3-21-2237/33 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Elle Kask

Otsuse kuulutamise aeg ja koht

30.03.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2237

Haldusasi

G.Z-i (G.Z) kaebus Eesti Kaitseväe juhataja 31.08.2021

käskkirja nr 162 p 4 tühistamise/õigusvastaseks tunnistamise

nõudes.

A.Q (A.Q) kaebus Eesti Kaitseväe 28.12.2021 käskkirja nr

097P-S tühistamise, kaebaja teenistusse ennistamise ning

teenistusest puudutud aja eest tasu väljamõistmise nõudes. Y.S-

i (Y.S) kaebus Eesti Kaitseväe 08.12.2021 käskkirja nr 090P-S

tühistamise, kaebaja teenistusse ennistamise ning teenistusest

puudutud aja eest tasu väljamõistmise nõudes.

Menetlusvorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebuse esitajad: G.Z, A.Q , Y.S

Kaebajate ühised esindajad: vandeadvokaat Paul Keres,

advokaat Joonas Põder

Vastustaja: Eesti Kaitsevägi

Vastustaja volitatud esindaja: Kaidi Kulp

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Eesti Kaitseväe 08.12.2021 käskkiri

nr 090P-S, ennistada Y.S teenistusse ning

mõista välja Kaitseväelt Y.S-i kasuks tasu

teenistusest sunnitult puudutud aja eest.

2. Tunnistada õigusvastaseks Eesti Kaitseväe

28.12.2021 käskkiri nr 097P-S ning mõista

välja Kaitseväelt A.Q kasuks hüvitis üheksa

kuu keskmise palga ulatuses.

3. Vastustajal määrata kindlaks Y.S-ile (tasu

teenistusest sunnitult puudutud aja eest) ja

A.Q-le (hüvitis üheksa kuu keskmise palga

ulatuses) väljamaksmisele kuuluvad summad.

4. Kaitseväelt välja mõista Y.S-i

kasuks

menetluskulud summas 2295 eurot.

5. Kaitseväelt välja mõista A.Q menetluskulud

summas 2295 eurot.

6. Jätta G.Z-i kaebus rahuldamata. G.Z-i

Edasikaebamise kord

menetluskulud jäävad tema enda kanda.

7. Kohtuotsuses avaldamisel asendada kaebajate

nimed tähemärkidega.

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates

otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kaebuse esitajad G.Z Unt, G.Z, A.Q ja Y.S esitasid 30.09.2021 Tallinna Halduskohtule

kaebuse Eesti Kaitseväe keelamiseks anda välja käskkiri kaebajate teenistusest vabastamiseks

COVID-19 läbipõdemist, COVID-19 vaktsineerimise alustamist või vaktsineerimiskuuri

läbimist tõendava dokumendi esitamata jätmise tõttu. Kaebajad taotlesid esialgse õiguskaitse

kohaldamist, millega keelataks Kaitseväel kaebajate teenistusest vabastamine kuni

kohtuotsuse jõustumiseni. Kohus rahuldas 04.10.2021 esialgse õiguskaitse taotluse. Tallinna

Ringkonnakohus 30.11.2021 määrusega rahuldas Kaitseväe 19.10.2021 määruskaebuse ning

jättis kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

03.12.2021 esitasid kaebajad kaebuse muutmise taotluse, taotledes Eesti Kaitseväe juhataja

31.08.2021 käskkirja nr 162 p 4 tühistamist ja tühistamiskaebuse esitamise tähtaja

ennistamist.

Kaitseväe erioperatsioonide väejuhatuse ülema 08.12.2021 käskkirjaga nr 090P-S vabastati

Y.S tegevteenistusest seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega. Kaitseväe

erioperatsioonide väejuhatuse ülema 28.12.2021 käskkirjaga nr 097P-S vabastati A.Q

tegevteenistusest seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega. Kaitseväe

erioperatsioonide väejuhatuse ülema 08.12.2021 käskkiri nr 090P-S ja 28.12.2021 käskkiri nr

097P-S on tervikuna Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korra (RSVKK) § 5 p 19

alusel tunnistatud salajasel tasemel riigisaladuseks.

08.02.2023 G.Z Unt loobus kaebusest. Kohus 01.03.2023 määrusega võttis loobumise vastu ja

lõpetas tema osas menetluse.

Y.S ja A.Q esitasid taotluse keelamiskaebuse muutmiseks, soovides vaidlustada kaebajate

tegevteenistusest vabastamise käskkirju. Pärast nõuete korrigeerimist taotleb Y.S

tegevteenistusest vabastamise käskkirja tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja

vastustajalt teenistusest puudutud aja eest tasu hüvitamist summas 27 753,30 eurot.

A.Q taotleb tegevteenistusest vabastamise käskkirja tühistamist, enda teenistusse ennistamist

ja vastustajalt teenistusest puudutud aja eest tasu hüvitamist summas 24 492,39 eurot. Lisaks

taotleb A.Q tunnistada põhiseadusevastaseks Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 105 lg 1 ja

4. G.Z on käskkirja nr 162 p-st 4 tuleneva nõude täitnud. Kaebaja on esitanud nõude käskkirja

nr 162 p 4 tühistamiseks, taotledes ka tühistamiskaebuse tähtaja ennistamist. Kuna vastustaja

on käskkirja nr 162 kehtetuks tunnistanud Kaitseväe 14.03.2022 käskkirjaga nr 446, siis

kaebaja nendib, et tema õiguskaitsevajadus on ära langenud. Menetluse lõpetamise alus saaks

olla HKMS § 152 lg 1 p 4 ning kaebaja menetluskulud summas 2860,20 eurot tuleks jätta

HKMS § 108 lg 6 alusel vastustaja kanda. Juhul, kui ei kohaldu HKMS § 108 lg 6 sätestatud

erand, siis soovib kaebaja minna üle tuvastamisnõudele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitajad jäävad Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 p-i 4 õigusvastasuse

osas menetluses eelnevalt väljendatud seisukohtade juurde. Kaitseväe juhataja 31.08.2021

käskkiri nr 162 on vaidlustatud osas antud õigusliku aluseta, tegemist on tühise käsuga ja see

oli ebaproportsionaalne. Kuivõrd käskkiri nr 162 oli õigusvastane, oli paratamatult

õigusvastane ka kaebajate teenistusest vabastamine, mis tugines käskkirjas nr 162 sätestatud

kohustuste mittetäitmisele. Kaebajad A.Q (kaebaja 3) ja Y.S (kaebaja 4) tuleb ennistada

teenistusse ja nende kasuks tuleb välja mõista teenistusest puudumise ajal saamata jäänud

tasu. Kaebajad on oma seisukohad esitanud 03.03.2022; 08.03.2022 ja 08.02.2023

menetlusdokumentides ning jäävad nende juurde. Kaebajate väitel ATS § 105 lg 3 on

põhiseadusevastane osas, milles seab kohaldamise eelduseks raseduse, õiguse ema- või

isapuhkusele, lapsendajapuhkusele või alla seitsmeaastase lapse kasvatamise, kuivõrd rikub

A.Q võrdsuspõhiõigust. Teenistuja tasu ei ole kompensatsioon laste saamise ja/või

kasvatamise eest, vaid tasu teenistuskohustuste täitmise eest. Seetõttu on põhjendamatu

siduda õigusvastaselt isiku teenistusest vabastamise eest hüvitise maksmine laste saamise

ja/või kasvatamisega ja seeläbi kohelda erinevaid õigusvastaselt teenistusest vabastatuid selle

põhjal erinevalt. Teenistusest õigusvastaselt vabastamise õigusrikkumine on teiste asjaolude

samasusel sama intensiivne olenemata sellest, kas teenistuja kasvatab/ootab last või mitte.

Samuti on põhjendamatu eristus kuni 7-aastaste lastega teenistujate ja vanemate lastega

teenistujate vahel. Kaitsevägi on A.Q teenistusest vabastamisel eiranud tema

ärakuulamisõigust. Käskkiri nr 162 oli algusest peale suunatud ilmselgelt teenistujate õiguste

arvestamisest hoidumisele. Väide, et käskkiri nr 162 ei kohusta teenistujaid vaktsineerima, vaid

vaktsineerimist tõendama, on labane ettekääne, mis läheb teadlikult vastuollu kehtiva õiguse

mõttega. Kaitsevägi on üritanud KVTS § 83 lg-st 2 konstrueerida lünga seadusandluses ja seda

kuritarvitada teenistujate õiguste rikkumiseks.

