2-20-15128/81 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Liis Arrak

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. märts 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-15128

Kohtuasi

Growmark OÜ hagi EBREX EESTI OÜ vastu kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30. augusti 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Growmark OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

42 074 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(apellant)

Growmark

OÜ

(registrikood

12886322), vandeadvokaat Raiko Paas

Kostja (vastustaja) EBREX EESTI OÜ (registrikood

11372934), lepinguline esindaja Kaido Ehasoo

Menetluse liik

Kohtuistungil 23. veebruaril 2023

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 30. augusti 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-15128 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

2. Growmark OÜ apellatsioonkaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

2-20-15128

2 (10)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Harju Maakohtu menetluses oli Growmark OÜ (hageja) hagi EBREX EESTI OÜ (kostja)

vastu kahju 42 074 euro hüvitamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt tellis hageja 27. aprillil 2020 kostjalt kaubaveo 20 000 pudeli

desinfitseerimisvedeliku toimetamiseks Leedust Saksamaale (edaspidi kaup). Kauba väärtus oli

61 800 eurot. Saatelehel oli kauba sihtpunktiks märgitud Fuggerstrasse 4, 41468 Neuss, Triolog

Warehouse. Kaup nimetatud sihtpunkti ei jõudnud. Hagejale selgitati kostja kasutatud vedajate

kaudu, et kaup toimetati Saksamaal ekslikult teise ettevõtte asukohta. See ettevõte on kaubast

tagastanud 7000 pudelit väärtusega 21 630 eurot. Ülejäänud kauba asukoht on hagejale

teadmata ja kaup on hagejale tagastamata. Hageja ei tea, kelle valduses kaup on. Hageja on

toetunud vaid kostja vedajate selgitustele. Seega on kostja korraldatud veo tõttu kadunud 40 170

euro väärtuses kaupa (61 800 - 21 630), mis ei ole jõudnud kokkulepitud sihtkohta.

1.2. Hageja tasus kostjale kauba veo eest 1584 eurot, mis on käsitatav kahjuna. Kuna osa kaupa

ei ole toimetatud kohale, siis ei saa kostja nõuda kogu veotasu, vaid veotasu tuleb kostjale

tasuda proportsionaalselt osas, milles kaup sihtpunkti jõudis. Kui 20 000 pudeli veo maksumus

oli 1584 eurot, siis 7000 pudeli veo maksumuseks kujuneks proportsionaalselt 554,40 eurot

(1584 × 7000 : 20 000). Lisaks põhjustas kauba kaotsiminek hagejale täiendavat kahju. Hageja

pidi kauba saajale saatma kaotsiläinud kauba asemel uue kauba eraldi veosega. Uue veose

maksumus oli 700 eurot. Kokku on veotasuga seotud kahju 1254,40 eurot (700 + 554,40).

1.3. Hageja on kandnud nõude esitamiseks vajaliku õigusabiga seonduvalt kulu 650 eurot, mille

palus samuti hüvitada.

1.4. Hageja nõue on kokku 42 074 eurot (40 170 + 1254 + 650).

1.5. Hageja pöördus 17. mail 2020 ja 28. mail 2020 kostja poole kahju hüvitamiseks. Kostja

teatas 1. juunil 2020, et ei vaidlusta eksimust ja lahendab probleemi kuu jooksul. Kahju on

hagejale senini hüvitamata. Kostja on tunnistanud, et kauba andis vales kohas üle nende

koostööpartner B UAB (edaspidi B).

Kostja vastuväited hagiavaldusele

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja väitel on hagi esitatud vale kostja vastu. Hageja ei ole tõendanud, et ta tellis kauba

veo kostjalt. Hagile lisatud rahvusvahelise autotranspordi saatelehelt ei nähtu seost kostjaga,

ehkki kasutatud on kostja blanketti. Hagiavalduses on kord väidetud, et vedu telliti kostjalt, ja

kord, et kolmandatelt isikutelt.

2.2. Hageja ei ole tõendanud kauba väärtust.

2.3. Hageja kahjunõude suurus on ebaselge, tõendamata ja tekkinud kahju kostjaga seostamata.

Hageja väidab, et keegi on tagastanud kaubast 7000 pudelit väärtusega 21 630 eurot. Jääb

selgusetuks, kellele on kaup tagastatud ja miks hageja leiab, et tagastatud kauba maht on just

väidetav 7000 eksemplari. Hageja pole uurinud, kuhu ülejäänud 13 000 pudelit on kadunud.

2-20-15128

3 (10)

2.4. Hageja väitis, et kauba tagastas sama ettevõte, kelle juurde kaup viidi. Jääb arusaamatuks,

mis takistas hagejal sama ettevõtte käest ka ülejäänud kauba kätte saamist. Seega ei vasta tõele

hageja väide, et kaup on kaotsi läinud. Hagejale on kauba asukoht teada. Arvestades, et hageja

on esitanud kahju hüvitamise nõude, on küsimus kahjustatud isiku osast kahju tekkimisel

võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 tähenduses. Kauba komplektsuse eest peaks vastutama ettevõte,

kelle juurde kaup toimetati. Kostja on pakkunud kaasabi hageja probleemile lahenduste

leidmisel, kuid see ei võta hagejalt kohustust oma nõuet tõendada.

