2-16-10620/70 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 20.03.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-16-10620

Kohtuasi

X (X) kohustustest vabastamise menetlus

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 23.01.2023 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Swedbank AS-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlgnik X

Võlausaldaja I Bigbank AS, lepingulised esindajad AK ja

EA

Võlausaldaja II Swedbank AS, lepingulised esindajad KT

ja GJ

Võlausaldaja III Osaühing Aktiva Finants, lepinguline

esindaja IM

Võlausaldaja IV Era Liisingu Inkassoteenused Aktsiaselts,

lepinguline esindaja KV

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 23.01.2023 määrus jätta muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Kohustustest vabastamise menetluse kulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus jätta

menetlusosaliste endi kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad kulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja menetluse käik

1. X (võlgnik) esitas 11.07.2016 Harju Maakohtule avalduse pankroti väljakuulutamiseks.

Maakohus kuulutas 22.09.2016 määrusega välja võlgniku pankroti ja lõpetas 03.01.2018

määrusega võlgniku pankrotimenetluse ning algatas võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse. Usaldusisiku kohustusi määras kohus täitma võlgnikku ennast.

2. Võlgnik esitas igal aastal aruandeid (2019, 2020, 2021, 2022, 2023) koos arvelduskonto

väljavõtetega. 09.01.2023 esitas võlgnik taotluse pankrotimenetluses täitmata jäänud

kohustustest vabastamiseks. Viimane aruanne esitati 06.01.2023, mille kohaselt töötas võlgnik

alates 01.10.2021 AS-is S. Igasugune vara võlgnikul puudus. Võlgniku elukohakulu oli

ligikaudu 450 eurot. Võlausaldajatele tehtud väljamaksete osas märkis võlgnik, et tasus

04.01.2023 Swedbank AS-le 40 eurot, Bigbank AS-le 40 eurot ja OÜ-le Aktiva Finants 15

eurot.

3. Võlausaldaja Bigbank AS esitas 24.03.2022 taotluse võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse lõpetamiseks ja kohustustest vabastamata jätmiseks. Võlausaldaja oli seisukohal, et

võlgnik rikkus süüliselt pankrotiseaduse (PankrS) § 172 lg 2 ja § 173 lg-tes 3 sätestatud

kohustusi ja kahjustas sellega võlausaldajate huve. Taotluse kohaselt teenis võlgnik tulu, millelt

tal oli kohustus võlausaldajatele väljamakseid teha. Võlgnik jättis kohustustest vabastamise

menetluses sätestatud kohustused täitmata ning ei teostanud korrektses summas väljamakseid.

Menetluse kestel tasus võlgnik võlausaldajale 175 eurot ja võlgnevuse jääk oli 13 565,79 eurot.

Võlausaldaja hinnangul oli võlgniku tegevus/tegevusetus süülise iseloomuga ning võlgnik jättis

täitmata pankrotiseaduses ning talle kohtu poolt määratud kohustused.

4. Võlausaldajad ERA Liisingu Inkassoteenused AS ja Aktiva Finants OÜ toetasid ja nõustusid

Bigbank AS taotlusega, palusid võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetada ja jätta

võlgnik kohustustest vabastamata.

5. Swedbank AS esitas 11.05.2022 seisukoha, milles palus lõpetada võlgniku kohustustest

vabastamise menetlus ja jätta võlgnik kohustustest vabastamata. Võlgnik tasus võlausaldajale

menetluse käigus 325 eurot ja võlgnevuse jääk oli 14 253,32 eurot. Võlausaldaja oli seisukohal,

et võlgnik rikkus tahtlikult PankrS § 173 lg-s 3-5 sätestatud loovutamiskohustust ja kahjustas

võlausaldaja huve. Esitatud aruannete kohaselt teenis võlgnik tulu, millelt tasus ta

võlausaldajatele vähem, kui pankrotiseaduses sätestatud korra alusel oleks pidanud tasuma.

