1-17-9229/148 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R US

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

7. märts 2023, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-17-9229

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja) 10. veebruari 2023

määrus Sergey Tsaplini tingimisi ennetähtaegselt

vangistusest elektroonilise valve alla vabastamata

jätmise kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

süüdimõistetu

Sergey

Tsaplin

(isikukood

39703303719), määruskaebus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu 10. veebruari 2023 määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist

kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates

päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Viru Maakohtu 28.02.2019 otsusega karistati Sergey Tsaplinit KarS § 141 lg 2 p 2 järgi 9

aasta vangistusega, mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel Viru Maakohtu 27.05.2013

kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra (2 kuud 20 päeva vangistust) ning

mõisteti S. Tsaplinile liitkaristuseks 9 aastat 2 kuud 20 päeva vangistust.

KarS § 65 lg 1 alusel liideti otsusega mõistetud karistus Viru Maakohtu 04.01.2018 kohtuotsuse

alusel mõistetud karistusega (1 aasta 11 kuud 26 päeva vangistust) ning mõisteti S. Tsaplinile

liitkaristuseks, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, 10 aastat vangistust. Arvati

liitkaristusest maha Viru Maakohtu 04.01.2018 kohtuotsuse alusel ärakantud karistus (2 kuud

vangistust) ning mõisteti S. Tsaplinile lõplikuks karistuseks 9 aastat 10 kuud vangistust.

1.1. Tartu Ringkonnakohtu 02.10.2019 otsusega tühistati osaliselt maakohtu otsus, sh

S. Tsaplinile KarS § 141 lg 2 p 2, § 65 lg 2 ja § 65 lg 1 järgi mõistetud karistuse ning lõpliku

ärakandmisele kuuluva karistuse osas. Uue otsusega mõisteti S. Tsaplinile süüdistuses KarS

§ 141 lg 2 p 2 järgi karistuseks 7 aastat vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 27.05.2013 kohtuotsuse

järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, s.o 2 kuud 20 päeva vangistust, ning mõisteti

S. Tsaplinile liitkaristuseks 7 aastat 2 kuud 20 päeva vangistust.

KarS § 65 lg 1 alusel liideti käesoleva otsusega mõistetud karistus Viru Maakohtu 04.01.2018

kohtuotsuse alusel mõistetud karistusega – 1 aasta 11 kuud 26 päeva vangistust – ning mõisteti

S. Tsaplinile liitkaristuseks, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 8 aastat vangistust.

Arvati liitkaristusest maha Viru Maakohtu 04.01.2018 kohtuotsuse alusel ärakantud karistus –

2 kuud vangistust – ning mõisteti S. Tsaplinile lõplikuks karistuseks 7 aastat 10 kuud vangistust.

1.2. Karistuse kandmise aja algus 28.02.2019 ja lõpp 28.12.2026.

2. Tartu Maakohtu 10.02.2023 määrusega jäeti S. Tsaplin ennetähtaegselt vangistusest

elektroonilise valve alla vabastamata. Formaalsed eeldused – nõutud osa karistusest on kantud,

elukoha olemasolu ja elektroonilise valve kohaldamise nõuded – on täidetud. Täitmata on

materiaalsed eeldused.

2.1. S. Tsaplinil on kolm kehtivat kriminaalkaristust, vangistuses viibib ta teist korda. Hetkel

kannab ta karistust grupis toime pandud vägistamise eest. Varasemalt on toime pannud ka röövi

katse. Kuriteo toimepanemise ajendiks on olnud puudulik probleemide lahendamise oskus,

mõjutatavus, mõtlematus oma tegude tagajärgede osas, lisaks ka seksuaalne motiiv ja

soodusteguriks alkoholi kuritarvitamine.

2.2. S. Tsaplin on Vene Föderatsiooni kodanik ja on ise esitanud taotluse elamisloa kehtetuks

tunnistamiseks. PPA on 22.08.2022 otsusega tunnistanud S. Tsaplini pikaajalise elaniku

elamisloa kehtetuks. Lahkumisettekirjutus koostatakse vahetult enne vanglast vabanemist.

Seega puudub S. Tsaplinil seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks peale vangistusest

vabanemist.