31.08.2021 käskkirjal nr 162 puudus õiguslik alus. Kaitseväe juhataja ei saa käsuga muuta

KVTS § 83 lg 2 p 5 dokumentide ringi, kuivõrd selline käsk ei saa olla alles Kaitseväe

teenistusse astuda soovivatele isikutele KVTS § 83 lg 2 tähenduses siduv. Ühegi Kaitseväe

teenistuja ainuisikuline suva ei saa dikteerida Kaitseväe teenistusse astumise eeldusi; KVTS §

83 lg-t 2 tuleb tõlgendada selliselt, et nõutavate dokumentide sisu või eesmärk peab nähtuma

seadusandja tahtest. Antud juhul sellist ei esine. Kaitseväe selgitus, et käskkiri nr 162 ei näe

ette sundvaktsineerimist, on nõrk ettekääne. Analoogselt selgitas Riigikohus lahendi nr 5-22-4

p-s 48, et vaktsineerimistõendit näitama kohustav Vabariigi Valitsuse korraldus kätkeb endas

kaudset vaktsineerimisnõude kehtestamist. Eelnevat kinnitab ka konkreetselt vaidlusaluse

käskkirja nr 162 kohta Tallinna Halduskohus lahendi nr 3-21-2408 p-s 11.1. TTOS § 13 lg 1 p

3 ei saa olla sellise käsu andmise aluseks, sest näeb ette vaid kohustuse korraldada

töökeskkonna riskianalüüs – riskianalüüsi koostamise kohustus ei suhestu mistahes meetmete

kohaldamisega. Seda, et TTOS ega selle alusel kehtestatud õigusaktidest ei tulene

vaktsineerimise kohustuslikkust, kinnitab ka Tallinna Halduskohus lahendi nr 3-21-2408 p-s

11.2. Õigust nõuda käskkirja nr 162 p-s 4 nimetatud tõendeid ei tulene KKS § 24 p-st 1 ega p-

st 111. KKS § 24 p 1 sätestab Kaitseväe juhataja ülesandena Kaitseväe tegevuse juhtimise ja

Kaitseväe pädevusse kuuluvate ülesannete täitmise. Kaitseväe pädevusse (KKS § 3) ei jää

teenistujate eest meditsiiniliste otsuste tegemine, nt ravimeid manustama survestamine, sh

vaktsineerima survestamine. KKS § 24 p 111 sätestab samuti Kaitseväe juhataja üldise

ülesande kehtestada Kaitseväe tegevust reguleerivad eeskirjad ja korrad, sh sisekorra, ent

vaktsineerimistõendi esitamise kohustuse näol ei ole tegemist sisekorra või muu korra

kehtestamisega. Selliste eeskirjade ja kordade kehtestamisega saab kitsendada isikute õigusi

vaid volitusnormi olemasolul, ent sellisele käskkiri ei viita. Samuti ei saa käskkirja alus olla

Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määrus nr 144, sest, nagu märgitud, saab KKS § 83 lg 2 p 5

järgi vaid seaduse alusel nõutavaid dokumente tegevteenistusse astuvatelt isikutelt nõuda.

Määrus nr 144 ei ole seadus, seega ei saa see olla ka volitusnorm teenistujate vaktsineerima

survestamiseks.

Vaktsineerimistõendi nõudmine oli ebaproportsionaalne meede. Ka Riigikohus on

tuvastanud, et vaktsineerimist tõendava dokumendi nõudmine selle eeldusena, et adressaadile

oleksid tema õigused tagatud, on samastatav vaktsineerima kohustamisega. Selline meede on

kaebajate suhtes ebaproportsionaalne, kuivõrd kaebajate vaktsineerima sundimine ei täida

selle meetme eesmärki, st on (ja oli) sobimatu, ebavajalik ja ebamõõdukas. Eelnevat on

kinnitanud kaitseväelaste vaktsineerimiskohustuse kohta ka Tallinna Halduskohus lahendis nr

3-21-2408 (p-d 12.2 ja 12.3) ning lahendis nr 3-21-2842. Seega on kohtupraktikas

käesolevaks ajaks jõutud seisukohale, et kaitseväelaste vaktsineerima survestamine

käskkirjaga

nr

ei

olnud

proportsionaalne, sh mõõdukas ega sobiv.

Vaktsineerima survestamine on sobimatu. Käesolevaks ajaks on üldtuntud asjaolu, et COVID-

19 suhtes vaktsineerimine ei takistanud selle nakkuse levikut. COVID-19 nakkuse levikuga

seotud kriis lõppes alles siis, kui valdav osa inimesi oli COVID-19 läbi põdenud. Asjakohane

näide on Hiina Rahvavabariigis juhtunu. Hiina Rahvavabariigis oli ca 90% elanikkonnast

COVID-19 suhtes vaktsineeritud, ent pikaaegse nn zero-covid poliitika tõttu ei ole suudetud

rahvastikus piisavalt tugevat immuunsust haiguse ja selle mõjude suhtes tekitada, kuivõrd

elanikkond ei ole seda läbi põdenud. Seetõttu rakendati Hiinas rangeid piiranguid veel kuni

mõned kuud tagasi, et vältida haiguskollete tekkimist (kõnealune poliitika muutus ainuüksi

peale 1989. aasta pretsedenditute protestide tulemusel). Eelnevale vaatamata ei saa adressaate

ka kohustada COVID-19 läbi põdema, st sellekohast tõendit esitama, et ta saaks oma

ametikohal jätkata, mistõttu ei saa kõne alla tulla ei vaktsineerimise ega läbipõdemise kohta

tõendi esitamine eraldiseisvalt või alternatiivselt kaitseväeteenistuse jätkamise eeldusena.

05.05.2022 seisuga oli Eestis COVID-19 tõve vastu lõpetatud vaktsineerimiskuuriga isikuid

845 042, kusjuures sisuline vaktsineerituse lagi saabus 2022 aasta alguses, st 01.01.2022, mis

hetkest alates vaktsineeritud isikute arv ei kasvanud. Vahetult peale seda kasvas COVID-19

nakkusjuhtumite arv 100 000 inimese kohta hüppeliselt ja jõudis tippu 09.02.2022, mil esines

100 000 inimese kohta 6878,4 haigusjuhtu, alustades seejärel järsku kahanemist. Samal

perioodil kasvas haigusjuhtude koguarv vastavalt ja jõudis laeni 2022. aasta märtsis.

Vaktsineerimine ei taga nakkusohutust ega välista haiglaravi vajamist. Olukorras, milles on

võimalik erinevate meetmete kogumiga edendada tervise kaitset ja samas tagada põhiõigused

kõigile ühiskonna liikmetele, nt testimise vms abinõudega, on korraldus, mis on suunatud

vaktsineerimise edendamisele teiste tõhusate abinõude arvelt ühtlasi suunatud ka teiste

abinõude kasutusele võtmise vastu.

Kui õigusi vähem riivava meetmetega on võimalik taotletud eesmärk saavutada, pole üldine

vaktsineerima survestamine vajalik kolmeosalise proportsionaalsuse tähenduses. Selliselt

saanuks käskkirja taotletava eesmärgi saavutada ka regulaarse testimise teel. Vaidlusalune

haldusakt on sobiv vaktsineerimise propageerimiseks, mitte teenistujate tervise kaitse ja

Kaitseväe kaitsevõime edendamiseks.

Vaktsineerima survestamine ei ole mõõdukas. COVID-19 nakkusest tulenev oht oli sootuks

sedavõrd väike, et ei saanud õigustada adressaatide põhiõiguste riivamist. Lahendis nr 3-21-

993 leidis Tallinna Halduskohus, et COVID-19 levikust tingitud piirangud ei vasta

nakkuse ohtlikkust arvestades vastavate piirangutega kaasnevatele õigusriivetele. Kuivõrd

COVID-19 oli sedavõrd väheohtlik nakkushaigus (seda eriti väljaspool riskigruppe, kelle

sekka eelduslikult füüsiliselt terved Kaitseväe teenistujad ei saa kuuluda), ei saanud COIVD-

19 levik sootuks õigustada sedavõrd intensiivset õiguste riivet.

Kaitseväe 08.12.2021 käskkirjaga nr 090P-S vabastati Y.S tegevteenistusest seoses

tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega (KVTS § 140 lg 1 p 4). Y.S leiab, et

tema tegevteenistusest vabastamine oli õigusvastane samadel põhjendustel ja asjaoludel nagu

on õigusvastane käskkiri nr 162 osas, millega kaebajalt nõuti COVID-19 läbipõdemist või

selle suhtes vaktsineerimist tõendava dokumendi esitamist. Y.S taotleb teenistusest

vabastamise käskkirja tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja vastustajalt teenistusest

puudutud aja eest tasu väljamõistmist summas 27 753,30 eurot, tuginedes ATS § 105 lg-le 4.

Y.S kuulub ATS § 105 lg 4 loetletud isikute ringi, kuna ta kasvatas ametist vabastamise ajal

alla 7-aastast last.

Kaitseväe 28.12.2021 käskkirjaga nr 097P-S vabastati A.Q tegevteenistusest seoses

tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega (KVTS § 140 lg 1 p 4). A.Q leiab, et

tema tegevteenistusest vabastamine oli õigusvastane samadel põhjendustel ja asjaoludel nagu

on õigusvastane käskkiri nr 162 osas, millega kaebajalt nõuti COVID-19 läbipõdemist või

selle suhtes vaktsineerimist tõendava dokumendi esitamist. A.Q taotleb teenistusest

vabastamise käskkirja tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja vastustajalt teenistusest

puudutud aja eest tasu summas 24 492,39 eurot, tuginedes ATS § 105 lg-le 4 või lg-le 1.

