1-22-1583/111 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.märts 2023, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-22-1583

Kohtukoosseis

Julia Katškovskaja, Orvi Koik, Janika Kallin

Kriminaalasi

Stanislav Gavrilovi süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1 ja

183 lg 2 p 2 järgi ja Asen Yurganchin süüdistuses KarS §

118 lg 1 p 1 ja KarS § 423-1 järgi lühimenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 14.septembri 2022 otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav Stanislav Gavrilov, tema kaitsja Alik Karajev,

kannatanu X

Süüdistatav

Stanislav

Gavrilov

(ankeetandmed

Harju

Maakohtu

otsuses)

Kaitsja

Alik Karajev

Prokurör

Kelly Kruusimägi

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 14.septembri 2022 otsus Stanislav

Gavrilovi suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonid

rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule.

Kassatsioon tuleb esitada

kirjalikult

päeva

jooksul

alates

päevast,

mil

kohtumenetluse

poolel

on

võimalik

ringkonnakohtu

otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad

kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või

advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada

määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15

päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus tunnistas 14. septembri 2022 otsusega Stanislav Gavrilovi süüdi

- KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ja mõistis talle karistuseks vangistuse 4 aastat 6 kuud.

- KarS § 183 lg 2 p 2 järgi ja mõista talle põhikaristuseks vangistus 1 aasta.

KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti kuritegude kogumi eest Stanislav Gavrilovile karistuseks 5 aastat

vangistust.

KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati Stanislav Gavrilovile mõistetavat karistust 1/3 võrra ning

lõplikuks karistuseks mõisteti vangistus 3 aastat 4 kuud.

KarS § 65 lg 2 kohaselt suurendati mõistetud karistust 05.04.2021 Harju Maakohtu otsusega

mõistetud ärakandmata karistuse 6 kuud vangistust võrra ning mõisteti lõplikuks

liitkaristuseks Stanislav Gavrilovile vangistus 3 aastat 10 kuud.

Tõkend – vahistamine – jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, arvates KarS § 68

lg 1 alusel karistusaja hulka eelvangistuses kuni kohtulahendini viibitud aeg, on Stanislav

Gavrilovi karistuse kandmise alguseks 05.10.2021.a.

Sama otsusega mõisteti süüdi ka Asen Yurganchin, kelle osas apellatsiooni esitatud ei ole.

Stanislav Gavrilov mõisteti KarS § 118 lg 1 p 1 järgi süüdi selles, et tema ründas grupis Asen

Yurganchiniga ühiselt ja kooskõlastatult tegutsedes mistahes raskusega tervisekahjustuse, s.h

eluohtliku tervisekahjustuse, tekitamise eesmärgil 21.09.2021 kella 22.40 ajal Tallinnas XXX

asuva maja juures X. Nimelt läksid Stanislav Gavrilov ja Asen Yurganchin vastavalt eelnevalt

kokkulepitud teoplaanile 21.09.2021 täpselt tuvastamata ajal, kuid enne kella 22.40, Tallinnas

XXX asuva maja lähistele, võttes mõlemad kaasa noad, ning varitsesid kannatanut. Nähes X

liikumas XXX maja suunas, asusid süüdistatavad oma plaani realiseerima ning Stanislav

Gavrilov, hoides kannatanu hirmutamiseks käes nuga, läks X juurde ja lõi käega X vähemalt

ühel korral näo piirkonda ja vähemalt ühel korral keha piirkonda. Samal ajal liikus X juurde

Asen Yurganchin ning lõi eelnevalt kooskõlastatud plaani kohaselt ja Stanislav Gavrilovi

heakskiidul kannatanut selja tagant noaga paremale poole kaela piirkonda. Sellise tegevusega

põhjustasid Stanislav Gavrilov ja Asen Yurganchin tahtlikult X-le järgmised tervisekahjustused:

- torkelõikehaava paremal pool kaela tagapinnal koos trapetslihase, abaluu-tõsturlihase ja

skaleenuslihaste vigastusega, mis on eluohtlik tervisekahjustus; 12 - nahaaluse verevalumi

parema silma piirkonda, nahaaluse verevalumi parema õla piirkonda ja marrastuse ülahuulel.

Stanislav Gavrilovi süüdimõistmist KarS § 183 lg 2 p2 järgi ei apellatsioonides ei vaidlustata.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Apellatsioonid maakohtu otsusele on esitanud süüdistatav Stanislav Gavrilov, tema kaitsja Alik

Karajev ja kannatanu X. Apellatsioonid on sarnased nii oma sisult kui ka vormilt. Taotlused on

samuti kattuvad.

Kaitsja taotleb Stanislav Gavrilovi õigeksmõistmist KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ning osutatud

õigusabi kulude hüvitamist. Alternatiivne taotlus on ümber kvalifitseerida Stanislav Gavrilov

tegu KarS 121 järgi ning mõista temale karistuseks rahaline karistus ning mõistetakse tema

kasuks välja osaliselt menetluskulud – õigusabi kulud. Alternatiivselt, juhul kui kohtu hinnangul

tuleb Stanislav Gavrilov süüdi tunnistada KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, siis vähendada temale

Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistus ning hüvitataks apellatsioonimenetluses õigusabi

kulud.

Kaitsja leiab, et maakohus on ebaõigesti hinnanud S.Gavrilovi tegevust kaastäideviijana.

Puudub vaidlus selles, et Asen Yurganchin oli isikuks, kes kannatanut noaga lõi. Samuti ei ole

vaidlust selles, et Gavrilov oli noaga löömise hetkel kannatanu vahetus läheduses. Vaidlus

seisneb selles, kas Gavrilov oli teadlik sellest, et Asen Yurganchin lööb kannatanut noaga –

kas tegemist oli kooskõlastatud ja Gavrilovi poolt heakskiidetud tegevusega. Kaitsja hinnangul

on veenvalt tõendatud, et süüdistatavatel puudus ühtne teoplaan ning samuti ei ole Gavrilov

heaks kiitnud noaga löömist. Maakohtu otsus, millega toetatakse süüdistusversiooni eelnevalt

planeeritud, ühise ja kooskõlastatud noaga löömisega seonduvalt, ei ole eluliselt usutav ja on

vastuolus kogutud tõenditega. Maakohus, tehes ise mitu erinevat järeldust mõnest tehiolust,

võtab aluseks süüdistavata kahjuks oleva versiooni. Nii näiteks tunnistaja W autos toimunud

Yurganchini peale karjumisele annab kohus kaks erinevat põhjust: Gavrilov oli tige, kuna

Yurganchin lõi noaga või kahetses tehtut. Kohus ei selgita, miks ta eelistab teist põhjust.

