2-22-123286/9 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Tiia Bergson

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. märts 2023. a, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-22-123286

Tsiviilasi

Osaühing EUROPARK ESTONIA hagi M P vastu

võla nõudes

Tsiviilasja hind

45,00 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja:

Osaühing

EUROPARK

ESTONIA

(registrikood 10811490; asukoht Estonia pst 9, Kesklinna

linnaosa, Tallinn, Harju maakond 10143)

Hageja lepinguline esindaja Elari Arjakas (e-post

elari.arjakas@eftalegal.ee)

Kostja: M P (isikukood xxx; elukoht xxx, e-post xxx)

Asja läbivaatamine

Lihtmenetlus (kirjalikus menetluses)

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata kostja 23.09.2022 taotlus tõendite kogumiseks, millega kostja

taotles nõuda Tallinna linnalt välja hageja ja AS Eesti Raudtee vahel sõlmitud

üürileping parkimisteenuse osutamiseks Xxx kinnistul.

2. Rahuldada EUROPARK ESTONIA OÜ hagi M P vastu.

3. Välja mõista kostjalt M P hageja EUROPARK ESTONIA OÜ kasuks

põhivõlgnevus 30,00 eurot ning sissenõudmiskulu 15,00 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

4. Jätta menetluskulud kostja M P kanda.

5. Välja mõista kostjalt M P hageja EUROPARK ESTONIA OÜ kasuks

menetluskuludena riigilõiv summas 100 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20

eurot ning lepingulise esindaja kulu summas 216 eurot.

6. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hagejale

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni tasumata

summalt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus

võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud

tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED

1. Osaühing EUROPARK ESTONIA esitas 29.06.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse võlgnikult 45,00 euro saamiseks. Kohus tegi 07.07.2022 võlgnikule

makseettepaneku, mis on kätte toimetatud 08.07.2022 aadressil xxx. Võlgnik esitas

22.07.2022 nõudele vastuväite. Seoses võlgniku vastuväitega lõpetati Pärnu Maakohtu

10.08.2022 määrusega maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses. 11.08.2022 määrusega kohustas kohus hagejat esitama

nõuetekohane hagiavaldus. Hageja esitas hagi 26.08.2022, mille kohus võttis menetlusse

30.08.2022, paludes kostjal esitada nõuetekohane vastus.

2. Hageja taotleb välja mõista kostjalt hageja kasuks leppetrahvi summa 30,00 eurot ning

sissenõudmiskulud 15,00 eurot. Samuti palub hageja jätta menetluskulud kostja kanda ning

märkida lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude

suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

3. Hagiavalduse kohaselt taotleb OÜ EUROPARK ESTONIA (edaspidi EP või hageja) M Plt

(kostja) võlgnevuse sissenõudmist, sest:

-

Kostja oli sõiduki numbrimärgiga xxx (edaspidi sõiduk) omanik/vastutav kasutaja (dtl

57);

-

Sõidukit pargiti EP opereeritavale parkimisalale;

-

EP tuvastas kontrollimisel, et sõidukit oli pargitud parkimistingimusi rikkudes;

-

Parkimistingimuste avaldamisega esitas EP omapoolse pakkumuse, mida EP on selgelt

parkimistingimustes väljendanud (dtl 47-52);

-

Parkimisega esitati nõustumus pakkumusele, mistõttu sõiduki parkimisega tekkis

lepinguline suhe;

-

Parkimislepingu tingimustes on kehtestatud, et parkimistingimuste rikkumisel tuleb

tasuda leppetrahvi;

-

Parkimislepingu rikkumise tõttu väljastatud leppetrahvinõue on käesoleva ajani

tasumata;

-

Hagejal tekkisid sissenõudmiskulud.

4. Sõiduk oli pargitud EP opereeritavale parkimisalale järgnevalt: 05.08.2019, Xxx,

leppetrahvinumber

xxx,

maksetähtaeg

19.08.2019,

võlgnevuse

summa

eurot.

Kontrollimise käigus leidis tuvastamist, et sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes,

kuna parkides ei olnud sõiduki armatuurlaual vastaval alal parkimisõigust andvat

parkimiskaarti või parkimisautomaadist ostetud parkimispiletit ning mobiilse parkimise

tuvastamiseks tehtud päringu vastuse järgi ei oldud alustatud ka mobiilset parkimist. Järelikult

parkis kostja parkimistingimusi rikkudes, jättes parkimise eest tasumata.

5. EP esitas kohe pärast parkimistingimuste rikkumist leppetrahvinõude, paigutades need

sõiduki kojamehe vahele, mis on käesoleva ajani tasumata. Kostja leppetrahvinõudele

vastuväiteid ei esitanud, kuigi sellele võimalusele on leppetrahvil viidatud. Hageja saatis

kohtueelselt kostjale meeldetuletuse võlgnevuse kohta. Kostja ei vastanud hageja poolt

kohtueelselt saadetud meeldetuletusele.

6. VÕS § 3 p 1 järgi võib võlasuhe tekkida lepingust. Leping on tehing kahe või enama isiku

(lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi

tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik (VÕS § 8 lg

1-2). EP on parkimisteenust osutav ettevõte. Iga EP poolt opereeritava parkla sissesõidu

juurde on paigaldatud vastav infotahvel koos viitega tüüptingimustele ja/või viitega, kus

tüüptingimustega tutvuda saab. Tüüptingimused sisaldavad tingimusi sõiduki parkimiseks.

