3-22-1647/78 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

20.03.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1647

Haldusasi

Politsei-

ja

Piirivalveameti

taotlus

X

kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise

tähtaja

pikendamiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet; esindaja KP

Puudutatud isik – X; riigi õigusabi korras määratud

esindaja v.adv Aleksei Ratnikov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 02.02.2023 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 02.02.2023 määruse

resolutsiooni p 1 muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt

käesoleva määruse põhjendustele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg-d 1 ja 3, § 265

lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 02.08.2022 kell 03.30 Valgas kinni X koos

kaaslasega. Isikul ei olnud kehtivat reisidokumenti ja tal puudus Eesti Vabariigis viibimiseks

seaduslik alus. Isik esitas kontrollimisel politseile Y nimele väljastatud Venemaa Föderatsiooni

passi ja X nimele väljastatud välismaalase registreerimise koreakeelse kaardi. Isik avaldas

kinnipidamisel soovi rahvusvahelise kaitse saamiseks. Ta peeti kuni 48 tunniks kinni

välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel. Tartu Halduskohtu

03.08.2022 määrusega anti PPA-le luba isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni

kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 03.10.2022 (k.a). Tartu

Ringkonnakohus jättis 16.09.2022 puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata ja

halduskohtu 03.08.2022 määruse muutmata. Tallinna Halduskohus pikendas 03.10.2022

3-22-1647

2(7)

määrusega puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise

aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 03.02.2023 (k.a). Tallinna Ringkonnakohus

jättis 28.11.2022 määrusega X määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu 03.10.2022 määruse

muutmata.

2. PPA tegi 27.01.2023 otsuse nr 12208020063-1, millega lükkas X rahvusvahelise kaitse

taotluse tagasi, lugedes selle selgelt põhjendamatuks VRKS § 201 p-de 2, 7 ja 9 alusel ning tegi

ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja kohaldas isikule sissesõidukeeldu 5 aastaks. X esitas

nimetatud otsuse tühistamiseks Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-23-446).

Halduskohus on määranud kohtuistungi ajaks 06.04.2023.

3. PPA esitas 30.01.2023 Tallinna Halduskohtule taotluse pikendada VRKS § 361 lg 2 p-

de 4, 5 ja 6 alusel X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni neljaks kuuks.

Isiku suhtes esineb VRKS § 361 lg 2 p-s 4 sätestatud alus. Välismaalase põgenemisoht esineb,

kui välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole

saanud luba või õigust Eestis viibida (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §

68 lg 8). Isik saabus Eestisse ebaseaduslikult, omamata alust riigis viibimiseks. Põhjendatud ja

vajalik on isiku kinnipidamine rahvusvahelise kaitse menetluse lõpuni, kuivõrd isiku tabamise

asjaolud näitavad, et isik oli pigem lahkumas Eestist. PPA tegi isiku suhtes 27.01.2023

rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse. Oluline on, et isik oleks PPA-le

kättesaadav rahvusvahelise kaitse menetluse lõpuni ning tulevase väljasaatmismenetluse

tarbeks. VSS § 68 lg 6 kohaselt esineb põgenemise oht välismaalase suhtes ka siis, kui

välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema

hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Alates kinnipidamisest oli

selge, et isik ei soovi lahkumiskohustust täita.

Isiku suhtes esineb VRKS § 361 lg 2 p-s 5 sätestatud alus. Isik saabus Eestisse ebaseaduslikult

ega esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust viivitamatult pärast saabumist. Isiku soov võis olla

pigem Eestist lahkumine, taotlus esitati pärast isiku tabamist ja edasise liikumise tõkestamist.

Isiku selgitustest nähtuvalt soovis ta minna algselt Koreasse ja Soome.