Samuti, tulenevalt tuleb In dubio pro reo printsiibi kohaselt lähtuda versioonist, mis on

süüdistava kasuks ehk siis Gavrilovi oli Yurganchini peale tige just seetõttu, et viimane lõi

noaga kannatanut. 24.09.2021 aasta fotodega seonduvalt arvab maakohus, et tegemist võis

olla üritusega, millega üritab Gavrilov heastada tehtut. Tegemist on taas kord olukorraga, kus

maakohus esitab meelevaldse, süüdistava kahjuks oleva arvamuse ning põhistab sellega

süüdimõistvat kohtuotust. Süüdistavad ei lahkunud kiiruga sündmuskohalt, nagu väidab

vastuoluliselt videosalvestiselt nähtavaga maakohus. Süüdistatavad lahkusid kiirustamata

sündmuskohalt, oluliselt aeglasemalt, kui sündmuskohale minnes. Gavrilovi ja X sõnumite

sidumine noaga löömisega on alusetu. Sõnumite edastamine algas palju enne seda, kui

Yurganchin ja X tülli läksid, aga pärast seda, kui Yurganchin ja X jätsid endast maha Gavrilovi

korteri lubamatult halvas olukorras. Yurganchin selgitas kohtus arusaadavalt ja loogiliselt, miks

ta kohtueelses menetluses andis valeütlusi – peamine soov oli süüst vabaneda. Kohtus andis

Yurganchin seoses noaga löömisega usaldusväärseid ütlusi, nad riimusid asjas kogutud

tõendite

ja

ütlustega.

Seega

tuleb

kohtus

antud

vastuoludeta

ütlused

lugeda

usaldusväärseteks. Yurganchin kinnitas kohtus, et tema lõi kannatanut noaga, kuid ei osanud

selgitada miks – ta oli erinevate ravimite ja alkoholi ning narkootikumide mõju all. Sellises

seisus inimesega ei tee plaane kaine ja terve mõistusega inimene, nagu seda Gavrilov on.

Gavrilov suhtles tunnistajaga sündmuskohal – kohus ei pea seda võimalikuks, kuna kokku oldi

seal kõigest 17 sekundit. Gavrilov ei selgitanud ju kohtus, et vestlus oli pikk, sama ka

tunnistaja. Mõlemate ütlustest tulenes, et tunnistaja karjus, et lõpetagu ära, kõik ju sõbrad.

Hindamaks, kas tuttav inimene on purjus, ei kulu enam kui sekund paar. Seega, kõik

sündmused, mis toimusid ka tunnistajate ütluste kohaselt väga kiiresti, saidki toimuda selliselt,

nagu Gavrilov on selgitanud. Modus operandi – Gavrilovit hästi tundvad tunnistajad kinnitasid

üheselt, et Gavrilovile ei ole omane lahkhelide lahendamine noa abil. Ka maakohus on ise

märkinud, et Gavrilov on füüsiliselt tugev, oluliselt tugevam kui kannatanu: Seega ei olnud

Stanislav Gavrilovi puhul tegemist kannatanu kerge müksamisega, vaid jõulise tõukamisega

(arvestades Gavrilovi füüsilist vormi ja kehaehitust), mistõttu on kohtu hinnangul piisavalt

tõendatud süüdistuses märgitu, mille kohaselt lõi Stanislav Gavrilov kannatanut vähemalt ühel

korral näo piirkonda ja vähemalt ühel korral keha piirkonda. (maakohtu otsuse lk 4 ülevalt II

lõik). Ka siinkohal märgitakse, et ühelt poolt möönab kohus, et tegemist oli tugeva

müksamisega, kuid järeldusena märgib, et tegemist oli löögiga. Jõuline müksamine ei ole

löömine. Juhul kui võrdsustada tugevat müksamist löögiga, siis tuleks kõne alla Gavrilovi

süüdimõistmine KarS § 121 järgi. Juhul kui ringkonnakohtu hinnangul tuleb Gavrilovi süüdi

tunnistamine KarS § 118 lg 1 p 1 järgi jätta muutmata, siis palub kaitse alternatiivselt

vähendada temale määratud karistust. Kaitsja hinnangul ei ole õiglane, et vahetu täideviija

karistus on sama suur kui Gavrilovil. Kaitse ei vaidlusta Yurganchinile määratud õiglast

karistust, vaid palub vähendada Gavrilovile mõistetud karistust.

Kaitsja esitas ka apellatsiooni täiendused, milles taaskord esitab oma nägemuse sellest,

mmisk maakohtu järeldus S.Gavrilovi kaastäideviijana tegutsemise osas on ebaõiged ja

põhjendamata.

Süüdistatav Stanislav Gavrilov märgib apellatsioonis, et maakohus on ebaõigesti märkinud,

et ta on töötu. Tal oli küim olemas – töökoht, pere jne ja puudus vajadus paneerida kallaletungi

X-le. Kaebus on suuresti pühendatud osapolte vaheliste suhete kirjeldamisele enne ja pärast

kuriteosündmust. Selles osas, mis maakohus on valesti järeldanud ja arvanud kattuvad väited

kaitsja apellatsiooniga sisuliselt.

Kannatanu X taotleb samuti Stanislav Gavrilovi õigeksmõistmist. Oms apellatsioonis esitab

kannatanu kõik maakohtu järeldused, eitab siis nende õigsust ja esitab igale maakohtu

järeldusele vastupidise oma versiooni. Sisuliselt kordab süüdistatava kaitsja apellatsiooni

seisukohti ning lisaks kirjeldab ka osapoolte suhteid ning leiab, et süüdistatav andis talle tutaka

õigustatult. Mis puudutab sõnumivahetuse sisu, siis selliselt nemad omavahel just suhtlevadki,

see on tavaline. Tänab veel süüdistatavat, et viimane temaga vestlusesse tol õhtul ei laskunud,

sest oli täiesti purjus. Noaga lõi teda ainult zombi olekus Aseni Yurganchin poolt.