Ühtlasi on EP avaldanud tüüptingimustes sõnaselgelt oma tahet lepingu sõlmimiseks, kui

sõiduki kasutaja auto EP parklasse pargib. Ka Riigikohus on leidnud, et selget lepingu

sõlmimise tahet väljendavad infotahvlid saavad olla lepingu sõlmimise pakkumuseks

(Riigikohtu 20.10.2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10). Lisaks parkimistingimustele on

parkla sissesõidu juurde, sh parkimisalale paigaldatud rida liiklus- ja teavitusmärke, mis

annavad parkimisalale sõitjale teada, et ta siseneb eraparklasse ja eraparkla operaator EP on

seal parkimiseks kehtestanud tingimused. Vastavalt parkimistingimustele tegi EP pakkumuse

lepingu sõlmimiseks sõiduki parkimisel parklasse. See tähendab, et isikul on õigus EP

esitatud lepingutingimustega tutvuda ning juhul, kui talle parkimislepingu tingimused ei sobi

või tal puudub nõutav parkimisõigust andev parkimiskaart/luba, EP-le kuuluvast parkimisalalt

lahkuda ja parkida oma sõiduk mujale (EP ei ole ainuke parkimise teenust osutav operaator).

Juhul, kui talle parkimistingimused sobivad ja/või ta omab nõutavat parkimisõigust antavat

parkimiskaarti/luba ning ta pargib sõiduki, annab ta sellega ühtlasi nõusoleku lepingu

sõlmimiseks.

7. Hageja suhe maaomanikuga ei oma parkimislepingute sõlmimise seisukohalt mingit

tähtsust. Asjaolu, kas hagejal on vaidlusalustel aladel opereerimiseks õiguslik alus või mitte,

ei mõjuta sõiduki kasutaja ja hageja vahel parkimislepingu sõlmimisega seonduvat, kuna

kostja väljatoodud seisukoht on maaomaniku ja hageja vahelise õigusliku suhte küsimus.

Sarnasele järeldusele on jõudnud Harju Maakohus tsiviilasjas nr xxx. Samuti on kostja

märkinud, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks hageja opereeritavas parklas parkinud,

kuid samas ei ole kostja esile toonud, kelle hallatavas parklas ta siis parkis. Üleüldises mõttes

ei nõustu hageja, et kuivõrd viidatud maa-alal vahetus omanik, siis sellest tulenevalt puudus

hagejal õigus opereerida Xxx parkimisalal. Selline eeldus kehtiks üksnes olukorras, kus

hagejaga oleks teenuse osutamise leping lõpetatud samal ajal kui maaomanik vahetus.

Kuivõrd hageja ja maaomaniku vahel sõlmitud lepingut ei öeldud üles sellel ajal, siis kehtis

leping edasi kuni lepingu lõppemiseni. Kui kinnistuomanikul ei ole etteheiteid juba sõlmitud

lepingute osas, siis võib ta jätkata nendel samadel tingimustel nagu need olid varasemalt

kokku lepitud. Sellest tulenevalt ei näe hageja vajadust ka esitada põhjendatud vastuväiteid

muudele kostja seisukohtadele üle kuivõrd on selge, et need ei ole käesolevas asjas

relevantsed. Kostja eeldus (maaomaniku vahetusel peaks lõppema justkui äriühinguga

sõlmitud leping ning KOV peaks korraldama ise parkimist) on väär ja põhjendamata.

Leppetrahvi väljastamise ajal kehtinud Tallinna avalik tasuline parkimisala ja parkimistasu

määruse § 1 lg 1 sätestab, et määrusega kehtestatakse Tallinna linna avalikul parkimisalal

tasuline valveta parkimise ala (edaspidi avalik tasuline parkimisala), mille piires parkimisel

peab mootorsõidukijuht maksma kohaliku maksuna parkimistasu mootorsõiduki ja selle

haagise eest. On üheselt selge, et parkimisala, millel opereerib eraettevõte kehtiva lepingu

alusel, ei kuulu avaliku tasulise parkimisala alla. Ka LS § 187 lg 1 sätestab, et kohalik

omavalitsus võib (mitte ei pea) oma avalikul parkimisalal kehtestada tasulise parkimise ala,

mille piires parkimisel peab mootorsõidukijuht maksma parkimistasu mootorsõiduki ja selle

haagise eest. Sama paragrahvi lg 3 alusel kohaliku omavalitsusüksuse territooriumi tasulise

parkimise alal korraldab parkimist valla- või linnavalitsus. Parkimisjärelevalve teostamise,

parkimistasu maksmise kontrollimise ning käesoleva seaduse §-s 188 sätestatud viivistasu

määramise, viivistasu otsuse kolmanda eksemplari edastamise ja viivistasu otsuse

sundtäitmiseks esitamise võib kohalik omavalitsus halduslepingu alusel üle anda

eraõiguslikule juriidilisele isikule. Hageja on järeldusel, et kuivõrd kohalikul omavalitsusel on

üksnes õigus korraldada parkimist, siis ei saa kostja väita tõsikindlalt, et kohalik omavalitsus

(Tallinna linn) oleks seda õigust vastaval parkimisalal ka rakendanud või väitma, et ta pidi

seda

tegema.

Arvestades,

et

maaomaniku

vahetusel

varasemalt

sõlmitud

parkimiskorraldamise leping jäi kehtima, siis ei saa järeldada antud olukorras seda, et viidatud

maa-ala kuulub linnale ning seal oleks pidanud parkimist korraldama üksnes linn. Selline

järeldus on väär ning kui lähtuda üksnes kostja esitatud hüpoteesist, siis kehtiks ka selline

olukord nt olukorras, kus linn omandab kinnistu, mille äripinnal töötab kehtiva üürilepingu

alusel kohvik. Ei ole eluliselt usutav ega õiguspärane, et sellisel juhul tekiks kostjal õigustatud

ootus, et tegemist oleks mingisuguse linnavaraga või linn peaks reguleerima nt kohviku

hinnakirja selliselt, et need oleksid kooskõlas nt Tallinna Linnapoe (LiPo) hindadega.

8. Hageja ei nõustu, et leppetrahv summas 30 eurot on tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 1

mõttes. Esiteks on hageja seisukohal, et leppetrahv ei ole ebamõistlikult suur. Näiteks

kehtivate parkimistingimuste alusel väljastab AS Ühisteenused leppetrahve kuni 57 eurot.