2.5. Kahju suurus on tõendamata ka esialgse veo alandatud hinna 554,40 euro, uue veose

maksumuse 700 euro ning nõude esitamiseks vajaliku õigusabikulu 650 euro osas.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt

kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 5970 eurot (ilma käibemaksuta) ja väljamõistetud

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise alates praeguse lahendi

jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni. Kohus jättis hageja menetluskulud tema enda kanda.

Kohus otsustas tühistada 16. oktoobri 2020. a määrusega seatud hagi tagamise ning märkis, et

hagi tagamise tühistamine jõustub otsuse jõustumisel.

3.1. Poolte õigussuhtele kohaldub rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioon (CMR

art 1 lg 1). Pooled ei vaidle, et vedu tehti sõidukiga ning kauba vastuvõtmise ja üleandmise koht

asusid eri riikides, s.o Leedu ja Saksamaa.

3.2. Kohtule ei esitatud tõendeid, kust oleks näha, et hageja tellis kirjalikult kostjalt vaidlusaluse

kauba veo koos kauba andmetega. Kohus jõudis järgmiste tõendite kogumis hindamisel

järeldusele, et kostjal oli puutumus saatelehele märgitud kauba veo korraldamisega:

• hageja e-kirjavahetus 27. maist 2020 kuni 1. juunini 2020 EL-ga, mis puudutab veose

kadumist ja selgitusi veose liikumise kohta, samuti selle kohta, et hageja n-ö tambib

vahendajaid;

• kostja 23. aprilli 2020. a arve nr 118770, millest nähtuvalt on see esitatud hagejale, et

tasuda 1574 eurot teenuse eest „ekspedeerimine Leedu-Eesti“, märkusega

„20 PLL/LT69368-D53757 Neuss/mahalaadimine 27. aprill 2020“;

• hageja tunnistaja MK ütlused, et arvel on kirjas ekspedeerimisteenus;

• EL seletused, et kõik veotellimused tuleb teha kirjalikult, millest oleks ka näha kauba,

pakendi kirjeldus jms;

• kostja esitatud kuvatõmmis, mille kohaselt kostja üritas hagejale saata tühja saatelehe

blanketti ning kostja logoga muud saatelehte;

• kostja 24. märtsi 2020. a e-kiri, millega kostja saatis hagejale tühja saatelehe blanketi;

• kostja pretensioon 19. mail 2020, milles ta peab kauba kadumise eest vastutavaks

Baltic Transline UAB-d (edaspidi Baltic Transline) ja nõuab viimaselt kahjutasu;

• vaidlusaluse saatelehe koopia, mille originaali ei ole hageja esitanud, kuid mis pidi tal

olema, kuna sellel on tema templijäljed ja allkiri.

3.3. Maakohus leidis, et nimetatud tõendid ei võimalda järeldada, et pooled oleksid sõlminud

CMR art 4 järgi veolepingu.

2-20-15128

4 (10)

Asjaolu, et kostja saatis hagejale enda logoga tühja blanketi, ei võimalda järeldada, et pooled

sõlmisid veolepingu CMR art 4 järgi, sest tema logoga blankette kasutatakse ka muudel

juhtudel.

Poolte 27. mai 2020. a kuni 1. juuni 2020. a e-kirjavahetus kinnitab seda, et pooled üritasid

leida lahendust kadunud kauba ülesleidmiseks. Kostja üritas hagejat selles küsimuses igati

aidata. Seda, et kostja oleks omaks võtnud, et tema on kauba vedamisel kaotanud või oli vedaja

ülesannetes ja osutas hagejale veoteenust, e-kirjavahetus ei tõenda.

Asjas on oluline tõenduslik tähtsust kostja seadusliku esindaja EL seletusel, et kauba

veolepingu sõlmimine eeldab selgeid kirjalikke juhiseid kauba, pakendi jm kohta, mida antud

juhul ei olnud. Kohtu hinnangul on need asjaolud veolepingu sõlmimiseks ja veoteenuse

osutamiseks vedajale olulised.

Ka kostja 1. juuni 2020. a e-kiri, milles EL on märkinud, et tunnistab eksimust, ei tähenda, et

pooled oleksid veolepingu sõlminud.

Ka 23. aprilli 2020. a arve nr 118770 ei võimalda järeldada, et poolte vahel oli veoleping, sest

kostja nõudis hagejalt tasu ekspedeerimise, mitte veo eest.

Hageja esitas e-kirjavahetuse TŽ-ga 25. oktoobrist 2021, kus viimane vastas hageja

küsimustele. Selle järgi andis kostja korralduse kauba kohaletoimetamiseks ja kauba

laadimiseks lepingus märgitud kohta (Scarpe Vita GmBH Mainstrasse 25-27, D41469 Neuss).

