3-21-967/18 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

F

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Tanel Saar ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. märts 2023, Tartu

Haldusasja number

3-21-967

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tartu Ülikooli 5. veebruari 2021. a

otsusega nr 2-1.18/SV/355 määratud noomituse

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 22. märtsi 2022. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – X.X.

Vastustaja – Tartu Ülikool

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 22. märtsi 2022. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega

rahuldada X.X.-i kaebus täielikult ning tühistada Tartu Ülikooli 5. veebruari 2021. a

otsus nr 2-1.18/SV/355.

3. Mõista Tartu Ülikoolilt X.X.-i kasuks välja menetluskulu 755,16 eurot.

4. Võtta Tartu Ülikooli poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendid asja materjalide

juurde.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 2. mai

2023).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi eripedagoogika bakalaureuseõppe üliõpilasele X.X.-

ile avaldati Tartu Ülikooli 5. veebruari 2021. a otsusega nr 2-1.18/SV/355 noomitus

akadeemilise petturluse eest. Otsuses viidati haridusteaduste instituudi akadeemilise petturluse

menetlemise komisjoni 29. jaanuari 2021. a otsusele, mille järgi olid X.X.-i ja Margit X.X.-i

poolt õppeaines „xxx“ antud vastused eksamiküsimusele väga sarnased, mis annavad aluse

kahtluseks, et üliõpilased ei ole tööd kirjutanud iseseisvalt. Samuti puudusid vastustes viited

allikatele.

2. Pärast edutut vaidemenetlust esitas X.X. kaebuse, milles palus noomituse määramise otsus

tühistada või alternatiivselt õigusvastaseks tunnistada. Kaebuse kohaselt on kaebaja ja Margit

X.X. õed, nad õpivad samal kursusel, õppisid arvestuseks koos ning koostasid ühiselt ka vastuste

projekte teemadel, mida arvestus hõlmas. Arvestusel oli lubatud kasutada loengute materjali ja

internetti, sh oli lubatud vastused õpikeskkonda Moodle kopeerida. See selgitab kattuvusi

kaebaja ja tema õe vastustes.

3. Tartu Halduskohtu 22. märtsi 2022. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

3.1. Karistuse määramise ajal kehtinud Tartu Ülikooli õppekorralduseeskirja p 205 sätestab, et

kui üliõpilane on toime pannud akadeemilise petturluse või muul viisil vääritult käitunud, on

õppeprodekaanil kohustus teha üliõpilasele noomitus või teha õppeprorektorile esildis üliõpilase

eksmatrikuleerimiseks. Õppekorralduseeskiri ei sätesta noomituse määramisele mingeid mõjusid

või tagajärgi. Kaebaja sai vaidlusaluse arvestuse hindeks mittearvestatud, kuid kaebaja ei ole

seda hinnet vaidlustanud. Seega ei mõjuta noomitus kuidagi kaebaja õigusi või kohustusti

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS § 44 lg 1 tähenduses). Noomitus ei ole kaebajale

takistuseks õppekava läbimisel. See tähendab, et kaebajal puudub kaebeõigus.

3.2. Kui kaebaja peaks tulevikus eksmatrikuleeritama tegude kogumi põhjal, st arvestades ka

noomituse aluseks olnud tegu, siis on kaebajal õigus esitada eksmatrikuleerimise vaidlustamisel

vastuväited kõigile talle tehtud etteheidetele, sh varem määratud noomitusele.

3.3. Kaebust ei saaks rahuldada ka kaebeõiguse aktsepteerimise korral, sest noomitus on

õiguspärane. Usaldusväärne pole selgitus, et vastuste kokkulangemine oli juhuslik, kuna nii

kaebaja kui Margit X.X. tsiteerisid teineteisest sõltumatult sama algallikat. Varem ühiselt ette

valmistatud vastuste kasutamine ja vastuste juhuslik kokkulangemine sama algallika kasutamise

tõttu on erinevad olukorrad. Kaebaja on kohtumenetluse käigus oma seisukohta muutnud.

3.4. Vaidlusalune arvestustöö kujutas endast pooleteise tunni jooksul koostatud lühikest tööd,

mis tuli esitada keskkonnas, kus tehnilised võimalused on piiratud. Sel juhul oleks kohtu

hinnangul täiesti piisav olnud eristada omad ja võõrad seisukohad teksti sees (nt lauseehitusega

„Nagu on öeldud … /allika nimi/ …“ või „…/allika/ … põhjal on …“) või märkida töö lõppu,

milliseid allikaid on vastuse koostamisel kasutatud.

