1-10-10384/15 · 1-10-10384/15 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1 (5)

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2011. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-10384 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Ivi Kesküla ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Tõlk Tatjana Derkatš Svetlana Talli Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 25. jaanuar 2011. a, Tallinn Kriminaalasi B.J süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 8. septembri 2010. a otsus Apellatsiooni esitaja Kaitsja advokaat Gennadi Kull Prokurör Natalia Duškina

Süüdistatav

B.J

isikukood XXX, emakeel – vene keel, XXXXX

XXXXXXXXX XXXXXXX, XXXXXXXXXXXXXX,

elukoht XXXXXXXX XX-X XXXXXXX (viibib Tallinna Vanglas); kriminaalkorras kohtulikult karistatud Tõkend vahistamine Kaitsja advokaat Gennadi Kull

RESOLUTSIOON

Jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu 8. septembri 2010. a otsus muutmata.

2 (5)

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. süüdi

Harju Maakohus mõistis 8. septembri 2010. a otsusega B.J KarS § 200 lg 2 p 4 järgi ja mõistis karistuseks kolm aastat vangistust. Tuginedes KrMS § 238 lg-le 2, vähendas kohus karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis lõplikuks karistuseks kaks aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust Harju Maakohtu 18. märtsi 2010. a kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (1 kuud ja 27 päeva vangistust) võrra ja lõplikuks karistuseks mõistis kohus 2 aastat 1 kuu ja 27 päeva vangistust.

Maakohus mõistis B.J süüdi kahes röövimise episoodis. Neist esimene seisnes selles, et B.J 14.05.2010 kella 17.00 paiku läks Linnamäe ja Läänemere tänavate vahel, Tallinna linnas asuval tühermaal D. T. (sünd. XX.XX.XXXX) juurde ja palus temalt helistamiseks mobiiltelefoni №kia 7100 ning kui D. T. keeldus talle telefoni andmast, rebis

selle jõuga kannatanu käest, tekitades viimasele füüsilist valu. Pärast seda lahkus B.J sündmuskohalt. Teine episood seisnes selles, et 27.05.2010 kella 18.45 paiku läks Tallinnas Paekaare tänaval maja nr XX juures V. T. (sünd. XX.XX.XXXX) ja J. A. ( sünd. XX.XX.XXXX) juurde ning küsis V. T.lt suitsu, kuid vastust ära ootamata võttis viimasel tugevasti käest kinni, tekitades

sellega füüsilist valu, ja otsis taskud läbi. V. T. taskutest midagi leidmata haaras ta kõrval seisnud J. A. käest MP3-pleieri ja põgenes sündmuskohalt. Maakohus leidis, et B.J tegevus tuleb kvalifitseerida KarS § 200 lg 2 p 4 järgi kui

vägivallaga võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil isiku

poolt, kes on varem toime pannud röövimise. Kohus märkis, et B.J ei ole küll varem röövimiste eest süüdi tunnistatud, kuid kuna käesolevas kriminaalasjas tuvastati tema

poolt kahe röövimise toime panemine, tuleb tema tegevus kvalifitseerida korduvusena, sest röövimise varem toime pannud isikuks on ka isik, kes on varem röövimise toime pannud, kuid ei ole selle eest veel süüdi mõistetud.

Maakohus mõistis B.J-ile KarS § 200 lg 4 sanktsiooni alammäärale vastava

karistuse. Mõistetud karistust põhjendas maakohus järgnevalt. Kohus arvestas sooritatud

kuritegude arvu ja tekitatud kahju suurust. B.J karistust raskendavad asjaolud puudusid. Karistust kergendavaks asjaoluks oli süü osaline puhtsüdamlik ülestunnistamine ja

kahetsus. B.J on varem kriminaalkorras ja väärteokorras karistatud, ta ei ole varasematest karistusest järeldusi teinud ja jätkas kuritegelikku käitumist, mis on kujunemas talle elustiiliks. Olles 31.12.2009 vanglast vabanenud, pani ta toime uued kuriteod, mille eest teda karistati tingimisi vangistusega 28.03.2010, kuid vähem kui kahe kuu möödudes pani ta katseajal toime uue kuriteo ja seejärel lühikese aja vältel veel teise vägivallaga seotud kuriteo.

Kohus arvestas, et B.J kuriteod on muutnud järjest raskemaks ja käesoleva

kriminaalasja menetlusesemeks olevate kuritegude puhul on tegemist juba I astme kuritegudega. Süüdistatava enda ütlustest nähtub, et kuriteod on tingitud narkootikumide tarvitamisest ja tal on probleeme töökoha leidmisega.