Lisaks esitas hageja e-kirjavahetuse Bga 18. oktoobrist 2021, mille järgi oli kauba vedajaks B

ja kes vastas, et sai korraldused Baltic Translinelt ning et kaup viidi aadressile Scarpe Vita

GmBH Mainstrasse 25-27, D41469 Neuss. Ka need tõendid ei kinnita, et poolte vahel oleks

olnud veoleping CMR art 4 järgi.

3.4. Eeltoodust tulenevalt ei saa hageja nõuda kostjalt CMR art 17 järgi väidetavalt kadunud

kauba eest hüvitist. Hageja ei saa tugineda ka CMR art-le 3 ja nõuda kostjalt kahju hüvitamist

sellel alusel, et B võis kauba kaotada ja kostja vastutab selle eest.

3.5. Samad kohtu viidatud tõendid, sh B ja TŽ-ga e-kirjad, võimaldavad kogumis järeldada, et

pooled sõlmisid ekspedeerimislepingu VÕS § 854 järgi. Tõendid kinnitavad, et kostja

organiseeris vedu ja nõudis ekspedeerimistasu. Hageja esitatud sõnumivahetusest kostjaga

nähtub, et HK kirjutas hagejale 27. aprillil 2020, et „see 20pll läks teele, ole hea, maksa arve ka

ära“. Kostja nõudis vaidlusaluse kauba ekspedeerimisteenuse eest tasu 23. aprilli 2020. a arvega

nr 118770, mille hageja tasus 27. aprillil 2020. Seega on kostja nõudnud ekspedeerimise eest

tasu kooskõlas VÕS §-ga 857 pärast seda, kui veos on antud üle vedajale.

3.6. Kohus ei nõustunud hagejaga, et kostja vastutab väidetavalt kadunud kauba eest ka

ekspedeerimislepingu järgi. VÕS § 861 lg 1 järgi peab ekspedeerija hüvitama veose, mille

vedamist ta korraldab, kaotsiminekust või kahjustumisest tekkinud kahju. Vastavalt

kohaldatakse VÕS §-des 793 ja 794, § 795 lg-tes 1 ja 2 ning §-des 796–799 sätestatut. Viidatud

sätete mõtte kohaselt vastutab ekspedeerija kaotsiminekust või kahjustumisest tekkinud kahju

eest üksnes siis, kui see kaup oli mingil viisil ekspedeerija ehk kostja hoole all, nt laos või kuna

ta vedas ise mingist laost kauba välja ja andis selle üle vedajale, st tal pidi olema faktiline võim

(valdus) ja kontroll selle kauba üle. Kostja on sellele vastu vaielnud, hageja ei ole selliseid

asjaolusid väitnud ning neid ei nähtu ka asjas esitatud tõenditest, sh vaidlusalusest saatelehe

koopiast. Ka hageja tunnistaja MK rääkis, et kaup pidi veetama tootja laost Leedust

2-20-15128

5 (10)

Saksamaale. Eelnevat arvestades asus kohus järeldusele, et hageja ei saa tugineda alternatiivselt

sellele, et kostja vastutab ekspedeerijana kauba kaotsimineku eest.

3.7. Kuna poolte vahel ei ole veolepingut, mistõttu hageja ei saa nõuda kostjalt CMR art 17

järgi kauba väidetava kaotsimineku eest kahju hüvitist, ning kuna hageja ei saa nõuda kostjalt

kui ekspedeerijalt kahju hüvitamist VÕS § 861, § 115 lg 1 ja § 101 lg 1 p 3 järgi, siis ei saa

rääkida ka kostja kahju hüvitamise kohustuse rikkumisest. Eelneva tõttu ei olnud kohtul vaja

hinnata poolte väiteid kauba kaotsimineku asjaolude kohta, s.t kas ja millises ulatuses see jõudis

või ei jõudnud saajani, kauba väärtuse, kahju tekkimise ja ulatuse kohta ning kahjustatud isiku

vastutuse kohta kahju tekkimise eest. Samamoodi ei tõusetu küsimust, kas kostja peaks

hüvitama CMR art 23 p-de 4 ja 5 järgi hagejale transpordikulu 1254,40 eurot, mille eelduseks

on vedaja vastutus. Ka selles osas ei ole vaja poolte väiteid hinnata.

3.8. Eelnevast tulenevalt jäi hageja kauba väärtuse hüvitamise nõue 40 170 eurot ja

transpordikulude osalise hüvitamise nõue 1254,40 eurot rahuldamata. Seetõttu jättis kohus

rahuldamata ka hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõude 650 eurot.

3.9. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tühistas kohus 16. oktoobri 2020. a määrusega seatud hagi

tagamise, millega kohus oli arestinud kostja arveldusarved Eesti Vabariigis tegutsevates

krediidiasutustes 42 074 euro ulatuses hageja kasuks.

3.10. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäid menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 162 lg-te 1 ja 2 järgi hageja kanda.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega hagi rahuldada, või saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud

palub hageja jätta kostja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse norme, mis

tõi kaasa ebaõige kohtuotsuse. Kohus rikkus ka menetlusõiguse norme, sest ei vastanud otsuses

hageja poolt maakohtu istungil esitatud õiguslikele põhjendustele. Kohus rikkus sellega

kohtulahendi põhjendamise kohustust.

