2-20-8587/97 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margit Vutt, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 31. märts 2023

Tsiviilasja number

2-20-8587

Tsiviilasi

Decovar OÜ hagi Farmada Invest OÜ vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

42 768 eurot 79 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. oktoobri 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Farmada Invest OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Farmada Invest OÜ (registrikood

12553786), lepinguline esindaja vandeadvokaat Andi

Tubin

Vastustaja (hageja): Decovar OÜ (registrikood

14002020), lepinguline esindaja vandeadvokaat Piret

Pallo

RESOLUTSIOON

1. Jätta Farmada Invest OÜ apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 10. oktoobri 2022. a otsus

muutmata. Ringkonnakohus muudab osaliselt

maakohtu otsuse põhjendusi.

3. Jätta

apellatsiooniastme

menetluskulud

Farmada Invest OÜ kanda.

4. Rahuldada Decovar OÜ avaldus menetluskulude

kindlaksmääramiseks osaliselt.

Määrata Decovar OÜ menetluskulude suuruseks

apellatsiooniastmes 840 eurot (käibemaksuta).

5. Mõista Farmada Invest OÜ-lt Decovar OÜ

kasuks välja menetluskulud apellatsiooniastmes

840 eurot (käibemaksuta).

Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Decovar OÜ (hageja) esitas 11. juunil 2020 hagi Farmada Invest OÜ (kostja) vastu

töövõtulepingust tuleneva võlgnevuse 38 706 euro 60 sendi ja viivise väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled suulise töövõtulepingu, mille kohaselt tegi hageja

kostjale torutöid Südame elamurajoonis Haaslavas ning kostja kohustus tööde eest tasuma

vastavalt hageja esitatud arvetele.

Pooled leppisid kokku, et hageja ehitab igal objektil välja eramusisese torustiku ja tehnoruumi

kuni soojuspumbani. Hagejalt tellitud tööd ei sisaldanud kütteseadmete paigaldust. Hageja

alustas töödega märtsis 2019. Kuna töövõtuleping oli sõlmitud suuliselt, siis kõik kokkulepped

ja läbirääkimised tööde sisu ja muudatuste osas toimusid peamiselt objektidel, suuliselt või

poolte seaduslike esindajate vahelistes telefonivestlustes. Tööde eeldatava maksumuse aluseks

olid varem Ülenurme Villa elamurajoonis sama tüüpi elamutes tehtud tööde hinnapakkumised.

Kuivõrd lepingu sõlmimise ajal polnud kostja tellinud VKV projekte, ei olnud hagejal lepingu

sõlmimisel võimalik esitada konkreetset hinnakalkulatsiooni, see valmis 31. mail 2019.

Tööd valmisid lõplikult 2019. a lõpus, tööde kohta on vormistatud kaetud tööde aktid, tööd on

kostjale üle antud. Tasumine pidi toimuma kahes etapis – esmalt, kui on paigaldatud

hoonesisene kanal, veesüsteem ja põrandaküte koos kollektoritega ning siis, kui on välja

ehitatud tehnoruum, paigaldatud sanitaartehnika ja põrandakütte juhtimise automaatika.

Hageja esitas kostjale järgmised arved: 15. novembril 2019 arved nr 19084 ja nr 19088 kumbki

3018 eurot 6 senti tasumise tähtajaga 22. november 2019; 12. detsembril 2019 arved nr 19090,

nr 19091, nr 19092 ja nr 19093, iga arve 2811 eurot 78 senti tasumise tähtajaga 19. detsember

2019; 12. detsembril 2019 arve nr 19094 summas 2771 eurot 95 senti tasumise tähtajaga

19. detsember 2019; 12. detsembril 2019 arve nr 19095 summas 3191 eurot 95 senti tasumise

tähtajaga 19. detsember 2019. Kostja on võlgnevust 21. – 27. veebruari 2020. a kirjavahetuses

kinnitanud. Lisaks on hageja esitanud kostjale arve nr 20039 summas 7669 eurot 73 senti, arve

nr 20040 summas 7669 eurot 73 senti ja arve nr 20041 summas 120 eurot.

Kostja ei ole varasemalt poolte omavahelistes ärilistes suhetes nõudnud tööde üleandmise-

vastuvõtmise aktide vormistamist ning see ei ole kunagi olnud töövõtja väljastatavate arvete

tasumise eelduseks.

Kostja kahjuhüvitamise nõude eeldused (eelkõige lepingu rikkumine) ei ole täidetud, mistõttu

on kostja nõue 1578 eurot alusetu ja kostjal ei ole õigust tasaarvestusavalduse tegemiseks.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 200 lg-st 4 tuleneb, et tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet,

millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kostja 5. oktoobri 2021. a tasaarvestus ei ole kehtiv,

kostja poolt tasaarvestamiseks kasutatava nõude olemasolu ja suurus on ebaselged ja

tõendamata. Puudused, mida hagejale ette heidetakse, ei ole tekkinud hageja tegevuse või

tegevusetuse tulemusena, mistõttu kostja poolt esitatud täitmisnõude eeldused ei ole täidetud

ning sellest tingituna puudub kostjal õigus tasaarvestusavalduse tegemiseks.

Pukaoru eramuga seotud kütesüsteemi automaatikaga väidetavalt esinenud puudus ei puutu

kostjasse, mistõttu on see nõue alusetu. Pukaoru eramu põrandakütte termostaadid ostis ja tarnis

eramu omanik ise. Hageja tarnis automaatika juhtploki ja ajamid ning tegi paigalduse. Kuivõrd

Pukaoru eramu küttesüsteemi automaatika tarnimine ja paigaldamine ning sellega seotud

arveldamine toimus otse hageja ja eramu omaniku vahel, mitte kostja kaudu, ei ole see nõue

käesoleva kohtuvaidlusega seotud. Isegi kui Pukaoru eramus ilmnenud puudused oleksid olnud

põhjustatud hageja tegevusest või tegevusetusest (millega hageja ei nõustu), on kostja poolt

puuduste kõrvaldamiseks kantud kulud 1700 eurot tõendamata. VÕS § 646 lg 5, millele kostja

on tuginenud, ei võimalda tellijal nõuda hüpoteetiliste parandamiskulude hüvitamist olukorras,

kus puudust ei ole tegelikult kõrvaldatud. Kostja peab oma võimalikku nõuet tõendama.

Sookase 7 eramus avastatud leke oli tingitud kostja enda tarnitud WC-poti raamist, mille seina

sees asuval liidesel oli mikromõra. Seega ei olnud nimetatud leke tingitud hageja tegevusest või

tegevusetusest. Kostja poolt puuduste kõrvaldamiseks kantud kulu 1235 eurot on tõendamata.

