamine tegema toimingut, mille tegemine ei ole objektiivselt võimalik,

sõltumata sellest, kas kohustus tuleneb kohtulahendist või muust täitedokumendist. Kui

sundtäidetava kohtulahendist tuleneva kohustuse täitmine ei ole objektiivselt võimalik,

kohustuse täitmata jätmisega kaasneb varaline ja karistusõiguslik vastutus ja sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks puudub menetluslik võimalus, on TMS § 221 lg 2 osas, mis välistab

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise õiguse, vastuolus põhiseadusega. Hageja

palus põhiseaduse § 15 lg 2 alusel jätta TMS § 221 lg 2 piirang kohaldamata ja hagi menetleda.

Hageja leidis, et määrus oli vastuolus seadusega ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

menetlemine oli lubatav ja võimalik. Käesoleval juhul esinesid alused sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks ja kohtul tuli hagi sisuliselt läbi vaadata ja lahendada.

Kostja seisukoht

8. Kostja palus jätta hageja määruskaebuse täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

9. Hageja eesmärk käesolevas menetluses oli 08.06.2022 määrus sisuliselt vaidlustada, et

saavutada selle faktiline tühistamine, sest hagi tagamise kohaldamine ei olnud hageja huvides.

Kehtiv õiguskord sellist võimalust ette ei näinud ja lubamatu oleks kohtupraktika kujundamine,

mis võimaldab isikul sisuliselt lõputult kohtulahendite täitmist vältida. Ringkonnakohus leidis

14.12.2022 määrusega, et hagiavalduses esitatud asjaoludel oli hagi õiguslikult perspektiivitu.

Ringkonnakohus arvestas kõiki hageja poolt esitatud põhjendusi 14.12.2022 kohtumääruse

tegemisel. Ekslik oli hageja seisukoht, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kaudu on

jõustunud kohtulahendi vaidlustamine lubatav juhul, kui menetlusosaline jõustunud

kohtulahendi põhjendustega ei nõustu. Asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-22-8478 jäeti hageja poolt

esitatud määruskaebus rahuldamata resolutsioonina tehtud määrusega ei omanud õiguslikku

relevantsust. Hageja nõustus, et jõustunud lahendile esitatud vastuväidete alus ei tekkinud

pärast vaidlustatud kohtulahendi jõustumist. Käesolevas olukorras ei võimaldanud TMS § 221

lg 2 jõustunud kohtulahendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist. Hageja

väited hagi tagamise määruse täitmise võimatuse kohta olid otsitud iseloomuga, pahausksed ja

ei vastanud tegelikkusele. Vaidlusalune mööbel oli jätkuvalt hageja tegeliku võimu ja kontrolli

all. Kostja märkis, et hea usu põhimõte ei paku õiguslikku kaitset tahtlikult jõustunud

kohtulahendite täitmisest kõrvalehoidvatele isikutele. Kostja ei nõustunud hageja väidetega

TMS § 221 lg 2 vastuolulisuse kohta põhiseadusega ja märkis, et jõustunud kohtulahendi lõputu

vaidlustamise võimaldamine oleks vastuolus õiguskindluse ja õigusselguse põhimõttega.

Menetluse edasine käik

10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Määruse põhjendused

11. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu

määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata (TsMS § 659 lg 1, 657 lg 1 p 1).

Määruskaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohus leidis

õigesti, et esitatud hagi tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel jätta läbi vaatamata. Vastuseks

määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

12. TMS § 221 lg 1 sätestab, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi

alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud,

ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega

õigusjõudu. TMS § 221 lg 2 järgi on TMS § 221 lg 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul

lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi

jõustumist. Hageja suhtes algatati maakohtu 08.06.2022 hagi tagamise määruse tsiviilasjas nr

2-22-8478 alusel täitemenetlus täiteasjas nr 027/2022/2191. Maakohtu 08.06.2022 punkti 1.3.

alusel kohustati hagejat tagastama kostjale mööbli. Hageja tugineb käesolevas hagis sellele, et

08.06.2022 määruse resolutsiooni punkti 1.3. täitmine hageja poolt oli võimatu, sest

vaidlusalune mööbel ei olnud hageja omandis ega valduses. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid

hageja ja Impulss Vita MTÜ (ostja) 04.06.2022 mööbli müügilepingu (allkirjastatud 05.06

hageja poolt ja 06.06 kostja poolt). Mööbel ei olnud alates 05.06.2022 hageja valduses. Hageja

kaotas mööbli omandi ja valduse enne 08.06.2022 hagi tagamise määruse tegemist.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei saa sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagi põhjendada asjaoluga, et ta kaotas hagi tagamise määruse esemeks olnud esemete omandi

ja valduse enne hagi tagamise määruse tegemist (TMS § 221 lg 2). Hageja väidetud asjaolu

esines enne maakohtu 08.06.2022 määruse tegemist, mistõttu ei saa hageja sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagis sellele tugineda (TMS § 221 lg 2).