4.2. Hageja selgitas 20. mai 2022. a istungil viidetega VÕS-i kommenteeritud väljaandele, et

kindlaksmääratud hinnaga ekspedeerimislepingutes on ekspedeerija vastutus otseselt

reguleeritud veolepingu sätetega. VÕS § 861 kommentaaride p-s 3 on kirjas, et vastutus on

välistatud vaid juhul, kui tegu pole kindlaksmääratud kulutustega ekspedeerimislepinguga.

VÕS § 855 kommentaari p 3.3 kohaselt kui ekspedeerimislepinguga on lepitud kokku, et

ekspedeerija sõlmib veolepingu omal arvel ja ekspedeerimislepingu alusel makstav tasu

sisaldab ka veokulu, siis selliseid lepinguid nimetatakse kindlaksmääratud kulutustega

ekspedeerimislepinguteks. Edasi on samas kommentaaris kirjutatud, et sel juhul tuleb

ekspedeerijale omistada vedu puudutavas osas vedaja õigused ja kohustused ja kui ekspedeerija

sõlmib lepinguid oma arvel, siis vastutab ta nagu vedaja veose sihtkohta vedamise eest.

4.3. Hageja tunnistaja MK andis 20. mai 2022. a istungil selgitusi, et muid arveid peale tasutud

1584 euro ei ole hageja kõnesoleva veoteenuse eest tasunud. Ütluste järgi hõlmas arve kogu

vedu ja hageja ei ole veo eest kellelegi rohkem maksnud. Ka märkis tunnistaja, et veo tasu ja

sihtkoht said kokku lepitud vastustaja logistiku HK-ga. Tunnistaja ütlustes pole kahtlusi ja ka

kohus pole neid kahtluse alla seadnud. Tunnistaja ütlused haakuvad ka teiste tõenditega, nt

2-20-15128

6 (10)

kostja poolt hagejale saadetud ja tasutud arvega, milles on märgitud, et tasu hõlmab kogu vedu,

sh kauba (20 pll) mahalaadimine Neussis. Kuna kostja muid arveid kauba transpordi eest

hagejale ei esitanud, tuleb eeldada, et arve on nii ekspedeerimise kui ka transpordi eest. Ka on

tõendatud, et kostja kasutas kauba transpordiks lepingulisi vedajaid (Baltic Transline, B). Baltic

Transline on kinnitanud vastava tellimuse (kauba vedu Leedust Saksamaale) saamist kostjalt.

Ka kostja juhatuse liige on sellist kauba liikumist oma 28. mai 2020. a e-kirjas kinnitanud.

Seega olid pooled sõlminud kindlaksmääratud kulutustega ekspedeerimislepingu, kuna hagejalt

nõutud tasu hõlmas kogu kauba vedu ja kostja sõlmis veoleopingu ise omal arvel oma

lepingupartneritega. Järelikult vastutab kostja kui vedaja.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada ja saata

asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

7. Pooled vaidlesid maakohtus peamiselt selle üle, kas hageja ja kostja vahel oli kauba

transpordiga seoses mingi leping, millise lepinguga oli tegemist (kas veoleping või

ekspedeerimisleping), kas kaup on läinud kaotsi ja kas hagejale on tekkinud sellega seoses

kahju ning kas kostja peab selle kahju hagejale hüvitama.

8. Kolleegium märgib, et maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hinnanud seda, millise riigi

õigus vaidlusele kohaldub. Maakohus märkis otsuse p-s 29, et CMR-ga reguleerimata osas on

võimalik kohaldada pooltevahelisele suhtele võlaõigusseaduse sätteid, jättes arvestamata

sellega, et vaidlusel on side välisriigi õigusega ehk n-ö rahvusvaheline element, kuna väidetava

lepingu esemeks olnud kaubad asusid Leedus ning vedu toimus Leedust Saksamaale.

Esitatud asjaoludel ei olnud pooled leppinud kokku lepingule kohaldatavas õiguses. Väidetava

lepingu sõlmimise ajal tuli sellele kohaldatavat õigust hinnates juhinduda Euroopa Parlamendi

ja nõukogu 17. juuni 2008. a määrusest nr 593/2008 (Rooma I määrus), milles veolepingule

kohaldatava õiguse määramist reguleerib art 5 lg 1 ning ekspedeerimislepingule kui teenuse

osutamise lepingule kohaldatava õiguse määramist art 4 lg 1 p b. Mõlemad pooled on Eesti

äriühingud ja nad ei vaidle selle üle, et nii hageja kui ka kostja juhtimine toimub Eestist,

mistõttu nende peakontori asukohad ja seega harilikud viibimiskohad Rooma I määruse art 19

lg 1 tähenduses on Eestis (vt 23. veebruari 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:21:31–

00:23:23). Seega kohalduks poolte lepingule nii Rooma I määruse art 5 lg 1 kui ka art 4 lg 1 p

b järgi Eesti õigus. Ka pooled ise ei vaidle selle üle, et väidetavale lepingule kohaldub Eesti

õigus. Ehkki vaidlus on selle üle, kas leping on poolte vahel üldse sõlmitud, tuleb ka lepingu

või lepingutingimuse olemasolu ja kehtivus Rooma I määruse art 10 lg 1 kohaselt määrata

kindlaks selle õiguse alusel, mis kehtiks lepingu või lepingutingimuse suhtes kõnealuse

määruse alusel, kui leping või lepingutingimus kehtiks.