Võlausaldaja hinnangul ei täitnud võlgnik korrektselt ka PankrS § 173 lg 2 tulenevat teabe

andmise kohustust. Võlgniku käitumises oli tuvastatav süüline iseloom.

6. Kohus korraldas võlgniku ärakuulamise 13.09.2022. Võlgnik selgitas, et ta elas üürikorteris,

mille eest tasus igakuiselt ligikaudu 475 eurot. Pankrotiga kaotas võlgnik enda kodu ja auto.

Võlgnik töötas mitmetel erinevatel töökohtadel ja oli vahepeal ka töötu. Ärakuulamise hetkel

töötas ta AS-is S stendijana. Igakuine sissetulek oli ligikaudu 1000 eurot (neto). Selle eest tuli

katta elamiskulud. Samuti kulus suur osa sissetulekust tervisekulude (hambaravi) katteks.

Võlausaldajatele tegi võlgnik makseid kord aastas, vastavalt võimalusele. Võlgnik otsis

tasuvamat tööd ja käis täienduskursustel.

Maakohtu määrus

7. Maakohus leidis, et taotlused kohustustest vabastamise menetluse ennetähtaegseks

lõpetamiseks ja võlgniku kohustustest vabastamata jätmiseks tuli jätta rahuldamata.

Menetluskulud jäid võlgniku kanda.

Maakohus kohaldas asja menetlemisel kuni 30.06.2022 kehtinud pankrotiseaduse (PankrS)

redaktsiooni. Võlausaldajad heitsid võlgnikule ette, et ta rikkus PankrS §-s 173 sätestatud

kohustusi, eelkõige loovutamis- ja teabeandmise kohustusi. Kohus ei pidanud võlausaldaja

Swedbank AS-i etteheidet PankrS § 173 lg 2 kohaselt teabeandmise kohustuse rikkumise kohta

asjakohaseks. Swedbank AS heitis võlgnikule ette sularaha sissemaksete tegemist ja

kolmandatelt isikutelt ülekannete saamist, mida ta oma aruannetes ei selgitanud. Kohus märkis,

et võlgnik esitas kohustustest vabastamise menetluse kestel iga kord koos aruandega ka oma

arvelduskonto väljavõtte. Arvelduskonto väljavõtetest nähtusid ka etteheidetavad ülekanded ja

sissemaksed. Menetluse kestel ei nõudnud ükski võlausaldaja sissemaksete ja ülekannete osas

võlgnikult täiendavat teavet. Kohus leidis, et asjaolu, et võlgnik tegi sularaha sissemakseid või

kolmandad isikud tegid talle ülekandeid, ei tähendanud, et võlgnik rikkus teabeandmise

kohustust või varjas oma tulusid. Ülekannete tegijateks olid võlgniku lähikondlased, mis viitas

sellele, et tegemist oli omavahelise arveldamise, abistamise või laenamisega. Taolistelt

ülekannetelt puudus võlgnikul kohustus teha võlausaldajatele automaatseid väljamakseid.

Kuivõrd käesoleval juhul ei nõudnud võlausaldajad võlgnikult täiendavat teavet ülekannete

kohta, ei saanud võlgnikule teabe esitamata jätmist ette heita.

Seoses loovutamiskohustuse rikkumisega märkis kohus, et arvestades võlgniku igakuiseid

sissetulekuid, ei teostanud ta võlausaldajatele väljamakseid seaduses ettenähtud ulatuses.