Y.S ja A.Q on seisukohal, et kui neile ei saa välja mõista nende teenistusest puudutud aja

eest tasu täies ulatuses ATS § 105 lg 4 alusel, on kohtu diskretsioonist tulenevalt võimalus

see neile välja mõista ATS § 105 lg 1 ls 2 järgi. Y.S-i puhul kohaldub ATS § 105 lg 4

alternatiivina ATS § 105 lg 2, kuivõrd teenistusest vabastamise ajal kasvatas ta alla 7-aastast

last, mistõttu tuleb talle hüvitada 12 kuu tasu, s.o 23 737,68 eurot.

A.Q on kinnitanud, et ta ei kuulu ATS § 105 lg 4 loetletud isikute ringi. Samas taotleb ta

enda teenistusest vabastamise käskkirja tühistamist ja enda teenistusse ennistamist, kuigi ATS

§ 105 lg-te 1 ja 4 koosmõjust tulenev piirang sellise kaebuse esitamist ei võimalda. Kaebaja

leiab, et selline olukord on vastuolus Põhiseadusega, mistõttu taotleb A.Q ATS § 105 lg 1 ja

lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist. A.Q leiab, et põhiseadusvastane on ka

ATS § 105 lg 3, mis rikub tema võrdsuspõhiõigust.

G.Z on käskkirjaga nr 162 (p 4) kehtestatud nõude täitnud. Kaebaja on kinnitanud, et kuna

vastustaja on 31.08.2021 käskkirja nr 162 tunnistanud 14.03.2022 käskkirjaga nr 446

kehtetuks, siis on tema õiguskaitsevajadus ära langenud. Kaebaja leiab, et tema suhtes alus

menetluse lõpetamiseks saaks olla HKMS § 152 lg 1 p 4 ja sellisel juhul tuleks jätta

menetluskulud HKMS § 108 lg 6 alusel vastustaja kanda. Kui kohus leiab, et esineb HKMS §

108 lg-s 6 sätestatud erand, siis sel juhul soovib kaebaja minna 31.08.2021 käskkirja nr 162 p

4 õigusvastasuse tuvastamisnõudele, millisel juhul kaebaja huvi seisneb selles, et kaebuse

rahuldamise korral säilib tal õigus seni kantud menetluskulude hüvitamisele. Kaebaja

selgituse kohaselt on kaebajad kandnud menetluskulusid ühiselt, st võrdsetes osades. G.Z

palub hüvitada talle menetluskulud ¼ osas, s.o summas 2860,20 eurot.

Vastustaja palub jätta kaebused rahuldamata. G.Z on esitanud kaebuse Eesti Kaitseväe

juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 p 4 tühistamiseks. Vastustaja palub jätta tema kaebuse

rahuldamata ning menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja palub kohtul lõpetada G.Z-i

suhtes menetlus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel seoses Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja

nr 162 „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“

kehtetuks tunnistamisega Kaitseväe juhataja 14.03.2022 käskkirjaga nr 446 „Töökeskkonna

ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“. HKMS § 108 lg 6 kohaselt

kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 152

lõike 1 punkti 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks

tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud

tingitud kaebuse esitamisest. Käesoleval juhul ei ole menetluskulude vastustaja kanda jätmine

põhjendatud, kuna käskkirja nr 162 kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebajate poolt

kaebuse esitamisest, vaid senise riskianalüüsi ja tegevuskava ümbervaatamisest seoses

muutunud oludega ning eesmärgiga veenduda nende vastavuses hetkeolukorra teadmisele ja

meetmete kohasusele. Käskkiri nr 162 oli andmise hetkel kooskõlas kehtiva õigusega, vajalik

valitud eesmärgi saavutamiseks (riigi kaitsevõime tagamine ka COVID-19 pandeemia

tingimustes) ning proportsionaalne. Käskkirjaga nr 162 kinnitatud riskianalüüsi ning ameti- ja

töökohtade võrdluses selgus, et kui isegi osade teenistuskohtade puhul on piiratud ajaperioodi

jooksul võimalik hoida teatud isoleeritust, siis Kaitseväe ülesannete ja riigikaitseliste

töökohustuste täitmiseks ning tööprotsesside efektiivseks toimimiseks ei saa kontakte vältivat

töökeskkonda Kaitseväes rakendada. Kuna tööandjal ei olnud võimalik tööd ümber

korraldada ja sellel ajal teadaoleva info kohaselt ei saanud riske teiste meetmete abil piisavalt

maandada kohustas Kaitseväe juhataja käskkirjaga nr 162 Kaitseväe teenistujaid

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 p 3, Kaitseväe korralduse seaduse § 24 p 1, p

11¹, Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud

töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” alusel esitama ühe järgnevatest tõenditest:

COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri

läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend (edaspidi ühiselt nimetatult tõend). Kaitseväe

riskianalüüs tugines riiklikult tunnustatud pädevate asutuste poolt avaldatud uuringutele, mille

kohaselt käskkirja nr 162 punktis 4 nimetatud tõendid olid hinnatud piisavaks meetmeks

nakkuse minimeerimiseks.

Y.S esitas kaebuse Eesti Kaitseväe 08.12.2021 käskkirja nr 090P-S tühistamiseks ning

täiendavalt nõude enda teenistusse ennistamiseks ning hüvitise summas 27 753,30 euro

väljamõistmiseks. A.Q esitas kaebuse Eesti Kaitseväe 28.12.2021 käskkirja nr 097P-S

tühistamiseks ning täiendavalt nõude enda teenistusse ennistamiseks ning 24 492,39 euro

väljamõistmiseks.

Vastustaja palub jätta Y.S-i ja A.Q kaebused ja nõuded rahuldamata ning kohtukulud nende

endi kanda. Kaebajate tegevteenistusest vabastamise käskkirjad olid õiguspärased, kooskõlas

kehtiva õigusega, proportsionaalsed, kaalutlusvigadeta ning vastasid vorminõuetele.

Eeltoodust lähtuvalt puudub alus Eesti Kaitseväe 08.12.2021 käskkirja nr 090P-S ja

28.12.2021 käskkirja nr 097P-S tühistamiseks.

Kaitseväeteenistuse seadus (KVTS) § 83 lg 2 p 5 kohaselt peab isik esitama Kaitseväe

juhatajale muu seaduse alusel nõutava dokumendi, mis on vajalik isiku teenistusse võtmiseks.

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 8 lg 2 kohaselt peab tööandja kaitseks

töökohas toimivate bioloogiliste ohutegurite eest võtma tarvitusele abinõud, arvestades

ohuteguri nakatamisvõimet. Kuna tööandjal ei olnud võimalik tööd ümber korraldada ja riski

teiste meetmete abil piisavalt maandada kehtestas Kaitseväe juhataja Kaitseväe korralduse

seadusega antud pädevuse piires Kaitseväes kohustuse nakkusohutuse tõendamiseks

dokumendi esitamise nõude.

KVTS § 86 p 7 kohaselt ei võeta tegevteenistusse isikuid, kelle puhul esineb muu seaduses

sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu. Lähtudes Kaitseväe juhataja käskkirjast nr 162

kehtis A.Q ja Y.S-i vabastamise hetkel Kaitseväes teenistusse võtmise tingimusena punktis 4

sätestatud dokumendi nõue. KVTS § 140 lg 1 p 4 kohaselt on tegevteenistusse võtmise

nõuetele mittevastavus tegevteenistusest vabastamise alus.

A.Q ega Y.S Kaitseväe juhataja nõutud tõendit ei esitanud, samuti ei esitanud kumbki ühtegi

tõendid, mis viitaks, et neil esineks oluline takistus nõutud tõendi esitamiseks. Seega esines

mõlema kaebaja suhtes muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu, mis oli

tegevteenistusest vabastamise aluseks.

Kaebajate puhul oli tegemist tegevväelastega, kellele ametikohustustest tulenevalt ei olnud

võimalik rakendada ei kaugtööd ega ka kontakte vältivat töökeskkonda. Tegevväelased

peavad olema iga hetk valmis asuma täitma oma teenistuskohustusi kaitsevalmiduse tõstmise

korral. Kaitseväe korralduse seaduse kohaselt on Kaitseväe ülesandeks riigi sõjaline kaitsmine

ja osalemine kollektiivses kaitses ning nendeks valmistumine, samuti osalemine

rahvusvahelises sõjalises koostöös. Kõik need tegevused toimuvad ja toimivad suures osas

ühistegevustena, mida ei ole võimalik hajutatud tingimustes ega kaugtöö vormis teha.

Eeltoodud ülesanded eeldavad ka teenistusülesannete täitmist nii sise- kui ka välislähetustes.

Täiendavad põhjendused on toodud kaebajate vabastamise käskkirjas.