2.3. Maakohus luges positiivseks, et S. Tsaplin on vangistuses töötanud, tal ei ole olnud

probleeme vanglaametnikega suheldes, tal on toetavad lähedased ja elukoht. Küll rõhutas

maakohus, et elamiskoha olemasolu ning toetavate lähedaste olemasolu oli S. Tsaplinil ka

varasemalt, kuid see ei hoidnud ära kuritegude toimepanemist. Järelikult ei ole S. Tsaplini

vabanemisjärgsed elutingimused tema ennetähtaegse vabastamise üle otsustades määrava

tähtsusega. Riski maandavaks ei ole enamasti põhjust lugeda neid tegureid, mis olid olemas ka

kuritegude toimepanemise ajal.

2.4. S. Tsaplin on toime pannud mitmed eriliigilised kuriteod, mille eest kannab pikaajalist

liitkaristust. Vangla esitatud materjalidest nähtuvalt ei saa S. Tsaplini käitumist vangistuses

paraku heaks pidada. Kuigi kinnipeetaval ei ole hetkel ühtegi kehtivat distsiplinaarkaristust,

viibis kinnipeetav ajavahemikul 03.12.2021-21.01.2022 eraldatud lukustatud kambris selle

eest, et oli seotud osakonnas toimunud intsidendiga, mille käigus loobiti kaaskinnipeetava

kambrisse vedelikke ning ähvardati kaaskinnipeetavat. Lisaks on S. Tsaplin keeldunud

riigikeele õppima asumisest. Taasühiskonnastavates tegevustes pole kinnipeetav osalenud, sest

ei oska riigikeelt. S. Tsaplin omab rahalisi nõudeid summas 8476 eurot, mille kohta on

tunnistanud, et ei kavatse maksenõudeid tasuda, kuna ei jää Eestisse elama. Kui Eestisse elama

jäetakse, siis maksaks ära. Eelnev ilmestab selgelt S. Tsaplini suhtumist kehtestatud reeglitesse

ja korda. Kui kinnipeetaval on raskusi korra järgimisega isegi range järelevalve tingimustes, ei

ole alust arvata, et ta võiks seaduskuulekalt vabaduses toime tulla. Käesolev karistus ei ole talle

piisavat distsiplineerivat mõju avaldanud.

2.5. Kuigi kinnipeetava puhul esineb ka positiivseid asjaolusid nagu perekonna toetus ja kindel

elukoht vabaduses, siis arvestades tema varasemat elukäiku, käitumist vangistuses ja suhtumist

kehtivasse õiguskorda, saab uute kuritegude toimepanemise riski pidada siiski suureks.

S. Tsaplinil tuleb jätkata karistuse kandmist vangistuses, kus ta saab edasise korrektse

käitumise ja individuaalse täitmiskava eduka täitmisega tõestada, et väidetavad muudatused

tema suhtumises on püsivad.

Määruskaebus

3. Tartu Maakohtu 10.02.2023 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu S. Tsaplin,

kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ning asja uueks arutamiseks maakohtule saatmist

teises kohtukoosseisus. Alternatiivselt taotleb S. Tsaplin, et tühistatakse maakohtu määrus ning

tehakse uus kohtulahend, millega vabastatakse süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegselt,

jäetakse KrMS § 426 lg 3 alusel kohaldamata käitumiskontroll ning saadetakse süüdimõistetu

välja kodakondsusjärgsesse päritoluriiki. Lisaks palutakse kaaluda käitumiskontrolli asemel

lisakaristusena KarS § 54 alusel sissesõidukeelu kehtestamist kohtu poolt määratud tähtajaks.

3.1. Maakohus ei lahendanud S. Tsaplini taotlust KrMS § 426 lg 3 alusel käitumiskontrolli

kohaldamisest loobumist ning tema riigist väljasaatmist. PPA rahuldas 22.08.2022 S. Tsaplini

taotluse osaliselt elamisloa tühistamiseks. Süüdimõistetu leiab, et maakohus ei ole lähtunud EN

suunistest liikmesriikidele ega justiitsministeeriumi arengukavas toodust. S. Tsaplin toob välja,

et ta andis nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks vaid tingimusel, et nõusolek on

vältimatult vajalik dokumentide ettevalmistamise menetluse algatamiseks.