Isiku suhtes esineb ka VRKS § 361 lg 2 p-s 6 sätestatud alus. Isik on karistatud Venemaa

Föderatsiooni kriminaalkoodeksi § 131 lg 3 alusel (alaealise vägistamine) ning tal on kandmata

vanglakaristus 7 aastat, 9 kuud ja 15 päeva. Isiku õigusvastane käitumine kujutab endast tõelist,

vahetut ja piisavalt tõsist ühiskonna põhihuvi kahjustavat ohtu, mis muudab tema kinnipidamise

vältimatult vajalikuks. Isiku puhul ei ole välistatud, et ta jätkab Eestis viibides laste vastu

suunatud kuritegude toimepanemist. Alaealiste vastu suunatud kuriteod on käsitatavad

üldohtlikena. Isiku asjade hulgast leiti ka määrus kriminaalmenetluse algatamiseks internetis

laste seksuaalse ahvatlemise osas (Venemaa Föderatsiooni kriminaalkoodeksi § 135 lg-s 2

ettenähtud kuriteo tunnused). Kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on olemas eeskätt

kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika pinnalt suur

(Riigikohtu lahend 3-1-1-103-06, p 15). Sellisteks kuritegudeks on ka seksuaalkuriteod.

Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole võimalik, sest isiku suhtes esineb

põgenemisoht ning isik ohustab avalikku korda. Isikul puuduvad sidemed Eestiga, tal ei ole siin

elu- ega töökohta ega pereliikmeid ning tal puuduvad rahalised vahendid Eestis toimetulekuks.

4. X selgitas 02.02.2023 kohtuistungil, et Novoaltaiski Linnakohtu XX.XX.XXXX otsus

tema süüdimõistmise kohta on ebaseaduslik. Isik sai Altai oblasti apellatsioonikohtu

16.12.2021 otsusest teada kohtuistungil. Puudutatud isikule saadeti apellatsioonikohtu istungi

kutse, aga kätte ta seda ei saanud. Sellest, et on rahvusvaheliselt tagaotsitav, sai ta teada u 2

nädalat tagasi. Puudutatud isikul on kavas registreerida abielu naisega, kellega ta tuli

3-22-1647

3(7)

ebaseaduslikult Eestisse. PPA taotlus ei ole põhjendatud. Isik ei oleks ohuks avalikule korrale.

PPA esitatud tõendid ei ole lubatavad juhul, kui need saadi otsesuhtluses Venemaa

ametivõimudega. Kohtuotsused ei ole usaldusväärsed. Kohus võiks isikul lubada elada

perekonnana Vao keskuses.

5. PPA selgitas 02.02.2023 kohtuistungil, et sai kohtule esitatud tõendid Interpoli kanaleid

kasutades, sest ei tohi rahvusvahelise kaitse menetluses otse suhelda selle riigiga, kelle tegevuse

eest palub isik varjupaika.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 02.02.2023 määrusega PPA taotluse ning andis loa

puudutatud

isiku

kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise

tähtaja

pikendamiseks

kuni

kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 02.06.2023.

PPA on tõendanud, et isik on Venemaal rahvusvaheliselt tagaotsitavaks kuulutatud seoses

sellega, et tal on ära kandmata vangistus 7 aastat, 9 kuud ja 15 päeva. Vangistuse aluseks on

Altai oblasti apellatsioonikohtu 16.12.2021 otsus, millega isikut karistati alaealise vägistamise

eest 9 aasta pikkuse vangistusega. Kohtule ei ole vastavat otsust esitatud. Küll on aga kohus

tutvunud Novoaltaiski Linnakohtu XX.XX.XXXX otsusega, mille alusel mõisteti isik süüdi

alaealise vägistamises ja teda karistati vangistusega 2 aastat ja 5 kuud. Isik ei vaidlustanud seda

asjaolu 02.08.2022 seletustes (PPA 03.08.2022 taotluse lisa 4) ega istungil, kuigi väitis, et ei

ole kuritegu toime pannud. Eeltoodust tulenevalt puudub alus kahelda selles, et isik on

tagaotsitav seoses karistuse kandmata jätmisega. Seega tähendab isiku võimalik Venemaale

väljasaatmine pikaajalise vangistuse kandmist.