Enne Villa 50 objekti müüki tuvastati objektil katkine toru. Hageja töötajad ühendasid selle

kollektorist lahti ning paigaldasid uue toru, seega on väide, et esimese ja teise korruse vee ja

küttetorustik oli omavahel ühendamata, pahatahtlik ning paljasõnaline. Katkise toru ühendas

uuesti süsteemi objekti ostnud inimene ise. Probleemi ilmnemisel käis hageja objektil, ühendas

uuesti katkise toru lahti ning tagas süsteemi korrasoleku. Villa 1 objekti hagejale teadaolevad

probleemid on hageja poolt lahendatud ning muud võimalikud tööd, mida kostja väidetavalt

objektil tegi, ei puutu hagejasse. Kostja pole tõendanud, et ta oleks likvideerinud hageja poolt

väidetavalt puudustega teostatud töid. Isegi kui Villa 1 ja 50 eramutes ilmnenud puudused on

põhjustatud hageja tegevusest või tegevusetusest (millega hageja ei nõustu), on kostja poolt

puuduste kõrvaldamiseks kantud kulu 1730 eurot tõendamata.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Vastavalt poolte kokkuleppele muutus hageja tasunõue

sissenõutavaks peale tööde vastuvõtmist (tööde üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamist

lepingupoolte esindajate poolt) ning kostja poolt dokumentatsiooni esitamist. Ainult arvete

esitamine ei ole piisav, et lugeda kokkulepitud tööd nõuetekohaselt tehtuks. Töö vastuvõtmist

peab tõendama töövõtja. Hagiavaldusele lisatud arvete selgitustega „Sookase 1,3,6,7,8,9,

lõpparve“ puhul on tegemist arvetega kokku lepitud tööde teise etapi eest, mida hageja pole

siiani kostjale tööde üleandmise-vastuvõtmise aktiga üle andnud, samuti on esitamata

dokumentatsioon. Seega on tööd üle andmata ning nõue pole muutunud sissenõutavaks.

Tööde vastuvõtmist ja arvete tasumist takistavad mh ka puudused tehtud töödes. Ainuüksi

kostja poolt objekti kasutama asumine ei ole piisavaks tõendiks tööde vastuvõtmise kohta.

Seega ei ole rahaline nõue põhjendatud Maarjakase 10 ja 12 elamutes teostatud tööde osas.

Kostja ei ole võlgnevusi hageja ees pooltevahelises kirjavahetuses kinnitanud. Kostja tõi

4. aprilli 2020. a e-kirjas selgelt välja, et kui kõik nõutud dokumendid saavad esitatud ja

puudused likvideeritud, lähevad ka arved tasumisele.

VÕS § 641 lg 1 järgi peab töö vastama lepingutingimustele. Lepingutingimustele peavad

vastama ka töö juurde kuuluvad dokumendid. Lepinguga oli hageja poolt kostjale

dokumentatsiooni esitamise kohustus kokku lepitud, kuid kostja ei ole enda kohustust täitnud.

Dokumenteerimiskohustus tuleneb ka ehituse töövõtulepingu üldtingimustest (ETÜ) (2013),

mille p. 9.1.8 kohaselt kohustub töövõtja tööde tegemise dokumenteerima vastavalt

õigusaktidele ja lepingus sätestatud tingimustele (sh koostama ehitusprojekti kõikides

nõutavates staadiumides, ehitusprojekti muudatused, ehitustööde päeviku, kaetud tööde aktid,

koosolekute protokollid jm tööde tegemist iseloomustavad dokumendid, nagu teostusjoonised,

vastavussertifikaadid jm). Ehitusseadustiku (EHS) § 15 lg 1 järgi tuleb ehitamine alati

dokumenteerida, kui ehitamiseks on nõutav ehitusluba. Ehitamise dokumenteerib ehitaja.

Kostja esitas 12. jaanuaril 2021 tasaarvestusavalduse, mille kohaselt on alates 10. oktoobrist

2020 muutunud sissenõutavaks (aktiivnõudeks) kostja arvest nr 2030032 tulenev nõue

1578 eurot. Pooled sõlmisid 27. novembril 2017 töövõtulepingu, mille objektiks oli Villa 21

eramu tänavakivide paigaldus vastavalt hinnapakkumisele nr 171127-1. Lepingu p 8 järgi oli

ehitus-montaažitööde garantiiperioodiks kaks aastat, mis algas tööde lõppakti allakirjutamisest.

Garantiilepingu järgi kohustus töövõtja kõrvaldama kõik ehitusperioodil ja garantiiperioodil

ilmsiks tulnud vead, puudused ja muul viisil lepingule mittevastava töö esimesel võimalusel ja

omal kulul. Peale tööde vastuvõtmist ilmnes tööde lepingutingimustele mittevastavus

tänavakivide osalise vajumise näol (tulenevalt aluspinna ebakvaliteetsest ettevalmistusest

värava ees sissesõiduteel, kivide aluspind jäeti piisavalt tihendamata ja täitmata). Hageja on

puudust tunnistanud, tehes kevadel 2018. a garantiikorras Villa 21 objekti tänavakivide

paigalduse parandustöid. Peale seda ilmnesid puudused uuesti ning lisandus uus puudus: kivide

vahelised vuugid jäeti liivaga täitmata. Kostja edastas 26. augustil 2020 hagejale ettepaneku

puuduste likvideerimiseks. Hageja tunnistas 2. septembri 2020. a vastuses, et garantiiperioodil

on hageja käinud objektil ja likvideerinud maja ostnud klienti häirinud puuduseid, kuid keeldus

peale garantiitöid tekkinud uute puuduste likvideerimisest. Kostja andis 4. septembri 2020

kohtuvälises ettepanekus tähtaja puuduste likvideerimiseks kuni 24. septembrini 2020. Kui

hageja määratud tähtajaks puuduseid ei likvideeri, parandab kostja tööd ise või laseb seda teha

ning esitab hagiavalduse hageja vastu puuduste kõrvaldamiseks tehtud kulutuste hüvitamiseks.

Kostja esitas 5. oktoobril 2021 teise tasaarvestusavalduse, mille kohaselt tuleneb kostja

sissenõutavaks muutunud nõue (aktiivnõue) hageja ja kostja vahel sõlmitud Pukaoru, Sirva

küla; Sookase 7, Haaslava; Villa 1 ja 50, Ülenurme eramute vee- ja kanalisatsiooni ning

küttesüsteemi paigaldamise töövõtulepingutest. Kostja esitas hagejale 14. detsembri 2020. a

e-kirjaga ettepaneku Pukaoru eramu küttesüsteemis ilmnenud puuduse kõrvaldamiseks

hiljemalt 31. detsembriks 2020. Hageja puudust ei kõrvaldanud, mistõttu kostja kõrvaldas

puuduse ise (VÕS § 646 lg 5) ja kandis puuduse kõrvaldamiseks kulusid 1700 eurot. Hageja

poolt Sookase 7 eramusse paigaldatud WC-poti seinatagusest ühendusest jooksis välja vesi.