Eelnevat arvestades on maakohus põhjendatult lähtunud vaidluse lahendamisel Eesti õigusest.

9. Maakohus järeldas asjas esitatud tõendeid kogumis hinnates, et kostjal oli puutumus

vaidlusaluse kauba veo organiseerimisega, kuid järeldada ei saa seda, et hageja ja kostja oleksid

sõlminud veolepingu CMR art 4 järgi (vt maakohtu otsuse p-d 40–44). Tõendid võimaldavad

2-20-15128

7 (10)

aga kogumis järeldada, et hageja ja kostja sõlmisid ekspedeerimislepingu VÕS § 854 järgi, mh

kuna need kinnitavad, et kostja organiseeris vedu ja nõudis ekspedeerimistasu (maakohtu otsuse

p 45). Maakohus ei nõustunud hagejaga, et kostja vastutab kauba kaotsimineku eest ka

ekspedeerimislepingu korral VÕS § 861 lg 1 järgi, leides, et ekspedeerija vastutab kauba

kaotsiminekust või kahjustumisest tekkinud kahju eest üksnes siis, kui kaup oli tema hoole all,

st kas tema laos või ta vedas ise mingist laost kauba välja ja andis selle üle vedajale. Maakohtu

arvates pidi kostjal vastutuse tekkimiseks olema faktiline võim (valdus) ja kontroll kauba üle,

kuid selliseid asjaolusid ei ole hageja esile toonud ja neid ei nähtu ka asjas esitatud tõenditest

(vt maakohtu otsuse p 47). Eelnevast järeldas maakohus, et hageja ei saa nõuda kostjalt kauba

kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamist ei CMR art 17 järgi ega ka VÕS § 861 järgi, mistõttu

hagi jäi rahuldamata. Esitatud apellatsioonkaebuses ei vaidlusta hageja maakohtu järeldust, et

poolte vahel oli ekspedeerimisleping (vt ka 23. veebruari 2023. a kohtuistungi protokoll,

ajamärk 00:24:28), kuid leiab, et tegemist oli nn kindlaksmääratud kulutustega

ekspedeerimislepinguga, mistõttu kostja vastutab kauba kaotsimineku korral nagu vedaja.

10. Kolleegium ei nõustu kostja etteheitega, et hageja ei ole menetluses tuginenud

ekspedeerimislepingust tulenevale suhtele ega esitanud selle kohta tõendeid, vaid tugines oma

nõudes läbivalt veolepingule poolte vahel ja esitas ka asjaolude kogumi veolepingu kohta

(apellatsioonkaebuse vastuse p 2.2). See, kas asjas esile toodud ja kohtu tuvastatud asjaoludel

on tegemist veo- või ekspedeerimislepinguga, on õiguse kohaldamise küsimus, mistõttu lepingu

õige kvalifitseerimine on kohtu ülesanne. Praegusel juhul on maakohus kvalifitseerinud poolte

õigussuhte, tuginedes poolte esile toodud asjaoludele ja tõenditele. Lisaks, ehkki hageja oli

maakohtus peamiselt seisukohal, et poolte vahel oli veoleping, tugines ta alternatiivse õigusliku

käsitlusena ka ekspedeerimislepingule ning sellele, et kostja vastutab ekspedeerijana sarnastelt

vedajaga (vt nt hageja 16. detsembri 2020. a menetlusdokumendi p 1; 2. juuni 2021. a

kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:01:32; 20. mai 2022. a kohtuistungi protokoll, ajamärk

04:11:53). Seega ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse norme, tuvastades poolte vahel

ekspedeerimislepingu olemasolu, ning hageja ei ole põhjendanud apellatsioonkaebust uute

asjaoludega, mille esitamine võiks olla ringkonnakohtus lubamatu.

11. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus on eksinud materiaalõiguse kohaldamisel,

leides, et ekspedeerimislepingu korral saab kostja vastutada kauba kaotsiminekust tekkinud

kahju eest sisuliselt vaid juhul, kui kaup oli kaotsimineku ajal tema otseses valduses ja kontrolli

all. Sellest lähtuvalt on maakohus jätnud hindamata asjas esitatud olulised väited ja tõendid,

rikkudes sellega ka kohtuotsuse põhjendamise kohustust TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 järgi.

12. Kolleegium selgitab, et ekspedeerija ekspedeerimislepingust tulenevad kohustused

erinevad vedaja veolepingust tulenevatest kohustustest. VÕS § 774 lg 1 kohaselt on vedaja

kaubaveolepingust tulenev põhikohustus vedada veos sihtkohta ja anda see üle saajale.