3 (5)

2. kaitsja, kes taotleb

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni B.J

B.J õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et B.J ei kasutanud kummaski episoodis asjade enda valdusse saamiseks vägivalda ja telefoni soovis ta vaid helistamiseks. Nii K. G. kui ka D. T. ütlustest nähtub, et süüdistatav võttis D. käes olnud telefonist kinni ja saigi selle sedasi oma valdusse. Telefonist haaramine ja sedasi selle oma valdusse saamine ei

ole vägivalla kasutamine, sest selle tegevuse ajal puudub süüdistatava ja kannatanu vahel kehaline kontakt. Kannatanu väidab, et ta sai haiget sellega, et B.J rebis tal telefoni

käest. Kannatanu ei ole kordagi maininud ja toimikus puuduvad andmed selle kohta, et B.J oleks D. T. suhtes kasutanud vägivalda eesmärgil, et saada talt kätte telefon.

Lisaks leiab kaitsja, et nimetatud episoodis puudus A. Vorobjaval omastamise eesmärk. Ta soovis telefoni helistamiseks, kuid telefon jäi tagasi andmata, kuna B.J arvates ta oli selle juba tagastanud.

Ka teise episoodi kohta märgib kaitsja, et kohus ei ole tuvastanud süüdistatava poolt

kannatanu suhtes vägivalla kasutamist. Toimikus puuduvad tõendid, mis kinnitaksid

kannatalule terviserikete tekitamist. On ainult kannatanu ütlus, et tal oli valus. Ütluste

andmise ajaks puudusid kannatanu kehal vägivalla tunnused. Arsti juures kannatanu ei käinud.

KarS § 200 lg 2 p 4 sätestab, et isikut karistatakse võõra vallasasja äravõtmise eest selle

ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga ja see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud röövimise või tapmise seoses röövimisega või

muul omakasu motiivil või väljapressimise. Kriminaaltoimikus puuduvad andmed, et B.J oleks varem karistatud KarS § 200 järgi.

Kohtuotsuses mainitakse kahte episoodi, kuid resolutiivosast ei ole välja loetav, et

B.J oleks karistatud kahe süüteo eest. Seega jääb selgusetuks, millest lähtuvalt

karistati B.J KarS 200 lg 2 p 4 alusel. Apellant leiab, et kohus on rikkunud justiitsministri 23.08.2002.a määruse nr 54 § 1 lg.2 nõudeid, kuna kohus on jätnud viitamata KarS §-le 25.

3. toetas

Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja oma apellatsiooni juurde ja B.J

kaitsja apellatsiooni. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ja palus jätta Harju Maakohtu otsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu seisukohaga, et B.J pani

mõlemal juhul toime röövimise, mistõttu on maakohus ka tema teo kvalifitseerinud õigesti KarS § 200 lg 2 p 4 järgi. Ebaõige on kaitsja väide, et tegu ei saa kvalifitseerida KarS § 200 lg 2 p 4 järgi, kuna B.J ei ole varem röövimise eest karistatud. KarS § 200 lg 2 p 4

ei nõua varasemat karistatust, vaid näeb ette vastutuse röövimise eest ka varem röövimise

toime pannud isiku eest. Seega piisab faktilisest retsidiivist. Nagu maakohuski otsuses selgitas, on see nõue täidetud, kuna B.J pani toime kaks röövimist. Asjakohatu on

ka kaitsja väide, et maakohus on rikkunud menetlusõigust sellega, et resolutsioonist ei ole

välja loetav, et teda on karistatud kahe süüteo eest. Kriminaalmenetluse seadustik ei nõua mitme episoodi puhul resolutsioonis kõigi episoodide ära näitamist, KrMS § 313 lg 1 p 2 ja 3

nõuavad resolutsioonis üksnes teole vastava kvalifikatsiooni ja karistuse märkimist. Kuna

käesoleval juhul oli tegemist korduva röövimisega, oligi mõlemat episoodi hõlmavaks kvalifikatsiooniks KarS § 200 lg 2 p 4. Kuna kohus mõistis B.J süüdi lõpule viidud

röövimises, on asjakohatu kaitsja väide, et maakohus oleks resolutsioonis pidanud viitama KarS §-le 25.