A.Q teenistusse ennistamise nõue ei ole põhjendatud. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) §

105 lg 4 kohaselt on ametnikul, kes oli teenistusest vabastamise ajal rase, kellel on õigus

emapuhkusele, isapuhkusele või lapsendajapuhkusele või kes kasvatab alla seitsmeaastast last,

õigusvastaselt teenistusest vabastamise korral õigus hüvitise asemel nõuda vabastamise kohta

antud haldusakti tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja tasu teenistusest sunnitult

puudutud aja eest. A.Q kohta ükski eelnimetatu ei kehti, mistõttu puudub tal alus nõuda enda

teenistusse ennistamist. Täiendavalt on A.Q esitanud rahalise nõude teenistusest puudutud 13

kuu ja 12 päeva eest summas 24 492,39 eurot. A.Q esitatud nõue ei ole põhjendatud, kuna ta

ei kuulu ATS § 105 lg 4 toodud isikute ringi. Samuti ei ole põhjendatud R. A.Q nõue

suurendada hüvitist ATS § 105 lg 1 teise lause alusel kolme kuu keskmiselt palgalt kaheteist

kuu keskmise palgani. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte

lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Antud vaidluses ei esine asjaolusid, mis

põhjendaksid kordades suurema hüvitise väljamõistmist. Samuti ei ole kaebaja esitanud

mõjuvaid argumente ega tõendeid vastupidise tõendamiseks.

Y.S-i esitatud nõue summas 27 753,30 ei ole põhjendatud, antud nõudest tuleb teha ATS §

105 lg 5 ette nähtud maha arvamised. Lisaks on kaebajad arvestanud nõude suuruse

ebakorrektselt. ATS § 105 lg 1 kohaselt on õigus nõuda hüvitist kolme kuu keskmise palga

ulatuses. Reeglina on siin mõeldud teenistuja põhipalka, kuid kaebajad on keskmise palga

arvestusse lugenud ka tööandja poolt makstud tasud, mis ei kuulu keskmise palga arvestusse

(nt reageerimisvalmiduse tasu, haigushüvitis, puhkusetasu, muutuvpalk).

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ning vastustaja kirjalike seisukohtadega, hinnanud haldusasjas

esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et G.Z-i kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb

jätta rahuldamata. Y.S-i ja A.Q kaebused tuleb rahuldada (A.Q kaebus alternatiivnõude

osas).

G.Z, auastmelt nooremveebel, on Kaitseväe tegevteenistuses alates 2007. aasta maist. Kaebaja

on tegevteenistuses olles osalenud kokku viiel rahvusvahelisel missioonil, sh üks kord Iraagis,

kolm korda Afganistanis ja üks kord Malis. Kaebajat on eeskujuliku teenistuse eest

autasustatud Kaitseväe pikaajalise teenistuse medaliga, erioperatsioonide väejuhatuse

teenetemärgiga, rahvusvahelises sõjalises operatsioonis osalenu medaliga ja NATO ISAF

medaliga.

A.Q , auastmelt nooremveebel, on vastustaja tegevteenistuses alates 2013. aasta detsembrist

(staaž seisuga 31.12.2021 on 8 aastat 22 päeva). Kaebaja on tegevteenistuses olles osalenud

ühel rahvusvahelisel missioonil Malis ning teda on eeskujuliku teenistuse eest ergutatud kahe

tänukirjaga, ühe hinnalise kingitusega ning autasustatud rahvusvahelisel sõjalisel missioonil

osalenu medaliga.

Y.S , auastmelt nooremveebel, on vastustaja tegevteenistuses alates 2015. aasta maist (staaž

seisuga 08.12.2021 on 6 aastat 9 kuud 13 päeva). Tegevteenistuses olles on kaebaja osalenud

ühel rahvusvahelisel missioonil Malis ning teda on eeskujuliku teenistuse eest autasustatud

erioperatsioonide väejuhatuse teenetemärgiga ja rahvusvahelises sõjalisel missioonil osalenu

medaliga, samuti on teda ergutatud mitme tänukirja ja hinnalise kingitusega.

Kaitseväe 08.12.2021 käskkirjaga nr 090P-S vabastati nooremveebel Y.S vanemallohvitseri

ametikohalt ja tegevteenistusest 08.12.2021 ning arvati reservi 09.12.2021 seoses

tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega KVTS § 140 lg 1 p 4 alusel.

Kaitseväe 28.12.2021 käskkirjaga nr 097P-S vabastati nooremveebel A.Q vanemohvitseri

ametikohalt ja tegevteenistusest 31.12.2021 ning arvati reservi 01.01.2022 seoses

tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega KVTS § 140 lg 1 p 4 alusel.

Haldusasjast nähtuvalt G.Z on täitnud käskkirja nr 162 p-st 4 tuleneva kohustuse. G.Z on

haldusasjas esitanud nõude Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 p 4 tühistamiseks,

ühtlasi taotledes tühistamiskaebuse tähtaja ennistamist. Samas on kaebaja oma 18.01.2023

seisukohas tõdenud, et kuna vastustaja on käskkirja nr 162 kehtetuks tunnistanud Kaitseväe

14.03.2022 käskkirjaga nr 446, siis on tema õiguskaitsevajadus ära langenud. Kaebaja leiab,

et seoses õiguskaitsevajaduse äralangemisega saaks alus tema suhtes menetluse lõpetamiseks

olla Halduskohtumenetluse (HKMS) § 152 lg 1 p 4, kuna ainsaks kaebaja õigusi piiravaks

sätteks, mille tühistamist ta on soovinud, on käskkirja nr 162 p 4. Samas on kaebaja teadlik, et

vastustaja on käskkirja nr 162 kehtetuks tunnistanud, millest tulenevalt kaebaja leiab, et tema

menetluskulud summas 2860,20 eurot tuleks jätta HKMS § 108 lg 6 alusel vastustaja kanda.

Kaebaja märgib, et kui kohus leiab, et käesoleval juhul ei kohaldu HKMS § 108 lg 6

sätestatud erand, siis soovib kaebaja minna üle tuvastamisnõudele. Kaebaja väitel tema huvi

seisneb selles, et kaebuse rahuldamise korral säilib kaebajal õigus seni kantud menetluskulude

hüvitamisele.

Kaitseväe 31.08.2021 käskkiri nr 162 „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline

ohutegur. COVID-19“ tunnistati kehtetuks Kaitseväe juhataja 14.03.2022 käskkirjaga nr 446

„Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“. Vastustaja

selgituse kohaselt HKMS § 108 lg 6 alusel kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus

lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 152 lg 1 p 4 järgi, välja arvatud juhul, kui kaebuses

vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või

toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Käesoleval juhul ei ole

menetluskulude vastustaja kanda jätmine põhjendatud, kuna käskkirja nr 162 kehtetuks

tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest, vaid senise riskianalüüsi ja tegevuskava

ümbervaatamisest seoses muutunud oludega ning eesmärgiga veenduda nende vastavuses

hetkeolukorra teadmisele ja meetmete kohasusele. Käskkiri nr 162 oli andmise hetkel

kooskõlas kehtiva õigusega ja vajalik valitud eesmärgi saavutamiseks (riigi kaitsevõime

tagamine ka COVID-19 pandeemia tingimustes) ning proportsionaalne.

Kohtu hinnangul puudub vajadus käskkirja nr 162 p 4 tühistamisnõude esitamise tähtaja

ennistamise taotluse lahendamiseks ning seda nii G.Z-i kui ka A.Q ja Y.S-i kaebuste osas.

Asjast nähtuvalt on Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkiri nr 162 kehtetuks tunnistatud

Kaitseväe juhataja 14.03.2022 käskkirjaga nr 446. Vastustaja kinnitusel alates 2022. aasta

novembri lõpust Kaitseväega teenistussuhtes olevatel isikutel COVID-19 läbipõdemist,

COVID-19 vaktsineerimise alustamist või vaktsineerimiskuuri läbimist tõendava dokumendi

esitamise kohustust ei ole. Kuivõrd tänaseks on Kaitseväe käskkiri nr 162 kehtetu, siis ei ole

kohtu hinnangul õigusjõuta haldusakti, mille kehtivus on lõppenud, tühistamine põhjendatud

ega vajalik. Tühistamisnõude eesmärk on tänaseks täidetud. Kohtupraktikas on asutud

seisukohale, et haldusakti kehtivusaja lõppemine ei välista küll tühistamiskaebuse esitamist ja

läbivaatamist ning kohtumenetluse ajal kehtivuse kaotanud haldusakti tühistamise nõude

sisuline lahendamine on välistatud vaid siis, kui kohus veendub, et kehtetu haldusakti

"ületühistamine" ei ole kaebajate õiguste kaitseks vajalik. Riigikohus on märkinud, et

kehtivuse kaotanud haldusakti mõju ja praktiline tähendus võib väljenduda ennekõike

võimaluses, et haldusorganid, kohtud ja kolmandad isikud võivad oma edasistes otsustes ja

toimingutes tugineda haldusakti varasemale kehtivusele (RKHKo 13.11.2014 nr 3-3-1-44-14,

p-d 10-11). Kohtu hinnangul ei ole kehtetu haldusakti „ületühistamiseks“ antud juhul mingit

vajadust ega praktilist põhjust, sest vaidlusalusel käskkirjal puuduvad sellised tagajärjed, mis

võiksid G.Z-i õigusi mõjutada. Kohtu hinnangul ei tulene vaidlustatud käskkirjast ka A.Q-le

ja Y.S-ile selliseid tagajärgi, mis võiks nende õigusi mõjutada. Puudub põhjus eeldada, et

avalik võim või kolmandad isikud võiksid hakata oma edasistes otsustes/toimingutes

tuginema haldusakti varasemale kehtivusele. Kaitseväe 14.03.2022 käskkirja nr 446 kaebajad

käesoleva kaebuse raames ei ole vaidlustanud, seega kohus sellele hinnangut ei anna.