Kuna hageja keeldus puudust likvideerimast, kõrvaldas kostja selle ise. Seinataguse ühenduse

parandamiseks tuli lõhkuda sein ja liistud ning asendada veekahjustusi saanud parkett, kostja

kulu puuduse kõrvaldamiseks on 1235 eurot. Villa 1 ja 50 eramutes jäid hageja poolt kahes

vasakpoolses boksis tööd lõpuni tegemata (kollektor ja veesõlmed) ning esimese ja teise

korruse vee- ja küttetorustik olid omavahel ühendamata. Kuna hageja keeldus puudust

likvideerimast, kõrvaldas kostja selle ise, kandes kulu 1730 eurot. Kuna kostja aktiivnõue 4665

eurot (1700+1235+1730) on muutunud sissenõutavaks ning hageja passiivnõude üle käib

kohtuvaidlus, on tasaarvestamise eeldused täidetud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 10. oktoobri 2022. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 38 706 eurot 60 senti, viivise 965 eurot 66 senti (kokku 39 672 eurot 26 senti),

viivise põhivõlalt kohtule nõude esitamisest kuni otsuse tegemiseni 6738 eurot 41 senti ja

viivise tasumata põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 11. oktoobrist

2022 kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus jättis kohtulahendi täitmist tagava abinõuna jõusse

5. oktoobri 2020. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu (kohtulik hüpoteek kostjale

kuuluval Parve tee L2 Haaslava külas Kastre vallas Tartumaal asuval kinnistul (registriosa nr

4322504) summas 26 029 eurot 75 senti hageja kasuks). Maakohus jättis menetluskulud kostja

kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 1050 eurot ja lepingulise esindaja kulu

4760 eurot, kokku 5810 eurot, märkides, et kostjal tuleb tasuda hagejale hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

Maakohus leidis, et tasaarvestusavaldused on lubamatud. Kui pool esitab kohtumenetluses teise

poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb

kohtul sisuliselt hinnata, kas vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud

nõude maksmapaneku ning sellises olukorras VÕS § 200 lg 4 ei kohaldu.

VÕS § 200 lg 4 kohaselt ei ole tasaarvestus lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole

nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või ka osaliselt nõude maksmapaneku.

Hageja on esimesele tasaarvestusavaldusele vastuväidetena toonud esile, et etteheidetavaid

puudusi ei ole põhjustanud hageja, puudused võivad olla tekkinud vaid kostja enda poolt.

Hageja alustas töid pärast seda, kui kostja oli ise aluspinna ette valmistanud. Hageja ei pea

kontrollima kostja poolt teostatud tööpinna kvalitatiivset seisu. Kuna kostja võttis tööd vastu

17. detsembril 2017, siis kehtis garantiiperiood kuni 17. detsembrini 2019. Nõue esitati alles

26. augustil 2020. Vastavalt VÕS § 155 lg 4 p-le 2 on garantiiperiood lõppenud. Seega on

tasaarvestus avalduse rahuldamine välistatud.

Puudused, mida hagejale teises tasaarvestusavalduses ette heidetakse, ei ole tekkinud hageja

tegevuse või tegevusetuse tulemusena, mistõttu kostja poolt esitatud täitmisnõude eeldused ei

ole täidetud ning sellest tingituna puudub kostjal õigus tasaarvestusavalduse tegemiseks. Kostja

pole oma nõuet piisavalt tõendanud, et kohus saaks asja sisuliselt hinnata.

Hageja on õiguspäraselt viidanud sellele, et niivõrd pikaajaline menetlus on viibinud

kostjapoolsete taotluste ning ebaselgete tasaarvestusvalduste esitamise tõttu. Kõik vastuväited

ja taotlused tuleb esitada võimalikult kiiresti, kuid menetlust vaadates on kostja oma eesmärgiks

seadnud asja kiiret lahendamist takistada. Maakohus on korduvalt andnud kostjale tema enda

palvel võimaluse asi lahendada kokkuleppel, samuti võimaluse esitada vastuhagi, kuid see

ainult pikendas lahendini jõudmist, sest lubadusi ei täidetud.

Poolte vahel ei ole vaidlust asjaolu üle, et pooled sõlmisid suulise töövõtulepingu, mille

kohaselt tegi hageja kostjale torutöid Südame elamurajoonis Haaslavas Sookase tn 1–12,

Maarjakase tn 2, 4, 6, 8, 10, 12 ning Loosi tänava objektidel ning kostja kohustus tasuma tööde

eest vastavalt hageja esitatud arvetele. Samuti puudub vaidlus nõude suuruse ja tööde tegemise

üle. Vaidluse all on peamiselt asjaolu, kas tööd saab lugeda üle antuks tulenevalt

pooltevahelistest varasemast koostööst ja kujunenud praktikast.

Hageja on oma nõuet tõendanud sissenõutavaks muutunud arvete esitamisega. Kostja pole neid

arveid maksnud, leides, et eelkõige tulnuks tööd vastu võtta ja alles seejärel saab tasuda. Seega

pole küsimus nõude rahalises suuruses, vaid suulise lepingu tõlgendamises ning varasema

pooltevahelise tööpraktika hindamises.

VÕS §-st 100 tulenevalt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui

võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 103 lg 1

kohaselt eeldatakse, et rikkumine ei ole vabandatav ning vastavalt kohtupraktikale ei tule

rikkumise vabandatavus rahalise kohustuse puhul reeglina kõne alla. Hageja nõue tuleneb

hageja ja kostja vahel sõlmitud töövõtulepingust VÕS § 635 mõttes, mille lg-st 1 tuleneb, et

töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama

teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest

tasu. VÕS § 637 lg 3 kohaselt muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest.

Hageja on enda lepingulised kohustused kostja ees täitnud (st tööd teinud), mistõttu on hagejal

VÕS § 635 lg-st 1 ja § 108 lg-st 1 tulenevalt tekkinud õigus nõuda töö eest tasumist. Vastavalt

VÕS § 113 lg 1 esimesele lausele võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest

kuni kohase täitmiseni. VÕS § 641 lg 1 järgi peab töö vastama lepingutingimustele.

Kostja ei suutnud veenvalt tõendada, et suulise lepingu üheks kokkulepitud tingimuseks oli

konkreetsete vaidlusaluste objektide puhul hageja poolt kostjale dokumentatsiooni esitamise

kohustus, misjärel kostja saaks arveid tasuma hakata. Seevastu on hageja veenvalt tõendanud,

et pooltevahelise varasema koostöö kohaselt mingeid akte omavahel ei vahetatud. Selle

kinnituseks esitas hageja mitmeid arveid, mida kostja oli ka tasunud. Ka kostja ise on kinnitanud

18. novembri 2020. a menetlusdokumendis, et varasematel objektidel kokkulepped tööde

üleandmise-vastuvõtmise aktide kohta puudusid. Samas ei ole kostja esile toonud ühtegi

asjaolu, miks pidi senine praktika muutuma ning miks pidi sõlmima erinevaid kokkuleppeid.