Tallinna Ringkonnakohtu 15.märtsi 2023 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras

arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade

esitamiseks aega 24.märtsini 2023. Määratud tähtajaks esitas oma seisukohad prokurör.

Prokurör leiab, et valdavas osas korratakse apellatsioonides oma varasemaid maakohtus

väljendatud seisukohti, mida maakohus on ammendavalt otsuses analüüsinud. Omalt poolt

esitab prokurör vastuväited järgmistele apellantide väidetele. Apellantide arvates on maakohus

vääralt hinnanud S. Gavrilovi ja ka A. Yurganchini kohtus antud ütlused ebausaldusväärseks.

Maakohus on otsust tehes põhjalikult peatunud nii süüdistavate kui ka kannatanu ütlustel, neid

analüüsinud ning pikalt ja põhjalikult selgitanud, millises osas ja millistel põhjustel kohus nende

ütlusi usaldusväärseks peab või ei pea. Kui kohtueelses menetluses antud ütluste ja kohtus

antud ütluste vahel on diametraalsed erinevused, siis ei saa nende ütlustega arvestada, kui

isik erinevusi usutavalt ei põhjenda. Käesoleval juhul ei ole A. Yurganchin mingeidki

adekvaatseid ega eluliselt usutavaid põhjendusi esitanud ning maakohus on selle

nõuetekohaselt ka tuvastanud. Apellantide hinnangul on maakohus kaastäideviimise

analüüsimisel ebaõigesti hinnanud järgmisi asjaolusid: 1) auto tööle jätmist; 2) noaga löömise

ajal oli S. Gavrilov seljaga toimuva poole ja suhtles tunnistaja C-ga ega näinud toimuvat; 3) S.

Gavrilovi lahkumise kiirust; 4) kohus pole pööranud tähelepanu olulistele asjaoludele – hea

nähtavusega ja valgustatud korrusmaja esine koht, kaks tunnistajat, kellele on teada

süüdistatavate isikud, ründeks sobimatu noa kasutamine, 5) kohus on valesti tõlgendanud

kannatanu ja S. Gavrilovi vahelisi sõnumeid. Kolme esimest apellantide poolt välja toodud

asjaolu on maakohus otsuses põhjalikult analüüsinud, oma seisukohtade põhistamiseks

tuginenud

objektiivsetele

tõenditele

(vaatlusprotokollid,

läbiotsimisprotokoll,

DNA-

ekspertiisiakt, tunnistajate kokkulangevad ütlused) ning lisaks hinnanud kõiki neid tõendeid ka

elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes. 2 (4) Kohus ei ole teinud tõendite hindamisel vigu ning

tegemist on apellantide kohtuotsusega mittenõustumisega. Maakohus on kohtuotsuses pikalt

analüüsinud ka kannatanu mobiiltelefoni vaatlusprotokollis kajastatud kannatanu ja S.

Gavrilovi vahelisi sõnumeid. Täiendavalt märgib prokurör, et kui tol hetkel ei oleks X tõepoolest

ohtu tundnud, siis oleks ta sõnumitele vastanud ja oma asukoha S. Gavrilovile avaldanud.

Samuti kirjutas kannatanu ühes sõnumis otsesõnu S. Gavrilovile, et kannatanul on S. Gavrilovi

ähvardusest kõrini. Kui see oleks olnud tavapärane suhtlusstiil, poleks kannatanu sedasi

vastanud, vaid kuidagi vastu lõõpinud vms. Mis puutub nähtavusse ja valgustatud kortermaja

esisesse kui sündmuskohta, siis nähtavusel on kohus peatunud, leides, et pime aeg oli sobilik

ründeks ning süüdistatavatele oli teada kannatanu eluviis. XXX kortermaja esine ei ole

märkimisväärse valgustusega ega ka väga tiheda liiklusega piirkond. Samuti on kortermaja

ees suured puud, mis tekitavad varje ning muudavad sündmuskoha pimedamaks ja

varjatumaks. Seega apellantide väide, nagu lükkaks sündmuskoha tehiolud maakohtu

järeldused ümber, ei ole asjakohased. Puutuvalt tunnistajate olemasolusse, kes teavad S.

Gavrilovi ja A. Yurganchini isikuid, märgib prokurör, et see ei väära ühise teoplaani olemasolu.

Kaitsja on apellatsioonis väljendanud seisukohta, et: „Noaga löömine eluohtlike

kehavigastuste tekitamise eesmärgil on tõsine kuritegu ning sellise teo plaani üheks osaks on

kindlasti selle toimepanemine salaja, tunnistajate juuresolekuta.“ Selline apellandi arvamus ei

ole kriminalistikaalaste teadmiste ega ka raskete isikuvastaste kuritegude toimepanemise

sagedasi viise silmas pidades kuidagi reegliks kujunenud. Praktikas ei ole haruldased

olukorrad, kus kannatanule põhjustatakse raske tervisekahjustus otse tunnistajate silme all (nt

lahendid nr 1-20-152, 1-20-4520, 1-21-4310) või lausa kaamera vaateväljas (nt lahendid nr 1-

20-2660, 1-21-1667). Asjaolu, et A. Yurganchin võis ennast noaga vigastada, ei tähenda, et

noa kasutamine tuli ootamatult või et see polnud planeeritud. Noad ongi ohtlikud vahendid ning

sageli tekivad noaga lööjale ka endale vigastused, kuna lööja ei oska nuga õigesti hoida või

osutab ohver vastupanu ning lööja käsi liigub veidi teise trajektooriga, samuti kaitsevad luud

siseorganeid ning luudele pihta minnes võib noa trajektoor muutuda ja nuga lööja käes liikuda

selliselt, et lööja vigastab ka ennast. Seega ei lükka asjaolu, et A. Yurganchin ka ennast

noalöögi tagajärjel vigastada võis, ümber grupis tegutsemist, tahtlust ega teoplaani. Mõlemad

apellandid paluvad vähendada S. Gavrilovi karistust, kuna pole õiglane, et S. Gavrilov sai

sama suure karistuse kui vahetu noaga lööja. Maakohtu poolt mõistetud karistus vastab

seaduses sätestatud sanktsioonile, S. Gavrilovi süü suurusele ja kohtupraktikale. Eeltoodust

tulenevalt on prokuratuur seisukohal, et maakohus on õigesti tuvastanud S. Gavrilovi süü

suuruse, arvestanud karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti süüdlase isikut

ning eri- ja üldpreventsiooni. S. Gavrilovi kaitsja apellatsioonis on väljendatud seisukohta, et