3.5. Ka arvestuse juhendis on öeldud, et üliõpilane peab arvestustöös ilmutama oskust oma

väiteid põhjendada, tuginedes seadustele, eetikakoodeksitele ning üldtunnustatud teoreetilistele

ja filosoofilistele seisukohtadele (ainult oma arvamuse avaldamine ei ole piisav).

3..6 Kui kaebaja ja tema õde valmistasid vastused koos ette ja arvestuse ajal kopeerisid need

arvestustöösse, siis ka see on loomevargus ehk ühise töö esitamine üksnes enda nimel.

3.7. Õppekorralduseeskirja p 203.4 kohaselt on keelatud muuhulgas kellegi teise kirjaliku töö

esitamine oma nime all või selle osade kasutamine nõuetekohase akadeemilise viitamiseta.

3.8. Petturluse menetlemise komisjon tuvastas nii selle, et üliõpilased ei ole tööd kirjutanud

iseseisvalt, kui ka selle, et kaebaja on vastuses kasutanud allikaid, millele ei ole viidatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. X.X.-i apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja uue otsusega kaebus

rahuldada järgmistel põhjendustel.

4.1. Põhjus, miks kaebaja ja tema õe vastused kattuvad, seisneb asjaolus, et nad valmistusid

arvestuseks ühiselt, arutlesid arvestuse töö küsimuste üle ja leidsid ühiselt vastused (enne

arvestuse toimumist, mitte arvestuse ajal). Kattuva vastuse leidsid nad enne arvestuse toimumist

Tartu Ülikooli kodulehelt.

4.2. Mõlemad kasutasid arvestuse ajal enda teadmisi ning nad teadsid, millistest lubatud

materjalidest vastuseid leida. Omavahel arutlemist ega vastuste kopeerimist ei toimunud.

4.3. Arvestustöö toimus Moodle keskkonnas, kus olid keelatud toimingud „kopeeri“ ja „kleebi“.

Vastused tuli trükkida otse vastusekasti. Kaebaja oli varem õppinud kasutama ainult

viitamisprogrammi Zotero, kuid selle arvestustöö tegemisel Moodle keskkonnas ei olnud

viitamisprogrammi kasutamine võimalik.

4.4. Õppeaine „Uurimistöö kirjutamise alused“ läbis kaebaja alles pärast vaidlusalust arvestust

ning ta ei olnud saanud õppida, kuidas korrektselt ja nõuetekohaselt käsitsi viidata. Viitamata

jätmine ei olnud tahtlik, vaid oli tingitud kaebaja poolt arvestuse sooritamise ajaks omandatud

teadmistest ja oskustest.

4.5. Kaebajale teadaolevalt on sama õppeaine läbinud tudeng, kes samuti ei viidanud

arvestustöös kasutatud allikatele. Viitamata allikaid kasutas loengutes esitatud slaidides ka

õppejõud.

5. Tartu Ülikooli vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta. Vastuse

kohaselt oli kaebaja juba 19. juunil 2020, st enne vaidlusalust arvestust läbinud aine „Uurimistöö

kirjutamise alused“, kus oli õpiväljundiks muuhulgas hea teadustava põhimõtetest juhindumine

ja uurimistöö teksti vormistamine.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt noomituse olemust

ning selle vaidlustatavuse küsimust (osa I), seejärel noomituse formaalset (osa II) ning

materiaalset õiguspärasust (osa III) ning formuleerib viimasena oma lõppseisukohad (osa IV).

I

Noomituse olemus ning selle vaidlustatavus

7. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohtadega, mille järgi pole noomitus vaidlustatav

ning et tegemist pole haldusaktiga.

8. Üliõpilasele määratud noomitusega seoses on ringkonnakohus varem leidnud, et vääritu

käitumise eest määratud noomitus ei too küll üliõpilasele automaatselt kaasa

eksmatrikuleerimist, kuid seda võidakse arvesse võtta hilisematel juhtudel, mil võib uuesti

tekkida kahtlus vääritus käitumises, millele järgneb ilmselt juba karmim reageering. Järelikult ei

saa välistada noomituse riivavat iseloomu kaebaja õigusele haridust omandada. Ühtlasi ei ole

välistatud noomituse stigmatiseeriv olemus, mis võib kaudselt siiski avaldada mõju kaebaja

hilisematele püüdlustele astuda doktorantuuri (ringkonnakohtu 31. märtsi 2022. a määrus

haldusasjas nr 3-21-1062, p 6).

