1-11-884/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22.jaanuaril 2011.a., Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Kriminaalasja number 1-11-884 (11230100956) Kohtukoosseis Kohtunik Orvi Tali Kohtuistungi sekretär Elina Huobolainen Kriminaalasi

H.F süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9-§ 25 lg 2 järgi. Prokuröri abi

Žanna Morozova Süüdistatav

H.F elukoht: XXX, isikukood: XXX,

kodakondsus: EV kodanik; emakeel: eesti keel; haridus: põhiharidus, töökoht: ei tööta; varem kriminaalkorras karistatud korduvalt, viimati: .a. Harju Maakohtu otsusega KarS § 02.04.2009 209 lg 2 p 1, 3, 4 järgi – 1 a 5 k; liitkaristus 1 a 8 k 10 p vangistust algusega 02.04.2009.a. ja .a. Harju Maakohtu otsusega 25.05.2009 KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi – 6 kuud; liitkaristus KarS § 65 lg 1

järgi – 1 a 8 k 10 päeva vangistust (vabanes seoses karistuse

ärakandmisega 02.11.2010.a.); tõkend elukohast lahkumise keeld (kahtlustatavana oli kinni peetud 17.-18.01.2008.a.) 26.11.2010.a. Harju Maakohtu otsusega KarS §§ 201 lg2 p1,4 § 209 lg2 p1,3 ja § 213 -§ 22 lg3 , KarS § 64 lg1, § 65 lg1 Järgi -1a 8k ja 10p. Väärteokorras karistatud korduvalt.

Kahtlustatavana kinnipidamine alates 20.01.2011.a. Kaitsja

Jugans Grossmann RESOLUTSIOON

2 Süüdi tunnistada H.F KarS § 199 lg 2 p 9-§ 25 lg 2 järgi ja mõista karistuseks 3 (kolm) kuud vangistust.

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks karistuseks mõista H.F-ile 2 (kaks) kuud vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg ning karistusaja alguseks lugeda 20.01.2011.a.

Tõkendina kohaldada H.F suhtes vahistamine. Vahistada H.F kohtusaalis. Välja mõista H.F ´ilt KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel ja KrMS § 256 5 lg 2 alusel sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 208 (kakssada kaheksa) eurot 52 senti

riigituludesse. Ülejäänud osas jätta menetluskulud riigi kanda. Selgitusse märkida „H.F , 1-11-884 sundraha.“ Sundraha tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pank

märkides viitenumbri 2800049777 või Rahandusministeeriumi arveldusarvele 221023778606

Swedbank märkides viitenumbri 2800049777 või Rahandusministeeriumi arveldusarvele 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal märkides viitenumbri 2800049777.

Sundraha tasumist tõendav dokument esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kriminaalkantseleile. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades

kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutiivosa kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15.peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale.

Kohtuotsuse põhiosa

Käesolevas kriminaalasjas on süüdistus esitatud selles, et H.F , isikuna, kes on

varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, uuesti, 20.01.2011.a. kella 14:53 ajal Tallinnas

Lootsi 7 asuvas Rimi Eesti Food AS-le kuuluvas kaupluses võõra vallasasja ebaseadusliku

omastamise eemärgil võttis 2 tk „Gillette“ maksumusega 11,44 eurot, kogumaksumusega

22,88 euro, millega möödus kassast, jättes selle kauba tahtlikult tasumata, kuid oli kinni peetud turvateenistuse poolt

Seega H.F , varem süstemaatiliselt vargusi toime pannud isikuna, alustades

vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult kuriteo toime panemist, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, pani toime kuriteo, mis on kvalifitseeritav KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 9 järgi

H.F-i süü temale inkrimineeritud kuriteos on täielikult tõendatud kriminaalasja kirjalike materjalidega, millised on kohtuistungil uuritud ja avaldatud, s.o. Rimi Eesti Food

AS avaldus nr 1350, millest nähtub, et 20.01.2011 peeti Rimi Eesti Food AS kaupluses aadressiga Lootsi 7 kinni meesterahvas, kes oli läbinud kassad ning kelle juures avastati Rimi Eesti Food AS-le kuuluvat maksmata kaupa 22,88 (357,99 krooni) euro väärtuses. Palutakse

3

võtta õigusrikkuja seaduses ettenähtud korras vastutusele. Kaup on tagastatud kauplusele /tlk.2/; õigusrikkuja kinnipidamise akt nr 1350, millest nähtub, et 20.01.2011 kell 14:53 peeti kinni Lootsi 7, Rimi Hyper Marketi kaupluses kinni H.F ik XXX. Kaup

varuterad „Gilett“ 2 tk kogumaksumusega 22.88 eurot /tlk 3/; tunnistaja ETütlused, millest

nähtub, et 20.01.2011 kell 14:45 oles tööl objektil №rde Hyper Rimi Lootsi 7 videooperaatori ametikohal. Nägi, et meesterahvas võttis kaks paki varuterasid pani korvi ja läks puuviljaosakonda. Pärast oli tema pesemisvahendite osakonnas ja kui tuli tagasi terasid

korvis ei olnud. Meesterahvast läks poest välja kell 14:53 ja oli kinnipeetud.