Kohus leidis, et võlgnik ei käitunud loovutamiskohustuse rikkumisel süüliselt (PankrS § 175 lg

2 p 2). Kohustustest vabastamise menetluse eesmärgiks ei olnud võlgniku poolt kogu nõude

tasumine vaid nõude vähendamine vastavalt võimalustele. Võlgnik kaotas pankrotiga enda

korteri ja maksis igakuiselt ligi 475 eurot üüri. Väljaminekud elamiskulude ja tervisekulude

katteks olid suured. Võlgnik tegi menetluse kestel võlausaldajatele väljamakseid kokku 584

euro ulatuses. Menetluse jooksul vähendas võlgnik oma nõudeid võimaluste piires, täitis

nõuetekohaselt oma aruande esitamise kohustust ja oli koostööaldis. Ühtlasi astus ta samme

tasuvama töökoha leidmiseks ja läbis keevituskursuse. Võlgnik andis endast parima kohustuste

täitmiseks ja ei rikkunud loovutamiskohustust süüliselt. Eelnevale tuginedes puudus alus jätta

võlgnik kohustustest vabastamata.

Määruskaebus

8. Swedbank AS (võlausaldaja) palus tühistada maakohtu määruse ja teha uus määrus, millega

lõpetada kohustustest vabastamise menetlus ja keelduda võlgniku kohustustest vabastamisest.

Kohus ei hinnanud kaebuse esitaja väiteid võlgnikupoolsete rikkumiste osas ning ei

analüüsinud võlgniku tegutsemise vastavust võlgniku kohustustele kohustustest vabastamise

menetluses. Kohtumäärus ei olnud TsMS § 436 lg 1 kohaselt seaduslik ja põhjendatud.

Võlausaldaja märkis 11.05.2022 esitatud seisukohas, et võlgnik ei täitnud korrektselt PankrS §

173 lg-st 2 tulenevat teabe andmise kohustust. Võlgniku esitatud pangakonto väljavõttelt

nähtusid laekumised eraisikutelt ja mitmed sularaha sissemaksed, mida võlgnik oma aruannetes

ei selgitanud. Võlausaldaja hinnangul hoidis võlgnik sellega kõrvale kohustusest anda oma

majanduslikku seisukorra kohta teavet. Kohus ei pidanud oma 23.01.2023 määruses etteheidet

asjakohaseks, sest eelnimetatud laekumised ja sissemaksed nähtusid võlgniku poolt esitatud

väljavõttest. Lisaks ei nõudnud ükski võlausaldaja menetluse käigus võlgnikult vaidlusaluste

sissemaksete ja laekumiste kohta täiendavat teavet. Võlausaldaja oli seisukohal, et võlgnik ei

taganud menetluse läbipaistvust ega võimaldanud kohtul ega võlausaldajatel hinnata võlgniku

poolt kohustuste täitmist. Seega rikkus võlgnik PankrS § 173 lg-st 2 tulenevat teabe andmise

kohustust.

Võlausaldaja märkis, et kuigi sularaha sissemaksed ja laekumised kolmandatelt isikutelt ei

tähendanud automaatselt, et võlgnik varjas oma tulusid, oli taoliste maksete näol tegemist

võlgniku sissetulekuga, millelt tuli teha võlausaldajatele väljamakseid. Menetluse kestel tuli

võlgnikul võlausaldaja katteks tasuda kokku 12 437,74 eurot, kuid tasus kokku 365 eurot.

Võlgnik teenis tulu, millelt tegi võlausaldajatele väiksemaid väljamakseid kui seaduse alusel

oleks pidanud. Seaduslik alus väljamaksete väiksemas ulatuses tegemiseks puudus. Võlgnik

rikkus süüliselt loovutamiskohustust ja kahjustas sellega võlausaldajate huve.

Võlausaldaja ei nõustunud kohtu hinnanguga, et võlgnik ei käitunud loovutuskohustuste

rikkumisel süüliselt. Võlgniku sissetulek võimaldas tal teha võlausaldajatele suuremaid

väljamakseid. Üüri tasumine ei olnud ebatavaline kulutus ning ei andnud alust käesolevas

menetluses võlgnikku teisiti kohelda. Võlgniku esitatud pangakonto väljavõttelt perioodil

30.01.2021-30.01.2022 nähtus vaid üks makse hambaravi eest. Eeltoodust tulenevalt märkis

kohus põhjendamatult, et võlgnik ei käitunud loovutuskohustuse rikkumisel süüliselt. Kohus ei

põhjendanud, miks tugineti kohtumääruses võlgniku paljasõnalistele väidetele, kuid ei

arvestatud võlausaldaja seisukohtadega. Kohtumääruse põhjendused ei olnud piisavad, et lükata

ümber võlausaldaja hinnang võlgniku kohustuste rikkumise osas.