Need seisukohad on vajalike muudatustega kohaldatavad ka käesolevas asjas. Eeskätt on oluline

see, et juba määratud noomitus võib järgnevate noomitustega koostoimes tuua kaasa

eksmatrikuleerimise. Sellele on viidanud ka kaebaja. Samuti on kaebaja viidanud sellele, et tema

õe suhtes ongi juba tehtud eksmatrikuleerimise otsus, kusjuures seda põhjendati muuhulgas

sellega, et isikule oli varasemalt määratud noomitus (tl 30). See näitab, et noomitusel on isiku

õigustele reaalne mõju. Noomituse määramisega on muudetud isiku staatust üliõpilasena, kuna

noomitust kandva üliõpilase järgmise rikkumise korral võib järelmiks olla eksmatrikuleerimine.

Ilma noomituseta üliõpilase puhul ei pruugiks sarnase rikkumise korral eksmatrikuleerimist

järgneda.

9. Sellise lähenemise põhjendatusele viitab ka asjaolu, et üliõpilasele määratav noomitus on

olemuslikult väga sarnane näiteks avalikus teenistuses ja vangistusõiguses määratavate

distsiplinaarkaristustega, mille üheks liigiks on samuti noomitus (avaliku teenistuse seaduse § 70

p 1, vangistusseaduse § 63 lg 1 p 1). Selliseid noomitusi on Riigikohus käsitanud haldusaktidena

(vt nt RKHKo 3-3-1-74-10 ja 3-3-1-62-15). Puudub põhjendus, miks kvalifitseerida üliõpilasele

määratud noomitust teistmoodi kui avalikele teenistujatele või kinnipeetavatele määratud

noomitust. Kõigil neil juhtudel on noomituse olemus ja mõju sarnane.

10. Selle kasuks, et käsitada üliõpilasele määratud noomitust haldusaktina ning võimaldada selle

vaidlustamist, räägivad ka praktilised argumendid. Nimelt ei pruugi juhul, kui noomituse

vaidlustamist mitte võimaldada, olla isikul võimalik oma õigusi eksmatrikuleerimise korral enam

tõhusalt kaitsta. Halduskohus asus selles küsimuses seisukohale, et kui isik peaks

eksmatrikuleeritama, on tal õigus esitada eksmatrikuleerimise vaidlustamisel vastuväited kõigile

talle tehtud etteheidetele, sh ka varem määratud noomitustele.

Ringkonnakohus ei pea sellist lahendust mõistlikuks juba seetõttu, et eksmatrikuleerimise korral

katkeb isiku õppetöö ülikoolis vähemalt kohtuvaidluse ajaks, mis võib kesta aastaid. Isik saaks

seda vältida vaid esialgse õiguskaitse kiire kohaldamisega, mille saavutamine ei pruugi olla

käesoleval ajal kujunenud kohtupraktikat arvestades väga kindel. Esialgse õiguskaitse

kohaldamata jätmisel on tõhusa õiguskaitse saavutamine isiku jaoks sisuliselt võimatu, sest isegi

kui kaebus rahuldatakse ja eksmatrikuleerimise otsus tühistatakse, on paratamatult möödunud

kohtuotsuse jõustumise ajaks pikk ajavahemik ning uuesti õpingutega jätkamine on ilmselgelt

isiku jaoks keeruline. Lisaks on igal juhul korvamatu kaotus isiku jaoks see, et tema õpingute aeg

pikeneb vähemalt kohtuvaidluse aja võrra.

Lisaks tuleb arvestada sedagi, et mitmete noomituste ning neile järgnenud eksmatrikuleerimise

õiguspärasuse hindamine on märksa keerulisem kui üheainsa noomituse õiguspärasuse

hindamine. Esimesel juhul on lahendamist vajavaid küsimusi märksa rohkem. Samuti võib

vaidluse lahendamist raskendada ka esimese noomituse määramisest möödunud aeg, mistõttu on

oluliste asjaolude tõendamine keeruline.

Need argumendid räägivad selle kasuks, et käsitada noomitust haldusaktina ja võimaldada selle

vaidlustamist. Üliõpilasele määratud noomitust on käsitanud haldusaktina ka Tartu Halduskohus

(14. jaanuari 2022. a otsus haldusasjas nr 3-21-666, p 16).