Turvakontrollikäigus leidsid tema taskust kaks maksmata paki varuterasid „Gilett“ kogumaksumusega 22,88 eurot. Üks pakk oli terve, teine pakk oli rikutud. Meesterahvas oli

kinnipeetud politsei saabumiseni. Temal oli seljas mustad spordipüksid ja tume jope. Kinnipeetud oli H.F. Kaup on tagastatud /tlk 4/; 20.01.2011.a. kahtlustatavana kinnipidamise protokoll, millest nähtub, et H.F oli peetud kinni 20.01.2011.a.

/tlk 6-9/; 20.01.2011 isiku ja asjade läbivaatuse protokoll /tlk 10/; 20.01.2011.a koostatud

kahtlustatava ülekuulamise protokoll, millest nähtub, et kahtlustatav süüdi ennast ei tunnistanud ja andis ütlusi, et ostis need kaubad teiste inimeste käest, temal on ka tunnistaja, kes tema ütlusi kinnitab. Käesoleval ajal elab sõbranna juures aadressil XXXTallinn. Enam ei

tea öelda ühtegi sõna. Soovib olla ülekuulatud advokaadi juuresolekul /tlk 11-12/. 20.01.2011.a koostatud kahtlustatava ülekuulamise protokoll, millest nähtub, et kahtlustatav

tunnistas ennast süüdi ja andis ütlusi, et jääb oma ütluste juurde, lisas, et kaupluses müügisaalis tulid tema juurde võõrad meesterahvad, neid oli kaks, nad pakkusid temale osta neilt varuterad, tema maksis neile 8 eurot. Need varuterad pani omale jope taskusse. Praegu

tema saab aru, et need varuterad olid maksmata. Tema ei küsinud meesterahvaste käest, et kust nad terad said. Temaga koos kaupluses oli tema tuttav, kelle andmed ei soovi avaldada. Tema ei tea, kas see tema tuttav teadis midagi varuteradest või mitte. Temale on arusaadav, et tema ei tohtinud mööduda kassast maksmata kaubaga, saab aru, et sellega tema üritas panna

varguse toime. Need varuterad kavatses endale jätta. Käesoleval ajal on töötukassas arvel,

teeb juhutöid, näiteks korjab lund. Ülalpidamisel on 6-aastane tütar, elab koos lapse ja lapseemaga /tlk 17-18/ ning toimiku teised materjalid.

Kriminaalasja arutamisel lühimenetluses süüdistatav enda ülekuulamist ei taotlenud.

Süüdistatav H.F on nõus lühimenetluse kohaldamisega ning ta tunnistas end süüdi temale inkrimineeritud kuriteos vastavalt süüdistusaktis toodud süüdistuse sisule. Samas on H.F andnud ebaloogilisi ja ennast õigustavaid ütlusi, et tema ostis varuterad kellegi

kahe isiku käest müügisaalis ning nüüd sai aru, et sellise tegevusega üritas panna toime vargust. Kohus leiab, et H.F-i süü on tõendatud eelkõige tunnistaja ütlustega, millistega

on tõendamist leidnud, et H.F ise võttis kaks pakki varuterasid ja püüdis kauba eest tasumata väljuda kauplusest.

Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata

ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 15; 3-1-1-61-08).

Ka ei pea kohus eluliselt kuigivõrd usutavaks süüdistatava versiooni, et vaheterad ostis

kaupluse müügisaalis kelleltki kahelt isikult. Eluliselt ei ole usutav, et viibides kaupluses peaks ostma kaupu isikute vahendusel ( tegemist ei olnud turukaubandusega), kui kauplusest

on võimalik valida sobivas koguses ja hinnaga kaupa, seega süüdistatava ütlustes puudub igasugune loogika.