G.Z märgib, et tema puhul saaks menetluse lõpetamise HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel.

Seejuures soovib kaebaja vastustajalt menetluskulude hüvitamist summas 2860,20 eurot.

Kaebaja soovib minna üle tuvastamisnõudele juhul, kui kohus ei kohalda HKMS § 108 lg 6

sätestatud erandit. Tuvastamisnõudele ülemineku huviks on G.Z märkinud, et kaebuse

rahuldamise korral säiliks tal õigus menetluskulude hüvitamisele.

HKMS § 108 lg 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse

käesoleva seadustiku § 152 lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud

haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu

tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Vastustaja on välja toonud, et käesoleval juhul

ei ole menetluskulude vastustaja kanda jätmine põhjendatud, kuna käskkirja nr 162 kehtetuks

tunnistamine ei olnud tingitud kaebajate poolt kaebuse esitamisest, vaid senise riskianalüüsi ja

tegevuskava ümbervaatamisest seoses muutunud oludega ning eesmärgiga veenduda nende

vastavuses hetkeolukorra teadmisele ja meetmete kohasusele. Vastustaja põhjenduse kohaselt

Kaitseväe 14.03.2022 käskkirjaga nr 446 „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs.

Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ kinnitatud riskianalüüs võttis arvesse uuest viirusetüvest

lähtuvaid võimalikke muudatusi, seega uue käskkirja andmine oli sellel ajahetkel vajalik

arvestamaks viiruse leviku uusi muutunud olusid. Kohus nõustub selle põhjendusega. Kohus

viitab Tallinna Ringkonnakohtu 12.04.2022 määrusele asjas nr 3-21-1733, milles kohus on

sedastanud, et vastustaja ei peaks HKMS § 108 lg 6 alusel kandma menetluskulusid, kui

kaebuse eesmärgi kohtumenetluse ajal saavutamine ei olnud seotud kaebuse esitamisega, vaid

selle tingis näiteks oluliste asjaolude muutumine pärast kaebusega halduskohtusse

pöördumist. Kui menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetamise korral ei ole HKMS § 108

lg 6 kohaldatav, tuleb menetluskulud jagada vastavalt HKMS § 108 lg-s 4 sätestatule selliselt,

et menetluse lõpetamise korral kannab menetluskulud kaebaja (Riigikohtu 10.01.2019 määrus

nr 3-18-982, p 10; Tallinna Ringkonnakohtu 04.11.2021 otsus nr 3-19-1526, p 11; 18.10.2021

määrus nr 3- 21-755, p 11).

Kohus nõustub vastustajaga, et menetluse jätkamine HKMS § 152 lg 2 alusel ei ole

põhjendatud. HKMS § 152 lg 2 alusel ei lõpeta kohus menetlust käesoleva paragrahvi lg 1 p

4 järgi, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu

tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja

kaebaja seda taotleb. G.Z oma 18.01.2023 vastuses on kinnitanud, et ta õiguskaitsevajadus

on ära langenud ning tema õigusi piirav on vaid käskkirja nr 162 punkt 4. Samas on kaebaja

täitnud sellest tuleneva nõude ning sellega ei ole kaasnenud kaebajale negatiivseid tagajärgi,

vastupidist kinnitavad tõendid asjas puuduvad. Kohus leiab, et G.Z ei ole esitanud sisulist

argumentatsiooni, miks on tuvastamisnõudele üleminek vajalik kaebaja õiguste kaitseks

(menetluskulude hüvitamise küsimus tõusetub vaid kaebuse rahuldamise korral). Kohus on

seisukohal, et tuvastamisnõudele üleminekuks põhjendatud huvina ei ole piisav üksnes

vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamine menetluskulude hüvitamise eesmärgil.

Muud kaebaja õiguste kaitsmise vajadust (sh põhjendusi) ei ole kaebaja välja toonud. Kaebaja

on käskkirjaga nr 162 (p 4) kehtestatud nõude täitnud ning on ise kinnitanud, et seega tema

õiguskaitsevajadus on ära langenud. Eelnevale tuginedes kohus leiab, et tuvastamisnõudele

üleminek ei ole põhjendatud ning G.Z-i õigusvastasuse tuvastamise nõue jääb rahuldamata.

Y.S taotleb teenistusest vabastamise käskkirja tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja

vastustajalt teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu summas 27 753,30 eurot, tuginedes

ATS § 105 lg-le 4. Y.S kuulub ATS § 105 lg 4 loetletud isikute ringi, kuna ta kasvatas

ametist vabastamise ajal alla 7-aastast last. Kaebaja soovib enda teenistusse ennistamist,

millega kaasneb ka teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmine ATS § 105 lg

4 järgi. Y.S-i suhtes kohalduks ATS § 105 lg 2 juhul, kui ta ei soovi teenistusse ennistamist.

ATS § 105 annab isikule, kes teenistusest vabastamise ajal oli rase, kellel on õigus

emapuhkusele, isapuhkusele või lapsendajapuhkusele või kes kasvatab alla seitsmeaastast last

(erilist kaitset vajavad isikud), võimaluse valida, kumba alust eelistab. Y.S on valinud

teenistusse ennistamise koos teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmisega.

A.Q , kes ei kuulu ATS § 105 lg-s 4 loetletud isikute ringi, taotleb samuti teenistusest

vabastamise käskkirja tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja vastustajalt teenistusest

puudutud aja eest tasu summas 24 492,39 eurot. A.Q on seisukohal, et kui talle ei saa välja

mõista teenistusest puudutud aja eest tasu täies ulatuses ATS § 105 lg 4 alusel, on kohtu

diskretsioonist tulenevalt võimalus see välja mõista ATS § 105 lg 1 järgi (kohus tõlgendab

seda alternatiivnõudena). A.Q kuulub isikute ringi, kellele kohaldub ATS § 105 lg 1.

Nimetatud säte ei võimalda taotleda teenistusse ennistamist (seadusandja tahe). Samas ATS §

105 lg 1 võimaldab õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul nõuda vabastamise kohta

antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning

hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta,

arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve.

Y.S-i ja A.Q väitel on nende tegevteenistusest vabastamine õigusvastane samadel

põhjendustel ja asjaoludel nagu on õigusvastane käskkiri nr 162 osas, millega kaebajatelt

nõuti COVID-19 läbipõdemist või selle suhtes vaktsineerimist tõendava dokumendi esitamist.

Kaebajate väitel 31.08.2021 käskkirjal nr 162 puudus õiguslik alus. Kaitseväe juhataja ei saa

käsuga muuta KVTS § 83 lg 2 p 5 dokumentide ringi. KVTS § 83 lg-t 2 tuleb tõlgendada

selliselt, et nõutavate dokumentide sisu või eesmärk peab nähtuma seadusandja tahtest. Õigust

nõuda käskkirja nr 162 p-s 4 nimetatud tõendeid ei tulene KKS § 24 p-st 1 ega p-st 111. KKS

§ 24 p 1 sätestab Kaitseväe juhataja ülesandena Kaitseväe tegevuse juhtimise ja Kaitseväe

pädevusse kuuluvate ülesannete täitmise. Kaitseväe pädevusse (KKS § 3) ei jää teenistujate

eest meditsiiniliste otsuste tegemine, nt ravimeid manustama survestamine, sh vaktsineerima

survestamine. KKS § 24 p 111 sätestab samuti Kaitseväe juhataja üldise ülesande kehtestada

Kaitseväe tegevust reguleerivad eeskirjad ja korrad, sh sisekorra, ent vaktsineerimistõendi

esitamise kohustuse näol ei ole tegemist sisekorra või muu korra kehtestamisega. Samuti ei

saa käskkirja alus olla Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määrus nr 144, sest KKS § 83 lg 2 p 5

järgi saab vaid seaduse alusel nõutavaid dokumente tegevteenistusse astuvatelt isikutelt

nõuda. Määrus nr 144 ei ole seadus, seega ei saa see olla ka volitusnorm teenistujate

vaktsineerima survestamiseks.

Kaebaja pool väidab, et Y.S-i puhul võib kohaldada alternatiivina ATS § 105 lg 2, kuivõrd

teenistusest vabastamise ajal kasvatas ta alla 7-aastast last, ning hüvitada 12 kuu tasu (23

737,68 eurot). Kuigi A.Q ei kuulu ATS § 105 lg 4 loetletud isikute ringi, taotleb ta

teenistusest vabastamise käskkirja tühistamist ja enda teenistusse ennistamist, kuid ATS § 105

lg-te 1 ja 4 koosmõjust tulenev piirang sellise kaebuse esitamist ei võimalda. Kaebaja leiab, et

selline olukord on vastuolus Põhiseadusega, mistõttu taotleb A.Q ATS § 105 lg 1 ja lg 4

Põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist ning põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse

algatamist Riigikohtus.