II

Noomituse formaalne õigusvastasus

11. Kaebajale noomituse määramise menetlus koosnes mitmest etapist:

-

20. jaanuaril 2021 anti talle e-kirja teel teada, et tema suhtes on algatatud menetlus

akadeemilise petturluse kahtluse uurimiseks. Kirjas märgiti, et õppejõu poolt on

komisjonile esitatud tõendid, mis näitavad, et kaebaja arvestustöös ja üliõpilase Margit

X.X.-i arvestustöös on sõna-sõnalisi kattuvusi arvestuse teise küsimuse vastustes. Samas

puuduvad tekstis viited allikatele. Kaebajale anti võimalus esitada kattuvuste kohta

selgitusi (tl 6);

- kaebaja esitas oma seisukohad 25. jaanuaril 2021 (tl 7-8);

- haridusteaduste instituudi akadeemilise petturluse menetlemise komisjoni 29. jaanuari

2021. a esildises leiti, et kaebaja on toime pannud akadeemilise petturluse vastavalt

õppekorralduseeskirja p-le 203.4 ning tehti õppeprodekaanile ettepanek kaebajale

noomituse tegemiseks. Esildise kohaselt leidis komisjon, et kaebaja ja Margit X.X.-i

töödes olid vastused väga sarnased, mis annavad aluse kahtluseks, et üliõpilased ei ole

tööd kirjutanud iseseisvalt. Samuti kirjeldati esildises seda, et otsingutulemused internetis

tõid välja, et eksamitöös on kasutatud teiste autorite töid neile viitamata,

plagiaadituvastussüsteem tuvastas, et kaebaja eksamitöös esineb 73% kattuvust viitamata

allikatega (tl 10-11).

- õppeprodekaani 5. veebruari 2021. a otsusega tehti kaebajale noomitus. Otsuses märgi,

et õppeprodekaani põhjendused ühtivad komisjoni esildises märgituga ning

õppeprodekaan leidis, et kaebaja on toime pannud akadeemilise petturluse

õppekorralduseeskirja p 203.2 ja 203.4 tähenduses (tl 11).

12. Ringkonnakohtu hinnangul esines kirjeldatud menetluses mitmeid puudusi. Tegemist on

oluliste menetlusvigadega, mis viivad noomituse tühistamiseni.

13. Kaebaja on juhtinud tähelepanu sellele, et noomituse määramise menetluses rikuti sel ajal

kehtinud „Akadeemilise petturluse juhtumite menetlemise korda sotsiaalteaduste valdkonnas“

(Kord). Et asja materjalides see õigusakt puudus, nõudis ringkonnakohus selle vastustajalt välja

ning võtab selle asja materjalide juurde. Täpsemalt juhtis kaebaja tähelepanu sellele, et Korra p

10 järgi teeb akadeemilise petturluse menetlemise komisjon esildise õppeprodekaanile siis, kui

selle poolt on hääletanud üle poole otsustamisel osalenud komisjoni liikmetest, kuid käesoleval

juhul esildisest hääletustulemusi ei nähtu.

Ringkonnakohus peab seda etteheidet põhjendatuks. Tõepoolest ei nähtu esildisest, et noomituse

määramiseks ettepaneku tegemist oleks üldse hääletatud, ning seda enam ei nähtu

hääletustulemusi (tl 10-11). Seda puudust ei kõrvalda vastustaja seisukoht, et hääletuse

kajastamata jätmine ei muuda esildist kehtetuks ega akadeemilist petturlust olematuks.

Hääletustulemuste kajastamata jätmine ei pruugi tingimata tähendada seda, et nõuetekohane

hääletamine toimus ja see jäeti lihtsalt kajastamata. See võib viidata ka sellele, et hääletamist ei

leidnud üldse aset. Viimane oleks aga tõsine menetlusnõuete rikkumine, sest noomituse

määramise eelduseks on Korra p-st 10 tulenevalt muuhulgas see, et selle poolt oleks enamus

akadeemilise petturluse menetlemise komisjoni liikmetest. Kuna käesoleval juhul ei ole

hääletustulemusi kuskil esitatud, ei ole seega võimalik kõrvaldada ka kahtlust hääletuse

toimumises ning vajalike poolthäälte olemasolus.