Seega leppetrahv 30 eurot on parkimisvaldkonnas kehtestatud tasusid arvesse võttes

tavapärane. Seda, et hageja poolt tehtud leppetrahv summas 30 eurot ei ole ebamõistlikult

suur, on leidnud ka Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-19-123666 (p 40). Hageja on

seisukohal, et lepingutingimused on selgelt arusaadavad ning on selgelt piiritletud. Kui

rikutakse parkimistingimusi, tuleb tasuda leppetrahvi. Kostjal oli võimalus vältida

leppetrahvi, kui ta oleks järginud lepingutingimusi. Samuti on olnud kohtud korduvalt

seisukohal, et leppetrahv summas 30 eurot ei ole ebamõistlikult suur. Leppetrahvil on

seadusest tulenevalt kaks funktsiooni – preventiivfunktsioon ehk survefunktsioon (eesmärk on

tagada kohustuse täitmine ja võimalike lepinguliste rikkumiste vältimine tulevikus) ja kahju

hüvitamise ning täitmise tagamise funktsioon. Antud juhul hageja ei nõua lisaks

leppetrahvinõudele parkimise eest tasumist, sest ei ole teada, kui kaua sõiduk parkimisalal

jätkas parkimist, siis on hageja leppetrahvinõude eesmärk tagada tulevikus kohustuse täitmine

ning saada ühtlasi hüvitise tasumata jäetud parkimise eest. Samale järeldusele on jõudnud nt

Harju Maakohus lahendites nr xxx, xxx.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

9. Kostja esitas 23.09.2022 hagiavaldusele vastuse, mille kohaselt ei tunnista ta enda vastu

esitatud nõuet.

10. Kostja leiab, et parkimislepingu sõlmimine ja selle alusel leppetrahvi nõudmine on

tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 mõistes selle vastuolu tõttu avaliku

korraga (TsÜS § 86 lg 1). Nimelt ei olnud hagejal seaduslikku alust ega õigust osutada

parkimisteenuseid Tallinnas Xxx asuval kinnisasjal väidetava lepingurikkumise päeval.

Parkimisteenuste osutamine hageja poolt, parkimislepingu sõlmimine ja leppetrahvi

nõudmine on toiminud vastuolus liiklusseaduse (LS) §-dega 186-190 ning Tallinna

Linnavolikogu määrusega „Tallinna avalik tasuline parkimisala ja parkimistasu“. Nimelt

omandas linn xxx kinnistu AS-lt Eesti Raudtee ostueesõiguse teostamise teel Tallinna

Linnavalitsuse 24.04.2019 korralduse nr xxx alusel ning kinnistusraamatusse kanti Tallinna

linn kinnistu omanikuna 03.05.2019. Koos kinnistu omandamisega tuli linnale üle endise

kinnistu omaniku ja hageja vahel sõlmitud üürileping. Seoses kinnistu omandiõiguse

üleminekuga Tallinna linnale ei vahetunud mitte lihtsalt kinnistu omanik, vaid muutus

kinnistu omandivorm, s.o senine eraõigusliku juriidilise isiku omandis olnud kinnistu muutus

munitsipaalomandiks. Munitsipaalomandis oleva maa käsutamine ja kasutamine (kasutamise

korraldamine) toimub erineval õiguslikul alusel võrreldes eraomandis oleva maaga. Sel ajal,

kui Xxx maaüksus kuulus AS-le Eesti Raudtee ja seal tegeles parkimisteenuste osutamisega

hageja nende vahel sõlmitud üürilepingu alusel, oli tegemist eraparklaga. Eraparklas

korraldatakse parkimist LS § 186 ja võlaõiguslike lepingute alusel ning lepingu rikkumise

korral saab kohaldada leppetrahve vastavalt VÕS §-le 158. Pärast kinnistu üleminekut linna

omandisse alates 03.05.2019 kaotas maa-ala eraparkla staatuse. Tallinna LV poolt kostjale

antud vastuse kohaselt asub kinnistu Tallinna Kesklinna piirkonna avaliku tasulise parkimise

alal. Parkimise korraldamist linnale kuuluval maal reguleeritakse liiklusseaduse ja Tallinna

linna vastavate õigusaktidega. Vastavalt LS § 186 lg-le 5 korraldatakse tasulist parkimist

kohaliku omavalitsusüksuse avalikul parkimisalal LS §-des 187–190 sätestatu kohaselt. LS §

187 lg 3 kohaselt kohaliku omavalitsusüksuse territooriumi tasulise parkimise alal korraldab

parkimist valla- või linnavalitsus. Parkimisjärelevalve teostamise, parkimistasu maksmise

kontrollimise ning käesoleva seaduse §-s 188 sätestatud viivistasu määramise, viivistasu

otsuse kolmanda eksemplari edastamise ja viivistasu otsuse sundtäitmiseks esitamise võib

kohalik omavalitsus halduslepingu alusel üle anda eraõiguslikule juriidilisele isikule. LS §

188 lg 1 kohaselt määratakse kohaliku omavalitsuse tasulisel parkimisalal parkimistasu

maksmata jätmise ja muude rikkumiste korral viivistasu, mitte aga VÕS järgne leppetrahv.

Eelnimetatud sätted sisalduvad ka kehtivas Tallinna Linnavolikogu määruses „Tallinna avalik

tasuline parkimisala ja parkimistasu“. Nimetatud määruse § 14 lg 2 kohaselt saab

halduslepingu parkimise korraldamiseks ja viivistasude nõudmiseks sõlmida üksnes Tallinna

Linnavolikogu nõusolekul. Asjaolu, et varasemalt oli Xxx kinnistu endise omaniku ja hageja

vahel sõlmitud üürileping parkimise korraldamiseks ning isegi see, et üürileping läks Tallinna

linnale kui kinnistu uuele omanikule üle, ei oma antud juhul parkimisteenuste osutamise

seisukohalt õiguslikku tähendust, kuivõrd LS § 187 ning viidatud Tallinna Linnavolikogu

määruse § 14 lg 2 kohaselt on eraõiguslikul juriidilisel isikul õigus kohaliku omavalitsuse

omandis oleval maal parkimist korraldada üksnes halduslepingu alusel. Sellist halduslepingut

sõlmitud ei ole. Hageja ja AS Eesti Raudtee vahel sõlmitud üürileping muutus alates

03.05.2019 tühiseks TsÜS § 86 lg 1 tähenduses selle vastuolu tõttu avaliku korraga, s.o nii

liiklusseaduse kui ka viidatud Tallinna Linnavolikogu määrusega, ning on seega õigusvastane.