S. Gavrilovit süüdi tunnistades on kohus rikkunud Põhiseaduses § 22 ja KrMS § 7 sätestatud

süütuse presumptsiooni ning iga väiksemgi kahtlus isiku süüküsimuse lahendamisel tuleb

tõlgendada süüdistatava kasuks. Kaitsja eeltoodud väide on ekslik. Kohtupraktikas on

korduvalt ja järjepidevalt märgitud (nt lahend nr 1-18-86/128), et isiku süüküsimuse

lahendamisel ei tähenda kõrvaldamata kahtlus KrMS § 7 lg 3 mõttes seda, et kohtul tuleks

võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro

reo-põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas

kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust

puudutavast kõrvaldamata kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes. Maakohus on jälgitavalt,

loogiliselt, tõenditele tuginevalt tuvastanud S. Gavrilovi poolt talle inkrimineeritud kuritegude

toimepanemise, mistõttu pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mis tuleks süüdistatava

kasuks tõlgendada. Apellandid leiavad, et maakohus on ekslikult järeldanud, et S. Gavrilov on

kannatanut mõjutanud. Kannatanu vaidlustab S. Gavrilovi süüdi tunnistamise KarS § 118 lg 1

p 1 järgi. Kannatanu apellatsioon sisaldab valdavas enamuses samu väiteid, mis on välja

toodud ka S. Gavrilovi ja tema kaitsja apellatsioonis. Apellandi hinnangul puudus S. Gavrilovil

vajadus kannatanut noaga lüüa, kuna S. Gavrilov on tugev ja sportliku kehaehitusega, mis

apellandi arvates tähendab seda, et S. Gavrilov oleks ka ilma A. Yurganchinita ja ilma noata

kannatanust jagu saanud. Samuti ei ole loogiline, et kättemaksu oodati nii kaua. Apellandi

eeltoodud seisukohad ei välista kuidagi kuriteo toimepanemist grupis, teoplaani olemasolu ega

ka S. Gavrilovi seotust teoga. Tugev ja sportlik kehaehitus ei tähenda, et inimene ei tohiks ega

võiks ründeks nuga kasutada. Kannatanu väide, justkui oleks kättemaks pidanud järgnema

kohe, ei ole asjakohane. Kannatanu mobiiltelefoni vaatlusprotokollist on näha, kuidas S.

Gavrilov otsib mitu päeva kannatanut ning soovib kohtumist, ähvardades füüsilise vägivalla

kasutamisega. Varem lihtsalt ei avanenud sobivat võimalust ründamiseks. Ühtlasi ei oma teo

kvalifikatsiooni ja kaastäideviimise seisukohalt tähtsust, kui pika ajaperioodi möödudes rünnak

toimub. Kannatanu avaldab, et tema kohtueelses menetluses antud ütlustesse ei saa tõsiselt

suhtuda, sest ta alles ärkas koomast, oli tablettide mõju all ega olnud täie mõistuse juures.

Uurijad ei oleks tohtinud teda koheselt üle kuulata ning uurijad ei võtnud kannatanu sellesisulisi

palveid kuulda. Tegemist on kannatanu paljasõnalise väitega. Ülekuulamine toimus

24.09.2021 Pärnu mnt 139 ruumides. Seega oli kannatanu haiglast välja kirjutatud ning arstid

olid hinnanud tema seisundi adekvaatseks. Samuti on ta omakäelise teksti ja allkirjaga

kinnitanud, et protokoll on koostatud tema sõnade järgi ja kirja pandud õigesti. Protokollist ei

ole näha ühtegi märkust ega palvet ülekuulamine katkestada vms. Ka 24.09.2021 koostatud

isiku läbivaatuse protokollist ei nähtu, et kannatanu oleks ebaadekvaatne. Ühtlasi on

maakohus tema ütluste usaldusväärsust analüüsinud koostoimes teiste tõenditega. Sisuliselt

proovib kannatanu apellatsioonis taganeda oma eeluurimisel antud ütlustest, neid mugandada

ja kohandada süüdistatavate versiooniga. Kannatanu väljendab apellatsioonis, et ta oli S.

Gavrilovi poolt korra vastu põske ja võibolla ka keha piirkonda ühe tutaka saamise ära teeninud

ning S. Gavrilov käitus õigesti. Kannatanu on S. Gavrilovile palju tänu võlgu, kuna S. Gavrilov

on teda palju aidanud. Keegi kannatanut mõjutanud ei ole. Prokuratuuri hinnangul kinnitavad

eeltoodud apellandi väited maakohtu poolt kohtuotsuses tehtud järeldust, et kannatanu on

asunud S. Gavrilovit ülistama ning kohus luges eluliselt usutavaks selle, et kannatanut võib

olla ähvardatud. Kannatanu apellatsioon sisaldab samu väiteid ja seisukohti nagu S. Gavrilovi

ja tema kaitsja oma, viidates apellatsioonide sisu tõenäolisele kooskõlastamisele. Seda silmas

pidades ei ole välistatud, et kannatanu apellatsioon on kantud soovist proovida heastada oma

nö kriminaalse subkultuuri reeglite vastast käitumist ehk ütluste (seejuures süüstavate ütluste)

andmist kohteelses menetluses. Sellest ka soov seada oma kohtueelses menetluses antud

ütlused kahtluse alla. Kokkuvõtvalt asub prokuratuur seisukohale, et apellatsioonides esitatud

väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega S. Gavrilovile kergema karistuse

mõistmiseks. Selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu otsuse tühistamise, apellatsioonidest

ei nähtu. Harju Maakohtu 14.09.2022 otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kannatanu, S.