Usutav ei ole isiku väide, et ta ei saanud kätte Altai oblasti apellatsioonikohtu 16.12.2021

istungi kutset. Isik osales koos kaitsjaga enda vahi alt vabastamise taotluse arutelul ning

06.12.2021 vahi alt vabastamise määruses on märgitud, et Novoaltaiski Linnakohtu

XX.XX.XXXX otsus pole käesoleva ajani seaduslikult jõustunud, selle läbivaatamine

apellatsiooniinstantsis on määratud 16. detsembrile 2021. a-l. Seega oli isik teadlik

apellatsioonikohtu istungi ajast. Eeltoodu seab tõsise kahtluse alla isiku väited, et ta sai

apellatsioonikohtu otsusest ja rahvusvahelisest tagaotsimisest teada alles hiljuti Eestis. Pigem

on rahvusvaheline tagaotsimine seostatav ebaseadusliku piiriületusega. Eelnimetatu selgitab ka,

miks isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse mitte kohe pärast ebaseaduslikku piiriületust,

vaid alles pärast politsei poolt kinnipidamist (PPA 03.08.2022 kinnipidamise taotluse lisa 3).

Rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise tingis soov vältida Venemaale väljasaatmist.

Arvestades nimetatud asjaolusid kogumis, on tõenäoline, et kinnipidamiskeskusest vabanemise

korral ei ole isik PPA-le kättesaadav võimaliku väljasaatmise täideviimiseks. Põgenemisohu

tõttu ei ole võimalik kohaldada leebemaid järelemeetmeid. Isiku kinnipidamine ei ole

muutunud ebaproportsionaalseks. Ta on viibinud praeguseks kinnipidamiskeskuses peaaegu 6

kuud. Isiku väited rahvusvahelise kaitse vajaduse osas vajasid kontrollimist ning PPA tegi

rahvusvahelisest kaitsest keeldumise otsuse 27.01.2023. Seda otsust on võimalik vaidlustada,

mistõttu ei ole rahvusvahelise kaitse menetlus tänaseks lõppenud. Kohtul puuduvad andmed

selle kohta, et isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses oleks vastuolus tema turvalisuse või

tervisekaitse kaalutlustega (VRKS § 363 lg 3).

Teave rahvusvahelise tagaotsimise kohta, Novoaltaiski Linnakohtu XX.XX.XXXX otsus ja

Novoaltaiski Linnakohtu 06.12.2021 määrus ei ole lubamatud tõendid. PPA selgitas, et kogus

need rahvusvahelise kaitse menetluse käigus Interpoli kaudu. PPA-l oli rahvusvahelise kaitse

menetluse käigus kohustus hinnata, kas isikut kiusati tema päritolu riigis taga ning kas see oli

rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise tegelik põhjus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-22-1647

4(7)

7. X palub 13.02.2023 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 02.02.2023 määrus

ja teha asjas uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada puudutatud isik

kinnipidamiskeskusest.

Novoaltaiski Linnakohtu XX.XX.XXXX otsusega ei mõistetud isikut süüdi alaealise

vägistamises, vaid see kvalifitseeriti ümber aktiks poolte kokkuleppel. Novoaltaiski Linnakohtu

XX.XX.XXXX otsusega määratud karistus on ära kantud. Isik on esitanud kohtule

vabastamistõendi. Teavet rahvusvahelise tagaotsimise kohta, Novoaltaiski Linnakohtu

XX.XX.XXXX otsust ja 06.12.2021 vahi alt vabastamise määrust ei tohiks asjas arvestada,

kuna antud menetlused ja nende läbiviimine ei pruugi olla usaldusväärne ega objektiivne.

Vastustaja pole tõendanud, et Altai oblasti apellatsioonikohtu menetlus oli seaduslik. Esitamata

on tõendid, et kaebaja oleks sellesse menetlusse kaasatud ja oleks olnud menetlusest ja

istungiajast teadlik. Isik sai otsuse kätte alles Eestis viibides.

Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse esimesel kohtumisel PPA-ga. Isiku kinnipidamine ei

ole lubatav. Kohus ei ole isikuga seotud asjaolusid õigesti hinnanud. Isiku suhtes ei esine

põgenemisohtu. Isik ei ole enda käitumisega väljendanud soovimatust täita lahkumiskohustust.

Asjaolu, et isik on viibinud mitmes riigis, ei saa olla põgenemisohu määramise aluseks. Isik oli

asjaoludest tulenevalt sunnitud selliselt käituma. Isik on menetluses igati kaasa aidanud, ta ei

soovi end varjata ega esitada valeandmeid. Kohus ei ole arvestanud asjaoluga, et kuigi asjaolud

ei ole muutunud, ei pruugi see olla isiku kinnipidamise pikendamiseks piisav.

Isik palub enda kinnipidamiskeskusest vabastada, ta on PPA-le kättesaadav ka Vao keskuses

või kindlaksmääratud elukohas elades.

Isikule ei tutvustatud enne istungit PPA taotlust ning istungi käigus tehti seda vaid osaliselt,

samuti ei võimaldatud isikul vabalt selgitusi esitada.

Isik soovib esitada tõenditena asja juurde tema advokaadi ja tunnistajate kinnitused (lisad 1‒5)

ning enda vabastamise tõendi (lisa 6).

8. PPA palub 09.03.2023 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

Asjas tuvastatud asjaolud kogumis õigustavad isiku kinnipidamist. Kohus on õigesti

tuvastanud, et isiku suhtes esinevad VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud kinnipidamise

alused.

Kohus on põgenemisohu hindamisel arvestanud isiku enda antud selgitustega, samuti kohtus

antud ütlustega. PPA arvestas põgenemisohtu hinnates mh sellega, et isik on juba varem teises

riigis taotlenud rahvusvahelist kaitset ning väidetavalt selle saanud, kuid pöördunud pärast seda

vabatahtlikult tagasi riiki, mille eest kaitset taotles. Isiku esitatud Lõuna-Korea välismaalase

kaart on osaliselt võltsitud – omakäeliselt kirjutatud viibimisaja pikendus 19.11.2019‒

19.11.2020 ei ole tehtud Korea Vabariigi ametiasutuste poolt. Isik ei suutnud tõendada, et ta

oleks Korea Vabariigis kaitset saanud. Tõenäoliselt isik taotles kaitset, aga ei saanud seda.

Lisaks arvestas PPA isiku väitega, et enne Eestisse saabumist tutvus ta rahvusvahelise kaitse

taotluse esitamise osas kehtiva korraga ja planeeris põhjalikult teekonda. Seetõttu jääb

arusaamatuks, miks isik ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust viivitamatult pärast Eestisse

saabumist ning tekib põhjendatud kahtlus isiku tegelikus soovis Eestis rahvusvahelise kaitse

taotlus esitada. Isikust tulenev põgenemisoht ei ole ära langenud.

Kinnitust on leidnud, et isik on üldohtlik kurjategija, kes pani Venemaal toime seksuaalkuriteo

alaealise suhtes. PPA on tõendanud, et isik on Venemaal tagaotsitav Venemaa Föderatsiooni

kriminaalkoodeksi § 131 lg 3 (alaealise vägistamine) alusel. Isikul on kandmata vanglakaristus

7 aastat, 9 kuud ja 15 päeva. Isiku väited sellest, et ta ei olnud apellatsioonimenetlusest teadlik,

3-22-1647

5(7)

ei vasta tõele. Isik on rahvusvahelise kaitse menetluses esitanud kohtumääruse, mille kohaselt

ta vabastati vahi alt seoses karistusaja ärakandmisega. Samast määrusest nähtub, et

kriminaalasja apellatsiooniistungi ajaks oli määratud 16.12.2021 ehk sama päev, kui X mõisteti

apellatsioonikohtu poolt süüdi. Seega oli ta teadlik sellest, et tema menetlus jätkus kõrgemas

kohtuastmes. Järelikult oli isik teadlik kohtuistungist ning enda süüdimõistmisest kõrgema

kohtuastme poolt, ning otsustas vanglakaristuse vältimiseks Venemaalt põgeneda.