Menetluse edasine käik

9. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis võlgnikule tähtaja sellele vastamiseks.

10.Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta maakohtu määrus jõusse.

11. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

12. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust vaidlustatud määruse

tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel jätta muutmata ning

määruskaebus rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda.

Maakohus leidis õigesti, et käesolevas asjas tuleb füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FiMS)

§ 68 lg 2 järgi lähtuda asja lahendamisel kuni 30.06.2022 kehtinud pankrotiseaduse

redaktsioonist. Füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamist reguleerib PankrS § 175

lg 1, mille järgi otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud

kohustustest vabastamise. PankrS § 175 lg 51 kohaselt võib viieaastast tähtaega pikendada

kokku seitsme aastani. Kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab

kohus PankrS § 175 lg 8 järgi võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest

vabastamise menetluse.

PankrS § 173 lg-te 1–3 kohaselt on võlgnikul järgmised kohustused: võlgnik on kohustatud

tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima;

võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha

vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel

teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta ning võlgniku töö- või

teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded

loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud

isikutele teatama.

PankrS § 175 lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku

kohustustest vabastamine välistatud (Riigikohtu 20.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16,

p 15). Kohus keeldub PankrS § 175 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel võlgnikku kohustustest vabastamast,

kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või kui võlgnik rikkus süüliselt PankrS §-s 173

nimetatud kohustusi ja kahjustas sellega võlausaldajate huve.

Maakohus ei tuvastanud kohustustest vabastamisest keeldumise aluseid ning leidis, et võlgnik

ei rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi. PankrS § 175 lg 1 alusel

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine on kohtu diskretsiooniotsus,

millesse kõrgema astme kohus võib sekkuda siis, kui on ületatud diskretsioonipiire.

Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei ületanud maakohus diskretsiooni piire.

Ringkonnakohtu hinnangul põhjendas maakohus oma järeldusi piisavalt ning määruskaebuse

väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Maakohus on analüüsinud nõuetekohaselt

kõiki kohustustest vabastamise eeldusi ja õigesti leidnud, et võlgnik tuleb vabastada täitmata

jäänud kohustustest. Ringkonnakohus järgib TsMS § 654 lg 6 alusel koosmõjus §-ga 659

maakohtu määruse põhjendusi ega korda neid täies mahus. Vastuseks kaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

13. Kohustustest vabastamata jätmiseks peab võlgnik olema käitunud süüliselt.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 2 kohaselt hõlmab süü hooletust, rasket hooletust ja tahtlust.

VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata

jätmine. VÕS § 104 lg 4 mõttes tuvastatakse raske hooletus objektiivsete kriteeriumite alusel.

Raske hooletus tähendab hoolsuse tavalise määra märgatavat puudumist, mistõttu peaks raskelt

hooletu käitumine olema rikkujaga sarnases olukorras olevale isikule mõistlikult

vastuvõetamatu. Seetõttu tuleb raske hooletuse tuvastamiseks võlgadest vabastamise menetluse

kontekstis esitada küsimus, kuidas ja millise hoolsusega pidanuks täitma PankrS § 173 lg 1

sätestatud kohustusi hoolas võlgnik (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 01.06.2018 määrus tsiviilasjas

nr 2-08-63521, p 14). Riigikohus on leidnud, et kui võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg

2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust

füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt

Riigikohtu 17.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11; 14.11.2011 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-121-11, p 12).