3.2. Nii vangla kui ka prokuratuur toetasid tema ennetähtaegset vabastamist tingimusel, et

kohus jätab KrMS § 426 lg 3 alusel käitumiskontrolli kohaldamata ning S. Tsaplin saadetakse

riigist välja. Maakohus vaatas läbi asja süüdimõistetu tegelikku tahet moonutades. Riigist

väljasaatmist ei ole arutatud.

3.3. S. Tsaplin leiab, et maakohus määruses puuduvad põhjendused ning läbi on vaadatud

midagi, mida ta ei ole üldse taotlenud. Järeldused lähtuvad valedest ja alusetutest eeldustest,

mõttekäik on vasturääkiv. Süüdimõistetu viitab oma mõttekäigu kinnituseks Viru Maakohtu

02.05.2017 lahendile asjas nr 1-10-8498. Julgeolekuabinõude kohaldamise asjas oli S. Tsaplin

tunnistaja ning leiab, et viibis alusetult lukustatud kambris. Samuti on alusetud viited sellele, et

süüdimõistetu on keeldunud eesti keele omandamisest. VangS § 34 lg 4 seletuskirja kohaselt ei

ole põhjendatud õpetada eesti keelt kinnipeetavale, kes karistuse kandmise järgselt kohe Eestist

välja saadetakse. Individuaalse täitmiskava läbimine ei ole võimalik, kuna vangla ei vii

programme läbi vene keeles.

3.4. Määrusest puuduvad kaalutlused ja motiveering. Süüdimõistetu ei saa aru, miks teda on

määratud rehabilitatsioonikeskusesse, kui tema soovib väljasaatmist. S. Tsaplinil ei ole

korrarikkumisi range järelevalve tingimustes, tal puuduvad distsiplinaarkaristused. Arengud,

mis on aset leidnud senise vangistuse käigust positiivses suunas, annavad piisava aluse uskuda,

et süüdimõistetu soovib hoiduda ja suudab hoiduda edasisest igasugustest rikkumistest

vabaduses ehk sekkumised on täitnud oma eesmärgi. Positiivset arvesse võetud ei ole. Kuigi

seda määruses otsesõnu kirjas ei ole, domineerib ikkagi nn ühiskondlik kättemaks. Kohus on

jätnud arvestamata ka varasemad analoogiad. S. Tsaplinil on Venemaal toetavad lähedased, kes

tagavad töö ja ta soovib lõpetada hariduse omandamise. Süüdimõistetu kahetseb oma tegu

siiralt. Ta soovib vabaneda ringkonnast, kellega teo toime pani – vabatahtlikult lahkub Eestist.

Kohtul on võimalik kohaldada KrMS § 426 lg 3 ja KarS § 54 lg 1 ja § 55 lg 2. Maakohus ei ole

põhjendanud, milline ohuprognoos annab aluse küllaldaselt arvata, et S. Tsaplin jätkab

vabaduses ja uues ümbritsevas keskkonnas kuritegude toimepanemist. Maakohtu määrus on

vastuolus Riigikohtu praktikaga. Maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust, mis peaks

kaasa tooma maakohtu määruse tühistamise.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ning määruskaebus jääb

edutuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu esitatud määruskaebusest, miks maakohtu

järeldused on valed ning see ei too kogumis kaasa S. Tsaplini ennetähtaegset vabastamist.

Määruskaebus koosneb paljuski emotsioonidest, sest süüdimõistetu ei ole rahul maakohtu

määrusega. See üksnes määruse tühistamist ega muud alternatiivselt taotletut endaga kaasa ei

too.

5. Vastuseks süüdimõistetu seisukohale, et maakohus ei ole arvestanud vangla ega prokuröri

seisukoha, mis toetavad süüdimõistetu vabastamist ilma käitumiskontrollita, märgib

ringkonnakohus järgmist. Maakohtul oleks tulnud küll nende arvamuste osas seisukoht

kujundada, kuid selle tegemata jätmine ei anna kaalu S. Tsaplini ennetähtaegseks

vabastamiseks. Süüdimõistetu vabastamiseks ei anna alust vangla subjektiivne arvamus, kas ta

toetab või ei toeta süüdimõistetu vabastamist. Arvamus eeldab, et see on millegagi põhjendatud,