Isegi juhul, kui üürileping ei muutunud täies ulatuses kehtetuks (tühiseks), ei saanud see

üürileping jääda jõusse (kehtivaks) selles osas, mis käsitleb parkimisteenuste osutamist, kuna

vastavad punktid üürilepingus olid vastuolus kehtiva liiklusseadusega.

11. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et hagejal oli õigus jätkata parkimisteenuste

osutamist Xxx kinnisasjal pärast selle üleminekut Tallinna linna omandisse varasemalt AS-ga

Eesti Raudtee sõlmitud üürilepingu alusel, taotleb kostja, et kohus nõuaks Tallinna linnalt

välja temale AS-lt Eesti Raudtee üle läinud üürilepingu täisteksti ning et kohus teeks kindlaks,

kas tegemist on kehtiva või täielikult või osaliselt kehtetu üürilepinguga.

12. Kostja vaidleb hagile vastu ka põhjusel, et hageja on esitanud kostja vastu leppetrahvi

nõude ning sellega seotud teised nõuded tuginedes VÕS sätetele. Käesoleval juhul ei ole VÕS

sätted asjakohased ega kohaldatavad, kuna kohalikule omavalitsusele kuuluval avalikul

tasulise parkimise alal parkimist korraldaval eraõiguslikul juriidilisel isikul on õigus

tulenevalt halduslepingust esitada viivistasu nõue. Viivistasu ja leppetrahv on erinevad

mõisted ning nende kohaldamine toimub erinevatel õiguslikul alusel.

13. Juhul, kui kohtu hinnangul kohalduvad asjas siiski VÕS sätted, palub kostja jätta hagi

rahuldamata seetõttu, et parkimislepingus hageja poolt tüüptingimusena ühepoolselt

kehtestatud leppetrahv summas 30 eurot on tühine nii VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel kui ka

TsÜS § 86 lg 2 p 2 tähenduses. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine eelkõige siis,

kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise

lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Käesoleval juhul oli ööpäevane maksimaalne

parkimistasu, mida hagejal oleks olnud õigus kostjalt parkimise eest nõuda, maksimaalselt 3,5

eurot. Mõistlik on eeldada, et selline tariif katab ära ettevõtja kulutused ning tagab ka

normaalse lisatulu kasumi näol. Kuna hageja poolt tüüptingimusena kasutatud leppetrahv

ületab ettevõtja kulu (kahju) ligi üheksakordselt, siis sellega on poolte õiguste ja kohustuste

tasakaalu kostja kahjuks oluliselt rikutud. Seetõttu on hageja poolt kasutatud leppetrahvi

tüüptingimus tühine VÕS § 42 lg 1 tähenduses. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on ebamõistlikult

kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse

rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi. Kuna

käesoleval juhul ületab hageja poolt tüüptingimusena ettenähtud leppetrahv hageja kulu

üheksakordselt, on selline leppetrahv ebamõistlikult suur võrreldes hageja kuluga ning selle

tõttu on vastav tüüptingimus tühine. Ka Riigikohus on leidnud, et juhul kui lepingus on

tüüptingimusena ette nähtud ebamõistlikult suur leppetrahv, võib tüüptingimus osutuda

tühiseks VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel.

14. Ka on tüüptingimus tühine vastuolu tõttu TsÜS § 86 lg 2 p-ga 2, mille kohaselt on

tehing tühine, kui pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete

vastaselt tasakaalust väljas. Kostja on seisukohal, et hageja poolt tüüptingimusena ettenähtud

leppetrahv, mis ületab kostja parkimistasu kohustust (hageja maksimaalset kahju)

üheksakordselt, on heade kommete kohaselt, ebaproportsionaalselt ja ebamõistlikult ning

põhjendamatult tasakaalust väljas ning seetõttu on tegemist tühise lepingutingimusega. VÕS

§ 163 kohaselt lepingu kehtetuse korral on kehtetu ka kokkulepe leppetrahvi tasumise kohta.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

15. Kohus leiab, et hagiavaldus on põhjendatud ja hagi kuulub rahuldamisele.

16. Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt TsMS § 444 lõike 4

esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb

käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust

ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele

on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib

kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta

seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu

hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse

asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima

tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse

edasikaebamiseks.

17. Tulenevalt TsMS §-s 405 määras kohus asja lahendamise lihtsustatud korras menetlusse

võtmise määruses. Kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud

korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui

tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna

põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Menetlusosalised

ärakuulamist ei taotlenud.

18. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma

nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab

ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid

tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

19. Poolte vahel puudub vaidlus asjaolus, et 05.08.2019, s.o leppetrahvi nr xxx väljastamise

ajal, oli sõiduki numbrimärgiga xxx omanik kostja. Kohus loeb hageja poolt esitatud tõendite

alusel tuvastatuks, et sõiduk numbrimärgiga xxx parkis hagis nimetatud ajal ja kohas hageja

poolt opereeritaval parkimisalale parkimistingimusi rikkudes, st parkimistasu maksmata jättes

(vt dtl 34-46). Pooled ei vaidle ka selle üle, et parkimistingimuste rikkumise tõttu esitatud

leppetrahvinõue on tasumata. Kohus loeb hagiavaldusele lisatud tõendite alusel tõendatuks

hageja väited sõiduki numbrimärgiga xxx parkimise kohta esile toodud kuupäeval ja kohas.