Ekspedeerija ekspedeerimislepingu järgseks põhikohustuseks on aga vedu korraldada (VÕS §

854 lg 1). See hõlmab VÕS § 855 lg 1 järgi eelkõige vedaja valikut ja vajalike lepingute

sõlmimist (vt p-d 2 ja 3). Lõike 3 kohaselt sõlmib ekspedeerija vajalikud lepingud oma nimel

või, kui ta on selleks volitatud, saatja nimel.

Ekspedeerija vastutust reguleerib VÕS § 861. Selle paragrahvi 1. lõike kohaselt peab

ekspedeerija hüvitama veose, mille vedamist ta korraldab, kaotsiminekust või kahjustumisest

tekkiva kahju. Vastavalt kohaldatakse VÕS §-des 793 ja 794, § 795 lg-tes 1 ja 2 ning §-des

796–799 sätestatut. Viimati nimetatud sätted reguleerivad vedaja vastutust veolepingu järgi.

Muu kahju eest vastutab ekspedeerija VÕS § 861 lg 2 kohaselt juhul, kui ta on rikkunud § 855

lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustusi. Ekspedeerija ei vastuta, kui ta tõendab, et kahju ei oleks

saanud ära hoida korraliku ettevõtja hoolsusega. VÕS § 861 lg-st 3 tuleneb, et kui kahju

2-20-15128

8 (10)

tekkimisele aitas kaasa saaja käitumine või veose eriline puudus, sõltub hüvitamise kohustus

ning ka hüvitise suurus sellest, millises ulatuses need asjaolud soodustasid kahju tekkimist.

Õiguskirjanduses on leitud, et VÕS §-i 861 tuleks mõista nii, et see kohaldub üldjuhul vaid

sellise kahju hüvitamisele, mis on tekkinud ajal, mil ei toimu transporti ning veos on

ekspedeerija hoole all, kuna vastasel juhul oleks ekspedeerija kohustused võrdsustatud vedaja

edule suunatud kohustustega (Varul, P. jt. Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne,

Juura 2020. § 861, p 3.1).

VÕS § 859 kohaselt on ekspedeerijal õigus veost ise vedada ning sel juhul on tal ka vedaja

õigused ja kohustused, sh võib ta lisaks ekspedeerijatasule nõuda ka veotasu. Vedaja õigused

ja kohustused on ekspedeerijal ka mitme veose vedamise puhul (VÕS § 860). Samuti võivad

ekspedeerijal olla vedaja kohustused poolte kokkuleppest tulenevalt (vt ka Riigikohtu

14. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-11, p 15). Õiguskirjanduses on leitud, et

lisaks VÕS §-dest 859 ja 860 tulenevatele juhtudele on ekspedeerijal vedaja õigused ja

kohustused ka juhul, kui poolte vahel on kokku lepitud kindla hinnaga vedamises (Varul, P. jt.

Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2020. § 854, p 3.1; vt ka § 861, p 3).

Kindlaksmääratud hinnaga ekspedeerimislepinguga on tegemist siis, kui kokkuleppe kohaselt

sõlmib ekspedeerija veolepingu omal arvel ja saatja ekspedeerimislepingu alusel makstav tasu

sisaldab ka veokulu, st veoks on kokku lepitud kindel tasu, mis hõlmab kas kogu vedu, ühte

saadetist või veolõiku. Kokkuleppe tõlgendamisel on põhikriteeriumiks poolte äratuntav tahe,

et ekspedeerija viib veo läbi oma kuludega. Sellisel juhul on ekspedeerijal vedaja õigused ja

kohustused veolõigu suhtes, mille osas on kindel tasu kokku lepitud. Kohaldatavad

võlaõiguslikud normid sõltuvad sellest, missuguse kohustuse rikkumisega on tegemist, s.o kas

ekspedeerimis- või veolepingust tulenevate kohustuste (vt samas, § 854, p 3.4; § 855, p 3.3).

13. Kolleegium leiab eelneva põhjal, et kindlaksmääratud hinnaga ekspedeerimislepingu puhul,

kus saatja tellib ekspedeerijalt teenuse, mis hõlmab ühe tasu eest nii veo korraldamist (veotee

ja vedaja valik) kui ka veolepingute ekspedeerija poolt ja arvel sõlmimist, vastutab ekspedeerija

VÕS § 861 lg 1 ja vedaja vastutust reguleerivate sätete kohaselt mh veose kaotsiminekust

tekkiva kahju eest. Sellisel juhul ei ole põhjendatud piirata ekspedeerija vastutust üksnes

kahjuga, mis tekib ajal, mil ei toimu transporti ja veos on ekspedeerija hoole all, s.o otseses

valduses. Kuna poolte kokkuleppe kohaselt on ekspedeerija ülesanne tagada veose jõudmine

sihtkohta, jääks saatja ekspedeerija vastutuse sellise piiramise korral põhjendamatult ilma

seaduses sätestatud kaitsest (vt ka Varul, P. jt. Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne,

Juura 2020. § 854, p 3.1; § 855, p 3.3).