Vastustaja on seisukohal, et kaebajate tegevteenistusest vabastamise käskkirjad olid

õiguspärased, kooskõlas kehtiva õigusega, proportsionaalsed, kaalutlusvigadeta ning vastasid

vorminõuetele. KVTS § 83 lg 2 p 5 kohaselt peab isik esitama Kaitseväe juhatajale muu

seaduse alusel nõutava dokumendi, mis on vajalik isiku teenistusse võtmiseks. Töötervishoiu

ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 8 lg 2 kohaselt peab tööandja kaitseks töökohas toimivate

bioloogiliste ohutegurite eest võtma tarvitusele abinõud, arvestades ohuteguri

nakatamisvõimet. Kuna tööandjal ei olnud võimalik tööd ümber korraldada ja riski teiste

meetmete abil piisavalt maandada kehtestas Kaitseväe juhataja Kaitseväe korralduse

seadusega antud pädevuse piires Kaitseväes kohustuse nakkusohutuse tõendamiseks

dokumendi esitamise nõude. KVTS § 86 p 7 kohaselt ei võeta tegevteenistusse isikuid, kelle

puhul esineb muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu. Kaitseväe juhataja

käskkirjast nr 162 tulenevalt kehtis A.Q ja Y.S-i vabastamise hetkel Kaitseväes teenistusse

võtmise tingimusena punktis 4 sätestatud dokumendi esitamise nõue. KVTS § 140 lg 1 p 4

kohaselt on tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavus tegevteenistusest vabastamise

alus. Lisaks A.Q teenistusse ennistamise nõue ei ole põhjendatud, kuna ta ei kuulu ATS §

105 lg 4 isikute ringi.

Kohus tutvus 20.03.2023 ja 24.03.2023 Y.S-i ja A.Q tegevteenistusest vabastamise

käskkirjadega, mis on tervikuna RSVKK § 5 p 19 alusel tunnistatud salajasel tasemel

riigisaladuseks.

Kohus tutvus kinnise materjaliga, milleks on Y.S-i ja A.Q teenistusest vabastamise

käskkirjad. Nendes märgitud õiguslikud alused on samad. Mõlemad on vabastatud KVTS §

140 lg 1 p 4 alusel, s.o tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavuse tõttu. Käskkirjades

on ka asjaolude kirjeldus, mida kohus ei hakka avaldama (kaebajad on asjaoludest teadlikud).

Kinnise materjaliga (kaks teenistusest vabastamise käskkirja) tutvumise kohta on koostatud

protokoll (20.03.2023) ja selle täiendus (24.03.2023).

Kaitseväe korralduse seaduse (KKS) § 2 lg 2 kohaselt on Kaitsevägi sõjaväeliselt korraldatud

valitsusasutus Kaitseministeeriumi valitsemisalas. KKS § 24 p 1 kohaselt juhib Kaitseväe

juhataja Kaitseväe tegevust ja korraldab Kaitseväe pädevusse kuuluvate ülesannete täitmist

ning p 111 kehtestab Kaitseväe juhataja Kaitseväe tegevust reguleerivad eeskirjad ja korrad.

KVTS § 83 sätestab tegevteenistusse võtmise tingimused. KVTS § 83 lg 2 p 5 kohaselt peab

tegevteenistusse asuda sooviv isik esitama Kaitseväe juhatajale või tema volitatud ülemale

esitama Kaitseressursside Ameti kaudu muud seadusega või seaduse alusel nõutavad

dokumendid.

KVTS § 83 lg p 5 sätestab, et tegevteenistusse asuda sooviv isik peab Kaitseväe juhatajale

või tema volitatud ülemale esitama Kaitseressursside Ameti kaudu muud seadusega või

seaduse alusel nõutavad dokumendid.

KVTS § 86 p 7 kohaselt ei võeta tegevteenistusse isikuid, kelle puhul esineb muu seaduses

sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu.

Vastavalt KVTS § 140 lg 1 p-le 4 vabastatakse tegevväelane tegevteenistusest

tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavuse korral.

KVTS § 145 lg 1 kohaselt vabastatakse tegevväelane tegevteenistusest tegevteenistuse

nõuetele mittevastavuse korral, kui ilmnevad asjaolud, mis oleks välistanud tema

tegevteenistusse võtmise KVTS §-de 83 (tegevteenistusse võtmine) või 86 (isikud, keda ei

võeta tegevteenistusse) kohaselt.

KVTS § 31 lg 6 alusel kehtestab kaitseväeteenistuskohustuslase ja tegevväelase

teenistusülesande täitmise tervisenõuded Vabariigi Valitsus määrusega. Vabariigi Valitsuse

21.03.2013 määrusega nr 45 on kehtestatud „Kaitseväeteenistuskohustuslasele ja

tegevväelasele teenistusülesande täitmiseks ettenähtud tervisenõuded“ (edaspidi määrus nr

45). Vaidlust ei ole, et määruses nr 45 ega selle lisas ei ole sätestatud tegevväelase

vaktsineerimiskohustust. Vaktsineerimisnõude täitmine või täitmata jätmine ei ole

tingimuseks tegevteenistuse jätkamiseks või teenistusest vabastamiseks (tegevteenistuse

lõpetamiseks). Kohus märgib, et kuna vaktsineerimiskohustus Kaitseväes kehtestati Kaitseväe

juhataja 31.08.2021 käskkirjaga nr 162, ei tulenenud vastav nõue seadusest ega olnud antud

seaduse alusel KVTS § 86 p 7 tähenduses. Viidatud aktid ei andnud seaduslikku eeldust/alust

ametniku vabastamiseks KVTS § 140 lg 1 p 4 järgi.

TTOS alusel on tööandjal õigus kehtestada töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid töötaja enda

tervise kaitseks (§ 2), kuid mitte teenistussuhte eeldusi ning nõudeid asutuse toimepidevuse

tagamiseks. Kohus nõustub siinkohal kaebajatega, et teenistusest vabastamise alust ei saa

tuletada ka KVTS § 83 lg 2 p-st 5, mis reguleerib teenistusse võtmise vormistuslikku külge,

mitte teenistussuhte eelduste ühepoolset muutmist.

Eeltoodut kokku võttes kohus leiab, et Kaitseväe juhataja käskkirjast nr 162 tuleneva nõude

järgimata jätmine ei saanud kaasa tuua kaebajate Y.S-i ja A.Q teenistusest vabastamist

KVTS § 140 lg 1 p 4 alusel. Seega olid Kaitseväe juhataja 08.12.2021 käskkiri nr 090P-S ja

28.12.2021 käskkiri nr 097P-S kaebajate Y.S-i ja A.Q teenistusest vabastamise kohta

õigusvastased. Sellest tulenevalt puudub vajadus

hinnata vaktsineerimiskohustuse

kehtestamise õiguslikku alust ja selle proportsionaalsust.

Haldusasjas puudub vaidlus, et Y.S kasvatas teenistusest vabastamise ajal alla 7-aastast last.

Y.S taotleb teenistusest vabastamise käskkirja tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja

vastustajalt teenistusest puudutud aja eest tasu väljamõistmist, tuginedes ATS § 105 lg-le 4

(alternatiivselt kohaldada Y.S-i suhtes ATS § 105 lg-t 2).

A.Q taotleb teenistusest vabastamise käskkirja tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja

vastustajalt teenistusest puudutud aja eest tasu hüvitamist, tuginedes ATS § 105 lg-le 4 või lg-

le 1. Lisaks teenistusse ennistamisele taotleb A.Q ATS § 105 lg 1 ja lg 4 tunnistamist

Põhiseadusega vastuolus olevaks. A.Q väitel need sätted on põhiseadusevastased osas, milles

seatakse kohaldamise eelduseks raseduse, õiguse ema- või isapuhkusele, lapsendajapuhkusele

või alla seitsmeaastase lapse kasvatamise, kuivõrd rikub kaebaja võrdsuspõhiõigust.

Teenistuja tasu ei ole kompensatsioon laste saamise ja/või kasvatamise eest, vaid tasu

teenistuskohustuste täitmise eest. Seetõttu on põhjendamatu siduda õigusvastaselt isiku

teenistusest vabastamise eest hüvitise maksmine laste saamise ja/või kasvatamisega ja seeläbi

kohelda erinevaid õigusvastaselt teenistusest vabastatuid selle põhjal erinevalt. Samuti on

põhjendamatu eristus kuni 7-aastaste lastega teenistujate ja vanemate lastega teenistujate

vahel. Kaebajale teadaolevalt on ATS § 105 lg-st 1 ja lg-st 4 tuleneva piirangu

põhiseaduspärasust hinnatud kohtuasjades nr 3-3-1-49-16 (p 22) ja nr 3-3-1-13-16 (p 29).