4 (5)

5. kasutas valduse

Sarnaselt maakohtule leiab kohtukolleegium, et B.J

murdmiseks vägivalda. Riigikohtu praktika (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17.11.2006

otsus asjas nr 3-1-1-100-06) kohaselt tuleb vägivallana KarS § 200 tähenduses mõista

KarS §-des 118 ja 120-122 kirjeldatud tegusid. Asjaolu, et röövimise puhul on tegemist valduse murdmisest ja vägivallast koosneva liitkoosseisuga, ei tähenda aga seda, et vägivald

ja valduse murdmine peaks osategudena olema eraldiseisvad. Enesestmõistetavalt on

röövimisega tegemist ka siis, kui võõra vallasasja äravõtmine ise kujutabki endast ühtlasi

vägivallategu. S.t röövimisega on tegemist ka juhul, kui teiselt isikult asja ära võttes

tekitatakse talle valu. Nimelt vastab KarS § 121 koosseisule igasugune teisele isikule valu

tekitamine – lisaks konkreetselt nimetatud tegudele on selle järgi karistatav valu tekitanud

muu kehaline väärkohtlemine. Seega on röövimisega tegemist juhul, kui kelleltki kistakse

mingi ese jõuga käest ära ja tekitatakse seejuures kannatanule valu. Sellisel juhul on ka ilmselge, et vägivalla eesmärgiks on valduse murdmine. Seda väljendas käesolevas asjas väga täpselt kaitsja, kes nentis ringkonnakohtu istungil: „Oleks kannatanu telefoni lahti lasknud, ei oleks ta valu tundnud.“ Nii kannatanu enda kui tunnistaja ütlustest nähtuvalt B.J ei saanud telefoni enda kätte lihtsalt sellega, et võttis sellest kinni – nagu on seda kirjeldanud kaitsja – , vaid ta kiskus telefoni kannatanu käest ära. Kohtukolleegium möönab, et taoline mingi eseme haaramine kujutab endast n.ö piiripealset olukorda. Õiguskirjanduses on kriteeriumina, mille alusel hinnata, kas tegemist on röövimise või avaliku vargusega, nimetatud seda, kas valduse murdmisel tuginetakse eelkõige osavusele

või jõule (J. Sootak. Varavastased süüteod. Tallinn 2003. Lk 85). Käesoleval juhul leiab kriminaalkolleegium, et tegemist ei olnud osavuse ega ootamatusemomendi ärakasutamisega.

Vägivald peab olema aga suunatud eeldatava vastupanu mahasurumisele. Need nõuded on käesoleval juhul täidetud. Nimelt rebis B.J telefoni kannatanu käest ära pärast seda, kui viimane oli küsimise peale keeldunud seda B.J-ile andmast. Seega oli kannatanu

juba ette hoiatatud, et B.J soovib tema telefoni enda valdusesse saada. Seda

kinnitab ka asjaolu, et kannatanu hoidis telefonist tugevasti kinni, nii et selle käest

äratõmbamisel tekitati talle valu. Eelnevast tulenevalt ei saanud B.J kohtukolleegiumi hinnangul telefoni kannatanu käest kätte mitte tänu ootamatuse-momendile, vaid tänu sellele, et ta oli kannatanust suurem ja tugevam.

See, et B.J valis oma ohvriks just lapse-ealise, näitab seda, et ta otsiski kedagi,

kellest tema jõud vajadusel üle käiks. Seega pani ta röövimise toime tahtlikult kavatsetuse vormis.

Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et B.J ei olnud telefoni omastamise tahtlust. Kuigi B.J küsis esmalt D. T. viimase enda ja tunnistaja K. G. sõnul telefoni kohapeal helistamiseks, näitab tema edasine käitumine, et tegemist oli lihtsalt ettekäändega. Saanud telefoni enda kätte, ei teinud ta ühtegi telefonikõnet. Selle asemel hakkas ta kannatanu ja tunnistaja sõnul hoopis neist eemalduma. Märkida tuleb, et mobiiltelefoni küsimine kõne tegemiseks on levinud varguse võte.

6. Ka 27.05.2010 episoodi osas on maakohus põhjalikult selgitanud, miks tuleb tegu kvalifitseerida röövimisena, ning ringkonnakohus nõustub maakohtu esitatud argumentidega.

Maakohus luges tõendatuks selle, et esmalt kasutas B.J V. T. suhtes füüsilist vägivalda – selleks, et viimase taskud läbi otsida, hoidis ta kannatanu käest nii tugevasti kinni, et viimane tundis valu. Nagu kohtukolleegium eelmise episoodi puhul selgitas, kujutab valu tekitamine endast vägivalda. Kuna B.J T. taskuist midagi enda jaoks huvipakkuvat

ei leidnud, tõmbas ta hoopis J. A. käest ära mp3-mängija. Kohtukolleegium leiab sarnaselt

maakohtule, et mp3-mängija äravõtmiseks kasutas B.J V. T. suhtes kasutatud

5 (5) vägivalla mõju. Kuna J. A. nägi pealt V. T. jõuga kinnihoidmist, kujutas see kinnihoidmine endast ühtlasi konkludentset ähvardust, millega suruti maha ka J. A. eeldatav vastupanu.

7. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 punktile 1 jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Sten Lind

Ivi Kesküla

Paavo Randma