4-10-4798/8 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse kuupäev 26.01.2011.a.

Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja

Kohtunik Aime Ivanson

Sekretär

Maire Viksi

Vaidlustatud lahend Põhja Prefektuuri KKB LMT 07.12.2010.a. otsus väärteoasjas nr. 2302,10,017686 M.Z-i karistamises LS § 74 19 lg 2 ja LS § 7417 lg 1 järgi

Kaebuse esitanud isik M.Z, isikukood xxx, elukoht xxx OÜ E - tegevdirektor

Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja M.Z kohtuvälise menetleja – Põhja Prefektuuri - esindaja Helen Kommussar tõlk Marek Litnevski

LÕPPOSA

Tühistada Põhja Prefektuuri KKB LMT 07.12.2010.a. otsus väärteoasjas nr. 2302,10,017686 lisakaristuse - sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise osas. Põhikaristuse – rahatrahvi - osas jätta otsus muutmata.

Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule 30 päeva

jooksul arvates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantselei kaudu kohtumenetluse pooltele kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale kirjalikult teatada seitsme päeva jooksul arvates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

KOHTUVÄLISE MENETLEJA OTSUSE SISU M.Z-i karistati LS § 74 19 lg 2 järgi rahatrahviga 7500 krooni ja LS § 7419 lg 3 p. 1 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selle eest, et tema 10.11.2010.a. kella

23:25 ajal Tallinnas Narva maanteel Lasnamäel Loopealse bussipeatuse juures juhtis

mootorsõidukit, ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, mis arvestaks teeolusid,

ilmastikutingimusi ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada oma sõiduki eespoolse Väärteoasi nr. 4-10-4798

2

nähtavusulatuse piires mistahes takistuse ees. Antud nõuete rikkumise tõttu kaotas sõiduk

juhitavuse ning sõitis otsa ohutussaarel olevale liiklusmärgile nr. 543, põhjustades

liiklusõnnetuse ja varalise kahju AS-le Signaal ja DNB №rd Liisingule. Samuti juhtis

mootorsõidukit seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,46+- 0,05=0,41 mg/l. Seega rikkus menetlusalune isik LS § 20 lg 4, LE § 76 p. 3 ja § 123.

KAEBUSE SISU Kaebuses taotletakse kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist juhtimisõiguse äravõtmise osas.

OTSUSE MOTIIVID M.Z ei vaidlustanud väärtegude toimepanemist, kuid tema ütluste kohaselt tarvitas ta alkoholi hommikupoolikul ning hilisel õhtutunnil sõitma minnes oli ta kindel, et tema organismis

enam alkoholi ei ole. Liiklusõnnetuse põhjuseks pidas ta tähelepanematust. Mööda Narva

maanteed kodu poole sõites jäi hetkeks vaatama Loopealse bussipeatuse läheduses ehitatavat kirikut, et kui kaugele ehitusega on jõutud. Kuna pilk oli hetkeks teel kõrvale suunatud, kaldus auto vasakule ja sõitis otsa sõidutee keskel ohutussaarel asuvale liiklusmärgile.

Mootorsõiduki juhtimine seisundis, mil menetlusaluse isiku poolt väljahingatav õhk sisaldas

alkoholi, on tõendatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga, mille kohaselt oli alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,41 mg/l.

Liiklusõnnetuse toimepanemist tõendab liiklusõnnetuse akt ja sellele lisatud fotod sündmuskohast.

Seega on M.Z-i poolt temale väärteoprotokollis etteheidetavad väärteod tõendamist

leidnud ja kohtuvälise menetleja poolt ka õigesti kvalifitseeritud. Liiklusõnnetuse tagajärjel tekkis kahju AS-le Signaal, kes liiklusmärgi paigaldas ja autole saadud vigastuste tõttu ka DNB №rd Liisingule, kes on M.Z-i poolt juhitud sõiduki omanik. Kohtuväline menetleja arvestas karistuse mõistmisel kergendava asjaoluna menetlusaluse isiku poolt süü tunnistamist ja kahetsust ning määras põhjendatult põhikaristuse - rahatrahvi – alla LS