Maakohus leidis võlgniku kohustustest vabastamisel, et võlgnik ei rikkunud PankrS § 173 lg-

st 3-5 tulenevat loovutuskohustust süüliselt. Ringkonnakohus nõustub, et toimiku materjalidest

nähtuvalt ei ole võlgniku käitumises süülise käitumise tunnuseid. Maakohus andis süü

puudumisele õige hinnangu. Ringkonnakohtu hinnangul ei käitunud võlgnik pahatahtlikult,

vaid oma võimaluste piires parimal võimalikul viisil. Võlgnik tegi menetluse kestel

võlausaldajatele väljamakseid vastavalt võimalustele, täitis nõuetekohaselt aruannete esitamise

kohustust ja oli koostööaldis. Ühtlasi astus ta samme tasuvama töö leidmiseks ja läbis selle

jaoks keevituskursuse. Arvestades võlgniku töötasu, üldist elukalliduse taset ja kulutusi tervise

ja üürikorteri peale puudus võlgnikul võimalus teha võlausaldajatele suuremaid väljamakseid.

Kaebuse kohaselt rikkus võlgnik süüliselt mh sissetulekute kohta teabe andmise kohustust

(PankrS § 173 lg 2). Võlgnik tegi sularaha sissemakseid, mida ta oma aruannetes ei selgitanud.

Lisaks tegid kolmandad isikud võlgnikule ülekandeid, mida samuti aruannetes ei selgitatud.

Kohus ei nõustu eeltooduga ja märgib, et vaidlusalused sularaha sissemaksed ja ülekanded

kolmandatelt isikutelt nähtusid arvelduskonto väljavõtetelt, mille võlgnik esitatud aruannetele

lisas. Kuivõrd käesoleval juhul ei nõudnud võlausaldajad võlgnikult täiendavat teavet

ülekannete kohta, ei saanud võlgnikule teabe esitamata jätmist ette heita. Eeltoodust tulenevalt

ei rikkunud võlgnik PankrS § 173 lg-st 2 tulenevat teabe andmise kohustust.

14. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul ei esine võlgniku käitumises

kohustustest vabastamisest keeldumise absoluutseid aluseid. Asjaolude pinnalt ei saa järeldada,

et võlgniku käitumine oli suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele, mille korral

oleks tema kohustustest vabastamine välistatud. Samuti ei saavutaks võlausaldaja võlgniku

kohustustest vabastamata jätmisega tõenäoliselt oma eesmärki saada oma nõue rahuldatud.

Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärgiks ei ole võlgniku kohustamine

ebarealistlike eesmärkide seadmiseks, vaid nõude vähendamine vastavalt võimalustele.

Võlgnik täitis TsMS § 173 lg-st 3-5 tulenevaid kohustusi oma võimaluste piires. Võlausaldaja

arusaam, et võlgnik oleks saanud tasuda võlausaldajale suuremas ulatuses, ei ole tõendatud.

Samuti ei rikkunud võlgnik PankrS § 173 lg-st 2 tulenevat teabe andmise kohustust. PankrS §

2 teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile

võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest

pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks

majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks (Riigikohtu 04.05.2016 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14 ja 17.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15).

Ühiskonna sidususe seisukohast peab võlgadest vabastamine võimaldama võlgnikul pöörduda

tagasi tavapärase elukorralduse juurde. Kohustustest vabastamisest keeldumine saab toimuda

erandjuhul, mida saab rakendada vaid võlgnikku selge pahatahtlikkuse korral. Käesoleval juhul

ei tuvastanud ringkonnakohus võlgniku pahatahtlikkust ega põhjuseid, miks võlgnik ei peaks

saama uut võimalust. Eeltoodust tulenevalt ei kuulu võlausaldaja määruskaebus rahuldamisele.

15. Menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel

nende endi kanda, kuna võlausaldaja vastuväited ei olnud edukad, samas kui menetlus toimus

võlgniku huvides. Menetluskulude sellise jaotuse korral ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks

määrata.

16. Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse PankrS § 175 lg 6 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)