aga vangla iseloomustuses toodust selline põhjendus ei nähtu. Isegi kui selliseks põhjenduseks

lugeda iseloomustuse samas alapunktis toodud riskiprotsente, siis ka need ei kuulu on

põhjendamatuse tõttu arvestamisele. Tutvudes prokuratuuri arvamusega nähtub, et prokuratuur

ei toeta süüdimõistetu vabastamist ning põhjendab seda sellega, et kuna S. Tsaplini elamisluba

on tühistatud, siis puuduvad süüdimõistetul võimalused sotsiaalsüsteemile ning negatiivne on

süüdimõistetu isik ja toimepandud kuriteod. Küll on prokurör lõpetuseks märkinud, et juhul,

kui kohus otsustab siiski S. Tsaplini vanglast tingimisi enne tähtaega vabastada, siis prokurör

toetab isiku riigist väljasaatmist ja loobumist isiku suhtes käitumiskontrolli kohaldamisest

KrMS § 426 lõike 3 alusel. Nimetatud alternatiiv aga ei kuulu kohaldamisele, kui täitmata on

ennetähtaegse vabastamise materiaalsed eeldused.

6. See, et isikul puudub kehtiv elamisluba ning tema suhtes on PPA 22.08.2022 otsusega

nr 15.3-3.4/583-2

tunnistatud

kehtetuks

pikaajalise

elaniku

elamisluba

ning

lahkumisettekirjutus koostatakse vahetult enne vanglast vabastamist, ei tähenda seda, et kui

isiku suhtes esitatakse materjalid ennetähtaegse vabastamise küsimuse arvutamiseks, tuleks ta

sel põhjusel automaatselt ennetähtaegselt vabastada. Seda seisukohta on kinnitanud ka

Riigikohus oma 12.09.2022 määruses asjas nr 1-15-2571. Viidatud lahendi punktis 13 on

kõrgem kogus märkinud, et ühtlasi jagab kolleegium ringkonnakohtu seisukohta, et

KrMS § 426 lg-s 3 sätestatu ei anna alust jätta KarS § 76 lg-t 4 kohaldamata. Teisisõnu

tähendab see seda, et juhul, kui ei ole täidetud KarS § 76 lg-st 4 tulenevad ennetähtaegse

vabastamise eeldused, ei saa isikut vabastada, hoolimata sellest, et ta saadetaks vabastamise

korral Eestist välja või antaks välja välisriigile. Ehk esmalt tuleb kohtul tuvastada, kas

S. Tsaplini suhtes esinevad KarS § 76 lg 4 asjaolud ja alles siis, kui kohus leiab, et nende

asjaolude pinnalt oleks põhjendatud süüdimõistetu vabastamine, tuleb kohtul kaaluda, kas

kohaldada S. Tsaplini suhtes KrMS § 426 lg-t 3 ja loobuda vabastatud süüdimõistetu suhtes

käitumiskontrolli kohaldamisest, kui süüdimõistetu antakse välja välisriigile või saadetakse

riigist välja.

7. On kummastav, et süüdimõistetu tõdeb enda määruskaebuses, et ta andis nõusoleku

elektroonilise valve kohaldamiseks üksnes seetõttu, et ta soovis dokumentide ettevalmistamise

menetluse alustamist. Sellest jääb mulje, kuidas süüdimõistetu ei ole olnud huvitatud ka

vabanemisest rehabilitatsioonikeskusesse, kuigi vangla iseloomustusest nähtub, et S. Tsaplin

soovib ennetähtaegsel vabanemisel elama asuda elama aadressil Ida-Viru maakond, Jõhvi linn,

Sompa 36c. Tegemist on rehabilitatsioonikeskusega Uus Põlvkond. Seega leiab

ringkonnakohus, et paslik on siinkohal meenutada, et kuigi vangistusest tingimisi

ennetähtaegset vabastamist reguleerivate karistusseadustiku üldosa sätete alusel saab

süüdimõistetu nõuda seaduses ettenähtud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse

vabastamise avalduse menetlemist, ei ole tal nende normide kohaselt subjektiivset õigust nõuda

vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist (RKKKo asjas nr 3-1-1-18-11, p 9.1). See

tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse vabastamise võimaluse sätestamisega loonud

süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele tuginedes tekiks tal õiguspärane alus loota,

et kogu karistust ei tule ära kanda. (RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p 18). Seega on

süüdimõistetu oma nõusolekuga üksnes näidanud oma manipuleerivat käitumist.