Kostja on võlgnevust kinnitanud ka pooltevahelises kirjavahetuses, hageja 21. veebruari

2020. a kirjale vastas kostja 27. veebruaril 2020 kinnitusega.

Hageja kinnitas, et arvete tasumisele ei eelnenud mitte ühtegi tööde üleandmis-vastuvõtmisakti

vormistamist ega allkirjastamist. Küll aga esitas hageja kostjale kaetud tööde aktid ja survestuse

aktid põrandaküttele, kui oli paigaldatud vee-, kanalisatsiooni ja põrandakütte torustik ning

kohe pärast seda ka vastavate tööde tegemise eest arved. Teise etapina esitas hageja arved, kui

said paigaldatud hoone seinasisesed torustikud, millele eraldi akte ei olnud tarvis. Samas jäi aga

sanitaartehnika mitmes elamus ootele, kuivõrd kostja pidi selle tarnima, kuid mis võttis vahel

mitmeid kuid aega ning millise paigalduse eest esitati ka viimasena arve(d). Maakohus nõustus

hagejaga, et pooled ei ole kunagi ühtegi tööde üleandmis-vastuvõtmisakti vormistanud ega

allkirjastanud, mh ei ole kostja seaduslik esindaja Heiti Salumets soovinud mitte ühegi elamu

puhul isiklikult objektil kohtuda ja töid vastu võtta ega allkirjastada tööde üleandmis-

vastuvõtmisakti. Kostja vastupidist väitnud ei ole.

Praktika, mis on poolte vahel välja kujunenud, muutub nende jaoks siduvaks, välja arvatud siis,

kui nad on selle siduvuse selgelt välistanud. Väljakujunenud praktikast võib rääkida siis, kui

poolte vahel on samalaadsetes suhetes teadlikult kujundatud teatud käitumisreeglid, mida

järgitakse ilma sellekohaste erikokkulepeteta. Kostja ei ole veenvalt tõendanud, et pooltel oli

vaidlusaluste objektide puhul mingid omavahelised erikokkulepped. Seega tuleb asuda

seisukohale, et poolte vahel varasemalt väljakujunenud praktika kohaselt piisas tehtud tööde

eest tasu nõudmiseks üksnes arve väljastamisest. Kuivõrd kostja ei ole varasema praktika osas

ka ühtegi sisulist vastuväidet esitanud, ei ole vaidlust selles, et väljakujunenud praktika kohaselt

ei olnud tööde eest tasumise eelduseks tööde üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamine.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu

otsuse täies ulatuses ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata või

alternatiivselt saata tsiviilasi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud

mõlemas kohtuastmes hageja kanda.

Koos apellatsioonkaebusega esitas kostja taotluse apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja

ennistamiseks, mille ringkonnakohus rahuldas 10. veebruari 2023. a määrusega.

Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas maakohus VÕS § 200 lg-t 4 olukorras, kus normi

kohaldamise eeldused olid täitmata. VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada

nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Tasaarvestust välistavateks vastuväideteks

VÕS § 200 lg 4 tähenduses on üksnes sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt

nõude maksmapaneku (kohustus on täidetud, kohustus on muul põhjusel lõppenud, kohustus

on kehtetu), st vastuväited, mis annavad poolele õiguse võlgnetava kohustuse täitmisest kestvalt

või mingi ajavahemiku jooksul keelduda. Kui pool esitab kohtumenetluses teise poole nõudele

tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul sisuliselt

hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude

maksmapaneku, ning sellises olukorras VÕS § 200 lg 4 ei kohaldu (vt Riigikohtu 15. juuni

2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-15657/29, p 12 ja selles viidatud lahendid). Hageja vastuväide

kostja esimesele tasaarvestuse avaldusele seisnes selles, et etteheidetavaid puudusi ei ole

põhjustanud hageja. Tegemist ei ole absoluutsete vastuväidetega, vaid VÕS § 200 lg 4

rakendusalast väljajääva vastuväitega, mille puhul kohus pidi tasaarvestuse ja vastuväited

tasaarvestusele sisuliselt lahendama.

Maakohus jättis arvestamata kostja poolt 12. jaanuari 2021. a tasaarvestuse avaldusele lisatud

tõenditega. Kostja edastas 26. augustil 2020 hagejale ettepaneku likvideerida puudused Villa

21 objektil tehtud töödes. Hageja tunnistas 2. septembri 2020. a vastuses, et ta on

garantiiperioodil käinud objektil ja likvideerinud maja ostnud klienti häirinud puuduseid, kuid

keeldus peale garantiitöid tekkinud uute puuduste likvideerimisest. Kui garantiiremont on

puudulik, tähendab see garantiilepingust tuleneva (puuduse kõrvaldamise) kohustuse rikkumist.

Seega oli kostjal õigus, hoolimata garantiiperioodi lõppemisest, nõuda hagejalt puuduste

kõrvaldamist (Riigikohtu 14. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-17, p 21).

Samuti ei olnud hageja vastuväited kostja teisele tasaarvestusele esitatud absoluutsed, vaid

VÕS § 200 lg 4 rakendusalast väljajäävad vastuväited, mille puhul pidi kohus tasaarvestuse ja

vastuväited tasaarvestusele sisuliselt lahendama.

Asjaolu, et arvete tasumise ühe eeldusena olid pooled kokku leppinud tööde üleandmise

(akteerimise), kinnitab hageja ise hagiavalduse p-s 2.5, mille kohaselt valmisid tööd lõplikult

2019. a lõpus ning tööde osas on vormistatud kaetud tööde aktid. Hageja poolt esitatud kaetud

tööde aktid on vaheaktid, mitte lõppaktid. Aktid on koostatud tööde esimese etapi kohta. Kostja

tõendas, et just vaidlusaluse töövõtulepingu puhul oli arvete tasumise eelduseks tööde

vastuvõtmine aktiga. Maakohtu järeldus, et kostja ei suutnud tõendada, et pooltel oli

vaidlusaluste objektide kohta omavahelised erikokkulepped, ei ole põhjendatud.

Ainult arvete esitamine ei ole piisav, et lugeda tõendatuks, et kokkulepitud tööd on valmis ja

tehtud nõuetekohaselt (Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 20)

ning töö vastuvõtmise fakti peab tõendama töövõtja. Reeglina tuleb lähtuda eeldusest, et kui

tellija ei ole töö vastuvõtmise akti allkirjastanud, ei ole ta ka tööd vastu võtnud.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisele vastu. Arvestades kostja ja tema

lepingulise esindaja venitamistaktikat maakohtus, millele on tähelepanu juhtinud ka maakohus

otsuse p-s 25, ei ole usutavad kostja lepingulise esindaja paljasõnalised väited selle kohta, et

tema volitused peatusid pärast maakohtu otsuse tegemist. Hageja palub kohustada kostjat

esitama tõendid, mis kinnitaksid 26. oktoobrist 2022 volituste peatumist ning volituste

peatumise aluse äralangemist alles 14. novembrist 2022. Juhul kui kostja vastavaid tõendeid ei

esita, palub hageja jätta kostja apellatsioonkaebus TsMS § 643 lg 1 alusel läbi vaatamata.

Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Maakohus

ei ole vääralt kohaldanud VÕS § 200 lg-t 4. Villa 21 eramu tänavakivide paigalduse väidetavad

puudused saavad olla tekkinud üksnes kostja enda ebakvaliteetsest eeltööst ning hageja töös

puuduste esinemise tõendamiskoormis on garantiiperioodi lõppemise tõttu kostjal. Kuivõrd

kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit ega mõistlikku vastuväidet, mis kinnitaks, et kostjal on

hageja vastu nõue, rääkimata nõude suurusest, on maakohus õigesti leidnud, et

taraarvestusavalduse rahuldamine on välistatud. Hageja ei nõustu kostja arusaamaga, et

tegemist pole absoluutse vastuväitega, sest kohustuse kehtetus hõlmab endas olukordi, kus

kohustust ei ole, kohustust ei teki või kohustus langeb ära.

Maakohus on seoses 5. oktoobri 2021. a tasaarvestusavaldusega õigesti leidnud, et kostja poolt

hageja vastu esitatud täitmisnõude eeldused ei ole täidetud ning sellest tingituna puudub kostjal

õigus tasaarvestusavalduse tegemiseks. Kostja ei tõendanud nõude olemasolu ega selle suurust.

Kostja on oma tasaarvestusavaldustes esitanud vastuväiteid üksnes Pukaoru, Sookase 7 ning

Villa 1, 21 ja 50 eramute osas ning kokku on kostjal hageja vastu tasaarvestusavaldusest

tulenevalt nõudeid väidetavalt 6243 eurot. Hageja on arveid esitanud muuhulgas Maarjakase

10 ja 12 ning Sookase 1, 3, 6, 8 ja 9 kohta, mille osas kostja ühtegi sisulist vastuväidet ei

esitanud. Hageja on kostja vastu esitanud põhivõla nõudeid kokku 38 706 eurot 60 senti. Kostja

väidetavad nõuded hageja vastu on sellega võrreldes marginaalsed.

Poolte vahel ei olnud kokku lepitud hageja kohustust anda tööd üle aktide alusel ei vaidlusaluste

tööde puhul, ega ka ühegi teise objekti puhul. Seega ei ole õige kostja väide, nagu oleks hageja

jaatanud töövõtulepingu esimese etapi tööde üleandmist aktidega. Aktid vormistas hageja

Maarjakase 10 ja 12 ning Sookase 1, 3, 6, 7, 8 ja 9 kohta, mitte aga Villa tn 1 ja 50 objektide

kohta, mis on samuti käesoleva vaidluse esemeks, enda algatusel selguse huvides ning üksnes

seetõttu, et oli teadlik kostja skeemist, mille kohaselt kostja hakkab produtseerima süüdistusi

väljamõeldud puuduste kohta, et vältida tehtud tööde eest tasumist või üritada seda kohustust

võimalikult kaugele tulevikku lükata. Aktidega soovis hageja fikseerida tema poolt teostatud

tööde nimekirja. Isegi kui poolte vahel oleks olnud kokkulepe aktide alusel tööde

vastuvõtmiseks (millega hageja ei nõustu), ei ole kostja veenvalt põhistanud ega tõendanud

puuduste olemasolu, mistõttu puudub kostjal alus tööde vastuvõtmisest keeldumiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse resolutsiooni muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata, muutes TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel osaliselt maakohtu

otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohus jätab menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda ning mõistab kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulude katteks 840 eurot (käibemaksuta).

7. Hageja vaidles apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisele vastu ja palus jätta kaebus

TsMS § 643 lg 1 alusel läbi vaatamata.

Ringkonnakohus leiab, et puudub alus apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks. Kostja

esindaja teatas 26. oktoobril 2022 maakohtule saadetud e-kirjas, et tema volitused käesolevas

tsiviilasjas on peatunud. Maakohus ei ole volituse kehtivusega seonduvaid asjaolusid

täpsustanud, kuigi kostja esindaja ei tuginenud oma esindusõiguse puudumise osas ühelegi

õiguslikule alusele. Esindaja ei ole tuginenud sellele, et tema esindusõigus oleks lõppenud

TsMS § 225 ja/või TsÜS § 125jj järgi. Arvestades maakohtu poolset menetlust, on

ringkonnakohus aga seisukohal, et apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja kulgemise puhul tuleb

lähtuda kostja esindaja kinnitusest, et ta sai vaidlusaluse kohtuotsuse kätte 14. novembril 2022

ning puudub alus apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks. Ringkonnakohus rahuldas

kostja taotluse tähtaja ennistamiseks apellatsioonkaebuse esitamisel.

8. Vaidlust ei ole poolte vahel maakohtu poolt tuvastatus, et hageja ja kostja sõlmisid suulise

töövõtulepingu, mille järgi pidi hageja tegema 2019. aastal torutöid Südame elamurajoonis

Haaslavas Sookase 1–12, Maarjakase 2, 4, 6, 8, 10, 12, Loosi tn ning Villa tn objektidel

(hagiavaldus, hagiavalduse puuduste kõrvaldamine, hagi täiendus ja kostja hagiavaldusele

vastuse p 2.1).

Hageja nõuab kostjalt töövõtulepingust tulenevat tasu VÕS § 635 lg 1 alusel. Kostja ei ole

menetluses esitanud sisulisi vastuväiteid sellele summale, mis tuleb kostjal kui tellijal hageja

poolt tehtud tööde eest tasuda (lepinguga kokkulepitud tasu suurusele).

Kostja vaidles hageja nõudele vastu, leides esmalt, et osa hageja nõudest on lõppenud

kostjapoolse tasaarvestusega. Lisaks leidis kostja, et hageja nõue ei ole sissnõutavaks

muutunud.

Ringkonnakohus hindab esmalt, kas hageja nõue lõppes osaliselt kostja tasaarvestusega ning

seejärel käsitleb kostja vastuväiteid hageja nõude sissenõutavusele.

9. Kostja palus 12. jaanuaril 2021. a maakohtu menetluses esitatud tasaarvestusavaldusega

tasaarvestada hageja nõue kostja 1578 euro suuruse nõudega hageja vastu ning 5. oktoobri

2021. a tasaarvestusavaldusega tasaarvestada hageja nõue kostja 4665 euro suuruse nõudega.

Seega on kostja hinnangul tema tasaarvestatav nõue hageja vastu kokku 6243 eurot

(1578+4665).