14. Samuti nõudis ringkonnakohus vastustajalt kaebaja ja Margit X.X.-i arvestustööde

originaalide esitamist. Vastuseks teatas Tartu Ülikool, et arvestustööde originaalid ei ole säilinud

ning selle asemel esitati õppejõu Y.Y.eri esildis haridusteaduste instituudile, kus olid ka

väljavõtted kaebaja ja Margit X.X.-i vastustest.

Ringkonnakohus võtab selle esildise asja materjalide juurde, ent nendib, et asja materjalidest

võib järeldada, et originaaltöid ei olnud võimalik hinnata ka akadeemilise petturluse menetlemise

komisjonil ega õppeprodekaanil. Mõlema otsustused põhinesid seega üksnes õppejõu poolt

koostatud väljavõtetel kaebaja ja tema õe töödest. Nimelt on kaebaja juba 2021. a jaanuaris

peetud kirjavahetuses komisjoni esimehega soovinud tutvuda originaaltöödega, kuid neid ei

esitatud põhjendusel, et komisjoni esimehel puudub põhjus kahelda õppejõu poolt komisjonile

saadetud väljavõtetes ning et komisjoni esimehele pole originaaltööd kättesaadavad (tl 8). Ka

komisjoni esildises õppeprodekaanile on märgitud, et komisjon võrdles omavahel Y.Y. poolt

esitatud väljavõtteid (tl 10), seega mitte originaaltöid.

Ringkonnakohtu hinnangul on originaaltööde hindamata jätmine nii komisjoni kui

õppeprodekaani poolt oluline menetlusviga. Selle tulemusena põhineb kogu menetlus vaid

õppejõu Y.Y. poolt esitatud väljavõtetel kaebaja ja tema õe arvestustöödest ning mingil moel

pole kontrollitav see, kas õppejõu poolt esitatud väljavõtted vastasid originaaltöödele. Ometigi

nähtub asja materjalidest, et arvestustööd olid säilinud vähemalt 20. jaanuari 2021. a seisuga (siis

tegi Y.Y. esildise haridusteaduste instituudile). Jääb arusaamatuks, miks ei esitatud originaaltöid

komisjonile ja õppeprodekaanile ning miks neid ei säilitatud hoolimata sellest, et nende töödega

seoses määrati kahele isikule karistused ning ei olnud välistatud nende vaidlustamine kohtus.

Ringkonnakohus selgitab, et haldusmenetluses valitsev uurimispõhimõte (haldusmenetluse

seaduse § 6) nõuab haldusorganil kõigi oluliste asjaolude väljaselgitamist ning tõendite

kogumist. Arvestustööd, millele heidetakse ette akadeemilist petturlust, on noomituse määramise

menetluses keskse tähtsusega ning vastavalt on vajalik just nende igakülgne hindamine, mitte

piirdumine kolmanda isiku poolt töödest tehtud väljavõttega. Seda põhjusel, et väljavõtete puhul

ei saa olla täielikult kindel, et need kajastavad originaaltööde sisu sajaprotsendiliselt õigesti.

Peatumata siinkohal teadlikul teksti moonutamise võimalusel, nendib ringkonnakohus, et piisab

lihtsalt inimlikust eksimusest väljavõtte koostamisel, kui juba tekib olukord, kus väljavõte ja

originaal ei ole enam kokkulangevad.

15. Eeltooduga haakuvalt märgib ringkonnakohus, et akadeemilise petturluse menetlemise

komisjoni esildises õppeprodekaanile on kaebaja ja tema õe töös esinevaid kattuvusi kirjeldatud

ebaselgel viisil. Selles on esitatud lause „Kattuvused Margit X.X.-i tööga esinesid järgmiselt:“

ning sellele järgneb kolmest punktist ja üheteistkümnest reast koosnev tekst. Samas nähtub

õppejõud Y.Y. esildisest komisjonile, et selles on esitatud väljavõtted nii kaebaja kui Margit

X.X.-i töödest ning mõlemad tööd on oluliselt pikemad kui komisjoni esildises kajastatud

üksteist rida. Samuti ei esine neis kattuvused samasuguses järjekorras, vaid nt ühe töö alguses ja

teise töö lõpus. Täielikult ei lange kokku ka tekstide sõnastus (dtl 181-182).