Kostja pole ka vaidlustanud, et just tema oli isikuks, kes sõiduki eelnimetatud ajal ja kohas

parkis.

20. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal oli õigus leppetrahvi väljastamise päeval, s.o

05.08.2019 korraldada parkimist Tallinnas Xxx kinnistul, kas hagejal oli õigus nõuda VÕS-

järgset

leppetrahvi,

mitte

viivistasu

ning

kas

parkimistingimustes

sisaldunud

leppetrahvikokkulepe on tühine.

21. Esmalt analüüsib kohus, kas poolte vahel oli sõlmitud kehtiv leping.

22. VÕS § 9 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt

selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Pakkumusele nõustumuse andmisega on

leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja sai nõustumuse kätte. Kui nõustumus väljendub

teos, mis ei ole otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost

teada sai, v.a juhul, kui pakkumusest, lepingupoolte vahelisest praktikast või tavast tulenevalt

loetakse leping sõlmituks teo tegemisest. VÕS § 16 lg 3 kohaselt loetakse ettepanekut, mis on

suunatud kindlaks määramata isikutele ja mis seisneb reklaami, hinnakirjade, tariifide,

näidiste, kataloogide ja muu sellise saatmises või kaubaväljapanekus, samuti kauba või

teenuse konkreetsele isikule mittesuunatud pakkumist avalikus arvutivõrgus, ettepanekuks

esitada pakkumus, kui ettepaneku tegija ei ole selgesti väljendanud, et tegemist on

pakkumusega. Kohus leiab, et leping võidakse sõlmida teatud käitumisega väljendatud

tahteavaldusega juhul, kui isikule on tema käitumise õiguslikud tagajärjed üheselt

mõistetavalt teatavaks tehtud.

23. Hageja on tüüptingimustes avaldanud selgesõnaliselt oma tahet lepingu sõlmimiseks, kui

sõiduki kasutaja auto hageja parklasse pargib. Samuti nähtub hageja esitatud tõenditest, et

parkla sissesõidutee juurde olid paigutatud infotahvlid, teavitus- ja liiklusmärgid (vt dtl

47-52), mis sisaldavad lepingu tüüptingimusi sõiduki parkimiseks. Käesoleval juhul on

parkimistingimustes kohtu hinnangul väljendatud asjaolu, et parkimistingimuste avaldamisega

teeb hageja pakkumuse lepingu sõlmimiseks pakkumuses toodud tingimustel ja parklasse

parkimine loetakse tingimustega nõustumiseks ja lepingu sõlmimiseks. Kohus leiab, et

parkimisalades tähistatud vaidlusalust teadet tuleb lugeda pakkumuseks. Nõustumus (aktsept)

on VÕS § 20 lg 1 järgi otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida

leping. Kohus leiab, et vaidlusaluse sõiduki parklasse parkimine oli käesoleval juhul

kvalifitseeritav aktseptina.

24. Kohus on seisukohal, et parkimisalale sissesõidul sõlmiti parkimiskoha üürileping.

Infotahvel koos viitega alale sissesõidu tüüptingimustele viitab, kus tüüptingimustega tutvuda

saab. Tüüptingimused sisaldavad lepingu tüüptingimusi sõiduki parkimiseks ning nendes on

muuhulgas avaldatud selgesõnaliselt oma tahet lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki kasutaja auto

pargib hageja parkimisalale. Tüüptingimustele on parkla sissesõidu juurde ja ka parkimisalale

paigaldatud rida liiklus- ja teavitusmärke. Võttes arvesse, et parkimisala sissesõidu juures on

sõiduki kasutajale tehtud nähtavaks hageja eraparklasse sisenemise teave koos viitega

lepingutingimustele ja hageja avaldas infotahvlil selgesõnaliselt oma tahet sõlmida leping,

tuleb seda lugeda hagejapoolseks lepingu sõlmimise pakkumuseks VÕS § 16 lg 1 mõttes.

Riigikohus on 20.10.2010. lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10 märkinud, et selget lepingu

sõlmimise tahet väljendavad infotahvlid saavad olla lepingu sõlmimise pakkumuseks. Kohus

on hageja esitatud tõendite alusel seisukohal, et hageja oli paigaldanud parkimistingimused

nähtavale kohale ning nende sisuga oli kostjal võimalik suuremate pingutusteta tutvuda.

Fotodega parkimislepingu tingimustest, parkimisalast ning liiklus- ja teavitusmärkidest on

tõendatud, et hageja poolt opereeritava parkla sissesõidu juurde on paigaldatud liiklusmärk,

mis annab sisenejale teada, et sõidetakse tasulisele parkimisalale.

25. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 ja § 82

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud

tähtpäeval, VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine ja VÕS § 101 lg 1 p 1

lubab võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muuhulgas kohustuse

täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab võlausaldaja õiguse nõuda võlgnikult raha maksmise

kohustuse täitmist kui võlgnik seda rikub. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus

ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele

lepingus määratud rahasumma. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse

leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele

lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab.

26. Eelnevast tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et hageja ja kostja vahel oli hagis näidatud

juhtumil sõlmitud kehtiv parkimisleping. Kostja ei ole vaidlustanud parkimislepingu

tingimusi. Vaidlusaluse parkimislepingu kohaselt oli hagejal õigus parkimistingimuste

rikkumise korral nõuda leppetrahvi 30 eurot. Hageja on parkimislepingu rikkumise eest

(parkimistasu maksmata jätmise eest) nõudnud leppetrahvi 30 eurot. Käesolevas asjas ei ole

kostja tõendanud, et leppetrahvide määramine oli alusetu (nt seetõttu, et kostja ei rikkunud

parkimisel kokkulepitud parkimistingimusi, st parkimise eest oli tasutud). Kostja ei ole

tõendanud, et esile toodud parkimisaladel on teistsugused parkimistingimused või et

parkimisalale pääseb ja seal on võimalik parkida ka parkimistingimustest teada saamata.