Põgenemisohtu suurendab asjaolu, et isik on teadlik, et tema osas on tehtud rahvusvahelise

kaitse taotlust tagasilükkav otsus, ning et tema staatuse muutumisel annab Eesti ta üle

Venemaale. Isik on nimetatud otsuse vaidlustanud ja on seega hetkel jätkuvalt rahvusvahelise

kaitse taotleja staatuses. Isik on väljendanud, et tema Venemaale mingil tingimusel ei naase.

Kinnipidamiskeskuses on ta ametnikuga suheldes väljendanud enda võimekust pommi

meisterdada ja sellega siin nii end kui teisi tappa.

Väide menetlusnormi rikkumisest on pahatahtlik. Enne kohtuistungit tutvustas PPA menetleja

isikule taotlust. Lisaks on isikul riigi õigusabi korras määratud esindaja, kellel on kohustus

tutvustada isikule taotlusi ja dokumente. PPA tegi taotluse esindajale kättesaadavaks

30.01.2023 ja esindajal oli piisavalt aega, et taotlust isikule tutvustada. Istungil said sõna nii

isik ise kui esindaja.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. VRKS § 361 lg 1 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada sama paragrahvi

lõikes 2 sätestatud alusel, kui VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik

tõhusalt kohaldada. PPA taotles puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja

pikendamist VRKS § 361 lg p-de 4, 5 ja 6 alusel. Halduskohus tugines loa andmisel VRKS §

361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud kinnipidamise alustele.

10. VRKS § 361 lg 2 p 4 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral

kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude

väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Selle sätte peamine eesmärk

on tagada isiku kättesaadavus rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavate

asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamine). Väljaselgitamist

vajavad asjaolud seonduvad eelkõige pagulase staatuse aluseks olevate väidete kontrollimisega

(nt tagakiusukartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega

seonduv jms), mis eeldavad isiklikku osalust ja kättesaadavust. Seejuures aitab viidatud sätte

kohaldamine kaasa ka taotleja edasiliikumise ennetamisele. Taotluse tagasilükkamise otsuse

täitmise tagamine ei saa olla isiku sel alusel kinnipidamise keskseks põhjenduseks (Riigikohtu

30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1 ja 18.2). Kinnipidamise pikendamise taotlemisel tuleb

PPA-l selgitada, milliseid toiminguid on vahepeal asjaolude väljaselgitamiseks tehtud, et kohus

saaks kontrollida vajaliku hoolsuse ja kinnipidamisaluse kohaldamise tingimuste täitmist.

VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel on lubatud isikut kinni pidada üksnes seni, kuni rahvusvahelise

kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud on välja selgitatud (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 03.09.2021 määrus nr 3-21-1340, p 13; 17.12.2021 määrus nr 3-21-1404, p

19). Seega ei saa üldjuhul nimetatud sätte alusel isikut kinni pidada pärast seda, kui PPA on

rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise lõpetanud ja selle kohta otsuse teinud. PPA selgitas

30.01.2023 taotluses, et tegi 27.01.2023 otsuse, millega lükkas puudutatud isiku rahvusvahelise

kaitse taotluse tagasi, lugedes taotluse selgelt põhjendamatuks VRKS § 201 p-de 2, 7 ja 9 alusel.

Seega olid PPA hinnangul isiku taotluse asjaolud selle tagasilükkamiseks piisavalt välja

selgitatud. Isiku jätkuvat kinnipidamist VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel ei õigusta üksnes PPA

hinnang, et isiku kinnipidamine on vajalik kuni VRKS § 31 lg 1 p 2 tähenduses lõpliku otsuse

3-22-1647

6(7)

tegemiseni ning tulevase väljasaatmisemenetluse tarbeks. Eelneva tõttu ei olnud

ringkonnakohtu hinnangul võimalik puudutatud isiku kinnipidamine VRKS § 361 lg 2 p 4

alusel.