Isegi, kui asuda seisukohale, et pärast sellist süüdimõistetu väidet, et kohus on arutanud tema

vabastamist valel alusel ja ta ei soovi justkui minna rehabilitatsioonikeskusesse, ehk S. Tsaplinil

ei oleks justkui elukohta, ei ole see tema isikust lähtuvalt siiski probleemiks. Nagu on märkinud

maakohus, korranud üle süüdimõistetu ja see tuleneb ka vangla iseloomustusest, siis S. Tsaplin

on Vene föderatsiooni kodanik. PPA tunnistas 22.08.2022 otsusega nr 15.3-3.4/583-2

S. Tsaplini pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks. Lahkumisettekirjutus koostatakse vahetult

enne vanglast vabastamist. Seoses elamisloa puudumisega puudub S. Tsaplinil seaduslik alus

Eesti Vabariigis viibimiseks peale vangistusest vabanemist. Riigikohus on oma 12.09.2022

lahendis asjas nr 1-15-2671 punktis 8 märkinud, et KarS § 76 lg-st 5 tulenev üldreegel, mille

kohaselt allutatakse vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastatu käitumiskontrollile, ei kehti

eranditeta. KrMS § 426 lg 3 näeb ette, et täitmiskohtunik võib loobuda KarS § 76, § 761 või

§ 77 alusel vabastatud süüdimõistetu suhtes käitumiskontrolli kohaldamisest, kui süüdimõistetu

antakse välja välisriigile või ta saadetakse riigist välja. Kui kohus jätab KrMS § 426 lg 3 alusel

käitumiskontrolli - ja seega ka KarS § 75 lg 1 p-s 1 nimetatud kontrollnõude - kohaldamata, ei

eelda süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegne vabastamine seda, et tal oleks alaline elukoht.

Olukorras, kus süüdimõistetu saadetakse kohe pärast vanglast vabanemist Eestist välja, oleks

eesmärgipäratu nõuda, et tal oleks Eestis elukoht.

Ka selle sama lahendi punktis 9 tõdeb Riigikohus veelkord, et KrMS § 426 lg 3 järgi ei ole

käitumiskontrolli kohaldamata jätmine kohustuslik, vaid tegemist on kohtu kaalutlusotsusega.

Iseenesest ei välista seadus võimalust, et ka selline süüdimõistetu, kelle elamisluba on

tunnistatud kehtetuks ja kes on otsustatud Eestist välja saata, vabastatakse vangistusest

tingimisi enne tähtaega, allutades ta samas käitumiskontrollile. Sellisel juhul peab enne tähtaega

vabastatu jääma katseaja lõpuni Eestisse, kusjuures õigusliku aluse käitumiskontrolli tähtaja

lõpuni Eestis viibimiseks annab talle välismaalaste seaduse § 43 lg 1 p 5 (RKHKm 18.09.2018

asjas nr 3-17-1545/68, p 7). Osutatud juhul eeldab isiku ennetähtaegne vabastamine tõepoolest

muu hulgas seda, et tal oleks Eestis alaline elukoht.

8. Süüdimõistetu

leiab,

et

lisaks

tingimisi

ennetähtaegsele

vabastamisele

ilma

käitumiskontrollita, oleks olnud kohtul võimalik kohaldada tema suhtes ka KarS § 54 lg-t 1 ja

§ 55 lg-t 2.