Süüdistatava H.F karistust kergendavaks asjaoluks on süü puhtsüdamlik

kahetsus, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi

4 süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist

lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute

muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr

3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). H.F on varem korduvalt kriminaalkorras

karistatud, milline asjaolu on kohtule iseloomustavaks asjaoluks, ei tööta. H.F ´ile karistuse mõistmisel tuleb arvestada eelkõige isiku süüd, karistust kergendavaid

ja raskendavaid asjaolusid ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja samuti võimalust mõjutada H.F edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, leiab kohus, et H.F ei ole võimalik ega otstarbekas karistada rahalise karistusega, vaid teda

tuleb karistada reaalse vangistusega, kuna H.F ei ole teinud eelnevatest

karistustest vastavaid järeldusi, vaid jätkas kuriteo toimepanemist. Rahalise karistuse mõistmine on välistatud H.F suhtes ka põhjusel, kuna H.F ei oma sissetulekut ( t lk.33a, 33b), temale mõistetud eelnevad rahatrahvid on tasumata ( t lk.22-24) ning lisaks kuuluvad H.F ´ilt väljamõistmisele ka uued menetluskulud. Kohus

leiab, et rahalise karistuse kohaldamine H.F suhtes oleks vastuolus

kohtupraktikaga. Kuigi H.F ei ole taotlenud tema karistuse asendamist

üldkasuliku tööga ning ei andnud selleks ka nõusolekut, märgib kohus siiski järgmist. Kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab kohus lisaks obligatoorsetele

eeldustele selgitama välja, kas isik on asenduskaristuseks üleüldse sobiv. Isikuga seotud asjaolud võivad raskendada asenduskaristusena üldkasuliku töö reaalset täideviimist (RKKKo

3-1-1-87-08). Nii üldkasuliku töö kui ka karistuse mõistmine tingimisi lähtuvad ühest ja samast põhimõttelisest eeldusest – kohus usub, et isik suudab jätkata enda elu ilma süütegusid toime panemata. H.F ei ole isik, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada KarS § 69 sätteid ning tema karistus asendada üldkasuliku tööga, kuna H.F on eelnevalt karistatud korduvalt reaalse vangistusega, kuid vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga on tegemist ultima ratio (viimase) abinõuga isiku ühiskonnast isoleerimise vältimiseks

ning H.F suhtes ei esine eeldusi üldkasuliku töö edukaks läbiviimiseks,

arvestades toimepandut kuritegu ja süüdlase isikut, s.t. üldkasulik töö ei sobi isikule, kes

tarvitab narkootikume ( t lk.24), kuna on küsitav üldkasuliku töö reaalne täideviidavus. Süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid reaalne vanglakaristus. Kohtul puudub igasugune usk, et H.F suudaks vabaduses viibides hoiduda uute (varavastaste) süütegude toimepanemisest. H.F käitumises väljendub kohtu hinnangul ilmselge

ning teadlik vastandumine õiguskorrale Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et

vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse

kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb

pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on

üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi

vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas

iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks

(Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud põhimõtetest lähtuvalt ei ole H.F

suhtes otstarbekas ega võimalik kohaldada KarS § 74 sätteid s.t. ei osalist ega täielikku

karistusest vabastamist, kuna taotletav eripreventiivne eesmärk puudub. Samuti oleks

mõistetud vangistusest H.F tingimisi vabastamine vastuolus kohtupraktikaga,

kuna tema poolt toimepandud tegu ei ole pandud toime juhuslikel asjaoludel või

esmakordselt. Samuti osundab kohus, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kannab

5

karistuse osaline täitmisele pööramine endas šokivangistuse ülesannet eesmärgiga anda

süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vanglasse tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes, seega taotletakse šokivangistusega eripreventiivset eesmärki (RKKK 3-1-1- 21-05 p.5) Kohus leiab, et karistuse osalisel täitmisele pööramisel puudub H.F

suhtes šokivangistusega taotletav eripreventiivne eesmärk. KarS § 56 mõtte kohaselt peab

isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. H.F näol ei ole tegemist

isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud tegude

õigusvastasust ning tema poolt toimepandu ei olnud juhuslik. Kohus leiab, et H.F suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk mõistes temale reaalse vangistuse, kuid sanktsiooni alammääras, s.t. lühiajalist vangistust, kuna varastatu väärtus oli väike ning seega süü ei ole suur. Samas ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et H.F pani uue

kuriteo toime mõne kuu möödudes kui vabanes peale karistuse kandmist. Vangistusest

vabanemise järel lühikese ajavahe möödumisel uue kuriteo toimepanemine kinnitab kohtu

veendumust, et süüdistatav H.F on vabaduses viibides jätkuvalt ohuks õiguskorrale. Samuti peab kohus vajalikuks kohaldada tõkendit vahistamine, kuna kohtul on

alus arvata, et H.F võib vabaduses olles jätkata kuritegude toimepanemist.

Kuriteoga tekitatud kahju ei ole. H.F ´ilt kuulub välja mõistmisele sundraha

summas 208 eurot 52 senti, kaitsjatasu osutatud õigusabi eest kokku 143 eurot 82 senti.

Arvestades H.F varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid, siis kogu menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu. Eeltoodut arvestades jätab kohus osa menetluskuludest, s.o. kaitsjatasu riigi kanda.

Kohtunik