3-21-1645/19 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. märts 2023, Tartu

Haldusasja number

3-21-1645

Haldusasi

Xi kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks

seoses

värskes

õhus

jalutuskäigu

võimaldamata jätmisega ajavahemikul 16. märtsist kuni

28. aprillini 2020.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 17. juuni 2022. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Xi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17. juuni 2022. a otsus

muutmata.

2. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 27. aprill 2023.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärast edutut kohtueelselt menetlust esitas kinnipeetavana Tartu Vanglas viibiv kaebaja Tartu

Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu alandava ja ebainimliku kohtlemisega põhjustatud

mittevaraline kahju eest 1 500 euro suuruse hüvitise väljamõistmiseks.

Kaebuse kohaselt ei olnud kaebaja võimalik viibida jalutuskäigul värskes õhus perioodil

16. märtsist kuni 28. aprillini 2020. Seega rikkus vastusta 44 päeva vältel kaebaja vangistusseaduse

(VangS) § 55 lg-st 2 tulenevat õigust viibida värskes õhus.

2. Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja nõustus, et kaebuses nimetatud ajavahemikul ei olnud Tartu Vanglas kinnipeetavatel

võimalik viibida värskes õhus. Piirang oli aga vajalik ja õiguspärane koroonaviiruse leviku

tõkestamiseks ja kinnipeetavate tervise ning avaliku huvi kaitseks.

Kaebaja õiguste piiramise aluseks olid Tartu Vangla direktori 18. märtsi 2020. a käskkiri nr 1-1/54,

millega täiendavate julgeolekuabinõudena kehtestati piirangud Tartu Vanglas. Piirangute

kehtivust pikendati Tartu Vangla direktori 31. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/57 ja 14. aprilli

2020. a käskkirjaga nr 1-1/64. Tartu Vangla direktori 27. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 1-1/65

otsustati jätkata piirangute rakendamist, kuid lõpetati jalutuskäikudele saatmise piirangud alates

29. aprillist 2020. a, välja arvatud karantiinis või isolatsioonis olevatele vangidele.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

3. Tartu Halduskohus jättis 17. juuni 2022. a otsusega kaebuse rahuldamata.

4. Halduskohus sedastas, et kahju hüvitamise nõude eeldused on käesolevas asjas täitmata, kuna

vastustaja tegevus kaebaja liikumisvabaduse piiramisel oli õiguspärane.

5. Eestis oli 12. märtsil 2020 Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 76 välja kuulutatud eriolukord

seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse

Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise

nakatumise ohuga.

6. Tartu Vanglas kohaldati vangla direktori käskkirjaga teiste COVID-19 haigust põhjustava

viiruse leviku tõkestamise meetmete hulgas ka jalutuskäikudele saatmise piirangut. Olemuselt

vastab VangS § 8 lg 2 alusel liikumisvõimaluste piiramine täiendava julgeolekuabinõu

kohaldamisele, mistõttu on vangla vastuväited sisuliselt esitatud VangS § 69 lg-le 4 tuginedes.

VangS § 8 lg 2 alusel võidakse piirata ka nende kinnipeetavate liikumisõigust, kellest konkreetsel

juhul ohtu vangla julgeolekule ei tulene.

7. Vanglal on õigus kohaldada piiranguid jalutuskäikude sagedusele ja kestvusele VangS § 4¹ lg 2

alusel, mis näeb ette, et kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus

ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid

selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Praegusel juhul

kaalus vajadus kaitsta kinnipeetavaid viiruse levikuga kaasneva ohu eest üles jalutuskäikude

ärajäämisest tingitud ebameeldivused. Arvestades COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse

laialdast levikut ja selle ohtlikkust, on kinnipidamisasutuses täiendavate piirangute kehtestamine

õigustatud minimeerimaks inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võinuks levida.

Kinnipeetavate igapäevase värskes õhus viibimise ärajätmine aitas kaasa kontaktide

vähendamisele teiste isikutega ja ka viirust kanda võivate pindadega.

8. Samuti rakendas vastustaja leevendusmeetmeid, jättes kambrites raadio, elektri ja

kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt, pakkudes täiendavaid võimalusi ajaviitmiseks

ning lisatoitlustamiseks. On tõsi, et leevendusmeetmed ei saanud asendada värskes õhus viibimist,

kuid vähemalt osaliselt need siiski kompenseerisid värskes õhus viibimise võimaluse puudumisest

tingitud heaolutunde vähenemist ja suhtlemisvabaduse piiramist.

9. Kaebaja oli ilma võimalusest värskes õhus viibida 44 päeva jooksul. Kuigi piirangu mõju tuleb

pidada ajas kumuleeruvaks ei ületanud piirangu kestus praegusel juhul lävendit, millest alates

oleks piirang muutunud õigusvastaseks sõltumata avaliku hüve kaalukusest, millest lähtudes

piirangut kohaldati.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

10. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning

uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses viitab kaebaja Tallinna Ringkonnakohtu otsusele asjas nr 3-21-884, milles

tunnistati õigusvastaseks Tartu Vangla tegevus kinnipeetavale jalutuskäigule mittelubamisel.

11. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Vastustaja on seisukohal, et kinnipeetavate jalutuskäike piirati õiguspäraselt. Kaebaja viide

Tallinna Ringkonnakohtu otsusele asjas nr 3-21-884 on ennatlik, kuna ringkonnakohtu otsus ei ole

jõustunud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused

kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

13. Apellatsioonimenetluses leiab kaebaja jätkuvalt, et 2020. aasta kevadel 44 päeva vältel värskes

õhus jalutamise mittevõimaldamine oli õigusvastane, kuna kinnipeetava värskes õhus viibimise

õigus on absoluutne.

14. Halduskohus osutas põhjendatult, et VangS § 55 lg-s 2 sätestatud kinnipeetava õiguse, viibida

jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas, piiramise aluseid ei ole samas normis ette

nähtud. Ringkonnakohus jagab siiski halduskohtu arusaama, et vahetult värskes õhus jalutamise

õiguse piiramise aluste seaduses sätestamata jätmisest ei järeldu, et see kinnipeetava õigus oleks

absoluutne, s.t et vanglal oleks keelatud seda õigust piirata.

Nimelt tuleneb VangS § 41 lg 2 ls-test 2 ja 3, et kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib

vangla kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel.

Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi

moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Kinnipeetava õiguse, liikuda

vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ja ajal, piiramise

volitus vanglale tuleneb VangS § 8 lg-st 2, mille järgi on muu hulgas lubatud kambrite ja

eluosakondade lukustamine, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava

õigusvastase käitumise vältimiseks.

15. Ringkonnakohus järeldab eelnevast, et kuna seadus ei reguleeri värskes õhus jalutamise õiguse

piiramise aluseid, siis on selle õiguse piiramine lubatud üksnes vangla julgeoleku tagamiseks.

Õiguse piiramine ei ole vangla kohustus, vaid piirangu kehtestamisel on vanglal õigus ja kohustus

kasutada kaalutlusõigust. Sellele osutab üheselt VangS § 41 lg-s 2 kasutatud mõiste „võib“. Vangla

julgeolek mõistena hõlmab nii vangistuse täideviimist reguleerivate normide järgmise, vangla

üldise toimimise kui ka kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse tagamise. Tartu

Vangla direktori 18.03.2020. a käskkirjas nr 1-1/52 põhjendati kinnipeetavate saatmiste piiramist

ennekõike vajadusega takistada viiruse võimalikku levimist vanglas ja kaitsta sellega nii

kinnipeetavate kui ka ametnike elu ja tervist. Seega kehtestati kõnealused piirangud vangla

julgeoleku mõistega hõlmatud õigushüvede kaitsmiseks.

16. Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu seisukohta selleski, et käskkirjade andmise

aja seisuga ei saa kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramist pidada kaebaja suhtes

ebaproportsionaalseks. Piirangu kehtestamise otsustamisel ei ole vastustustajale etteheidetav

oluliste asjaolude arvestamata jätmine, lähtumine ebakohastest kaalutlustest ega mõnele asjaolule

ilmselgelt ebaõige kaalu omistamine.

Kinnipeetava õigus igapäevaselt ühe tunni jooksul viibida värskes õhus on kahtlemata olulise

tähendusega kinnipeetavate füüsilise ja vaimse tervise hoidmisel vangistuse täideviimise ajal.

Samas osutas vastustaja piirangu kehtestamise ja jätkamise käskkirjades põhjendatult sellele, et

vajadus kaitsta kinnipeetavate ja vangalaametnike elu ja tervist ning rahvatervist üldiselt kätkeb

endas ülekaalukat avalikku huvi. Värskes õhus jalutamise piirangu kehtestamise ja jätkamise ajal

kehtis Vabariigi Valitsuse 12. märtsi 2020. a korraldusega nr 76 kehtestatud eriolukord.

Eriolukorra kehtestamist põhjendati Vabariigi Valitsuse korralduse nr 76 p-s 1 COVID-19 haigust

põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku

tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga

ning vajadusega rakendada hädaolukorra seaduse 4. peatüki 2. jaos sätestatud juhtimiskorraldust

ning anda võimalus rakendada vajaduse korral samas peatükis sätestatud meetmeid.

17. Piirangu kehtivuse ajal ei olnud teave COVID-19 haigust põhjustava viiruse kohta täielik.

Sellele vaatamata oli vastustajal kohustus võtta samme viirusest lähtuva ohu vähendamiseks. Saab

pidada ainuvõimalikuks, et vastustaja lähtus seejuures otsustuste tegemise ajal teada olnud

andmetest ja teadlikest hinnangutest viiruse levimise ja toime kohta.