14. Maakohus viitas vaidlustatud otsuses mh järgnevatele asjaoludele ja tõenditele (vt

maakohtu otsuse p-d 35 ja 36):

-

hageja tunnistaja MK sõnul tellis ta vaidlusaluse veo kostja esindajalt HK-lt Leedust

tootja laost kliendi lattu ning tasu ja sihtkoht said HK-ga kokku lepitud (vt maakohtu

20. mai 2022. a kohtuistungi protokoll, lk-d 2–5);

-

23. aprilli 2020. a arvelt nr 118770 nähtuvalt on see esitatud kostja poolt hagejale

tasumiseks summas 1584 eurot koodiga LT-EE teenuse eest „ekspedeerimine Leedu-

Eesti“, märkusega „20 EUR-PLL/LT69368-D53757 Neuss/mahalaadimine: 27.04.20“

(I kd, tl 79);

-

tunnistaja MK sõnul on arve nr 118770 transpordiveoteenuse eest Leedust Saksamaale

ning muid arveid ei ole hageja tolle teenuse eest tasunud, arve hõlmas kogu vedu;

2-20-15128

9 (10)

-

kostja 19. mai 2020. a e-kiri Baltic Transline’le, kes vedas kaupa Leedust Saksamaale

sõidukiga JSL 176/GG564, mille kohaselt viidi kaup valele isikule ja selle eest on

esitatud kostjale nõue, mistõttu kostja palub kahju hüvitada (I kd, tl 93);

-

kostja tunnistaja HK ütles, et Baltic Transline ja B on talle tuttavad nimed; Baltic

Transline on kostja transpordipartner, kes osutab teenust oma transpordivahenditega,

ning tunnistaja teada tellib Baltic Transline omakorda (transporti) B-lt ja tehakse

koostööd (vt maakohtu 20. mai 2022. a kohtuistungi protokoll, lk-d 5–7);

-

hageja esitas oktoobri 2021. a e-kirjavahetuse Baltic Transline’iga, milles viimane

vastas hageja küsimustele ja selgitas, et kostja andis korralduse kauba

kohaletoimetamiseks ja teatas kauba laadimise koha (Scarpe Vita GmbH Mainstrasse

25-27, D41469 Neuss) (I kd, tl-d 103–196, tõlge tl-d 107–108);

-

hageja esitas 18. oktoobri 2021. a e-kirjavahetuse B-ga, mille järgi oli kauba vedajaks

B, kelle sõnul sai ta korraldused Baltic Transline’ilt ning kaup viidi aadressile Scarpe

Vita GmbH Mainstrasse 25-27, D41469 Neuss (I kd, tl-d 109–110, tõlge tl 111).

15. Asja materjalidest nähtuvalt väitis hageja maakohtus, et oli tellinud kostjalt kauba veo

(st mitte üksnes veo korraldamise) selle toimetamiseks Leedust Saksamaale ja tasunud kostjale

kauba transpordi eest 1584 eurot (vt 15. oktoobri 2020. a hagiavalduse p 1.1; 11. augusti 2021.

a menetlusdokumendi lk 2). Alternatiivselt pidas hageja kostjat veo vahendajaks ja leidis, et

kostja vastutab VÕS § 861 alusel (vt hageja 16. detsembri 2020. a menetlusdokumendi p 1;

2. juuni 2021. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:01:32; 20. mai 2022. a kohtuistungi

protokoll, ajamärk 04:11:53). Ka ringkonnakohtu istungil jäi hageja selle juurde, et hageja soov

kostjaga lepingu sõlmimisel oli viia kaup ühest kohast teise, Saksamaale, ning pärast arve

tasumist pidi kaup liikuma kokkulepitud kohta; vajalikud veolepingud pidi sõlmima kostja ja

allvedajad on kinnitanud, et tellimus tuli kostjalt; hageja poolt kostjale tasutud summa ei olnud

üksnes ekspedeerimise eest, vaid ka kauba Saksamaale transportimise eest ning vaidlusaluse

kauba veo eest ei ole hageja rohkem kellelegi midagi maksnud (vt 23. veebruari 2023. a

kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:42:12, 00:42:32, 00:43:05, 01:08:10).

16. Eelnevast nähtub, et hageja väidetest ja ka maakohtu viidatud tõenditest nähtuvalt (vt

praeguse otsuse p 14) oli hageja esindaja MK leppinud kostja esindaja HK-Henry Kanteriga

kokku selles, et kostja korraldab kauba transportimise Leedust Saksamaale, hageja tasus selle

eest ühe arve, mis hõlmas kõiki transpordiga seotud kulusid, ning korraldused kauba

vedamiseks ja selleks vajalikud juhised (sh sihtkoha aadress) andis tegelikele vedajatele kostja,

kusjuures veoks kasutati kostja lepingupartnereid. Nendel asjaoludel võib kolleegiumi

hinnangul olla tegemist kindlaksmääratud hinnaga ekspedeerimislepinguga, mida iseloomustab

eelkõige see, et ekspedeerijale makstav tasu sisaldab ka veokulu ning ekspedeerija sõlmib