Kostja esitas mõlemad tasaarvestuse avaldused kohtumenetluse kestel (III kd, tl 25–26 ja 166–

167). TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostjal tuleb tõendada oma 6243 euro suurust nõuet

hageja vastu.

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti asunud seisukohale, et kostja nõuded hageja

vastu ei ole menetluses tõendamist leidnud.

VÕS § 197 lg-te 1 ja 2 kohaselt, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma

teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav

pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma

kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse tulemusena

lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui

pooled ei lepi kokku teisiti. Kui ühe või mõlema nõude eest on juba makstud intressi, ei ulatu

tasaarvestus tagasi rohkem kui viimase ajavahemiku lõpuni, mille eest intressi maksti.

Kostja tugines kohtule esitatud 12. jaanuari 2021. a esitatud tasaarvestusavalduses Villa 21

eramu tänavakivide paigalduse ning garantiiperioodil teostatud tööde puudustele ja 5. oktoobri

2021. a tasaarvestusavalduses Pukaoru, Sookase 7 ning Villa 1 ja 50 eramute vee- ja

kanalisatsiooni ning küttesüsteemi paigaldamise puudustele.

Kostja leidis apellatsioonkaebuses, et maakohus kohaldas VÕS § 200 lg-t 4 olukorras, kus

normi kohaldamise eeldused olid täitmata, maakohus ei lahendanud hageja vastuväiteid

tasaarvestusele sisuliselt.

Ringkonnakohus nõustub küll kostjaga selles, et praegusel juhul ei kohaldu VÕS § 200 lg 4 (vt

sätte kohaldamise eelduste kohta Riigikohtu 27. oktoobri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-6689,

p 12.1), seda aga põhjusel, et hageja ei ole esitanud vastuväiteid, mis välistaksid üldse kostja

nõude maksmapaneku. Hageja vaidles tasaarvestavale nõudele vastu leides, et kostja ei ole oma

nõuet tõendanud, tegemist on kahjunõudega, mida ei ole põhjustanud hagejapoolne rikkumine

ning väidetavalt on möödunud nõude esitamise aeg (garantiitähtaeg).

Ringkonnakohus ei nõustu aga apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus jättis hageja

vastuväited kostja tasaarvestatavale nõudele sisuliselt lahendamata.

11. Kostja esimene tasaarvestatav nõue hageja vastu tulenes väidetavast hagejapoolsest

lepingulise kohustuse rikkumisest. Lepingu aluseks oli hinnapakkumine nr 171127-1 ja see

hõlmas kohustust paigaldada tänavakivi. Kostja leidis, et hageja tegi lepingulisi töid puudustega

ning kostja pidi tegema hageja poolt paigaldatud sillutiskivide parandustöid. Kostja nõuab

nende töödega seotud kulu 1578 euro hüvitamist (arve nr 2030032; III kd, tl 28).

Kostjal tuli menetluses oma tsaarvestatavat nõuet hageja vastu tõendada. Kostja esitas

parandustööde arve, töövõtulepingu (III kd, tl 30jj), 26. augusti 2020. a teavituse hagejale ja

hageja vastuse (III kd, tl 35jj), 4. septembri 2020. a vastuse koos kohtueelse hoiatusega (III kd,

tl 40jj). Tööde puudus seisnes väidetavalt tänavakivide osalises vajumises, tulenevalt aluspinna

ebakvaliteetsest ettevalmistusest värava ees sissesõiduteelt, sest kivide aluspind jäeti piisavalt

tihendamata ja täitmata.

Hageja on kostja nõudele vastuväitena leidnud esiteks, et geotekstiili all olevat pinda pidi

lepingu järgi tihendama kostja, st aluspinna ettevalmistamisega (millega seonduvaid puudusi

kostja hagejale ette heidab) tegeles kostja, mitte hageja. Hinnapakkumise nr 171127-1 kohaselt

kohustus hageja tegema järgmisi töid: tänavakivide paigaldus koos aluse ehitusega (sisaldab

sõelmeid, kuid ei sisalda killustikku), äärekivide paigaldus (sisaldab betooni), transport (III kd,

tl 29). Seega sisaldab hageja hinnapakkumine küll tänavakivi paigaldust koos aluse ehitusega,

kuid ei sisalda killustikku. Ringkonnakohtu hinnangul on hinnapakkumisega tõendatud, et

hageja

lepingujärgsed

kohustused

ei

hõlmanud

kõiki

tänavakivi

paigaldamise

ettevalmistamiseks vajalikke eeltöid, mh killustikuga täitmist ja tihendamist. Maakohus on

õigesti leidnud, et kostja ei ole vastupidiseid tõendeid esitanud.

Põhjendatud on hageja menetluses esitatud seisukoht, mille kohaselt ei piisa kostja enda poolt

koostatud ja esitatud arvest tema nõude tõendamiseks. Kostja ei ole esitanud ühtegi

kuluarvestuse kalkulatsiooni või asjatundja arvamust väidetava kahju kohta.

See, et hageja tegi garantiiperioodi ajal parandustöid, ei tõenda kostja poolt etteheidetavate

puuduste olemasolu, mis on aluseks tasaarvestava nõude esitamisele. Kostja ei ole seega

tõendanud, et väidetev tänavakivide vajumine oli põhjustatud hageja poolt, samuti ei ole

tõendatud puuduste kõrvaldmiseks tehtud kulutuste suurus.

Kuna kostja tugineb ka hageja lepingujärgsele garantiivastutusele, on maakohus õigesti

leidnud, et Villa 21 tänavakivi paigaldamisega seotud tööd võttis kostja vastu 17. detsembril

2017 ning garantiiperiood kehtis kuni 17. detsembrini 2019. Nõue esitati alles 26. augustil

2020, s.o ajal, mil garantiiperiood oli lõppenud.

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kostja 5. oktoobri 2021. a tasaarvestusavaldust

hinnates jõudnud õigesti seisukohale, et puudused, mida hagejale teises tasaarvestusavalduses

ette heidetakse, ei ole tekkinud hageja tegevuse või tegevusetuse tulemusena, mistõttu kostja

täitmisnõude eeldused ei ole täidetud ning sellest tingituna puudub kostjal õigus

tasaarvestusavalduse tegemiseks.

Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse põhjendusi. Tasaarvestatav pool peab eelkõige

tõendama oma tasaarvestuse aluseks olevat asjaolu (TsMS § 230 lg 1), misjärel saab vastaspool

oma vastutuse välistamiseks esitada omalt poolt tõendeid. Kostja ei ole tõendanud teises

tasaarvestuseavalduses hagejale etteheidetud puuduste esinemist. Kostja poolt esitatud

14. detsembri 2020. a e-kirjast nähtub küll kostja pretensioon hagejale (III kd, tl 169), kuid

ainult puuduste kõrvaldamise nõude esitamine nõuet ei tõenda. Kostja ei esitanud

tasaarvestatava nõude suuruse kohta tõendeid, ega tõendeid selle kohta, et väidetava Sookase 7

eramusse paigaldatud WC-potist tulenevad puudused ning puudused Villa 1 ja 50 eramutes on

tingitud hageja poolt tehtud töödest. Hageja väitel oli Sookase 7 puhul tegemist kostja poolt

tellitud WC-potiga seotud probleemidega. Kostjal tuli tõendada, et Sookase 7 puudused oli

tekkinud hageja poolt tehtud torutöödest. Kostja ei ole seda teinud, seda ei nähtu ka kostjale

eramu omaniku poolt 11. jaanuaril 2020 saadetud e-kirjast (II kd, tl 147). Kirjast nähtub vaid,

et parketi ja betoonpõranda all on vesi, kuid selle tekkepõhjuseid kirjas ei ole. Kostja ei ole

selgelt esile toonud, missugused tõendid puudutavad objekti Villa 1. Villa 50 puuduse kohta

kostja poolt esitatud eramu omaniku 29. oktoobri 2020. a e-kirjast ei nähtu ka probleemi täpset

kirjeldust ega põhjust (III kd, tl 6). Kostja ei esitanud tõendeid, et ta oleks kõik väidetud

puudused ise likvideerinud. Kostja ei ole tõendanud, kui suur oli tehtud parandustööde tasu.

Kuna kostja ei ole menetluses oma tasaarvestatavid nõudeid hageja vastu tõendanud, ei saanud

kostja oma nõuet tasaarvestada hageja tasunõudega VÕS § 197 lg 1 järgi ning hageja nõue ei

lõppenud VÕS § 197 lg 2 järgi kostja poolse tasaarvestusega.

11. Kostja vaidles hageja nõudele vastu ka põhjusel, et esitatud tasunõue (kokku 38 706 eurot

60 senti, lisandub viivis) ei ole muutnud sissenõutavaks.

VÕS § 635 lg 1 järgi kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma

asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija)

aga maksma selle eest tasu.

Kostja on seisukohal, et hageja poolt tehtud tööd ei ole nõuetekohaselt (vastavalt poolte

kokkuleppele) vastu võetud, üleandmise-vastuvõtmise akte ei ole allkirjastatud, mistõttu ei ole

hageja tasunõue muutunud sissenõutavaks.

12. VÕS § 637 lg 3 järgi muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Nimetatud

säte on reegliks siis, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud. Kui kokku on lepitud töö

vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue VÕS § 637 lg 4

esimese lause järgi sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Tellija

on VÕS § 638 esimese lause järgi kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli

kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Sama paragrahvi teise lause

järgi loetakse töö vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle

selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul.

Kuna töövõtja peab VÕS § 638 teise lause järgi tõendama, et tellija keeldus tööd vastu võtmast

alusetult, peab ta tõendama ka seda, et vastuvõtmiseks esitatud töö on lepingukohane (vt ka nt

Riigikohtu 14. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-15, p 11). Hageja tugineb oma

nõudes pooltevahelisele senisele väljakujunenud tavale, mille kohaselt muutub hageja tasunõue

sissenõutavaks arvel märgitud kuupäeval ning üleandmise-vastuvõtmise akte ei koostata ega

allkirjastata.

Hageja esitas tõenditena kostjale väljastatud arved (I kd, tl 8jj, II kd, tl 201jj) ja pooltevahelise

sõnumivahetuse (II kd, tl 80jj). Hageja väitel olid pooled ka teiste omavaheliste lepingute puhul

kokku leppinud nii, et kostja tasub hagejale tehtud tööde eest arvel märgitud kuupäevaks ning

kostja on varasemad arved ka tasunud, hageja esitas kostja poolt varasemalt tasutud arved ja

tasumise maksekorraldused (II kd, tl 165jj). Kostja ei eita, et poolte vahel olid ka varasemalt

kehtivad töövõtulepingud, mis on täitmisega lõppenud. Kostja leiab, et vaidlusaluste tööde osas

olid aga pooled sõlminud töövõtja tasunõude sissenõutavaks muutumise suhtes teistsuguse

kokkuleppe, st just selle töövõtulepingu puhul olid pooled kokku leppinud, et arvete tasumise

eeldusteks on tööde vastuvõtmise aktide allkirjastamine.

Pooled ei ole sõlminud kirjalikku töövõtulepingut, milles oleks fikseeritud tasu nõudmise

eeldused ja tingimused. Kostja leiab, et pooled olid kokku leppinud tööde kahes etapis

valmistamises ning kuivõrd kostja on esimese etapi tööde eest tasunud, siis on tasumata teise

etapi tööde eest, mille kohta ei ole väidetava kokkuleppe kohaselt üleandmise-vastuvõtuakte

allkirjastatud ning mis annab aluse kostjal tasumise kohustusest keelduda. Seejuures ei ole

kostja tuginenud asjaolule, et ta ei ole vaidlusaluseid töid vastu võtnud, vaid üksnes

allkirjastatud vastuvõtu aktide puudumisele.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kostja ei ole

suutnud veenvalt tõendada, et pooltel oli vaidlusaluste objektide puhul omavahelised

erikokkulepped. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja ei ole suutnud tõendada, et suulise

lepingu üheks kokkulepitud tingimuseks oli konkreetsete vaidlusaluste objektide puhul hageja

poolt kostjale üleandmis-vastuvõtmise akti koostamise kohustus, peale mida saaks kostja arved

tasuda. Hageja on tõendanud, et pooltevahelise varasema tööpraktika kohaselt mingeid akte

omavahel ei vahetatud. Maakohus on hinnanud hageja poolt esitatud arveid varasemate

töövõtulepingute täitmise kohta (maakohtu otsuse p 31), kostja ei ole sellele

apellatsioonkaebuses sisulisi vastuväiteid esitanud.

Vastuses apellatsioonkaebusele leiab hageja, et ta vormistas vaidluse all olevate tööde puhul

kaetud tööde akti enda algatusel (ilma poolte kokkuleppeta), selguse huvides ning üksnes

seetõttu, et oli teada kostja tavapärane skeem, et vältida tööde eest tasumist. Aktidega soovis

hageja ise fikseerida tema tehtud töid (IV, kd tl 23 pöördel). Hageja esitatust on näha, et

erinevate objektide kohta on esitatud kaks akti tööde vastuvõtmise kohta, s.o ühes aktis on

ülevaatuseks ja vastuvõtmiseks esitatud reoveekanalisatsioonitorustik pinnases alates majja

sissetulekust kuni majasiseste äravoolupunktideni ja külma vee toide alates majja sissetulekust

kuni tehnoruumini, ning teises aktis on ülevaatuseks ja vastuvõtmiseks esitatud sooja- ja

külmavee torustik soojustuses ning põrandakütte torustik kollektoritega (nt Maarjakase tee 10

ja 12 I kd, tl 121–123, 141–143, 147–149, 166–168). Hageja väitel on tegemist tööde

lõppaktidega. Kostja ei ole esile toonud, milliste väidetava teise etapi tööde eest on aktid

esitamata. Seega võib eeldada, et aktid on esitatud kogu kokkulepitud ja tehtud töö kohta. Aktid

on allkirjastatud hageja esindaja, järelevalve esindaja ja vastutava spetsialisti poolt. Kostja

esindaja allkirja aktidel ei ole.