KarS-i eelviidatud sättes käsitlevad lisakaristusena väljasaatmise keeldu ja sellele kohaldatavat

tähtaega. Nagu ütleb KarS § 54 lg 1 sõnastus – mõistes välisriigi kodaniku süüdi tahtlikult

toimepandud kuriteos ja karistades teda vangistusega, võib kohus süüdlasele mõista

lisakaristusena riigist väljasaatmise koos sissesõidukeeluga kuni kümneks aastaks – näitab

üheselt seda, et nimetatud meedet väljasaatmine saab kohaldada siis, kui kohus teeb

karistusotsust. Otsustus sellest, kas süüdimõistetu ennetähtaegselt vabastada või vabastamata

jätta on kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse lahendamine ning selles menetlusetapis

lisakaristuste kohaldamine enam aktuaalne ei ole. Isikule on juba karistus mõistetud, mida tal

tuleb kanda. Lisaks jääb arusaamatuks, mida peaks selline lisakaristus andma juurde juba PPA

tehtud otsustusele. Nii on süüdimõistetu ju ise märkinud, et tema taotlusel on PPA teinud otsuse,

mille kohaselt tema suhtes tehti elamisloa tühistamine ning vangla iseloomustusest kui ka

maakohtu määrusest tuleneb, et lahkumisettekirjutus koostatakse vahetult enne vanglast

vabastamist.

Eeltoodust

tulenevalt

ei

ole

asjakohane

ka

süüdimõistetu

viide

justiitsministeeriumi arenguskavas toodule. See käib karistamisel lisakaristuse kohaldamise

kohta, mitte kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse lahendamise kohta.

9. Maakohus on aga põhjendatult asunud seisukohale, et materiaalsed eeldused ehk KarS § 76

lg-st 4 tulenevad nõuded ei ole S. Tsaplini puhul täidetud, mistõttu ei tule kaalumisele tema

vabastamine KrMS § 426 lg-t 3 kohaldades või vabastamine käitumiskontrolli kohaldamisega.

Ringkonnakohus ei tuvastanud ka ühtegi sellist kriminaalmenetlusõiguse rikkumist, mis tooks

endaga kaasa selle, et maakohtu määrus tuleks tühistada, saadetakse asi tagasi maakohtule

uueks arutamiseks või tuleks teha uus otsus, millega vabastada süüdimõistetu tingimisi

ennetähtaegselt ja käitumiskontrollita.

10. Esmalt peab ringkonnakohus märkima, et määruskaebustes on hakanud taaskord viimasel

ajal levima viited Euroopa Nõukogu soovitusele justkui süüdimõistetu tuleks vabastada

ennetähtaegselt kui formaalsed eeldused on täidetud ja tema vabastamist ei takista erandlikud

asjaolud. Ka selles osas ei ole kohtupraktika muutunud. Isiku vangistusest tingimisi

ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel peab kohus esmalt kontrollima, kas isik on kandnud

ära seaduses ette nähtud osa talle mõistetud karistusest. Formaalsete eelduste olemasolul tuleb

KarS § 76 lg 4 kohaselt kontrollida vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise

materiaalseid eeldusi. (RKKKm asjas nr 1-14-5339, p 11). Ehk vabastada saab süüdimõistetu

siis, kui formaalsed ja seejärel materiaalsed eeldused korraga on täidetud. Formaalsed eeldused

S. Tsaplini puhul on täidetud (kui jätta kõrvale süüdimõistetu argumentatsioon sellest, kas ta

on andnud nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks või mitte), materiaalsed eeldused aga

mitte. Vabastamise küsimuse lahendamisel ei ole maakohus arvestanud põhjendatult erandlikke

asjaolusid, sest selliste asjaolude arvestamine on Riigikohtu praktika kohaselt välistatud

(RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p 19).

11. Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine

õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab nagu viidatud KarS § 76 lg-s 4

hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja

kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase

resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse

vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud

asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus mõistetavalt õigustatud tõdema, et süüdimõistetut,

kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses

täitmiskavas seatud eesmärgid ning kelle elutingimused vabaduses on head, ei saa siiski

vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv

ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist.

(RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p-d 20-21) Selle loogika järgi on maakohus ka oma lahendi üles

ehitanud ning nagu näha, ei ole võimalik S. Tsaplini puhul asuda seisukohale, et tema edasine

käitumine oleks õiguskuulekas.

Ringkonnakohus ei nõustu, et maakohtu määrus on põhistamata, see on üldine, selles ei ole

kaalutlusotsust või maakohus oleks teinud kaalutlusvea või rikkunud kriminaalmenetlusõigust.