11. Ringkonnakohus ei nõustu ka halduskohtu seisukohaga, et isiku puhul esinesid VRKS §

361 lg 2 p-s 5 sätestatud asjaolud. Selle normi järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejate

vältimatu vajaduse korral kinni pidada, kui välismaalane on Eestist lahkuma kohustamise

menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse

taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks.

Kohtupraktikas on direktiivile 2013/33/EL ja Euroopa Kohtu lahenditele tuginedes selgitatud,

et nimetatud alus on kohaldatav juhtudel, kui rahvusvahelise kaitse taotlus esitatakse pärast

seda, kui isikut juba peetakse kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks VSS alusel

ning objektiivsete kriteeriumite põhjal konkreetse juhtumi asjaolude hindamisel tulemusel on

piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi

lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist (nt Riigikohtu 15.04.2021 määrus nr 3-20-2119, p-

d 12‒15). Praegusel juhul ei peetud puudutatud isikut enne rahvusvahelise kaitse taotluse

esitamist kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks. Seega ei olnud õige tugineda

VRKS § 361 lg 2 p-le 5.

12. Eeltoodule vaatamata on praegusel juhul puudutatud isiku kinnipidamise pikendamine

lubatud VRKS § 361 lg 2 p 6 alusel. VRKS § 361 lg 2 p 6 kohaselt, millele vastab direktiivi

2013/33/EL art 8 lg 3 p e, võib isikut kinni pidada, kui see on vältimatult vajalik muu hulgas

avaliku korra kaitseks. Isiku kinnipidamine avaliku korra ohustamise tõttu on põhjendatud

üksnes siis, kui tema käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis

kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi (nt Riigikohtu 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p-d 20‒

21). VRKS § 361 lg 2 p 6 kohaldamiseks peab oht avalikule korrale või julgeolekule olema

märkimisväärne ning seda võib põhjendada nt isiku varasema käitumise ja sidemetega, samuti

tema juurest leitud esemete ja muude asjaoludega (nt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-

52-14, p 12).

13. Korrakaitseseaduse (KorS) § 4 lg 1 kohaselt on avalik kord ühiskonna seisund, milles on

tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus.

Seega hõlmab avaliku korra kaitse ka tegevusi, mille eesmärk on hoida ära õigusrikkumiste

toimepanemist. KorS § 5 lg-test 1 ja 2 tulenevalt on oht avalikule korrale selline olukord, kus

ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et

lähitulevikus leiab aset avaliku korra kaitsealas oleva õigusnormi või isiku subjektiivse õiguse

rikkumine või õigushüve kahjustamine, kusjuures ohtu mõne kuriteo toimepanemiseks tuleb

igal juhul lugeda vähemalt oluliseks (KorS § 5 lg 3) ning raskete kuritegude puhul kõrgendatuks

(KorS § 5 lg 4).

14. PPA on asja materjalide juurde esitanud õiendi rahvusvahelise kaitse menetluses nr

12208020063 (dtl 405), mille kohaselt on PPA politseiinfosüsteemi päringutega tuvastatud, et

puudutatud isik on Venemaal alates 03.11.2022 kuulutatud rahvusvaheliselt tagaotsitavaks

seoses kandmata vanglakaristusega 7 aastat, 9 kuud ja 15 päeva. Õiendist nähtub, et puudutatud

isik on Altai oblasti apellatsioonikohtu 16.12.2021 otsusega mõistetud süüdi Venemaa

