4-10-4440/11 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

4-10-4440

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2011 Tartu (kirjalik menetlus) Väärteoasja number 4-10-4440 Kohtukoosseis Mati Kartau Väärteoasi D.D väärteoasi LS § 74 19 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 6. detsembri 2010 otsus Kaebuse esitaja D.D Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuur RESOLUTSIOON

Juhindudes V™S §-dest 145 lg 1 ja 153 jätta Viru

Maakohtu 6. detsembri 2010 otsus väärteoasjas nr 4-10-

4440 muutmata ja D.D apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib advokaadi vahendusel esitada

kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse ärakirja kättesaamisest.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Viru Maakohtu 6. detsembri 2010 otsusega tunnistati D.D süüdi Liiklusseaduse

2 (LS) § 7419 lg 2 järgi ning mõisteti talle karistuseks rahatrahv 250 trahviühikut, s.o 15 000 krooni.

KarS § 68 lg 2 alusel arvati karistusaja hulka väärteomenetluses kinnipidamise aeg 05- 06.12.2010, s.o 2 päeva ning mõisteti tasumisele kuuluvaks rahatrahviks 230 trahviühikut, s.o 13 800 krooni KarS § 66 lg 2, 3 alusel määrati rahatrahvi tasumine ositi 10 kuu jooksul 1380 krooni suuruste kuumaksetena alates kohtuotsuse jõustumisest.

Lisakaristusena võeti LS § 7419 lg 3 alusel D.D-lt ära mootorsõiduki juhtimisõigus 3 kuuks alates kohtuotsuse jõustumisest.

Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri väärteoprotokolli kohaselt juhtis D.D

05.12.2010 kella 04.53 paiku Narva linnas Kerese 13 maja juures mootorsõidukit olles alkoholijoobes. D.D tuvastati lubatud alkoholipiirmäära ületamine 0.78+-0.05 mg/l, seega väljahingatava õhu ühes liitris oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0.73 mg/l. Joove

tuvastati tõendusliku alkomeetriga Alkotest 7110 nr ARAF-0012. Juht kõrvaldati sõiduki juhtimiselt.

Seega rikkus D.D Liikluseeskirja (LE) § 20 lg 4 nõudeid, mille kohaselt juhi ühes

grammis veres ei või olla alkoholi 0,20 milligrammi ega rohkem või juhi ühes liitris väljahingatavas õhus ei või olla alkoholi 0,10 milligrammi ega rohkem, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 7419 lg 2 järgi.

Kohtus tunnistas D.D ennast väärteo toimepanemises süüdi ning põhjendas joobeseisundis auto juhtimist sellega, et tal oli vaja sõpru diskoklubisse viia. Palus tema suhtes aresti mitte kohaldada, sest ta töötab, tal on ülalpidamisel väikelapsega pere. Samuti palus ta kohaldada tema suhtes juhtimisõiguse äravõtmist minimaalseks ajavahemikuks, sest tema töö on seotud auto juhtimisega.

Maakohus leidis, et väärteo toimepanemine D.D poolt on tõendatud.

Karistuse mõistmisel arvestas kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Liiklusseaduse § 7419

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni ühe aastani.

D.D karistust kergendavaks asjaoluks KarS 57 mõttes on puhtsüdamlik kahetsus.

Arvestades seda, et D.D on olemas töökoht, on D.D võimeline rahatrahvi

maksma ning karistuse eesmärkide saavutamiseks pole vajalik temale vabadusekaotuslikku karistust määrata.