§ 7419

lg 2 sanktsiooni keskmist määra. Karistuse mõistmist alla sanktsiooni keskmist

võimaldavad ka subjektiivsed tunnused. Kohtu seisukohalt pani M.Z mõlemad

väärteod toime ettevaatamatusest hooletuse vormis. Menetlusaluse isiku ütlustest ega ka muudest tõenditest ei tulene, et ta teadlikult asus sõidukit juhtima joobeseisundis ning ei tulene ka seda, et ta pidas võimalikuks nii palju aja möödudes alkoholi tarvitamisest sõitma asumiseni tema organismis alkoholi olemasolu. Seda kinnitab kohtu arvates ka fakt, et peale liiklusmärgile

otsa sõitmist kutsus M.Z ise välja politsei. Kui ta pidas võimalikuks, et tema

organismis võib veel alkoholi olla, oleks ta võinud ju karmi karistuse kartuses ka

sündmuskohalt ära sõita, mida tihti tehakse, kui ollakse kindlad, et liiklusõnnetusel ei ole

pealtnägijaid. M.Z liiklusõnnetuse kohalt ei lahkunud, vaid teatas märgile otsasõitmisest ise politseile, millega aitas igati kaasa liiklusõnnetuse toimepanija tuvastamisele, kergendades sellega kohtuvälise menetleja tööd. Indikaatorvahendi kasutamise protokollis ei ole sedastatud peale silmade punetuse ja suurenenud pupillide ühtegi muud joobele viitavat tunnust.

Seega on usutav, et M.Z pidas end kaineks enne juhtima asumist. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud väärteo toimepanemine ka kaudse tahtlusega. Ka teise väärteo pani menetlusalune isik toime hooletusest. Ta ei teadnud ega osanud ette näha, et kui auto oma sõidureast kõrvale kaldub, ei suuda ta sõidukit peatada enne liiklusmärki, kuigi teekatte libedust ja märgust arvestades oleks pidanud seda ette nägema ja kiiruse valikul teekatte seisundit arvestama.

Kohus ei nõustu kohtuvälise menetleja seisukohaga, et M.Z-i tuleb karistada ka

juhtimisõiguse äravõtmisega. Lisakaristuse kohaldamise ainsaks põhjenduseks oli, et mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi. Tõepoolest

see nii on, kuid juhtimisõigusest ilmajätmine ainult sellise üldise põhjendusega ilma

3 eripreventiivset eesmärki analüüsimata ei ole kohtu arvates piisav ega õige. Kui seadusandja on ette näinud lisakaristuse kohaldamise menetleja õigusena mitte kohustusena, tuleb põhjendada,

miks konkreetsele õigusrikkujale ei piisa karistuse eesmärkide saavutamiseks ainult põhikaristusest, vaid tingimata on vaja kohaldada ka lisakaristust. Karistust mõistes ei tohi isikut muuta abstraktseks ühikuks – vahendiks teiste mõjutamiseks. Ka lisakaristuse mõistmisel tuleb

arvestada süü suurust ning karistatava isikuomadusi, mille alusel hinnata, kas lisakaristuse

kohaldamine on ilmtingimata vajalik. Eriti siis, kui sellest oleneb ka õigusrikkuja võimalus töötada ja ennast ning peret ülal pidada. Riigikohtu mitmetes lahendites on asutud seisukohale, et üldjuhul tuleb juhtimisõigus ära võtta

karistamisel korduvalt alkoholijoobes juhtimise eest. M.Z-i ei ole varem kordagi

karistatud mootorsõiduki joobes juhtimise eest ega liiklusõnnetuse põhjustamise eest. Kuna

menetlusalusel isikul on juhtimisõigus 1989.aastat alates, võib väita, et sellised rikkumised 10.novembril 2010.a. olid tema elus juhuslikku laadi. Tal on vaid üks kehtiv karistus ja sedagi turvavöö kasutamise nõuete rikkumise eest, mida ei peeta raskeks rikkumiseks.

Märkida tuleb veel sedagi, et kuigi väärteod pandi toime üheaegselt, ei olnud nad omavahel

seotud. Märgile otsasõit ei olnud tingitud joobeseisundist, vaid tähelepanematusest ja kiiruse

ebaõigest valikust. Seda on ka kohtuväline menetleja tunnistanud, märkides väärteoprotokolli sõiduki juhitavuse kaotamise põhjusena ebaõige sõidukiiruse valiku.

Eeltoodust tulenevalt on M.Z-i suhtes karistuse eesmärkide saavutamine võimalik ilma lisakaristust kohaldamata.

Kohus juhindub V™S § 132 p.2.

Kohtunik