12. Süüdimõistetu õigustab tema suhtes julgeolekuabinõude kohaldamist ning märgib, et tema

oli selles asjas 13.09.2022 üksnes tunnistaja ja viibis alusetult lukustatud kambris. Selle

selgitamiseks on S. Tsaplin koos määruskaebusega kaasa pannud 03.12.2021 käskkirja

julgeolekuabinõude kohaldamise kohta, mis on koostatud selle kohta, et Tartu Vanglale

teadaolevalt oli kinnipeetav S. Tsaplin seotud 01.12.2021 toimunud intsidendiga, mille käigus

avati omavoliliselt kaaskinnipeetava kambri toiduluuk, läbi mille loobiti kambrisse vedelikke

ning ähvardati kaaskinnipeetavat ning sellest tulenevalt pidas vangla kuni asjaolude

selgitamiseni vajalikuks kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid. Samas käskkirjas on

süüdimõistetule ka selgitatud selle vaidlustamise korda. Samuti on määruskaebusele lisatud

vangla 31.01.2022 käskkiri S. Tsaplini suhtes julgeolekuabinõude lõpetamise kohta ja on

selgitatud ka selle vaidlustamise korda. Esitatud tõenditest ei nähtu, et süüdimõistetu oleks asjas

olnud tunnistaja. Lisaks, kui süüdimõistetu leidis, et abinõusid kohaldati tema suhtes alusetult,

siis oleks olnud tal võimalus neid käskkirju käskkirjades toodud korra alusel vaidlustada.

Praegusel ajal väita, et see oli alusetu, jääb edutuks. Seega, selliste meetmete kohaldamine

näitab, et puudub alus olla kindel, et süüdimõistetu käitumine vangistuses on olnud hea.

Käitumine vangistuses on üks asjaoludest, mida tuleb analüüsida, seega pole see automaatne

põhjus, mis alusel isik vabastada või jätta vabastamata. S. Tsaplini elukäik näitab, et tegemist

ei ole õiguskuuleka isikuga ning varasemad karistused ei ole tema käitumisele mõju avaldanud.

Süüdimõistetu selgitused selle kohta, miks ta ei ole individuaalset täimiskava läbinud, on ka

üksnes ennastõigustavad. Kui süüdimõistetule nähakse ette täitmiskavas riigikeele õppimine,

siis on pidanud vangla seda tema resotsialiseerumiseks vajalikuks. Seejuures argument, et ta on

väljasaadetav ning tal riigikeele õppimine ei ole vajalik, aktualiseerus alles 22.08.2022, aga

nähtuvalt vangla iseloomustusest 07.09.2020 asus S. Tsaplin riigikeelt õppima tasemel A1

(algajad), kuid 10.09.2020 ütles, et ei taha riigikeelt õppida ega põhjendanud, miks ta võeti

riigikeele õppest maha. 21.07.2021 alustas uuesti riigikeele õppes tasemel A1, kuid 07.09.2021

jälle loobus. Omandades riigikeelt, oleks süüdimõistetul olnud võimalik osaleda ka

taasühiskonnastavates tegevustes. Seega iseloomustab eelnev ilmselt süüdimõistetut ka

läbivalt, sest sarnane situatsioon oli S. Tsaplinil töötamisega, kus ta kord ei tahtnud seda teha

ja siis jälle tahtis. Ehk süüdimõistetut motiveerivad ja juhivad üksnes tema enda soovid.

Süüdimõistetu vabanemisjärgseid elutingimusi on maakohus juba analüüsinud ja põhjendatult

leidnud, et need ei erine varasemast, mis ei hoidnud ära uusi kuritegusid.

Milles seisnevad süüdimõistetut positiivselt iseloomustavad arvukad asjaolud, jääb

ringkonnakohtule määruskaebuse pinnalt teadmata. Käesoleval ajal ei ole võimalik asuda

seisukohale, et uue kuriteo riskid oleks viidud miinimumini ja arvestades süüdimõistetu

suhtumist ei ole usutav, et see oleks saavutav ka kriminaalhooldusega. Seega ei ole S. Tsaplini

vabastamine ennetähtaegselt vangistusest koos või ilma kriminaalhoolduseta käesolevalt

võimalik.

Määruskaebus jääb edutuks.

13. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Tartu

Maakohtu 10. veebruari 2023 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

Tiit Lõhmus

Maarika Kuusk

Aarne Sarjas

(allkirjastatud digitaalselt)