Samas on D.D süüaste väga suur, sest ta juhtis sõiduautot, olles olulises alkoholijoobes (0.73 mg/l alkoholi väljahingatavas õhus) ning tegi seda otsese tahtlusega. Ta teadis, et ta on alkoholijoobes ning vaatamata sellele otsustas sõiduautot juhtida. D.D tuvastatud alkoholijoobe aste on vaid 0.02 mg/l väiksem kui selline aste, millest algab juba

kriminaalvastutus. D.D-le määratud rahatrahv peab olema LS § 74 19 lg 2 ettenähtud väärteo sanktsiooni keskmisest rangem ning lähedane sanktsiooni maksimummäärale. Kuna D.D näol on tegemist isikuga, kes süstemaatiliselt rikub Liikluseeskirjas ning

Liiklusseaduses sätestatut, ei piisa põhikaristusest selleks, et aidata D.D paremini

kohaneda ühiskonnas heakskiidetud liiklusreeglistiku täitmisega ja teda distsiplineerida. Seetõttu on vaja tema suhtes kohaldada ka lisakaristust.

3

LS § 7419

lg 3 alusel võib kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest

lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui

isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Võttes arvesse

seda, et D.D sõnade järgi on tema töö seotud auto juhtimisega, on võimalik talle määrata lisakaristus minimaalseks ajavahemikuks - 3 kuuks.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

D.D esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse,

millega vähendada temale mõistetud põhikaristust, jättes rahatrahvi osadena tasumiseks 10 kuu jooksul ning tühistada täies ulatuses lisakaristus.

Apellatsiooni kohaselt ei ole õige kohaldada lisakaristust selle eest, et apellant on varem

rikkunud Liiklusseaduses ja Liikluseeskirjas sätestatut. Maakohus on arvesse võtnud ka

väärteod, mille eest määratud karistused on juba kustunud. Seega on maakohus määranud karistuse ebaobjektiivselt.

Samuti ei ole kohus arvestanud, et apellant ei ole viimase aasta jooksul rikkumisi toime pannud, mis annab alust arvata, et apellant on oma käitumist parandanud. Apellant leiab, et maakohus on määranud talle kaudselt 3 karistust, kuna apellant oli aresti all 2 päeva, talle määrati suur rahatrahv ning lisakaristusena juhtimisloa äravõtmine. Kohus ei põhjendanud, mille alusel määrati rahatrahv 250 trahviühikut, samas kui kohus võttis arvesse

kergendavat asjaolu KarS § 57 alusel. Selles osas ei ole kohtuotsus piisavalt põhjendatud.

Rahatrahvi suuruse määramine peab olema objektiivselt põhjendatud. Apellant leiab, et temale määratud rahatrahv on liiga suur. Asjaolu, et apellant omab töökohta ja on võimeline maksma rahatrahvi, ei anna alust määrata rahatrahv suuremas summas ajal, mil apellandil ei ole kehtivaid karistusi.

Lisakaristuse osas leiab apellant, et kohus ei ole objektiivne, määrates nii pika aja juhiloa äravõtmiseks. Apellant palub kohaldada KarS § 57.

Apellant palub arvesse võtta, et tal ei ole kehtivaid karistusi, ta omab töökohta ning väikelapsega perekonda, tema abikaasa ei tööta, tema töö on seotud auto juhtimisega, mis on

ainsaks sissetulekuallikaks. Juhiloa äravõtmine viib apellandi raskesse majanduslikku

olukorda, mis raskendab ka rahatrahvi tasumist. Eeltoodust tulenevalt leiab apellant, et põhikaristuse määramine temale on piisav. Lisakaristuse kohaldamine ei ole põhjendatud, sest selle tõttu jääb tema perekond ilma sissetulekuta.

Kohtuvälise menetleja seisukoht

Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuur leiab oma vastuses apellatsioonile, et nõustub

apellandiga selles, et põhikaristust võib vähendada, sest küllaldaselt ei ole arvestatud kergendavat asjaolu – puhtsüdamlikku kahetsust. Viru Maakohu otsus lisakaristuse osas aga tuleks tervikuna jõusse jätta. Apellandi eelnevast käitumisest liikluses osalemisel ja eelkõige mootorsõiduki juhina nähtub, et ta on muutumas ohtlikuks nii iseendale kui ka teistele liikluses osalejatele.