vedajatega veolepingud omal arvel. Sel juhul võiks kostja vastutada vaidlusaluse kauba

kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise eest VÕS § 861 lg 1 ja vedaja vastutust reguleerivate

sätete kohaselt nagu vedaja. Maakohus ei ole seda võimalust hinnanud, asudes ekslikult

sisuliselt seisukohale, et ekspedeerija vastutab kauba kaotsimineku eest ainult juhul, kui kaup

oli kaotsimineku hetkel ekspedeerija valduses või kontrolli all. Seejuures ei hinnanud maakohus

seda, kas kostja võis olla kauba kaudne valdaja asjaõigusseaduse § 33 lg 2 tähenduses, juhul

kui kaupa veeti kostja poolt ja arvel sõlmitud veolepingute alusel.

17. Eelnevat arvestades tuleb maakohtu otsus materiaalõiguse (sh VÕS § 861 lg 1) ebaõige

kohaldamise ja kohtuotsuse põhjendamise kohustuse (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8) rikkumise

tõttu tühistada. Asi tuleb saata uueks lahendamiseks tagasi maakohtule, sest ringkonnakohus ei

saa praegusel juhul seda ise lahendada. Maakohus on käsitlenud vaidlustatud otsuses ainult

2-20-15128

10 (10)

seda, kas poolte vahel oli kauba vedamisega seoses leping ning mis liiki lepinguga oli tegemist,

kuid on teinud seda ülaltoodut arvestades puudulikult. Maakohus ei ole hinnanud poolte väiteid

ja esitatud tõendeid selle kohta, kas üldse, millises mahus ja mis põhjusel kaup on kaduma

läinud, mis oli kaotsiläinud kauba väärtus ning milline ja kui suur kahju on hagejale kauba

kaotsiminekust tekkinud. Samuti ei ole maakohus hinnanud, kas esineb asjaolusid, mis

õigustaks kahjuhüvitise vähendamist tulenevalt hageja enda panusest kahju tekkimisse (VÕS §

139, § 861 lg 3) (vt ka maakohtu otsuse p 48). Eelnevat arvestades on poolte vaidlus olulises

osas seni lahendamata ning selle lahendamiseks vajalikud asjaolud tuvastamata. Vaidluse

sedavõrd olulises osas esmakordselt lahendamine ringkonnakohtus ei oleks kooskõlas

apellatsioonimenetluse olemusega. Samuti tähendaks asjaolude tuvastamine esmakordselt

ringkonnakohtus seda, et pooltel ei oleks võimalik vaidlustada tõenditele antavat hinnangut,

kuna Riigikohus tõendeid ei hinda. Ka hageja lepinguline esindaja oli ringkonnakohtu 23.

veebruari 2023. a istungil seisukohal, et kui ringkonnakohus peaks leidma, et maakohus on

õigust valesti kohaldanud, tuleks asi saata tagasi maakohtule (vt kohtuistungi protokoll, ajamärk

00:06:30).

18. Maakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral jätkub menetlus

esimese astme kohtus seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist (TsMS § 658

lg 1). Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hinnata, kas poolte vahel võib olla sõlmitud

kindlaksmääratud hinnaga ekspedeerimisleping, mistõttu kostja võiks vastutada kauba

kaotsiminekust tekkinud kahju eest sarnaselt vedajaga. Kui maakohus jõuab järeldusele, et

kostja võib kauba kaotsimineku eest vastutada, tuleb maakohtul asjas esitatud tõendite põhjal

tuvastada, kas ja mis ulatuses kaup on kaotsi läinud ja milline kahju on hagejale sellest tekkinud,

ning hinnata, kas ja mis ulatuses kostja selle kahju eest vastutab.

19. Ehkki pooled vaidlesid ringkonnakohtus ka maakohtu tuvastatud asjaolude üle, ei anna

kolleegium hinnangut asjas esitatud tõenditele ega hinda maakohtu järeldusi tuvastatud

asjaolude kohta, kuna need seisukohad ei oleks maakohtule asja uuel läbivaatamisel

kohustuslikud. TsMS § 658 lg 2 kohaselt on maakohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud

üksnes ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus,

esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel.

20. Kuna maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise osas tühistatakse, tuleb see tühistada ka

osas, millega maakohus tühistas 16. oktoobri 2020. a määrusega kohaldatud hagi tagamise.

Hagi tagamise abinõude tühistamine või kehtima jäämine tuleb maakohtul asja uuel

läbivaatamisel uuesti otsustada (TsMS § 442 lg 5, § 386 lg 4 esimene lause) sõltuvalt asja

lahendamise tulemusest.

21. Maakohtu otsuse tühistamise tõttu osas, millega hagi lahendati sisuliselt, tuleb see tühistada

ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173

lg 3 teise lause kohaselt maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

22. Kuna ringkonnakohus ei tee ise uut otsust, vaid saadab asja uueks läbivaatamiseks

maakohtule, rahuldatakse apellatsioonkaebus osaliselt.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik

Meeli Kaur

Liis Arrak