Gavrilovi enda ega tema kaitsja mittenõustumine kohtuotsusega ei muuda automaatselt

kohtuotsust ebaseaduslikuks. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 331 lg-st 11 palub

prokurör jätta Harju Maakohtu 14.09.2022 otsus muutmata ning apellatsioonid rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks märkida, et ilmselgelt on apellatsioonide (kaitsja,

süüdistatav, kannatanu) sisu ja vormi arvestades need koostatud ühe ja sama isiku poolt ning

iseenesest fakt, et muuhulgas on süüdistatava kaitseversiooni toetama asunud ka kannatanu

(viibib vanglas), kohtu seisukohta kindlasti ei mõjuta. Kaitsja on oma apellatsioonis loetlenud

rikkumised, milliseid maakohus on tema arvates tema kaitsealuse suhtes otsust tehes teinud

ja see loetelu on muljetavaldav. Kaitsja leiab nimelt, et maakohus on rikkunud oluliselt

kriminaalmenetlusõigust; ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust kohtuliku uurimise käigus

tuvastatud asjaolude hindamisel ja see on tinginud põhjendamatu ning ebaseadusliku

süüdimõistva kohtuotsuse; on teinud elulise usutavuse kriteeriumiga vastuolulisi järeldusi

tuvastatud asjaolude pinnalt; on ebaõigesti hinnanud Stanislav Gavrilov ütlused

ebausaldusväärseteks: on ebaõigesti jätnud arvestamata Asen Yurganchin ütlused osas,

milles ei esinenud vasturääkivusi ;põhjendanud süüdimõistvat otsust vaidlustatavas osas

peamiselt arvamustele tuginedes; Gavrilovit süüdi mõistes KarS § 118 lg 1 p 1 järgi on

maakohus rikkunud tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid, samuti

Põhiseaduses § 22 ja KrMS § 7 sätestatud süütuse presumptsiooni, millega on kohtud

rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes. Iga väiksemgi

kahtlus isiku süüküsimuse lahendamisel tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ning In dubio

pro reo printsiibi rikkumine toob endaga kaasa ebaseadusliku kohtulahendi; Kohtupraktika

kohaselt on eluline usutavus on üks tõendi või asjaolude hindamise kriteeriume, kuid ei ole

see arvestatav iseseisva tõendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Kohtuotsus saab KrMS § 60 lg

1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks.

Maakohus nõustus süüdistusversiooniga, mis ei ole aga eluliselt usutav.

Lugedes seda kohtuotsuste tühistamise aluste jada võib julgelt öelda, et kergem ja lühem

olnuks ringkonnakohtule välja öelda, mida on maakohus üldse õigesti teinud. Tegelikult lubab

kriminaalmenetluslik kogemus väita, et selliste rikkumiste paljusus esineb apellatsioonides,

kus midagi tõsiseltvõetavat ja asjassepuutuvat apellandil öelda ei ole. Sisuliselt leiab kaitsja,

et maakohus pidanuks ja ringkonnakohus peaks kohtuotsuse rajama kaitsja poolt

usaldusväärseks loetud tõenditele e süüdistatava Stanislav Gavrilovi, kannatanu X kohtus antu

ütlustele ning arvestama ka tema poolt apellatsioonis loetletud tunnistajate ütlusi. Kaitsja võib

apellatsioonis endale lubada sellist omapoolset tõendite hindamist, kuid arvestada tuleb

sellega, et tõendite vaba hindamise põhimõte ei ole mitte ainult kohtu kohustus vaid see on ka

kohtu privileeg. KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid kogumis oma

siseveendumuse kohaselt, see tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel

veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta.

Siseveendumus tähendab kohtuniku isiklikku seisukohta tõendamiseseme asjaolude suhtes,

mis peab rajanema kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud tõenditel (KrMS § 15).

Seejuures ei tule mõista KrMS § 60 lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus selliselt,

et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool

kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei tohi küll tugineda oletustele

ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste

seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud

seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad

sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel

moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist.

Põhimõtteliselt ei saa eitada apellantide õigust omapoolselt ja vägagi ühekülgselt hinnata

tõendeid, kuid kohus sellega kaasa minema ei pea. Kohtu mõjutamine süüstavate tõendite nö

likvideerimisega e kannatanu mõjutamisega ütlusi muuta, kaugele ei vii ning kohtu

siseveendumust selline tegevus mõjutab aga mitte selles suunas, mida sellega saavutada

püütakse.

Süüdistatava kaitsja on leidnud, et kohtuotsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Kriminaalmenetlusõiguse

oluliseks rikkumiseks peab kaitsja kohtuotsuses põhjenduste puudumist (viitega KrMS § 339

lg 1 p 7), samuti süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumist ( KrMS § 339 lg 2).

Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga selles, et maakohtu otsus on põhjendamata ning

tegemist on KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes motiveerimata otsusega. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asus kokkuvõtvalt seisukohale, et kohtuotsuse

põhistamise kohustuse rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse

või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2

mõttes (3-1-1-14-14 p 699). KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse

põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1

p-s 7 otsesõnu nimetatud „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et

seadus räägib põhjenduse kui terviku, mitte üksikute põhjenduste puudumisest. Kohtuotsuse

põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta

kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse

koostamata. Ühtlasi tuleb arvestada asjaoluga, et kohtu põhistuste ekslikkus ei ole samastatav

nende puudumisega. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse

kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised

asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus

seejuures tugines. Kohtukolleegium rõhutab ka seda, et mitte igasugune süüdistusversiooni

kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla

hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline

kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid

arvestades eluliselt usutav.

Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kujutab endast kohtu eksimist KarS-i üldosa sätete

kohaldamisel. Arutataval juhul seda tuvastatud ei ole, sest maakohtu poolt süüdistatava

käitumisele antud karistusõiguslik hinnang on vastavuses nende tehioludega, mis maakohtu

otsusega tuvastatud on. Ka ei saa vaidlustatud kohtuotsuse puhul rääkida sellest, et

materiaalõigust on rikutud süüdistatavale karistuse mõistmisel.

Nagu apellatsiooni sisust järeldada võib, heidetakse maakohtule tegelikult ette seda, et

maakohus on olemasolevast tõendite kogumist ja tõendite hindamisprotsessi tulemil tulnud

apellantidest erinevale järeldusele süüdistatava süü osas ning sestap ei peeta kohtu järeldusi

veenvateks. Apellatsioonides hinnatakse taaskord tõendeid omapoolselt ja nii nagu seda tehti

kohtuvaidlustes e maakohtu tõendite hindamisprotsess tunnistataks ebasobivaks ja pakutakse

omapoolne, mis igale apellandile ka loomulikult ainuõigena näib.