Apellandi poolt viidatud asjaolu, et eelmised karistused on kustunud ja see on karistust kergendavaks asjaoluks, ei ole antud juhul aktsepteeritav. Lisakaristuse otsustamisel ei oma

tähtsust, kas karistused on kustunud või mitte, kuna neil ei ole selles kvalifitseerivat osa. Lisakaristuse määramisel saab otsustavaks see, kuidas isik on käitunud kui mootorsõiduki juht ja kuivõrd seadusekuulekas ta on olnud. D.D on alati olnud pahuksis liikluseeskirja ja liiklusseaduse nõuetega. Selle kohta kohtuväline menetleja lisas andmed karistusregistrist.

4 Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 6. detsembri 2010 otsuses esitatud motiivid ja

järeldused mõistetud põhi- ja lisakaristuse osas on põhjendatud ning asjakohased ning apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt V™S §-le 153 lg 4 p 1 kui ringkonnakohus

jätab maakohtu otsuse muutmata, ei pea ta maakohtu otsuse põhiosa asjaolusid oma kohtuotsuses kordama.

Maakohus on motiveerinud, miks D.D-le ei ole vaja karistuseks mõista aresti (nagu seda taotles kohtuväline menetleja) ning miks on võimalik kohaldada rahatrahvi. Karistamise alus on isiku süü ja selle suurusest tulenevalt oli antud juhul igati põhjendatud

karistuseks maksimummäära lähedase rahatrahvi määramine. Ringkonnakohus märgib, et maakohus arvestas kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, kuid see ei too endaga kaasa oluliselt kergemat karistust, sest ringkonnakohus nõustub maakohtuga, kes leidis, et D.D

süüaste on väga suur, sest ta juhtis sõiduautot, olles olulises alkoholijoobes (0.73 mg/l alkoholi väljahingatavas õhus) ning tegi seda otsese tahtlusega. D.D tuvastatud

alkoholijoobe aste on vaid 0.02 mg/l väiksem kui selline aste, millest algab juba

kriminaalvastutus. Seetõttu D.D-le määratud rahatrahv peab olema LS § 74 19

lg 2

ettenähtud väärteo sanktsiooni keskmisest rangem ning lähedane sanktsiooni

maksimummäärale. Samas arvestati tema perekondlikku olukorda ning määrati rahatrahv tasumisele ositi 10 kuu jooksul. Maakohus on motiveerinud ka lisakaristuse kohaldamise vajadust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, sest seda kinnitab väljavõte karistusregistrist, millest nähtuvalt D.D on varem korduvalt liikluseeskirjade rikkumise eest karistatud, kusjuures viimased

rikkumised on olnud 09.08.2010; 08.09.2010 ja 14.09.2010. Ringkonnakohus märgib, et lisakaristust kohaldati sanktsiooni alammääras, st 3 kuuks võeti juhtimisõigus ära. Seejuures võeti arvesse, et D.D sõnade järgi on tema töö seotud auto juhtimisega ja selle kaudu perekonnale elatise teenimisega.

Eeltoodu lükkab ümber apellandi väited, et maakohus on põhi- ja lisakaristuse mõistnud

ebaobjektiivselt ning pole arvestanud vastutust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku

kahetsust ega tema perekondlikku olukorda. Samuti ei vasta karistusregistri andmetele apellandi väide, et teda pole viimase aasta jooksul karistatud. Ringkonnakohus märgib, et asjakohased ei ole apellandi viide KarS § 61 lg 1 ja kohtuvälise

menetleja viide KarS § 60 lg 2 sätetele, sest tegemist ei ole karistuse kohaldamisega alla alammäära ega kergendatud karistuse ülemmääraga. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on arvestanud kõigi KarS §-s 56 fikseeritud karistamise alustega, mistõttu apellatsiooni põhjendused ei ole sellised, mis tooksid kaasa D.D-le määratud rahatrahvi vähendamise ja talle mõistetud lisakaristuse tühistamise.

Mati Kartau Kohtunik