Nii ongi vastustaja esile toonud, et viirus võib olla nakkav ka peiteajal, mistõttu tuleb käsitleda

potentsiaalselt ohtlikena kõiki isikuid. Viirus võib levida lähikontaktide ja ka viirusega nakatunud

pindade kaudu, kuivõrd viirus võib olla elujõuline ja nakkusohtlik esemetel kuni 48 tundi. Oht

nakatunud inimeste tervisele ja elule on reaalne. Eriti ohtlik on viirus riskirühmadele, s.h

HI-viiruse kandjatele (ca 12% kinnipeetavatest) ja C-hepatiidi kandjatele (ca 30%

kinnipeetavatest). Lisaks oli vanglates eakaid kinnipeetavaid, samuti teisi kroonilisi haigusi

põdevaid kinnipeetavaid.

Nendel asjaoludel leidis vastustaja põhjendatult, et tavapärase kinnipidamisrežiimi tingimustes ei

olnud alati võimalik tagada isikutevahelist piisavat ohutut kaugust ega välistada kokkupuudet

ametnikega, kes kujutavad samuti võimalikku nakkusohtu. Seega oli suur oht, et viiruse levik

toimub just kambrist väljaspool, mistõttu võib iga vangi käsitleda potentsiaalse ohuna teisele

isikule. Sellises olukorras lasus riigil haldusorgani kaudu positiivne sekkumiskohustus, mis

seisneb inim- ja pindkontaktide välistamises, mis võinuks ohustada isikute elu ja tervist. Teiste

meetmete hulgas kinnipeetavate igapäevase värskes õhus viibimise ärajätmine aitas kaasa

kontaktide vähendamisele teiste isikutega ja ka viirust kanda võivate pindadega. Elu ja tervise

kaitse kohustus kaalusid oma olulisuse tõttu üles isiku muud põhiõigused (nt isiku õiguse

liikumisvabadusele, õiguse perekonnaelule). See tingis vajadusel selliste subjektiivsete õiguste

piiramise (nt jalutuskäik, kokkusaamised), mille piiramata jätmine võis otseselt soodustada viiruse

levikut. Vastaja selgitusel takistas kinnipeetavate igapäevase värskes õhus viibimise jätkamist

vajadus vältida kinnipeetavate omavahelisi kontakte ja kontakte vanglaametnikega, kes

kinnipeetavaid saadavad ning puutunuks seejärel kokku ka teiste kinnipeetavatega. Individuaalsete

jalutuskäikude võimaldamiseks puudus vastustajal inimressurss ja ka piisaval arvul jalutusbokse.

Samuti rakendas

vastustaja leevendusmeetmeid,

jättes

kambrites

raadio,

elektri ja

kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt, pakkudes täiendavaid võimalusi ajaviitmiseks

ning lisatoitlustamiseks. On tõsi, et leevendusmeetmed ei saanud asendada värskes õhus viibimist,

kuid vähemalt osaliselt need siiski kompenseerisid värskes õhus viibimise võimaluse puudumisest

tingitud heaolutunde vähenemist ja suhtlemisvabaduse piiramist.

18. Nendel asjaoludel ei ole alust pidada piirangu kohaldamist kaebaja suhtes ülemääraseks.

Kaebaja oli ilma võimaluseta värskes õhus viibida 44 päeva jooksul. Kuigi piirangu mõju tuleb

pidada ajas kumuleeruvaks, ei ületanud piirangu kestus praegusel juhul lävendit, millest alates

oleks piirang muutunud õigusvastaseks sõltumata avaliku hüve kaalukusest, millest lähtudes

piirangut kohaldati. Vastustaja tegevusest piirangu kehtestamisel ja pikendamisel nähtub, et

vangla jätkuvalt kaalus piirangu vajalikkust ning epidemioloogilise olukorra paranemisel ja viiruse

kohta uute andmete ning kaitsevahendite lisandumisel loobus piirangu kohaldamisest. Kaebaja ei

ole väitnud, et piirangu oleks pidanud tühistama mõne varasema, enne 28. aprilli 2020 toimunud

sündmuse tõttu või et piirangu mõju oleks selle kohaldamise kestuse tõttu muutunud kaebaja

suhtes piinavaks. Ka ringkonnakohtule ei ole nende asjaolude esinemine äratuntav.

19. Pärast piirangu tühistamist on saadud täiendavaid andmeid COVID-19 haigust põhjustava

viiruse levimise ja toime kohta. See võimaldas 2020. aasta sügisel viiruse nn teise laine saabudes

rakendada leebemaid piiranguid, näiteks võimaldada kinnipeetavatele siiski igapäevaselt värskes

õhus viibimist. 2020. aasta kevadel piirangute kohaldamine toimus preventiivsel eesmärgil ja oli

seega prognoosotsus. Selle otsuse tegemisel sai ja pidigi vastustaja lähtuma olemasolevatest

andmetest. Hilisem leebemate piirangute rakendamine seetõttu ei muuda varasemaid piiranguid

õigusvastaseks.

20. Eeltoodu alusel nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et vastustaja tegevus kaebaja suhtes

värskes õhus viibimise piirangu kehtestamisel ja pikendamisel ei olnud õigusvastane. Seetõttu on

täitmata RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st tulenev kahju hüvitamise eeldus – vastustaja tegevuse

õigusvastasus – ning vastavalt ei saa kahju hüvitamise nõuet rahuldada. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

21. HKMS § 108 lg-te 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei

ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4

vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad

tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)