Föderatsiooni kriminaalkoodeksi § 131 lg-s 3 sätestatud kuriteo (alaealise vägistamine)

toimepanemise eest ning teda on karistatud 9-aastase vangistusega. Puudutatud isiku väide, et

ta ei olnud apellatsioonimenetlusest teadlik ja ei ole saanud kätte apellatsioonikohtu 16.12.2021

istungi kutset, ei ole tõsiseltvõetav. Puudutatud isik on osalenud koos kaitsjaga enda vahi alt

vabastamise taotluse arutelul ning tema 06.12.2021 vahi alt vabastamise määruses, mis on

esitatud rahvusvahelise kaitse menetluses, on märgitud, et Novoaltaiski Linnakohtu

XX.XX.XXXX otsus pole seni jõustunud ja selle läbivaatamine apellatsiooniinstantsis toimub

3-22-1647

7(7)

16.12.2021. Seega pidi isik olema apellatsioonikohtu istungist teadlik. Eesti kohus ei saa

Venemaa Föderatsiooni kohtuotsuse seaduslikkust kontrollida ning sealse apellatsioonikohtu

menetluse seaduslikkuse kohta tõendite esitamise võimalus puudub ka PPA-l. PPA on taotluses

selgitanud, et puudutatud isiku asjade hulgast leiti ka määrus kriminaalmenetluse algatamiseks

internetis laste seksuaalse ahvatlemise osas (Venemaa Föderatsiooni kriminaalkoodeksi § 135

lg 2). Ülaltoodud asjaoludest tulenevalt on põhjendatud PPA seisukoht, et puudutatud isikut on

alust pidada avalikku korda ohustavaks VRKS § 361 lg 2 p 6 tähenduses. Välistada ei saa ohtu,

et isik võib vabaduses viibides panna toime uusi kuritegusid. Kuritegude korduva

toimepanemise tõenäosus on seejuures teadaolevalt suurem muu hulgas seksuaalkuritegude

korral (vt ka Riigikohtu 11.12.2006 määrus nr 3-1-1-103-06, p 15). PPA-l on õigus isiku

kinnipidamisel arvestada temaga seotud asjaolusid, sh varasemat karistatust.

15. Määruskaebuses ei ole toodud välja ühtegi asjaolu, mille põhjal saaks isiku kinnipidamist

hinnata ebaproportsionaalseks. Isiku kinnipidamist ei saa pidada ebaproportsionaalseks

ainuüksi kinnipidamise kestusest tulenevalt. VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud leebemate

järelevalvemeetmete iseloomu arvestades ei saaks nende kohaldamine piisavalt tulemuslikult

tagada avaliku korra kaitset (VRKS § 361 lg 2 p 6), sest ei välistaks isiku võimalust panna toime

uusi õiguserikkumisi. Kuivõrd viimatinimetatut saab tõhusalt tagada üksnes isiku

kinnipidamisega, siis tuleb kinnipidamist antud juhul pidada vältimatult vajalikuks.

16. Seoses määruskaebuses esitatud väitega, et puudutatud isikule ei tutvustatud enne

halduskohtu 02.02.2023 istungit PPA taotlust, selgitab ringkonnakohus, et kohtuistungi

protokollist nähtuvalt on PPA kinnitanud, et taotluse sisu on isikule enne istungit suuliselt

tutvustatud. Kohtuistungi alguses on taotluse asjaolusid ning PPA esitatud tõendeid tutvustanud

ka halduskohus ning isiku kinnitusel oli talle taotlus arusaadav. Kohtuistungi protokollist ja

selle helisalvestisest ei ilmne, et kohus oleks isikul takistanud selgituste andmist seoses PPA

taotlusega.

17. Puudutatud isik esitas määruskaebuses taotluse täiendavate tõendite asja juurde võtmiseks.

Ringkonnakohus selgitas 15.02.2023 kirjas, et kui isik jääb taotluse juurde, tuleb esitada need

eesti keelde tõlgitult seitsme päeva jooksul kirja kättetoimetamisest arvates. Kuna puudutatud

isik ei ole käesoleva määruse tegemise ajaks tõlkeid esitanud, jätab ringkonnakohus

võõrkeelsed tõendid tähelepanuta (HKMS § 81 lg 4).

18. Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 02.02.2023

määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse

põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

(allkirjastatud digitaalselt)