Samas jääb komisjoni tehtud esildisest mulje, et nii kaebaja kui tema õde esitasid tööd, mis

langesid välja toodud osas omavahel täielikult kokku. On võimalik, et selliselt esitatud kirjeldus

võimendab rikkumise suurust. Ringkonnakohus ei välista, et kui õppeprodekaan tutvus

noomituse määramisel üksnes komisjoni esildises toodud tekstiga, võis talle jääda rikkumisest

tõsisem mulje.

Seoses komisjoni esildisega nendib ringkonnakohus ka seda, et see on ka muus osas koostatud

raskesti arusaadavalt. Keeruline on mõista, millistes tegudes kaebajat täpselt süüdistati, kuna

läbisegi ning omavahel eristamata viisil räägiti nii sellest, et kaebaja ja Margit X.X.-i töös esines

kattuvusi, kui ka sellest, et viitamata oli allikatele. Samal ajal oli õigusnormidest välja toodud

ainult õppekorralduseeskirja p 203.4, mille järgi on akadeemiline petturlus kellegi teise töö

esitamine oma nime all või ilma akadeemilise viitamiseta.

16. Sarnaselt on ka komisjoni esimehe 20. jaanuari 2021. a e-kirjas, kus anti võimalus kaebajale

arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, formuleeritud kaebajale etteheidetavad teod küllaltki

ebaselgelt ning puuduvad igasugused viited õigusnormidele, mille rikkumist kaebajale ette

heideti. Selles on märgitud lihtsalt, et kaebaja ja tema õe arvestustöös on sõna-sõnalisi kattuvusi

ning tekstis puuduvad viited allikatele (tl 8p-9). Kui isikule, keda süüdistatakse õigusaktiga

kehtestatud käitumisnormide rikkumises, ei selgitata, milliste normide rikkumist talle täpselt ette

heidetakse, on tal märksa raskem oma ärakuulamises tõhusalt osaleda ning oma seisukohti

esitada.

17. Ärakuulamisega seotud etteheite saab teha ka õppeprodekaani poolt otsustuse tegemisele.

Nimelt näeb Korra p 11 ette, et õppeprodekaan esitab komisjoni esildise enne otsuse tegemist

üliõpilasele arvamuse või vastuväidete esitamiseks. Käesoleval juhul ei ole asja materjalides

dokumente, mis kajastaksid otseselt õppeprodekaani poolt kaebajale võimaluse andmist

vastuväidete esitamiseks ega ka kaebaja vastuväiteid. Seega jääb ebaselgeks, kas kaebajale

selline võimalus anti. Kuna õppeprodekaani tekstis on lause: „Vastuseks üliõpilase väidetele olgu

märgitud, et …“ (tl 11), ei välista ringkonnakohus siiski, et kaebajale anti võimalus vastuväidete

esitamiseks ka õppeprodekaani poolt.

Siiski on seoses ärakuulamisega õppeprodekaani otsuse puhul oluline rõhutada seda, et

õppeprodekaani otsuses täiendati akadeemilise petturluse liiki, kuna selles lisati komisjoni

esildises olnud õppekorralduseeskirja p-le 203.4 (kellegi teise töö esitamine oma nime all või

viitamata jätmine) ka p 203.2 (teadmiste lubamatu vahetamine, nt etteütlemine, mahakirjutamine

jms üliõpilaste vahel, kelle õpiväljundeid hinnatakse). Kuna komisjoni esildises, millega kaebaja

eelduslikult sai tutvuda, oli viidatud üksnes õppekorralduseeskirja p-s 203.4 nimetatud petturluse

liigile, ei saanud kaebaja õppeprodekaanile oma seisukohti esitades teada seda, et õppeprodekaan

kavatseb talle ette heita ka p 203.2 rikkumist. Vastavalt ei saanud ta esitada selles osas ka oma

seisukohti.

18. Eeltoodud menetluslikud rikkumised on ringkonnakohtu hinnangul koostoimes piisava

kaaluga selleks, et lugeda kaebajale määratud ettekirjutus õigusvastaseks ja see tühistada.

III

Noomituse sisuline õigusvastasus

19. Ehkki nagu ülal märgitud, on kaebajale etteheidetud rikkumised vastustaja poolt koostatud

erinevates dokumentides formuleeritud sageli ebaselgelt ja üksteisega läbipõimunult, on

erinevatest dokumentidest kokkuvõttes väljaloetav, et kaebajale heidetakse ette kaht erinevat

rikkumist:

- arvestustöös internetist leitud allikatele viitamata jätmist;

- lubamatut koostööd õega, tänu millele on nende arvestustöödes kattuvused.