Kohtukolleegium on seisukohal, et praeguses apellatsioonimenetluses on vaidlusesemeks

see, kas olukorras, kus S.Gavrilov ei viinud täide nö omakäeliselt KarS § 118 lg 1 ettenähtud

tegu, saab tuvastatud tehiolude pinnalt olla kuriteo kaastäideviija e kas kannatanule on raske

tervisekahjustus tekitatud grupi poolt või ainult A. Yurganchini poolt. Kõik apellatsioonid on

ühemõtteliselt suunatud sellele, et nö päästa S.Gavrilov raske tervisekahjustamise tekitamise

kaastäideviija rollist.

Esmalt rõhutab kohtukolleegium seda, et maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud

kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning

esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning selgelt ja arusaadavalt

põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsuses on kõiki tõendeid

põhjalikult analüüsitud ja põhjendatud, millistele tõenditele süüdimõistmise aluseks olevad

järeldused rajati ning kuidas need tõendid ja järeldused kinnitavad kuriteo toimepanemist

süüdistatava S.Gavrilovi poolt. Selgelt ja arusaadavalt on põhjendatud ka tõendite eelistust

usaldusväärsuse aspektist. Ringkonnakohus nõustub täielikult selle arutluskäiguga. Selleks,

et teha süüdistatava osas maakohtu otsusega võrreldes vastupidine kohtuotsus, peab

ringkonnakohus tuvastama maakohtu otsuses tõendite hindamisel tehtud vead ning esitama

omapoolse, maakohtu lõppjäreldusega võrreldes vastupidise järelduseni viinud tõendite

analüüsi. Selliseid vigu kohtukolleegium tuvastanud ei ole.

Maakohtu otsusega on leidnud tõendamist asjaolu, et süüdistatavatel oli juba varasemalt

teoplaan olemas. Veel enam, nagu nähtub maakohtu otsuses tõendina analüüsitud

sõnumivestlusest S.Gavrilovi ja X vahel, siis kannatanu rünne oli just S.Gavrilovi tahe ja oma

soovi kannatanut rünnata ja seda elu või tervise kahjustamise eesmärgil, on ta välja öelnud

sõnumivahetuses. See on sõnumitest üheselt väljaloetav. Nii on näiteks 17.09.2021 kell

4:35:20 e loetud päevad enne kuriteosündmust, kontaktilt STS laekunud X-le sõnum, et kus

sa oled ning kell 4:36:22 sõnum, et see puudutab sinu turvalisust!. Samal kuupäeval kell

4:38:32 vastas kannatanu, et Stas, ma ei taha rohkem sinuga suhelda. Mul on suva nendest

ähvardustest. Samal kuupäeval kell 15:48:35 saab kannatanu kontaktilt Z sõnumi sisuga: Sa

oled ühesõnaga otsustanud peitust mängida??? No davai, edu sulle, ainult vot kui sa mulle

ette satud, siis on sinuga perses!!!! Ja anna oma sõbrale Bulgaarlasele edasi!!!!. 21.09.2021

kell 10:28:42 on kontaktilt nimega Gena laekunud kannatanule sõnum, et Stas otsib sind väga

taga. Asitõendi vaatlusprotokollis on vaadeldud ka Stanislav Gavrilovi poolt kannatanule

saadetud MMSe. Näiteks 16.09.2021 kell 22:59:40 kirjutab S. Gavrilov, et kuradi rott raisk,

ütle kähku oma aadress. 17.09.2021 kell 4:39:38 kirjutab, et Tule minu juurde kuradi

elukas….praegu sa, bljäd, lihtsalt nüüd oled sa tagaotsitav, ma saan su kätte, pederaisk, ma

karistan sind/hukkan su. 21.09.2021 kell 20:53:53 kirjutab, et sa olekdi kits, sa oledki kõige

suurem kits üldse…ma leian su üles. Kuivõrd antud asjas ei ole vaidlust, et S. Gavrilovi

kutsutakse ka Stasiks, näitavad eelviidatud sõnumid ilmekalt, et S. Gavrilovi ja kannatanu

suhted enne 21.09.2021 aset leidnud sündmust ei olnud sõbralikud ning et S. Gavrilov otsis

kannatanut. Kohtukolleegiumi hinnangul on need kaitseväited, mis sõnumivahetuse osas

esitatud e see, et selline sõnakasutus on nende vahel igapäevane, normipärane ja

harjumuspärane, absurdsed ning ei veena kohut neid väiteid uskuma. Maakohus luges

tuvastatuks, et mõlemad süüdistatavad läksid sündmuskohale kindla eesmärgiga

kannatanuga kohtuda ning kohtumise eesmärki ei saanud pidada sõbralikuks. Oma

sellekohast seisukohta on maakohus ka põhjendanud e välja toonud need faktorid, mis

annavad põhjendatud aluse väita, et põhjus kannatanu ründamiseks oli mõlemal süüdistataval.

A.Yurganchinit oli kannatanu peksnud. S.Gavrilovi ja X vahel oli riid tekkinud sellest, et kumbki

soovis A.Yurganchinit kasutada narkootikumide edasimüüjana ja et A.Yurganchini oli pärast

seda, kui oli kannatanut noaga löönud endast väljas, millest tekkis ka maakohtu otsuses

kirjeldatud nö auto stseen, kus S.Gavrilov karjus A.Yurganchini peale ja tunnistaja W ütluste

kohaselt oli see tingitud sellest, et autos istunud „suur ja karvane ja mustuse järgi haisev“ mees

hakkas imelikku juttu rääkima, häälitsema. Selle mehe jutu peale läks endast välja S.Gavrilov.