13. Täitedokumendiks oleva kohtulahendi puhul on kohus poolte vaidluse enne täitedokumendi

kohtutäiturile esitamist lahendanud, mistõttu on sellise täitedokumendi sundtäitmise

vaidlustamine täitemenetluses piiratud (Riigikohtu 21.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-17,

p 10). TMS § 221 lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud

vaidlus avataks uuesti täitemenetluses. Seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis

võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast

täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 lg-st 2 tuleneb ka järeldus, et kui

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus,

kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel (st menetlusosalisest sõltumatul põhjusel)

menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud

võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221

lg 1 järgne hagi (Riigikohtu 15.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10-11). Hageja esitas

maakohtu 08.06.2022 määruse peale tsiviilasjas nr 2-22-8478 määruskaebuse, milles tugines

samuti hagi tagamise määruse täitmise võimatusele. Ringkonnakohus jättis 26.08.2022

määrusega maakohtu 08.06.2022 määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Asjaolu,

et ringkonnakohus lahendas määruskaebuse 26.08.2022 määruse peale kooskõlas TsMS § 667

lg-ga 1 ilma kirjeldava ja põhjendava osata määrusega ja hagejal puudus võimalus esitada

määruskaebus Riigikohtule, ei mõjuta käesoleval juhul TMS § 221 lg 2 kohaldamist. Hagi

aluseks olevad asjaolud võeti arvesse määruskaebuse lahendamisel tsiviilasjas nr 2-22-8478.

Hagejal oli võimalus oma vastuväide, et täitedokumendi täitmine oli hagejal mööbli valduse

puudumise tõttu võimatu, hagi tagamise menetluses maksma panna. Eeltoodust tulenevalt ei

saa hageja TMS § 221 lg 2 kohaselt nõuda TMS § 221 lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks

tunnistamist, tuginedes kohustuse täitmise võimatusele, mis tekkis enne täitedokumendi

jõustumist.

14. Hageja leidis, et TMS § 221 lg 2 kohasele piirangule tuginemine on vastuolus hea usu

põhimõttega, sest kostja oli teadlik, et mööbel ei olnud hageja omandis ega valduses juba alates

hagi tagamise eelsest ajast, kuid nõudis jätkuvalt hagi tagamise määruse sundtäitmist.

Määruskaebuses märkis hageja, et kohus saab erandina lõpetada sundtäitmise ka siis, kui

sundtäitmine, sh TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirangu kohaldamine, on vastuolus hea usu

põhimõttega (Riigikohtu 26.10.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-11, p 11). Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole antud juhul täitedokumendist tuleneva kohustuse täitmine vastuolus seadusega.

Samuti ei nähtu, et sundtäitmise eesmärk on hagejale kahju tekitamine. Eelnevast tulenevalt ei

esitanud hageja tõendeid, mille kohaselt saaks kohus leida, et sundtäitmine on vastuolus hea

usu põhimõttega.

15. Juhul, kui TMS § 221 lg 2 välistab käesolevas asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagi esitamise ja menetlemise võimaluse, palus hageja põhiseaduse § 15 lg 2 alusel jätta TMS

§ 221 lg 2 kohaldamata. Ringkonnakohus märgib, et täitedokumendi täitmise võimatus ei

õigusta selles osas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist tuginedes asjaolule,

mis esines enne täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Kohus ei nõustu hageja

väitega, et TMS § 221 lg 2 on vastuolus põhiseaduse § 15 lg-ga 2.

16. TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus jätta hagi läbi vaatamata, kui hagi ei ole esitatud

hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma

õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Eeltoodule

tuginedes jättis maakohus õigustatult sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi vaidlustatud

osas läbi vaatamata.

17. Ringkonnakohus jätab määruskaebusega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel

hageja kanda. Maakohus määrab menetluskulud TsMS § 174 lg 4 alusel kindlaks mõistliku aja

jooksul pärast käesolevas asjas tehtud menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s

2 sätestatud korras.

18. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 427

esimese lause kohaselt võib määruskaebuse esitada määruse peale, millega hagi jäetakse läbi

vaatamata. Käesolev määrus on edasikaevatav tulenevalt TsMS §-st 427.

(allkirjastatud digitaalselt)