Ehkki kohtud on eelnimetatud asjades leidnud, et sätted on põhiseaduspärased, ei kehti see

kaebaja väitel praegusel juhul. Kaebaja on seisukohal, et piirang on vastuolus PS § 12 lg-st 1

tuleneva võrdsuspõhiõigusega. ATS § 105 lg 1 ja lg 4 riivavad tema PS § 15 lg-st 1 tulenevat

õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kaebepõhiõigus peab tagama kohase

kohtumenetluse kaudu muude õiguste lünkadeta ja tõhusa kaitse (vt 3-3-1-35-15, p 25; 3-3-1-

38-00, p 15). ATS § 105 lg 1 ja lg 4 ei võimalda kaebajale, kes on küll teenistusest

õigusvastaselt vabastatud, juurdepääsu lünkadeta ja tõhusale õiguskaitsele. Põhiõiguse riive

on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine (3-4-1-20-14, p 16). Antud juhul seisneb riive

selles, et kitsendatakse kaebaja õiguskaitsevahendeid juhtumitel, kui ta vabastatakse

teenistusest õigusvastase haldusaktiga. Teenistusest vabastamine ei too kaasa ebasoodsaid

tagajärgi üksnes vastustajale ja Eesti Vabariigi kaitsevõimele, vaid ka kaebajale toob see

kaasa tavapärasest raskemad tagajärjed, sh võimetuse töötada era- või avalikus sektoris oma

väljaõppele vastaval (kaebaja spetsiifilisi oskusi rakendaval) ametikohal ja seni väljateenitud

tegevteenistuspensioni kaotuse. Väljaspool Kaitseväge on kaebaja erialaste oskuste ja

ettevalmistuseta isik, kellel puudub karjääriperspektiiv. Kaebaja peab ATS § 105 lg-t 1 ja 4

põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see välistab kohtu diskretsiooniõiguse kaebuste

menetlemiseks, mille puhul ennistamisega ei kaasneks üldse või ei kaasneks olulist koormust

avaliku sektori ressurssidele, ent samas ei oleks kaebaja õiguste tõhus kaitse võimalik või kui

see oleks oluliselt raskendatud.

Vastustaja on seisukohal, et A.Q-l puudub alus nõuda enda teenistusse ennistamist.

Õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnike ennistamine koormab oluliselt avalikke

ressursse. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 11 lg 2 mõttes kaasnevad õigusvastaselt

teenistusest vabastatud ametniku teenistusse ennistamisega seega oluliselt suuremad

tagajärgede kõrvaldamise kulud kui temale rahalise hüvitise maksmisel. Samuti tuleb tähele

panna, et ennistamise eesmärgiks on alati isikule töö tagamine, isiku töötuks jäämise

vältimine. Ametniku teenistusse ennistamine õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise

meetmena ei ole mõistlik ka sellel põhjusel, et ametniku ja ametisse nimetamise õigust omava

isiku edasine sujuv koostöö on juba jäädavalt kahjustatud, samuti ei ole kohtumenetluse

pikkuse tõttu tihti võimalik enam isikut kuhugi ennistada. Õigus vabalt valida tegevusala,

elukutset ja töökohta ei ole absoluutne ning kaebaja ei saa eeldada, et tema õigus

Põhiseaduses sätestatud vabadusi kasutada sooviga olla avalikus teenistuses oleks ülene

teenistusele vastamiseks seatud tingimustest. Põhiseaduse § 29 kommentaaride p 7 ja p 9

kohaselt ei garanteeri § 29 lg 1 õigust olla tööga hõivatud ega tegutseda kindlal tegevusalal-

elukutsel. Põhiseaduse kommentaaride kohaselt ei ole inimese õigus valida endale elukutse,

tegevusala ja töö siiski absoluutne. Tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega.

Seega võib seadusandja põhjendatud juhtudel piirata inimese valikuõigust. Ühe suure

piirangute grupi moodustavad kitsendused, mis sätestavad haridus- ja kogemusnõuded teatud

elukutsetele või töökohtadele tagamaks nende valdkondade esindajatega kokku puutuvate

tarbijate, patsientide või klientide ohutuse ja heaolu. Sarnased tingimused kehtivad ka avaliku

teenistuse, sh selle eriliigi, kaitseväeteenistuse suhtes. A.Q väide, et tema teenistusest

vabastamine on toonud kaasa ebasoodsaid tagajärgi vastustajale ja Eesti Vabariigi

kaitsevõimele ei ole asjakohane. Eesti kaitsevõime hindamine ei ole kaebaja pädevuses.

Kaitseväe korralduse seaduse § 3 kohaselt on riigi sõjaline kaitsmine ja selleks valmistumine

Kaitseväe ülesanne, seega on Kaitsevägi see, kes on pädev otsustama, millised tegevused

parandavad või vähendavad riigi kaitsevõimet. Kaitsevägi on antud menetluses juba korduvalt

väljendanud ning põhjendanud oma seisukohta, et kaebaja teenistusest vabastamine oli vajalik

riigi kaitsevõime suurendamiseks. Kaitsevägi jääb siinkohal juba varasemalt esitatud

selgituste ja põhjenduste juurde. Kaebaja on käsitlenud tegevteenistuspensioni kui tulevikku

ette garanteeritud hüve, mille saamine peaks olema kaebajatele igal juhul kindlustatud.

Põhjendamatu on väide õigustatud ootusele teenida kuni täismahus eripensionile

kvalifitseerumiseni või eripensioni suurendamisele. Kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise

seaduse § 393 lg 3 kohaselt isikul, kellel on seisuga 01.01.2020 vähemalt 20-aastane

tegevteenistusstaaž, on 50-aastaselt õigus tegevteenistuspensionile. Kaebajal

tegevteenistusstaaž pole veel ligilähedalgi võimalikule tegevteenistuspensioni määramiseks

vajalikule 20-aastasele tegevteenistusstaažile.

Kohus leiab, et A.Q taotlus tema teenistusse ennistamiseks ning ATS § 105 lg 1 ja 4 osas

põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks ei ole põhjendatud. Kuigi kaebaja ei

kuulu ATS § 105 lg 4 loetletud isikute ringi, on ta seisukohal, et ebaproportsionaalne on ATS

§ 105 lg 1 kohane kaebeõiguse piirang, mis ei võimalda taotleda enda ebaseadusliku

teenistusest vabastamise kohta antud haldusakti tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja

tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kohus osundab, et Riigikohus on leidnud

haldusasjas 3-3-1-49-16 (p 22), et eesmärk mitte koormata õigusvastaselt teenistusest

vabastatud ametniku teenistusse ennistamisega avalikke ressursse on legitiimne ning eesmärgi

täitmiseks valitud vahend (ennistamise asendamine rahalise hüvitisega) on sobiv ja mõõdukas

(Riigikohtu 18.10. 2016 otsus asjas nr 3-3-1-13-16, p 29). Samas lahendis on leitud, et

põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamine ei ole põhjendatud, kuna sätted on

põhiseaduspärased. Kohus nõustub Riigikohtu eelosundatud seisukohtadega. Kohus ei nõustu

kaebaja väitega, et ehkki kohtud on leidnud, et vaidlusalused sätted on põhiseaduspärased, ei

kehti see praegusel juhul. Kohtu hinnangul ülalviidatud kohtulahendites väljendatud

seisukohad on aktuaalsed ka praegusel ajal ning need põhimõtted ei ole ajas muutunud.

Kaebaja väitel ATS § 105 lg 1 ja lg 4 riivavad tema Põhiseaduse § 15 lg-st 1 tulenevat õigust

pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse ning ei võimalda kaebajale, kes on õigusvastaselt

vabastatud, juurdepääsu lünkadeta ja tõhusale õiguskaitsele. Kaebaja suhtes ei ole piiratud

tema õigust pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks, see õigus on tagatud igaühele

Põhiseadusest tulenevalt. Kaebaja on selle õiguse realiseerinud ning pöördunud kaebusega

kohtu poole. Kohus märgib, et kaebaja ei ole välja toonud ühtegi sisulist põhjendust, mis

piiraks tema võimalusi tööturul uue töö leidmiseks. Kaebaja ei kuulu isikute ringi, mis annaks

aluse tema suhtes ATS § 105 lg 4 või lg 2 kohaldamiseks, ning kehtivast õiguslikust

regulatsioonist erandi tegemist. Seega ei saa kaebaja nõuda kohtult enda teenistusest

vabastamise käskkirja tühistamist, teenistusse ennistamist ning tasu teenistusest sunnitult

puudutud aja eest. Kaebaja ei ole kohtule põhjendanud, millega seonduvalt ta leiab, et on

erilist kaitset vajav isik. Kohtu hinnangul seadusandja on soovinud ATS § 105 lg 4

kehtestamisel tagada nimetatud sättes määratletud gruppi kuuluvatele isikutele (ametnik, kes

oli teenistusest vabastamise ajal rase, kellel on õigus emapuhkusele/isapuhkusele või

lapsendajapuhkusele või kes kasvatab alla seitsmeaastast last) erikaitse, mis on seadusandja

tahe. Vaidlus puudub, et kaebaja ei kuulu eelviidatud isikute ringi, kelle suhtes on

seadusandja pidanud vajalikuks teha erandi. Asjakohatu on kaebaja viide ATS § 105 lg-le 3,

mis väidetavalt rikub kaebaja võrdsuspõhiõigust. Kohtu hinnangul ATS § 105 (lg 1) ei piira

kaebaja PS § 15 lg-st 1 tulenevat võrdsuspõhiõigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse.