20. Allikatele viitamata jätmine kvalifitseerub õppekorralduseeskirja p 203.4 järgi, mille kohaselt

on akadeemiline petturlus kellegi teise kirjaliku töö esitamine oma nime all või selle osade

kasutamine nõuetekohase akadeemilise viitamiseta.

Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja seda normi käesoleval juhul kohaldanud vääralt. Nimelt

räägib p 203.4 „kirjalikust tööst“. Eristada tuleb teadmiste kontrolli arvestusel või eksamil, mis

väljendub küsimustele vastamises, ning iseseisva kirjaliku töö koostamist. Kirjaliku tööna p

203.4 mõttes tuleb ringkonnakohtu hinnangul mõista selliseid üliõpilase poolt koostatavaid

kirjalikku töösid (uurimistööd, lõputööd, magistritööd jms), kus üliõpilane esitab nii enda kui

teiste autorite arvamusi ning nende eristamiseks ja viidatavate isikute autoriõiguste tagamiseks

on vajalik viitamine allikatele. Sellele osutab ka p 203.4 teine lauseosa, mis räägib

„nõuetekohasest akadeemilisest viitamisest“. Vastustaja on ise osutanud, et kaebaja on läbinud

õppeaine „Uurimistöö kirjutamise alused“, kus õpiti muuhulgas uurimistöö teksti vormistamist

(vt vastustaja vastus apellatsioonkaebusele). Seega kinnitab vastustaja sisuliselt ise, et

akadeemiline viitamine on nõutav eeskätt iseseisvate uurimistööde koostamisel.

Samas ei ole vastustaja selgitanud, kust tuleneb üliõpilasele üldine kohustus ka eksamil või

arvestusel esitatud küsimustele kirjalikult vastates viidata algallikatele sarnaselt uurimistöös

nõutavale akadeemilisele viitamisele. Vaidlust ei ole selles, et kõnealuse arvestuse puhul lubati

tudengitel kasutada internetti ning ei olnud esitatud nõuet, et internetiallikate kasutamisel tuleks

konkreetsetele allikatele ka viidata (tl 25). Selline nõue oleks ringkonnakohtu hinnangul ka

ebapraktiline, sest sageli antaksegi loengutes õppejõu poolt teadmistena edasi teiste isikute poolt

juba esitatud seisukohti ning vastavalt võib selles õppeaines eksamil või arvestusel olla küsimusi,

millele on vastus juba kellegi teise poolt formuleeritud ning mis on loengumaterjalist, internetist

või muudest allikatest leitav.

21. Kuna kaebaja vastas arvestusel küsimustele, mitte ei koostanud iseseisvat uurimistööd, ning

allikatele viitamist ei olnud nõutud ka arvestuse juhistes, ei ole ringkonnakohtu hinnangul

põhjendatud kvalifitseerida kaebaja poolt allikatele viitamata jätmist akadeemilise petturlusena

õppekorralduseeskirja p 203.4 järgi.

Ringkonnakohus märgib, et kui õppejõud leiab, et üliõpilase antud vastused pärinevad muudest

allikatest ning ei peegelda üliõpilase enda teadmisi, on tal võimalik seda hindamisel arvesse võtta

ja üliõpilase hinnet langetada. Samas on õppejõul endal võimalik juhul, kui ta ei soovi, et tema

küsimustele vastataks valmiskujul muudest allikatest leitavate vastustega, formuleerida

küsimused selliselt, et vastused ei ole valmiskujul leitavad või siis keelata kõrvaliste allikate

kasutamine.

22. Sellele, et vastuste puhul ei olnud akadeemiline viitamine tegelikult nõutav, viitab kaebaja

poolt tõendina esitatud kirjavahetus samuti sellel arvestusel osalenud üliõpilasega, kes kinnitas,

et tema samuti enda arvestustöös allikatele ei viidanud, ent järeldatav on, et ta läbis arvestuse

sellest hoolimata (tl 67-68).

Halduskohus on selle tõendiga seoses leidnud, et „põhjendus „tema tegi ka“ ei ole täiskasvanud

kõrgharidust omandava inimese argumentatsioonis kohane ning see väide ei vääri tähelepanu“

(otsuse p 16).

Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. Vastupidi, käesolevas asjas näitab see tõend

esiteks seda, et tegelikult ei peetud arvestusel oluliseks seda, et küsimustele antud vastuste puhul

oleks esitatud ka viide allikale. Vastasel juhul ei oleks teised samamoodi käitunud tudengid

arvestust läbinud. Teiseks tekitab see kahtluse, kas kaebaja suhtes toimunud menetlus on olnud

erapooletu. Nimelt määrati vaidlusaluse arvestusega seoses karistus ainult kaebajale ja tema õele,

kusjuures kaebaja õele määrati selle eest karistuseks eksmatrikuleerimine, kuna talle oli varem

tehtud noomitus seetõttu, et ta suhtles õppejõududega viisil, mis pole kooskõlas õppimise hea

tavaga (haldusasjas 3-21-666 rahuldas halduskohus kaebaja õe kaebuse ja tühistas need

haldusaktid). Kõiki neid asjaolusid kõrvutades tekib kahtlus, kas kaebaja suhtes on noomituse

määramise menetlus läbi viidud erapooletult.

Seega on kaebaja poolt esitatud etteheide igati asjakohane, mitte täiskasvanud kõrgharidust

omandava inimese argumentatsioonis kohatu, nagu leidis halduskohus.

23. Teiseks heideti kaebajale ette lubamatut koostööd õega, tänu millele on nende arvestustöödes

kattuvused. Selle rikkumise kvalifitseeris õppeprodekaan oma otsuses õppekorralduseeskirja p

203.2 järgi, st teadmiste lubamatu vahetamisena (nt etteütlemine, mahakirjutamine jms)

üliõpilaste vahel, kelle õpiväljundeid hinnatakse.

Ringkonnakohus möönab, et õppejõud Y.Y. tehtud esildises, kus on väljavõtted nii kaebaja kui

tema õe tööst, esineb kattuvusi. Samas, nagu eelnevalt märgitud, ei ole ei akadeemilise petturluse

menetlemise komisjon ega õppeprodekaan hinnanud kaebaja ja tema õe arvestustöid originaalis.

Ringkonnakohus on seisukohal, et ainuüksi õppejõu väljavõttega arvestustöödest ei saa

tõsikindlalt tõendada seda, et millised kattuvused esinesid töödes tegelikult. Sellises olukorras ei

ole võimalik etteheite põhjendatust sisuliselt hinnata. Ebaselge on juba seegi, kas Y.Y. poolt

esitatud väljavõtetes on kajastatud mõlema üliõpilase kogu vastus küsimusele või ainult osad

sellest. Ülikool oleks pidanud säilitama tõendina karistatavate isikute arvestustööd, et kasutada

neid vajadusel tõendina.

24. Lisaks ei ole kaebaja ja tema õe tööde kattuvuse hindamisel käesolevas asjas enam määravat

tähtsust. Ringkonnakohus selgitas eespool, et noomituse määramisel on tehtud olulisi

menetluslikke vigu, mis viivad noomituse tühistamiseni. Lisaks on kaebajat karistatud ebaõigesti

allikatele viitamata jätmise eest. Kuna kahest etteheidetavast teost on üks juba ära langenud, ei

saa noomituse määramist pidada õiguspäraseks sõltumata sellest, kas kaebaja ja tema õde tegid

lubamatut koostööd või mitte. Noomituse määramine on kaalutlusõiguse alusel tehtav otsustus

ning kui üks karistuse määramise aluseks olnud teost on ära langenud, puudub alus arvata, et

noomitus oleks määratud ka üheainsa rikkumise eest.

Kaebaja ja tema õe koostöö hindamine ei ole käesolevas asjas eelneva tõttu vajalik ning

ringkonnakohus seda küsimust põhjalikumalt ei käsitle.

IV

Lõppseisukohad

25. Kokkuvõttes on kaebajale määratud noomitus nii formaalselt kui materiaalselt õigusvastane

ning kaebus kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja teeb asjas

uue otsuse, millega rahuldab kaebuse täielikult ja tühistab kaebajale 5. veebruaril 2021 määratud

noomituse.

26. Kuna kaebus kuulub rahuldamisele, on kaebajal õigus halduskohtumenetluse seadustiku §

108 lg 1 alusel menetluskulude hüvitamisele. Kaebaja menetluskulud halduskohtus olid

õigusabikulu 720 eurot (tl 61) ning riigilõiv koos teenustasuga 15,16 eurot (tl 26) ja

ringkonnakohtus riigilõiv 20 eurot. Kokku kuulub vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmisele

755,16 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/