Kohus selgitab, et TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja

taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja

võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda.

Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama

neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

27. Kostja on esile toonud, et hagejal ei olnud õigust parkimisoperaatorina Xxx kinnistul

tegutseda, mistõttu on kostjat leppetrahvi nõudmine tühine selle vastuolu tõttu avaliku korraga

(TsÜS § 86 lg 1).

28. Kohus nõustub hagejaga, et hageja ja maaomaniku vahelised suhted ei oma käesolevas

vaidluses tähtsust ega muuda kostja kohustuste sisu ja suurust. Kohus on eelnevalt tuvastanud,

et poolte vahel on sõlmitud kehtiv parkimiskoha üürileping. Kostja on parkimisalale sisse

sõites andnud nõustumuse sõlmida parkimiskoha üürileping justnimelt hagejaga hageja esile

toodud tingimustel. Kostja kohustused tulenevadki viidatud parkimiskoha üürilepingust,

millele kostja ise on nõustumuse andnud. Hageja ja maaomaniku vaheline õigussuhe on

eraldiseisev õigussuhe, millel ei ole puutumust kostja õiguste ja kohustustega ning mis ei ole

käesoleva vaidluse esemeks. Kui maaomanik peaks leidma, et hageja korraldab tema maal

parkimist ilma vastavat kokkulepet omamata, on maaomanikul endal võimalik enda õiguste

kaitseks kohtusse pöörduda. Kohus ei hakka käesolevalt tuvastama hageja ja maaomaniku

vahelisi õigussuhteid.

29. Eeltoodust tulenevalt on asjakohatu ka kostja vastuväide, mille kohaselt pole hagejal

õigust nõuda VÕS-järgset leppetrahvi, vaid viivistasu. Kostja on viited viivistasule ehitanud

üles tuginedes LS §-dele 187-189, mis ei ole käesolevas asjas asjakohased, kuivõrd isikuks,

kellega kostja parkimiskoha üürilepingu sõlmis, ei ole käesolevas asjas kohalik omavalitsus

ega eraõiguslik juriidiline isik, kellele kohalik omavalitsus oleks halduslepinguga üle andnud

enda parkimiskorraldusega seonduvad ülesanded. Hagejaks käesolevas asjas on eraõiguslikust

juriidilisest isikust eraparkla operaator, kellele ei kohaldu kohalikku omavalitsust ega

halduslepingu alusel tegutsemist puudutavad sätted.

30. Viimaks leiab kostja, et parkimislepingus hageja poolt tüüptingimusena ühepoolselt

kehtestatud leppetrahv summas 30 eurot on tühine nii VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel kui ka

TsÜS § 86 lg 2 p 2 tähenduses, kuivõrd leppetrahv on liiga suur.

31. Kohtu hinnangul ei ole hageja parkimistingimustes sisalduv tüüptingimus leppetrahvi

kohta tühine, kuivõrd hageja poolt nõutav leppetrahvi summa ei ole ebamõistlikult suur.

32. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu,

sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist

lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate

õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5

kohaselt on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige

tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral

maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt

kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt

võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

33. Leppetrahv võib olla kokku lepitud kohustuse täitmisele sundimiseks (VÕS § 159 lg 1

esimene lause) või täitmise asendamiseks (VÕS § 159 lg 1 teine lause). Kostja on esile

toonud, et Xxx asuval parkimisalal on ööpäevane parkimistasu 3,50 eurot, ent kostjalt

nõutakse leppetrahvi 30 eurot, s.o ligi üheksa korda suuremas summas. Sellist kostja

lähenemist on iseenesest kohtupraktikas peetud põhjendatuks, s.o leppetrahvi suuruse

mõistlikkuse hindamisel tuleb ühe asjaoluna arvestada, millise kohustuse täitmise

asendamiseks või täitmisele sundimiseks on leppetrahv kokku lepitud (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 08.10.2020 otsus nr 2-19-123666, p 41-44). Xxx parkimislepingu tingimuste

p 5 kohaselt ei asenda leppetrahvi tasumine parkimistasu maksmist. Seega on poolte vahel

sõlmitud parkimislepingus kokkulepe leppetrahvi tasumiseks eesmärgiga sundida parkijat

parkimislepingut täitma. Parkimise korraldamist ja parkija poolset parkimislepingu täitmise

kontrollimist arvestades on kohane lähtuda ühe ööpäeva parkimistasust. Ühe ööpäeva pikkuse

parkimise eest tuleb, nagu ka kostja on esile toonud, tasuda Xxx parkimisalal 3,50 eurot.

Tingimuste p 5 järgi tuleb rikkumise korral maksta leppetrahvi 30 eurot. Täitmisele sundimise

eesmärgiga kokku lepitud leppetrahv peab suuruse poolest olema selline, et see motiveeriks

rikkujat oma kohustust täitma. Kohus leiab, et 30 euro suurune leppetrahv ei ole VÕS § 42 lg

3 p 5 tähenduses ebamõistlikult suur, eriti arvestades asjaolu, et leppetrahvi on võimalik

lihtsasti vältida parkimise eest tasumisega. Samuti on kohtupraktikas leitud, et täitmise

asendamiseks kokku lepitud leppetrahvi puhul katab mõistlik leppetrahv parkimislepingu

puhul seega lisaks võlgnetavale parkimistasule veel ka parklat haldava ettevõtte tavapärased

kulutused sõiduki parkinud isiku, sõiduki omaniku või vastutava kasutaja leidmiseks ja temalt

leppetrahvi sissenõudmiseks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2019 otsus nr 2-17-117146,

p 16.6). Kohus rõhutab, et leppetrahvi eesmärk on tagada lepingulise kohustuse täitmine ja

võimalike lepingurikkumiste vältimine tulevikus. Et seda eesmärki täita, ei saagi leppetrahvi

suurus olla samaväärne summaga, mida oleks pidanud tasuma lepingu korrektse täitmise

puhul, kuna vastasel korral kaotaks leppetrahv oma mõtte.