Kostja ei ole vaielnud vastu ka sellele, et eramud, kus kostja töid tegi, on kasutusload saanud,

mis kinnitab kaudselt, et hageja on kokkulepitud tööd teinud. Vaidlust ei ole, et objektid on

kasutuses. Kostja ei tugine ka sellele, et tal ei olnud võimalust tehtud töid üle vaadata

(VÕS § 637 lg 5).

VÕS § 638 sätestab, et tellija on kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli

kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka

juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku

tähtaja jooksul. Asjas esitatu põhjal puudub kokkuvõttes alus arvata, et kostja ei ole töid vastu

võtnud, seega muutus ka hageja tasunõue sissenõutavaks (VÕS § 637 lg 3).

Hageja edastas kostjale 21. veebruaril 2020 e-kirja ning nimekirja tasumata arvetest (II kd, tl

71–79). E-kirjas tuletas hageja meelde arvete tasumist ning kinnitas, et hageja on nõus

maksegraafiku sõlmimisega. Kostja vastas 27. veebruaril 2020 ühe sõnaga „kinnitan“ (II kd, tl

80 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul ei kinnitanud kostja mitte üksnes kirja kättesaamist,

vaid ka hageja kirjas märgitut arvete tasumata jätmist. Alles 4. aprilli 2020. a e-kirjas väitis

kostja, et arvete tasumise eelduse täitmiseks tuleb esitada korrektne ehitusdokumentatsioon

(II kd, tl 150). Ringkonnakohtu hinnangul pidi kostjale ka hageja meeldetuletuskirja

kättesaamisel veebruaris 2020 olema dokumentatsiooni puudumine teada, kuid kostja teavitas

sellest alles 1,5 kuud hiljem. Kostja väide, et kogu dokumentatsioon peab arvete tasumise

eeldusena olema üle antud, on tõendamata.

Kostja tugineb sellele, et hageja kohustus kostjale ehituse dokumentatsiooni üle anda tuleneb

ehituse töövõtulepingu üldtingimustest (ETÜ).

Ringkonnakohtu hinnangul on kostja ise oma käitumisega põhjustanud selle, et hageja ei ole

saanud talle ehitusega seotud dokumentsaiooni üle anda. Kostja kinnitas 21. jaanuari 2021. a

kohtuistungil, et hageja peab esitama teostusjoonised, kuid tasuma nende eest pidi kostja.

Kostja leidis kohtuistungil et tal puudub kohustus tasuda jooniste eest ette, kuid kui joonised

esitatakse, maksab kostja nende eest. Hageja suhtles kostjaga teostusjoonise arve tasumise

küsimuses juba mais 2020. Hageja saatis 21. mail 2020 kostjale e-kirja koos arvega

teostusjoonise eest ning selgitas, et projekteerija annab joonised peale arve tasumist (III kd,

tl 109). Kostja ei ole hageja kirjale vastanud ega joonise eest arvet tasunud.

Maakohtus leidis kostja, et tal puudub kohustus arvete alusel tasuda ka seetõttu, et töödes

esinesid

muud

puudused

(hagivastuse

p

2.3.5–2.3.6).

Kuigi

kostja

ei

tugine

apellatsioonkaebuses enam sellele, et tal on õigus tasu maksmisest keelduda töödes esinenud

(kõrvaldamata) puuduste tõttu, märgib ringkonnakohus, et kostja ei ole oma etteheiteid üheselt

arusaadavalt põhistanud. Kostja väitel tekkis Sookase 7 objektil veeleke, mille tõendamiseks

esitas kostja kliendi 11. jaanuari 2020 e-kirja (II kd, tl 147). 4. aprilli 2020. a e-kirjas teavitas

kostja väidetavatest puudusest Sookase 1, 3, 6, 7 ja 9 objektidel (II kd, tl 150). Kostja väitel

esinesid puudused ka Villa 50–1 objektil. Kostja poolt esitatud Tauri Kruusi 29. oktoobri

2020. a e-kirjast (III kd, tl 6) ei nähtu, milles täpsemalt lekkiva toru puudused seisnevad.

Muuhulgas on nimetatud e-kiri kliendi poolt saadetud otse hagejale (e-posti aadressile

marko@decovar.ee) ning hageja kinnitusel on probleem kliendiga lahendatud (III kd, tl 46,

hageja vastuse p 2.2.3). Tegemist on etteheidetega, mis on üldised ega viita konkreetsetele

puudustele hageja töös.

14. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud, et tasu muutub sissenõutavaks alles akteerimise aktide

koostamise järel, samuti ei ole tõendamist leidnud, et töös esineksid olulised puudused, mis

õigustaks kostja tasu maksmata jätmist, rahuldas maakohus hageja nõude põhjendatult.

Kostja ei ole vaielnud vastu sellele, et tal on hagejale tasumata hagis ja selle täienduses

nimetatud arvete eest kokku põhinõudena 38 706 eurot 60 senti. Maakohus on põhjendatult

nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja mõistnud. Kuna kostja pidi tasuma tehtud töö

eest arvel nimetatud kuupäevaks, on maakohus põhjendatult mõistnud kostjalt välja ka viivise.

15. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust ja rahalist suurust. Ringkonnakohtu

hinnangul on maakohtu poolt määratud menetluskulude rahaline suurus põhjendatud ning

maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda

(TsMS § 171 lg 1).

Hageja menetluskuludeks ringkonnakohtus on lepingulise esindaja kulu 1057 eurot 33 senti

(käibemaksuta). Hageja esindaja on osutanud hagejale õigusabi ringkonnakohtu menetluses

kokku 7 tundi 34 minutit.

Ringkonnakohus leiab, et vaidluse sisu, keerukust ja mahtu arvestades, on lepingulise esindaja

ajakulu ringkonnakohtu menetluses põhjendatud kokku 6 tunni ulatuses, s.o rahaliselt 840 eurot

(käibemaksuta). Hageja esindja tunnitasu 140 eurot (käibemaksuta) on mõistlik. Hageja on

käibemaksukohustuslane, seetõttu mõistab kohus kulu välja ilma käibemaksuta (TsMS § 174

lg 10).

Ringkonnakohus

rahuldab

hageja

taotluse

apellatsioonimenetlusekuludelt

viivise

väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja

apellatsiooniastme menetluskuludelt viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Margit Vutt

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke