1-10-14718/20 · Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja

1(7)

Kriminaalasi nr 1-10-14718

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 03. veebruar 2011. a Jõgeva kohtumaja Kriminaalasja number 1-10-14718 (10260102529) Kohtunik Liivi Loide Kohtuistungi sekretär Viivi Kalme Kriminaalasi M.S süüdistus KarS § 121 järgi Prokurör Anneli Hinto Süüdistatav M.S

Elukoht: xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, isikukood , XXX

Eesti Vabariigi kodanik, keskeriharidus, emakeel-eesti keel, ei

tööta, kriminaalkorras karistamata, väärteokorras karistatud korduvalt, tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 11. 06. 2010 ( tl 12)

Kaitsja Advokaat Ahto Sirendi RESOLUTSIOON

Süüdi tunnistada M.S KarS § 121 järgi ja karistuseks mõista rahaline karistus 70

päevamäära, s.o 224 (kakssada kakskümmend) eurot. Rahaline karistus tuleb tasuda

Rahandusministeeriumi a/a-le (SEB 10220034796011, Swedbank 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal 333416110002), märkides viitenumbriks 4100065035.

Sisse nõuda M.S-ilt menetluskuludena riigituludesse:

1) sundraha 417 (nelisada seitseteist) eurot 03 senti;

2) paljunduskulu 2 (kaks) eurot 01 senti;

3) postikulu 3 (kolm) eurot 31 senti;

4) kaitsetasu 780 (seitsesada kaheksakümmend) eurot 79 senti advokaat Ahto Sirendi

poolt riigi õigusabi korras M.S-ile osutatud õigusabi eest. Menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi a/a-le (SEB 10220034796011, Swedbank

2(7)

221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal 333416110002), märkides viitenumbriks 2800049874.

06.10.2010.a M.S Lõuna Prefektuuri Jõgeva politseijaoskonda sundtoomise kulu, mis on 19,17 eurot (300 krooni), tuleb jätta riigi kanda.

Rahaliste nõuete vabatahtliku tasumise tähtaeg on 1 (üks) kuu kohtuotsuse jõustumisest

arvates. Kui rahalised nõuded ei ole täies ula

tuses tähtaegselt tasutud suunatakse need täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

M.S suhtes käesolevas kriminaalasjas kohaldatud tõkend tuleb kohtuotsuse täitmisel tühistada.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule. Apellatsiooniõiguse

kasutamise soovist tuleb 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest kirjalikult teatada otsuse teinud kohtule. Apellatsioon tuleb esitada otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 päeva

jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda kohtuotsusega. Apellatsiooniõiguse kasutamise korral on kohtuotsus tervikuna kättesaadav Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumaja kantseleis alates 25. veebruarist 2011.a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

M.S süüdistatakse selles, et tema 06. mail 2010 ajavahemikul kl 10.00 - 11.00 Jõgeva

linnas xxxxxxxxx asuva maja ees lõi xxxxxxxxxxxxxx lahtise käega vastu selga, põhjustades kannatanule füüsilist valu. Seega, M.S, lüües teist inimest, millega põhjustas füüsilist valu, pani toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohtuistungil jäi prokurör esitatud süüdistuse juurde, täpsustades vaid, et löök toimus käega ja

täpsustatud süüdistusest tuleb seega välja jätta asjaolu, et löök oli lahtise käega. Täpsustatud süüdistus on tõendatud kannatanu ja kohtus ülekuulatud tunnistajatexxxxxx ja xxxxxxxxx ütlustega.

Süüdistatava ütlused on prokuröri arvates ebausaldusväärsed ja need tuleb kõrvale jätta. Vastavalt täpsustatud süüdistusele palus prokurör M.S süüdi tunnistada ja karistada.

Kaitsja leidis, et esitatud süüdistus ei ole tõendamist leidnud, kuna pole tõendatud süüdistuses toodud tegu. Kaitsja leiab, et kannatanu ja tunnistaja Kalda ütlused ei ole usaldusväärsed, mistõttu

neid ei saa aluseks võtta. Kaitsja leiab, et lähtudes süütuse presumptsioonist, tuleb kõrvaldamata

kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks – käesolevas asjas on süüdistatava sõna kannatanu oma vastu – ja seega tuleb M.S õigeks mõista.

M.S ennast süüdi ei tunnistanud ja leidis, et prokurör peaks süüdistusest loobuma. Asja

kohta ta kohtus täpsemalt ütlusi anda ei soovinud, kuna tema ei ole süüdistuses märgitut toime pannud ega üldse kohal viibinud.

Kohus leidis, et kohtus uuritud tõendite põhja on leidnud tõendamist, et M.S 06.05.2010.a

kella 10 ja 11 vahelisel ajal Jõgeva linnas xxxxxxxx maja ees lõi ühel korral kannatanu xxxxxxxxxxxxxe käega vastu selga, mille tulemusel tundis kannatanu valu. M.S süü on tõendatud kannatanu ja kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate ütlustega. Nii nähtus kannatanu, tunnistajad xxxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxxxxx kohtuistungil antud ütlustest ühesuguselt, et süüdistuses märgitud ajal teostasid nad heakorratöid Jõgeva linnas xxxxxxxx asuva

maja juures. Kannatanu xxxxxxxxxxx oli üksi maja ees lõpetamas prahi koristust, xxxxxxxxxxxx

3(7)

koos töölistega teostas hooldustöid xxxxxxxx maja taga ja xxxxxxxxxxxxxxx sama maja

trepikodades. Süüdistatav oli samal ajal viibinud xxxxxxxx maja ees, käinud sõimates seal edasitagasi ja hiljem karjunud ka xxxxxxxx maja ühe korteri aknast. Kannatanu ja tunnistaja xxxxxxxxx ütlustest nähtus, et süüdistatav oli korduvalt maja ees edasi-tagasi käinud ja valjuhäälselt avaldanud arvamust haldusfirma kohta – ta ei olnud rahul, et xxxxxxxx maja oli vahetanud valitsejat ja kasutas

nende suunas solvavaid väljendeid. Kannatanu xxxxxxxxxxxx ütlustest nähtub, et süüdistatav käis teda korduvalt tülitamas. Esialgu tuli ta kannatanu juurde, mõnitas, kuna ta töötavat narkomaanide alluvuses ja kasutas ebaviisakaid väljendeid kannatanu suunas ning nõudis, et viimane koristamise lõpetaks ja lahkuks. Vahepeal süüdistatav käis xxxxxxx6 maja trepikojas ja hiljem, kui ta tagasi tuli

jätkas ta solvavat käitumist ning noris kannatanuga. Seepeale oli kannatanu lubanud politsei kutsuda, kuid see ei mõjunud süüdistatavale, vaid ta jätkas tülitamist. Kuna kannatanule tundus M.S

ebaadekvaatse, s.o noriva ja võõraid tülitava, käitumise põhjal, et tegemist on alkoholi

tarvitanud isikuga, otsustas ta eemale minna ja pööras süüdistatavale selja. Samal ajal tabas teda

selja tagant löök selga õla piirkonda. Kannatanu on veendunud, et lööja oli M.S , kuna

läheduses rohkem kedagi ei viibinud. Löök oli tehtud ilmselt käega, kuid kas käsi oli rusikas või

lahtine, seda kannatanu öelda ei osanud. Küll aga oli ta veendunud, et ei löödud jala või mõne

esemega, kuna siis oleks see tunda olnud. Löögi järel pööras ta ümber ja nägi süüdistatavat

põgenemas maja suunas. Kannatanu läks teiste töötajate juurde, kes olid teisel pool maja ja rääkis juhtunust neile. Löögi järel tundis ta valu, veel õhtul kodus andis see tunda. Mingit nähtavat jälge – punetust või verevalumit, õhtul näha ei olnud. Mõni päev hiljem nägi ta sama meest ja näitas teda ka xxxxxxxxxxxxxx ja selgitas, et see oligi teda rünnanud mees. Kannatanu ise politseile toimunust ei

teatanud, kuna rünne oli ühekordne ja M.S peale löömist läks ära. Lisaks ei teadnud

kannatanu ka esialgu süüdistatava nime ja kus elab. Hiljem kutsuti kannatanu politseisse ütlusi

andma seoses sellega, et M.S oli esitanud avalduse xxxxxxxxxxxx kohta ja siis ütlusi andes ta avaldas ka enne toimunu ja selle põhjal alustati käesolev kriminaalasi. Hiljem hakkas M.S

kannatanut ja tema perekonda tülitama telefoni teel, helistades päevas kümneid kordi järjest. Tunnistaja xxxxxxxxxxxa kinnitas, et kannatanu oli tulnud süüdistuses märgitus ajal xxxxxxxx maja

taha, kus tema töölistega viibis, hoidnud õlga kinni ja öelnud, et teda oli löödud. Lööja nime kannatanu sel hetkel öelda ei osanud. Kannatanu oli öelnud, et löödi käega, kas see oli rusikas või

mitte, tunnistaja ei tea. Mõni päev hiljem sama maja juures viibides oli kannatanu tunnistajale näidanud teda löönud meest, see oli M.S. Tunnistaja läks M.S juurde ja ütles, et see hoiaks tema töötajatest eemale ja kui veel neid tülitab, siis annab talle kere peale. Sama mees oli

süüdistuses märgitud päeval karjunud xxxxxxxxx maja akna peal – sõimanud tunnistajat ja tema firma töötajaid narkariteks. Hiljem kutsuti tunnistaja politseisse ütlusi andma, kuna süüdistatav oli avaldanud justkui tunnistaja oleks teda tapmisega ähvardanud. Tunnistaja Babchenko ütlustest nähtus, et tema küll konkreetselt kannatanu löömist ei näinud, kuid

oli sellest kuulnud mõni aeg hiljem enda töötaja xxxxxxxxxx käest. Tunnistaja kinnitas, et nägi ja kuulis, kuidas süüdistuses märgitud päeval süüdistatav jooksis närviliselt trepist korduvalt üles-alla

trepikojas, kus tema tegi parasjagu elektrikilpide hooldust, ning väljendus valjuhäälselt ja

ebaviisakalt uue hooldusfirma suunas. Tunnistajale tundus isik olevat ilmselt alkoholi tarvitanud,

kuna tema käitumine jättis ebaadekvaatse mulje. Tunnistaja kuulis ka, kuidas sama inimene oli sõimanud väljas töötanud kannatanut. Esialgu tunnistaja M.S-ile midagi ei öelnud, kuna ei pidanud õigeks ilmselt joobes olevat inimest veel rohkem ärritada. Kuid mõne aja pärast tundus, et isik oli rahulikum ja kui tunnistajal töö oli lõpetatud ja ta asju autosse ära pani, siis möödaminnes oli ta küsinud M.S-ilt, et milles asi, kuid viimane ei reageerinud sellele küsimusele.

Kohtul ei ole alust kahelda kannatanu ja tunnistajate ütluste tõepärasuses. Ütlused on omavahel

kooskõlas, vastavad olustikule. Tunnistaja xxxxxxxxxxütluste usaldusväärsust ei ole kahtluse alla

seatud. Kaitsja tõi välja ja palus avaldada kohtuistungil kannatanu ja tunnistaja xxxxxxxxxxxx

4(7)

kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil antud ütlustes vastuolusid, mis seadvat justkui kahtluse alla

nende usaldusväärsuse. Nii tõi kaitsja vastuoluna välja, et kannatanu on erinevatel ülekuulamistel (t.l 2, 21) rääkinud enda löömisest rusikaga või lahtise käega ja nüüd kohtus räägib, et süüdistatav

lõi teda lahtise käega. Kannatanu selgitas istungil, et ta ei tea, millega M.S teda

konkreetselt lõi, kuna ta oli süüdistatava poole seljaga. Löömine võis olla nii lahtise käe kui ka rusikaga nagu ta algselt ka ütles. Kuna ta ei saa olla päris kindel, millega löödi, siis ta on hilisemates ütlustes rusikaga löömise väitest loobunud. Kohus leiab, et selline põhjendus on loogiline ja eluliselt usutav – on selge, et üldjuhul selja taha ilma abivahenditeta ei näe ja eristada, kas löök oli rusikaga või lahtise käega võib olla küllaltki raske.

Tunnistaja xxxxxxxxxxxx ütlustest tõi kaitsja välja erinevusena, mis seadvat kahtluse alla ütluste usaldusväärsuse, et kohtus ütles tunnistaja, et xxxxxxxxxxx oli talle öelnud, et teda oli löödud selga

aga kohtueelsel uurimisel on öelnud, et oli löödud rusikaga selga (t.l 4). Tunnistaja selgitas, et ta avaldas ülekuulamisel seda, mida kannatanu oli öelnud vahetult peale toimunut ja ju siis oli öelnud, et löödi rusikaga. Kuid ta ei saa selles 100 % kindel olla, et löödi rusikaga – ise ta seda ei näinud. Kohus leiab, et tunnistaja on eelnevaga veenvalt selgitanud ütlustes esineva erinevuse ja kohtul pole põhjust asuda seisukohale, et tunnistaja xxxxx ütlused oleks ebausaldusväärsed.

Lisaks viitas süüdistatav enda kõnes kohtuliku vaidluse ajal ja ka kaitsja enda küsimustega kohtuistungi käigus tunnistaja xxxxx varasemale karistatusele, mistõttu võiks tekkida kahtlus tema ütluste usaldusväärsuses. Ühtegi dokumentaalselt tõendit tunnistaja karistatuse kohta kohtule ei esitatud. Tunnistaja ise vastas kohtu küsimustele, et valekaebuse ja valeütluse eest teda karistatud ei

ole. Kohus leiab, et isegi kui isikut on varasemalt karistatud kriminaalvõi väärteokorras, v.a eelnevalt märgitud õigusemõistmise vastased kuriteod, ei saa ainult selle põhjal asuda seisukohale, et tema ütlused oleks ebausaldusväärsed.

Lisaks tõusetus küsimus kannatanu ja tunnistaja xxxxx ütluste usaldusväärsusest ka seetõttu, et

kannatanu ei avaldanud kohe toimunust politseile, vaid väidetavalt alles siis, kui süüdistatav oli teinud avalduse xxxxxxxxxxxx kohta ja seega võib olla avaldus tehtud kättemaksuks. Kannatanu ja

tunnistaja mõlemad selgitasid, et nemad ei ole spetsiaalselt politsei poole pöördunud seoses

toimunud sündmusega, kuna esialgu nad ei teadnud, kellega on konkreetselt tegu ja kus ta elab. Lisaks ei pidanud nad tegu ka nii tõsiseks, et sellega oleks ilmtingimata vaja politseid tülitada, vaid tunnistaja arvas, et piisab, kui ta M.S-ile ütleb, et see enam firma töötajaid ei tülitaks. Alles siis, kui nad kutsuti politseisse ülekuulamisele seoses M.S avaldusega, tuli nende ütlustest

välja süüdistuses toimunu, mille peale alustati politseis menetlus. Ise nad avaldust ei esitanud ega

ilmselt poleks ka hiljem esitanud. Eelnimetatud selgitus on kooskõlas ka toimiku materjalidega, millistest nähtub, et avaldust toimunu kohta ega väljakutset pole registreeritud, vaid politseiametnik Eduard Onopa on registreerinud 26.05.2010.a juhtumi (t.l 1) peale xxxxxxxxxxxx ülekuulamist. Kohus leiab, et politseiametnik on kriminaalmenetlust alustades käitunud õigesti, kui ta seoses teise kaebuse lahendamisega sai teavet võimalikust kuriteost. Riigikohus on alles oma hiljutises lahendis 3-1-1-60-09 selgitanud, et kriminaalmenetluse kohustuslikkuse printsiibi kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud alustama ja toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad KrMS §-s 199 loetletud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus

lõpetada kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures on oluline, et otstarbekuse

kaalutlusel on võimalik alustatud kriminaalmenetlust üksnes lõpetada, kriminaalmenetluse

alustamise enese suhtes aga kehtiva õiguse kohaselt selline kaalutlusõigus puudub ja siin toimib

kohustuslikkuse põhimõte reservatsioonita. Lisaks märgitakse samas lahendis, et õiguskaitseasutused ei saa piirduda üksnes kuriteoteadetele või -kaebustele pelgalt reageerimisega, mistõttu ongi KrMS § 197 lg-s 2 ette nähtud võimalus, et kriminaalmenetluse ajend võib ilmneda ka uurimisasutuste ja prokuratuuri endi tegevuse tulemina. Kõige eelneva põhjal leiabki kohus, et kannatanu ja tunnistajate ütlused on usaldusväärsed. Ütlused

on omavahel kooskõlas, kohtul pole alust kahelda nende õigsuses ning need tuleb võtta aluseks kohtuotsuse tegemisel.

5(7)

Küll aga ei saa kohus arvestada tõendina süüdistatava ütlusi. Kohtuistungil keeldus M.S

ütlusi andmast, kuna tema polevat seda tegu toime pannud ega ka üldse kohal viibinud. Kus ta sel

päeval täpselt oli, ta ei mäleta. Ta võis olla näiteks Tartus, kuid süüdistuses märgitud kohas ta

kindlasti ei viibinud. Kohus avaldas KrMS § 294 p 1 alusel M.S kohtueelsel uurimisel

antud ütlused, kust ta on selgitanud, et 06.05.2010 jalutas ta xxxxxxxx6 maja ees koeraga ja seal olid ka mingid inimesed olnud. Kellegagi nendest inimestest olevat ta ka juttu rääkinud, kuid kedagi

löönud ei ole. Kohus leiab, et juba M.S enda ütlustes, mis ta on andnud kohtueelsel uurimisel ja kuigi palju ka kohtuistungil, esineb vastuolu – ühes ta väitis, et polnud üldse kohal ega tea midagi, teises, et oli kohal ja ajas isegi juttu, kuid kedagi ei löönud. Lisaks ei ole need kooskõlas teiste, s.o kannatanu ja tunnistajate ütlustega. Kaitsja märkis, et käesolevalt on tegemist n.ö üks-ühe

vastu olukorraga, kus on kannatanu sõna süüdistatava sõna vastu ja sellisel juhul tuleb kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist sellise olukorraga, kuna

kohtuistungil ei ole tekkinud kõrvaldamata kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.

Kohus leiab, et süüdistatava ütlusi ei saa antud juhul üldse arvestada, kuna need ei ole

usaldusväärsed. Samas on kannatanu ütlused kooskõlas teiste kogutud tõendite, s.o tunnistajate ütlustega. Seega ei ole tegemist kõrvaldamata kahtlustega, ehk KrMS § 7 lg 3 märgitud olukorraga.

Kõige eeltoodu põhjal leiab kohus, et kohtulike tõendite uurimisel on kannatanu ja tunnistajate

ütlustega leidnud täielikult tõendamist, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas lõi süüdistatav ühel

korral kannatanule käega vastu selga. Tõendatud on ka, et kannatanu tundis löögi tagajärjel valu. Süüdistatava küsimustest kannatanule ja kaitsekõne täiendusest nähtus, et ta seab kahtluse alla valu,

kuna kannatanu ei pöördunud arsti poole ega ole ka tuvastatud vigastusi. Kohus leiab, et valu on

aisting, mille esinemist või mitteesinemist saabki hinnata eelkõige kannatanu ise. Asjaolu, et

kannatanu ei ole pöördunud arsti poole või ostnud apteegist salvi, ei anna alust väita, et valu ei

esinenud. Lisaks märgib kohus, et ainuüksi kannatanu löömisega on juba täidetud KarS § 121

objektiivne koosseis. Kvalifitseerimaks toimepandu KarS § 121 järgi ettenähtud teona, ei oma tähtsust, kas isik tundis löögi järel ka valu või kui suur see oli.

Kohtuistungil uuritud tõendite põhjal saab asuda ka seisukohale, et kannatanu löömine oli M.S poolt toime pandud tahtlikult.

Seega on tõendamist leidnud, et on aset leidnud KarS § 121 järgi kvalifitseeritav tegu ja selle on toime pannud M.S.

KarS § 32 lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle

toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub süüd välistav asjaolu. KarS § 33 kohaselt on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane.

M.S on sündinud 1970.a, seega on ta vanem kui 14-aastane. Kohtule ei ole käesolevas asjas esitatud ega kohus pole ka ise tuvastanud asjaolusid, mis seaks kahtluse alla isiku süüdivuse. Eelnevast tulenevalt on M.S süüvõimeline.

Kohus ei ole tuvastanud ka ühtegi M.S süüd välistavat asjaolu. Seega on M.S

süüdi talle KarS § 121 järgi süüks arvatud kuriteo toimepanemises, ta tuleb vastavalt süüdi tunnistada ning mõista karistus.

Karistuste mõistmisel juhindub kohus KarS § 56 sätetest. Karistuste mõistmisel arvestab kohus

eelkõige M.S süüd, samuti toimepandud kuriteo raskust ja laadi, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, kohtualuse isikut ja võimalusi mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud M.S suhtes puuduvad.

M.S iseloomustamiseks esitas prokurör kohtule karistusregistri väljavõtte ja koopiad

6(7)

otsustest, millistest nähtub, et M.S on karista tud väärteokorras kahel korral KarS § 262 järgi ja ühel korral KarS § 276 alusel. Lisaks esitas prokurör koopiad süüdistusaktist ja kohtu alla andmise määrusest kriminaalasjas 08260102786 (1-10-17104), millistest nähtub, et M.S-ile on esitatud süüdistus ja ta on kohtu alla antud KarS § 3312 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemises. Eelnevatest tõenditest nähtub, et M.S iseloomustabki teisi isikuid tülitav ja enda tegusid mittetunnistav käitumine. Kohtu poolt avaldatud otsusest väärteoasjas nr 4-09-17965 nähtub, et M.S

esineb xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx.

Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka sellega, et rünne oli suhteliselt kerge, s.t ühekordne löök,

mille tagajärjel kannatanul ei tekkinud vigastusi, vaid ta tundis ainult valu, mis möödus meditsiinilise sekkumiseta. Samuti arvestab kohus ka kannatanu suhtumist, et ta ei pea karistamist, kui sellist, oluliseks, vaid tal on hirm ning ta soovib, et tema ja tema pere rahule jäetakse.

KarS § 121 näeb karistusena ette rahalist karistust ja vangistust. Kohus leiab, et kõike eeltoodut arvestades ei ole käesoleval juhul põhjust kohaldada raskemat karistusliiki, s.o vangistust, vaid M.S

tuleb karistada rahalise karistusega. Rahalist karistust võib mõista 30-500 päevamäära.

Konkreetse kuriteo eest karistuse määra valikul tuleb orienteeruda keskmisele karistusele,

arvestades KarS § 56 sätestatud asjaolusid. Arvestades toimepandud teo laadi, M.S süü suurust ja saabunud suhteliselt kergeid tagajärgi, on prokuröri poolt palutud rahalise karistuse määr 70 päevamäära, mis jääb oluliselt alla keskmise määra, karistusliigi alammäära lähedale, vastav M.S süüle ja kohane mõjutamaks isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

Käesolevas kriminaalasjas on menetluskuludeks sundraha 417 eurot 03 senti (KrMS § 175 lg 1 p 9), postikulu 3,31 eurot (KrMS § 175 lg 1 p 10), paljunduskulu 2,01 eurot (KrMS § 175 lg 1 p 5), riigi

õigusabi korras osutatud õigusabi eest advokaat Ahto Sirendile makstav kaitsetasu 780,79 eurot

(KrMS § 175 lg 1 p 4). Eelnimetatud menetluskulude üle vaidlust ei olnud. Kohus leiab, et need

tulenevad seadusest, kulude suurus on tõendatud ja põhjendatud ning KrMS § 180 lg 1 tulenevalt tuleb need sisse nõuda süüdimõistetult.

Lisaks eelpoolloetletutele palus prokurör nõuda M.S-ilt sisse ka sundtoomise kulu 19,17

eurot. Kaitsja vaidles M.S-ilt sundraha sissenõudmisele vastu ja taotles selle riigi kanda

jätmist. Oma taotlust põhjendas ta asjaoluga, et kuigi siiani ei kirjalikult süüdistatav ega ka tema kaitsja vaidlustanud sundtoomist, leiab ta, et sundtoomise tegemiseks ei olnud alust. M.S

ei ole ühtegi kutset uurimisasutusse ilmumiseks kätte saanud, mistõttu ta ei teadnud, et ta peaks kohale ilmuma. Telefoniteel alaealisele tütrele, kes ei ole veel 14-aastane, edastatud kutsest olevat

M.S saanud teada alles peale seda, kui ta peale sundtoomist uuesti koju lubati. Kaitsja

leiab, et prokurör on tõendanud, mis on tehtud isikule kutse väljastamiseks, kuid pole millegagi tõendanud, et isik oleks ka kutse kätte saanud. Kohus leiab, et kaitsja taotlus sundtoomise kulu riigi kanda jätmiseks on põhjendatud. KrMS § 176 lg 1 p 2 kohaselt on sundtoomise kulu erikulu. KrMS § 173 lg 3 sätestab, et erikulud hüvitab isik, kelle süül need on tehtud. KrMS § 164 sätestab kutse kättetoimetamise üldkorra, millest tulenevalt

võib isiku kutsuda uurimisasutusse telefoni, faksi või muu tehnilise sidevahendi kaudu edastatud kutsega (lg 1). Kui on alust arvata, et isik hoidub kõrvale menetleja juurde ilmumisest, või kui ta ise

on avaldanud soovi saada kutse kirjalikult, kutsutakse ta kohale kirjaliku kutsega. Kohtus uuritud

tõenditest nähtub, et menetleja on saatnud M.S-ile kirjaliku kutse lihtkirjaga (t.l 46) ja ka

helistanud süüdistatava telefonile (t.l 47 I kd). Andmeid selle kohta, et M.S oleks

lihtkirjaga saadetud kutse ka kätte saanud, ei ole. KrMS § 165 sätestab kirjaliku kutse kättetoimetamise korra, millest tulenevalt postiga saadetud kutse loetakse isiku poolt kättesaaduks

7(7) postiasutuse väljastusteates märgitud päevast (lg 3). Käesolevalt sellist teadet kohtule esitatud ei ole.

Menetleja koostatud õiendist (t.l 47 I kd) nähtub, et telefonile vastas ilmselt M.S tütar,

kellele menetleja teatas politseisse ilmumise aja ja ka selle, et on saadetud kirjalik kutse ja palus

informatsiooni süüdistatavale edasi anda. Kohus leiab, et ka sellisel kujul edastatud kutset ei saa lugeda kättetoimetatuks, kuna seda ei ole tehtud teatavaks M.S-ile endale, vaid tema alla 14- aastasele tütrele ja pole ka teada, kas tütar kutse edastas.

Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et sundtoomiseks vajalikud kulutused oleks tehtud M.S süül ning need tuleb jätta riigi kanda.

Kohtunik