Kui nüüd hinnata kõiki neid tuvastatud asjaolusid kogumis, siis kohtukolleegiumi arvates on

põhjendatud järeldada järgmist. Nimelt, kohtukolleegium on veendunud, et kogu kuriteoplaani

mõtles algselt välja just S.Gavrilov. Vaieldamatult on tõendatud ka see, et kuriteoplaani oli juba

kuriteo ettevalmistavas staadiumis kaasatud ka A.Yurganchini, kuid viimane oli pigem

S.Gavrilovile vajalik ja sobiv isik. Teda sai ässitada kannatanut ründama seoses kannatanu

poolse varasema ründega tema vastu. lmselgelt oli tema psüühiline taust selline, et teda sai

kergelt mõjutada. A.Yurganchini käitumine pärast toimunut - häälitsemine, seosetu jutt – ka

see viitab pigem hirmust tekkinud ärevusele. A.Yurganchini on rääkinud sedagi, et ta kartis

väga S.Gavrilovit. Tunnistaja W poolne A.Yuganchini kirjeldus viitab ka pigem sellele, et

tegemist ei ole ühiskonnas eriti adopteerunud isikuga. Seega, S.Gavrilov, tegutsedes soovist

X-le korralikult koht ette näidata ning olles vaenulikult tema vastu meelestatud, otsustas

korraldada X vastu rünnaku ja korraliku relvadega rünnaku. Nagu S.Gavrilovi käitumisest

sündmuskohal aga ka hilisemast nö kaitsetaktikast nähtub, siis teoplaani kohaselt pidi just

A.Yurganchini olema see isik, kes noaga kannatanut lööb ning tema enda rolliks jääb pigem

kannatanu hirmutamine ja tähelepanu kõrvale juhtimine. Sellist kohtu seisukohta kinnitavad

maakohtu otsusega vastuvaidlematult tuvastatud kuriteo tehiolud. Nimelt, vaidlust ei ole selles,

et sündmuskohale mindi koos (S.Gavrilov ja A.Yurganchin). Mõlemal oli kaasas nuga. Oodati

kuni ilmub välja kannatanu ja seejärel läks esimesena kannatanu juurde S.Gavrilov. Seda, et

A.Yurganichin pidigi jääma varju ja et tema etteaste oli S.Gavrilovile üllatuslik, see kohut ei

veena. Elulise usutavuse faktorit arvestades, oleks sellisel juhul, kui A.Yurganichin ei

pidanudki stsenaariumi kohaselt sündmuskohale saabuma, olnud ta pigem autos ja tal poleks

pidanud ka nuga olema. See, et A.Yurganichin tuli esmalt koos S.Gavriloviga nö nurga taha

kannatanut varitsema ja seejärel tuli kannatanule märkamatult kannatanu selja taha nuga käes

ja lõi kannatanut selja tagant noaga pärast seda, kui S.Gavrilov oli alustanud no konflikti

kannatanuga hoides käes nuga ja lüües kannatanut näkku ning löögiga tõuganud kannatanut,

see kohtukolleegiumi hinnangul kinnitab teoplaani olemasolu. Ja kohtukolleegium on

veendunud selleski, et selja tagant kannatanu löömine A.Yurganichini poolt ajal, mil kannatanu

tähelepanu oli suunatud S.Gavrilovile, on ka S.Gavrilovi poolt väljapakutud stsenaarium

A.Yurganichini rahustamiseks, et sel juhul kannatanu ei näegi, kes teda selja tagant ründab.

Seega, kohtukolleegium kordab, et kuriteo ettevalmistavas staadiumis oli S.Gavrilovi poolt

välja töötatud teoplaan ja selle teoplaani alusel leppisid S.Gavrilov ja A.Yurganichin kokku

selles, milline roll kummalegi kuriteo toimepanemisel jääb. Eelnev kokkulepe hõlmas ka

kummalgi noa olemasolu. Seda kinnitab järgnevalt toimunu. Teoplaani kuulus ka kokkulepe

selles, et just A.Yurganichin lööb noaga kannatanut. Kohtukolleegium rõhutab, et sellega on

täidetud ka S.Gavrilovi poolt Kar § 118 lg 1 p 1 kuriteo kaastäideviimine.

Teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks

ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Objektiivsest küljest on oluline, et

iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse.

Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust.

Kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks

toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja

kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo

kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel

toimuva kaasvalitseja. (Vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21 ja nr 3-1-1-108-06, p 8).

Teopanuse olulisus ei seisne automaatselt mingi objektiivsesse koosseisu kuuluva tunnuse

realiseerimises. Individuaalse teopanuse kaalukus võib tuleneda ka süüteo ettevalmistavas

staadiumis osutatud teopanustest. Teovalitsemise teooriast lähtuvalt tuleb isiku käitumise

kvalifitseerimisel kas täideviimise või osavõtuna esmajoones tuvastada tema roll toimuvas (vt

RKKKo nr 3-1-1-23-01), mis annab omakorda aluse karistuste individualiseerimiseks

täideviijate grupi raames (3-1-1-43-06). Ehk siis, kaastäideviimisena on kvalifitseeritav ka

selline süüteo toimepanemine mitme isiku poolt, mille puhul süüteo koosseisule vastava teo

pani toime üks täideviija, kuid süüteo ettevalmistamisest võtsid osa veel teised isikud.

Ettevalmistamise staadiumis peavad olema ka nende isikute teopanused keda lugeda

kaastäideviijateks olulised. Ettevalmistamise staadiumis osutatud ebaolulised süüteopanused

kaastäideviimist ei moodusta. Praegusel juhul hindas kohtukolleegium juba eelnevalt F

teopanust ettevalmistavas staadiumis ja pidas seda oluliseks.

S.Gavrilovi tegevus kuriteo ettevalmistavas staadiumis lubab üheselt väita, et tema teopanus

kuriteo ettevalmistamisse oli kaalukas. Ka kuriteo täideviimise käigus valitses ta tegu esmalt

juba oma kohalolekuga, teiseks sellega, et oma vägivaldse käitumisega – nii füüsilise kui

psüühilise – juhtis ta kannatanu tähelepanu eemale tegelikult planeeritud noarünnaku eest, et

kannatanul puuduks võimalus ennast kaitsta ja rünnak oleks ootamatum, kiirem ja ka tagajärg

oleks raskem. Teoplaan, mis nägi ette noarünnakut ja see ka realiseeriti ühe kaastäideviija

poolt, annab juba piisava aluse väiteks, et tegemist on grupis toime pandud raske e antud juhul

eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisega. Praegusel juhul on S.Gavrilovi tegevus kuriteo

ettevalmistavas staadiumis abistavaks faktoriks tahtluse tuvastamisel. S.Gavrilovi käitumine,

mida kohtukolleegium eelneval kirjeldas annab põhjendatud aluse väiteks, et tal oli kavatsus

tekitada kannatanule minimaalselt noahaav e tagajärg, mis vastab KarS § 121 lg 1 alt 1 -le.

Seda ei välista ka asjaolu, et neil võis olla veel teinegi (võib-olla suisa peamine) eesmärk:

maksta X-le kätte, „panna ta paika“ vms. Oluline on siinkohal märkida ja seda on oma otsuses

selgitanud ka maakohus, et isegi kui ründajatel ei olnud tahtlust raske ehk KarS § 118 lg 1 p

1 pärase tervisekahjustuse osas, ei tähenda see seda, et süüdistatavaid ei saa KarS § 118

järgi karistada. Seda võimaldavad kaks üldisi karistusõiguslikke omistamisreegleid

leevendavat normi: KarS § 19 ja § 21 lg 2. KarS § 19 (mille märgib õigesti ära ka maakohus)

sätestab, et isik vastutab seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas

selle vähemalt ettevaatamatusest. Rasket tervisekahjustust KarS § 118 lg 1 mõttes tuleb

pidada KarS § 121 lg 1 alt 1 pärase n-ö hariliku tervisekahjustuse enamohtlikuks tagajärjeks

KarS § 19 tähenduses (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-46-15, p

10.1). Riigikohtu viimaste aastate praktika siiski ei võimalda hariliku tervisekahjustuse

tekitamise tahtlusega tegutsevale isikule omistada tema poolt kannatanule tahtmatult

põhjustatud rasket tervisekahjustust automaatselt. Seetõttu peab toime pandud teo ja tekkinud

raske tagajärje vahel olema mingi spetsiifiline seos. Riigikohtu hinnangul on vaja see seos

tuletada teo toimepanija subjektiivsest suhtumisest oma teosse ja raskesse tagajärge: teo

toimepanijal ei pea küll olema tahtlust KarS § 118 lg 1 pärase tagajärje osas, ent tal peab

olema tahtlus sellise vigastuse tekitamise osas, mis päädib mõne KarS § 118 lg-s 1 sätestatud

tagajärjega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid nr 1-17-105, 1-16-6512 või 1-17-

5883). Nt on selline tahtlus baaritüli käigus teist inimest tahtlikult rusikaga näkku tahtmatult

surnuks lööval poksijal: vt asi nr 1-19-3763. Praegusel juhul tuleb jaatada teo toimepanijate

vähemalt kaudset tahtlust tekitada kannatanule noaga mingid tõsist laadi vigastused. See on

aga eeltoodust tulenevalt KarS § 118 lg 1 jaatamiseks piisav.

Kaitsja ei ole rahul ka karistusmääraga ja leiab, et ei ole põhjendatud karistuse mõistmine

selliselt, et A.Yurganchinile, kes vahetult noaga rasked tervisekahjustused tekitas mõistetakse

võrdne karistus S.Gavriloviga. Kaitsja rõhutab seejuures, et ei vaidlusta Yurganchinile

määratud õiglast karistust, vaid palub vähendada Gavrilovile mõistetud karistust.

Kohtukolleegium sellega ei nõustu.

Esmalt selgitab kohtukolleegium, et kaitsja arusaam nagu tema üldse saaks vaidlustada

kaassüüdistatavale maakohtu poolt mõistetud karistust, on väär. Seadus seda ei võimalda.

NImelt, KrMS § 340 sätestab lõigete kaupa, millise apellatsiooni alusel, millised volitused

ringkonnakohtul on ning raskendada saab isiku olukorda vaid siis kui selle ringkonnakohtul on

sellesisulsie taotlusega kannatanu või prokuröri apellatsioon.

Teiseks, süüdistatavatele on mõistetud karistused, mis on ligilähedased sanktsiooni

alammäärale. Sanktsiooni alammäär on 4 aastat ja ülemmäär 12 aastat, siis olukorras, kus

kuriteo tehioludest lähtuvalt mõjutavad isiku süü suurust ja seda süü suurenemise suunas,

sellised faktorid nagu kuriteo toimepanemise vahendina noa kasutamine ja kuriteo

toimepanemine avalikus kohas, ei saa mõistetud alammäärale ligilähedase ja tunduvalt alla

sanktsioni keskmäära jääva karistuse puhul ei saa kohe kindlasti väita, et see karistus ei vasta

kuriteo raskusele ja süüdlase isikule (KrMS § 338 p 4). Asjakohane on siinkohal viidata

Riigikohtu otsuses 1-19-4150 rõhutatule ja nimelt. Riigikohus on oma otsuses rõhutanud, et

kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle

valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui

nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik

rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse

kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt

mittevastava karistuse mõistmise. Karistuse kohaldamine ei ole täiel määral taandatav

õigusküsimuse lahendamiseks ning õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik

on siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (viimati Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. septembri 2020. a otsus nr 5-20-5/10, p 19).

Kohtule karistuse mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või määralt erinevaid

õiguspäraseid karistusi, mille vahel kohus võib seadusest tulenevates piirides valida, on

peaaegu alati mitu. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega on tegemist mh siis, kui kohus on

teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt KarS § 56 lg 1 ls 1) kohaldamisel

kaalutlusvea. See võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride ületamises,

kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või

mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises. Riigikohus on viidatud otsuses ära toonud ka need

põhjendid, mis võivad raske tervisekahjustuse tekitamisel süü suurust keskmisest kõrgemale

kergitada. Nendeks võivad olla muuhulgas sellised asjaolud nagu vägivallakuriteo

toimepanemisel noa kasutamine ja kuriteo toimepanemine avalikus kohas.

Kolmandaks, maakohus on oma otsuses põhjendanud, miks peab vajalikuks karistada

süüdistatavaid võrdsete karistusmääradega. Maakohus on leidnud, et süüdistatavate

teopanus on olenemata sellest, et rollijaotuste kohaselt oli noaga lööjaks kaassüüdistatav,

võrdne. Kohtukolleegium nõustub sellega ja rõhutab, et kohtukolleegiumi hinnangul on just

S.Gavrilov teoplaani väljamõtleja ja rollide jagaja.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse

tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 , § 344-345 lg-test 1, 2 jätab

kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse S.Gavrilovi suhtes muutmata ja apellatsioonid

rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)