Kohus ei pea põhjendatuks ATS § 105 lg 1 ja lg 4 osas põhiseaduslikkuse

järelevalvemenetluse algatamist Riigikohtus. Kohus selgitab, et A.Q kuulub isikute ringi,

kellel on õigus esitada nõue ATS § 105 lg 1 alusel (need on isikud, kelle suhtes ei kohaldu

ATS § 105 lg 2 ja lg 4). ATS § 105 lg 1 ei võimalda taotleda teenistusse ennistamist, mis on

seadusandja tahe ning ei ole põhiseadusvastane. Vaidlust ei ole, et A.Q ei kuulu isikute

ringi, kelle suhtes kohaldub ATS § 105 lg 2 (kui ei soovita ennistamist) või lg 4 (kui

soovitakse ennistamist). ATS § 105 lg 1 sätestab, et õigusvastaselt teenistusest

vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks

tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu

keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta (suurendada või vähendada),

arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Osundatud säte ei näe

ette võimalust esitada nõue teenistusse ennistamiseks ning tasu väljamõistmiseks teenistusest

sunnitult puudutud aja eest (teenistusse ennistamisel mõistetakse välja mitte hüvitis ATS §

105 lg 1 või lg 2 järgi, vaid tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest ATS § 105 lg 4 järgi).

Kohtu hinnangul ATS § 105 sõnastus on selge ja üheselt arusaadav/mõistetav. Kohus leiab,

et kuna A.Q on teenistusest vabastatud samal õiguslikul alusel kui Y.S ning kohus on

tunnistanud selle õigusvastaseks, siis on A.Q-l eelnevast tulenevalt õigus ATS § 105 lg 1

alusel (alternatiivnõudena) kaevatava haldusakti õigusvastaseks tunnistamisel saada hüvitist

kolme kuu keskmise palga ulatuses, mida kohus võib muuta. Kohtu hinnangul on käesolevas

asjas põhjendatud muuta hüvitise suurust, suurendades hüvitist üheksa kuu keskmise palga

suuruseni, ühtlasi arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve.

Kohus selgitab, et ATS § 105 lg 4 kohane tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest ning

ATS § 105 lg 1 ja lg 2 alusel taotletav hüvitis kuu keskmise palga (põhipalga) ulatuses on

erinevad asjad. Vastustaja selgituse kohaselt kaebajad on keskmise palga arvestusse lugenud

ka tööandja poolt makstud tasud, mis ei kuulu keskmise palga arvestusse (nt

reageerimisvalmiduse tasu, haigushüvitis, puhkusetasu, muutuvpalk). Vastustaja viitab ka

ATS § 105 lg-le 5, mille kohaselt käesoleva paragrahvi lg-s 4 nimetatud tasust (teenistusest

sunnitult puudutud aja eest) võib maha arvata: 1) hüvitise, mida õigusvastaselt vabastamise

tõttu ametnikule maksti; 2) teenistusest sunnitult puudutud aja eest saamata jäänud tasu

ulatuses, mis on tingitud ametniku süülisest käitumisest menetlusõiguse kuritarvitamisel,

sealhulgas põhjusel, et ametnik hoidus tema teenistusest vabastamise õigusvastasust

puudutavast menetlusest kõrvale; 3) teenistusest sunnitult puudutud ajal teiselt tööandjalt

saadud tasu või ettevõtlusest teenitud tulu ulatuses, milles selle saamine oli tingitud

õigusvastaselt teenistusest vabastamisest. Nimetatud säte eeldab haldusorgani poolset

kaalutlusõiguse rakendamist. Seega vastustaja võib, kuid ei ole kohustatud kohaldama

nimetatud sätet.

Kohus määrab vastustajal teha kindlaks väljamaksmisele kuuluvad rahasummad Y.S-ile (tasu

teenistusest sunnitult puudutud aja eest) ja A.Q-le (hüvitis üheksa kuu keskmise palga

ulatuses) vastavalt HKMS § 167 lg 1 teisele lausele.

Kohus kokkuvõtlikult leiab, et G.Z-i kaebus Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 p

4 tühistamise/õigusvastaseks tunnistamise nõudes ei ole põhjendatud. A.Q kaebus Kaitseväe

28.12.2021 käskkirjale nr 097P-S ja Y.S-i kaebus Kaitseväe 08.12.2021 käskkirjale nr 090P-S

on põhjendatud, kuna Y.S-i ja A.Q tegevteenistusest vabastamiseks puudus õiguslik alus,

mida kohus ei hakka üle kordama.

MENETLUSKULUD

Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle

kahjuks otsus tehti.

Kaebajad taotlevad menetluskulude väljamõistmist vastustajalt 08.02.2023

menetlusdokumendi alusel järgmiselt:

Kaebajaid esindasid menetluses Advokaadibüroo LEVIN OÜ vandeadvokaat Paul Keres ja

advokaat Joonas Põder. Kohtule on esitatud kaebajatele osutatud õigusteenuste kohta tööde

nimekiri koos tööde spetsifikatsioonidega. Lisatud on arved ja AS Swedbank

maksekorralduste koopiad.

Taotluse kohaselt on õigusteenust osutatud 53,1 tunni ulatuses keskmise tunnihinnaga 179,5

eurot, millele lisandub käibemaks. Esindajad taotlevad õigusabikulude väljamõistmist kokku

koos käibemaksuga summas 11 440,80 eurot (ilma käibemaksuta 9 534,00 eurot). Lisaks on

kaebajad (kaebuse esitasid 4 kaebajat) tasunud menetluses riigilõivu kokku 180 eurot.

HKMS § 109 lg 6 kohaselt kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb arvesse võtta läbitöötamist vajavate

materjalide mahukust ja asja keerukust, menetluse kestust ja kaalul olevaid huvisid

(Riigikohtu 03.05.2017 otsus nr 3-3-1-80-16, p 35). Vajalike ja põhjendatud menetluskulude

suurus on eeskätt hinnanguline, mitte arvestuslik, ning kulude suurus tervikuna ei tohiks olla

vaidluse iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud (Ringkonnakohtu 21.06.2018

otsus nr 3-18-752, p 19; 13.11.2018 otsus nr 3-18-1570, p 17). Kohus nendib, et asja

menetlusest nähtuvalt on kaebajatele õigusabiteenust ostutatud. Kohtule esitatud tööde

nimekirja ja tööde spetsifikatsioonide alusel saab asuda seisukohale, et menetluskulud on

seostatavad käesoleva haldusasjaga. Samas kohus märgib, et kuna kohtule esitatud arvetel

puudub kliendi nimi, siis ei ole arved korrektsed, kuid tööde kirjelduste alusel on osutatud

õigusabiteenus seostatav käesoleva haldusasjaga. Lisaks on ebakorrektsed kohtule esitatud AS

Swedbank maksekorralduste koopiad, kuna ebaselged on dokumentidele käsitsi tehtud kanded

(s.o osaline teksti maha kustutamine ja käsitsi lisatud arvenumbrid), mistõttu ei ole

dokumendid kontrollitavad. Samas kohus leiab, et eeltoodu ei takista kohtul asjas vajalike ja

põhjendatud menetluskulude kindlaksmääramist, kuna tõendatud peab olema kulude

kandmise tekkimise kohustus (HKMS § 109 lg 11). Kaebajad taotlevad vastustajalt

esindajakulude väljamõistmist summas 11 440,80 eurot (koos käibemaksuga). Toimingute

ajakulu on spetsifikatsioonide kohaselt kokku 53,1 tundi. Kohtu hinnangul on asja mahtu ja

keerukust arvestades 28.09.2021- 30.09.2021 kaebuse koostamisel kulunud aeg, 29.11.2021

ja 03.12.2021 toiminguteks kulunud aeg ning 08.02.2023 menetlusdokumendi koostamiseks

kulunud aeg ülepaisutatud. Mistõttu kohus peab põhjendatuks vähendada nimetatud

toimingute osas vastustajalt kaebajate kasuks väljamõistetavate menetluskulude suurust.

Kohus selgitab, et kaebajad on menetluses märkinud (vt 02.08.2023 menetlusdokument), et

nad on kandnud asjas menetluskulusid võrdselt. G.Z taotles ¼ menetluskulude hüvitamist

summas 2860,20 eurot. Kuna G.Z-i kaebus jäi rahuldamata, siis jäävad menetluskulud tema

enda kanda. Kaebaja T. Undi osas on kohus asja menetluse lõpetanud 01.03.2023 määrusega.

T. Undi menetluskulud jäid samuti tema enda kanda.

Y.S-i osas kohus rahuldas kaebuse põhinõude osas ja A.Q kaebuse kohus rahuldas

alternatiivnõude osas. Kohus peab põhjendatuks osutatud õigusteenusekulude väljamõistmist

Y.S-ile ja A.Q-le kokku summas 4500 eurot (koos käibemaksuga), lisaks riigilõiv summas 90

eurot (45+45 eurot). Seega kuuluvad menetluskulud vastustajalt Y.S-ile väljamõistmisele

summas 2295 eurot ja A.Q-le summas 2295 eurot.

Kohtuotsuses avaldamisel asendada kaebajate nimed tähemärkidega.

OSALISELT

JÕUSTUNUD

TALLINNA

RINGKONNAKOHTU

02.10.2025

KOHTUOTSUSEGA.

/digitaalselt allkirjastatud/

Elle Kask

Kohtunik