34. Kuivõrd kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et hagis esitatud kuupäeval parkis keegi

teine isik nimetatud autoga hagis esile toodud hageja parkimisalal, ning hageja on tõendanud

maanteeameti väljavõttega, et eelviidatud kuupäeval oli kostja sõiduki omanik (dtl 57), on

põhjendatud lugeda tuvastatuks, et sõiduki tasuliseks parkimiseks sõlmitud lepingu

osapoolteks on hageja ja kostja. Parkimislepingu tingimused olid sätestatud parkla sissesõidu

juures paigaldatud teavitusmärkidel. Kostja on lepingu tingimusi rikkunud seeläbi, et jättis

parkimistasu tasumata. Parkimistingimuste p 5 kohaselt oli kostja sel juhul kohustatud tasuma

hagejale leppetrahvi summas 30 eurot. Kostja jättis 05.08.2019 lepingust tuleneva

parkimistasu maksmata, mistõttu on ta kohustatud parkimislepingu p 5 järgi tasuma hagejale

leppetrahvi 30 eurot. Hageja on tõenditena esitanud pildid sõiduautost xxx, millel on kuupäev,

millal on sõiduauto parkimistingimusi rikkudes parkinud hageja opereeritaval parkimisalal.

Lisaks on hageja esitanud fotod parkimisalal olevatest infotahvlitest lepingutingimuste kohta.

Hageja on tõendid esitanud selle kohta, et kostja hageja parkimisajal lepingutingimusi

rikkudes parkis. Eelviidatud tõenditega on tõendatud hagiavalduses esile toodud asjaolu, et

kostjale pidid olema liiklus- ja teavitusmärgid nähtavad ja kostjal oli võimalik

parkimistingimustega tutvuda enne kui ta võttis vastu otsuse parkimislepingu sõlmimiseks.

Lisaks on tõendatud asjaolu, et kostjale kuuluv sõiduauto xxx hageja esiletoodud leppetrahvi

koostamise kuupäeval hageja esiletoodud parklas parkis. Hagejal on õigus nõuda kohustuse

täitmist ja leppetrahvi tasumist VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel. Kohus mõistab kostjalt hageja

kasuks välja parkimislepingu rikkumise eest ettenähtud leppetrahvi summas 30 eurot.

35. Lisaks leppetrahvile nõuab hageja kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel sissenõudmiskulu

summas 15 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 1 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või

kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel

sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale

saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe

kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Hageja sisustab nimetatud

nõuet transpordiametile ja rahvastikuregistrile saadetud päringuga ning kirjaliku nõudekirja

saatmisega kostjale tähitud postiga. Hagiavalduse kohaselt saatis hageja kostjale 14.06.2022

kohtueelse meeldetuletuskirja (dtl 58-64), tegi päringu transpordiametile, mida tõendab

väljavõte transpordiametilt saadud andmetest (dtl 57), ning päringu rahvastikuregistrile kostja

isikuandmete teadasaamiseks. Seega, kuivõrd hageja nõuab sissenõudmiskulude hüvitamist

summas 15 eurot ning VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel võib esimese tarbijale saadetava tasulise

meeldetuletuskirja eest nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist kuni 15 eurot, on hageja

sissenõudmiskulude nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Tegemist on mõistlike

kuludega kahju hüvitamisega seotud nõude esitamiseks. Seega mõistab kohus kostjalt hageja

kasuks välja ka sissenõudmiskulu summas 15 eurot.

36. Kostja on 23.09.2022 esitanud taotluse nõuda Tallinna linnalt välja temale AS-lt Eesti

Raudtee üle läinud üürilepingu täistekst parkimisteenuste osutamiseks Xxx kinnisasjal OÜ

Europark Estonia poolt. TsMS § 236 lg 2 sätestab, et kui tõendit esitada sooviv

menetlusosaline ei saa tõendit ise esitada, võib ta taotleda kohtult tõendite kogumist. Tõendite

kogumine on kohtu tegevus menetluses tõendite kättesaadavaks tegemiseks ja nende uurimise

võimaldamiseks. TsMS § 236 lg 3 sätestab, et tõendi esitamisel või tõendite kogumise

taotlemisel peab menetlusosaline põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu

tõendamiseks ta soovib tõendit esitada või tõendite kogumist taotleb. Tõendite kogumise

taotluses tuleb märkida ka kogumist võimaldavad andmed. Kostja on esile toonud, et kahtlusi

tekitab hageja ja AS Eesti Raudtee vahel sõlmitud üürilepingu seaduslikkus Xxx kinnisasjal

parkimise korraldamiseks. Kostja sooviks on, et kohus vaataks läbi ja teeks kindlaks, kas

tegemist on kehtiva või täielikult või osaliselt kehtetu üürilepinguga.

37. TsMS § 238 lg 1 alusel võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste

tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas

tähtsust. Sama sätte p 1 kohaselt tõendil ei ole asjas tähtsust eelkõige, kui tõendatavat asjaolu

ei ole vaja tõendada, muu hulgas kui asjaolu ei ole vaidlusalune. Kohus on eelnevalt jõudnud

seisukohale, et hageja ja maaomaniku vaheline õigussuhe ei oma puutumust kostja õiguste ja

kohustustega. Seega ei ole kostja taotletav tõend asjakohane, kuivõrd tõendatavat asjaolu, s.o

hageja ja (endise) maaomaniku vahelist õigussuhet, kohus ei analüüsi. Eeltoodust tulenevalt

jätab kohus kostja 23.09.2022 taotluse tõendite kogumiseks rahuldamata.

38. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi VÕS § 108 lg 1 alusel rahuldada täies ulatuses ja kostjalt

välja mõista leppetrahv 30 eurot ja vastavalt VÕS § 1132 lg 2 p 1 sissenõudmiskulu 15 eurot,

kokku 45 eurot.

Menetluskulude jaotus

39. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd kohus rahuldab hagi täies ulatuses, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt

kostja kanda.

40. TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse

tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas

asjas kohtuotsuse tegemist.

41. Hageja esindaja esitas hagiavalduses avalduse menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramiseks ning täiendatult 06.10.2022. Avaldus vastab TsMS § 176 lg-te 1 ja 5

nõuetele. Avaldusest nähtub, et hageja on maksekäsu kiirmenetluses ja hagilt tasunud

riigilõivu kokku 100 eurot ning kandnud lepingulise esindaja kulusid summas 312 eurot

(käibemaksuta). Lisaks palub hageja mõista TsMS § 4842 alusel kostjalt välja 20 eurot

kindlaksmääratud menetluskulu, mis on tekkinud maksekäsu kiirmenetluses. Hageja palub

märkida

menetluskulude

kindlaksmääramise

lahendis,

et

hüvitamisele

kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja

kinnitab, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega.

42. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. TsMS § 138 lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise

kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja

nõustajate kulud ning p 2 kohaselt menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud

sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui

menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma

teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav

advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.

43. Kohus selgitab, TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi (vt ka

Riigikohtu 15.02.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses

lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib

avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud

vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud

asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu 03.06.2013 määrus tsiviilasjas nr

3-2-1-65-13, p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei

ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.

44. TsMS § 4842 kohaselt maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või

menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu käesoleva seadustiku §-s 4881 ettenähtud

juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning

määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid

maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Kooskõlas TsMS § 144 punktiga 1 on maksekäsu

kiirmenetluse kulud kohtuvälised kulud. Vastavalt TsMS § 172 lõikele 9 kannab maksekäsu

kiirmenetluse kulud maksekäsu tegemise korral võlgnik, muul juhul avaldaja, kui seadusest ei

tulene teisiti. Muus osas kohaldatakse hagimenetluses menetluskulude kohta sätestatut. Asja

edasisel

lahendamisel

hagimenetluses

arvatakse

maksekäsu

kiirmenetluse

kulud

hagimenetluse kulude hulka. Maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu 20 eurot hüvitamise

nõue on seega põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.

45. Hageja on hagilt tasunud riigilõivu 100 eurot. Riigilõiv on kohtukulu (TsMS § 138 lg-d 1

ja 2 ning § 139 lg 2), mis tuleb kostjal hagejale hüvitada. Riigilõivu väljamõistmine

vastaspoolelt on põhjendatud, kuivõrd hagi võeti menetlusse ning rahuldati – tegemist on

vältimatu kuluga. Eelpooltoodust lähtuvalt tuleb kostjal hagejale hüvitada avalduselt tasutud

riigilõiv summas 100 eurot.

46. Kui menetlusosaline peab kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja

kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1).

Põhjendatud ja vajalikus ulatuses kulude kindlaks tegemisel tuleb hinnata esindamisele

kulunud aega (töötundide arv) ja eraldi ühe tööühiku hinda (tunnihind) (Riigikohtu

01.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-16).

47. Hageja esindaja tasumäär oli maakohtus 96 eurot (käibemaksuta). Kohus leiab, et asja

mahtu ja keerukust arvestades võib tunnitasu 96 eurot (käibemaksuta) pidada TsMS § 175

lg 1 järgseks esindaja põhjendatud ja vajalikuks tunnitasuks. Kohtu hinnangul vastab hageja

esindaja tasumäär kohtupraktikas mõistlikuks peetud tasemele, asja sisule ja keerukusele ning

sellist tasumäära saab Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda ja Riigikohtu senist praktikat

arvestades pidada mõistlikuks.

48. Hageja lepingulise esindaja ajakuluna on näidatud 3 tundi ja 15 minutit. Hageja

esindajakulu hõlmab endas järgmisi õigusabitoiminguid: 1) hagiavalduse esitamine ja lisade

komplekteerimine, dokumentide esitamine ja riigilõivu tasumine – 2 tundi; 2) kostja

23.09.2022 hagivastusega tutvumine ning analüüs. 06.10.2022 seisukoha koostamine, kohtule

esitamine – 1 tund ja 15 minutit.

49. Kohtu hinnangul on hageja lepingulise esindaja toimingu nr 1 ajakulu ülemäärane. Kohtu

hinnangul on käesolevas asjas tegu n-ö tüüphagiga, mille sarnaseid on hageja kohtute

infosüsteemist nähtuvalt esitanud sadu kui mitte tuhandeid. Seejuures kattuvad hagide

põhjendused peaaegu sõna-sõnalt. Esitatud hagides erinevad sisuliselt üksnes kostjate

andmed, summad ja kuupäevad. Sellise hagi koostamisel on esindaja tööks sisuliselt arvutada

kokku nõude suurus, täita lüngad ja komplekteerida hagi lisad. Kohtu hinnangul on hageja

lepingulise esindaja toimingu nr 1 põhjendatud ja vajalik ajakulu 1 tund, vähendades ajakulu

1 tunni võrra. Toimingu nr 2 ajakulu on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalik. Seega on

kohus seisukohal, et hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu on

käesolevas menetluses kokku 216 eurot (2 h 15 min x 96). TsMS § 174 lg 10 alusel kuuluvad

menetluskulud hagejale hüvitamisele käibemaksuta.

50. Kokku määrab kohus hageja menetluskulude rahalise suurusena kindlaks 336 eurot (100

+ 20 + 216), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kuna menetluskulud jäävad kostja

kanda, siis puudub kohtul vajadus käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata kostja

menetluskulude rahalist suurust. Vastavalt hageja taotlusele märgib kohus TsMS § 177 lg 4

alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hagejale käesoleva

kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

51. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Bergson

kohtunik